Andrzej Sapkowski. Blood of Elves (Krew elfów; 1994). 320 lk. Tõlkinud Danusia Stok. Gollancz. London, 2008.
Need marssal Milan Raupennecki sõnad on küll motoks romaani neljandale peatükile, aga väljendavad üsna hästi terves Neljas kuningriigis romaani alguseks valitsevat meelsust Vanema Rahva suhtes.
Andrzej Sapkowski wiedzmin Geralti saagale ei saa kunagi kiitust ülearu. Kahte kogumikku koondatud 12 jutustusest koosnevale tsüklile, kus Geralt madistas suures osas erinevate poolüleloomulike monstrumite ja koletistega, järgneb viiest romaanist koosnev wiedzmini saaga, millele Sapkowski esikromaan «Elffide veri» ärevaks avataktiks on, nagu arvustajad varemgi juba märkinud.
Romaanipentaloogia keerleb Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri kujunemise ümber. Tüdrukul on erilised võimed, ta on Allikas, ta on Saatus. Geralti saatus ja talle määratud juba enne oma sündimist. Esimese romaani alguses on Geralt päästnud väikse Ciri Cintra okupeerinud Nilfgaardi vägede käest ning viinud ta wiedzminite kantsi nende elukutset õppima, hiljem saab tüdruk veel Yenneferilt Melitele kloostris võlukunsti alast koolitust.
Ehk siis kui ühest küljest on tegu Ciri kasvamise ja enese tundmaõppimise looga, siis teisalt näitab romaan järjest ära kõik need, kes Cirile eri põhjustel jahti peavad, lisaks kaardistab Sapkowski siin üsna hästi ära kogu tegevuspaiga poliitilise ja etnilise geograafia, faunaga oleme kursis juba jutukogudestki 🙂
Mulle meeldis väga, et tegevust eri peatükkides eri tegelaste kaudu näidati, see kaameramehe positsiooni muutumine mõjus hea vaheldusena, kuigi romaani kompositsiooni see terviku mõttes ehk pisut lõdvendas. Samas ei ole kindlasti tegu sellise lugemismaterjaliga, mida võiks kerge vaevaga mitmeks päevaks pooleli jätta. Pigem on see ikka raamat, mis loeb ennast ise.
Poola ja kogu Mandri-Euroopa ilmselt populaarseima fantaasiakirjaniku Sapkowski Geralti-maailm on selline pseudokeskaegne ja poliitiline, et tõesti meenutab paljuski vendade Strugatskite meistriteose «Raske on olla jumal» tegevuspaika Arkanari, nagu on osutatud.
Lisaks mõnusalt süngele, ängistavale ja justkui äikese-eelsele maailmamiljööle tuleb Sapkowski suureks plussiks ja oluliseks uuenduseks fantasykirjanduses lugeda sellisel määral sisse toodud küüniliste, sarkastiliste ja irooniliste – ning tihti omakasupüüdlike et mitte rohkem öelda… – tegelaste hulka. Olgu, juba 1970. aastate lõpust ja olulisel määral 1980. aastail muutsid fantaasiakirjandust ses suunas juba ka Stephen R. Donaldson ja Glen Cook, näiteks…
Aga kui new fantasy loojateks peetakse suuresti siiski Robin Hobbi, George R. R. Martinit ja Steven Eriksoni, siis tegelikult tõi mitmeid neid elemente, mille lisamise ja kokkusulatamisega nimetatud autorid 1980. aastateks ära kopitanud ja suhte- ning rännakuseebiks muutunud fantasyžanri 1990. aastail reanimeerisid ning 21. sajandi alguseks moodsaks ning elujõuliseks kirjandusliigiks voolisid, žanrisse tegelikult 1990. esimesel poolel just poolakas Andrzej Sapkowski.
Igatahes kui Martin suudab oma 800-leheküljelise romaani kohta luua umbes ühe küünilise ja poolteist iroonilist tegelast ning kolm sarkastilist nalja ning Robin Hobb osalt siiski «tädikirjanduse» (Varrak, noh :)) esindajana on sellest patust hoopis puhas, siis alles 1999. aastal debüteerinud Steven Erikson suutis ingliskeelsesse fantaasiakirjandusse tuua selles kontsentratsioonis julmküünilist ja kuivkibedat huumorit, millega Sapkowski euroopa keeltes juba mitmeid aastaid vabalt žongleeris.
Sapkowski romaani meeldejäävaimad tegelased on igatahes küünilised, iroonilised, sarkastilised, sapised ja teravkeelsed naisvõlurid Yennefer ning Triss Merigold – kes mõlemad on sunnitud oma südames Geralti kõrvale ruumi tegema ka Cirile. Igatahes viimaste aastate lugemusest nii lahedaid naistegelasi õieti ei mäletagi.
«Elffide vere» headus on igati äraproovitud – romaan on ilmunud lisaks mitmele poolakeelsele väljaandele tšehhi (1995), vene (1996), hispaania (2003), leedu (2006), bulgaaria (2008), prantsuse (2008), saksa (2008) ja inglise (2008 Suurbritannias ja 2009 USAs) keeles. Teisi tõlkekeeli ei tea, aga vene keeleski on teosest ilmunud mitu trükki. Inglise keeles on romaan olemas brittide kõvakaanelise, suure pehmekaanelise ja keskmise pehmekaanelise ning ameeriklaste taskuformaadis pehmekaanelisena, mida minagi lugesin.
Moraaliks võiks vist öelda, et hea asi tuntakse lõpuks ära ning võtab aega, mis ta võtab, aga see jõuab teenitud tunnustuse ning tänulike lugejateni.
Romaani on ka rohkelt auhinnatud – alates ilmumisjärgselt võidetud poolakate Janusz A. Zajdeli auhinnast aasta parimale ulmeromaanile ning tšehhide ulmeakadeemia tõlkekategooria auhinnast kuni nüüd ingliskeelsesse ulmeruumi jõudnuna (lugejahääletuse tulemusel!) saadud David Gemmelli Legendi auhinnani 2008 aastal. Muide, finaalhääletusel alistas Sapkowski siin näiteks Joe Abercrombie, Brent Weeksi ja Brandon Sandersoni – kolm uue põlve menukirjanikku!
Igatahes kui vene keelt lugevate eesti ulmefännide seas puhkes Sapkowski-buum eelmise sajandi lõpuaastail, mil siin jõudsid müügile Geralti-seeria kogumikud ja romaanid Jevgeni Vaisbroti (1923-2006) väga heas tõlkes, siis nüüd on võimalik ka kõigil ainsa võõrkeelena inglist valdavail fantasyfännidel Sapkowski suurepärase maailma ja jutuvestmisoskusega Danusia Stoki täitsa heas tõlkes tutvust teha. Muide, Sapkowski hindas Vaisbroti tõlkeid ja teda nende kaudu ka kirjaniku pöörasele venemaisele menule kaasaaitajana sedavõrd, et pühendas tõlkija surma järel ilmunud romaani «Lux perpetua» just Vaisbroti mälestusele.
Sapkowskil on ingliskeelses maailmas läinud õnnetult vaid tõlgete kaanekujundustega, sest kirjastajad nii Londonis kui New Yorgis on eelistanud ilma tegevuse ja inimesteta sümboolseid esemeid eksponeerivaid esikaasi. Eks tegevuse või inimestega kaanepildid võivad üsna jubedad välja kukkuda, nagu juhtus leedukate Sapkowski tõlgetega. Nende kaanepildid on nii koledad, et ma ei suutnud ühtegi siia lisada. Huvilised vaatavad omal riisikol siit.
Poolakate endi kaanepilte võib pidada maitsekateks, aga need jäävad ikkagi veidi minimalistlikuks. Tasakaalustamaks neid tegevusliku kaanekunsti näitega, lisasingi siia prantslaste Bragelonne’i väljaande kaanepildi. Väga head on ka venelase Duboviku kaanepildid, aga «Elffide verele» temalt kaanepilti miskipärast ei tellitud, sestap jõuame Duboviku suurepärase käekirja demonstreerimiseni alles järgmise köite – «Põlguse tunni» – arvustuses.
Sapkowski ja eesti keel? Tuleb nukralt pead vangutada ja käsi laiutada. Marduses on 1994. aastal ilmunud esimese Geralti jutu «Wiedzmin» Mario Kivistiku piraattõlge «Sorts». Tegu on siis kaudtõlkega venekeelsest viletsamast (ehk siis mitte Vaisbroti tehtud) tõlkest. Sapkowski juttude ja romaanide tõlked ning nende väljaandmine seisab minu teada pudelikaela taga, mille nimeks on poola keelt valdav ja ulmesse üldiselt heatahtlikult suhtuv ning oma erilist staatust honorari küsimisel kurjasti mitte kasutav tõlkija. Viimast tingimust pole minu teada tänaseni täita õnnestunud.
PS. Et kellelgi ei jääks vale muljet, siis loomulikult pole Geralt «sorts» ja ning poolakeelset sõna «wiedzmin» ei tohiks nii tõlkida. Ka venekeelset sõna «vedmak» mitte.
Andrzej Sapkowski. The Last Wish – kirjaniku esimene Geralti-juttude kogumik.
NEED READ 