Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Hans Olsson. Vahet pole (Spelar roll; 1993). 255 lk. Tõlkinud Kerstin Kärras. Avita. Tallinn 2001.

PROBLEEMID

Sellest raamatust rääkides on raske neutraalsust säilitada, raske kiituse ja ülivõrretega mitte üle soolata, kuna omal ajal, 2001. aastal oli tegu mingis mõttes enim silmiavamava ja emotsionaalset abi pakkuvama raamatuga. Üheski veebiantikvariaadis seda praegu müügil ei paista, võibolla kuhugi kohale minnes mõnelt tolmuselt riiulilt leiab. Ühest küljest võiks ju hõigatada, et vajame kordustrükki, kuna sama häid «eneseabiraamatuid» sel teemal pole hiljem eesti keeles lihtsalt ilmunud, aga uus põlvkond samade probleemidega noori on ju peale kasvanud, teisalt mõjusid raamatu keel, noorte dialoogid ja neid ümbritsev popkultuur ning kaubamärgid juba 2001. aastal eestlase jaoks veidi kummaliselt (osalt vanamoodsana, osalt endiselt liiga moodsana) – see vahe 1993. aasta Uppsala ja 2018. aasta Eesti vahel on ilmselt veelgi kärisenud. Igatahes andis kirjastus Avita aastail 2000–2007 oma noorteprobleemide teoste sarjas Teravik välja 13 raamatut, mis siis lisaks homoseksuaalsusele lahkasid enesetappude, narkootikumide, lähedaste surma jmt küsimusi. Toimus see kõik ajal, kui noorteromaanide buumi polnud veel alanud.

Raamatu kohta ei ole ka internetis eriti mingeid arvamusi, kuna ilmus (ja osteti kiirelt ära) ta ju ajal, kui mingit arvustusteblogide pidamise kommet veel polnud.

Õieti leidsingi vaid kaks kommentaari, ühest internetifoorumist kellegi õpetaja (?) õpilastele antud lühikokkuvõtte: «Hans Olssoni «Vahet pole» käsitleb psühholoogilise süvenemisega lugu poisist, kes hakkab taipama iseenese homoseksuaalsust. Eesti lugejale on niisugune teema vägagi uudne ja mõjub osale lugejatest vististi intrigeerivalt. Ka Rootsis elavale peategelasele kujuneb arusaamine oma probleemist piinavaks saladuseks ning raskendab suhtlemist mõlemast soost eakaaslastega. Autor püüab lugejale selgeks teha, et vahet pole, nagu pealkirjas öeldud, kuid tegelikkuses on ühiskondlikest eelarvamustest läbimurdmine siiski keeruline. Väga põhjalik ja kunstiliselt kandev gei sisemaailma kujutamine paneb uskuma, et Hans Olssoni «Vahet pole» aitab tõhusalt kaasa probleemi mõistmisele.»

Ja siis oli ühes blogis lühiarvustus: «Johani elu on muidu igati normaalne. Ta on populaarne, kena, tüdrukud tunnevad tema vastu huvi, mängib kitarri ning on üldse õnnelik inimene. Ühel päeval avastab ta õudusega, et talle meeldivad hoopis poisid ning ta ei suuda ennast poistest eemale hoida. Ta kogub julgust, et seda oma sõpradele rääkida ning lõpuks saadab kõikidele sõpradele kirja. Veider oli see, et raamatus polnud kordagi kasutatud sõna «pede», loogiliselt võttes räägivad noored rohkem nii, kui ütlevad «homo». See oli üsna ebatõenäoline tegelikult. Üldiselt see vist mulle meeldis. Kuigi tegevusest jäi puudu, oli mõte siiski olemas. Suhteliselt kaasahaarav.» Kellegi Keiti kurat teab millal postitatud arvamuse juures oli ka hinne 7/10. Miks pagana pärast ei suuda meie blogiarvustajad ennast kuidagi identifitseerida või oma tekste dateerida?

Ka ei suuda ma meenutada, et raamatut ilmumise järel 2001–2002 oleks ajakirjanduses tutvustatud või arvustatud, aga mälu võib siin ka vingerpusse mängida. Aga kuidagi pidin ma ju sellest teadlikuks saama, et seda poodi otsima minna – noortekate riiuleid ma ju sel ajal kindlasti ei jälginud. Igatahes mäletan kaunis selgelt selle raamatu lugemist 2001. aasta suve alguses ja seda emotsionaalset tuge, mida see köide pakkus. Mäletan, kuidas seda mingitel suvehommikutel voodis vedeledes lugesin, täpsemalt endasse ahmisin, neelasin ja läbisaamise järel otsast alustasin. Mäletan, kuidas olin hoolikas, et see üsna väljakutsuva ja kahtlase kaanpildiga raamat mu tuppa kuhugi vedelema ei jääks ja vanemate silma alla ei satuks. Ja nõnda edasi. Paariks kuuks tol suvel sai sellest köitest ja temas kirjeldatud maailmast igatahes mu lähedasim emotsionaalne kaaslane, koht, kuhu minna, ning tegelased, kellega aega veeta ja koos õhata.

SISU

Loo sisu on need kaks lühikirjeldust ära andnud. 15-aastase põhikooli lõpuklassis käiva Johan Alexanderi elus on kõik korras, kuni ta järsku aru saab, et talle tüdrukute asemel poisid meeldivad. Ja edasi on see raamat Dante «Põrgu» ühest piinaringist järgmisse kihutamine. Kuigi Johan elab äärmiselt vabameelses Rootsi ühiskonnas, on hirm ikkagi suur. Hirm, et mida parimad sõbrad arvavad, hirm mida koolikaaslased arvavad, hirm, mida vanemad ja perekond arvavad. Ja nõnda edasi. Küsida pole ju kunagi kellegi käest, sa oled oma sättumusega oma peas ja südames täiesti üksi ja see keerutab ning keerutab nagu skisofreeniline karussell, kust maha ei pääse.

Kui mõelda, et romaani tegevusaeg kattub kirjutamisajaga, siis on Johan suvel 1993 15-aastane. Ka mina olin 1993. aasta suvel 15-aastane, aga need maailmad on ikka väga-väga erinevad. Õigupoolest ei kujuta ma ettegi, mis oleks saanud, kui oleksin juba siis pidanud nendesamade probleemidega maadlema. Ses mõttes on ikka kuskil 21-selt sellele arusaamisele jõudmine ja 24-selt kapist väljatulek tuhat korda lihtsam.

Igatahes koosnebki see raamat Johan Alexanderi otsingutest ja kõhklustest, peamurdmisest seeüle, milliseks tema elu tulevikus kujuneb. Selle juures pole need kõhklused ja mõtisklused aga mingi depressiivne emosoust, vaid äärmiselt eneseiroonilises võtmes kirja pandud ja naljakaid kujundeid ning võrdlusi täis sisemonoloogide jada. Samal ajal pole see tekst mingi staatiline mõtiskluste kamber ja sisekosmose udupilvedes toimuv rähklemine, vaid äärmiselt dünaamiline ja kiire lugu: oma üsna lootusetute ja ummikus probleemidega Johan liigub siiski väga palju ringi ja suhtleb pidevalt teiste inimestega, seega on tegu vägagi tempoḱa rattaralliga.

Raamat algab Johani šokiga, kui ta saab aru, et on gei ning et talle meeldib üks korvpallitrenni kaaslane, Thomas. See infatuatsioon läheb aga üsna kiirelt üle, kuigi ka seda jäävad meenutama üks purjuspäi tehtud piinlik lähenemiskatse ja ühtteist veel. Siis viib saatus Johani ühel klassipeol kogemata kokku paralleelklassis käiva Andersiga, kellega on varasemast vaid põgusalt tuttav ja pärast ühte veidrat tantsutundi koolivetsus ongi Johan Alexander täiesti armunud.

«Tantsupõrandal raputas Sofie oma taguotsa küljest koos Andersiga IXb-st, kes üheülbaliselt vahetas jalga iga taktilöögi järel. See nägi välja sama erutav kui telefonikataloog. Hoolimata sellest, et Anders tantsis kui halvatud lehm, ei saanud ma tema vaatamist järele jätta. Mõnd vähem sensuaalsemat tantsijat kui Anders pole põhjapoolkeral olemas – aga, milline face! Thomasest pimestatuna polnud ma sellele kunagi mõelnud. Väikesed naerulohukesed vormisid end ta põskedes ja ma juurdlesin, kuidas olin võinud ta kogu selle aja mööda lasta. Anders oli vaid keegi, keda olin kohanud sporaadiliselt.»

Nii on teinekord päris elus ka, et hakkad kedagi hoopis teise nurga alt märkama alles mitu aastat pärast tuttavaks saamist.

Edasi ongi romaan üks suur julguse kokkuvõtmise lugu: mida tahab Anders? Lihtsalt sõprust? Kui sedagi? Käitub ta ju enam kui kummaliselt ning kahemõtteliselt. Korduvalt proovib Johan oma julguse riismeid kokku võtta, et vanematele oma murest rääkida, et parimale lapsepõlvesõbrale, lahedalt kogu aeg suitsu kiskuvale tegelasele Stissele kõik üles tunnistada. Et Andersile oma tunnetest rääkida.

Teose kompositsiooniliseks ja kunstiliseks nõrkuseks on peetud n-ö. lõpetamatust: raamat saab ootamatult otsa kõige põnevama koha peal. Johan on lõpuks pärast erinevaid jaburaid ja absurdseid juhtumisi ning kohtumisi otsustanud lõpuks julguse rindu võtta ja lähimale sõpreringile ning vanematele kõik ära rääkida. Ning mõistagi ka Andersile. Kes äkki on ka gei… Kellele äkki tema ka meeldib… Ja mis sellest kõigest saab, me ei näe, ei saagi teada, kuna raamat lõpeb.

Minu rootsi keele oskus on selleks piisavalt olematu, et aru saada, kas Hans Olssoni paar järgmist romaani on konkreetselt selle tegevusliini ja tegelaskonna edasine lugu või mingid muud geiteemalised lood, aga midagi seesugust on ta edaspidigi kirjutanud. Aga, noh, igatahes lendab Johan Alexander neile kõigile peale uuestileitud enesekindlusega ja me oleme sunnitud uskuma, et kõik (?) läheb hästi. Noh, vanemate ja sõpradega kindlasti, aga Andersiga – selle kõige põnevama liini katkijäämisest ongi kõige rohkem kahju.

Muidu on aga Johan (keda kutsuvad nii sõbrad, vanemad eelistavad keskmist nime Alexander, mis on – üllatus, üllatus – pandud Aleksander Suure järgi, kes on Johani lapsepõlve lemmikkangelane ja tema suureks rõõmuks oli samuti gei ja kellega seoses tal on igasugu huvitavaid fantaasiaid) parandamatu romantik:

«Armastus. See polnud see, mida ma kõige enam tahtsin. Igatsesin läheduse järele, et tohiksin kukkuda ja olla hoitud. Istuda vaikselt ja vaadata kellegi silmadesse üle café au lait ja šokolaadiglasuurkoogi. Hulkuda käsikäes kellegagi läbi kolletavate lehekuhjade sügisel. Ujuda võidu järve keskele parvele, et päevitada. Keegi, kes palub end hõõruda, kui tal lõkke ääres külm on. Keegi, kes naeratab mulle, kui ma teda vaatan. Keegi, kes lihtsalt on, võtab kogu seda värki sellisena, nagu see on – iseenesestmõistetavus, mida pole vaja seletada.»

MÕJU

Tuline kahju on, et raamatut pole kunagi ekraniseeritud, sest probleemse, aga samas humoorika noortefilmina oleks sel kindlasti suur menu. Samas käsitleb see homoseksuaalsusega seotud teemasid ja probleemideringi märksa asjalikumalt ja loomulikumalt kui mingi… hmm… noh moosiselt ettearvatav ja igav «Armastusega, Simoni» film näiteks. Loos on küll paar kergelt homoerootilist stseeni, mille sobivus noortefilmi on muidugi küsitav, mis on tobenaljakas, kuna selliste stseenide sobivuse üle noorteromaani pole keegi kunagi kahelnud.

Lisaks eestikeelsele tõlkele on raamat jõudnud ka saksa keelde pealkirja all «Rollimäng», kus võitis nagu Rootsiski kohe mingi noortekirjanduse preemia. Ja jälle on kummaline, et romaan pole jõudnud kaugematesse keeltesse. Aga ilmselt tuli ta veidi liiga vara: Astrid Lindgreni Rootsi ja lohetätoveeringute ning Wallanderi Rootsi vahele jäänud augus.

Aga loodetavasti on vähemalt see eestikeelne köide aidanud ja olnud toeks paljudele minusugustele noortele, kes ühel või teisel eluetapil sarnases probleemidepuntras on mässanud. Sest kuigi väga hästi ja usutavalt kirjutatud, on seegi raamat eelkõige eneseabiõpik, muretelefoni aseaine, sõber, kelle käest nõu küsida, mitte Suur Kirjandus nagu «Maurice». Või «Giovanni tuba». Või «Surm Veneetsias».

Kummalisel kombel inspireeris see teos mind omal ajal lausa nii palju, et mitmed osalt mu enda elust inspireeritud ning õnneks sahtlisse jäänud ja vaid sõpreringis levinud geiromaani stseenidest ja kirjeldustest ja emotsionaalsetest värvitoonidest on selgelt sellest teosest pärit. Ei, mitte plagiaadina, vaid pigem just korralikult viidatuna ja kummardusena mõeldud vormis.

Raamat, mille tähtsust ma ei oska kuidagi üle hinnata.

Advertisements

Becky Albertalli. Simon vs. homo sapiens’i vandenõu (Simon vs. the Homo Sapiens Agenda; 2015). 308 lk. Tõlkinud Mario Pulver. Pikoprint. Tallinn 2017.

«Armastusega, Simon» (Love, Simon). 110 min. Režissöör Greg Berlanti. 20th Century Fox. Kinodes alates 16. märtsist 2018, Eestis alates 15. juunist.

Kirjanik Becky Albertalli ja filmilavastaja Greg Berlanti versioonid USAs Georgia osariigi pealinnas Atlantas elava keskkoolinoore Simon Spieri kapist väljatulekust kuskil 2015. aasta paiku on üldiselt väga sarnased, aga detailides kaunis erinevad. Aga kas sellest pole juba tüütult palju lugusid jutustatud? võiks küsida. Vt. allpool, mida ütleb selle kohta videos hästi rahulikult Jim Parsons! Igatahes annan järgnevalt põgusa ülevaate raamatust ja filmist ning satun neid paratamatult võrdlema.

Raamatust filmiks ja filmist raamatuks tehes kunstiteosed muutuvad, see on paratamatu. Antud juhul oli raamat enne, kuid mina nägin juhuse läbi filmi varem ja sain alles seejärel teadlikuks raamatu olemasolust. Aga kuna mul eraldi filmide ajaveebi pole, siis seon siin filmist ja raamatust rääkimise üheks. Sama teemasildi all on varsti ilmumas veel üks arvustus, mis samuti käsitleb korraga filmi ja selle aluseks olevat raamatut («Call Me By Your Name»), nii et kujuneda võib muster. 🙂

SÜÜDI ON SHELDON COOPER!

Õieti sattusin selle filmi ja raamatuni täiesti juhuslikult, mitte midagi selleteemalist hetkel otsides. Vaatasin mai alguses Youtube’i vahendusel oma tavalist lemmik-komöödiashow’d, «The Late Show with Stephen Colbert», vaatan sellest enamasti Trumpi pilavaid klippe, aga seal sattus ette ka «Suure paugu teooria» doktor Sheldon Cooperi kehastaja Jim Parsonsi järjekordne külaskäik saatesse, kus ta muuseas mainis äsja nähtud filmi «Love, Simon» ja toonitas, et selliseid kapist väljatuleku lugusid, selliseid romantilisi geifilme ei saa kunagi liiga palju, kui just vastavaid heterofilme ei saa liiga palju.

Igatahes otsisin filmi välja ja vaatasin ühe ropsuga ära. Emotsioonid olid üldiselt positiivsed. Ei midagi über-erilist, aga hea linateos. Lugesin ka Wikipedia artiklist, et film baseerub Becky Albertalli raamatul. Mõtlesin – ikkagi kirjastajana –, et huvitav, kas äkki peaks selle raamatu eesti keeles välja andma, aga vaatasin enne igaks juhuks veebiraamatupoodi ja avastasin, et Pikoprint, mida teadsin seni peamiselt Sarah J. Maasi noortefantasy‘t avaldava üsna uue kirjastusena, on selle juba möödnud aastal eesti keeles välja andnud. Tõdesin, et olen laisaks läinud ja ennast käest lasknud, kui nii suvaliselt ja külmalt geiraamatute ilmumist maha olen magama hakanud.

Juhuslikult toimus järgmisel kahel päeval Tartu Raekoja platsil Prima Vista kirjandusfestivali raamatulaat, kus isegi oma üllitisi müüsin. Sama juhuslikult oli üle vahekäigu otse meie laua vastas Pikoprindi laud, kus istunud meeldiva tütarlapse käest esimesel päeval kohe ka selle raamatu ostsin. Vestlesime põgusalt ka filmist ja minu soovist lahtisest uksest sisse murda, ehk siis ideest see raamat eesti keeles avaldada 🙂

Igatahes lugesin nonde kahe laadapäeva vahele jäänud öö jooksul teose läbi ja minu mulje filmist muutus oluliselt. Oluliselt kehvemaks. Raamat on palju parem, pidin ma täiesti ebaoriginaalselt tõdema. Aga kuigi ma nägin filmi enne, on loogilisem, et alustan siinkohal siiski raamatust.

KAPIST VÄLJATULEKU ANATOOMIA JA PSÜHHOLOOGIA

Raamat ei räägi niivõrd geiks olemisest, sättumuse avastamisest endas ja selle aktsepteerimisest, mis oli sedasorti kirjanduse peateemaks 20. sajandi esimesel poolel ja veidi hiljemgi, vaid kapist väljatuleku teemast, mis mõistagi ongi tänapäeval geikirjanduse üks leitmotiive, nagu see on ka homoseksuaalse inimese elus üldse üks olulisi eneseületuslikke teetähiseid.

Ka selle raamatu peategelane Simon, 16-aastane eelviimases klassis käiv laheda sõpruskonna liige ei tunne mingit probleemi oma sättumuse kui sellise üle, küll aga piinab teda küsimus, kas ja millal ja kuidas sellega välja tulla: sõprade, vanemate, terve kooli ees…

Romaani süžee on lühidalt selles, et tal tekib meilivahetus ühe anonüümseks jääva koolikaaslasega, kes on samuti gei ja kes varjub nime ‘Blue’ (ek. versioonis ‘Sinine’) taha: nad vahetavad kogemusi ja mõtteid geiks olemise üle ja samuti oma hirme kapist väljatuleku teemal, nende meilivahetus muutub väga intensiivseks ja tasapisi, mida isiklikumaks ja põhjalikumaks nende suhtlus areneb, armuvad üksteisesse.

Kogemata saab Simoni saladusest teada üks ta klassikaaslane (okei, seal USA koolis ei ole klasse, ütleme lennukaaslane) ja kooliteatri trupipartner, kes hakkab talt välja pressima, et Simon aitaks tal ühe oma kamba popi tüdrukuga sõbraks ja edasi millekski enamaks saada. Moraal on üldiselt siis selles, et ei maksa oma isiklikke meile lugeda avaliku arvutiklassi masinast, kui sa oled nii hajameelne, et ei suuda oma Gmailist välja logida.

Raamat on ses mõttes hästi huvitavalt tehtud, et üle ühe vahetuvad hariliku tegevuse peatükid ning siis Simoni ja Sinise kirjavahetust täis peatükid. Selline poolenisti epistolaarne romaan siis. Need kirjade peatükid on vaat et kõige paremadki: see siiras ja vahetu ja intelligentne ja emotsionaalne kirjavahetus, mis Simoni ja Sinise vahel areneb ja süveneb, seda on lihtsalt nii armas ja sümpaatne lugeda. Hüva, tuleb öelda: nunnu. Selles raamatus on kõik nunnu, aga sellest edaspidi.

Kirjavahetuse arenedes mõtleb Simon kogu aeg pingeliselt ja jälgib oma koolikaaslasi selle pilguga, et aru saada, kes võiks olla too salapärane Sinine, kes kardab kapist välja tulla veel palju rohkemgi kui Simon. Kandidaate on mitmeid ja kõik on hästi nunnud. Aga sellest edaspidi.

Lühidalt ja ilma suuremat spoilerdamata: ühel hetkel paljastab väljapressija Simoni seksuaalse sättumuse tervele koolile ja ka Sinine saab teada, kes tema pseudonüümi Jacques taha varjuv kirjasõber on. Simon aga tema identiteeti jätkuvalt teada ei saa, sest Sinine kardab. Romaani lõpuks tuleb Sinine siiski kapist välja, nad kohtuvad Simoniga, sobivad koheselt ja hakkavadki avalikult käima nagu poiss-sõber ja poiss-sõber. Sobivad seepärast, et Sinine oli üks neist Simoni klassikaaslastest, kes talle algusest peale hästi nunnu tundus (neid on lennus palju). Nagu muinasjutt Okasroosikesest, Lumivalgekesest, Tuhkatriinust, Pöial-Liisist või kurat teab kellest. Noored kohtuvad, meeldivad üksteisele esimesest silmapilgust, armuvad ja siis tulevad lõputiitrid.

Vana kalestunud küünik minus ei ole nii ebarealistliku looga mõistagi rahul, kuna päris elus asjad lihtsalt ei juhtu nii, et kõik on nii nunnud, selliseid vastastikuseid meeldimisi ja armumisi juhtub üliharva. Enamasti romaanides ja filmides. Päris elus on ikka nii, et sulle meeldib keegi, temale jälle meeldib keegi kolmas ning mõistagi ei ole ta ka üldsegi gei. Tollele kolmandale meeldib jälle keegi neljas jne. See on päris elu. Ilma üleüldise nunnuduseta.

Teisalt jälle oli vahelduseks sellist keskkooli geimuinasjuttu nii armas ja tore ja nunnu lugeda, et süda kiskus kokku, kõhus hakkasid liblikad lendama ja tahtsid raamatut kallistada ning talle pai teha. Nagu armusid, aga kurat teab kellesse või millesse. Eks ta muidugi kiskus lahti ka terve kataloogitäie vanu haavu, emotsioone ja mälestusi 16–17 aasta tagusest minevikust, omaenda kapist väljatuleku perioodist ja see tundmuste laviin, mis lugemisjärgse nädala-kahe jooksul pidevalt sust üle ja läbi tulvas, oli üsna kreizi. Tulid meelde geiromaanid, mida sai siis, sajandi alguses loetud. Ses mõttes ääretult tugev raamat. Sest kohe läbisaamise järel lugesin selle teist korda läbi, siis tagantpoolt ettepoole kolmandat korda ja siis 6–7 lahedamat kohta kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse korda uuesti ja uuesti. Tahtsid justkui ise ka pääseda sinna Atlanta muinasjutumaailma, kus kõik ideaalselt klappsid ja üksteisele meeldisid, kus kõik olid nunnud. Üsna kummaline aeg on olnud.

Filmi soundtrackil on Austraalia geilaulja Troye Sivani üks lugu, mis omakorda tuletas mulle meelde Troye Sivani kapist väljatuleku video.

Ja siis sellele paar aastat hiljem tehtud jätkuvideo, kus Troye hästi andekalt kirjeldab, mis juhtub pärast kapist väljatulekut. Kuidas sellest saab protsess, kuidas sa pead seda järjest ja järjest kordama ja eri inimestele rääkima ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Kõik täpselt nii ongi. Kummaline on, et kui sa ühel hetkel sellest väsid ja teema kuhugi kõrvale heidad, võid 6–7 aastat hiljem avastada, et sind ümbritsevad uued inimesed, sõbrad ja tuttavad järsku ei teagi, et sa oled gei ja juba ammu-ammu kapist välja tulnud. See on kummaline nõiaring.

Ega ma ei teagi, mida ma sellega öelda tahtsin. Lisaks sellele, mida ma juba ütlesin, et see raamat mõjus emotsionaalselt ülivõimsalt ning põhjustas peas ja südames täieliku keeristormi, mida ei ole aastaid juhtunud.

Aga nüüd muutun kurjaks.

FILM – OHUTU JA TURVALINE, SIIVAS JA TSENSEERITUD

Film «Armastusega, Simon» on Wikipedia väitel esimene Hollywoodi suurstuudio toode, mis käsitleb teismeliste geiarmastust. Seda on filmist ka tunda. Et geiteemaline festivalifilm, mis juba aastakümneid räägib sel teemal ilma valehäbita ja ausalt ning naturalistlikult, tihti ka emotsioonitult ja mitte kunagi sellise muinasjutu vormis, see ei ole. See on teravate nurkadeta ja turvaline ning ohutu versioon sellest kohati väga avameelsest ja asju otseütlevast raamatust. Kui raamatus tegelased mõtlevad ja arutavad oma kirjavahetuses ka selle üle, mis peale suudlemist edasi peaks juhtuma, siis filmis mõistagi edasi midagi ei juhtu. Tulevad lõputiitrid.

Ma rõhutan, et nägin filmi enne ja lugesin siis raamatut. Ehk siis olid mul teksti lugema hakates silme ees filmi tegelased, näitlejad. Seda hämmastavam on, millise kiirusega need näod mu vaimusilmast kadusid, kuna ei sobinud üldse kokku raamatu tegelastega, ei välimuselt ega kuigi hästi ka isiksuslikult. Filmi castingu eest vastutaja saadaksin mina küll Põhja-Koreasse kultuurisidemeid arendama. Nii mööda ei saa peamisi tegelasi valida. Peategelast Simonit mängiv Nick Robinson lihtsalt ei ole üldse raamatu Simoni moodi. Küll aga on filmis episoodilises rollis üles astuv Miles Heizer üsna täpselt raamatus kirjeldatud Simon! What the heck, nagu?!?

Ja asi pole selles, et Heizer on väga kena ja Robinson ei ole. Asi on selles, et ühes neist on romaani Simonit nii välimuslikult kui emotsionaalselt märksa rohkem. Õieti on seda romaani Simonit näha Heizeri ühes teises rollis, palju poleemikat tekitanud noortesarjas «13 Reasons Why», kus ta mängib Alex Standalli nimelist peast üsna katkist aga emotsionaalselt eeskujulikku noorukit.

Samas vaimus võiks jätkata, sest filmis on mitu teist näitlejat ka täiesti valesti rollidesse paigutatud. Võibolla Keiynan Lonsdale’i mängitud Bram on enamvähem pihtas-põhjas õnnestunud casting. Naljakal kombel tuli näitleja Lonsdale just filmi tegemise ajal ja sellest inspireerituna ise kapist välja: ütle veel, et kunstiteosest pole kellelegi kasu… 🙂

Metsaläinud rollimääramistega etteheited paraku ei piirdu. Jah, ma mõistan, et raamatut, mis koosneb 1/3 ulatuses e-mailidest, ongi raske ekraniseerida ja siin tuleb midagi välja mõelda, kuidagi trikitada. Samas see tobe moodus, kuidas loo lõpupuänt, Sinise identiteet filmis peaaegu et üsna alguses välja lobisetakse, kummastab mind siiamaani. Berlanti, päriselt vä? :-O

Kuna tegu pole sõltumatu stuudio tehtud festivalifilmiga, vaid Hollywoodi suurstuudio toodanguga, tuleb ilmselt pidada paratamatuks, et peategelased tehakse 16-aastaste asemel 17-aastasteks ning neid mängivad pealt 20-aastased, tõstetakse lõpuklassi ning kui raamatus on stseene, mis suudlemisest veidi kaugemale lähevad, siis filmis mingit säärast jubedust muidugi näidata ei tohi. Topeltmoraali maa ja ajastu, pfff!

Sama paratamatu on, et raamatu tegelaste käik geibaari, mis on seal stseenina hästi maitsekalt ja viisakalt ja – nunnult mõistagi! – lahendatud, et sellist stseeni filmis üleüldse ei ole. Mõistagi.

Sama paratamatu on ilmselt, et kui raamatus suudlevad Simon ja talle oma identiteedi avanud Sinine esmakordselt siiski privaatselt ja – nunnult, siis filmis juhtub see lõbustuspargis ilmaratta peal kõigi klassikaaslaste silme all, mille peale need mõistagi PLAKSUTAMA hakkavad. Ameerika, Ameerika… Mäletan, et hoidsin filmi vaadates selle stseeni ajal hinge kinni, pigistasin peos pöidlaid ja palusin jumalat, et ärge jumala eest nüüd seal all plaksutama hakake, et see oleks nii halb ameerika romantiline noortefilm. Noh, muidugi hakkasid!

Etteheiteid filmile võiks teha veel palju, aga peamiselt langevad nad kõik ühte kindlasse ja paraku tüüpilisse auku: Hollywood muudab kirjandusteoseid ekraniseerides ära asju, mida absoluutselt ei pea muutma, muudab suvaliselt, ilma mingi nähtava põhjuseta, teeb lihtsalt midagi teistmoodi, kui on raamatus ja teeb kehvemaks. Ka selles filmis on sääraseid väikseid asju terve leegion. Miks oli vaja muuta ära kirju vahetavate noorte meiliaadressid??? Miks oli vaja luua paar lolli stseeni, mida raamatus ei olnud? Miks oli vaja kooliteatri trupi «Oliver Twisti» muusikali lavaletoomine asendada «Cabaret» lavastamisega??? Miks oli vaja Simoni lõpukiri, armastusavaldus Sinisele erakirja asemel tuua kogu koolipere ette avaliku kirjana??? Ohh, issand, mul hakkab kõht valutama. Ma tean ju küll. Et kogu klass saaks kohale tulla ja plaksutama hakata. Miks oli vaja vanemate ees kapist väljatuleku lõpuks Simoni isa pahinal nutma panna? Miks oli vaja Simoni sõprade ringis paari poisi ja tüdruku omavahelised meeldimised totakalt ümber mängida? Miks oli vaja luua see totter kooli direktoriabi karakter, kes mööda koridore ringi tuiab ja segast pläma ajab? «Päästja koolikell»? Oehh!

Aga kummalisel kombel tundub see film ilma raamatut eelnevalt lugemata päris hea. Alles raamat paneb ta oma paratamatusse konteksti ja joonlaua ette. Soovitan siiski vaadata, hoolimata kõigest.

Ahjaa, kuigi film jõuab meie kinodesse alles 15. juunil, siis eeloleval nädalavahetusel näeb vähemalt Tartu Cinamonis R, L, P ehk siis 1.3. juuni õhtuti selle eellinastusi. Kellele sedasorti asjad korda lähevad, peaksid linateose muidugi ära vaatama, seda väärib ta kindlasti. Ning minema siis ja ostma raamatu, sest see on lihtsalt kümmetuhatmustmiljon korda parem. Muidugi ei ole raamat mingi stiilimeisterlik kõrgkirjandus, ei, seks puhuks on siiski Maurice, Giovanni ja Twyborn 🙂 Becky Albertalli romaan on ikka rohkem teraapilise funktsiooniga eneseabikirjandus, mis ei ole kuidagi negatiivne või halvustav hinnang, sest sedalaadi raamatuid on veel kapis olevail või kapiukse küljes kõlkuvail geinoortel väga vaja ja neist on suur abi. Vähemalt mäletan ma nii.

John Scalzi. The Collapsing Empire. 333 lk. Tor. New York, 2017.

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud.

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad.

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem.

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu.

Sparthi (kodanikunimega Nicolas Bouvier) võrratu kaanepilt USA väljaandele.

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride – The Flow – abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.

Eeskujulikud hõimuvelled ungarlased on 21. märtsil käesoleval aastal ilmunud romaani juba ära tõlkida ja välja anda jõudnud. Mõistagi siis käsikirjast, mitte Google Translate’i abil 😉

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy‘s näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause… miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval suuteline on…

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

landscapes_sherlock_lr

«Sherlock: The Abominable Bride.» A Christmas Special. 89 min. Režissöör Douglas Mackinnon. BBC 1. jaanuar 2016.

«No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!» (Dr John H. Watson)

Mis on varem juhtunud

10014923_767780769989187_4312223420725607929_oKui BBC jaoks 2009. aastal moodsat, tänapäeval toimuvat Sherlock Holmesi lugu filmima hakati, läks alguses kõik valesti. Esimene, tunniajane pilootseeria tehti valmis, kuid teleekraanidel pole seda kunagi näidatud. Briti Rahvusringhäälingus pääses valla hoopis kuulujutt, et filmi näol saab tegu olema hävinguga, mis päädis kuidagi sellega, et telejaam tellis tootjailt hoopis kolmest 90-minutilisest seeriast koosneva 1. hooaja. Ka esimene osa, «Etüüd roosas» filmiti põhimõtteliselt uuesti, detailsemalt, pikemalt ja nüanssides teistsuguselt, kuigi põhiliin jäi samaks. Kuid mulle meeldib tegelikult ka see esimene versioon täitsa hästi. Igatahes sai 2010. aastal ekraanidele jõudnud sarjast koheselt hitt ja kultusobjekt, milleks on see telekonserv jäänud läbi kolme hooaja ja 9 seeria tänaseni, ligi kuus aastat hiljem. Hullus on pigem suurenenud.

nziiv

Ka mina olin algusest peale lummatud sellest uuest pildikeelest (SMSid, mõtted, tähelepanekud otse ekraanil), ülikiirest süžeearengust ja tempokast dialoogist. Ning muuidugi lahedatest tegelastest, vingetest näitlejatest ja erakordselt rohkearvulistest vihjetest algupärastele Sherlock Holmesi lugudele. Lausa hämmastavana tundus, kui kergesti Arthur Conan Doyle’i lood olid tänapäeva transporditavad.

morjartiOmeti ei saaks ma öelda, et mulle kõik seeriad ja tegelased võrdselt meeldinud oleksid. Ma ei ole kunagi olnud suuremat selle hüsteerilise Jim Moriarty fänn, minu jaoks tähendab Moriarty ikka seda küürus ja mustades nahkkinnastes ning musta kaabuga ääretult külma ja kurjakuulutavat tegelast klassikalisest vene filmiseeriast. Sestap olid kahel esimesel hooajal kõige nõrgemaks mu meelest just viimased seeriad, Moriarty ümber keerleva tegevusega seeriad. Esimesel hooajal seepärast, et sinna oli kokku pressitud meeletu hulk erinevaid lugusid, mida Holmes järjest lahendas, nagu lühifilmide kassetis, teisel seepärast, et olin tolleks ajaks aru saanud, et «Sherlocki» seeriate sündmustikud, süžee on tegelikult äärmuseni jaburad ning see stoori ei püsiks vaataja jaoks loogiliselt koos, kui me seda kõike vähegi aeglasemas tempos saaksime. Aga kuna sarja autorid Mark Gatiss ja Steven Moffat seda meile nõnda kiires tempos tulistavad, siis ei jõua me õieti mõelda sellele, et oot-oot, see nüüd ei meigi kohe mingit senssi, selline üleminek, hüpe või paljastus on ju jaburamast jabur, siin on üüratu loogikaauk.

gallery-1450711749-sherlock-the-abominable-bride-03Aga üldiselt meeldisid mulle Holmesi ja Watsoni tutvumisosa, Hiina salaseltsidest rääkiv «Pime pankur» ning teise hooaja kaks esimest osa, ehk siis Irene Adleri ja Baskerville’i katsepolügooni lood väga. Kuigi just Irene Adleri loos tabasin end esmakordselt mõttelt, et veidi aeglasemalt sellele surnuid täis lennuki kontseptsioonile mõeldes saab iga lollgi aru, et see on nii auklik süžee, nii ebaloogiline seletus, et haara juustest. Või et kuidas sattus Holmes loo lõpus kuhugi Afganistani ning mida ta seal siis nende mõrtsuk-terroristide seas edasi tegi, kui oli Irene’ile hüüdnud: «Jookse!» Või et kuhu see siis seal kõrbes täpselt jooksma pidi. Aga noh, hilarioosselt lõbus ja hoogne on see kõik, nii et vaataja eriti ei mõtle nende süžeeaukude peale.

uzirYow

Watsoni naine Mary ei meeldi mulle ka eriti. Või noh, lakkas meeldimast, kui 3. hooaja 3. seerias oli stsenaristidel ta millegipärast tarvis endiseks salaagendiks kirjutada. Üldse on liigne keskendumine perekonnale, lähikondsetele, vanematele selle sarja puhul mu meelest pigem riskantne ja need osad, kus tegeletakse valdavalt oma seebisuhete lahtiharutamisega (kolmnurk Watson-Mary-Holmes seerias «Tühi surnuauto», pulmajant «Kolme märgis» ja siis see Mary reeturlik mineviku varjamine, venna ja vanemate «magamapanek» «Tema viimases tõotuses»). Kolmas hooaeg meeldis mulle sellest sarjast kõige vähem, hakkasin oma padufänlust minetama. Need konkreetsed lahendatud juhtumid neis osades olid väga huvitavad, aga neid lahendati justkui selle seebisasipuntra ja pulmajandi taustal, mõrvalood ja muud kuritegelikult skeemid jäid tagaplaanile. Krimisarjas nii vast ikka ei peaks.

Sherlocki kojutulek ehk parim osa, mis siiani on tehtud

SherlockIgatahes, kui millalgi eelmise aasta keskel sai selgeks, et 4. hooaja venimise tõttu publiku nälja kustutamiseks vahele tehtav «jõulu-eri» saab senisest sarjast oma kostüümide, dekoratsioonide ja tegevusaja poolest radikaalselt erinema, pakkudes just seda, mille täieliku vastandina see uus, moodne «Sherlock» loodi, olin muidugi meeldivalt üllatunud. Ning esimesed treilerid vaid kinnistasid positiivseid lootusi.

Lõppenud aasta tõi mitme suure ja olulise frantsiisi uued, kauaoodatud osad. Kui novembris linastunud Bondi-seeria järjekordne film osutus niivõrd totaalseks pettumuseks, et ma tänaseni pole soovinud seda ropendamise vältmiseks – siiski ju saaga fännina – isegi arvustada, siis detsembris kinodesse jõudnud «Tähesõdade» uus osa osutus oluliselt meeldivamaks üllatuseks. Kuigi ülivõrdeis kiituseks polnud tollegi filmi puhul kindlasti vähimatki põhjust. Ootasin seega huviga, mida toob uus «Sherlocki» seeria. Ning võisin 1. jaanuari õhtul rahulolevana tõdeda, et kolmas katse õnnestus täielikult, varasemate kuude pettumuste ja ambivalentsete muljete järel tõi see film kätte täieliku naudingu, Holmesi-fänni totaalse nirvaana, absoluutse rahulolu. Minu jaoks oli see 1895. aastasse viidud tegevusega osa vaieldamatult varasemast 9 seeriast tugevam. Palju tugevam.

bride-zoom-653e4d3f-e63a-473a-9438-eb373055f2ceSeda mitmel põhjusel. Esiteks on mulle alati meeldinud minevikus toimuva tegevusega filmid/sarjad palju rohkem, kui politsei- ja krimiseriaalid, kus aetakse üksteist autodega tänapäeva Los Angelese või Londoni tänavatel taga. Tänapäev ei ole minu periood. Iga õiges, viktoriaanlikult sünges Londonis toimuv Sherlocki-lugu on juba ette määratud parem olema, kui misiganes moodne kriminull. Erandiks siis eelpool loetletud põhjustel just seesama seriaal, kui väga erandlik omasuguste seas. Nii et kui sai teatavaks, et see niigi erandlik seltskond tõmbab nüüd selga 19. sajandi kuued ja mantlid ning pähe silinderkübarad ja vanaaegsed kaabud ning hakkab nende totakate taksode asemel sõitma ehtsate voorimeestega, siis noh, siis võis positiivse tulemuse juba ette kahega korrutada. Minu poolest võiksid nad jäädagi neid filme viktoriaanlikul taustal tegema, kuigi ma tean, et seda muidugi ei juhtu. Selle sarja kontseptsioon on teistsugune.

sherlock__the_abominable_bride_by_veilaks_wallpapers-d9evhizTeiseks oli see jõuluepisood oma olemuselt tõeline fanboy märg unenägu: risti-põiki vihjetest varasematele sarja osadele, Conan Doyle’i Holmesi-juttudele ning varasematele ekraniseeringutele nii tihkelt läbi põimitud, et oiga ja naudi. Lisaks siis see kogu seeria leitmotiiv: me oleme «lugu loos», me lavastame teatrilaval etendust sellest, kuidas teatrilaval lavastatakse etendust, mille sisuks on etenduse lavastamise lavastamine teatris.

Article Lead - wide1001881777gkhsveimage.related.articleLeadwide.729x410.gkhsxd.png1445748965982.jpg-620x349

Me laseme tegelastel kogu aeg rõhutada, et meil on tegu «film filmis» skeemiga, me laseme neil selle üle tõsimeelse näoga nalja teha, me laseme neil kritiseerida meie liigset melodramaatiliste efektide ja gootilike dekoratsioonide lembust ning süžee absurdset keerukust ning keerame siis järgmises stseenis faabula keerukuse ja totrusega veelgi vinti üle, paneme külmal ja pimedal viktoriaanlikul ööl veel vihma ka sadama ja äikese müristama, paneme tegelased päris reaalse kose juures omavahel kaklema… ning kõige tipuks tuleb meil see kõik kuradima hästi välja.

«I wrote it. You are quoting yourself from The Strand Magazine!» (Dr John H. Watson)

mike_stamford_1Esimestest hetkedest peale on see seeria fännidele täielik nauding. Kogu see viktoriaanlik dekoratsioonide ja kostüümide maastik on lihtsalt parem ja esteetiliselt kriminaalloolikku ärevust ning põnevust enam tekitav, kui moodsa aja tavalisus. Isegi 19. sajandi viktoriaanliku ajastu algustiitrite kaadrid on etemad. Ja edasi tuleb üks lahe element teise otsa. Sama näitleja mängitud Mike Stamford 19. sajandil tõi kohe silme ette raamatu-Stamfordi, vanaaegne Lestrade nägi välja ehedam kui moodne hallide juustega Rupert Graves. Ning siis muidugi Billy.

billyHea lugeja võib segadusse sattunult küsida, et mis Billy, kes Billy? Aga see Holmesi jooksupoiss Billy, kes nende kohvrid seeria alguses majja tassib ning hiljemgi korra figureerib. See on romaanist «Hirmu org» ja mitmest lühiloost tuttav Billy, keda samas väga sageli Holmesi-lugude ekraaniversioonides pole lavale toodud. Siit siis lisapunktid laheda nüansi eest. Oma näitlejakarjääri Billy kehastajana alustas teatrilaval muide Charlie Chaplin.

Et Watson loeb lisaks harilikele dialoogidele siin osas ka jutustaja autoriteksti lisab asjale 19. sajandi hõngu. Et tegelastena mainitakse Lestrade’i kõrval Scotland Yardi politseinikke Tobias Gregsonit ja Athelney Jonesi, on lahe.

mikroftOlen kuulnud arvamusi, et Mycroft Holmesi kujutamine kereka ülekaalus mehena on mingi moodne nali, pilge või paroodia. Go and read your Conan Doyle! ütlen ma selle peale. Juttude Mycroft Holmes oligi ülekaaluline, väheliikuv ja paks mees, kes heast toidust lugu pidas. Veidi karikeeritult kujutavad filmitegijad siin seega just õiget ja autentset 19. sajandi Mycrofti. Kohati on Sherlocki ja Mycrofti dialoogid selles seerias üks-ühele Conan Doyle’i originaaltekstidest võetud. Kuulad ja naudid lihtsalt, millise osavusega Moffat ja Gatiss on need sellesse oma süžeesse sobitanud. Ja tegelikult on see Mycroft oma iseloomult, olekult, jutult ja laadilt märksa rohkem originaallugude tegelase sarnane, keda superdetektiiviks olemast takistab peamiselt laiskus ning suur kere, mis ei võimalda nii sujuvalt välitöödel osalemist objektidel.

2FBAA6A200000578-3381260-image-a-4_1451695353840Samuti on täpset Conan Doyle’i Moriarty-Holmesi dialoogi võimalik kuulda stseenis, kus vaenlased Baker Streeti korteris kohtuvad ja vestlevad: «Komme näppida hommikukuue taskus laetud tulirelvi on ohtlik…»

Kas Moriarty tolmu-vaenulikkus ja fraas: «Dust… it gets everywhere» pidigi mulle meenutama Anakin Skywalkeri liiva-vaenulikkust ja täpselt sama intonatsiooniga öeldud mõtet, et «I hate sand, it gets everywhere» või on siin tegu fanboy ülemõtlemisega, ei oskagi ma öelda. Samas on Gatiss ja Moffat täpselt sellised vennad, kellelt võib isegi sellist referentsi oodata.

Sherlock-The-Abominable-Bride-3Meeldiv oli ekraanil taaskohtuda sir Eustace Carmichaelit kehastanud Tim McInnerny’ga, meeldiv oli näha, et stsenaristid kasutavad julgelt uuesti juba varem kasutatud juttudest pärit motiive. Pean silmas viie apelsiniseemnega kirja läbi hoiatuse saatmist, mis on siis pärit jutust «Viis apelsiniseemet» (The Five Orange Pips; 1891) ning mis motiivi (viis piiksu telefonis, Sherlocki vihje viie apelsiniseemne saatmisele kui ameerika salaühingute ähvardusmeetodile) on juba tarvitatud esimese hooaja kolmandas osas, kus Moriarty Holmesiga juhtumite lahendamise mängu mängis, inimestele pommivöösid külge ühendades.

püstiKonkreetne vihje Ricolettile ja õõvastavale pruudile on pärit jutust «Musgrave’i rituaal» (The Adventure of the Musgrave Ritual; 1893), kus Holmes loetleb oma varaseid juhtumeid, mille ta lahendas enne Watsoniga tutvumist: «Täielik jutustus kompjalaga Ricolettist ja tema jõledast naisest» (a full account of Ricoletti of the club-foot, and his abominable wife).

Eustace Carmichaeli nimi ja karakter paistab olevat kokku pandud Musgrave’i-loole kronoloogiliselt järgneva «Reigate’i mõistatuse» (The Adventure of the Reigate Puzzle; 1893) kurikaeltest maamõisnikest Cunninghamidest ja «Abbey Grange’i mõistatuse» (The Adventure of the Abbey Grange; 1904) mõrvaohvrist maamõisnikust sir Eustace Brackenstallist, kes oli Austraaliast Inglismaale kolinud joodik ja vägivallatseja.

gothic-horror-for-sherlock-before-season-4-but-who-exactly-is-the-abominable-bride-sher-717854

Vihjeid erinevatele Holmesi kaanonisse kuuluvatele juttudele oli muidugi veel palju, nagu Gatissi ja Moffati puhul tavaks: kahed püstolid ja enesetapp, kehade vahetamine – kõik need on erinevais Conan Doyle’i juttudes juba olnud. Aga vihjeid tehti ka Eestis praktiliselt tundmatutele mittekanoonilistele, teiste autorite kirjutatud Holmesi-raamatutele, küll nende pealkirjadele (a monstrous regiment, the seven per-cent solution jne jne jne), küll sisulistele lahenduskäikudele (Moriarty pole päriselt eksisteeriv tegelane, vaid Holmesi peas sündinud konstruktsioon). Fanboy istub ja kaifib. Ja vaatab uuesti ja kaifib veelgi rohkem, kuna esimesel korral kõike ei märganud.

vuall

Episood näitas ilmekalt ära, et ka viktoriaanliku ajastu reaaliaid – näiteks ajaleheväljalõikeid – saab edukalt ekraanile tuua, nagu sarja varasemates osades on tehtud moodsa ajastu meediumitega (SMSid jmt). Seega on see moodne filmitehniline lahendus kasutavav edukalt ka ajaloolisest perioodist rääkivas filmis.

vihm2

Kui Jim Moriarty nois tänapäevastes lugudes mulle eriti oma hüsteerilisuse tõttu ei istunud, siis kummalisel kombel 19. sajandis see Andrew Scotti loodud karakter sobis mulle väga hästi. Eriti muidugi filmi absoluutseks kõrghetkeks kujunenud Reichenbachi kose stseenis, päris mägikose stseenis, mis filmis juba veidi varem seinal rippuval J. M. W. Turneri maalil elustuda püüdis. Oma saatuslikkuses, kujundirohkuses ja lõplikkuses konkureerib see Reichenbachi stseen tõesti vaid venelaste seriaali vastava episoodiga.

tumb1

Kirsile asetati tort revolvriga Watsoni näol. Kui originaalloos ja vene filmis on seal vintpüssiga kolonel Sebastian Moran, Moriarty käsilane, ning ta sihib kaljueendist kinni hoidva Holmesi sõrmi, siis nüüd oligi Watsoni kord, nagu ta ka filmis tõdeb. Nüüd on püssimees teise tegelase poolel. Kas saab leidlikumat lahendust välja mõelda?

tumb2

Jälle need Livanov, Solomin ja Maslennikov!

rongveneTerve rida kohti sellest seeriast meenutasid mulle oma visuaalia, dekoratsioonide paigutuse, värvi- ja valguslahenduste poolest konkreetselt Igor Maslennikovi Lenfilmis 1979–1986 vändatud 11-seerialist kultussarja «Sherlock Holmes ja dr Watson». Esmalt, kui sõideti rongikupees sir Eustace Carmichaeli maamõisasse. See rongistseen oli üksühele pildistus mitte ainult The Strand Magazine’is ilmunud Doyle’i juttude originaalillustraatori Sidney Pageti ühest pildist, vaid ka kummarduse tegemine täpselt samalaadsele stseenile Maslennikovi Holmesi-sarjas (3. ja 4. seeria).

Screen Shot 2016-01-05 at 23.13.13

Ootamine pimedas, kuni majakondsed on magama jäänud, ning Watsoni küünlasüütamine («No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!») meenutas üksühele stseene Lenfilmi-sarja 1. osast «Tutvus», kui sõideti nn. Tähnilise paela probleemi lahendama Stoke Moranisse Surrey’s.

znakomstvoSama seeriat ja sõitu troskas Surrey’sse meenutas stseen, kus meie kangelased sõidavad Mary’t päästma, kes võib olla suures hädaohus. Et Mary’t selles sarjas ja naispeategelast tolles vene sarja seerias mängis näitleja, kes juhtumisi oli/on ka vastavate seriaalide Watsoni kehastaja abikaasa päriselus, on vist jälle juhus? 🙂 See konkreetne troska-stseen oli vene filmiga identne kuni loojuva päikese, valguslahenduse, tee äärde jääva hoonelobudikuni välja.

Russian Sherlock Vasily Livanov Mortal Problem 6

Ning siis muidugi reaalne võitlus Reichenbachi kose juures ja filmi lõpp kamina ees, kus meie kangelased piipu popsuvad ja napsul hea maitsta lasevad, juhtumit arutavad, samal ajal suurelt kaadris nende vahel küdev kamin. Seda kaminalahendust kasutab tegelikult hämmastavalt vähe erinevaid Holmesi-ekraniseeringuid!

kamin

kaamin

«I am a storyteller. I know when I am in one.» (Dr John H. Watson)

hooperTegelikult ei tulnud mulle ülearu suure üllatusena, et hulk häälekamaid sarja austajaid läänes on sellest osast segaduses või koguni selle peale nagu pahased. Lõppeks ikkagi viidi ju tegevus kergemini hoomatavast kaasajast kuhugi kaugesse kummaliste kostüümidega minevikku. Lisaks siis ehitati filmi üks süžeeliin üles sufražettide liikumisele ja naisõigusluse filosoofiale, seda filmi alguspooles justkui naeruvääristades (Watsoni soovitus oma igavlevale abikaasale neile tagasituleku ajaks süüa teha, Lestrade’i küsimus Mary’le, et kas too on siis naistele valimisõiguse andmise poolt või vastu, dr Watsoni koomiline dialoog oma teenijatüdrukuga, kus ta korduvalt ähvardab, et palub oma naisel tüdrukuga tõsiselt rääkida jne jne jne). Tänapäeva ausatele nais- ja meessoost Virginia Woolfidele ei saa selline stereotüüpide voolimine ja kultiveerimine ometi kuidagi meelt mööda olla. Mina naersin laginal.

mary

Osa vaatajaid oli üllatuslikult pahased selle peale, et seeria süžee absurdsevõitu oli ning filmi lõpuosas sootuks kõrvale heideti ja vist jälle kuigi hästi loogikaga kokku ei sobinud. Aga muidugi ei sobinud! Selleski loos olid maakerasuurused loogikaaugud sees, kui vaid korraks mõtlema jääda. Lihtsalt esmakordselt andsid Gatiss ja Moffat sellest vaatajaile täie selgusega teada, et nad on sellega väga hästi kursis, et need lood senssi ei meigi ja see on nende jaoks lihtsalt üks pöörane mäng. Aga ju siis eksisteeris suur hulk «Sherlocki»-fänne, kes sarja seni vaid mõistatuste ja mõrvalugude lahenduste pärast vaatasid. Oh my, oh my…

Sherlock-TV-show-on-BBC-One-and-PBS-The-Abominable-Bride-special-Victorian-episode

Samuti, olen lugenud, ajas paljusid fänne läänes segadusse see pidev tegijatepoolne «pildi sisse minek», seda protseduuri samal ajal naeruvääristades ja pilgates. Et ju siis selline metatasandi mäng käib paljudel moodsa aja lastel ikka kõrges kaares üle pea. Ennast korraga pilada ja väga tõsiselt võtta nagu ei sobi nende meelest kokku. Minu meelest on see aga tõeliste artistide parim tunnusjoon ja loomuomadus ning mis seal salata, olen erinevates kontekstides oma elus sama meetodit pidevalt isegi oma nappide võimete piires kasutanud ja sellest üles kerkivat segadust vaid nautinud. Midagi täpselt minu veregrupile seega.

WARNING: Embargoed for publication until 00:00:01 on 24/11/2015 - Programme Name: Sherlock - TX: 01/01/2016 - Episode: The Abominable Bride (No. 1) - Picture Shows: **STRICTLY EMBARGOED FOR PUBLICATION UNTIL 24TH NOVEMBER 2015** Sherlock Holmes (BENEDICT CUMBERBATCH), Mrs Hudson (UNA STUBBS) - (C) Hartswood Films - Photographer: Robert Viglasky

Nagu juba öeldud, kaifisin ma eriti neid lugematuid märkusi ja vihjeid, mis tehti sellele, et tegelased justkui saavad ise ka aru, et nad on tegelased kirjanduslikus süžees: Watsoni dialoog mrs Hudsoniga kojujõudmisel, kus jutt läheb kohe sellele, kes on vaid süžee jaoks vajalik funktsioon, kuidas kunstnik ajakirjas Strand joonistab nii kehvasti, et Watson on endale pidanud nood koledad vuntsid kasvatama, et teda ära tuntaks.

sidneyMoriarty küsimus Holmesile, et kas illustraator reisib teiega juhtumeid lahendama kaasa ning, et kas te peate talle poseerima, oli muidugi täiesti geniaalne. Nagu ka Moriarty pilked viktoriaanlik-gootilikule faabulale: kostüümidele, maskeeringutele, gongilöökidele. Misjärel siis minnakse ja tehakse selle stseeni otsa paar eriti karmi-gootilikku melodraamast tiinet stseeni, kus öisel surnuaial laipa välja kaevatakse, see kirstus elustub (sic!) ning siis muidugi vihmamärjal kaljunukil toimuv kangelase ja antikangelase vaheline surmaheitlus.

«Elementaarne, kallis Watson!»

01-194707Nagu kõik Holmesi-fännid muidugi teavad, ei ütle Sherlock Holmes Conan Doyle’i lugudes kunagi Watsonile neid sõnu. «Kõvera mehe seikluses» (The Adventure of the Crooked Man; 1893) on koht, kus Watson hüüatab vaimustunult: «Excellent!», mille peale Holmes vastab: «Elementary.»

«Oh, this is elementary, my dear fellow,» ütles tihti Holmesi esimesena teatrilaval kehastanud William Gillette.

Sherlock_Holmes_and_Professor_Moriarty_at_the_Reichenbach_Falls«Elementary, my dear Watson,» ütleb esmakordselt üllatuslikult hoopis Tommy Beresford Agatha Christie’ romaanis «Salavastane» (The Secret Adversary) aastal 1922.

Alles hiljem jõuab see fraas filmidesse (1929), Holmesi-pastiššidesse (1953) ning Nõukogude Liidus teeb selle loomulikult igavesti kuulsaks Vassili Livanov oma käriseva häälega.

Sellegi lause poetamine seeria lõppu annab märku tegijate vimkast: see ei ole päris õige «Sherlocki»-lugu, kuna õigetes lugudes nii kunagi ei öelda.

Mine siis võta kinni. Mina igatahes tõusen püsti ja aplodeerin.

BBC vahendusel jälgis seriaali uut osa 8,4 miljonit britti, mis on 34,7 protsenti kõikidest Briti televaatajatest ning BBC kõrgeim draamasarja vaatajanumber pühadeajal. Loodetavasti meeldis see episood suuremale osale neistki.

RedbeardNing päris lõpetuseks: ega see jääbki ju lahtiseks, kumb maailm oli siis tõeline ja kumb Holmesi kokaiiniulm? Kas 1895 oli vaid lennukis oma «mälupaleesse» sisenenud Sherlocki rännak iidvana juhtumi asjaolude juurde või siiski – nagu meile näidati osa päris lõpus, kaminastseenis – oli see tulevikumaailm oma lennukite ja telefonidega tolle õige, 1895. aasta Sherlocki kokaiinitripp?

Screen Shot 2016-01-06 at 15.41.52

Raul Sulbi esimesed vaimustusohked 2011. aastal.

Parim ingliskeelne arvustus uuele osale.

PS. Ahjaa, kui «Tähesõdade» filmi järel avaldas rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaal kellegi mulle tundmatu isiku sulest täiesti küündimatu arvustuse, siis seekord on mulle jällegi täiesti tundmatu isik kirjutanud vägagi pädeva arvustuse, mille enamvähem igale lausele võiks isegi alla kirjutada. Soovitan! Ütle veel, et maailmas ei valitse tasakaal… 🙂

Kaspar Viilup. «Sherlock» oli hullumeelne, eneseirooniline ja enneolematult meelelahutuslik. 2. jaanuar 2016.

Jack McDevitt. Coming Home. 368 lk. Ace. New York, 2014.

91rV6Lkyd8LAlex Benedicti sarja 7. romaan «Kojutulek» mõjub sellena tõesti. Ja ma ei mõtlegi siinkohal romaani sisu, kus reisitakse Maale ja otsitakse taga aastatuhandeid kadunuks peetud esimeste kosmosereisidega (20. sajandi Apollo Kuu-lennud jmt) seotud muinsusi, vaid vormi ja atmosfääri, miljööd, tunnetust.

Eelkõige on see kojutulek fännist lugeja jaoks. Tunnistan, et olen end sellesse sarja nii sisse lugenud, et olen minetanud ilmselt igasuguse objektiivse pilgu ja võime tsüklit kuidagi kriitiliselt hinnata. Näiteks McDevitti teise romaaniseeria, Priscilla Hutchinsi ehk nn. Akadeemia raamatute puhul ma seda ei taju: ilmselt on ka põhjuseks tõsiasi, et tolle tsükli peamised tegelased ei ole nii lahedad. Hutch ise ja kõik nood gregorymacallisterid ja teised lihtsalt ei ole sellised inimesed, keda endale sõbraks sooviks, kes tunduksid nii mõistlikud, lahedad, just sobiva huumorimeelega jne.

Alex Benedict ja Chase Kolpath on aga just täpselt sellised tegelased, kellega raamatulehekülgedel kohtudes on tunne, nagu oleks kaugelt reisilt tagasi lähedaste juurde koju jõudnud või siis parimate sõprade seltskonnas maandunud. Enesetunne ja tuju läheb kohe kuidagi heaks.

Sarja 7. köite puhul oleks ilmselt kaunis mõttetu hakata tutvustama tegelasi või selgitama, millega nad tegelevad, sest ega ma ei soovita ju kellelgi tsükliga selle raamatu vahendusel tutvust teha: see on ikka edasijõudnutele mõeldud delikatess ning esimeseks maitseprooviks tuleb huvilised suunata siiski sarja esimese romaani «A Talent for War» juurde, milles salapäraselt transdimensionaalsesse kosmosesse kadunuks jäänud luksuslik kosmiline kruiisilaev Capella koos Alexi onu Gabrieliga nüüd, 7. osas välja ilmub, nagu kõik 6. köite sisuga tuttavad lugejad kindlasti mäletavad.

Õigupoolest sarnaneb 7. köide 6. veel mitmeski mõttes. Pea täiesti identne on romaani ülesehitus: esimesed 100 lehekülge toimub kaunis aeglane ja sündmustevaene tegevuse käimatõmbamine, Benedicti romaanidele omast kosmilist õõva, aastasadu või -tuhandeid vanu saladusi ja varjamisi, kõike seda hakkab lugeja saama umbes 100. leheküljest ja siis juba korralikus tempos. Ja jällegi väga sarnaselt eelmisele köitele on siingi kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud tegevusliini vaheldumisi: kord keskendutakse Capella päästeoperatsioonidele (kruiisilaev väljub transdimensionaalsest ruumist ju vaid loetud tundideks, et siis jälle aastateks kaduda, katsu sa mõne tunni jooksul aga kosmoses kohe laevani jõuda ja sealt pealt tuhandeid inimesi evakueerida…), siis jälle ajavad Alex ja Chase kosmoseajastu koidiku reliikviate jälgi.

Ja kui Capella päästeoperatsioon on selle romaani tegevusliinidest see veidi vähem köitev – kuigi me kõik ju tahame näha, mis saab, kui enda arust 3-4 päeva ära olnud Gabriel Benedict jõuab tagasi koju, oma majja, milles on Alex juba 11 aastat oma antikvaariäri pidanud, pärides Capella kadumise järel onu varanduse -, siis kosmoseajastu koidiku arheloogiliste reliikviate otsinguretk Päikesesüsteemi ja Maale on selle köite tõeline maiuspala.

91xwBeapcfLLausa selline maiuspala, et sooviks, et McDevitt kirjutaks terve raamatu oma tulevikuajaloo Tumedatest sajanditest, mil 25.-32. sajandini toimus kaks suurt tsivilisatsiooni kollapsit, mis hävitasid suure osa kogu varasemast inimkonna kultuuripärandist. Need 10-20 lehekülge, millel McDevitt visandab oma tulevikuajaloo Tumedad sajandid – õieti selle, kuidas Alex ja Chase seda hämarat minevikku 10 000 aasta kauguses tulevikus uurivad ja rekonstrueerida püüavad – on tõesti muljetavaldavad ja läbiraputavad. Kuidas üksteise järel tabavad Maad alates 25. sajandist majanduslik kollaps, seejärel diktatuurirežiimide aeg, demokraatliku ühiskonna taastumine ning siis 31. sajandil interneti, personaalsete suhtlusseadmete, kõiksuguste kommuniktsioonivõrgustike, elektri ja üldse moodsa heaoluühiskonna kadumine, totaalne kliimakatastroof koos mandrite rannajoone olulise muutumisega ning uus ja veel sügavam krahh… Millise emotsionaalse sügavuse ja tavainimeste ängistuse atmosfääri McDevitt siin nappide ajalooraamatuist pärit lausetega luua suudab! Tahan veel!

Igatahes oli neil Tumedail sajandeilgi ennastohverdavaid inimesi, kes püüdsid varasema tsivilisatsiooni kultuuripärandit rüüstamiste ja vandaalitsemiste eest päästa. Olid inimesed, kes Floridast Kosmoseajaloo muuseumist kõik varase kosmoseajastu eksponaadid evakueerisid ja siis need kuhugi kindlasse kohta toimetasid… Ja just nende hindamatute antikvaarsete esemete (Apollo astronautide isiklikud esemed, kohvitassid, skafandrid jne) jälgi Alex Benedict selles köites ajabki. Ja nagu neis raamatuis ikka, on olemas mingi jõud, mis püüab teda iga hinna eest takistada, et ta mingil juhul neid jälgi mööda selle iidse aarde peidupaigani ei jõuaks. Tapmiskatsed, manipulatsioonid, ähvardused jmt on loomulikult omal kohal.

McDevitti romaanid ei ole tüüpilised moodsad telliskivi-paksused kosmoseooperid, kus lugeja ette laotatakse hoomamatult avarad maastikud ja panoraamid, lugematu hulk erinevaid maailmu, sadu tegelasi (kelle nimekiri kindlasti peab olema raamatu alguses või lõpus ära toodud), keerukaid süžeeliine, füüsikalisi mõtteeksperimente jmt. Ei, McDevitt kirjutab enam-vähem moodsasse kuube rüütatult täiesti vanaaegset kosmoseseiklust, 300-400 leheküljel on meil siiski 5-6 peamist karakterit, paarkümmend kõrvaltegelast ja mitte üle 2-3 süžeeliini. Midagi väga turvalist ja kodust on neis romaanides, leian ma ilma igasuguse objektiivsuse ja kriitikameeleta ning pööraselt õnnelikult, et saan enamvähem reaalajas kaasa elada Alex Benedicti uutele seiklustele. 🙂

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Elusad arheoloogilised leiud tuhandete aastate tagant

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. 470 lk. Varrak. Tallinn, 2014.

apteeker-melchior-ja-tallinna-kroonikaMina pole selle arvustuse pealkirja välja mõelnud, lihtsalt selline pidigi olema algupäraselt kõnealuse Hargla romaani pealkiri. Vähemasti nii Varrak 2010. aasta lõpus veel reklaamis. Et lõpptulemusena asendus värvikas ja saladustest tiine «Templirüütli testament» üsna kuiva ja ebahuvitava «Tallinna kroonikaga» on muidugi kerge pettumus. Kerge pettumus on ka sarja kujunduse muutmine: mu meelest oli see sarja teine kujundus tõeliselt stiilne, tagasihoidlik ja maitsekas (esimene oli see tumepruun arvutimängulik «Oleviste mõistatus», kui mäletate), kolmas on aga veidi matsakas-pontsakas ja kuidagi imelik. Tegelikult kogu selle raamatu lugemiselamus sellistest kergetest pettumustest koosnebki, mis ka üldise muljefooni loovad, kuigi objektiivselt pole teosel ju suurt häda midagi. Aga kõigest järgemööda.

2010. aasta lõpul muide reklaamiti välja ka järgmise, sarja 6. köite pealkiri «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi», millega siis vist – kui autori tollaseid intervjuusid lugeda – pidi selle esimese apteeker Melchiori tsükkel ja eluteegi otsa saama. Aga nagu Hargla nois intervjuudes mainis, on tal plaanis Melchiori erinevate samanimeliste järeltulijate kaudu kesk- ja varauusaegse Tallinna lugu edasi rääkida. «Tallinna kroonikat» lugenud huviliste jaoks pakub see «Surmatantsu neitsi» muidugi üksjagu võimalusi – peamiselt Lübecki ja Notkede liini silmas pidades. Eks näis. Igatahes jään enda juurde, et «Tallinna kroonika» on üks tuim ja ebaõnnestunud pealkiri, mis seostub parimal juhul vaid Henriku või Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikaga» või siis samanimelise 1990ndate alguse Tartu kõmulehega.

Lugesin kõnealuse romaani läbi kohe pärast eelmise osa läbitöötamist juunikuus, kuid ei jõudnud miskipärast siis kohe arvustamiseni. Nüüdseks on meedias ja veebis ilmunud kamaluga rohkem või vähem põhjalikke muljetusi ning ma pean tõdema, et ei nõustu enamikuga neist. Pole raske mitte nõustuda Jaan Martinsoni ülivõrdeis ja mõõdutundetu kiidulauluga Postimehes, Kaupo Meiel Loomingus vähemalt põhjendab oma seisukohta, et tegu on sarja parima raamatuga. Enim puutepunkte vist leidsingi endise kolleegi Marju Himma arvustusega rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis, kuigi ükski varasem retseptsioon sellele teosele pole vist nii kriitiline kui minu pakutav.

Kes mäletab, siis hindasin eelmise osa – «Pirita kägistaja» – sarja tugevaimaks soorituseks, tõstes tolle niiviisi ühele pulgale järjekorras teisena ilmunud «Rataskaevu viirastusega». Kindlasti pole käesolev teos nii hall ja igavavõitu kui sarja avateos «Oleviste mõistatus», pigem paigutub ta kuskile sinna kõvade keskmike kanti koos «Timuka tütrega». Ka kunstlikult veidi liiga keeruliseks aetud mõrvaloo poolest on nad sarnased. Mis mind selle romaani puhul eriti häiris, oli tõsiasi, et mõrvaloo temaatika ja kauge taustapõhjus – seksuaalperverssused, ühiskonnas taunitud intiimsuhted – oli justkui juba ekspluateeritud (ja mälu järgi pakuks, et kohati sarnaseltki) romaanis «Rataskaevu viirastus». Ühesõnaga kirjanik kordas ennast. See ei ole hea.

Kui ma «Pirita kägistaja» suuresti ajalooliseks romaaniks kvalifitseerisin, siis seda tahab osaliselt justkui olla ka kõnealune, tsükli seni pikim tekst. Meenutagem lihtsalt, et esimeses osas oli 311 lehekülge, teises 287, kolmandas 432, neljandas 405 ning nüüd viiendas siis 470 lk-d. Kuigi leheküljele mahutatud teksti hulk tundub kahe viimase osa puhul olevat pisut väiksem kui varasematel. Elagu pimedate kirjas raamatud!

Igatahes on selleski raamatus korralikule ajaloolisele romaanile kohaselt ekskursse erinevatesse keskaja elu tahkudesse. Aga pange nüüd tähele! Seda pole isegi Hargla varem teinud: keset kõige põnevamat mõrvaloo uurimist teeb kirjanik järsku pausi ning süveneb Püha Ihu protsessiooni täpsesse rituaali 14 leheküljeks (lk 131–145). Teises kohas peatab kirjanik oma romaani ning keskendub 10 leheküljeks (lk 311–320) pidalitõve ajalukku ja sellesse haigusse suhtumisse keskaja Euroopas. Polegi vahet, kas konkreetne teema, mida kirjanik lugejaile tutvustab, on huvitav või mitte (kumbki siinmainituist eriti mitte), aga nii lihtsalt ei tehta! Oma loo tegevusaja või -koha olmesse ja minevikku võib ikka süveneda ja seda lugejalegi tutvustada, aga mitte nii laisalt ja sellises mahus: sääraseid kirjeldusi saab teksti peale laiali jaotada, muu tegevuse taustal ära seletada vmt, aga mitte sellisel haltuura kombel lihtsalt infotampimise korras lugejaile ette sööta.

Enamik seniseid retsensente on eriliselt kiitnud loo Lübecki liini ja Melchiori poja ühinemist meister Notke juhitud palgamõrtsukate gildiga. Et see olla midagi uudset ja värsket. No ei ole ju. Kõigile, kes on vähegi kursis Hargla varsema, ulmeloominguga, on ju teada kirjaniku peaaegu sõge kiindumus igasuguste salamõrtsukate, salaühingute, vandenõude ja maffia-laadsete organisatsioonide vastu. Nüüd on Hargla lihtsalt selle oma vana ulmeperioodi lemmikteema toonud üle ka oma kriminaalromaanidesse. Ja ausalt öelda sobis see siia natuke nagu sadul sea selge, kuigi, ma möönan, et oma võlu selles on ja võimalusi traagilisteks vastandusteks tulevikus (mõrvade sooritamine vs mõrvade uurimine) küllaga. Üldiselt oli aga üksjagu tüütu näha Harglat jälle mängimas salaühingute, palgamõrtsukate ja maffiaga (pseudo)keskaegses maailmas. Kõiki neid elemente leiab lihtsalt igast teisest Hargla ulmetekstist küllaga.

Selle köite impostor on librariaan!

Leheküljel 19 saame teada, et dominiiklaste kloostris tegutseb librariaan Adam. Nuta või naera. Librariaan! Tänapäeva ingliskeelses interneti- ja multimeediamaailmas elavate inimestena saame me muidugi kohe aru, et Hargla tahab öelda: raamatukoguhoidja Adam, käsikirjade hoidja Adam, kirjutaja Adam, bibliotekaar Adam. Ometi kasutab kirjanik sõna ‘librariaan’, mis on kõige pesuehtsam anakronism – valele ajale või kohale omistatud (tähendusega) sõna.

Meenutagem siis veel, et Hargla tegelased räägivad alamsaksa või ladina keelt. Kurb tõsiasi on aga, et raamatukogundusega seotud sõnad on ladina ‘liber’-tüvega ainult inglise keeles. Sõna ‘librarie’ jõuab läbi vanaprantsuse keele (librairie) küll Inglismaale juba 14. sajandil, tähistades raamatute hoiukohta, aga sellise koha haldajana esinevad ‘library-keeper’ ja ‘librarian’ inglise keeles esmakordselt alles 1640. ja 1660. aastatel.  Nii, et kui see konkreetne Tallinna dominiiklane Adam tegelikult oli hoopis ‘Ädäm’ ja pärit uduselt Albionilt, isegi siis ei saanud ta 15. sajandi esimesel poolel kutsuda ennast ‘librariaaniks’. Üldiselt on aga saksa, prantsuse, ladina ja teistes suuremates kultuurkeeltes raamatukogundusega seotud sõnade tüveks ikka ‘biblio-’. Sest see vanaprantsuse ‘librairie’ hakkas ju hilisemas prantsuse keeleski tähistama raamatute müügikohta, kauplust ja ‘libraire’ raamatute müüjat, algselt ka kokkuostjat või väljaandjat. Ühesõnaga on ka selles raamatus meil järjekordselt tegu kirjanikupoolse edvistamise ja eputamisega, mis (teadmatusest?) hoopis rumalusena välja kukub. Miks nii praktiliselt igas köites teha vaja on, minu mõistus ei võta.

Uue apteekriproua liini jätan ma peenetundelisusest hoopis kommenteerimata, ütlen lihtsalt nii, et just äsja kõik lähedased kaotanud melanhoolne ja depressiivne vananev apteeker oli nii põnev ja paljulubav karakter, et selle arendamise võimaluse äralörtsimine elurõõmsa ja nupuka ning tüütult pealetükkiva leskproua mängutoomisega pani mind lihtsalt mõistmatusest pead vangutama.

Lõpetuseks sedapalju, et üldises eesti kirjanduspildis on tegu igati kõva keskmise saavutusega, lihtsalt Hargla on oma personaalse lati ise nõnda kõrgele ajanud, et iga lõdva sooritusega seda enam ei ületa. Ja ilmselt poleks ma olnud nõnda kriitiline, kui kasvõi üks varasemaist arvustustest oleks mõne neist minu välja toodud etteheidetest äragi maininud… Selle asemel oleme aga valdavalt näinud pea massipsühhoosile omast kiitust valemi järgi «uus osa on parem kui kõik eelmised», mis, ma väidan, on pealiskaudne ja tegelikku sarja osade omavahelist kvaliteedivõrdlust mitte arvestav.

 

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Apteeker Melchior ja katustel tantsija)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Teised arvustajad:

Jaan Martinson. Apteeker Melchior ja Indrek Hargla patulunastus. Postimees

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Raamatutega.wordpress.com

Marju Himma. Uus ja vana Melchior jätavad õhku ahmima. Kultuur.err.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Siilisteraamaturiiul.blogspot.com

Tanel Raja. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Pronto.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Loterii.blogspot.com

Kaupo Meiel. Sellele linnale on teda väga tarvis. Looming

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja. 405 lk. Varrak. Tallinn, 2013.

9789985327357Tundub, et olin vist viimane lugeda mõistev eestlane, kes kuni praeguse ajani polnud veel läbi töötanud Indrek Hargla apteeker Melchiorist rääkiva menusarja 4. osa «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja». Uue, mai lõpus ilmunud 5. osaga koos soetasin endale lõpuks ka eelmise plaaniga mõlemad puhkuse ajal läbi lugeda ja oma raamatuarvustuste ajaveebile üle pika aja jälle veidi reaalset külastatavust tekitada.

Pean tunnistama, et alates sellest ajast, kui ma Melchioriga augustis 2011 viimati kokku puutusin, on paljugi muutunud. Nii apteekriga tema maailmas, kui apteekrilugudega meie omas. Apteeker Melchiorist on saanud juba väiksemat sorti Euroopa mastaabis fenomen. Ausalt öelda, ei evigi ma enam ülevaadet, mitmesse keelde temast kõnelevaid romaane on tõlgitud. Kindlasti soome, prantsuse, ungari, saksa… aga vabalt võib, et rohkemassegi. Pole eriti silma peal hoidnud. Samuti on melchioriaanat kõikjal mujal: Tallinna kirjandusfestivali raames teeb autor miskeid tuure vanalinnas ja etendatakse miskeid mulle üpris võõrikuna tunduvaid stseene. Üks Tallinna kõrts tellis autorilt oma menüü vahele eksklusiivse Melchiori-loo, üks nädalaleht temaatilise pala oma jõulunumbrisse. Lisaks siis see vahepeal levima hakanud kumu, et tulekul on (piloot)film ja telesari. Ka selle projekti täpset hetkeseisu ei oska mina kommenteerida. Pärast seda, kui Hargla teise seriaaliloo – «Süvahavva» – teine, osalt Eesti keskajast kõnelev hooaeg kolinal läbi kukkus, pole apteekri ekraanile jõudmisest enam eriti räägitud. Aga tegijad on muidugi erinevad ja eks ilmselt töö Peeter Urbla stuudios käib.

Paljugi on muutunud ka Melchiori 15. sajandi esimese poole Tallinnas. Kui esmakordselt kohtusime Oleviste mõistatuse jälgi ajava üpriski noore Melchioriga aastas 1409, siis neljanda köite tegevusajaks on aasta 1431 ja Melchior ning tema naine Ketterlyn on jäänud vanaks, nende lapsed Melchior ja Agatha aga on sirgunud suureks. Viimane faktor teeb käesoleva köite kolmest esimesest raamatust märkimisväärselt erinevaks, millest allpool põhjalikumalt. Aga mõrvaloo sõbrad ei pea muretsema – midagi olulist süžee kohta ma välja ei lobise. Kriminaalkirjanduses (erinevalt näiteks teaduslikust fantastikast või pseudokeskaegsest fantaasiasaagast) on sel reeglil oma mõte.

Melchior pole enam igav! ehk väikekodanlikust pohmelliarstist satiiriliseks detektiiviks

Nende arvustuste jälgijad ilmselt mäletavad, et heitsin juba esimese köite puhul kirjanikule ette, et tema loodud detektiiv on väikekodanlikult igav ja ilma ühegi ekstsentrilise iseloomu- või käitumisjooneta tuimavõitu tegelane. Oma tööajast koos klientidega alalõpmata napsutav pohmelliarst. Neljandas köites torkab aga esmakordselt silma, et pealt viiekümneaastane apteeker-detektiiv on järsku muutunud üpris sarkastiliseks ja sardoonilise kõnepruugiga vanameheks, kelle kokkupuuteid teiste tegelastega on lausa lust jälgida. Aga eks vanus muudabki inimesi.

Järgmine oluline positiivne nüanss on, et lõviosa raamatu tegevusest ei toimu seekord Tallinnas, vaid Pirita kloostris: me pääseme pea täielikult neist tapvalt tüütuist ekskurssidest ühe keskaegse linnamüüri äärest järgmise saiakangi tagahoovi, mis omavad mingit tähendust ehk vaid lapsena neil tänavail mänginud tallinlasile – ehk siis väiksemale osale raamatu lugejaist.

Kui ma oma varasemais arvustusis olen välja toonud seda Melchiori-lugude diagonaalselt kaheks hargnemist, et alguses domineerib mõrva lahendamise (üpris igav) lugu ja siis ajapikku hakkab lugeja tähelepanu keskenduma lahendusele, mingile tumedale ja räpasele loole, mis sai enamasti alguse mingist traagilisest sündmusest aastakümneid tagasi, siis siin nii enam pole. Sarnaselt sarja kolmandale köitele on siingi meil need lood juba algusest peale üsna võrdses mahus ja läbipõimitult esitatud ning mõrvade taga peitub rohkem kui üks lugu. Kuid õnneks üks suur ja dramaatiline lugu siiski domineerib selgelt, mis on suur pluss võrreldes kolmanda köitega. Ja pluss on seegi, et nende mõrvade lahendamise lugu on seekord tõeliselt pingeline ja põnev (meenutades Ellis Petersi paremaid hetki).

pirita kagistaja_kaas_uus.inddÜks ühine joon, mis seob nii seda kui varasemaid Melchiori-romaane Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega on sellise noorukese ja haleda-hädise tegelaskuju sissetoomine. Selline alaealine ja abitu neiu või noormees esineb mõlema autori tekstides lausa hämmastava regulaarsusega: kas on tegu põgenikuga, keda kogukond mingil (ekslikul) põhjusel tahab ära lintšida, mälukaotuse käes vaevleva õnnetu hingega või siis oma minevikus mingit müstilist ja võigast saladust peitva paanilise tüpaažiga. Antud romaanis siis on selles rollis üks noor ja arglik nunn, kes räägib oma paanikahoogudel täiesti ebamaiselt võõras ja arusaamatus keeles, mis esmalt arvatakse olevat saatana kätetöö ning mainitakse eksortsismiriituse võimalikku vajadust. Igatahes selline tegelaskuju tekitab lugejas kaastunnet ja poolehoidu ja n-ö. «töötab» alati. Ehk siis pole see etteheide, vaid tähelepanek.

Järgmine positiivne muutus. See mineviku-saladuse liin on seekord kriminaalromaani hariliku perekonna- või armukolmnurgatragöödia asemel hoopiski ajalooromaani oma. See on reaalse Eesti ajaloo 12. sajandi (ja hilisemate) sündmustega seotud, mis on äärmiselt õnnestunud leid!

Kuna mõrvad leiavad suures osas aset kloostris, on lugeja peas kerged tekkima paralleelid Umberto Eco klassikalise ajalooainelise kriminulliga «Roosi nimi». Ja need võrdlused on täiesti omal kohal. Mõistatust palutakse Melchioril lahendama asuda kloostriga rohkem või vähem seotud vaimulike poolt, kes siis aga ise hakkavad valdavalt seda uurimist igati takistama ja segama, suur osa kloostriasukaist valetab Melchiorile pidevalt ja kõiges. Need paralleelid panid positiivselt muigama: autor teab, mida ta teeb.

Ka ei pinguta Hargla seekord eelmises köites lugeja jaoks välja toodud vihjetega, et «palun väga, nende inforaasude põhjal tuvastab meie detektiiv mõrvari». Minu teooria, et kriminaalromaanis lugeja ei saagi mõrvarit mingi objektiivse deduktsioonitöö tulemusel ära arvata, jääb kehtima ja saab kinnitust, ning näib, et ka kirjanik on sellega leppinud. Alles mõrvaloo lahendust kuulates saame me teada ühe olulisima vihje, ühe sõna ladinakeelse versiooni, aga sellise sõna, mida meile varem kordagi reaalselt välja ei pakutud. Ja nii ongi selles žanris ja kaanonis õige.

Tegevusse sekkub impostor

Üks Hargla «kiiks», mis siiski olemas on (aga minimaalsel määral), on see isiku- ja kohanimede või üldse sõnade veider keeleline esitamisvorm. Tegelikult on seekord see lastehaigus praktiliselt välja ravitud, vaid leheküljel 215 hüppab tegelaste juttu järsku keegi «impostor». Üha enam ingliskeelses maailmas elavate inimestena me muidugi mõistame, et tegu on isehakanu või petisega – mingil kummalisel põhjusel ei paindu Hargla sõrmed aga seda eesti keeles ütlema ning keeletoimetajagi on olnud kas liiga arg ja aupaklik autori «püha teksti» vastu või väheteadlik ja arvanud, et küll keskajast nii palju teadev kirjanik ikka teab, mida ta teeb.

Eesti keeles sõna «impostor» ei eksisteeri, ei võõrsõnana ega niisama. Järelikult on selle esitamine eestikeelses tekstis autori ja kirjastuse viga. Pealegi kasutavad seda oma tekstis kaks tallinlast, kes tol hetkel räägivad omavahel alamsaksa keeles: alles üsna hilisel ajal ladina keeles verbist «imponere» nimisõnana kasutusele tulnud «impostor» jõudis Euroopa rahvuskeeltesse alles 16. sajandi teisel poolel! Rohkem kui sada aastat hiljem (nagu ma väikese netiotsinguga tuvastasin).

Kui see «monster» aga välja arvata, jagub mul romaani kohta üldiselt siiski vaid kiidusõnu. Kes teost veel lugenud pole, avastavad, et Melchiori maailmas ja lähikondlaste ringiski leiab aset rida ootamatuid arenguid, suuri muutusi ja eemaldumisi… Romaani väga hästi aga sarja varasemate osadega võrrelda ei annagi, struktuur ja teemad on nii erinevad. Pigem on meil siin tegu suuresti ühe toeka ajaloolise romaaniga, milles lihtsalt juhtumisi sooritatakse mõrvu – selline oli minu tunne lugedes. Ja kui võrdlema peab, siis küündib see tsükli senise tugevaima ehk siis «Rataskaevu viirastuse» tasemele.

Selle romaani peamiseks plussiks on aga ajaplaani mastaapsus, nii Melchiori isikliku elu ajaplaani kui romaani sündmuste taustaks oleva saladuse ajaloo. Hargla väga hea kirjanikuna teab ja oskab, et kui kujutada teatud tegelasi piisavalt suures mahus piisavalt pikas ajalises distantsis, tekib lugejal nendega seoses teatud «kodune» või «omainimese» tunne, nn. perekonnaromaani sündroom. Ja selliste tegelaste surmad, kodumaalt kaugele ärasõitmised vms suured elumuutused lähevad lugejale pisarapoetamise tasemeni emotsionaalselt väga korda. Samuti annab sellele romaanile mastaapsust see ajaloolisele kirjandusele omane liin: see 12. sajandi lõpus alguse saanud kolme saladusliku rännumehe, vana eesti suguvõsa ja taani vallutajate liin.

Eesti ulme kaotus (ehk siis Hargla eemaldumine fantastikast) on eesti ajalooromaani ilmselge ja vaieldamatu võit.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar.