Sekkumise paratamatu krahh

Alastair Reynolds. Minla’s Flowers. 96 lk. Subterranean Press. Burton, 2009.

«Minla lilled» on äärmiselt veider (esmakordselt 2007. aastal Gardner Dozois ja Jonathan Strahani originaalantoloogias «The New Space Opera» ilmunud) lühiromaan, mille lugemise ajast suurema osa ma erinevate detailide, teemaarenduste, pingelanguste ja -tõusudega üldse rahul polnud, kuid mis lõpuks otsad elegantselt kokku sõlmib ning maksimumhinde auga ära teenib.

Ja nagu parimaid lühiromaane ikka iseloomustab sedagi teksti meeletu kontsentreeritus – kirjanik suudab vähem kui sajale leheküljele mahutada äärmiselt omapärase maailma, mis ei jää pelgalt visandlikuks dekoratsiooniks, luua faabula arenedes kasvavad ja muutuvad mitmekülgsed tegelased – õigupoolest suudab ta nende tegelaste emotsionaalset ja moraalset laengut teose jooksul korduvalt muutagi: alguses sümpaatsena tundunud plikatirts muutub diktaatorlikuks üle laipade minevaks kibestunud vananevaks naisterahvaks jne.

Muidugi on see küll varemgi kasutust leidnud, kuid ikkagi väga huvitav võte – sel ajal, kui jutu tegelased surevad ja kasvavad 70 aasta jooksul, möödub jutustaja jaoks vaid mõni aasta, kuna ta teatava regulaarsusega pikkadel uneseanssidel käib ja vaid kriitiliselt olulisteks hetkedeks üles ärkab. Tema oma väärtuste ja emotsioonidega nagu märkimisväärselt ei muutu, küll aga kihutab paratamatu katastroofi suunas kogu teda ümbritsev maailm, mis seal tegutsevaid inimesi loomulikult puutumata ei jäta.

Ühesõnaga satub kõrgelt arenenud inimtsivilisatsiooni esindaja Merlin madalamalt arenenud inimeste planeedile, mille päikest on 70 aasta pärast tabamas katastroof, mille põhjustes ehk Merlingi ennast kaudselt (kuigi tegelikult põhjendamatult) süüdi tunneb. Ta tutvub kohaliku kogukonna liidriga, kellele tõe avaldab ning neile tehnilist arenguabi pakub, et planeedi elanikud katastroofi eel süsteemist evakueerida.

Ühtlasi kiindub Merlin kogukonnavanema pisikesse tütresse Minlasse, kellele kõiksugu võõrapäraseid high-tech kosmoselaeva loodud lilli kingib. «Minla lilled» – tuumaplahvatused, nagu neid hiljem kutsuma hakatakse.

Eks mingi nurga alt räägib «Minla lilled» ju progressorlusega kaasnevatest ohtudest. Oma päikesesüsteemist pääsemiseks vajaliku tehnoloogilise taseme saavutamiseks peab Merlin kiirendama selle ühiskonna arengut ebaloomulikul, sekkujalikul kombel – ja mis kõik sellest ühiskonna enda mõttes välja tuleb… eks seda näitab raamatu kaanel olev tuumaseen – «Minla lill» – kenasti…

Aga imelik jah, et suurema osa lugemisele kulunud ajast polnud ma tekstiga üldse rahul, kohati tundus faabula venivat, siis olid tõusud ja langused nagu valesti, aga lõppmulje on võimas – see mastaap, traagika ja arengu paratamatus, mis Merlini ja lugeja ainult ühe ja selle konkreetse lahenduseni viisid, jätab hinge lihtsalt nii tugeva emotsiooni. Tugev viis.

Read Full Post »

Stalin, tuumasõda, tulnukad ja dinosaurused

Ken MacLeod. The Human Front. 80 lk. PS Publishing. Harrogate, 2001.

Saime Ken MacLeodiga tuttavaks 2003. aasta augustis Uppsalas Sweconil, kus tema oli Alastair Reynoldsi kõrval aukülaline ning mina Baltic Fan Fundi delegaat. Õigupoolest ühendas meid vaid armastus õlle ja ulme vastu, muid kokkupuutepunkte oli raske leida, Ken on tänapäeva briti ulme vasakpoolseim anarhist, minu ilmavaade asub kuskil paremanarhistlike õpetuste kandis, tema jaoks on sõnad «Heinleinjugend» ja «Reaganjugend» pilkeväljendeiks, mina võtsin neid siira tunnustusena.

Temal Thatcheri ajast midagi positiivset meeles polnud, mina selgitasin talle, miks ida-eurooplase jaoks on olulised «Reagan, Thatcher, Pinochet…» Vanuse poolest sobinuks ta mulle isaks, igatahes tuli aga poliitilise ulme paneeldiskussioonis, kus meil mõlemil õnnestus osaleda, välja, et ühendavaks lüliks on meil veel irooniline ja küüniline suhtumine igasugustesse ideoloogiatesse ja poliitikatesse. Riiki eriti.

Kõnealune 80-leheküljeline alternatiivajalooline lühiromaan, mille tiitellehelt vaatab mulle vastu hoogsa käekirjaga kirjutatud «To Raul: all the best – Ken MacLeod», võitis 2002. aastal alternatiivajaloolise ulme Sidewise-auhinna lühiproosa kategoorias ning neli aastat hiljem jaapanlaste Seiuni auhinna kui parim tõlkejutt.

Lugu algab 1963. aastal, päeval, mil Stalin maha lasti, nimelt piirasid ameerika sõdurid sisse selle legendaarse bolševikust geriljavõitleja peakorteri Taga-Kaukaasias ning ta sai põgenemisel kuuli selga. Kolmas maailmasõda, mis käib juba aastast 1949, sellest küll ei lõppe. Aga veider poliitiline olukord valitseb ka Šotimaal, kus tegevus toimub. Noorukist minajutustaja on vastu vanemate tahtmist kommunist ja Stalini suur imetleja…

Juhtub nii, et ta satub koos oma isaga pealt nägema, kui üks USA õhujõudude taldrikukujuline lennuaparaat vastu maad puruks kukub… kuna enne sõjaväelaste kohalejõudmist õnnestub neil näha lennuaparaadi kokpitis väga väikest kasvu piloote, muutub isa võimude peale väga tigedaks, sest arvab, et õhujõud on hakanud hävituslennukite pilootidena lapsi kasutama…

Aastaid hiljem on minajutustaja vanematega tülli läinud ning tegutseb põrandaaluses kommunistlikus liikumises, mille olemust lühiromaani pealkiri ehk veidi avab. Tekst võtab üha kiiremaid ja kaugemaid tuure üles, mängu tuleb ajas reisimine, dinosaurused, Roswelli katastroof, salajane väljaõppelaager Veenusel ja mida kõike veel.

Tekst on erakordselt mänguline ja uljas pulp-stiilis kirja pandud pöörane seiklus läbi suure hulga ulme tüüpskeemide ning -võtete ja igati kõiki teenitud auhindu väärt. Ei pea vist üle kordama, et ta ulmekirjanduse väärikaimasse, vaimuergastavaimasse, põnevaimasse ja rahuldustpakkuvaimasse alažanrisse kuulub, millel nimeks alternatiivajalugu.

Naljakas oli, et Uppsala Sweconile järgnenud nädalal trehvasin Keni ja tema naist uuesti Stockholmis, kus ma just allesjäänud SEKi-tagavara kohalikus SF-Bokhandelnis realiseerisin. Nemad suundusid lennujaama, mina sadamasse. Lahku minnes tõdesime, et oli väärt üritus ja organism sellele vääriliselt kurnatud.

Read Full Post »

Ord Chamberlaini kosmoseodüsseia

Robert Reed. Sister Alice. 416 lk. Orbit. London, 2003.

Romaan «Õde Alice» ilmus aastail 1993-2000 viiest lühiromaanist koosneva jutusarjana, mis räägib kaugtuleviku universumis aset leidvast Chamberlainide suure kloonperekonna noore võsu Ord Chamberlaini eksirännakutest, oma tõelise mina leidmisest ja perekonna hea nime taastamisest – suureks saamisest, sõnaga.

I

Kümme miljonit aastat on galaktikat ja inimkonda valitsenud grupp kloonperekondi, mille liikmetel on tavaliste inimestega võrreldes pea jumalikud võimed ja oskused. Nüüd saabub ühe kloonperekonna algsesse koduhäärberisse Maal selle perekonna üks esimesi liikmeid – järjekorranumbrit 12 kandev õde Alice, peategelane Ord on 24411.

Kloonperekonnad on ülisuured, geneetiliselt edendatud, suudavad ruumis asukohta vahetada, mõtteid lugeda, galaktilises mastaabis maailmu terraformida jne jne, jumalikud üliinimesed sõnaga. Ning suurem osa neist galaktikat mööda laiali oma asju ajamas ongi. Nüüd saabub algkoju Alice, kes juba selle faktiga suurt paanikat külvab.

Alice barrikadeerib (tinglik mõiste kaugtulevikku ja neid kloon-üliinimesi arvestades, eksole) end oma vanasse tuppa, nõustub kohtuma vaid väikevenna Ordiga ning tunnistab talle, et kaugel galaktika serval tegi nende grupp katset luua uut universumit, mis vallandas aga sellised kosmilised jõud, mida isegi need üliinimesed kontrollida ei suutnud – ning lugematu hulk miljardeid inimesi ja maailmu sai hukka. Kui teised on jäänud katastroofipiirkonda neid galaktilisi jõude kontrollida püüdma, siis Alice on tulnud koju, et kanda karistust, on tulnud lunastust otsima.

Õigupoolest algab lugu üsna jõhkra stseeniga, kus Ord ja teistesse perekondadesse kuuluvad lapsed mingit lumesõja analoogi mängivad ning kus mängumeeskonna kapten ühe tiimikaaslase sodiks peksab (no geneetiliselt enhanced, nagu nad on kõik, fataalsed vigastused paranevad paari päevaga, pisemad kriimud (lahtine luumurd) sekunditega).

Ning see lumesõjamäng ning sealne konflikt on nagu kogu romaani esimese osa esmase tasandi lugu ja konflikt, milles Alice aitab Ordil võitjana välja tulla – läbi reetlikuse ja lunastuse otsimise. Teine tasand on siis Alice’i enda põhjustatud tragöödia, millesse ta otsapidi ka Ordi tõmbab ning mille lahendamisega Ord järgmistes osades tegelebki.

Mis ma ikka oskan öelda… võimas! Tekst on nauditav – parimad ulmelised dekoratsioonid, mille sees on elustatud sajanditaguse Uus-Inglismaa kõrgklassi maahäärberite maailm talvel, nende võsude mängud, laste konfliktid jne – ja siis see teine kaugtuleviku galaktikate ja universumitega žongleerimise tase…

Lisaks huvitavalt peenete joontega välja joonistatud tegelased, olgu Ordi noor vanem vend Lyman, mängujuht Ravleen Sanchexi perekonnast või mängukaaslane Xo Nuyen, kes selles episoodis veel hädiselt positiivne tegelane on…

Teadusega selle romaanis õnneks miskit pistmist pole, tegevus toimub nii kaugtulevikus, et vaevalt jagub sõnavara toimuva kirjeldamiseks, aga muidugi on see eelkõige inimeste lugu, kasvamise, lunastuse ja vastutuse lugu. Nagu hää kirjandus ikka.

II

Romaani teise osa «Vend Täiuslik» tegevus algab mitukümmend aastat pärast eelmise loo sündmusi, kuid see aeg on selline vaid meie mõistes, kuna kloonperekondade liikmed kasvavad ja arenevad aeglasemalt, pikema aja jooksul, mistõttu Ordi, Lymani jt jaoks on ehk mööda läinud mõned kuud või aasta.

Nagu Reedile kohane, algab episood üsna võika stseeniga, milles perekondade häärberite ja valduste reservaadi moodi piiridest välja pääsenud ja põgenenud Ord satub ühte kõrtsu, kus tavalised inimesed Chamberlaine ja eriti Alice’it sõimavad ja end üles kütavad… kui raevunud harimata mass tunneb Ordi näos ära tuttavad Chamberlaini jooned, tormatakse talle kallale, kuigi ta on omamoodi palverännakule tulnud, kuna tahab kõigilt Alice’i kuriteo eest andestust paluda, ning rebitakse hullunud massi poolt sisuliselt tükkideks.

Edasi ärkab ta oma toas koduhäärberis, kus perekond ta taastanud on ning tal keelatakse enam häärberist lahkuda. Maailm on vahepeal muutunud. Inimkond on Chamberlainide ja üldse kloonperekondade vastu pööranud, nii et nende valdused on omamoodi reservaatideks muudetud ning suhtlust tavainimestega enam ei toimu. Alice’i üle on kohut mõistetud, ta istub vangis ning kõik tema üliinimlikud võimed on talt eemaldatud. Või noh, nii arvatakse… Ometi ilmub ta väikese tüdruku kujul Ordi tuppa ning annab talle ülesande, missiooni, mille täitmisel saab teda aidata «Vend Täiuslik».

Vahepeal ilmuvad tegelastena korraks ka Xo Nuyen (kelle perekond on peamine Chamberlainide üle kohut mõistja ning oponent) ja Ravleen Sanchex – aga ümberpööratud laengutega, Xo on nüüd lugeja ees tühise tõprana ning Ravleen hulka positiivsemana, kui võinuks arvata esimese osa brutaalsest tüdruk-tiimiliidrist.

Vend Täiusliku otsinguil tutvub Ord koopas elava ja loomanahkadesse riietunud veidra Thomas Chamberlainiga, kes on number 9. Thomas on eraklik Chamberlain, ta ei paranda ega loo maailmu, tema ainus ambitsioon on reisida ja uusi ning huvitavaid paiku enda jaoks avastada, erinevalt teistest kloonidest pole temas midagi täiuslikku, ta pole tagasi kasvatanud kahte sõrme, mille jahikäigul hunt kunagi ära hammustas, kuna «siis unustaks ta ettevaatuse» jne. Loomulikult tema ongi «Vend Täiuslik», hüüdnimi, mille Alice talle omal ajal pani, Alice, kellesse Thomas algusest peale sügavalt armunud on olnud.

Thomas viib Pesamuna (mis on Ord Chamberlainile antud hüüdnimi) pikale rännakule päikesesüsteemi äärealadele ja kaugema, Oorti pilve juurde, kus ühes salastatud kohas hoitakse Alice’ilt ära võetud üliinimlikke võimeid – Ord peab need endale saama, et täituks vangis hoitava Alice’i salaplaan ning keegi tema alustatut edasi viiks. Lõpustseen, kus supervõimed omandanud Ord lööb tagasi Lymani, ühe oma õe ja ühe võimsa Nuyeni katse teda tagasi häärberisse viia, on juba sellele romaanile tüüpiline tohutute kosmiliste jõudude tulevärk.

Teise osa lõpus lähevad Ord ja Thomas lahku, esimene peab jätkama oma ettemääratud teed, teine aga läheb kuskile kaugesse galaktikasse peitu – oma väikest universumit kasvatama.

III

Chamberlainide kloonperest rääkiva ja erakordselt hoomamatutes kategooriates opereeriva romaani kolmas osa algab tsüklile tüüpiliselt eriliselt ilge ja julma stseeniga.

Eelmise osa tegevusajast on jällegi möödunud mõõtmatu ajahulk – mis aga midagi ei tähenda – kõik jätkuks justkui üsna täpselt eelmise osa lõpust. Chamberlaine jahitakse kõikjal üle universumi, tekst algabki ühe vana ja üldse mitte Alice’i kuritegudes süüdi oleva Avram Chamberlaini üle peetava kohtuprotsessi ja hukkamisstseeniga.

Ootamatult ilmub hukkamisele kummaline poiss, kes palub luba ohver tappa ning selle loa saanuna, teebki vanamehele lõpu, kuid võtab seejärel laiba kolbast välja tema aju ja kaob…

Sarja keskmine episood räägib Ord Chamberlaini koju tagasi pöördumisest, mida ta oma uusi, Alice’ilt omandatud võimeid ning üksikute kokku kogutud teda toetavate perekondade liikmete abi arvestades enamvähem turvaliselt teha võib. Tal on vaja pääseda Alice’i vangikongi, et saada sellelt teada, kuidas täpselt tema kuritegu heaks teha ning tekkinud uut universumit kontrollida. Pantvangistatud Xo Nuyeni abiga Alice’i kongi pääsemine ka õnnestub…

Kujutan ette, et paljudele ei pruugi selline aja- ja ruumimastaap üldsegi meeldida, kuigi minu meelest saab Reed selle käsitlemisega päris hästi hakkama, üsna raskesti kirjeldatavaid dekoratsioone ja tegelaste eesmärke suudab ta minu jaoks täiesti heal tasemel siiski kirjeldada, pilt tekib täitsa silme ette, ometi on see just täpselt sel määral maalitud, et mina kui lugeja ka suure osa tühimikke oma fantaasiaga täita saan.

IV

Romaani neljas osa kirjeldab peaasjalikult eriti mastaapset inseneritööd galaktikate, ussiaukude, beebiuniversumite, mustade aukude, neutrontähtede, gaasihiiglaste jm inventariga.

Selle taustaks pakutakse meile Alice’i, Ordi, Ravleeni ja Xo omavaheliste suhete rägastikku, kus lugeja kotti tõmmatakse ja enam kindel pole, kas konkreetse tegelase nime ja välise oleku taga ka tegelikult see tegelane figureerib või käib mitmekordne pettus.

Xo Nuyen on põgenenud kaugele Galaktika äärele, kus püüab Alice’i (sic!) abiga luua eelmise osa lõpus hävitatud algkodu emakese Maa täpset koopiat. Erinevalt Chamberlainidest pole Nuyenitel küll erilist maailmaloomise ega terraformimise oskust, aga Xo tunneb ennast Maa hävingus süüdi ning pingutab topelt. Neist saab Alice’iga ka miski veider intiimpaar…

Selle taustal põgeneb Ord meeletuid ja kujuteldamatuid vahemaid kattes Ravleeni eest, kes temast kogu aeg napilt maha jääb…

Minule selline mastaapne ja mitte väga astrofüüsikast tõukuv tekst sobib; bioloogiharidusega kirjanik pole õnneks rumal ning ei hakka oma humanitaarsesse astrofüüsika ja kosmoloogia retseptiraamatusse midagi liiga täpselt sisse kirjutama, mis tähendab et füüsika- ja loogikapeded ei saa ka millestki kinni hakata. Kõik on nii kaugtulevikus ja nii hüpoteetiline, et… ulme noh!

Aga ma mõistan täiesti, et paljudele võib selline mastaap kõrgelt üle pea käia. Ka inimlik/kloonjumalik konflikt on neljandas osas senisega võrreldes pea peale pööratud ning asjad selguvad alles grande finale’s.

V

Kokkuvõttes pean seda Ord Chamberlaini ümber keerlevat universumite saatusest rääkivat romaani üheks viimasel ajal loetud tekstidest meeldejäävaimaks. Üldse tundus kontseptsioon suurtest perekondadest, kes maailmade saatuseid kujundavad, igati intrigeeriv.

Read Full Post »

Geenivõlurid, kloonsõdurid, diplomaadid, spioonid ja väike vaikne sõda

Paul J. McAuley. The Quiet War. 439 lk. Gollancz. London, 2008.

Paul J. McAuley romaan «Vaikne sõda» on selgelt üks 2008. aasta olulisemaid ja kirjanduslukku jäävaid romaane – nagu on sedastanud juba ka paljud arvustajad raja taga. Kokku on Vaikse sõja tsüklis tänaseks ilmunud 2 romaani (mida teatud mööndustega ka ühe kaheköitelise romaanina saab võtta) ning üheksa pikemat või lühemat juttu.

Olen siin omal ajal kirjutanud, et 1997. aastal jutusarjaga alustades ei olnud kirjanikul romaaniplaanid veel peas selged ning tema algseks ideeks oli olemasolevatest juttudest fix-upromaan kokku kirjutada – nii siiski ei läinud ja nüüd võib öelda, et kindlasti pole see viga. Läks suisa nii, et sarja kaanoni ehk romaanide valguses ei klapi mõne jutu sisu ja tegelaste suhted enam päriselt selle Vaikse sõja ametliku looga, aga see kõik on tegelikult peenraha. Jutud on tipptasemel ja ka pikemas žanris on McAuley endiselt vormis, kuigi raiskas paar vahepealset aastat oma elust tehnothrillerite kirjutamisele. Nüüd on ta õnneks tagasi new radical hard SFi ja widescreen-kosmoseooperite juures!

Kui me kümnekonna aasta jooksul saime ilmunud juttudest (mille kõigi tegevus toimus pärast Vaikset sõda) vähe infot sõja enda kohta – peamiselt vaid seda, et planeedi Maa kolm suurvõimu (Greater Brazil, Pacific Community, European Union) alistasid Välissüsteemid, mis moodustusid Jupiteri ja Saturni kuusid asustavate geneetiliselt arendatud inimeste sõltumatutest linnriikidest, siis romaan «Vaikne sõda» jutustab ühe hingetõmbega ära sündmused, mis sõjategevuseni viisid ning ka kiire ja korraliku «a small, quiet war» (nagu maalaste ülemjuhataja kindral Peixoto selle sõnastas) käigu.

Tonaalsus varasemate juttudega võrreldes on siin hoopis teistsugune. Vahe pole nii drastiline kui «Tähesõdade» vana ja uue triloogia vahel, aga ikkagi. Jutud on mitmeti süngemad ja tardunumad, kõigi nende tegevus toimub tehnilise ja bioloogilise progressi peatanud ning sõna- ja mõttevabaduse likvideerinud okupatsioonirežiimi tingimustes, romaani esimene pool näitab meile inimkonna teadmishimu ja vabadusiha eelpostide – välisasunduste – elu enne seda, kui Maa suured feodaalkonglomeraadid need alla neelasid.

See on selgelt romaan poliitilistest süsteemidest ja käsiraamat selle kohta, kuidas alustada sõda. Üpris detailselt diplomaatilist ja luuretegevust kirjeldades ning mõlemat poliitilist süsteemi (totalitaarsed, suguvõsaklannide valitsetud feodaalimpeeriumid Maal ning individualismile, totaalsele vabadusele ning lausa jaburuseni arendatud hääletusdemokraatiale (tõsielusarjade stiilis «väljahääletamine») üles ehitatud välisasunduste linnriigid), nende plusse ja miinuseid seestpoolt vaadates ja analüüsides näitab McAuley lugejale, et kui piisavalt palju inimesi sõda tahab, siis sõda ka tuleb. Ning kuigi on selge, et progressi pidurdav ja elementaarseidki isikuvabadusi mittevõimaldav Maa on hullem, ei ole välissüsteemide hääletusdemokraatiale rajatud riigikesed, milles küll õitseb teadus ja vaba eneseteostus, ka just ühegi plekita positiivsed «kangelased».

Pilt 24. sajandi päikesesüsteemist saab igatahes detailirohke, värvikas ja nauditav. Romaanis kohtab kõiksugust sellisele kirjanduse kohustuslikku atribuutikat – diplomaate, kindraleid, hulle geeniteadlasi, kloonsõdureid, poliitikuid jmt. Saab üsna hea ülevaate erinevate väliskuude koloniseerimise käigust ja lokaalsetest astrofüüsikalistest eripäradest, samuti ülevaate Maad sajand varem tabanud ökokatastroofist ja poliitilistest sündmustest, mis viisid sündmusteni, mis viivad romaani tegevuse ajal siis sõja puhkemiseni. Ja kuna McAuley on hariduselt bioloog, siis füüsikalise hard science’i asemel on siin pigem geenimuundamised ning uutes asundustes uue floora loomine, mille peale käiv jaht ja närvideduell kahe geenivõluri, Sri Hong-Oweni ja Avernuse vahel romaani ühe keskse telje moodustab.

Sõjale endale on pühendatud 450 lk-lise romaani viimane, vaevalt 100-lk-line osa, sest see sõda tõesti on kosmilisi mastaape arvestades väike ja vaikne. Tuhanded inimesed küll hukkuvad, aga kõik see juhtub nii kiiresti, kui välisasunduste n-ö. «katusetelgid» maalaste pommidega lõhutakse ning õhk kaob ja vaikse vaakumiga asendub…

Lugemise ajal tegi mulle üsna tihti nalja, kui palju sarnasusi pisikestes detailides ja suuremas pildis on McAuley visioonil ja Siim Veskimehe «Kuu ordu» fix-upromaanil. Juttude põhjal ei tulnud see veel välja, kuid nüüd romaanis maalitud pilt on küll hämmastavalt sarnane, muidugi on ka erinevusi palju, aga see hämmastab mind kindlasti, kuidas kaks üksteist mitte tundvat kirjanikku on mõneti sarnast laadi tulevikunägemuse paberile pannud.

Ning kui varasemad loetud McAuley Vaikse sõja tsükli jutud on enamasti omaette arusaadava terviku moodustanud, siis erandiks oli vaid jutustus «Saturni aiad», millest ma märkimisväärselt aru ei saanud ega vaimustuda osanud. Pärast romaani lugemist on kõik palju selgem! Tolle jutu neli põhilist tegelast figureerivad olulisel määral selles romaanis ning nüüd, kui ma nende omavaheliste suhete, tõmmete ja tõukumiste tagamaad teada sain, loksus kõik paika ka tolles jutus.

Kristjan Sander võtaks ehk sellegi teksti kokku sõnadega «Bondi-filmidest üks-ühele kopeeritud action-stseenidega pikitud stereotüüpne spioonilugu karges avakosmoses, kus kauge tähe kiired absoluutse nulli lähedal töötava eksootilise riistvara poleeritud pindadelt hetkeks peegelduvad ja kuskil upuvad kellegi neuronid vedelasse lämmastikku…» ;), aga minule loomulikult väga meeldis.

McAuley sai rehabiliteeritud.

Read Full Post »

Erikson muutub superkoomikuks

Steven Erikson. Midnight Tides. 940 lk. Bantam. London, 2004.

Nüüd, kus sarja seitsmes osa «Reaper’s Gale» ja kaheksas köide «Toll the Hounds» on riiulis kenasti oma järjekorda ootamas, kuues osa «The Bonehunters» parajasti lõpetamisel ning «Midnight Tidesi» lugemisest mõni aeg möödas, on paslik püüda miskit kokku võtta.

Esmalt jäi selle romaani lugemine mul kuskil poole peal mitmeks kuuks katki, kuna saepurukoogi hammustamise tunne tekkis korraks. Peamiselt seepärast, et pärast neli köidet sissetöötatud tegelasi ja maailmu, paiskab Erikson lugeja täiesti uuele kontinendile, uute tegelaste ja jõudude uude konflikti.

Samas on oluline märkida, et pärast üsna vastakaid tundeid tekitanud «House of Chainsi» rehabiliteerib «Midnight Tides» sarja täiesti ning tõstab lugeja kokkuvõttes kenasti rööbastele tagasi. Samas on kirjanik hoiatanud, et see on ka tsükli viimane osa, mida iseseisva romaanina saab käsitleda. Edasi tuleb üks 6000 lehekülje ja viie köite pikkune tour de force.

Pooleli jäi romaan vast eelkõige Tiste Eduri hõimude ja Sengarite kohutavalt tüütu perekonna asjatamiste tõttu, samuti on Eriksonil alati romaani esimene pool paras tohuvabohu ja segaduste pundar ning andmiseks kisub teises pooles, ka kirjutada on tal esimest otsa kõvasti keerukam ning lõpuosa lihtsam, on autor tunnistanud. Kui aga sellest Eduri reeturlikust (Tiste Andii vastu) sõdalasrahvast ja nende sebimistest end läbi närida, siis saab väärilise autasu.

Romaani teine pool on selline non-stop andmine, et hoia toolist kinni – ning see kompenseerib ka esiotsa osa tegevusliinide tuimuse. Aga huvitavaid on sealgi. Letheri kuningriigi õukonnas ning riigi pealinnas Letherases toimuv on igati nauditav jälgida.

Vennakeste Sengarite saatuse jälgimine seda paraku pole. Kohusetundlik ja vapper sõdalane Fear on igav, Trull oma eetilistes piinades ja mõttekarussellides masendavalt tüütu ning Rhulad, kellest Sandistatud Jumal teeb oma igavesti elluärkava ja hullumeelse tööriista, ei tekita ka mingit kaastunnet. Ehk alles päris lõpus, kui selgub, et tegelt oli ta tavaline noorim vend, keda piinas tunnustusvajadus ning kelle sita käitumise taga oli vaid soov suuremate vendadega sama äge olla. No sitt lugu. Et Sandistatud Jumal just Tiste Eduri rahva oma perverssete plaanide teostamiseks valis, tundub justkui kättemaks Scabandari Veresilma reeturlikkuse eest Anomander Rake’i venna Tiste Andii rahva ühe juhi Silchas Ruini vastu.

Igatahes saavad Trull ja Rhulad minu andmeil seitsmendas köites, milles tegevus uuesti Letheri kontinendile läheb, kenasti hukka ning impeeriumi troonile kerkib Rhuladi asemel hoopis huvitav kuju 😉

Romaani tõelised kangelased ning päästjad lugeja jaoks on aga kindlasti Eriksoni vaat et õnnestunuim tegelaspaar üldse: suure kaliibriga ärimees Tehol Beddict ning tema meesteener Bugg; sellist kino, nagu nende kahe dialoogis ning tegevuses toimub, pole ma suuremas osas fantasykirjanduses varem kohanud. Üldiselt on võimalik end edukalt pisarateni ribadeks naerda… Romaani üht keskseimat tegelast Buggi mina siiski ülemteenriks ei tõlgiks (see on meie jaoks liiga inglise butler), pigem on ta miskit kammerteenri, erasekretäri, asjaajaja, isikliku usaldusaluse, parima sõbra ja peakoka vahepealset. Korduvatest tegelastest figureerivad lisaks Trull Sengarile episoodiliselt ka Sandistatud Jumal ning romaani üks keskseim tegelane, Vanemate Jumalate hulka kuuluv merejumal Mael.

Tehol Beddicti ja Buggi tandem on aga nii põnev lisaks pidevale koomuskisaamisele ka oma arusaamatu tegevuse ja selle eesmärkide tõttu (Eriksoni leivanumber, eksole); veider on, et kui mõne muu tegelaspaari puhul on see arusaamatus kole tüütu, nende puhul aga intrigeeriv. Nende ümber koonduv seltskond röövlitest ja meistervarastest ning seksihulludest naistest (kõik peamiselt ebasurnud), on samuti huumori tippklassist (Tehol: «kas selles linnas mõni elus inimene ka on?!»). Lisaks muidugi tõik, et Buggi võimeid arvestades ei ole tema roll meesteenrina just kõige arusaadavam…

Üldiselt siis ostavad Tehol ja Bugg kogu impeeriumi kinnisvara, kapitali ja ettevõtteid kokku, kuigi elavad justkui ülimas vaesuses, söövad praktiliselt sitta ning linnas on Tehol tuntud kui vaesunud spekulant ja ärimees. See toimub nii, et Tehol veedab oma päevi ja öid peamiselt oma maja katusel magades (mis on väga väsitav tegevus!), Bugg hangib toitu, teeb süüa, ajab asju, ostab impeeriumit kokku ning on sunnitud selle tegevuse raames kokkuhoiu huvides ka Teholi voodi jalgu lühemaks saagima, mis viimast muidugi väga kurvaks teeb 🙂

Romaani viimased 100 lehekülge on aga isegi Eriksoni skaalas tõeliselt tempokas grande finale, kus kõik tegevusliinid kohtuvad ning puhkeb suuremat sorti verepulm vürtsitatuna erinevate võlukunstide ning jumaluste võitlusega, milles laaste loomulikult lendab. Teadagi, kelle või mille näol. Armeede.

Mind kummitas kogu lugemise aja ja ka varasemate köidete puhul, et keda kogu see värk mulle meenutab. Võttis aega, mis ta võttis (5000 lehekülge ümmarguselt), aga välja mõtlesin. See on nagu täiskasvanute Robert E. Howard. Maailmad ja jumalad ja kõik muu on justkui Howardi loodu väga intelligentne ning ülimalt süvitiminev ning läbimõeldud edasiarendus. Et kui Howardi lood on nagu karuaabits, siis Erikson on justkui üldsegi mitte lugeja erialast rääkiv eriti keerukas võõrkeelne doktoritöö 🙂 Aga midagi olemuslikult väga howardlikku neis romaanides on, nii tegevuspaikades, miljöös, riikide ja jumaluste ning maagide võitlustes, esemete ja hoonete iidses tähenduses jne jne.

Mis on siis saldo? «Midnight Tides» on koos romaaniga «Deadhouse Gates» «Malazi Langenute Raamatu juttude» sarja seni loetuist õnnestunuim ning Tehol Beddict ja ta meesteener Bugg on Eriksoni paremini väljakukkunud tegelased üldse… kui Anomander Rake on lahe omal klassikalisel moel (julmad ja rasked valikud, julm, aga oma julmuses miskitpidi sümpaatne jne), siis see tandem on lahe oma lõppematus jaburuses ja absurdsuses.

Samas vaimus jätkata! paluks.

Read Full Post »

Sisse astub Karsa Orlong. Paljude arvates ilmaaegu

Steven Erikson. House of Chains. 1021 lk. Bantam. London, 2002.

Olin pärast lugemist pikalt kimbatuses Eriksoni mammutseeria neljanda episoodi hindamisega. Viie loetud köite ja kuuenda sisuga kursis olevana võib öelda, et neljas on sarja seni kahvatuim osa ning hinde «5» teenib see üldisel skaalal, Eriksoni enda süsteemis oleks hindeks «4-».

«Ahelate maja» jätkab sarja teise köite lõpust, aga mitte kohe. Esmalt paisatakse meid 230 lk-ks mingite erakordselt mõttetute ja vastikute tegelinskitega täidetud paika, kus möllavad ja tuiavad ringi elu igavaimad karakterid – miski ajupuudulik ja vägivaldne (ning nagu hiljem selgub degenereerunud) sõdalashõim Teblorid, kes rüüstavad ja tapavad niisama ilma mingi põhjuseta. Nende ninamehe Karsa Orlongi tegemistest romaani esimene neljandik räägibki.

Kui Eriksoni varasemateski romaanides on esinenud kõige arusaamatumate ja tüütumate tegelastena (tavaliselt) tandem rändavaid ja lugeja eest oma rändamise eesmärki varjavaid iidseid sõdalasi, siis kunagi pole see nii häirivaks muutunud vaid seetõttu, et Erikson on nende tegelaste episoodid romaani peale ära jaganud, siin aga on 230 lk-d kontsentreeritud vastikut mõttetust. Kindlasti võib see lihtne-lineaarne tapatalg meeldida neile, kel Eriksoni tavastiili ja sündmuste esituslaadiga tõrge tekib. Minule ei meeldinud.

Kui «Malazi Langenute Raamatu juttude» sarja esimeses köites oli T’lan Imass Onos T’oolan veidi selline tegelane koos adjunkt Lorniga ning neile sekundeeris tüütu paksuke Kruppe (kes küll kolmandas köites juba väga lahedaks tegelaseks muutus), teises köites segavereline Jaghut Icarium koos oma kaaslase Trell Mappo Runtiga (kes mõlemad aga kordagi otse ebameeldivaks ei muutunud, nagu esimese köite tandemgi), neile omakorda sekundeerimas kruppelik karakter Varju ülempreestri Iskaral Pusti näol (kes nüüd neljandas köites lahedaks tegelaseks muutus), siis neljandas köites on on kogu see puder kokku sattunud.

Siin müttab degenereerunud ja ajudeta verejanuline ambaal Karsa Orlong oma jüngritega, siin on Icarium ja Mappo, siin on enamasti «segast peksev» Iskaral ning lisaks neile veel üks sõdalastandem Tiste Eduri rahvast pärit Trull Sengari ning T’lan Imassi Murtud Onracki näol, kes samuti kuhugi mingi eesmärgiga rändavad. Viimane tandem on muidugi way sümpaatsem Karsa fanaatikute kambast. Romaani proloogis toimuv Trull Sengari väljaarvamine oma rahva hulgast saab oma tausta ning selgituse alles sarja viiendas köites «Südaöised tõusuveed».

Tegelikult on romaan muidugi väga hea 🙂 Suuresti on kõik varemgi rõhutatud Eriksoni tugevad küljed siin olemas, tohutult tegevusliine, keerukad karakterid, detailsed ja erivärvi maailmad oma keerukate mütoloogiate ja religioonidega, poliitintriigid ja mastaapsed lahingud Raraku mässuliste ja Seitsmelinna subkontinenti tagasivallutava Malazi impeeriumi vägede vahel, kahe Parani-õe fataalne konflikt jppppm.

Teises köites ellujäänud subkontinendi tegelased on suuresti romaanis kõik olemas, nagu Wickani lapsnõiad Nil ja Nether, Punaste Mõõkade ohvitser Lostara Yil, keisrinna Laseeni luureteenistuse tegelased Pearl ja (asutuse juht) Topper ning paljud teised. Lisaks kamaluga uusi tegelasi.

Pole kindel, aga võimalik, et teiste nimede ja muutunud identiteetidega kohtame siin lehekülgedel tapetud ja kõrgemale tõusnud Impeeriumi Esimest Mõõka Dassem Ultorit, Toc Vanemat (?) ja teises köites hukkunud ning samuti kõrgemale tõusnud Baudini, lisaks neile Anomander Rake’i venda Andarist Rake’i, eelvaatena – nende kolmas vend Silchas Ruin astub lavale viienda raamatu proloogis… Need kolm Tiste Andii venda on ausalt öelda ka minu lemmiktegelased kogu selles epopöas.

Mis on Eriksoni puhul sümptomaatiline, et mõne tegelase surm ei pruugi üldse tähendada tema lõplikku lahkumist tegevuslavalt, nad võivad tagasi ilmuda elustatuna, kõrgemale tõusnutena (mis tähendab teatavaks pooljumalaks muutumist) või muul moel. Samas pole need tagasiilmumised kunagi tobedad, vaid alati asja eest, ega võta ära siirast kurbust mõne lemmiktegelase surma puhul.

Kõik need kümme romaani räägivad suures plaanis Sandistatud Jumala tagasitulekust maailma ja tema kättemaksust, kuid seda enam, mida rohkem ta endale jüngreid hangib, kogu tema üritus üha ebasümpaatsemaks muutub, kõige tobedamad ja mõttetumad ja vastikumad tüübid kogunevad tema ümber (mitte lahedad kurikaelad, ma toonitan), pigem nagu luuserid ja hädavaresed ning seejuures mitte erilised ajugeeniused. Kallor, Toblakai, Karsa seitse surnud kivist koer-jumalat jne… nimekirja ei saa spoilerite tõttu jätkata, kuid viiendas köites jätkub (seni tegevuspaigana kaardistama) Letherii kontinendil kõik täpselt samas võtmes. Õnneks palju naljakamalt, kuigi tuimi sõdalasi on sealgi.

Kokkuvõttes väga hea ja keerukas fantasyromaan, aga Eriksoni enda skaalal ja arenevas romaanitsüklis seni nõrgim. Parimaks pean siiani selle eellugu ehk siis seeria teist romaani. Kuigi stseenid taskuvaras-palgamõrvar Cutteri ja Andarist Rake’iga veidra saare peal meenutasid sarja teise episoodi parimaid hetki nõiutud laeval surnute keskel veidras paralleelreaalsuses.

Read Full Post »

Totaalne sõda jätkub

Steven Erikson. Memories of Ice. 1187 lk. Bantam. London, 2001.

Steven Eriksoni «Malazi Langenute Raamatu» kolmas köide ei jää esimestele grammigi võrra alla, hoides sama kõrget tipptaset. 1200 lk-line tüse köide (samas mahus on ka sarja 6., 7. ja 8. osa) on täis tempokalt arenevaid sündmusi, masendavat verepulma, mitme erineva tasandi ja ajastu jumalate ja võlukunstide rivaliteeti, omanäolisi tegelasi (keskseid mitukümmend, loetelus üldse 100 kanti ja tegelikult veelgi rohkem) ja värskendavat klišeedepuudust.

Kui seeria esimene raamat kirjeldas Malazi impeeriumi koloniaalarmee vallutusi Genabackise kontinendil ning huvide sasipundart Darujhistani vabalinna ümber ja teine köide hoopis uute tegelaste ja armeede kokkupõrkeid Seitsmelinna subkontinendil ning Coltaine’i Koerte Aheliku meeleheitlikku rännakut läbi tolla mandri, siis kolmas köide jätkab esimese osa sündmustikku Genabackise mandri keskosas, kus esimese köite suured vastased on ühinenud võitlusse religioosse Pannion Domini nimelise kasvava impeeriumi vastu. Paljude vanade vaenlaste pealesunnitud liitlassuhe, surnukspeetud tegelaste elusolevaiksosutumine, mitmete esimesest ja teisest köitest õhku jäänud intriigide ja küsimuste lahendused ja palju-palju muud on siin kõik olemas.

Ei ole ilmselt sügavat mõtet laskuda erinevate rasside, jumalate panteonide ning inimeste fraktsioonide vaheliste suhete kirjeldamisse. 3. köide on paljuski esimeste sarnane, algselt omapäi arenevad süžeeliinid koonduvad tasapisi, saame teada, miks esimeses osas üsna madalaid aukraade omanud isikud oma võimete poolest kõvasti enamat väärinuks, raamatu algus on taas üsna segane, lisaks tuttavatele karakteritele toob Erikson mängu terve portsu uusi ja olusisi Malazi maailmas kaasamängijaid ning paljudki esimese osa arusaamad pööratakse pea peale.

Kui siit midagi erinevat välja tuua, siis vast siin hakkab enim esile tõusma inimeste ja jumalate suhe selles maailmas, mis sugugi ühepoolselt domineeriv ei ole ning hämmastava tõiga, et kuigi Erikson lugejaga just eriti hellalt ümber ei käi (pean silmas, et vanade mõistatuste lahenduste pakkumise tasakaalustab ta rohkete uute tegelaste, tegevusliinide ja sarja kui terviku jaoks oluliste elementide sissetoomisega, mis kõik lugemise heas mõttes tõeliseks pingutuseks teevad), tundsin mina just selle osa lugemise ajal, kuidas vajun järjest sügavamalt ja sügavamalt Steven Eriksoni nimelisse Malazi mülkasse ja tunnen seeüle vaid heameelt.

Igatahes on nüüdseks sarja lugejail ilmselt kujunenud välja omad lemmiktegelased ja lemmikliinid, aga see ei takista ka kõiki ülejäänusid kaifimast; niivõrd, kuivõrd see selles positiivsete ja negatiivsete tegelasteta maailmas võimalik on, on valitud pooled, kelle saatusele pöialt hoida.

Ja eriti hea «pisarakiskuja» oli epiloog, milles Capustani ja Corali põrgust läbikäinud sõduritele, kes parajasti vägivalla ja sõja üle «filosofeerivad», hakkab Coltaine’i Koerte Aheliku traagilist ja üliverise lõpuga lugu jutustama teise köite lõpus tapetud Malazi keiserlik ajaloolane Duiker, ikka pedagoogilistel eesmärkidel. Ega muud polegi öelda, kui et soovitan!

Read Full Post »

Koerte Ahelik – kohutavaim bodycount ulmekirjanduse ajaloos

Steven Erikson. Deadhouse Gates. 943 lk. Bantam. London, 2000.

Steven Eriksoni «Malazi»-sarja teine köide on oma romaanikompositsioonilt väga esimese osa sarnane. Deja vu tunnet süvendab kummati tõik, et kuigi tegevus toimub hoopis teisel kontinendil ja lõviosa tegelasigi on täiesti uued, siis on esimesed 200 lk-d sama segased aru saada, taaskord müttavad sadakond tegelast, neist kolm tosinat olulisemat kümnekonnas peamises tegevusliinis, mis sarnaselt esimesele köitele hakkavad kokku kasvama raamatu keskmises kolmandikus ning jõuavad raamatu viimaste lk-de ajaks paariks-kolmeks liiniks kokku.

Sarja teine raamat on esimesest veelgi süngem, kuna tegevuspaigaks olev kontinent on poliitiliselt, ajalooliselt ja sõjaliselt julmemas seisus. Inimkaotuste arv ületab siin juba igasugused mõõtmed, sama teevad ka iidsed nõidused ja mütoloogilised skeemid. Ka maht areneb – kui esimene köide oli 700 lk-d, siis käesolev on juba 900 ja kolmas 1200 lk-d paks. Neljandale (1000 lk) ja viiendale (900 lk) järgneb aga kuues (1200 lk), järgmised köited alla 1200 lk enam hakkama ei saa.

Kuid hoolimata sellisest hirmutavast mahust, on teise köite puhul Erikson ikkagi suutnud jääda oma romaanikaanoni raamidesse, pakkudes eelkõige iseseisvat lugu, millel on algus, arendus ja kulminatsioon, kandvad teemad, paralleelsed motiivid nii esimese köite sündmuste ja teemadega kui ka siinesinevate omavahel rööbiti arenevate süžeeliinide vahel.

Malazi impeeriumi maailmast rääkides on oluline tähele panna, et see pole Eriksoni ainulooming, kontseptsiooni ja maailma mõtlesid nad välja koos sõbra Ian Cameron Esslemontiga, kes nüüd on samuti asunud sellest maailmast romaane kirjutama. Kui Eriksoni tsükkel peaks koosnema kümnest telliskivipaksusest köitest (millele on juba lisandumas põhisarja kõrvaltegelastest rääkiv lühiromaanide tsükkel), siis Esslemontil on plaanis 5 romaani, esimene pealkirjaga «Nugade öö» ilmus sellises mõõdukas 300 leheküljelises mahus, aga teine läheneb juba 1000 lk-le :). Igatahes on mõlemal mehel olemas suur pilt sellest maailmast ning ka kirjutamisel olevatest romaanidest-süžeedest ja kõigest, kuhu see välja peaks jõudma. Ja veel on Eriksoni dekaloogial lahe sisemine süsteem, kus kolmas köide on esimese järg ja neljas teise järg, viiendas algab kolmas omaette suur süžeeliin, mis kõik järgmises viisikus kokku põimuvad.

Ja loomulikult ei saa nõustuda absoluutsusele pretendeeriva väitega, et mõlemad on head, aga G. R. R. Martin lihtsalt on parem kirjanik. Mina näiteks arvan vastupidi. Ja igasugused paralleelid Tad Williamsi ja Robert Jordaniga on lihtsalt kohatud. Aga kes julgeb, loeb Eriksoni ise ning veendub selles.

Read Full Post »

Kõige detailsem fantaasiamaailm üleüldse. Algus

Steven Erikson. Gardens of the Moon. 712 lk. Bantam. London, 1999.

Steven Eriksoni «Malazi Langenute Raamatu juttude» tsükkel on moodsa fantasykirjanduse absoluutne tipp. Sarja esikromaani sisust rääkides rõhutaksin just seda, et erinevalt näiteks George R. R. Martini oopuse köidetest on Erikson suutnud kirjutada sarja sel kombel, et ka selle üksikud osad on paljuski eraldi romaanid – ma ei ütle, et iseseisvalt loetavad ja ainult. Ei seda mitte, aga siiski on iga köide omaette tervik, mis Martini puhul on palju vaieldavam. Tema «Jää ja tule laulu» sarja «raamatud» iseseisvate romaanide mõõtu naljalt välja ei anna, pigem on tegu üsna juhuslikest kohtadest katkestatud ühe suure romaaniga. Eriksonil on igas romaanis siiski oma kandvad teemad, tegelased, sündmustik jne.

Lisaks peab pühadustteotava steitmendi tegema ja märkima, et Erikson on minu meelest Martinist märgatavalt parem, aga tegelikult on säärased võrdlused veidi mõttetud – nagu ei ole pointi jageleda, kas parem on viiner või lihapall, maitseasi ju. Eriksoni saaga ja Martini sari on lihtsalt niivõrd erineva ambitsiooniga ja ka erinevalt teostatud. Süngeid toone on mõlemas, aga Eriksoni storytelling on märksa keerukama ülesehitusega. Siin on olemas see Juhan Habichti kiidetud Zelazny-laad, kus lugeja visatakse mingite mastaapsete sündmuste sisse ja esimesed 200 lk-d ei saa tõesti halligi aru. Aga see on omamoodi lahe! Eriksoni sajakonna tegelase ja umbes 25-35 peamise tegelase ning (alguses) umbes 10 süžeeliini jälgmine on keerulisem, Martin kirjutab lihtsamalt, lineaarsemalt. Millest võib olla tingitud ka tõik, et ta Eriksonist üüratult popim ja fännatum on.

Kõik erinevad maagia-, ajaloo-, mütoloogia- ja poliittasandid on siin alguses paraja segapudruna koos, aga pingutus end neist läbi närida on miskil kombel väga suurt rahuldust pakkuv, üks sõber tõi välja väga hea paralleeli – George R. R. Martini puhul on meil suuresti siiski tegu Rooside sõdade loo modifikatsiooniga, kus esimestes köidetes palju muud ei olegi, siin on aga juba algusest peale niipalju tasandeid ja nüansse, et hoia ja keela. Mulle meeldivad mõlemad, aga Erikson oma keerukama romaanikuvandi tõttu lihtsalt rohkem. Eriti hakkasin seda tsüklit lugedes just mõtisklema sellele, kui keskpärased on tänapäevased ulmeraamatud just oma romaanilahenduse poolest – ja see köide ning sari laiemalt on sellest patust puhas. Siin on meil ka näide eelkõige kui suurepäraselt komponeeritud romaanist.

Kui ma mõtlen nüüd, jaanuaris 2010 tagasi veebruari peale 2007, kui ma selle raamatu kätte võtsin ja minu ees rullus esmakordselt lahti Eriksoni-Esslemonti välja mõeldud Malazi ülikeerukas ja -detailne maailm oma erinevate kontinentide, ajastute, mütoloogiate, maagiasüsteemide, impeeriumide, kangelaste ja antikangelaste, jumalate, palgamõrtsukate, taskuvaraste, väejuhtide, suurte võlurite, kaupmeeste ja – Eriksoni lemmikute – ajastuid vanade sõdalastega, siis mis ma ikka oskan öelda? Me saame reaalajas osa millestki väga võrratust ja vaimustavast.

Praegu tundub see juba justkui väga ammu olnud, kui ma esimest korda sain pealt näha Malazi impeeriumi ma ei mäleta mis number armee vallutussõjaretke Genabackise mandril, vabalinna Darujhistani ihaldamist… ja kõike, mis sellest välja tuli. Hiljem on lisandunud teised mandrid, teised impeeriumid, lugematu arv tegelasi ning meeletult palju sündmusi ja tegevust, mis sellele ajahetkele X, sellele käivituspunktile eelnes ja järgnes. Erikson väärib seda väikest pateetikahetke!

Read Full Post »

Euroopa superstaar esimest korda inglise keeles!

Andrzej Sapkowski. The Last Wish (Ostatnie zyczenie; 1993). 280 lk. Tõlkinud Danusia Stok. Gollancz. London, 2007.

2007. aastal jõudis Sapkowski siis lõpuks ametlikult raamatukaante vahel ingliskeelsele ulmeturule. Kirjastuse Orion ulmeimprinti Gollancz võib selle sammu eest vaid kiita, veidi laitust väärib ehk tõik, et järgmisena ilmus ingliskeelsena esimene viiest Geralti-romaanist ning teine (ja tuumakamgi) jutukogu jäetakse vahele. Vähemalt esialgu. Aga hea et niigi läks.

Tuleb tunnistada, et Vaisbroti venekeelses tõlkes olengi lugenud vaid jutukogusid, romaanid ootavad siiani kuskil kaugel lugemisjärjekorras (Geralti-sarja esimese venekeelse väljaande kirillitsa šriftivalik oli ilge ning see muutis muidu mitte maailma silmapärasema teksti – kirillitsa – lugemise veelgi vastikumaks). Vaisbroti tekst on igatahes nende 2 esimese kogu põhjal väga hea. Danusia Stok on ingliskeelse tõlkega samuti üsna hea töö ära teinud, otseselt karjuma ei võtnud ühegi koha peal, kuigi vene tõlge tundus veidi loomulikum. Ilmselt Geralti-maailma kultuuri-mütoloogiatausta tõttu.

Kogumiku enda kohta on raske miskit uut öelda. Ülelugemine tõi meelde kõik algsedki emotsioonid. Raamatu keskpaigani tunduvad jutustuste vahele pikitud palad üsna mõttetud, aga omandavad köite lõpuks üsna vajaliku positsiooni. Lugude endiga on kah nii-ja-naa. Esimene on «Marduse» vahendusel tuntud ju juba 94. aastast vist. Edasi arenevad nad kord tõusvas, kord langevas tempos.

Esimesed kolm lugu juhatavad sarja ja maailma sisse, kusjuures ülelugemisel tundus nüüd vähemverisem «Tõetera» paremgi kui «Väiksema kurja» nime kandev tapatalg. «Küsimus hinnast» ja «Maailma äär» algavad palaganidena ja keeravad karmjulmaks, esimene paremini, teine veidi nõrgemalt. Kogu lõpetav «Viimane soov» algab üsna karmilt ning keerab lõpuks laustsirkuseks, kui Geralt-Yennefer läbi ruumiportaali maadeldes keset banketti kaaviari jmt keskele põrandale püherdama satuvad, aga nagu kõik eelarvustajad on märkinud, siis selline naerupisaratest kurbusepisarateni või vastupidi ongi Sapkowski stiil ja laad.

Yennefer esimese kogumiku jooksul veel sümpaatseks tegelaseks ei muutu, see juhtub teises kogus, samas Geralti trubaduurist kaaslane Dandilion/Võilill (vene tõlkes Ljutik/Tulilill) on esmapilgul küll groteskselt igavaks joonistatud, kuid tegelikult Sapkowski järjekindlus ning lauliku huumorisoon muudavad ta vaat et lahedaimaks tegelaseks.

Tänapäeva karmrealistliku ja äärmiselt verise fantaasiakirjandusega on Sapkowskil seosed täitsa olemas. Kui alamžanri algatajad George R. R. Martin ja Steven Erikson kirjutasid esimesed selles võtmes tekstid valmis 1980-90. aastate vahetusel (esikköited ilmusid küll alles 1996 ja 1999), siis samasse kümnendivahetusse jääb ju ka Geralti-sarja algus. Oma romaanidega (1994-99) ennetas Sapkowski aga suuresti mõlemat.

Geralti-sarja juttudes ei ole vast ainult üht tollele alamžanrile ingliskeelses maailmas iseloomulikku – panoraamsust, need lood on väga lokaalsed. Mis ei tee neid aga grammigi halvemaks. Ka nende juttude  kirjutamisajale mõeldes on Sapkowski sisuliselt ingliskeelsetest autoritest ühe ringiga ees olnud.

Võib julgelt soovitada! See ingliskeelne on köide suuremates raamatupoodides kenasti saadaval. Ning otse loomulikult ei ole Geralt sorts! Mina jätaks selle vedmani vahest hoopis tõlkimata…

PS. Pealkirjaks valisin hüüatuse raamatu ingliskeelse pehmekaanelise väljaande esikaanelt.

Read Full Post »