Victor Rousseau. The Beetle Horde. Ajakirjas Astounding Stories of Super-Science, jaanuar 1930 – veebruar 1930.
Victor Rousseau on 20. sajandi alguse ulmeajakirjade eelse pulpulme perioodi austajatele üsna tuntud nimi. Juudist isa ja prantslannast ema peres 1879. aastal Inglismaal sündinud Avigdor Rousseau Emanuel elas suure osa oma elust Ameerikas ja Kanadas ning kuigi ta ulmekarjäär kestis 1911. aastast kuni 1941. aastani, ilmusid tema tuntuimad ulmeromaanid siiski Munsey ajakirjades aastail 1916–1921. Kui 1920ndate keskel Weird Tales ja Amazing Stories olid alustanud spetsialiseerunud ulmeajakirjade traditsiooni, hakati mitmeid Rousseau tekste ulmeajakirjades taasavaldama ning kirjanik jätkas uute ulmetekstide avaldamist läbi kogu 1930ndate, ometi ei loeta neid enam ta tippude hulka, ka kirjaniku suurim kuulsus jäi perioodi 1915–1930. Mõnda kirjaniku tolle perioodi teksti tutvustan lühidalt oma ulmeajakirja Amazing Stories ajaloos Täheaja ajaveebis.
Mõtlesin siin millalgi, et loeks läbi legendaarse ameerika ulmeajakirja Astounding päris esimese numbri, 1930. aasta jaanuarinumbri, mis ilmus müüki detsembris 1929. Selle isegi ulmekirjanikuna tuntud Harry Batesi (mäletate ju küll juttu «Hüvasti, meister» (Farewell to the Master; 1940), kus tegutsesid Gnut ja Klaatu ja ajakirjanik Cliff Sutherland) toimetatud ajakirjanumbri avabki Victor Rousseau lühiromaan «Põrnikate hord».
«Põrnikate hord» jutustab kapten Stormi juhitud Lõunapooluse ekspeditsioonist aastal 1930, mille juurde naaseb lennukiga eelluuret tegemas käinud tandem, piloot Tommy Travers ja geoloog Jim Dodd. Nad on teinud pöörase avastuse: nimelt on Dodd leidnud inimese suuruse põrnika kitiinist kesta ning selle lennukis kaasa vedanud. Sõbrad lendavad uuesti välja, kuigi kõik märgid näitavad, et kisub polaartormiks. Nende lennuk satubki tormikeerisesse, saab kõvasti räsitud, kaotab juhitavuse ning langeb täpselt Lõunapooluse juures laiuvasse hiiglaslikku auku. Kui lennuk augu põhjas lõpuks maapinnaga kokkupuutel puruneb, avastavad mehed end parasvöötmega kliimaga maalt. Maalt, mis asub maakera sisemuses ja mida asustavad needsamad inimese-suurused hiiglaslikud põrnikad, kes karjatavad seal maa all neile alluvat nõrka inimeste rassi.
Üllatusena avastavad mehed, et seda põrnikate ühiskonda juhib eelmisel polaarekspeditsioonil kadunuks jäänud geoloog Bram, kes kasutab selleks oma välgumihkli tuld, mida põrnikad kardavad, ja ühe surnud põrnika kitiinist kesta, millest on endale põrnikat meenutava justkui «raudrüü» meisterdanud.
Peagi tekib meeste ja Brami vahel konflikt, viimane on maa all ilmselgelt aru kaotanud ja sonib midagi põrnikate hordi eesotsas maailma vallutamisest ja inimrassi orjastamisest, kuna põrnikad olla hulka perfektsemad olendid. Dodd ja Travers ning neid abistav Submundia (nagu maa-alust tsivilisatsiooni kutsutakse) inimrassist pärit tütarlaps Haidia otsustavad mööda keerulist ja hiiglaslikku koobastikku põgeneda…
Tegu on klassikalise pulpseiklusega par excellence, milles on ühendatud nn. kadunud maailma motiiv, täpsemalt selle õõnsa maa alaliik, hullu teadlase ja koletislike elukate süžeega ning on kummastav mõelda, kui palju sarnast on selles loos näiteks paar aastat hiljem valminud H. P. Lovecrafti «Hullumeelsuse mägedega» (lennukid, Antarktika-ekspeditsioon, maa-alune tsivilisatsioon, monstrumid). Samuti on üllatav, kui realistlikus ja kohati eneseirooniliseski võtmes Rousseau selle üdini jabura süžee on esitanud. Ja kõige üllatavam on, et see isegi töötab!
Sellest paralleelist ei maksa muidugi arvata, justkui olnuks Rousseau tekst tolles ajas ainuke teine Antarktika-jutt Lovecrafti kõrval, kaugeltki mitte. Antarktikas asuvad kadunud tsivilisatsioonid ja maapõues peituvad soodsama kliimaga iidsed inimasustused olid sajandi esimese poole pulpulmes vägagi levinud motiiviks ja tegevuskohaks.
Hinde langetasin «kolmele» peamiselt seetõttu, et loo teine osa Astoundingu 1930. aasta veebruarinumbris ei küündinud enam teose alguse tasemele. Meie kangelased jõuvad pärast dramaatilist jälitamist maa-alustes koobastes lõpuks tagasi maapinnale ja seda juba Austraalia kuskil keskosa tühermaal ning seal jätkub nende madin Brami juhitud põrnikate hordiga, mis on alustanud oma maailmavallutust. Lõpp kannatab kiirustamise all ning on üldse kuidagi magedalt lahendatud. Ilmselt oli ka tegevuspaiga vahetamine karmide Antarktika polaarväljade asemel Austraalia kuiva ja elutu kõrbemaastiku vastu suur viga.
NEED READ 