Triloogia keskmine osa

«Dune: Part Two». 165 min. Režissöör Denis Villeneuve. Legendary Pictures 2024.

Ma ei mäleta, kas ma 2021. aasta septembris Denis Villeneuve’i «Düüni» esimest filmi arvustades rõhutasin piisavalt, et tegelikult ei ole ma üldse Frank Herberti «Düüni» saaga fänn. Hoolimata sellest, et ma «Düüni» maailmast igasugu ülevaatelugusid avaldasin ja «Düüni» filmi teemal ka esinemas käisin, ei ole ma kunagi olnud Frank Herberti kui kirjaniku loomingu austaja. Juba esmakordsel lugemisel 1997. aastal sain aru, et tema kirjutuslaad, tema lause ja stiil kuidagi ei jookse minuga, ma pean end lugedes pidevalt jõuga edasi suruma. Kirjanik keskendub minu jaoks kuidagi valedele asjadele ja mulle tegelikult üldse ei meeldi, kuidas ta seda teoreetiliselt äärmiselt täpselt minu veregrupile sobivat ulmeteemat (poolfeodaalne galaktikaimpeerium) on lahendanud.

Olgu see siis meeles. Ja et ma kirjutasin Villeneuve’i esimesele «Düüni»-filmile nõnda positiivse arvustuse just selles kontekstis, seda tausta arvestades. Toona, kaks ja pool aastat tagasi pälvis oma mõnetise lihtsameelsusega veidi tähelepanu filmikriitik Raiko Puusti pahane arvustus, kus retsensenti häiris, et filmi süžee jäi pooleli, et lugu katkes suvaliselt kohalt. Ilmselt oli Puust tõesti ainus inimene planeedil, kes sellest faktist enne filmi vaatama asumist teadlik polnud. Üldteada faktist, et Villeneuve’il kulub Herberti 500-leheküljelise tellisromaani ekraanile toomiseks kaks täispikka mängufilmi ja et toona linastunu oligi esimene osa. Nagu filmi algustiitrite aegu ka suurelt ekraanile kuvati.

Igatahes on Raiko Puust nüüd juba veebruaris leidnud «Düüni» teise osa näol aasta parima filmi ja saanud sealt üldse uskumatu ja ajalooliselt võimsa kinoelamuse. See on muidugi tore. Kuid kahe ja poole aasta eest turtsus Puust pahameelest, et tegu on pooliku asjaga, mida tema ei ole nõus üldse hindama. Ja nüüd siis selline katarsis ja vaimustus… poolikust asjast?!

Sest täpselt seda see film ju on. Jah, Villeneuve on ära ekraniseerinud Herberti mahuka romaani teise poole ja sellega nagu peaks saama kirjaniku jutustatud loole mingi joone alla tõmmata. Aga kummalisel kombel üldse ei saa. Kui mina läksin esimest filmi vaatama selge teadmisega, et see jääb pooleli, siis nüüdsest sooritusest ootasin ometi mingit lõpetatust, mingit tunnet, et filmitegijad sõlmivad tegelaskujude emotsionaalsed lood kokku, et vaataja saab mingi lõpetatuse tunde. Aga seda Villeneuve kahjuks ei teinud. Film lõppeb «kõige põnevama koha peal», kesket kõige dramaatilisemaid sündmusi ootamatult järsku ja minu jaoks kuidagi ebameeldivalt lõigatult, natuke nagu valest kohast. Umbes kümme minutit oleks pidanud nende tegelaste peale veel kulutama, et nende õhku rippuma jäänud suhteliinid ja pingesituatsioonid kuidagigi ära lahendada, neile mingi lõpetatus, mingi vabakspääs anda.

Teades suurepäraselt juba mitu aastat, et Denis Villeneuve kavatseb ekraanile tuua ka Herberti «Düüni» saaga teise raamatu «Düüni messias», mis on esimesest tellisest kaks korda õhem ja seega oma 250 leheküljega just täpselt ühe pika filmi materjal, ei ole ma seetõttu ülearu pahane, kuna see praegune koht ei olegi loo lõpp. See ongi triloogia teise filmi lõpp, umbes selline koht, kus Han Solo on just karboniiti külmutatud ja Luke kosmosehaigla illuminaatori ees koos Leia ja robotitega galaktika tähespiraali imetleb ning oma uhiuut bioonilist kätt liigutab. Miski pole veel läbi, sündmuste finaal on alles ees.

Selles mõttes on Raiko Puusti kinomuljed juba teist «Düüni» järjest täiesti absurdsed ja koomilised. Aga küllalt temast. Film iseenesest oli ju väga hea, emotsionaalselt ja visuaalselt võimas ning kindlasti üks viimaste aegade suurejoonelisemaid sooritusi omas žanris. Omet sain ma esimesest osast kuidagi värskema, kuidagi ehedama ja võimsama elamuse. Siin seda kõike lihtsalt korrati, tehti audiovisuaalselt samu asju uuesti.

Endiselt on tegu hiilgava vanakooli eepilise sõjafilmiga, kust igast kaadrist niriseb ja pritsib välja 1950–1960ndate suurte sõjafilmide tunnetust, visuaaliat ja heli. Ainus, mida muidugi ei ole, on tollased Technicolori värvid. Tänapäeva kino peab miskipärast olema värvivaene, kontrastivaene, nii et kui on kõrbefilm, siis on meil 50 erinevat pruunikashalli varjundit ja kõik see on läbi ühtlase ja ebaterava pruuni filtri. Kirkaid värve selles maailmas ei leidu. Mina armastan nii eepiliste ajaloofilmide kui ka sõjafilmide puhul just seda vanakooli Technicolori värvilahendust, mis veel näiteks 1980ndate suurte filmide ja muuseas ka rekordkallite minisarjade («Napoleon and Josephine», «Shōgun», «North and South») puhul veel kenasti olemas oli, aga vist juba 1990ndate filmide puhul ühetoonilise filtriga asenduma hakkas. Jah, muidugi, see ühetooniline filter jätab filmist märksa moodsama ja märska artsy’likuma mulje, ambitsioonikama ja sügavmõttelisema. Samuti nagu Ridley Scotti «Napoleongi», kui siia mõni eelmise aasta täielik käkk paralleeliks tuua.

Filmi tegelikud värvid versus netist leitud foto.

Millega ma üldse rahul ei ole, on muidugi «Düüni» heliefektid. Aga seda võib jällegi konkreetselt filmilt laiendada üldse moodsale filmikunstile. Ja pange nüüd ikka tähele, eksole: mitte filmi heliriba, mitte muusika, mitte tegelaste kõnelemise lindile jäädvustamine, vaid just filmimuusika ja dialoogide kõrval helipilti «vürtsitavad» heliefektid.

Miks peavad need heliefektid nii valjud olema, et su tool kinosaalis värisema hakkab ja sa ise oma kõrvade ja nende vahele jäävaga mõistagi ka. Kui ma olen kinos, siis ma ei taha lahingustseeni ajal tunda end reaalselt selle ornitopteri või tanki sees loksuvana, et heliefektid mind justkui füüsiliselt sinna kinokaadrisse pildi sisse viiksid. Ei, ei ja veelkord ei! Ma ei taha seda, ma ei tule kinno oma kehale ja vaimule otsima mingit reaalset sõja- või lahingukogemust! Nagu ma ei soovi laevahukufilmis kogeda jääkülma ja märga vett. Või kõrberännaku filmis janu. Ei!!!

Sama hästi võiksid siis kinotegijad publikule kõrbefilmi ja liivatormide puhul ju liiva näkku visata, kui vaataja eesmärgiks ongi võimalikult reaalselt filmi tegelaste saatuse füüsiline kaasakogemine. Kusjuures filmi muusika ja dialoogid ei ole seejuures liiga valjud, need on täpselt parajad. Aga heliefektid on keeratud ebameeldivalt ja füüsiliselt ebameeldivust tekitavalt valjuks.

Teine probleem selle filmiga seoses, mis esimeses osas kuidagi nõnda silma ei torganud, on suurepäraste karakternäitlejate alarakendamine, nende talendi raiskamine selles linateoses. Sellised A-klassi supernäitlejad nagu Christopher Walken imperaator-padišahh Shaddam IV-na või Stellan Skarsgård parun Harkonnenina jäid kurvakstegevalt kõigi nende eepiliste sõjastseenide ja araabialawrence’ilike kõrbevistade varju, nii et kui film läbi sai, jäid nukralt mõtlema, et kui mitmes stseenis nad nüüd üldse osalesid, palju ekraaniaega said ja miks lavastaja nende karakteritel üldse särada ei lasknud.

See on mõneti paratamatu, kuna filmi põhiline eesmärk ei olegi nende karakterite omavaheline keemia, vaid just eepilised looduskaadrid ja lahingustseenid, see film on tervest planeedist ja selle elanike hullukspööramisest, mitte peen kammerlik karakteriarengute näitamine. Aga sel juhul on sääraste tippstaaride palkamine sellistesse statistirollidesse ka kaunis mõttetu ülepingutus. Õigupoolest võimaldab «Düüni» teine osa end korralikumalt lahti mängida vaid Paulil ja Stilgaril, veidi vähem juba Jessical, Chanil ja printsess Irulanil. Feyd-Rautha Harkonnen on lahedalt psühhootiline tegelaskuju, aga jällegi on nii kahju, et ta võitlussteenide väliselt nõnda vähe ekraaniaega saab. Aga kui põhiaur läheb liivaussidele ja kõrbedüünidele, pole parata.

Seegi on selle filmi eripära, et sa ei ole kinosaalist lahkudes rõõmus ega õnnelik. Kuna see film räägib lihtsalt nii vastikutest asjadest nagu usuhullus, lollide inimestega manipuleerimine ja ökohullus. Nõnda ongi kaunis paratamatu, et kinosaalist väljub küll visuaalselt võimsa emotsiooni saanud, kuid vaimselt ja moraalselt üsna iiveldama ajava ning kõhus keerava tundega filmisõber.

Ning lõpuks jäi mind muidugi painama, et mida tegid seal kinosaalis need umbes 10–12-aastased poisid, kes oma meessoost vanemate pereliikmetega olid kinno saabunud ja keda oli sellest umbes veerandsajast vaatajast ligi kümmekond. Mida mõistab sellest loost nii noor poisterahvas (samas vanuses tüdrukuid kinos polnud, ka täiskasvanuikka jõudnud naisterahvaid oli paar tükki), mida võtab seansilt kaasa? Märulistseenid pole ju nii efektsed just lapsvaataja perspektiivist? Filmi sügavam süžee kas üldse kohale jõuab? Esimene osa on üldse nähtud? Hmm!

PS. Aga kõik see eelnev jutt filmi headusest kehtib ja rahule jään ma linateosega ikkagi vaid siis, kui Villeneuve suudab stuudiobossidele augu pähe rääkida ja kolmas osa mõne aasta pärast ikkagi tuleb.

«Apteeker Melchior» – täiesti tavaline film

«Apteeker Melchior». Lavastaja Elmo Nüganen. Taska Film, Nafta Films, Apollo Film Productions, HansaFilm 2022. 98 min.

Ja selles pole midagi halba. Muidugi pole tavaline film erakordne, aga pole ka vilets. Loomulikult on igal filmitegijal ambitsioon teha midagi erilist ja enneolematut, keegi ei lähe võtteplatsile täiesti tavalist filmi tegema. Ja eks Melchiori-filmi puhul on neid võttegrupi liikmeid, kellel see on ka õnnestunud, küllaga – noored näitlejad ja eriefektide grimmeerijad näiteks.

Tõsiasi, mida tuleks endale tunnistada, on, et Melchiori-algmaterjalist ei saagi teha ’suurt filmi’ – need romaanid ei ole eepilised ajaloopanoraamid, milles hargneks lahti suurte inimgruppide saatusi puudutav lugu. Ei, need on raamatukujul üpris kammerlikud ja väheste (ning pigem ebaoluliste) dekoratsioonide taustal lahti harutuvad krimimõistatused – mõrvaloo lahendamisest aga ei saagi teha eepilist suurfilmi.

Kui näiteks Grigori Kromanovi «Viimse reliikvia» (1969) puhul, millega Melchiori-filme täiesti absurdselt võrdlema kiputakse, on eepilisus kloostri hävitamise (ja justkui keskaja lõpu, vana korra lõpu) näol omal kohal, siis ka paar aastat hilisem Madis Ojamaa «Verekivi» (1972), millega Melchiori-filme täiesti absurdselt ei osata võrrelda, käsitleb Tallinna linnarahva, tekkiva kodanlaste-käsitööliste kihi jaoks eepilist murdepunkti nende iseteadvuse tekkeprotsessis – maa-aadli allajäämist ja nende esindusisiku dekapiteerimist (mis võiks sellisena samuti sümboliseerida keskaja, vana korra lõppu).

Franz Malmsteni ja Henessi Schmidti kehastatud tegelased.

Värskes Melchiori-filmis midagi seesugust ei juhtu – ordurüütel Clingenstaini mõrv ei puuduta all-linna, tegelikke tallinlasi selles loos kuigivõrd, see on nende jaoks justkui kusagilt Kroonika veergudelt loetud mahlakas lugu üla-linna rikaste ja ilusate elust, aga sisuliselt siiski vaid pelk klatšiteema, mitte midagi sellist, mis nende igapäevaelu muudaks või maailmapilti murendaks. Ei midagi eepilist seega.

Avarust napib, üldplaane ka

Nii et kui üks filmi produtsentidest Tanel Tatter äsja Kanal 2 näidatud filmi tegemisest rääkivas dokfilmis rõhutas, et tegu on ’blockbusteri’ ja suure filmiga, kus on avarust, siis võiks öelda, et ta tegeles lihtsalt marketingiga – tegelikkusele tema sõnad kahjuks ei vasta. Just avarust ja õhku ja suurust selles üsna kammerlikus filmis napib.

Ken Rüütel dominiiklase Henricuse rollis.

Juba kinos filmi vaadates torkas ühel hetkel üllatusega silma, et kui võrrelda seda nende üle-eelmise põlvkonna medievaalsete hittfilmidega («Viimne reliikvia», «Verekivi»), siis kõige rohkem napib uues loos õhku. Filmi tegijad on väga osavalt vältinud suuri panoraamseid kaadreid, üldplaane on tegelikult väga vähe ja film koosneb kaadritest, mida täidavad suurelt tegelaste pead, näod, kaelad ja rindkered. Isegi tubaste stseenide puhul näeme taustana valdavalt ühte (osavalt ja asjatundlikult dekoreeritud) seina, aga ei näe neid ruume, kus tegevus toimub, naljalt laiemalt, ei näe ühe korraga kaadris võlvlagesid, kivipõrandaid, teisi seinu. Vastandina «Reliikviale» ja «Verekivile», kus selliseid kaadreid oli palju ja mis mõjusid toopärast märksa loomulikumana.

See film vaatab aga kõiki asju hästi lähedalt, tegelaste näo eest ja põhjuseks on ilmselgelt vahendite nappus. Sest räägitagu filmi «kõigi aegade»-kategoorias kallim olekust mida tahes, siis üsna ilmselt see seda pole. Ma tõesti pole pädev hindama, kas 6 miljoniga tehtud 3 filmi tähendavad Eesti kinoajaloo kalleimat filmi (kas mõni varasem pole üle 2 miljoni maksma läinud?), aga eks siin peaks sekkuma juba ka inflatsioonikordaja jms olulised faktorid.

Pange tähele, kuidas näiteks Niguliste barokne tornikiiver on muudetud gootilikuks.

See kaamera asetamine hästi tegelaste näo ette, et peaks võimalikult vähe nende tagust ruumi näitama, hakkas filmi arenedes tõsiselt vaatamist segama. Ja see toimus samamoodi nii toas kui ka õues. On tõsi, et filmis on paar suurt üldplaani, me näeme filmi alguses uhkelt ja profilt töödeldud Tallinna siluetti, kui ordurüütliga pardal laev linnale läheneb. Ja edasi pakutakse meile paar kaadrit Tallinna raekoja piirkonnast, filmituna hästi kalli ja suure drooniga õhust, nagu me dokfilmist teada saime. Aga need kaadrid kestavad 98 minuti pikkusest filmist kokku kümmekond sekundit.

Loomulikult ei ole arvutigraafika odav lõbu ja ilmselt isegi 6 miljoni eest saab seda täpselt loetud sekundite jagu. Ja see graafika on hästi välja tulnud, mõjub loomulikuna.

Kahe hobusega keskajafilm

Õieti tulekski siinkohal ära õiendada need võrdlused «Viimse reliikviaga», mida ERRi kultuuritoimetaja Kaspar Viilup filmis pidevalt näeb. Mina neid näiteks kuigivõrd ei näe ja seda seepärast, et «Reliikvia» lihtsalt ei sobi selle filmi võrdlusbaasiks, «Reliikvia» ei ole film keskaegsest Tallinnast. Me näeme Kromanovi filmis 16. sajandi Tallinnat õieti vaid paaris kaadris loetud sekundite jooksul ja isegi siis, kui Gabriel seal kõrtsi ees, kuhu Ivo ei tule enam, tänaval jalutab, taustal kõlamas «Prostituudi laul», on see kahte tänavapoolt võlvkaartega ühendav kitsas tänav inimtühi ja sisuliselt dekoreerimata jäetud. «Reliikvia» on maafilm, mitte linnafilm.

Kui nüüd moodsa aja noored laseksid lahti neid kinni hoidvaist stereotüüpidest ja vaataksid asjale laiemalt ning vabama pilguga, siis suudaksid nad ehk näha, et parim analoogide materjal sellele teosele on just Madis Ojamaa võrratu ja kuritegelikult alahinnatud «Verekivi», siinkirjutaja hinnangul «Reliikviast» oluliselt värskemana mõjuv ja parem film, mis just räägib elust keskaegses Tallinnas ja näitab seda üsna palju, kus filmitegijad on 1535. aasta vana Tallinna tänavad keskaegsete inimestega tihkelt täitnud.

Hendrik Toompere jun mängib kullassepp Burckhart Casendorpet. Mängib Kuldset Vaarikaoksa väärt tasemel üle.

Ja sarnaselt Viilupi otsitud kummardustele «Reliikvia» suunal võiksin soovi korral leida ju sarnaseid viiteid ka «Verekivile», kui kullassepp Casendorpe (Hendrik Toompere jun) vihaselt küsib, kas Tallinnas kehtib Lübecki õigus või ordu röövliseadused. Et see on samasugune vihje fraasidele «Lübecki linnaõigus?!» ja «Tallinna linna raad, mitte seakari!» Paralleel «Verekiviga» tekib kohe ka filmi alguses, kus näeme kaadreid keskaegsest kaubalaevast. Ja eks hakka ju «Verekivigi» pihta Lübecki kaubalaeva röövimisega vandiraiujate-randröövlite poolt.

Andestust, aga see kaader ja kostüümid meenutasid küll mingit kehvemat teleteatrit…

Õieti tunduvadki kõik sellised asjad – laeva filmi saamine, hobustega ratsutamine ja sellest dokfilmis lapseliku vaimustusega rääkimine – suured asjad tänases kontekstis, suured praegusele filmitegijate põlvkonnale. Aga ei ole kuidagi adekvaatne rääkida nende tõttu sellest, kui mingist uuest tasemest Eesti filmikunstis. Ei, see kõik on palju-palju suuremalt juba nõukogude perioodi Eesti filmis olemas olnud. Et me näeme metsa vahel või Tallinna tänavail ratsutamas kahte hobust, ei tee sellest veel eepilist ajaloofilmi. «Viimses reliikvias» ja «Verekivis» oli stseene, kus kasutati kümneid hobuseid, kes pidid kõik lähestikku märulistseenides osalema ja seejuures veel üksteist mitte ohtlikult ehmatama. Samuti oli nois mainitud vanades filmides oluliselt rohkem kaskadööri- ja massimäruli võtteid.

Vinged näitlejad, leidlikud tehnikud

Selle filmi kastanid toovad tulest välja peamiselt linateose peaosades säravad noored näitlejad ja mitte vähem professionaalne tehniline võttemeeskond: kostüümikunstnikud, dekoratsioonide loojad, arvutianimeerijad ja eriti eriefektide grimmikunstnikud. Nende vaimustust võib tegelikult mõista, kuna nende põlvkonnale ongi see tõeliselt uus tase filmitegemises, nii eepilises, finantsilises kui tehnilises mõttes. Ja nende tehnilist osavust ning kunstilist professionaalsust tuleb igati kiita! Siin ei ole ükski tunnustus liiast.

Mait Malmsten Pühavaimu kirikhärra Rode rollis.

Tuntud näitlejatega, kelle otsa sa koperdad igas telereklaamis või viletsas -sarjas, on juba see häda, et nad ei mõju sellises filmis loomuliku osana keskaegsest Tallinnast, vaid sa vaatad neid ikka, et «ohhoo, tuli see telereklaamide Malmsteni-hääl ka lõpuks ära!» Juustureklaamide hääl lihtsalt ei sobi keskaja Tallinna. Ja muidugi see õnnetus, et nad kipuvad lootusetult üle mängima, oma tegelaskujusid miskipärast karikeerima, kuigi peaksid ju teadma, et teatrilavade spetsiifikat pole kinofilmi tarvis.

Seekord saab ülemängimise muldse vaarikaoksa vana Hendrik Toompere jun, kõige vähem valmistas vanadest ebameeldiva üllatuse ses vallas Marko Matvere, kelle kehastatud Tallinna komtuur Ruprecht von Spanheim erineb küll karakteerselt oluliselt raamatu-komtuurist, kes pole selline jõhkard ja alfabrutaal. Aga vähemasti on see terviklik ja töötav tegelaskuju.

Hämmastav, aga ma jäin Marko Matvere mängitud Tallinna komtuuri Ruprecht von Spanheimiga täitsa rahule.

Märten Metsaviiru apteeker Melchior on üpris igav karakter, selline soe ja hea, vahepeal irooniliselt ja poolmärkamatult muigav, aga ikkagi pisut liiga sile. Kuid eks igavust olen ma ette heitnud juba ka varasele raamatu-Melchiorile kui Hargla loodud tegelaskujule. Nii et ses mõttes saab öelda, et näitleja on rollisoorituses õnnestunud 🙂 Ja vähemasti raamatute Melchior muutub vanemaks jäädes üha huvitavamaks, nii et loodame, et see annab ka tundub et väga potentsiaalikale näitlejale tulevikus, «osades 4–6», nagu lavastaja Nüganen võtteplatsil naljatas, võimaluse rohkemat näidata.

Häid rolle tegid teised noored ja juba tuntud näitlejad nagu Henessi Schmidt ja Franz Malmsten, uue ja meeldiva üllatusena saab meelde jätta nime Ken Rüütel, kelle kehastatud noores dominikaani mungas Hinricuses oli mingit üsna kirjeldamatult autentsena mõjuvat keskaegset usklikkust, usutavat ja loomulikuna mõjuvat fanaatilist jumalakummardamist – sellises rollis oleks väga lihtne karikatuuri langeda, aga tema teeb oma töö meisterlikult ja peente pintslitõmmetega.

Filmi varastab ära Maarja Johanna Mägi.

Filmi röövib aga täielikult ära Maarja Johanna Mägi kehastatud Gerke/Keterlyn, kelle tegelaskujus pulbitseb selline energia ja säde, et ilmselt oli seda rolli puhas lust luua ja mängida. Ning eks neis Melchiori ja Gerke omavahelistes stseenides on ka filmi suurim potentsiaal peidus ning tuleb vaid loota, et seda järgmises kahes osas ka realiseerida on osatud. Kui eepilise filmi tunnus on see, et vaatajal läheb silm õrnalt märjaks, kas mingist lahedast äratundmisest või tekib lihtsalt meeleliigutuse-härduspisar, siis ühe korra ühes Melchiori-Keterlyni stseenis see niiske helk käesolevat vaatajat tabas. Nii et lootust on.

Nagu juba öeldud ei saa kunagi küllalt kiidusõnu ka filmi tehnilisele meeskonnale, kellest filmi valmimist kajastava doki põhjal tõstaksin kõige enam esile neid eriefektide grimmeerijaid Iris Müntelit ja Gristina Pahmanit, kes lõid neid tegelaste küljest eraldatud päid, käsi, jalgu jms. Lisaks kõigele muule. Filmi kunstnik Matis Mäesalu tuleb muidugi ka kogu selle asja direkteerimise ja korraldamise ja suunamise eest ära mainida.

Heale peale ei tee midagi, sitast pole kahju ka.

Varemeis müürijupid ja nõrk süžee

Filmi dekoratsioonid ja kostüümid on head, aga perfektsest jääb samas midagi puudu. Jällegi tundub, et «Viimses reliikvias» ja «Verekivis» torkas kuidagi veel vähem silma, et need on dekoratsioonid ja kostüümid, seal mõjusid need veel aste loomulikumalt. Pisikesi detaile, millega silm rahule ei jäänud, ju oli: nii mõjus kehvasti laotud ja sisse varisev dominiiklaste kloostri müürijupp siiski 800 aasta vanuse paemüüri, mitte 100-150 aasta vanusena, nagu pidanuks. Mis ma oskan öelda, teinekord on väga hästi tehtud papist müürid tõesti paremad. Sest see, kas kivimüür on 100 või 800 aastat vana, on silmale suurepäraselt aru saadav ja ajastutruus ajaloofilmis ei tohiks olla tänapäevaseid varemeis ja aukudega «ajahambast puretud» müürijuppe. Tehtagu siis juba parem papist, aga hästi. Samas see, kui osavalt olid üheks linnaks kokku sulatatud Tallinna, Kuressaare, Narva ja Rakvere keskaegsed kindlused, kirikud ja müürijupid, on kiitust väärt.

Kostüümidega jällegi oli mindud vist praegu moes olevas stiilis väga sellesse äärmusse, et kõik vammused ja keebid on hästi lihtsad ja nende tugev kodukootud käsitöölisus kaugele näha. Vastukaaluks siis mõnel perioodil minevikus moes olnud väga kirgastes toonides ja kirevatele ning justkui Pariisi või Milano tippmoemajast pärit olevaile keskajakostüümidele. Võinuksid ehk siiski veidi uhkemad olla. Praegu jäi mulje, et lähedalt vaadates olid kõik keskaja riided üsna amatöörlikult õmmeldud, lõigatud ja värvitud. Et isegi ordukomtuuri pidulik vammus uhke musta ristiga on üsna tolmunud, katkine, pleekinud ja määrdunud. Pidulikud versioonid keskajal vast siiski seda polnud.

Filmi nõrgim külg on selle üsna kaootiline ja segane süžee. Aga ma ei ole kindel, et seda tuleks etteheitena võtta. Eks juba Indrek Hargla apteeker Melchiori romaaniseeria esimene osa «Oleviste mõistatus», millel film siiski enamvähem baseerus, ongi sarja kõige igavama faabulaga lugu. Kuigi filmi jaoks oli siit kogu Oleviste ehitusmeistri liin välja jäetud ja pudemeid hilisemaist romaanidest juurde võetud ning mõned tegelased üheks sulatatud ja teised hoopis kõrvale jäetud. Süžee jäi aga kaootiliseks sellest hoolimata või sellele vaatamata. See konkreetne mõrvalugu lihtsalt ei olnud eriti köitev. Tegu oli rohkem nagu malenuppude asetamisega lauale, tegelaste tutvustamisega vaatajale. Aga see peaks juba teises osas oluliselt paranema, kus vähemalt raamatus on meid ees ootamas erakordselt jõhker, perversne ja traagiline minevikusaladus. Loodetavasti ka filmis.

Melchior, Kilian ja Elmo.

Kokkuvõttes saab öelda, et tegu on üsna suure saavutusega tänasel Eesti kinomaastikul. Elmo Nüganenil tuli välja parem, normaalsem film, kui tema kaks eelmist üsna kehva kinosooritust («Nimed marmortahvlil», «1944»). Tegu on siiski eelkõige ju suurepärase teatrilavastajaga. Nüüdne film on sellisel keskmiselt heal, tugeval tasemel žanrifilm, tehniliselt õnnestunud, kuid ehk karakteerselt, süžeeliselt ja pingestatuselt pisut tavaline film. Selline korralik žanrikas, mida vaatad õhtul mõnuga telekast, aga hiiglaslikus kinosaalis suurelt ekraanilt vaadates mingit katarsist või kirgastust nüüd ka oodata ei maksa. Sellist eepilise ajaloofilmi emotsionaalset läbiraputatust, mis on loomulik ja ootuspärane näiteks «Bravehearti» puhul, ei saa medievaalse kriminulli puhul ollagi eelduseks.

Aga kindlasti on see film lähedasem meie keskajafilmide kullastandardile ehk «Verekivile» ja «Viimsele reliikviale» kui täielikele ebaõnnestumistele ajaloolise seiklusfilmi žanris nagu «Hundiseaduse aegu» (1984) või «Jüri Rumm» (1994). Kuigi «Verekivi» ja «Reliikvia» dialoogide ja muusika meisterlikkust siit ei leia. Tegijaile on ta ehk olulisem, novaatorlikum ja suuremgi kui vaatajaile, kellel pole kohustust seda köögipoolt, higi, verd ja pisaraid märgata. Vaataja ootab kvaliteetset filmikonservi ja saab selle enamvähem ka kätte.

Kartulikotiriidest mantliga ordukomtuur. Kas tõesti?!

Esimese viie Melchiori-romaani arvustused leiab siit.

Apple’i «Asumi» esimene seeria – ajaloo kolossaalseim pettus

«Foundation». Sarja autor David S. Goyer. Phantom Four ja Skydance Television alates 24. septembrist 2021.

1. seeria «The Emperor’s Peace», 69 min.

2. seeria «Preparing to Live», 61 min.

Isaac Asimov. Asum (Foundation; 1951). 176 lk. Tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat. Tallinn, 1985, 2018.

Üks kõige tüütumaid mantraid ulmes, mille David S. Goyeri verivärske teleseriaali esimene seeria kenasti ümber lükkas, on, et Isaac Asimovi «Asumi»-saagat on võimatu ekraniseerida. Goyer tõestas kenasti, et kui on tahtmist, saab Asimovi teksti visuaalselt vägagi silmapaitavalt, dramaatiliselt pingeliselt, karakteerselt põnevalt ja kokkuvõttes üsna algupärandi-truult ekraanile tuua. Olles esimese seeriaga selle ära tõestanud, otsustas Goyer sellise lähenemise aga alates sarja teisest osast miskipärast kukele saata ja hakata pakkuma publikule mingit oma nägemust, enda väljamõeldud lugu, tema enda improvisatsiooni Asimovi «Asumi» ainetel.

Ja kuigi ka interpreet Goyeri nägemus Asumi-teemadel on piisavalt põnev, et seda edasi vaadata, jääb mulle täiesti mõistetamatuks, miks selline veider pettemanööver vajalik oli, kelle huve see teenis. Raamatuid lugenuile on see ilmselge pettumus. Neile, kes pole raamatute sisuga kursis, on aga seriaal liiga segane ja keeruline ajas edasi-tagasi hüppav ulmekokteil. Kahele toolile korraga istumise tulemuseks on teadupärast nende vahele perseli põrandale prantsatamine. Miks kütta esimese osaga Asumi-puristide lootused üles ja neil siis teise seeriaga vaip jalge alt tõmmata?

Tüüpiline ulmefänn ei ole üldiselt muidugi ühegi oma lemmikteose ekraniseeringuga rahul, see fännide ärritav vingumine iga katse üle mingit ulmemaailma, tegelasi ja süžeid ühest meediumist teise üle tuua, näitab ulmefännide seltskonda nende halvimast küljest. Ka praegu on nii siin- kui sealpool piiri juba jõutud enamasti ühe ja sama vingumise raames heita Goyeri sarjale ette, et a) «Asumist» on tehtud spektaakel, mingi «Tähesõdade» kloon ja b) et tegu on liiga kuiva ja tuima ning uimase teletootega. Ehk siis ei sobi fännidele, kui nokk on kinni ja saba lahti, ega ka see, kui nokk on lahti ja saba kinni.

Esimene osa: kõik on hästi

Selles valguses tahangi rõhutada, et mina olin esimese seeriaga väga-väga rahul. Aga alustama peaks kaugemalt. Õigupoolest küttis mu lootused Asumi-maailma õnnestunud ekraniseerimiseks üles 2014. aasta novembris tulnud uudis, et projekti hakkab vedama Jonathan Nolan. Rõhutan: Jonathan Nolan. Christopher Nolani loomingusse olen ma alati suhtunud pigem halvasti varjatud ükskõiksusega, aga Jonathan Nolani tehtu istub mulle palju paremini. Siis aga keskendus Jonathan Nolan ootamatult hoopis sarjale «Westworld» ning ma võisin 2017. aasta alguses selle esimest hooaega vaadates kadedusest endal küüned ja sõrmed otsast närida, milline «Westworldi» laadis filosoofiline ideede ja visuaalia pillerkaar võinuks olla Asumi-ekraniseering Jonathan Nolani tüürimisel.

Edasi asus Asimovi galaktikaimpeeriumi languse loo teleekraanile toomist vedama hoopis David S. Goyer, kelle töödega ma olin vähem kursis, teades vaid, et tema taust on mulle neis nii armsais superkangelase-filmide maailmas. 😦 Lootused kuivasid kokku ja asendusid pigem ettevaatliku skepsisega. Ja siis hakkas ühel hetkel tulema uudiseid, et see-ja-see Asimovi tegelane on muudetud naiseks või mustanahaliseks. Ja et Galaktika imperaator on korraga kolm eri vanuses ühe ja sama keisri kloonisikut. Kõik see vajas veidi harjumist. Põhitegelaste soo muutmine ei olnud selles mõttes probleem, et ega Asimovi Gaal Dornick ei ole tegelasena kuidagi eriliselt mees. Või Salvor Hardin. Hilisemast Asumi-sarjast mäletame ju naissoost linnapea Harla Brannot, kes oli vägagi võimukas ja resoluutne daam, miks mitte siis ka Hardin naislinnapeana, eksole. Või, et Eto Demerzeli mängib naine. Noh, las mängib, see ei ole ju mees niiehknaa. 😀 Kolme kloonimperaatoriga mõtlesin, et eks selleks tuleb sari ära oodata, et aru saada sellise muutuse vajadusest. Ja sarja esimesi osi näinuna ma nüüd saangi sellest aru. Aga erinevalt Salvor Hardini naiseksmuutmisest on probleem see, kui Terminuse linnapeast saab miski kohalik sissivõitleja.

Kogu aja Asumi-sarja oodates sai ju nuputatud, et kuidas Goyer selle pikkade ajahüpetega fragmentaarse loo lahendab, kus harva samad tegelased üle 30–40-aastase pausi uuesti lavale astuvad (vaid Salvor Hardin koos oma abilise Yohan Lee’ga ongi peategelane kahes järjestikkuses Asumi-loos, ja hiljem figureerivad Muul ning kapten Han Pritcher kahes loos). Et kas ta hakkab äkki pihta Asimovi kirjutatud Asumi-eellugudest, kus noor Hari Seldon alles Trantorile saabub ja siis kasutab ära seda kahe paksu romaani jagu lähtematerjali enne päris selle õige Asumi alguspunktini jõudmist, mis tähendab siis romaani «Asum» esimest osa «Psühhoajaloolased», kus noor matemaatik Gaal Dornick Trantorile saabub, kus peetakse Seldoni kohtuprotsessi, mille tulemusel otsustatakse kogu tema juhitav psühhoajaloolaste kamp kolkaplaneedile Terminusele Asumit looma kupatada.

Kui nüüd selle eelloo, hirmude ja lootuste juurest jõuda reaalse esimese episoodini, siis oli mu üllatus ülisuur, kui selgus, et Goyer on üsna täpselt, hämmastavalt täpselt toonudki ekraanile just selle õige sarja alguspunkti, esimese romaani esimese osa, nii nagu see Asumit raamatuostjaile 1951. aastal esmakordselt tutvustas. Loomulikult oli algtekstiga võrreldes siin mõningaid muutusi. Nagu juba öeldud, kolm imperaatorit, kui algtekstis pole meil ühtegi, on vaid impeeriumi tollase sõjaväehunta või regentnõukogu (Avaliku Ohutuse Komitee) aristokraatlik liider Linge Chen, kes ütleb legendaarsed sõnad: «Mina räägin!» Või siis need mõned soo- ja nahavärvimuutused, mis on ootuspäraselt ajanud pöördesse eesti ulmefännide selle onkli-kultuuri esindava poole, eluülikooli vilistlastest keskealised eesti mehed, kelle meelest ilmselt mustanahaline näitleja ei tohi kunagi saada mängida Hamletit, kuna Shakespeare’il on ta ju valge taani prints! Või Richard III-t, sest «kes oleks enne kuulnud, et Richard III oli neeger?!» Selle kohta on neil terve ports oma käibefraase nagu «tänapäevale omane rassiline poliitkorrektsus», mis on üles nopitud Objektiividest, Uutest Uudistest, Telegramidest ja mujalt peeglitaguselt lapikult maalt.

Kus on geitegelased?

Nagu oleks mingit vahet, mis nahavärvi tegelane on kaugtuleviku galaktikaimpeeriumi matemaatik Gaal Dornick. Või mis soost ta on. Aga, ei. Kuna Asimovil oli ta valge mees, siis on selle muutmine «autori loomingu vägistamine». Mõtlemata, miks ta oli Asimovil valge mees. Või miks Asimovi tegelaskond 95% ulatuses meestest koosnes. Või kas toona olnuks teisiti üldse võimalikki. Kui ma üldse kusagil selle vingumise ree otsale hüppan, siis ühest lääne arvustusest johtuvalt selles küsimuses, et miks ei ole sarjas kujutatud homoseksuaalseid suhteid, kui juba nahavärvi- ja soomuutuste osas on algteksti moodsamaks tehtud? Sarnaselt sellele, et Asimov oli oma tegelaste suhtes üsna värvipime, oli ta ju ka seksuaalsusepime, nii et vabalt oleks võinud Gaal Dornicku tegelaskuju jääda mustanahaliseks meesterahvaks ja tal oleks võinud tekkida armulugu Seldoni mustanahalise kasupoja Raychiga. Loodan, et see mõttemäng pani praegu eluülikooli omadel vererõhu tõusma ja kõrvus kohisema ning südame puperdama. 😛

Eks üksikuid muutusi oli esimeses episoodis võrreldes algtekstiga veel. Pole seal ju suurt terrorirünnakut ja taevalifti hävitamist. Ja noh, Seldoni kasupoeg Raych ning impeeriumi esimene minister Eto Demerzel (siin kammerhärra (chamberlain), st, kammerproua) on samuti sisse toodud tegelikult Asimovi eellugudest «Enne Asumit» ja «Edasi, Asum!». Aga nad on siiski kanoonilised karakterid. Aga neid pisidetaile kõrvale jättes on Goyer ekraniseerinud hämmastavalt tekstitruu ja Asimovi algteksti vaimsust tabava seriaali avaosa. Isegi sellised kõrvaltegelased nagu Avaliku Ohutuse Komitee agent Jerril ja asumlaste advokaat Lors Avakim on sarjas olemas! Hüva, Avakim on jällegi naine, aga kui hakkad mõtlema, siis pagan, nimi Lors (Loris, Lois, Louise, Laura) võikski rohkem naisele sobida…

Dialoogid ja dekoratsioonid ning kostüümidki oleksid otsekui Asimovi 1951. aasta raamatust välja hüpanud! Ja seeria lugu ning suur püant on täpselt nagu raamatus. Hüva, on ka lisandusi, nagu algusstseen 35 aastat hiljem Terminusel lastekamba närvide mängu prooviga või Gaal Dornicku lahkumise lugu koduplaneedilt Synnax, aga kokkuvõttes on seda seeriat vaadates ikka väga sürreaalne tunne, et kuidas on aastal 2021 võimalik nii tekstitruu ja vaimsuses kümnesse tabav ekraniseering?!

Klassikalised läänes käivitunud vinguviiulid on muidugi jõudnud juba toota riiside viisi etteheiteid, kuidas igasugune galaktikaimpeeriumi pealinna monumentaalhoonete või orbitaaljaamade või kosmoselaevade kujutamine pole pärast «Tähesõdu», «Battlestar Galacticat» ja jumal teab mida veel enam originaalne, mistõttu on kõik see, mida me ekraanil näeme, koopia. Nojah, istuge need etteheited endale sisse. Asimov ise on neid kõiki teletooteid omal ajal selliseid dekoratsioone, arvutianimatsioone ja eriefekte looma inspireerinud, nii et kui keegi midagi on kopeerinud, siis…

Esimese seeria visuaalne pool on võimas, olgu selleks siis kosmoselaevad, -jaamad, taevalift, Trantori keisripalee või imperaatori monument. Või erineva kliimaga planeedid nagu Synnax ja Terminus. Või sisedekoratsioonid, nagu Streelingi ülikooli nahkköites paberraamatutega biblioteek. Või kasvõi Gaal Dornicku ette kerkiv algradiant – sfäär täis numbreid, arve, muutujaid, valemeid, võrrandeid, seoseid, tendentse, prognoose ja protsesse. See kõik tundub nii õige. Või et meile tuuakse märksõnana juba siin mängu hiljem raamatusarjas olulist rolli mängiv Anacreoni asekuningriik.

Teine osa: enamik asju on valesti

Ja siis tuleb episood kaks. Oehh. Midagi oleks nagu juhtunud. David S. Goyer oleks nagu seestunud, keegi oleks justkui tema keha üle võtnud. Nüüdsel materjalil puudub järsku igasugune tekstiline alus. Asumlaste kosmoselaev on aeglasel, kuid ja kuid vältaval lennul Terminusele (mingil arusaamatul põhjusel keeldus imperaator neile hüperruumihüpet võimaldamast) ja me näeme siis laevas kruvivaid pingeid. Ja teine liin arendab edasi pingeid Trantoril, kus imperaatoritekolmik püüab toime tulla terroriakti tagajärgedega ning leida selle süüdlasi. Iseenesest ei ole need kuidagi halvad või valed liinid, aga kohe saab selgeks, et Goyer siiski ei kavatse raamatute ekraniseerimisega ühel või teisel moel jätkata, vaid asub jutustama mingit hoopis oma lugu, asumlaste ja impeeriumlaste argipäeva, hakkab seda lugu kuduma talle endale sobivas suunas.

Aga see pole peamine etteheide. Peamine viga teise osa puhul on esimesest drastiliselt erinev helistik, mis selle edasiandmiseks on valitud. See mõneti asimovlikult kuiv ja aeglane ning vestlev stiil, mida nägime esimeses osas, on asendunud kosmilise seebiooperi, suhtedraama formaadiga. Näeme tüütava põhjalikkusega Raychi ja Gaali armusuhte arengut, pingeid, mida see nende ja Seldoni vahel tekitab ja muud tühist pudi-padi. Ning lõpuks tulevad mängu ka reetmised ja mõrvad. No taevas halasta! Jeesus, Maria ja luterlaste kuri jumal, mis on sellel kõigel pistmist Isaac Asimovi ja Asumiga? Sellist seebiooperit ei kohta me isegi üheski Asimovi loomeperioodi lõpu eriti kehvas Asumi eelloos mitte.

Teises osas oli ka meeldivaid momente. Kui Lou Llobelli Gaal küsib järsku Asumi-juhtkonna koosolekul, et mis arvusüsteeme tuleviku jaoks säilitame, kas ainult kümnendsüsteemi või ka kaheteistkümnend- ja kahekümneseistmendsüsteeme. Või Gaal Dornicku sisemonoloogid, mis teise osa üldse enamvähem talutavaks muudavad, need on meeldivalt siirad ja meeldivalt sügavmõttelised. Või see, kuidas pelgalt soengutüübiga on muidu pea alati karme ja otsustavust täis isaseid karaktereid mänginud Elliot Cowan suudetud muuta suht tobedaks tossikeseks Lewis Pirenne’iks, see oli hilariöösne. Või see võrratu stseen, kus viga saanud Eto Demerzel lapsimperaatori nähes peegli ees oma naha lõhki lõikab ja sees olevaid robotiühendusi parandab ning nende pärastine dialoog, kuidas inimeste liik hävitas omal ajal robotite liigi. Või see tõeliselt jälk stseen, kus Hari Seldon läheb Asumi-laeva pesumajja ja hakkab seal lihtsale rahvale populisti mängima (teades kõiki nimepidi), neile politikaani kõnet pidama ja seejärel kõiki kätlema. Oleks seal rinnalapsi olnud, oleks ilmselt hakanud ka neid patsutama ja musitama. Poliitiku tunneb kaugelt ära.

Kui ma esimese osa vaatamise järel mõtlesin välja lauseid arvustuse jaoks, siis olid need:

• Asimov oleks rahul
• Tegijatest oli väga riskantne valida nii aeglast loojutustamise tempot

Aga noh, teise seeria järel pole kumbki neist olulistest mõtetest enam aktuaalne. Ega ei tea, äkki on kolmas seeria lahendatud mingis hoopis kolmandas võtmes ja iga osa selle veidra sarja esimesest hooajast kasutab mingit erinevat žanrit või formaati. Äkki lahendab kolmandas osas mõrva burboonist ja odavast sigaretihaisust läbiimbunud küüniline viltuse kaabuga ja sarkastilisi sisemonolooge pidav karmi koolkonna detektiiv. Ei tea.

Või noh, niipalju on teada küll, et tendentsid on ohumärgilised. Nimelt on üsna paljud lääne lehtedes ja suurtes ajakirjades ilmunud arvustuste autoreist näinud ära terve hooaja ja viitavad oma tekstides ka hilisemates episoodides toimuvatele sündmustele. Nii näiteks peab tegevus alates kolmandast osast vähemalt selles liinis niivõrd kaugele ajas edasi arenema, et lapsimperaatorit Cooper Carteri kehastuses me rohkem ei näe ning tema asemel võtab Koidikuvenna rollis koha sisse 20-aastane Cassian Bilton.

Üks hirmutav infokild, mille kusagilt välja noppisin, oli ka, justkui kaoks Gaal Dornicku tegelaskuju hooaja teises pooles tahaplaanile ära. Sellest oleks tuline kahju, sest erinevalt Salvor Hardinit mängivast Leah Harvey’st on Dornicku rollis üles astuv vähetuntud hispaania-zimbabwe verd näitlejanna Lou Llobell selle sarja tõeline magnet. Tema Gaal Dornick on kahe esimese seeria kõige sädelevam rollisooritus, varjutades isegi Päevavenda, imperaatoritekolmiku liidrit mängivat Lee Pace’i, keda varjutada on, ütleme nii, raske. Homoseksuaalse Pace’i mängitud keisri karakter domineerib kõigi stseenide üle, kus ta kaadris on, lihtsalt nõnda tugevalt. Aga kaenlaalused oleks tulnud neid paljastava kostüümiga kaadrisse tulles muidugi seal valitsevast mustusest puhtaks ajada. 🙂

Igatahes oleks tuline kahju, kui Lou Llobelli karakter tõesti hooajas edaspidi vähem eetriaega hakkaks saama. Aga nii võib vist juhtuda, kuna edaspidi peaks suur osa tegevusest keskenduma Salvor Hardini võitlustele Terminusel mingi barbarite jõuguga. Igatahes ülejäänud rollidest midagi meeldejäävat mainida polegi. Varem sümpaatseid rolle teinud Alfred Enoch («Kuidas mõrvast puhtalt pääseda», Harry Potteri saaga) tegi Raych Seldonina üsna keskpärase soorituse, samuti ei oska ma midagi erilist öelda Jared Harrise kohta, tema Hari Seldon on täpselt selline vingus intriigitseja nagu kõik Harrise rollid, mis mulle kohe meenuvad («Mortal Instruments: City of Bones», «The Terror»), ja noh, see näitleja ei meeldi mulle lihtsalt inimtüübina. Ning Hämarikuvenda kehastav Terrence Mann meenutas mulle häirivalt mõned aastad tagasi manalasse varisenud Nigel Terry’t, «Covington Crossi» pereisa 14. sajandi Inglismaalt. 🙂

Nõela otsa sattunud fänn jätkab vaatamist

Miks, oh, miks oli vaja seda sarja nõnda alustada, et esimese osaga ajada raamatufännide lootused nii kõrgeks ja teise osaga minna mingit hoopis teistlaadi lugu jutustama? See oleks nagu viide meie kohutava ajastu sissehelistamis- või väljahääletamisdemokraatiale (politoloogias tuntud nime all osalusdemokraatia), et tegijad pakuvad välja kaks täiesti erinevas võtmes ja eri tonaalsusega algust seriaalile, millest siis vaatajad saavad neile meelepärase töösse hääletada. Aga ei saa ju, sest hooaeg on valmis filmitud. Ja Goyeril on kokku oma lugu valmis visandatud ju kaheksa hooaega ehk jämedates joontes 80 seeria jagu. Ta on lubanud, et esimese hooaja lõpu poole tuleb sisse momente järjeromaanidest («Asumi äär», «Asum ja Maa») ning teises hooajas (kui selline tuleb) motiive eellugudest («Enne Asumit», «Edasi, Asum!»).

Kusjuures kummaline on, et seda kahe seeria nii suurt toonierinevust ei paista õieti ükski arvustaja peale minu olevat märganud. Õieti tundubki, et lõviosa lääne arvustusi on kirjutanud inimesed, kes ei ole Asimovi klassikalist ulmeteost lugenud, nad ei oska nähtud episoode kuigivõrd sisulisel tasemel tekstiga suhestuma panna. Kujutage nüüd ette olukorda, kus «Düüni» arvustused ilmuksid riburadapidi inimeste sulest, kes pole raamatut lugenud. «Düüniga» vastvalminud «Asumit» kuigivõrd võrrelda ei anna, mõlemad on suured ja sügavmõttelised ja visuaalselt kaunid, aga siiski niivõrd erinevates meediumites teostatud. Ja ühes loos siiski selgelt domineerib isikute lugu maailma loo üle, teises jäävad hetkel isikud siiski veel (õnneks) tugevalt maailma (galaktika) loole alla. Loodetavasti vähemalt see ei muutu.

Mis saab edasi? Kindlasti vaatan mina seda sarja edasi, sest erinevalt «Düüni» lähtetekstist olen ma «Asumi» kirjandusliku versiooni fänn, olen seda olnud aastakümneid, ja tahan kindlasti näha ka David S. Goyeri interpretatsiooni sellest, tema «klaverikontserti Asumi-teemadel». Mina olen nõela otsas ja vajan nüüd iga nädal täiendavat doosi. Aga igale Asumi-fännile ma seda soovitada küll ei julge. Esimese osa põhjal oleks olnud pea 100% kindlusega antud vaatamissoovitus, teise osa järel varises see kindlus põrmuks nagu Tähesilla-nimeline kosmoselift seriaalis. Aga nagu juba öeldud, hindavad välismaised retsensioonid selle igava, keerulise ja aeglase ning eri ajastutes ja planeetidel toimunud alguse asemel hulka rohkem just kahele tegevusliinile vähenenud ja suhtedraama ning seebiooperi vormi võtnud teist osa, kuna selles sai hakata «tegelastest hoolima». Go figure…

Selle loo moraal on: ärge lugege raamatuid. Nii ei teki teile mingeid lemmikuid ja te ei saa hiljem elus petta.

Denis Villeneuve’i «Düün» – ulme ideaalne visiitkaart

«Dune: Part One». 155 min. Režissöör Denis Villeneuve. Legendary Pictures 2021.

Frank Herbert. Düün (Dune; 1965). 552 lk. Tõlkinud Urmas Alas. Varrak. Tallinn, 1997, 2002, 2020.

Kinos filmi vaadates mõtlesin pingeliselt, et misasi see on, st, tunne oli olemas ja vajas sõnastamist, konkreetset väljendust. Ja siis ühel hetkel tuli ka sõnastus nagu selgines visioon Paul Atreidesele: see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga, see on sedasorti teos, mis näitab ulmet tema parimast võimalikust küljest. See linateos töötab ka omamoodi etaloni, mõõdupulgana, mille alusel teisi ulmeteoseid hinnata, nende taset mõõta. Aga selge on see, et Denis Villeneuve’i «Düün» on selle sajandi kõige olulisem ulmefilm.

Ma ei ole siiamaani olnud suuremat kanada filmimehe Denis Villeneuve’i loomingu austaja, mõne aasta eest kinos nähtud «Blade Runner 2049» oli korralik, kuid kuidagi hingetu film – nagu selle alglugugi. Ja kuigi ma kohe kinoskäigu järel suhtusin filmi küllaltki soosivalt, on järgnevad aastad süvendanud mus mõistmatust, miks sellist üsna kunstlikku järge Ridley Scotti terviklikule filmile üldse tarvis oli. Ning hiljem mingist telekanalist nähtud «Arrival» ei jätnud ka maavärinaga mõõdetavat muljet, selline okei-korralik moodne ulmefilm. Innovatiivne jne. Aga ei midagi super-erilist, ei midagi läbiraputavat.

Ma ei ole kunagi olnud ka suuremat sorti ameerika ulmekirjaniku Frank Herberti ega tema väljamõeldud kõrbeplaneedi Düün maailma ja sarja austaja. Ärge saage valesti aru, praegusel kujul 1965. aastal ilmunud «Düün» on kindlasti klassika, üks aegade kuulsamaid ulmeromaane ja seda kõike teenitult. Ja kuigi ma olen väga suur galaktikaimpeeriumide ja poliitintriigide ulme austaja, siis «Düün» ei hakanud mu jaoks korralikult, piisavalt tööle juba esimesel lugemisel 1997. aastal, kui teos esmakordselt eesti keeles ilmus. Isaac Asimovi «Asumi» saaga kõige tüvitekstilisemat staatust see väärata ei suutnud. Aga ka Eesti ulmeauhinna Stalker sai «Düüni» tõlge 1998. aastal igati teenitult – kuigi ta ei olnud tolgi korral minu favoriit (eelistasin Stephen Baxteri «Ajalaevu» aasta parima tõlkeromaani tiitlile).

«Düüni» raamatu häda oli mu jaoks – ja on siiamaani, nagu kinnitas teose ülelugemine möödunud nädadal – emotsiooni puudumine. Herbert on kuidagi väga kuiv ja matter-of-fact’lik kirjanik; tema jutustatav lugu on suur ja dramaatiline ja traagiline ja täis teoreetiliselt ja potentsiaalselt põnevaid karaktereid. Aga. Aga. Herbert ei kirjuta neid minu jaoks suureks, tema raamat jääb mu natuuri ja eelistuste jaoks kuidagi tuimaks. Nii et mõistusega saan aru teose tohutust tähtsusest ja tähendusest ning hindan, kuid südamega seda ei armasta.

Pinge, ma ütlen! Pinge!

Nõnda läksin reede, 17. septembri õhtul kinno mitte kuigi suurte ootustega, aga kinno oli vaja minna, et mitte kõrvale jääda ühiskondlikust diskussioonist. Villeneuve’i film on suur ja aeglane, või noh, rahulikus tempos kulgev. Aga see on vaid pealispind: kuigi tegevustiku tempo pole kiire, ei tähenda see, et film oleks igav, lavastaja on suutnud selle laiekraani kaks ja pool tundi täita pidevalt kasvava ning üha suureneva pingega, mida kannavad edasi kõik – peamised tegelased, muusika, heliefektid, ekraanipilt.

Ma ei oska arvata, kuidas võiks selline film meeldida varateismelisele vaatajale, kelle ajud on tänaseks totaalselt siledaks triigitud Marveli kinemaatilise universumi (MCU) rämpstoiduga. Või minu pärast kasvõi «Tähesõdade» filmide laadis ülimalt kiire ja vaatemängulise actioniga. «Düünis» seda kõike pole. Tõsi, on uhkeid kaadreid võimsalt suurtest kosmoselaevadest ja erinva eksootilise geograafiaga planeetidest, on lahinguid ja on ka võitlusstseene, aga need ei kesta kunagi ülearu pikalt ning vahelduvad üksikute tegelaspaaride dialoogide ja näilises rahus punktist A punkti B kulgemisega. Pinge on märksõna, mis kannab seda filmi. See kõigi tegelaste sisemine pinge, selle loo sisemine pinge ei lase kinokülalisel nende kahe ja poole tunni jooksul kordagi igavust tundma hakata. Kas see töötab ka varateismeliste vaatajate puhul, ma ei tea. Eriti, kuna nad suure tõenäosusega ei ole lugenud filmi aluseks olevat romaani.

Võtame või filmi pööraselt ja pea orgastiliselt vinged heliefektid ja Hans Zimmeri mitte halvema muusika. Mina ei oska arvata, kui palju varateismeline kinoline sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörab. Ja olgem ausad, minuga samal kinoseansil ühtegi alla 20-aastast filmihuvilist ka silma ei hakanud. Justkui kõik teaksid, et mingis kõige põhilisemas mõttes on see siiski täiskasvanute film. Kuigi lugu ise on ju just Paul Atreidese kujunemislugu, läbi valu ja kannatuste täiskasvanuks saamise lugu – millised samas võiksid noortele korda minna.

Aga heliefektid ja muusika. Õigupoolest kartsingi ma kõige rohkem Zimmeri muusikat. Et tuleb jälle midagi tüüp-zimmerlikku, ülevat ja suurt ja sümfoonilist. Mistap üllatas filmi komposiitor mind oma berberi-maurilike motiividega araabia-maailma muusikast inspiratsiooni saanud heliribaga täielikult ja äärmiselt meeldivalt. Ja heliefektid! Kui see film ei võida parimate heliefektide Oscarit, sõidan mina Kuu peale.

See, kuidas filmis antakse pea tajuavardavate heliefektidega edasi benegesseritlaste kõnet, millega need tavainimesi midagi tegema sunnivad jms, on lihtsalt võimas. See on näide, kuidas audiovisuaalmeedias saavad pilt, heli ning näitlejatööd kokku anda edasi midagi täiesti ulmelist.

Üldiselt ei peaks mulle meeldima filmid, mille tegevus toimub suures osas mingis udus või tolmupilves või mille terviklik värvipalett on pruun-hall ning kus praktiliselt puuduvad kirkad neoonvärvid. Üldiselt ei armasta ma ka üleüldse kõrbelugusid (teate ju küll: «I don’t like sand. It’s coarse and rough and irritating and it gets everywhere»), ei Karl May Lähis-Ida romaane ega mingeid Araabia Lawrence’eid, kõrb pole lihtsalt minu teetass. Aga siin suutis kanadalane Villeneuve kogu selle kõrbe-esteetika mulle täiesti talutavaks muuta. Ja kõik need liiva seest tulevad kõrbeussid ning üldse kogu see kõrbeplaneet võiks tuletada ulmekaugemale vaatajale meelde, kust sai George Lucas inspiratsiooni oma Tatooine’i loomiseks. Või jedi-rüütlite tavainimesi mõjutavaks käeliigutustega kõneks.

Kas siit tulevad uued «Tähesõjad»?

See on hea küsimus. Pean siis eelkõige silmas filmisaaga üldist mõjukust, kultuslikku staatust ja selle rolli meie põlvkonna üldises kultuurilises ühisteadvuses. Kahtlane, kuna film on tulnud välja sellisel postmodernse defragmenteerumise ajastul, kui samasugused kultuuritooted lihtsalt ei jõua enam sama paljude inimesteni. Ometi oli mul kinosaalis istudes küll kogu aeg peas mõte, et ulmefilmina on see – küll teistmoodi, aga ikkagi – sama suur ja võimas ja võiks avaldada sama suurt mõju edasisele filmitegemisele. Et see võiks mingis mõttes muuta hetkemoodi. Sest see film on, nagu arvustajad on juba palju viidanud, oma laadilt vanaaegne ja suur. Selline 1960ndate veidi aeglasevõitu tempoga suur ja eepiline sõjadraama, kus suure sõja foonil hargneb lahti mingi isiklikum lugu. Ja me ju teame, et ka Lucase «Tähesõdu» inspireerisid omakorda vanad ja suured filmid, olgu siis tegu Akira Kurosawa või mõne teise filmilavastaja eepiliste sõjalugudega.

Teine kummaline võrdlus, mis kinos pähe tuli, oli Peter Jacksoni «Sõrmuste Isanda» filmitriloogiaga – ka neid ühendab sarnane eepilisus, tehniline novaatorlus loo jutustamisel ning mõjukus ehk uue moevoolu popiks tegemine. Ja jällegi – mina ju Tolkieni käblikute maailma eriti ei salli. Aga ma mõistagi ei saa eitada Jacksoni triloogia mõjukust. Ja just selles tähenduses näen ma Villeneuve’i «Düüniga» paralleele. See on suur ja pühendumusega jutustatud end väga tõsiselt võttev lugu, mis tekitab vägagi realistliku kohaloleku tunde.

Sellised suured ja eepilised sõjadraamad ei ole praegu ega viimasel ajal olnud moes, neid leiab, kui vaid uuemasse aega vaadata, pigem 1990ndatest ja veidi ka 2000ndate algusest, mistap on ka veidi küsitav, kas ja kui suure kassa see film teha suudab ja kas seda trendi väärata õnnestub. Aga loota ju võiks, sest ausalt öelda olen ma neist lõputuist MCU ajuvabadest ja lapsikutest superkangelase-filmidest, millega globaalset publikut on terve lõppenud kümnendi nuumatud, surmani tüdinud.

Enne vaadata filmi või lugeda raamatut?

Kui on küsitud, kas uut filmi tuleks vaatama minna puhta lehena või raamatut lugenuna, siis mina soovitan kindlasti raamatu värskelt (üle/läbi) lugeda! Filmielamus saab selle võrra mu meelest üksjagu võimsam, sest kuigi see film tundub töötavat ka nende peal, kes pole Herberti ökotellist lugenud, siis ekraanil toimuv täiendab ja illustreerib nii hästi romaani teksti, annab sellele nii palju juurde, kommenteerib seda ja kohati ehk teeb ka asju Herbertist paremini. Nagu juba öeldud, mulle ei avaldanud romaan omal ajal 19-aastasena lugedes ülearu suurt muljet. Ja kui nüüd lugeda raamatut pärast filmi, siis tundub mulle, et ta jätab uuele lugejale veelgi kahvatuma mulje, kuna ees on juba Denis Villeneuve’i loodud kogemus, mis on Herberti loodud kogemusest kõvasti parem! Kui aga lugeda seda okei-ulmeromaani enne filmi, siis avab ta filmi kui meediumi tarbimisel nii palju lisanüansse, kommenteerib asju, mida filmitegijad paratamatult ei jõua näidata, meenutab meile värskeltlugenutele mingeid taustu, mis filmi ei mahtunud.

Mispoolest täpselt on Villeneuve’i «Düün» parem Herberti «Düünist»? Nagu juba öeldud, on Frank Herberti stiil minu jaoks kuidagi tuim ja igavavõitu ega sobi kokku jutustatava loo dramaatika ja traagikaga. See lugu on aga suur, kuid Herbert jutustab seda kuidagi muuseas, emotsioonivabalt, isegi laialivalguvalt. Villeneuve nii ei tee, tema tempo, rütm ja keskendumine on täpselt välja mõõdetud. Kuigi tema meediumiks ja žanriks on seekord suur ja eepiline sõjadraama, mahub siia korraga üksjagu emotsioone ja ellu ärkavat dramaatikat, siin hakkad sa tegelastele kaasa elama, kellest romaanis ülearu palju ei hoolinud, kuna neid ei olnud seal sulle oluliseks kirjutatud, nad ei muutunud seal kordaminevaks (sest Frank Herbert, kui sa teda intervjuudes kuulad, on hästi loogiline, ratsionaalne, konkreetne, väheemotsionaalne ja külmavõitugi kirjanik). Villeneuve ekraniseerib aga need tegelased kaasaelatavaks, nad muutuvad siin päris inimesteks – kellega mul «Düüni» raamatute puhul oli alati probleeme. Aga tegelastest ja näitlejatöödest lähemalt järgmise alajaotuse all. Komparatiivselt.

Me ei tohi rehabiliteerida David Lynchi «Düüni»!

Uue «Düüni» filmi edu tuules on vanade kommunistide kombel justkui sambla alt välja ilmunud David Lynchi 1984. aasta soperdise, tema «Düüni»-versiooni fännid, kes püüavad nüüd seda õudust rehabiliteerima hakata. Nad alustavad oma mantrat sageli stiilis, et «see uus film ei ole üldse halb, aga vaat kus ikka David Lynch…» Ja siis tuleb midagi sellist, mida minu kõrvad tõrguvad kuulmast. Nagu ei tohi vanadel kommunistidel lasta rehabiliteerida nende kuldset noorusaega, nii ei tohi me täiesti printsipiaalselt lasta Lynchi-fännidel rehabiliteerida toda kohutavat filmi. Et see oleks nüüd ja igavesti selge: 1984. aasta «Düüni» puhul pole peaaegu midagi head meenutada ega välja tuua. Hüva. Paar asja siiski on. Mulle väga meeldib see Victoria Madseni kehastatud printsess Irulani algusmonoloog. Aga ei, rohkem vist midagi polnudki.

Alustame sellest, et Lynchi «Düün» ei ole ebaõnnestumine seetõttu, et Lynchile ei antud loominguliselt vabu käsi teha, mida ta soovis. Meenutagem, et tema käed seoti kinni alles montaaži faasis. Stsenaariumit kirjutades, näitlejaid rollidesse valides, filmi kunstilist väljanägemist (dekoratsioonid, kostüümid, grimm) sättides ja ka võtteperioodil sai ta just teha seda filmi, mida tahtis. Alles montaažis selgus, et ta siiski ülesfilmitud umbes 10-st tunnist kokku saanud 4-tunnist toormontaaživersiooni ei saa oma soovide järgi tihendada 3-tunniseks filmiks, vaid peab sellest stuudio soovil tegema 2-tunnise filmi. Ja minu meelest ei ole see film ebaõnnestumine, kuna Lynch ei saanud teha klassikalist «Lynchi-filmi», vaid on ebaõnnestumine, kuna Lynchil lasti teha just täiesti tüüpiline «Lynchi-film», võibolla mitte parimate ja veidramate «Lynchi-filmide» hulka kuuluv toode, aga ikkagi väga lynchilik film.

Ning ma ei näe kuidagi, et selle filmi kohutavalt halb stsenaarium, kehv näitlejatevalik, õudne dialoog, lihtsalt väga vilets näitlemine ning kohutav ja absurdne grimm (mida kulmud, mida mädapaised?) ning teised visuaalsed lahendused (mida kandilised kaitsekostüümid?) oleksid saanud paremaks minna, kui Lynch saanuks praeguse kinoversiooni asemel kokku lõigata 3-tunnise filmi.

Jah, võib ka nii ütelda, et Lynchile omane absurd ja ülevõlli grotesk ei olegi minu teetass. Ega ei ole küll. Nii et Lynch ei meeldi mulle eriti isegi oma parimates näidetes. Aga noh, tema ambitsioonikus – praalimine Victoria Madsenile, kellega sõlmiti leping korraga kolmele filmile, et tema (Lynch) kavatseb «Düünist» teha «Tähesõdade» täiskasvanute versiooni – lõi talle bumerangina vastu kaalikat. Ja paras. Välja tuli eriliselt halb ja kohati väga lapsik hullumaja kinnise osakonna versioon «Tähesõdadest».

David Lynchi «Düün» külateatri trupi esituses?

Kuna ma vaatasin ka Lynchi «Düüni» eelmisel nädalal enne kinnominekut värskelt üle, olid paralleelid julmad ja kohutavad. Lynchi aurupungilikud tulevikudekoratsioonid ja kostüümid mõjuvad tänapäeval lihtsalt naeruväärselt, tema filmi stsenaarium on välja kukkunud nii igav, et filmi ühe korraga lõpuni vaadata on väga piinarikas ja tüütu. Mina sain 2-tunnise filmi läbi kolme katsega. Aga filmi põhilisim viga on ikkagi näitlejatööd ja see on konkreetselt lavastaja süü, kui ta ei suuda või ei taha professionaalseid näitlejaid näitlema panna. See, kui tuimalt ja puiselt mängisid oma rolle Atreideste koja liikmed ja nende sõltlased oli ehmatav, kuna Kyle MacLachlan näitlejana mulle üldiselt meeldib. Aga selles filmis oli ta kui puuhalg, kes eriti tuimalt esitab päheõpitud dialoogikatkeid.

Pealegi oli ta ilmselgelt Pauli rolli jaoks liiga vana, kuigi grimmiga püüti seda saamatult parandada. Kui MacLachlan oli võtteperioodi ajal 24-aastane, siis Villeneuve’i poolt rolli valitud Timothée Chalamet oli samal ajal 23-aastane. Mitte just märkimisväärne vahe, aga tänu oma füüsilisele väljanägemisele, näo- ja kehatüpaažile mängis Chalamet kenasti välja 15-aastase Paul Atreidese, kelle elu teeb järsku ühe hiiglasliku uperpalli teise järel ja kes peab seejuures välja kandma ka galaktikaimpeeriumi juhtiva aadlipere kroonprintsi rolli. Chalamet nägi filmi täiskasvanud tegelaste kõrval välja ilmselgelt nooruk, neist (veidi) lühem, neist (oluliselt) kiitsakam, neist (märgatavalt) ebakindlam. Lisaks veel kõik see, kuidas Chalamet’ mängitud karakter filmi jooksul muutub ja areneb, kuni ta lõpuks kõrbetelgis plahvatab ja oma ema peale karjuma hakkab ning hiljem justkui hoopis teine inimene on. Näitlemise puhas meistriklass. Mitte võibolla auhinnaroll, aga lihtsalt väga hästi ja nüansseeritult mängitud.

Sama saab öelda enamvähem iga teise tegelaskuju kohta, kui neid kahte filmi võrdlema hakata. Olgu siis isa Leto Atreides, ema Jessica või nende perekonna tähtsamad ametnikud ja abilised. Vabandust, aga Dean Stockwelli roll dünastia ihuarstina oli kohutav nagu ka kõigi suurkulmuliste mentaatide rollid Lynchi filmis. Jason Momoa, kelle näitlejavõimeist ma ei ole varem eriliselt lugu pidanud tegi Duncan Idahona suurepärase rolli, eriti tema ja Pauli, «noorema ja vanema poisi» sõprussuhte delikaatsel teemal.

Kui mõelda Atreideste verivaenlaste Harkonnenite peale, siis põhjustavad Lynchi filmi rollisooritused sel teemal minu tutvuskonnas valdavalt naeruturtsatusi või masendunud ja jõuetuid silmade pööritamisi. Selline ülevõlli absurdne ja groteskne ning halenaljakas näitlemine, et kõht hakkab valutama. Ja omamoodi on nad mõlemad – nii Atreideste tuim ja puine näitlemine kui Harkonnenite ülevõlli teatraalne ja jämekoomiline kurjamite kehastamine – tegelikult külateatri stiilis ja tasemel näitekunst.

Sellest, kui päris inimesena mõjub Lynchi filmi mädapaisetega kaetud monstrumi kõrval Stellan Skarsgårdi kehastatud ülipaks parun Vladimir Harkonnen, ei pea ma ilmselt hakkama rääkimagi. Üks tegelaskuju kutsub sinus esile naerupahvakuid, teine tekitab mingit sõnulseletamatut õõva ja ärevust. Filmi fremenitest tegelastele keskenduda on esimese osa põhjal ehk pisut vara, liiga vähe said nad eetriaega, et Zendaya ja Javier Bardemi rolle põhjalikumalt lahata, kuigi seninähtu põhjal olid ka need tasemel.

Ilma lõpu ja ajudeta Raiko Puust

Delfi kinoportaalis filmikriitiku ametinime kandva ülalmainitud isiku tuju läks kinos täiesti ära, kui ta sai aru, et «Düün» ei olegi terve Herberti romaani ekraniseering, vaid ainult umbes pool sellest. Ise ennast «Düüni» fänniks nimetav isik ei olnud suutnud mitme aasta jooksul toimunud meediamürast üles noppida seda infot, et ekraniseeritakse ära pool lugu. Kuigi terve viimase aasta oli see «Düüni»-narratiivi valitsev teema, ehk et kas esimene film kogub piisavalt kassat, et saaks ära ekraniseerida ka teise poole raamatust. Filmikriitiku ametis ei ole aga ajude ega tähelepanuvõime olemasolu ilmselt essentsiaalne, kuna meie kriitikut tabas kõik see üllatusena alles kinosaalis filmi lõpu lähenedes.

Kõige koomilisem kogu selle võltsi hädaldamise juures on veel see, et film ei mõju üldse pooliku, lõputa loona. Arvestades asjaolusid, mõjub film hämmastavalt terviklikuna. Loomulikult ei ole ta seda 100%, aga milline kultuuritoode seda meie tänasel sarjanduse ja järjelugude ajastul üldse on? Igatahes pidid kriitiku tuju sel juhul samapalju või rohkemgi nulli viima Andy Muschietti filmi «See» esimene osa 2017. aastal või suvaline «Tähesõdade» saaga film, kus ju vähemasti pooled lood ka katkevad üsna selgelt kohas, kus midagi pole veel lahendatud, kus kandev peategelane on graniittahuka sisse kinni betoneeritud või kus sõda varjatud vaenlasega just-just alguse saab. Aga nagu needki filmid on kõik kenasti terviklikud ja nauditavad kinokonservid, on seda mõistagi ka Villeneuve’i «Düün» – asjaolusid arvestades hämmastavalt terviklik. Kindlasti ei pea keegi «Düüni»-fänn nüüd vihast hambaid kiristades ootama teist osa, kuna «ma põhimõtteliselt ei vaata poolikuid asju!» Keegi selline fänn, kes seda filmi ka tegelikult vaadata soovib, mitte ei otsi ettekäändeid endast rääkida. Ja kindlasti võib filmi soovitada rahuliku südamega mittefännidele: terviklik elamus on garanteeritud, seda ma teile garanteerin. Isegi juhul, kui te pole ulmefänn.

Sest see, kuidas Villeneuve’i filmis on visuaalselt ja heliefektide ning muusikaga saavutatud võõrapäraste kohtade, võõra maailma ja seda asustavate võõrapäraste inimeste ja olendite olemuse edasiandmine ja ühtesulatamine, kuidas kõik elemendid toetavad üksteist (näiteks heliefektid Bene Gesseriti äärmiselt ulmelise keele kasutamisel) ja võimendavad terviku reaalsust, selle võõra maailma tõelisust, on näide sellest, milline üks ideaalilähedane ulmeteos 21. sajandi kolmandal kümnendil olema peab. See teeb sellest filmist ideaalse visiitkaardi heale sõbrale, kes ulmekirjandusest ja -filmidest ning sügavamast ulmetunnetusest veel suurt ei tea, kuid kellele sa sooviksid avada ukse sellesse korraga fantastilisse ja realistlikusse võlumaailma. Ulmefännidest rääkimata.

Vahet pole? Vastupidi! Väga on! Kõige olulisem geiraamat!

Hans Olsson. Vahet pole (Spelar roll; 1993). 255 lk. Tõlkinud Kerstin Kärras. Avita. Tallinn 2001.

PROBLEEMID

Sellest raamatust rääkides on raske neutraalsust säilitada, raske kiituse ja ülivõrretega mitte üle soolata, kuna omal ajal, 2001. aastal oli tegu mingis mõttes enim silmiavamava ja emotsionaalset abi pakkuvama raamatuga. Üheski veebiantikvariaadis seda praegu müügil ei paista, võibolla kuhugi kohale minnes mõnelt tolmuselt riiulilt leiab. Ühest küljest võiks ju hõigatada, et vajame kordustrükki, kuna sama häid «eneseabiraamatuid» sel teemal pole hiljem eesti keeles lihtsalt ilmunud, aga uus põlvkond samade probleemidega noori on ju peale kasvanud, teisalt mõjusid raamatu keel, noorte dialoogid ja neid ümbritsev popkultuur ning kaubamärgid juba 2001. aastal eestlase jaoks veidi kummaliselt (osalt vanamoodsana, osalt endiselt liiga moodsana) – see vahe 1993. aasta Uppsala ja 2018. aasta Eesti vahel on ilmselt veelgi kärisenud. Igatahes andis kirjastus Avita aastail 2000–2007 oma noorteprobleemide teoste sarjas Teravik välja 13 raamatut, mis siis lisaks homoseksuaalsusele lahkasid enesetappude, narkootikumide, lähedaste surma jmt küsimusi. Toimus see kõik ajal, kui noorteromaanide buumi polnud veel alanud.

Raamatu kohta ei ole ka internetis eriti mingeid arvamusi, kuna ilmus (ja osteti kiirelt ära) ta ju ajal, kui mingit arvustusteblogide pidamise kommet veel polnud.

Õieti leidsingi vaid kaks kommentaari, ühest internetifoorumist kellegi õpetaja (?) õpilastele antud lühikokkuvõtte: «Hans Olssoni «Vahet pole» käsitleb psühholoogilise süvenemisega lugu poisist, kes hakkab taipama iseenese homoseksuaalsust. Eesti lugejale on niisugune teema vägagi uudne ja mõjub osale lugejatest vististi intrigeerivalt. Ka Rootsis elavale peategelasele kujuneb arusaamine oma probleemist piinavaks saladuseks ning raskendab suhtlemist mõlemast soost eakaaslastega. Autor püüab lugejale selgeks teha, et vahet pole, nagu pealkirjas öeldud, kuid tegelikkuses on ühiskondlikest eelarvamustest läbimurdmine siiski keeruline. Väga põhjalik ja kunstiliselt kandev gei sisemaailma kujutamine paneb uskuma, et Hans Olssoni «Vahet pole» aitab tõhusalt kaasa probleemi mõistmisele.»

Ja siis oli ühes blogis lühiarvustus: «Johani elu on muidu igati normaalne. Ta on populaarne, kena, tüdrukud tunnevad tema vastu huvi, mängib kitarri ning on üldse õnnelik inimene. Ühel päeval avastab ta õudusega, et talle meeldivad hoopis poisid ning ta ei suuda ennast poistest eemale hoida. Ta kogub julgust, et seda oma sõpradele rääkida ning lõpuks saadab kõikidele sõpradele kirja. Veider oli see, et raamatus polnud kordagi kasutatud sõna «pede», loogiliselt võttes räägivad noored rohkem nii, kui ütlevad «homo». See oli üsna ebatõenäoline tegelikult. Üldiselt see vist mulle meeldis. Kuigi tegevusest jäi puudu, oli mõte siiski olemas. Suhteliselt kaasahaarav.» Kellegi Keiti kurat teab millal postitatud arvamuse juures oli ka hinne 7/10. Miks pagana pärast ei suuda meie blogiarvustajad ennast kuidagi identifitseerida või oma tekste dateerida?

Ka ei suuda ma meenutada, et raamatut ilmumise järel 2001–2002 oleks ajakirjanduses tutvustatud või arvustatud, aga mälu võib siin ka vingerpusse mängida. Aga kuidagi pidin ma ju sellest teadlikuks saama, et seda poodi otsima minna – noortekate riiuleid ma ju sel ajal kindlasti ei jälginud. Igatahes mäletan kaunis selgelt selle raamatu lugemist 2001. aasta suve alguses ja seda emotsionaalset tuge, mida see köide pakkus. Mäletan, kuidas seda mingitel suvehommikutel voodis vedeledes lugesin, täpsemalt endasse ahmisin, neelasin ja läbisaamise järel otsast alustasin. Mäletan, kuidas olin hoolikas, et see üsna väljakutsuva ja kahtlase kaanpildiga raamat mu tuppa kuhugi vedelema ei jääks ja vanemate silma alla ei satuks. Ja nõnda edasi. Paariks kuuks tol suvel sai sellest köitest ja temas kirjeldatud maailmast igatahes mu lähedasim emotsionaalne kaaslane, koht, kuhu minna, ning tegelased, kellega aega veeta ja koos õhata.

SISU

Loo sisu on need kaks lühikirjeldust ära andnud. 15-aastase põhikooli lõpuklassis käiva Johan Alexanderi elus on kõik korras, kuni ta järsku aru saab, et talle tüdrukute asemel poisid meeldivad. Ja edasi on see raamat Dante «Põrgu» ühest piinaringist järgmisse kihutamine. Kuigi Johan elab äärmiselt vabameelses Rootsi ühiskonnas, on hirm ikkagi suur. Hirm, et mida parimad sõbrad arvavad, hirm mida koolikaaslased arvavad, hirm, mida vanemad ja perekond arvavad. Ja nõnda edasi. Küsida pole ju kunagi kellegi käest, sa oled oma sättumusega oma peas ja südames täiesti üksi ja see keerutab ning keerutab nagu skisofreeniline karussell, kust maha ei pääse.

Kui mõelda, et romaani tegevusaeg kattub kirjutamisajaga, siis on Johan suvel 1993 15-aastane. Ka mina olin 1993. aasta suvel 15-aastane, aga need maailmad on ikka väga-väga erinevad. Õigupoolest ei kujuta ma ettegi, mis oleks saanud, kui oleksin juba siis pidanud nendesamade probleemidega maadlema. Ses mõttes on ikka kuskil 21-selt sellele arusaamisele jõudmine ja 24-selt kapist väljatulek tuhat korda lihtsam.

Igatahes koosnebki see raamat Johan Alexanderi otsingutest ja kõhklustest, peamurdmisest seeüle, milliseks tema elu tulevikus kujuneb. Selle juures pole need kõhklused ja mõtisklused aga mingi depressiivne emosoust, vaid äärmiselt eneseiroonilises võtmes kirja pandud ja naljakaid kujundeid ning võrdlusi täis sisemonoloogide jada. Samal ajal pole see tekst mingi staatiline mõtiskluste kamber ja sisekosmose udupilvedes toimuv rähklemine, vaid äärmiselt dünaamiline ja kiire lugu: oma üsna lootusetute ja ummikus probleemidega Johan liigub siiski väga palju ringi ja suhtleb pidevalt teiste inimestega, seega on tegu vägagi tempoḱa rattaralliga.

Raamat algab Johani šokiga, kui ta saab aru, et on gei ning et talle meeldib üks korvpallitrenni kaaslane, Thomas. See infatuatsioon läheb aga üsna kiirelt üle, kuigi ka seda jäävad meenutama üks purjuspäi tehtud piinlik lähenemiskatse ja ühtteist veel. Siis viib saatus Johani ühel klassipeol kogemata kokku paralleelklassis käiva Andersiga, kellega on varasemast vaid põgusalt tuttav ja pärast ühte veidrat tantsutundi koolivetsus ongi Johan Alexander täiesti armunud.

«Tantsupõrandal raputas Sofie oma taguotsa küljest koos Andersiga IXb-st, kes üheülbaliselt vahetas jalga iga taktilöögi järel. See nägi välja sama erutav kui telefonikataloog. Hoolimata sellest, et Anders tantsis kui halvatud lehm, ei saanud ma tema vaatamist järele jätta. Mõnd vähem sensuaalsemat tantsijat kui Anders pole põhjapoolkeral olemas – aga, milline face! Thomasest pimestatuna polnud ma sellele kunagi mõelnud. Väikesed naerulohukesed vormisid end ta põskedes ja ma juurdlesin, kuidas olin võinud ta kogu selle aja mööda lasta. Anders oli vaid keegi, keda olin kohanud sporaadiliselt.»

Nii on teinekord päris elus ka, et hakkad kedagi hoopis teise nurga alt märkama alles mitu aastat pärast tuttavaks saamist.

Edasi ongi romaan üks suur julguse kokkuvõtmise lugu: mida tahab Anders? Lihtsalt sõprust? Kui sedagi? Käitub ta ju enam kui kummaliselt ning kahemõtteliselt. Korduvalt proovib Johan oma julguse riismeid kokku võtta, et vanematele oma murest rääkida, et parimale lapsepõlvesõbrale, lahedalt kogu aeg suitsu kiskuvale tegelasele Stissele kõik üles tunnistada. Et Andersile oma tunnetest rääkida.

Teose kompositsiooniliseks ja kunstiliseks nõrkuseks on peetud n-ö. lõpetamatust: raamat saab ootamatult otsa kõige põnevama koha peal. Johan on lõpuks pärast erinevaid jaburaid ja absurdseid juhtumisi ning kohtumisi otsustanud lõpuks julguse rindu võtta ja lähimale sõpreringile ning vanematele kõik ära rääkida. Ning mõistagi ka Andersile. Kes äkki on ka gei… Kellele äkki tema ka meeldib… Ja mis sellest kõigest saab, me ei näe, ei saagi teada, kuna raamat lõpeb.

Minu rootsi keele oskus on selleks piisavalt olematu, et aru saada, kas Hans Olssoni paar järgmist romaani on konkreetselt selle tegevusliini ja tegelaskonna edasine lugu või mingid muud geiteemalised lood, aga midagi seesugust on ta edaspidigi kirjutanud. Aga, noh, igatahes lendab Johan Alexander neile kõigile peale uuestileitud enesekindlusega ja me oleme sunnitud uskuma, et kõik (?) läheb hästi. Noh, vanemate ja sõpradega kindlasti, aga Andersiga – selle kõige põnevama liini katkijäämisest ongi kõige rohkem kahju.

Muidu on aga Johan (keda kutsuvad nii sõbrad, vanemad eelistavad keskmist nime Alexander, mis on – üllatus, üllatus – pandud Aleksander Suure järgi, kes on Johani lapsepõlve lemmikkangelane ja tema suureks rõõmuks oli samuti gei ja kellega seoses tal on igasugu huvitavaid fantaasiaid) parandamatu romantik:

«Armastus. See polnud see, mida ma kõige enam tahtsin. Igatsesin läheduse järele, et tohiksin kukkuda ja olla hoitud. Istuda vaikselt ja vaadata kellegi silmadesse üle café au lait ja šokolaadiglasuurkoogi. Hulkuda käsikäes kellegagi läbi kolletavate lehekuhjade sügisel. Ujuda võidu järve keskele parvele, et päevitada. Keegi, kes palub end hõõruda, kui tal lõkke ääres külm on. Keegi, kes naeratab mulle, kui ma teda vaatan. Keegi, kes lihtsalt on, võtab kogu seda värki sellisena, nagu see on – iseenesestmõistetavus, mida pole vaja seletada.»

MÕJU

Tuline kahju on, et raamatut pole kunagi ekraniseeritud, sest probleemse, aga samas humoorika noortefilmina oleks sel kindlasti suur menu. Samas käsitleb see homoseksuaalsusega seotud teemasid ja probleemideringi märksa asjalikumalt ja loomulikumalt kui mingi… hmm… noh moosiselt ettearvatav ja igav «Armastusega, Simoni» film näiteks. Loos on küll paar kergelt homoerootilist stseeni, mille sobivus noortefilmi on muidugi küsitav, mis on tobenaljakas, kuna selliste stseenide sobivuse üle noorteromaani pole keegi kunagi kahelnud.

Lisaks eestikeelsele tõlkele on raamat jõudnud ka saksa keelde pealkirja all «Rollimäng», kus võitis nagu Rootsiski kohe mingi noortekirjanduse preemia. Ja jälle on kummaline, et romaan pole jõudnud kaugematesse keeltesse. Aga ilmselt tuli ta veidi liiga vara: Astrid Lindgreni Rootsi ja lohetätoveeringute ning Wallanderi Rootsi vahele jäänud augus.

Aga loodetavasti on vähemalt see eestikeelne köide aidanud ja olnud toeks paljudele minusugustele noortele, kes ühel või teisel eluetapil sarnases probleemidepuntras on mässanud. Sest kuigi väga hästi ja usutavalt kirjutatud, on seegi raamat eelkõige eneseabiõpik, muretelefoni aseaine, sõber, kelle käest nõu küsida, mitte Suur Kirjandus nagu «Maurice». Või «Giovanni tuba». Või «Surm Veneetsias».

Kummalisel kombel inspireeris see teos mind omal ajal lausa nii palju, et mitmed osalt mu enda elust inspireeritud ning õnneks sahtlisse jäänud ja vaid sõpreringis levinud geiromaani stseenidest ja kirjeldustest ja emotsionaalsetest värvitoonidest on selgelt sellest teosest pärit. Ei, mitte plagiaadina, vaid pigem just korralikult viidatuna ja kummardusena mõeldud vormis.

Raamat, mille tähtsust ma ei oska kuidagi üle hinnata.

Kõik on nii nunnud ehk kapist väljatuleku võlu ja valu

Becky Albertalli. Simon vs. homo sapiens’i vandenõu (Simon vs. the Homo Sapiens Agenda; 2015). 308 lk. Tõlkinud Mario Pulver. Pikoprint. Tallinn 2017.

«Armastusega, Simon» (Love, Simon). 110 min. Režissöör Greg Berlanti. 20th Century Fox. Kinodes alates 16. märtsist 2018, Eestis alates 15. juunist.

Kirjanik Becky Albertalli ja filmilavastaja Greg Berlanti versioonid USAs Georgia osariigi pealinnas Atlantas elava keskkoolinoore Simon Spieri kapist väljatulekust kuskil 2015. aasta paiku on üldiselt väga sarnased, aga detailides kaunis erinevad. Aga kas sellest pole juba tüütult palju lugusid jutustatud? võiks küsida. Vt. allpool, mida ütleb selle kohta videos hästi rahulikult Jim Parsons! Igatahes annan järgnevalt põgusa ülevaate raamatust ja filmist ning satun neid paratamatult võrdlema.

Raamatust filmiks ja filmist raamatuks tehes kunstiteosed muutuvad, see on paratamatu. Antud juhul oli raamat enne, kuid mina nägin juhuse läbi filmi varem ja sain alles seejärel teadlikuks raamatu olemasolust. Aga kuna mul eraldi filmide ajaveebi pole, siis seon siin filmist ja raamatust rääkimise üheks. Sama teemasildi all on varsti ilmumas veel üks arvustus, mis samuti käsitleb korraga filmi ja selle aluseks olevat raamatut («Call Me By Your Name»), nii et kujuneda võib muster. 🙂

SÜÜDI ON SHELDON COOPER!

Õieti sattusin selle filmi ja raamatuni täiesti juhuslikult, mitte midagi selleteemalist hetkel otsides. Vaatasin mai alguses Youtube’i vahendusel oma tavalist lemmik-komöödiashow’d, «The Late Show with Stephen Colbert», vaatan sellest enamasti Trumpi pilavaid klippe, aga seal sattus ette ka «Suure paugu teooria» doktor Sheldon Cooperi kehastaja Jim Parsonsi järjekordne külaskäik saatesse, kus ta muuseas mainis äsja nähtud filmi «Love, Simon» ja toonitas, et selliseid kapist väljatuleku lugusid, selliseid romantilisi geifilme ei saa kunagi liiga palju, kui just vastavaid heterofilme ei saa liiga palju.

Igatahes otsisin filmi välja ja vaatasin ühe ropsuga ära. Emotsioonid olid üldiselt positiivsed. Ei midagi über-erilist, aga hea linateos. Lugesin ka Wikipedia artiklist, et film baseerub Becky Albertalli raamatul. Mõtlesin – ikkagi kirjastajana –, et huvitav, kas äkki peaks selle raamatu eesti keeles välja andma, aga vaatasin enne igaks juhuks veebiraamatupoodi ja avastasin, et Pikoprint, mida teadsin seni peamiselt Sarah J. Maasi noortefantasy‘t avaldava üsna uue kirjastusena, on selle juba möödnud aastal eesti keeles välja andnud. Tõdesin, et olen laisaks läinud ja ennast käest lasknud, kui nii suvaliselt ja külmalt geiraamatute ilmumist maha olen magama hakanud.

Juhuslikult toimus järgmisel kahel päeval Tartu Raekoja platsil Prima Vista kirjandusfestivali raamatulaat, kus isegi oma üllitisi müüsin. Sama juhuslikult oli üle vahekäigu otse meie laua vastas Pikoprindi laud, kus istunud meeldiva tütarlapse käest esimesel päeval kohe ka selle raamatu ostsin. Vestlesime põgusalt ka filmist ja minu soovist lahtisest uksest sisse murda, ehk siis ideest see raamat eesti keeles avaldada 🙂

Igatahes lugesin nonde kahe laadapäeva vahele jäänud öö jooksul teose läbi ja minu mulje filmist muutus oluliselt. Oluliselt kehvemaks. Raamat on palju parem, pidin ma täiesti ebaoriginaalselt tõdema. Aga kuigi ma nägin filmi enne, on loogilisem, et alustan siinkohal siiski raamatust.

KAPIST VÄLJATULEKU ANATOOMIA JA PSÜHHOLOOGIA

Raamat ei räägi niivõrd geiks olemisest, sättumuse avastamisest endas ja selle aktsepteerimisest, mis oli sedasorti kirjanduse peateemaks 20. sajandi esimesel poolel ja veidi hiljemgi, vaid kapist väljatuleku teemast, mis mõistagi ongi tänapäeval geikirjanduse üks leitmotiive, nagu see on ka homoseksuaalse inimese elus üldse üks olulisi eneseületuslikke teetähiseid.

Ka selle raamatu peategelane Simon, 16-aastane eelviimases klassis käiv laheda sõpruskonna liige ei tunne mingit probleemi oma sättumuse kui sellise üle, küll aga piinab teda küsimus, kas ja millal ja kuidas sellega välja tulla: sõprade, vanemate, terve kooli ees…

Romaani süžee on lühidalt selles, et tal tekib meilivahetus ühe anonüümseks jääva koolikaaslasega, kes on samuti gei ja kes varjub nime ‘Blue’ (ek. versioonis ‘Sinine’) taha: nad vahetavad kogemusi ja mõtteid geiks olemise üle ja samuti oma hirme kapist väljatuleku teemal, nende meilivahetus muutub väga intensiivseks ja tasapisi, mida isiklikumaks ja põhjalikumaks nende suhtlus areneb, armuvad üksteisesse.

Kogemata saab Simoni saladusest teada üks ta klassikaaslane (okei, seal USA koolis ei ole klasse, ütleme lennukaaslane) ja kooliteatri trupipartner, kes hakkab talt välja pressima, et Simon aitaks tal ühe oma kamba popi tüdrukuga sõbraks ja edasi millekski enamaks saada. Moraal on üldiselt siis selles, et ei maksa oma isiklikke meile lugeda avaliku arvutiklassi masinast, kui sa oled nii hajameelne, et ei suuda oma Gmailist välja logida.

Raamat on ses mõttes hästi huvitavalt tehtud, et üle ühe vahetuvad hariliku tegevuse peatükid ning siis Simoni ja Sinise kirjavahetust täis peatükid. Selline poolenisti epistolaarne romaan siis. Need kirjade peatükid on vaat et kõige paremadki: see siiras ja vahetu ja intelligentne ja emotsionaalne kirjavahetus, mis Simoni ja Sinise vahel areneb ja süveneb, seda on lihtsalt nii armas ja sümpaatne lugeda. Hüva, tuleb öelda: nunnu. Selles raamatus on kõik nunnu, aga sellest edaspidi.

Kirjavahetuse arenedes mõtleb Simon kogu aeg pingeliselt ja jälgib oma koolikaaslasi selle pilguga, et aru saada, kes võiks olla too salapärane Sinine, kes kardab kapist välja tulla veel palju rohkemgi kui Simon. Kandidaate on mitmeid ja kõik on hästi nunnud. Aga sellest edaspidi.

Lühidalt ja ilma suuremat spoilerdamata: ühel hetkel paljastab väljapressija Simoni seksuaalse sättumuse tervele koolile ja ka Sinine saab teada, kes tema pseudonüümi Jacques taha varjuv kirjasõber on. Simon aga tema identiteeti jätkuvalt teada ei saa, sest Sinine kardab. Romaani lõpuks tuleb Sinine siiski kapist välja, nad kohtuvad Simoniga, sobivad koheselt ja hakkavadki avalikult käima nagu poiss-sõber ja poiss-sõber. Sobivad seepärast, et Sinine oli üks neist Simoni klassikaaslastest, kes talle algusest peale hästi nunnu tundus (neid on lennus palju). Nagu muinasjutt Okasroosikesest, Lumivalgekesest, Tuhkatriinust, Pöial-Liisist või kurat teab kellest. Noored kohtuvad, meeldivad üksteisele esimesest silmapilgust, armuvad ja siis tulevad lõputiitrid.

Vana kalestunud küünik minus ei ole nii ebarealistliku looga mõistagi rahul, kuna päris elus asjad lihtsalt ei juhtu nii, et kõik on nii nunnud, selliseid vastastikuseid meeldimisi ja armumisi juhtub üliharva. Enamasti romaanides ja filmides. Päris elus on ikka nii, et sulle meeldib keegi, temale jälle meeldib keegi kolmas ning mõistagi ei ole ta ka üldsegi gei. Tollele kolmandale meeldib jälle keegi neljas jne. See on päris elu. Ilma üleüldise nunnuduseta.

Teisalt jälle oli vahelduseks sellist keskkooli geimuinasjuttu nii armas ja tore ja nunnu lugeda, et süda kiskus kokku, kõhus hakkasid liblikad lendama ja tahtsid raamatut kallistada ning talle pai teha. Nagu armusid, aga kurat teab kellesse või millesse. Eks ta muidugi kiskus lahti ka terve kataloogitäie vanu haavu, emotsioone ja mälestusi 16–17 aasta tagusest minevikust, omaenda kapist väljatuleku perioodist ja see tundmuste laviin, mis lugemisjärgse nädala-kahe jooksul pidevalt sust üle ja läbi tulvas, oli üsna kreizi. Tulid meelde geiromaanid, mida sai siis, sajandi alguses loetud. Ses mõttes ääretult tugev raamat. Sest kohe läbisaamise järel lugesin selle teist korda läbi, siis tagantpoolt ettepoole kolmandat korda ja siis 6–7 lahedamat kohta kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse korda uuesti ja uuesti. Tahtsid justkui ise ka pääseda sinna Atlanta muinasjutumaailma, kus kõik ideaalselt klappsid ja üksteisele meeldisid, kus kõik olid nunnud. Üsna kummaline aeg on olnud.

Filmi soundtrackil on Austraalia geilaulja Troye Sivani üks lugu, mis omakorda tuletas mulle meelde Troye Sivani kapist väljatuleku video.

Ja siis sellele paar aastat hiljem tehtud jätkuvideo, kus Troye hästi andekalt kirjeldab, mis juhtub pärast kapist väljatulekut. Kuidas sellest saab protsess, kuidas sa pead seda järjest ja järjest kordama ja eri inimestele rääkima ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Kõik täpselt nii ongi. Kummaline on, et kui sa ühel hetkel sellest väsid ja teema kuhugi kõrvale heidad, võid 6–7 aastat hiljem avastada, et sind ümbritsevad uued inimesed, sõbrad ja tuttavad järsku ei teagi, et sa oled gei ja juba ammu-ammu kapist välja tulnud. See on kummaline nõiaring.

Ega ma ei teagi, mida ma sellega öelda tahtsin. Lisaks sellele, mida ma juba ütlesin, et see raamat mõjus emotsionaalselt ülivõimsalt ning põhjustas peas ja südames täieliku keeristormi, mida ei ole aastaid juhtunud.

Aga nüüd muutun kurjaks.

FILM – OHUTU JA TURVALINE, SIIVAS JA TSENSEERITUD

Film «Armastusega, Simon» on Wikipedia väitel esimene Hollywoodi suurstuudio toode, mis käsitleb teismeliste geiarmastust. Seda on filmist ka tunda. Et geiteemaline festivalifilm, mis juba aastakümneid räägib sel teemal ilma valehäbita ja ausalt ning naturalistlikult, tihti ka emotsioonitult ja mitte kunagi sellise muinasjutu vormis, see ei ole. See on teravate nurkadeta ja turvaline ning ohutu versioon sellest kohati väga avameelsest ja asju otseütlevast raamatust. Kui raamatus tegelased mõtlevad ja arutavad oma kirjavahetuses ka selle üle, mis peale suudlemist edasi peaks juhtuma, siis filmis mõistagi edasi midagi ei juhtu. Tulevad lõputiitrid.

Ma rõhutan, et nägin filmi enne ja lugesin siis raamatut. Ehk siis olid mul teksti lugema hakates silme ees filmi tegelased, näitlejad. Seda hämmastavam on, millise kiirusega need näod mu vaimusilmast kadusid, kuna ei sobinud üldse kokku raamatu tegelastega, ei välimuselt ega kuigi hästi ka isiksuslikult. Filmi castingu eest vastutaja saadaksin mina küll Põhja-Koreasse kultuurisidemeid arendama. Nii mööda ei saa peamisi tegelasi valida. Peategelast Simonit mängiv Nick Robinson lihtsalt ei ole üldse raamatu Simoni moodi. Küll aga on filmis episoodilises rollis üles astuv Miles Heizer üsna täpselt raamatus kirjeldatud Simon! What the heck, nagu?!? Ja asi pole selles, et Heizer on väga kena ja Robinson ei ole. Asi on selles, et ühes neist on romaani Simonit nii välimuslikult kui emotsionaalselt märksa rohkem. Õieti on seda romaani Simonit näha Heizeri ühes teises rollis, palju poleemikat tekitanud noortesarjas «13 Reasons Why», kus ta mängib Alex Standalli nimelist peast üsna katkist aga emotsionaalselt eeskujulikku noorukit.

Samas vaimus võiks jätkata, sest filmis on mitu teist näitlejat ka täiesti valesti rollidesse paigutatud. Võibolla Keiynan Lonsdale’i mängitud Bram on enamvähem pihtas-põhjas õnnestunud casting. Naljakal kombel tuli näitleja Lonsdale just filmi tegemise ajal ja sellest inspireerituna ise kapist välja: ütle veel, et kunstiteosest pole kellelegi kasu… 🙂

Metsaläinud rollimääramistega etteheited paraku ei piirdu. Jah, ma mõistan, et raamatut, mis koosneb 1/3 ulatuses e-mailidest, ongi raske ekraniseerida ja siin tuleb midagi välja mõelda, kuidagi trikitada. Samas see tobe moodus, kuidas loo lõpupuänt, Sinise identiteet filmis peaaegu et üsna alguses välja lobisetakse, kummastab mind siiamaani. Berlanti, päriselt vä? :-O

Kuna tegu pole sõltumatu stuudio tehtud festivalifilmiga, vaid Hollywoodi suurstuudio toodanguga, tuleb ilmselt pidada paratamatuks, et peategelased tehakse 16-aastaste asemel 17-aastasteks ning neid mängivad pealt 20-aastased, tõstetakse lõpuklassi ning kui raamatus on stseene, mis suudlemisest veidi kaugemale lähevad, siis filmis mingit säärast jubedust muidugi näidata ei tohi. Topeltmoraali maa ja ajastu, pfff!

Sama paratamatu on, et raamatu tegelaste käik geibaari, mis on seal stseenina hästi maitsekalt ja viisakalt ja – nunnult mõistagi! – lahendatud, et sellist stseeni filmis üleüldse ei ole. Mõistagi.

Sama paratamatu on ilmselt, et kui raamatus suudlevad Simon ja talle oma identiteedi avanud Sinine esmakordselt siiski privaatselt ja – nunnult, siis filmis juhtub see lõbustuspargis ilmaratta peal kõigi klassikaaslaste silme all, mille peale need mõistagi PLAKSUTAMA hakkavad. Ameerika, Ameerika… Mäletan, et hoidsin filmi vaadates selle stseeni ajal hinge kinni, pigistasin peos pöidlaid ja palusin jumalat, et ärge jumala eest nüüd seal all plaksutama hakake, et see oleks nii halb ameerika romantiline noortefilm. Noh, muidugi hakkasid!

Etteheiteid filmile võiks teha veel palju, aga peamiselt langevad nad kõik ühte kindlasse ja paraku tüüpilisse auku: Hollywood muudab kirjandusteoseid ekraniseerides ära asju, mida absoluutselt ei pea muutma, muudab suvaliselt, ilma mingi nähtava põhjuseta, teeb lihtsalt midagi teistmoodi, kui on raamatus ja teeb kehvemaks. Ka selles filmis on sääraseid väikseid asju terve leegion. Miks oli vaja muuta ära kirju vahetavate noorte meiliaadressid??? Miks oli vaja luua paar lolli stseeni, mida raamatus ei olnud? Miks oli vaja kooliteatri trupi «Oliver Twisti» muusikali lavaletoomine asendada «Cabaret» lavastamisega??? Miks oli vaja Simoni lõpukiri, armastusavaldus Sinisele erakirja asemel tuua kogu koolipere ette avaliku kirjana??? Ohh, issand, mul hakkab kõht valutama. Ma tean ju küll. Et kogu klass saaks kohale tulla ja plaksutama hakata. Miks oli vaja vanemate ees kapist väljatuleku lõpuks Simoni isa pahinal nutma panna? Miks oli vaja Simoni sõprade ringis paari poisi ja tüdruku omavahelised meeldimised totakalt ümber mängida? Miks oli vaja luua see totter kooli direktoriabi karakter, kes mööda koridore ringi tuiab ja segast pläma ajab? «Päästja koolikell»? Oehh!

Aga kummalisel kombel tundub see film ilma raamatut eelnevalt lugemata päris hea. Alles raamat paneb ta oma paratamatusse konteksti ja joonlaua ette. Soovitan siiski vaadata, hoolimata kõigest.

Ahjaa, kuigi film jõuab meie kinodesse alles 15. juunil, siis eeloleval nädalavahetusel näeb vähemalt Tartu Cinamonis R, L, P ehk siis 1.–3. juuni õhtuti selle eellinastusi. Kellele sedasorti asjad korda lähevad, peaksid linateose muidugi ära vaatama, seda väärib ta kindlasti. Ning minema siis ja ostma raamatu, sest see on lihtsalt kümmetuhatmustmiljon korda parem. Muidugi ei ole raamat mingi stiilimeisterlik kõrgkirjandus, ei, seks puhuks on siiski Maurice, Giovanni ja Twyborn 🙂 Becky Albertalli romaan on ikka rohkem teraapilise funktsiooniga eneseabikirjandus, mis ei ole kuidagi negatiivne või halvustav hinnang, sest sedalaadi raamatuid on veel kapis olevail või kapiukse küljes kõlkuvail geinoortel väga vaja ja neist on suur abi. Vähemalt mäletan ma nii.

Tähesüsteemide isolatsioon kui galaktilise tsivilisatsiooni lõpp

John Scalzi. The Collapsing Empire. 333 lk. Tor. New York, 2017.

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud.

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad.

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem.

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu.

Sparthi (kodanikunimega Nicolas Bouvier) võrratu kaanepilt USA väljaandele.

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride – The Flow – abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.

Eeskujulikud hõimuvelled ungarlased on 21. märtsil käesoleval aastal ilmunud romaani juba ära tõlkida ja välja anda jõudnud. Mõistagi siis käsikirjast, mitte Google Translate’i abil 😉

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy‘s näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause… miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval suuteline on…

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Sherlocki kojutulek ehk Moriarty, Reichenbach ja 19. sajand: ekslemised pimeduses

«Sherlock: The Abominable Bride.» A Christmas Special. 89 min. Režissöör Douglas Mackinnon. BBC 1. jaanuar 2016.

«No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!» (Dr John H. Watson)

Mis on varem juhtunud

Kui BBC jaoks 2009. aastal moodsat, tänapäeval toimuvat Sherlock Holmesi lugu filmima hakati, läks alguses kõik valesti. Esimene, tunniajane pilootseeria tehti valmis, kuid teleekraanidel pole seda kunagi näidatud. Briti Rahvusringhäälingus pääses valla hoopis kuulujutt, et filmi näol saab tegu olema hävinguga, mis päädis kuidagi sellega, et telejaam tellis tootjailt hoopis kolmest 90-minutilisest seeriast koosneva 1. hooaja. Ka esimene osa, «Etüüd roosas» filmiti põhimõtteliselt uuesti, detailsemalt, pikemalt ja nüanssides teistsuguselt, kuigi põhiliin jäi samaks. Kuid mulle meeldib tegelikult ka see esimene versioon täitsa hästi. Igatahes sai 2010. aastal ekraanidele jõudnud sarjast koheselt hitt ja kultusobjekt, milleks on see telekonserv jäänud läbi kolme hooaja ja 9 seeria tänaseni, ligi kuus aastat hiljem. Hullus on pigem suurenenud.

Ka mina olin algusest peale lummatud sellest uuest pildikeelest (SMSid, mõtted, tähelepanekud otse ekraanil), ülikiirest süžeearengust ja tempokast dialoogist. Ning muuidugi lahedatest tegelastest, vingetest näitlejatest ja erakordselt rohkearvulistest vihjetest algupärastele Sherlock Holmesi lugudele. Lausa hämmastavana tundus, kui kergesti Arthur Conan Doyle’i lood olid tänapäeva transporditavad.

Ometi ei saaks ma öelda, et mulle kõik seeriad ja tegelased võrdselt meeldinud oleksid. Ma ei ole kunagi olnud suuremat selle hüsteerilise Jim Moriarty fänn, minu jaoks tähendab Moriarty ikka seda küürus ja mustades nahkkinnastes ning musta kaabuga ääretult külma ja kurjakuulutavat tegelast klassikalisest vene filmiseeriast. Sestap olid kahel esimesel hooajal kõige nõrgemaks mu meelest just viimased seeriad, Moriarty ümber keerleva tegevusega seeriad. Esimesel hooajal seepärast, et sinna oli kokku pressitud meeletu hulk erinevaid lugusid, mida Holmes järjest lahendas, nagu lühifilmide kassetis, teisel seepärast, et olin tolleks ajaks aru saanud, et «Sherlocki» seeriate sündmustikud, süžee on tegelikult äärmuseni jaburad ning see stoori ei püsiks vaataja jaoks loogiliselt koos, kui me seda kõike vähegi aeglasemas tempos saaksime. Aga kuna sarja autorid Mark Gatiss ja Steven Moffat seda meile nõnda kiires tempos tulistavad, siis ei jõua me õieti mõelda sellele, et oot-oot, see nüüd ei meigi kohe mingit senssi, selline üleminek, hüpe või paljastus on ju jaburamast jabur, siin on üüratu loogikaauk.

Aga üldiselt meeldisid mulle Holmesi ja Watsoni tutvumisosa, Hiina salaseltsidest rääkiv «Pime pankur» ning teise hooaja kaks esimest osa, ehk siis Irene Adleri ja Baskerville’i katsepolügooni lood väga. Kuigi just Irene Adleri loos tabasin end esmakordselt mõttelt, et veidi aeglasemalt sellele surnuid täis lennuki kontseptsioonile mõeldes saab iga lollgi aru, et see on nii auklik süžee, nii ebaloogiline seletus, et haara juustest. Või et kuidas sattus Holmes loo lõpus kuhugi Afganistani ning mida ta seal siis nende mõrtsuk-terroristide seas edasi tegi, kui oli Irene’ile hüüdnud: «Jookse!» Või et kuhu see siis seal kõrbes täpselt jooksma pidi. Aga noh, hilarioosselt lõbus ja hoogne on see kõik, nii et vaataja eriti ei mõtle nende süžeeaukude peale.

Watsoni naine Mary ei meeldi mulle ka eriti. Või noh, lakkas meeldimast, kui 3. hooaja 3. seerias oli stsenaristidel ta millegipärast tarvis endiseks salaagendiks kirjutada. Üldse on liigne keskendumine perekonnale, lähikondsetele, vanematele selle sarja puhul mu meelest pigem riskantne ja need osad, kus tegeletakse valdavalt oma seebisuhete lahtiharutamisega (kolmnurk Watson-Mary-Holmes seerias «Tühi surnuauto», pulmajant «Kolme märgis» ja siis see Mary reeturlik mineviku varjamine, venna ja vanemate «magamapanek» «Tema viimases tõotuses»). Kolmas hooaeg meeldis mulle sellest sarjast kõige vähem, hakkasin oma padufänlust minetama. Need konkreetsed lahendatud juhtumid neis osades olid väga huvitavad, aga neid lahendati justkui selle seebisasipuntra ja pulmajandi taustal, mõrvalood ja muud kuritegelikult skeemid jäid tagaplaanile. Krimisarjas nii vast ikka ei peaks.

Sherlocki kojutulek ehk parim osa, mis siiani on tehtud

Igatahes, kui millalgi eelmise aasta keskel sai selgeks, et 4. hooaja venimise tõttu publiku nälja kustutamiseks vahele tehtav «jõulu-eri» saab senisest sarjast oma kostüümide, dekoratsioonide ja tegevusaja poolest radikaalselt erinema, pakkudes just seda, mille täieliku vastandina see uus, moodne «Sherlock» loodi, olin muidugi meeldivalt üllatunud. Ning esimesed treilerid vaid kinnistasid positiivseid lootusi.

Lõppenud aasta tõi mitme suure ja olulise frantsiisi uued, kauaoodatud osad. Kui novembris linastunud Bondi-seeria järjekordne film osutus niivõrd totaalseks pettumuseks, et ma tänaseni pole soovinud seda ropendamise vältmiseks – siiski ju saaga fännina – isegi arvustada, siis detsembris kinodesse jõudnud «Tähesõdade» uus osa osutus oluliselt meeldivamaks üllatuseks. Kuigi ülivõrdeis kiituseks polnud tollegi filmi puhul kindlasti vähimatki põhjust. Ootasin seega huviga, mida toob uus «Sherlocki» seeria. Ning võisin 1. jaanuari õhtul rahulolevana tõdeda, et kolmas katse õnnestus täielikult, varasemate kuude pettumuste ja ambivalentsete muljete järel tõi see film kätte täieliku naudingu, Holmesi-fänni totaalse nirvaana, absoluutse rahulolu. Minu jaoks oli see 1895. aastasse viidud tegevusega osa vaieldamatult varasemast 9 seeriast tugevam. Palju tugevam.

Seda mitmel põhjusel. Esiteks on mulle alati meeldinud minevikus toimuva tegevusega filmid/sarjad palju rohkem, kui politsei- ja krimiseriaalid, kus aetakse üksteist autodega tänapäeva Los Angelese või Londoni tänavatel taga. Tänapäev ei ole minu periood. Iga õiges, viktoriaanlikult sünges Londonis toimuv Sherlocki-lugu on juba ette määratud parem olema, kui misiganes moodne kriminull. Erandiks siis eelpool loetletud põhjustel just seesama seriaal, kui väga erandlik omasuguste seas. Nii et kui sai teatavaks, et see niigi erandlik seltskond tõmbab nüüd selga 19. sajandi kuued ja mantlid ning pähe silinderkübarad ja vanaaegsed kaabud ning hakkab nende totakate taksode asemel sõitma ehtsate voorimeestega, siis noh, siis võis positiivse tulemuse juba ette kahega korrutada. Minu poolest võiksid nad jäädagi neid filme viktoriaanlikul taustal tegema, kuigi ma tean, et seda muidugi ei juhtu. Selle sarja kontseptsioon on teistsugune.

Teiseks oli see jõuluepisood oma olemuselt tõeline fanboy märg unenägu: risti-põiki vihjetest varasematele sarja osadele, Conan Doyle’i Holmesi-juttudele ning varasematele ekraniseeringutele nii tihkelt läbi põimitud, et oiga ja naudi. Lisaks siis see kogu seeria leitmotiiv: me oleme «lugu loos», me lavastame teatrilaval etendust sellest, kuidas teatrilaval lavastatakse etendust, mille sisuks on etenduse lavastamise lavastamine teatris.

Me laseme tegelastel kogu aeg rõhutada, et meil on tegu «film filmis» skeemiga, me laseme neil selle üle tõsimeelse näoga nalja teha, me laseme neil kritiseerida meie liigset melodramaatiliste efektide ja gootilike dekoratsioonide lembust ning süžee absurdset keerukust ning keerame siis järgmises stseenis faabula keerukuse ja totrusega veelgi vinti üle, paneme külmal ja pimedal viktoriaanlikul ööl veel vihma ka sadama ja äikese müristama, paneme tegelased päris reaalse kose juures omavahel kaklema… ning kõige tipuks tuleb meil see kõik kuradima hästi välja.

«I wrote it. You are quoting yourself from The Strand Magazine!» (Dr John H. Watson)

Esimestest hetkedest peale on see seeria fännidele täielik nauding. Kogu see viktoriaanlik dekoratsioonide ja kostüümide maastik on lihtsalt parem ja esteetiliselt kriminaalloolikku ärevust ning põnevust enam tekitav, kui moodsa aja tavalisus. Isegi 19. sajandi viktoriaanliku ajastu algustiitrite kaadrid on etemad. Ja edasi tuleb üks lahe element teise otsa. Sama näitleja mängitud Mike Stamford 19. sajandil tõi kohe silme ette raamatu-Stamfordi, vanaaegne Lestrade nägi välja ehedam kui moodne hallide juustega Rupert Graves. Ning siis muidugi Billy.

Hea lugeja võib segadusse sattunult küsida, et mis Billy, kes Billy? Aga see Holmesi jooksupoiss Billy, kes nende kohvrid seeria alguses majja tassib ning hiljemgi korra figureerib. See on romaanist «Hirmu org» ja mitmest lühiloost tuttav Billy, keda samas väga sageli Holmesi-lugude ekraaniversioonides pole lavale toodud. Siit siis lisapunktid laheda nüansi eest. Oma näitlejakarjääri Billy kehastajana alustas teatrilaval muide Charlie Chaplin.

Et Watson loeb lisaks harilikele dialoogidele siin osas ka jutustaja autoriteksti lisab asjale 19. sajandi hõngu. Et tegelastena mainitakse Lestrade’i kõrval Scotland Yardi politseinikke Tobias Gregsonit ja Athelney Jonesi, on lahe.

Olen kuulnud arvamusi, et Mycroft Holmesi kujutamine kereka ülekaalus mehena on mingi moodne nali, pilge või paroodia. Go and read your Conan Doyle! ütlen ma selle peale. Juttude Mycroft Holmes oligi ülekaaluline, väheliikuv ja paks mees, kes heast toidust lugu pidas. Veidi karikeeritult kujutavad filmitegijad siin seega just õiget ja autentset 19. sajandi Mycrofti. Kohati on Sherlocki ja Mycrofti dialoogid selles seerias üks-ühele Conan Doyle’i originaaltekstidest võetud. Kuulad ja naudid lihtsalt, millise osavusega Moffat ja Gatiss on need sellesse oma süžeesse sobitanud. Ja tegelikult on see Mycroft oma iseloomult, olekult, jutult ja laadilt märksa rohkem originaallugude tegelase sarnane, keda superdetektiiviks olemast takistab peamiselt laiskus ning suur kere, mis ei võimalda nii sujuvalt välitöödel osalemist objektidel.

Samuti on täpset Conan Doyle’i Moriarty-Holmesi dialoogi võimalik kuulda stseenis, kus vaenlased Baker Streeti korteris kohtuvad ja vestlevad: «Komme näppida hommikukuue taskus laetud tulirelvi on ohtlik…»

Kas Moriarty tolmu-vaenulikkus ja fraas: «Dust… it gets everywhere» pidigi mulle meenutama Anakin Skywalkeri liiva-vaenulikkust ja täpselt sama intonatsiooniga öeldud mõtet, et «I hate sand, it gets everywhere» või on siin tegu fanboy ülemõtlemisega, ei oskagi ma öelda. Samas on Gatiss ja Moffat täpselt sellised vennad, kellelt võib isegi sellist referentsi oodata.

Meeldiv oli ekraanil taaskohtuda sir Eustace Carmichaelit kehastanud Tim McInnerny’ga, meeldiv oli näha, et stsenaristid kasutavad julgelt uuesti juba varem kasutatud juttudest pärit motiive. Pean silmas viie apelsiniseemnega kirja läbi hoiatuse saatmist, mis on siis pärit jutust «Viis apelsiniseemet» (The Five Orange Pips; 1891) ning mis motiivi (viis piiksu telefonis, Sherlocki vihje viie apelsiniseemne saatmisele kui ameerika salaühingute ähvardusmeetodile) on juba tarvitatud esimese hooaja kolmandas osas, kus Moriarty Holmesiga juhtumite lahendamise mängu mängis, inimestele pommivöösid külge ühendades.

Konkreetne vihje Ricolettile ja õõvastavale pruudile on pärit jutust «Musgrave’i rituaal» (The Adventure of the Musgrave Ritual; 1893), kus Holmes loetleb oma varaseid juhtumeid, mille ta lahendas enne Watsoniga tutvumist: «Täielik jutustus kompjalaga Ricolettist ja tema jõledast naisest» (a full account of Ricoletti of the club-foot, and his abominable wife).

Eustace Carmichaeli nimi ja karakter paistab olevat kokku pandud Musgrave’i-loole kronoloogiliselt järgneva «Reigate’i mõistatuse» (The Adventure of the Reigate Puzzle; 1893) kurikaeltest maamõisnikest Cunninghamidest ja «Abbey Grange’i mõistatuse» (The Adventure of the Abbey Grange; 1904) mõrvaohvrist maamõisnikust sir Eustace Brackenstallist, kes oli Austraaliast Inglismaale kolinud joodik ja vägivallatseja.

Vihjeid erinevatele Holmesi kaanonisse kuuluvatele juttudele oli muidugi veel palju, nagu Gatissi ja Moffati puhul tavaks: kahed püstolid ja enesetapp, kehade vahetamine – kõik need on erinevais Conan Doyle’i juttudes juba olnud. Aga vihjeid tehti ka Eestis praktiliselt tundmatutele mittekanoonilistele, teiste autorite kirjutatud Holmesi-raamatutele, küll nende pealkirjadele (a monstrous regiment, the seven per-cent solution jne jne jne), küll sisulistele lahenduskäikudele (Moriarty pole päriselt eksisteeriv tegelane, vaid Holmesi peas sündinud konstruktsioon). Fanboy istub ja kaifib. Ja vaatab uuesti ja kaifib veelgi rohkem, kuna esimesel korral kõike ei märganud.

Episood näitas ilmekalt ära, et ka viktoriaanliku ajastu reaaliaid – näiteks ajaleheväljalõikeid – saab edukalt ekraanile tuua, nagu sarja varasemates osades on tehtud moodsa ajastu meediumitega (SMSid jmt). Seega on see moodne filmitehniline lahendus kasutavav edukalt ka ajaloolisest perioodist rääkivas filmis.

Kui Jim Moriarty nois tänapäevastes lugudes mulle eriti oma hüsteerilisuse tõttu ei istunud, siis kummalisel kombel 19. sajandis see Andrew Scotti loodud karakter sobis mulle väga hästi. Eriti muidugi filmi absoluutseks kõrghetkeks kujunenud Reichenbachi kose stseenis, päris mägikose stseenis, mis filmis juba veidi varem seinal rippuval J. M. W. Turneri maalil elustuda püüdis. Oma saatuslikkuses, kujundirohkuses ja lõplikkuses konkureerib see Reichenbachi stseen tõesti vaid venelaste seriaali vastava episoodiga.

Kirsile asetati tort revolvriga Watsoni näol. Kui originaalloos ja vene filmis on seal vintpüssiga kolonel Sebastian Moran, Moriarty käsilane, ning ta sihib kaljueendist kinni hoidva Holmesi sõrmi, siis nüüd oligi Watsoni kord, nagu ta ka filmis tõdeb. Nüüd on püssimees teise tegelase poolel. Kas saab leidlikumat lahendust välja mõelda?

Jälle need Livanov, Solomin ja Maslennikov!

Terve rida kohti sellest seeriast meenutasid mulle oma visuaalia, dekoratsioonide paigutuse, värvi- ja valguslahenduste poolest konkreetselt Igor Maslennikovi Lenfilmis 1979–1986 vändatud 11-seerialist kultussarja «Sherlock Holmes ja dr Watson». Esmalt, kui sõideti rongikupees sir Eustace Carmichaeli maamõisasse. See rongistseen oli üksühele pildistus mitte ainult The Strand Magazine’is ilmunud Doyle’i juttude originaalillustraatori Sidney Pageti ühest pildist, vaid ka kummarduse tegemine täpselt samalaadsele stseenile Maslennikovi Holmesi-sarjas (3. ja 4. seeria).

Ootamine pimedas, kuni majakondsed on magama jäänud, ning Watsoni küünlasüütamine («No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!») meenutas üksühele stseene Lenfilmi-sarja 1. osast «Tutvus», kui sõideti nn. Tähnilise paela probleemi lahendama Stoke Moranisse Surrey’s.

Sama seeriat ja sõitu troskas Surrey’sse meenutas stseen, kus meie kangelased sõidavad Mary’t päästma, kes võib olla suures hädaohus. Et Mary’t selles sarjas ja naispeategelast tolles vene sarja seerias mängis näitleja, kes juhtumisi oli/on ka vastavate seriaalide Watsoni kehastaja abikaasa päriselus, on vist jälle juhus? 🙂 See konkreetne troska-stseen oli vene filmiga identne kuni loojuva päikese, valguslahenduse, tee äärde jääva hoonelobudikuni välja.

Ning siis muidugi reaalne võitlus Reichenbachi kose juures ja filmi lõpp kamina ees, kus meie kangelased piipu popsuvad ja napsul hea maitsta lasevad, juhtumit arutavad, samal ajal suurelt kaadris nende vahel küdev kamin. Seda kaminalahendust kasutab tegelikult hämmastavalt vähe erinevaid Holmesi-ekraniseeringuid!

«I am a storyteller. I know when I am in one.» (Dr John H. Watson)

Tegelikult ei tulnud mulle ülearu suure üllatusena, et hulk häälekamaid sarja austajaid läänes on sellest osast segaduses või koguni selle peale nagu pahased. Lõppeks ikkagi viidi ju tegevus kergemini hoomatavast kaasajast kuhugi kaugesse kummaliste kostüümidega minevikku. Lisaks siis ehitati filmi üks süžeeliin üles sufražettide liikumisele ja naisõigusluse filosoofiale, seda filmi alguspooles justkui naeruvääristades (Watsoni soovitus oma igavlevale abikaasale neile tagasituleku ajaks süüa teha, Lestrade’i küsimus Mary’le, et kas too on siis naistele valimisõiguse andmise poolt või vastu, dr Watsoni koomiline dialoog oma teenijatüdrukuga, kus ta korduvalt ähvardab, et palub oma naisel tüdrukuga tõsiselt rääkida jne jne jne). Tänapäeva ausatele nais- ja meessoost Virginia Woolfidele ei saa selline stereotüüpide voolimine ja kultiveerimine ometi kuidagi meelt mööda olla. Mina naersin laginal.

Osa vaatajaid oli üllatuslikult pahased selle peale, et seeria süžee absurdsevõitu oli ning filmi lõpuosas sootuks kõrvale heideti ja vist jälle kuigi hästi loogikaga kokku ei sobinud. Aga muidugi ei sobinud! Selleski loos olid maakerasuurused loogikaaugud sees, kui vaid korraks mõtlema jääda. Lihtsalt esmakordselt andsid Gatiss ja Moffat sellest vaatajaile täie selgusega teada, et nad on sellega väga hästi kursis, et need lood senssi ei meigi ja see on nende jaoks lihtsalt üks pöörane mäng. Aga ju siis eksisteeris suur hulk «Sherlocki»-fänne, kes sarja seni vaid mõistatuste ja mõrvalugude lahenduste pärast vaatasid. Oh my, oh my…

Samuti, olen lugenud, ajas paljusid fänne läänes segadusse see pidev tegijatepoolne «pildi sisse minek», seda protseduuri samal ajal naeruvääristades ja pilgates. Et ju siis selline metatasandi mäng käib paljudel moodsa aja lastel ikka kõrges kaares üle pea. Ennast korraga pilada ja väga tõsiselt võtta nagu ei sobi nende meelest kokku. Minu meelest on see aga tõeliste artistide parim tunnusjoon ja loomuomadus ning mis seal salata, olen erinevates kontekstides oma elus sama meetodit pidevalt isegi oma nappide võimete piires kasutanud ja sellest üles kerkivat segadust vaid nautinud. Midagi täpselt minu veregrupile seega.

Nagu juba öeldud, kaifisin ma eriti neid lugematuid märkusi ja vihjeid, mis tehti sellele, et tegelased justkui saavad ise ka aru, et nad on tegelased kirjanduslikus süžees: Watsoni dialoog mrs Hudsoniga kojujõudmisel, kus jutt läheb kohe sellele, kes on vaid süžee jaoks vajalik funktsioon, kuidas kunstnik ajakirjas Strand joonistab nii kehvasti, et Watson on endale pidanud nood koledad vuntsid kasvatama, et teda ära tuntaks.

Moriarty küsimus Holmesile, et kas illustraator reisib teiega juhtumeid lahendama kaasa ning, et kas te peate talle poseerima, oli muidugi täiesti geniaalne. Nagu ka Moriarty pilked viktoriaanlik-gootilikule faabulale: kostüümidele, maskeeringutele, gongilöökidele. Misjärel siis minnakse ja tehakse selle stseeni otsa paar eriti karmi-gootilikku melodraamast tiinet stseeni, kus öisel surnuaial laipa välja kaevatakse, see kirstus elustub (sic!) ning siis muidugi vihmamärjal kaljunukil toimuv kangelase ja antikangelase vaheline surmaheitlus.

«Elementaarne, kallis Watson!»

Nagu kõik Holmesi-fännid muidugi teavad, ei ütle Sherlock Holmes Conan Doyle’i lugudes kunagi Watsonile neid sõnu. «Kõvera mehe seikluses» (The Adventure of the Crooked Man; 1893) on koht, kus Watson hüüatab vaimustunult: «Excellent!», mille peale Holmes vastab: «Elementary.»

«Oh, this is elementary, my dear fellow,» ütles tihti Holmesi esimesena teatrilaval kehastanud William Gillette.

«Elementary, my dear Watson,» ütleb esmakordselt üllatuslikult hoopis Tommy Beresford Agatha Christie’ romaanis «Salavastane» (The Secret Adversary) aastal 1922.

Alles hiljem jõuab see fraas filmidesse (1929), Holmesi-pastiššidesse (1953) ning Nõukogude Liidus teeb selle loomulikult igavesti kuulsaks Vassili Livanov oma käriseva häälega.

Sellegi lause poetamine seeria lõppu annab märku tegijate vimkast: see ei ole päris õige «Sherlocki»-lugu, kuna õigetes lugudes nii kunagi ei öelda.

Mine siis võta kinni. Mina igatahes tõusen püsti ja aplodeerin.

BBC vahendusel jälgis seriaali uut osa 8,4 miljonit britti, mis on 34,7 protsenti kõikidest Briti televaatajatest ning BBC kõrgeim draamasarja vaatajanumber pühadeajal. Loodetavasti meeldis see episood suuremale osale neistki.

Ning päris lõpetuseks: ega see jääbki ju lahtiseks, kumb maailm oli siis tõeline ja kumb Holmesi kokaiiniulm? Kas 1895 oli vaid lennukis oma «mälupaleesse» sisenenud Sherlocki rännak iidvana juhtumi asjaolude juurde või siiski – nagu meile näidati osa päris lõpus, kaminastseenis – oli see tulevikumaailm oma lennukite ja telefonidega tolle õige, 1895. aasta Sherlocki kokaiinitripp?

Raul Sulbi esimesed vaimustusohked 2011. aastal.

Parim ingliskeelne arvustus uuele osale.

PS. Ahjaa, kui «Tähesõdade» filmi järel avaldas rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaal kellegi mulle tundmatu isiku sulest täiesti küündimatu arvustuse, siis seekord on mulle jällegi täiesti tundmatu isik kirjutanud vägagi pädeva arvustuse, mille enamvähem igale lausele võiks isegi alla kirjutada. Soovitan! Ütle veel, et maailmas ei valitse tasakaal… 🙂

Kaspar Viilup. «Sherlock» oli hullumeelne, eneseirooniline ja enneolematult meelelahutuslik. 2. jaanuar 2016.

Alex ja Chase jahivad kosmoseajastu koidiku reliikviaid

Jack McDevitt. Coming Home. 368 lk. Ace. New York, 2014.

Alex Benedicti sarja 7. romaan «Kojutulek» mõjub sellena tõesti. Ja ma ei mõtlegi siinkohal romaani sisu, kus reisitakse Maale ja otsitakse taga aastatuhandeid kadunuks peetud esimeste kosmosereisidega (20. sajandi Apollo Kuu-lennud jmt) seotud muinsusi, vaid vormi ja atmosfääri, miljööd, tunnetust.

Eelkõige on see kojutulek fännist lugeja jaoks. Tunnistan, et olen end sellesse sarja nii sisse lugenud, et olen minetanud ilmselt igasuguse objektiivse pilgu ja võime tsüklit kuidagi kriitiliselt hinnata. Näiteks McDevitti teise romaaniseeria, Priscilla Hutchinsi ehk nn. Akadeemia raamatute puhul ma seda ei taju: ilmselt on ka põhjuseks tõsiasi, et tolle tsükli peamised tegelased ei ole nii lahedad. Hutch ise ja kõik nood gregorymacallisterid ja teised lihtsalt ei ole sellised inimesed, keda endale sõbraks sooviks, kes tunduksid nii mõistlikud, lahedad, just sobiva huumorimeelega jne.

Alex Benedict ja Chase Kolpath on aga just täpselt sellised tegelased, kellega raamatulehekülgedel kohtudes on tunne, nagu oleks kaugelt reisilt tagasi lähedaste juurde koju jõudnud või siis parimate sõprade seltskonnas maandunud. Enesetunne ja tuju läheb kohe kuidagi heaks.

Sarja 7. köite puhul oleks ilmselt kaunis mõttetu hakata tutvustama tegelasi või selgitama, millega nad tegelevad, sest ega ma ei soovita ju kellelgi tsükliga selle raamatu vahendusel tutvust teha: see on ikka edasijõudnutele mõeldud delikatess ning esimeseks maitseprooviks tuleb huvilised suunata siiski sarja esimese romaani «A Talent for War» juurde, milles salapäraselt transdimensionaalsesse kosmosesse kadunuks jäänud luksuslik kosmiline kruiisilaev Capella koos Alexi onu Gabrieliga nüüd, 7. osas välja ilmub, nagu kõik 6. köite sisuga tuttavad lugejad kindlasti mäletavad.

Õigupoolest sarnaneb 7. köide 6. veel mitmeski mõttes. Pea täiesti identne on romaani ülesehitus: esimesed 100 lehekülge toimub kaunis aeglane ja sündmustevaene tegevuse käimatõmbamine, Benedicti romaanidele omast kosmilist õõva, aastasadu või -tuhandeid vanu saladusi ja varjamisi, kõike seda hakkab lugeja saama umbes 100. leheküljest ja siis juba korralikus tempos. Ja jällegi väga sarnaselt eelmisele köitele on siingi kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud tegevusliini vaheldumisi: kord keskendutakse Capella päästeoperatsioonidele (kruiisilaev väljub transdimensionaalsest ruumist ju vaid loetud tundideks, et siis jälle aastateks kaduda, katsu sa mõne tunni jooksul aga kosmoses kohe laevani jõuda ja sealt pealt tuhandeid inimesi evakueerida…), siis jälle ajavad Alex ja Chase kosmoseajastu koidiku reliikviate jälgi.

Ja kui Capella päästeoperatsioon on selle romaani tegevusliinidest see veidi vähem köitev – kuigi me kõik ju tahame näha, mis saab, kui enda arust 3-4 päeva ära olnud Gabriel Benedict jõuab tagasi koju, oma majja, milles on Alex juba 11 aastat oma antikvaariäri pidanud, pärides Capella kadumise järel onu varanduse -, siis kosmoseajastu koidiku arheloogiliste reliikviate otsinguretk Päikesesüsteemi ja Maale on selle köite tõeline maiuspala.

Lausa selline maiuspala, et sooviks, et McDevitt kirjutaks terve raamatu oma tulevikuajaloo Tumedatest sajanditest, mil 25.-32. sajandini toimus kaks suurt tsivilisatsiooni kollapsit, mis hävitasid suure osa kogu varasemast inimkonna kultuuripärandist. Need 10-20 lehekülge, millel McDevitt visandab oma tulevikuajaloo Tumedad sajandid – õieti selle, kuidas Alex ja Chase seda hämarat minevikku 10 000 aasta kauguses tulevikus uurivad ja rekonstrueerida püüavad – on tõesti muljetavaldavad ja läbiraputavad. Kuidas üksteise järel tabavad Maad alates 25. sajandist majanduslik kollaps, seejärel diktatuurirežiimide aeg, demokraatliku ühiskonna taastumine ning siis 31. sajandil interneti, personaalsete suhtlusseadmete, kõiksuguste kommuniktsioonivõrgustike, elektri ja üldse moodsa heaoluühiskonna kadumine, totaalne kliimakatastroof koos mandrite rannajoone olulise muutumisega ning uus ja veel sügavam krahh… Millise emotsionaalse sügavuse ja tavainimeste ängistuse atmosfääri McDevitt siin nappide ajalooraamatuist pärit lausetega luua suudab! Tahan veel!

Igatahes oli neil Tumedail sajandeilgi ennastohverdavaid inimesi, kes püüdsid varasema tsivilisatsiooni kultuuripärandit rüüstamiste ja vandaalitsemiste eest päästa. Olid inimesed, kes Floridast Kosmoseajaloo muuseumist kõik varase kosmoseajastu eksponaadid evakueerisid ja siis need kuhugi kindlasse kohta toimetasid… Ja just nende hindamatute antikvaarsete esemete (Apollo astronautide isiklikud esemed, kohvitassid, skafandrid jne) jälgi Alex Benedict selles köites ajabki. Ja nagu neis raamatuis ikka, on olemas mingi jõud, mis püüab teda iga hinna eest takistada, et ta mingil juhul neid jälgi mööda selle iidse aarde peidupaigani ei jõuaks. Tapmiskatsed, manipulatsioonid, ähvardused jmt on loomulikult omal kohal.

McDevitti romaanid ei ole tüüpilised moodsad telliskivi-paksused kosmoseooperid, kus lugeja ette laotatakse hoomamatult avarad maastikud ja panoraamid, lugematu hulk erinevaid maailmu, sadu tegelasi (kelle nimekiri kindlasti peab olema raamatu alguses või lõpus ära toodud), keerukaid süžeeliine, füüsikalisi mõtteeksperimente jmt. Ei, McDevitt kirjutab enam-vähem moodsasse kuube rüütatult täiesti vanaaegset kosmoseseiklust, 300-400 leheküljel on meil siiski 5-6 peamist karakterit, paarkümmend kõrvaltegelast ja mitte üle 2-3 süžeeliini. Midagi väga turvalist ja kodust on neis romaanides, leian ma ilma igasuguse objektiivsuse ja kriitikameeleta ning pööraselt õnnelikult, et saan enamvähem reaalajas kaasa elada Alex Benedicti uutele seiklustele. 🙂

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Elusad arheoloogilised leiud tuhandete aastate tagant

Apteeker Melchior ja templirüütli testament

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. 470 lk. Varrak. Tallinn, 2014.

Mina pole selle arvustuse pealkirja välja mõelnud, lihtsalt selline pidigi olema algupäraselt kõnealuse Hargla romaani pealkiri. Vähemasti nii Varrak 2010. aasta lõpus veel reklaamis. Et lõpptulemusena asendus värvikas ja saladustest tiine «Templirüütli testament» üsna kuiva ja ebahuvitava «Tallinna kroonikaga» on muidugi kerge pettumus. Kerge pettumus on ka sarja kujunduse muutmine: mu meelest oli see sarja teine kujundus tõeliselt stiilne, tagasihoidlik ja maitsekas (esimene oli see tumepruun arvutimängulik «Oleviste mõistatus», kui mäletate), kolmas on aga veidi matsakas-pontsakas ja kuidagi imelik. Tegelikult kogu selle raamatu lugemiselamus sellistest kergetest pettumustest koosnebki, mis ka üldise muljefooni loovad, kuigi objektiivselt pole teosel ju suurt häda midagi. Aga kõigest järgemööda.

2010. aasta lõpul muide reklaamiti välja ka järgmise, sarja 6. köite pealkiri «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi», millega siis vist – kui autori tollaseid intervjuusid lugeda – pidi selle esimese apteeker Melchiori tsükkel ja eluteegi otsa saama. Aga nagu Hargla nois intervjuudes mainis, on tal plaanis Melchiori erinevate samanimeliste järeltulijate kaudu kesk- ja varauusaegse Tallinna lugu edasi rääkida. «Tallinna kroonikat» lugenud huviliste jaoks pakub see «Surmatantsu neitsi» muidugi üksjagu võimalusi – peamiselt Lübecki ja Notkede liini silmas pidades. Eks näis. Igatahes jään enda juurde, et «Tallinna kroonika» on üks tuim ja ebaõnnestunud pealkiri, mis seostub parimal juhul vaid Henriku või Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikaga» või siis samanimelise 1990ndate alguse Tartu kõmulehega.

Lugesin kõnealuse romaani läbi kohe pärast eelmise osa läbitöötamist juunikuus, kuid ei jõudnud miskipärast siis kohe arvustamiseni. Nüüdseks on meedias ja veebis ilmunud kamaluga rohkem või vähem põhjalikke muljetusi ning ma pean tõdema, et ei nõustu enamikuga neist. Pole raske mitte nõustuda Jaan Martinsoni ülivõrdeis ja mõõdutundetu kiidulauluga Postimehes, Kaupo Meiel Loomingus vähemalt põhjendab oma seisukohta, et tegu on sarja parima raamatuga. Enim puutepunkte vist leidsingi endise kolleegi Marju Himma arvustusega rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis, kuigi ükski varasem retseptsioon sellele teosele pole vist nii kriitiline kui minu pakutav.

Kes mäletab, siis hindasin eelmise osa – «Pirita kägistaja» – sarja tugevaimaks soorituseks, tõstes tolle niiviisi ühele pulgale järjekorras teisena ilmunud «Rataskaevu viirastusega». Kindlasti pole käesolev teos nii hall ja igavavõitu kui sarja avateos «Oleviste mõistatus», pigem paigutub ta kuskile sinna kõvade keskmike kanti koos «Timuka tütrega». Ka kunstlikult veidi liiga keeruliseks aetud mõrvaloo poolest on nad sarnased. Mis mind selle romaani puhul eriti häiris, oli tõsiasi, et mõrvaloo temaatika ja kauge taustapõhjus – seksuaalperverssused, ühiskonnas taunitud intiimsuhted – oli justkui juba ekspluateeritud (ja mälu järgi pakuks, et kohati sarnaseltki) romaanis «Rataskaevu viirastus». Ühesõnaga kirjanik kordas ennast. See ei ole hea.

Kui ma «Pirita kägistaja» suuresti ajalooliseks romaaniks kvalifitseerisin, siis seda tahab osaliselt justkui olla ka kõnealune, tsükli seni pikim tekst. Meenutagem lihtsalt, et esimeses osas oli 311 lehekülge, teises 287, kolmandas 432, neljandas 405 ning nüüd viiendas siis 470 lk-d. Kuigi leheküljele mahutatud teksti hulk tundub kahe viimase osa puhul olevat pisut väiksem kui varasematel. Elagu pimedate kirjas raamatud!

Igatahes on selleski raamatus korralikule ajaloolisele romaanile kohaselt ekskursse erinevatesse keskaja elu tahkudesse. Aga pange nüüd tähele! Seda pole isegi Hargla varem teinud: keset kõige põnevamat mõrvaloo uurimist teeb kirjanik järsku pausi ning süveneb Püha Ihu protsessiooni täpsesse rituaali 14 leheküljeks (lk 131–145). Teises kohas peatab kirjanik oma romaani ning keskendub 10 leheküljeks (lk 311–320) pidalitõve ajalukku ja sellesse haigusse suhtumisse keskaja Euroopas. Polegi vahet, kas konkreetne teema, mida kirjanik lugejaile tutvustab, on huvitav või mitte (kumbki siinmainituist eriti mitte), aga nii lihtsalt ei tehta! Oma loo tegevusaja või -koha olmesse ja minevikku võib ikka süveneda ja seda lugejalegi tutvustada, aga mitte nii laisalt ja sellises mahus: sääraseid kirjeldusi saab teksti peale laiali jaotada, muu tegevuse taustal ära seletada vmt, aga mitte sellisel haltuura kombel lihtsalt infotampimise korras lugejaile ette sööta.

Enamik seniseid retsensente on eriliselt kiitnud loo Lübecki liini ja Melchiori poja ühinemist meister Notke juhitud palgamõrtsukate gildiga. Et see olla midagi uudset ja värsket. No ei ole ju. Kõigile, kes on vähegi kursis Hargla varsema, ulmeloominguga, on ju teada kirjaniku peaaegu sõge kiindumus igasuguste salamõrtsukate, salaühingute, vandenõude ja maffia-laadsete organisatsioonide vastu. Nüüd on Hargla lihtsalt selle oma vana ulmeperioodi lemmikteema toonud üle ka oma kriminaalromaanidesse. Ja ausalt öelda sobis see siia natuke nagu sadul sea selge, kuigi, ma möönan, et oma võlu selles on ja võimalusi traagilisteks vastandusteks tulevikus (mõrvade sooritamine vs mõrvade uurimine) küllaga. Üldiselt oli aga üksjagu tüütu näha Harglat jälle mängimas salaühingute, palgamõrtsukate ja maffiaga (pseudo)keskaegses maailmas. Kõiki neid elemente leiab lihtsalt igast teisest Hargla ulmetekstist küllaga.

Selle köite impostor on librariaan!

Leheküljel 19 saame teada, et dominiiklaste kloostris tegutseb librariaan Adam. Nuta või naera. Librariaan! Tänapäeva ingliskeelses interneti- ja multimeediamaailmas elavate inimestena saame me muidugi kohe aru, et Hargla tahab öelda: raamatukoguhoidja Adam, käsikirjade hoidja Adam, kirjutaja Adam, bibliotekaar Adam. Ometi kasutab kirjanik sõna ‘librariaan’, mis on kõige pesuehtsam anakronism – valele ajale või kohale omistatud (tähendusega) sõna.

Meenutagem siis veel, et Hargla tegelased räägivad alamsaksa või ladina keelt. Kurb tõsiasi on aga, et raamatukogundusega seotud sõnad on ladina ‘liber’-tüvega ainult inglise keeles. Sõna ‘librarie’ jõuab läbi vanaprantsuse keele (librairie) küll Inglismaale juba 14. sajandil, tähistades raamatute hoiukohta, aga sellise koha haldajana esinevad ‘library-keeper’ ja ‘librarian’ inglise keeles esmakordselt alles 1640. ja 1660. aastatel.  Nii, et kui see konkreetne Tallinna dominiiklane Adam tegelikult oli hoopis ‘Ädäm’ ja pärit uduselt Albionilt, isegi siis ei saanud ta 15. sajandi esimesel poolel kutsuda ennast ‘librariaaniks’. Üldiselt on aga saksa, prantsuse, ladina ja teistes suuremates kultuurkeeltes raamatukogundusega seotud sõnade tüveks ikka ‘biblio-’. Sest see vanaprantsuse ‘librairie’ hakkas ju hilisemas prantsuse keeleski tähistama raamatute müügikohta, kauplust ja ‘libraire’ raamatute müüjat, algselt ka kokkuostjat või väljaandjat. Ühesõnaga on ka selles raamatus meil järjekordselt tegu kirjanikupoolse edvistamise ja eputamisega, mis (teadmatusest?) hoopis rumalusena välja kukub. Miks nii praktiliselt igas köites teha vaja on, minu mõistus ei võta.

Uue apteekriproua liini jätan ma peenetundelisusest hoopis kommenteerimata, ütlen lihtsalt nii, et just äsja kõik lähedased kaotanud melanhoolne ja depressiivne vananev apteeker oli nii põnev ja paljulubav karakter, et selle arendamise võimaluse äralörtsimine elurõõmsa ja nupuka ning tüütult pealetükkiva leskproua mängutoomisega pani mind lihtsalt mõistmatusest pead vangutama.

Lõpetuseks sedapalju, et üldises eesti kirjanduspildis on tegu igati kõva keskmise saavutusega, lihtsalt Hargla on oma personaalse lati ise nõnda kõrgele ajanud, et iga lõdva sooritusega seda enam ei ületa. Ja ilmselt poleks ma olnud nõnda kriitiline, kui kasvõi üks varasemaist arvustustest oleks mõne neist minu välja toodud etteheidetest äragi maininud… Selle asemel oleme aga valdavalt näinud pea massipsühhoosile omast kiitust valemi järgi «uus osa on parem kui kõik eelmised», mis, ma väidan, on pealiskaudne ja tegelikku sarja osade omavahelist kvaliteedivõrdlust mitte arvestav.

 

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Apteeker Melchior ja katustel tantsija)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Teised arvustajad:

Jaan Martinson. Apteeker Melchior ja Indrek Hargla patulunastus. Postimees

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Raamatutega.wordpress.com

Marju Himma. Uus ja vana Melchior jätavad õhku ahmima. Kultuur.err.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Siilisteraamaturiiul.blogspot.com

Tanel Raja. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Pronto.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Loterii.blogspot.com

Kaupo Meiel. Sellele linnale on teda väga tarvis. Looming