Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 28. apr. 2010

Andrzej Sapkowski. Blood of Elves (Krew elfów; 1994). 320 lk. Tõlkinud Danusia Stok. Gollancz. London, 2008.

Need marssal Milan Raupennecki sõnad on küll motoks romaani neljandale peatükile, aga väljendavad üsna hästi terves Neljas kuningriigis romaani alguseks valitsevat meelsust Vanema Rahva suhtes.

Andrzej Sapkowski wiedzmin Geralti saagale ei saa kunagi kiitust ülearu. Kahte kogumikku koondatud 12 jutustusest koosnevale tsüklile, kus Geralt madistas suures osas erinevate poolüleloomulike monstrumite ja koletistega, järgneb viiest romaanist koosnev wiedzmini saaga, millele Sapkowski esikromaan «Elffide veri» ärevaks avataktiks on, nagu arvustajad varemgi juba märkinud.

Romaanipentaloogia keerleb Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri kujunemise ümber. Tüdrukul on erilised võimed, ta on Allikas, ta on Saatus. Geralti saatus ja talle määratud juba enne oma sündimist. Esimese romaani alguses on Geralt päästnud väikse Ciri Cintra okupeerinud Nilfgaardi vägede käest ning viinud ta wiedzminite kantsi nende elukutset õppima, hiljem saab tüdruk veel Yenneferilt Melitele kloostris võlukunsti alast koolitust.

Ehk siis kui ühest küljest on tegu Ciri kasvamise ja enese tundmaõppimise looga, siis teisalt näitab romaan järjest ära kõik need, kes Cirile eri põhjustel jahti peavad, lisaks kaardistab Sapkowski siin üsna hästi ära kogu tegevuspaiga poliitilise ja etnilise geograafia, faunaga oleme kursis juba jutukogudestki 🙂

Mulle meeldis väga, et tegevust eri peatükkides eri tegelaste kaudu näidati, see kaameramehe positsiooni muutumine mõjus hea vaheldusena, kuigi romaani kompositsiooni see terviku mõttes ehk pisut lõdvendas. Samas ei ole kindlasti tegu sellise lugemismaterjaliga, mida võiks kerge vaevaga mitmeks päevaks pooleli jätta. Pigem on see ikka raamat, mis loeb ennast ise.

Poola ja kogu Mandri-Euroopa ilmselt populaarseima fantaasiakirjaniku Sapkowski Geralti-maailm on selline pseudokeskaegne ja poliitiline, et tõesti meenutab paljuski vendade Strugatskite meistriteose «Raske on olla jumal» tegevuspaika Arkanari, nagu on osutatud.

Lisaks mõnusalt süngele, ängistavale ja justkui äikese-eelsele maailmamiljööle tuleb Sapkowski suureks plussiks ja oluliseks uuenduseks fantasykirjanduses lugeda sellisel määral sisse toodud küüniliste, sarkastiliste ja irooniliste – ning tihti omakasupüüdlike et mitte rohkem öelda… – tegelaste hulka. Olgu, juba 1970. aastate lõpust ja olulisel määral 1980. aastail muutsid fantaasiakirjandust ses suunas juba ka Stephen R. Donaldson ja Glen Cook, näiteks…

Aga kui new fantasy loojateks peetakse suuresti siiski Robin Hobbi, George R. R. Martinit ja Steven Eriksoni, siis tegelikult tõi mitmeid neid elemente, mille lisamise ja kokkusulatamisega nimetatud autorid 1980. aastateks ära kopitanud ja suhte- ning rännakuseebiks muutunud fantasyžanri 1990. aastail reanimeerisid ning 21. sajandi alguseks moodsaks ning elujõuliseks kirjandusliigiks voolisid, žanrisse tegelikult 1990. esimesel poolel just poolakas Andrzej Sapkowski.

Igatahes kui Martin suudab oma 800-leheküljelise romaani kohta luua umbes ühe küünilise ja poolteist iroonilist tegelast ning kolm sarkastilist nalja ning Robin Hobb osalt siiski «tädikirjanduse» (Varrak, noh :)) esindajana on sellest patust hoopis puhas, siis alles 1999. aastal debüteerinud Steven Erikson suutis ingliskeelsesse fantaasiakirjandusse tuua selles kontsentratsioonis julmküünilist ja kuivkibedat huumorit, millega Sapkowski euroopa keeltes juba mitmeid aastaid vabalt žongleeris.

Sapkowski romaani meeldejäävaimad tegelased on igatahes küünilised, iroonilised, sarkastilised, sapised ja teravkeelsed naisvõlurid Yennefer ning Triss Merigold – kes mõlemad on sunnitud oma südames Geralti kõrvale ruumi tegema ka Cirile. Igatahes viimaste aastate lugemusest nii lahedaid naistegelasi õieti ei mäletagi.

«Elffide vere» headus on igati äraproovitud – romaan on ilmunud lisaks mitmele poolakeelsele väljaandele tšehhi (1995), vene (1996), hispaania (2003), leedu (2006), bulgaaria (2008), prantsuse (2008), saksa (2008) ja inglise (2008 Suurbritannias ja 2009 USAs) keeles. Teisi tõlkekeeli ei tea, aga vene keeleski on teosest ilmunud mitu trükki. Inglise keeles on romaan olemas brittide kõvakaanelise, suure pehmekaanelise ja keskmise pehmekaanelise ning ameeriklaste taskuformaadis pehmekaanelisena, mida minagi lugesin.

Moraaliks võiks vist öelda, et hea asi tuntakse lõpuks ära ning võtab aega, mis ta võtab, aga see jõuab teenitud tunnustuse ning tänulike lugejateni.

Romaani on ka rohkelt auhinnatud – alates ilmumisjärgselt võidetud poolakate Janusz A. Zajdeli auhinnast aasta parimale ulmeromaanile ning tšehhide ulmeakadeemia tõlkekategooria auhinnast kuni nüüd ingliskeelsesse ulmeruumi jõudnuna (lugejahääletuse tulemusel!) saadud David Gemmelli Legendi auhinnani 2008 aastal. Muide, finaalhääletusel alistas Sapkowski siin näiteks Joe Abercrombie, Brent Weeksi ja Brandon Sandersoni – kolm uue põlve menukirjanikku!

Igatahes kui vene keelt lugevate eesti ulmefännide seas puhkes Sapkowski-buum eelmise sajandi lõpuaastail, mil siin jõudsid müügile Geralti-seeria kogumikud ja romaanid Jevgeni Vaisbroti (1923-2006) väga heas tõlkes, siis nüüd on võimalik ka kõigil ainsa võõrkeelena inglist valdavail fantasyfännidel Sapkowski suurepärase maailma ja jutuvestmisoskusega Danusia Stoki täitsa heas tõlkes tutvust teha. Muide, Sapkowski hindas Vaisbroti tõlkeid ja teda nende kaudu ka kirjaniku pöörasele venemaisele menule kaasaaitajana sedavõrd, et pühendas tõlkija surma järel ilmunud romaani «Lux perpetua» just Vaisbroti mälestusele.

Sapkowskil on ingliskeelses maailmas läinud õnnetult vaid tõlgete kaanekujundustega, sest kirjastajad nii Londonis kui New Yorgis on eelistanud ilma tegevuse ja inimesteta sümboolseid esemeid eksponeerivaid esikaasi. Eks tegevuse või inimestega kaanepildid võivad üsna jubedad välja kukkuda, nagu juhtus leedukate Sapkowski tõlgetega. Nende kaanepildid on nii koledad, et ma ei suutnud ühtegi siia lisada. Huvilised vaatavad omal riisikol siit.

Poolakate endi kaanepilte võib pidada maitsekateks, aga need jäävad ikkagi veidi minimalistlikuks. Tasakaalustamaks neid tegevusliku kaanekunsti näitega, lisasingi siia prantslaste Bragelonne’i väljaande kaanepildi. Väga head on ka venelase Duboviku kaanepildid, aga «Elffide verele» temalt kaanepilti miskipärast ei tellitud, sestap jõuame Duboviku suurepärase käekirja demonstreerimiseni alles järgmise köite – «Põlguse tunni» –  arvustuses.

Sapkowski ja eesti keel? Tuleb nukralt pead vangutada ja käsi laiutada. Marduses on 1994. aastal ilmunud esimese Geralti jutu «Wiedzmin» Mario Kivistiku piraattõlge «Sorts». Tegu on siis kaudtõlkega venekeelsest viletsamast (ehk siis mitte Vaisbroti tehtud) tõlkest. Sapkowski juttude ja romaanide tõlked ning nende väljaandmine seisab minu teada pudelikaela taga, mille nimeks on poola keelt valdav ja ulmesse üldiselt heatahtlikult suhtuv ning oma erilist staatust honorari küsimisel kurjasti mitte kasutav tõlkija. Viimast tingimust pole minu teada tänaseni täita õnnestunud.

PS. Et kellelgi ei jääks vale muljet, siis loomulikult pole Geralt «sorts» ja ning poolakeelset sõna «wiedzmin» ei tohiks nii tõlkida. Ka venekeelset sõna «vedmak» mitte.

Andrzej Sapkowski. The Last Wish – kirjaniku esimene Geralti-juttude kogumik.

Read Full Post »

Peter F. Hamilton. A Second Chance at Eden. 496 lk. Pan. London, 1998.

«A Second Chance at Eden» on korraga romaan ja kogumik. Kogumik koosneb seitsmest lühemast ja pikemast tekstist, kesksel kohal neist on samanimeline 200-leheküljeline romaan, millele siinkohal keskendungi. Peamiselt Hamiltoni varasemasse loominguperioodi kuuluvad ning hiljem kergelt ümber kirjutatud jutud on väga ebaühtlase tasemega ning ei anna minu hinnangul eriti midagi juurde kujutatud maailmale, mistõttu kahtlen väga otsuse mõttekuses neid Konföderatsiooni sarja sobivateks ümber kirjutada.

Kogumik kuulub siis nagu juba öeldud Peter F. Hamiltoni suurde Konföderatsiooni sarja, mille monumentaalse keskme moodustab kokku ligi 4500 lehekülge paks «Night’s Dawni» triloogia – «The Reality Dysfunction» (1996), «The Neutronium Alchemist» (1997) ja «The Naked God» (1999).

Romaan «Uus šanss paradiisis» on tõeliselt hea kriminull ulmelises keskkonnas, nagu neid juba 1950. aastail Asimov kirjutas. Ja hiljem mitmed teised. Romaani tegevus toimub Jupiteri orbiidil asuval tehiskaaslasel nimega Eeden. See «tehiskaaslane» pole mitte hunnik metalli, vaid pigem tehislik eluvorm, mis hangib Jupiteri pealt Maale tarvilikku gaasi ning kuulub ÜRO haldusalasse.

Asunduse kolonistidel on kõigil läbi viidud teatav geneetiline mutatsioon, mis võimaldab neil omavahel mõtte tasandil suhelda – suur erinevus Maa inimestega võrreldes, mistap ka (muide naissoost) paavst asunduse kogu täiega kirikuvande alla paneb, kuna selline ühisteadvus ja -tunnetus kaotab pikapeale vajaduse kiriku ja jumala, patukahetsuse ja lunastuse järele.

Asunduses levivad seetõttu separatismimõtted. Romaani alguseks on tapetud iseseisvuslaste üks juhte. Asunduse uueks politseiülemaks on määratud Maalt pärit mees, kes oma perega romaani avapeatükis Eedenisse jõuab.

Lisaks mõrvaloole tekivad kohe konfliktid ka politseiülema peres – tema naine on katoliiklane, kes mingil juhul ei taha midagi kuulda ühisteadvuse-geenist, lapsed soovivad seda endale aga kohe, kuna muidu polevat võimalik uues kohas omaealiste seltskonda sulanduda. Ka politseiülem kogeb peagi, et vajab geeni elementaarseimategi tööülesannete täitmiseks.

See lühike romaan on ühest küljest hästi lihtne ja pigem kindlasti alatäidetud tekst kui ülekoormatud, leian ma. Maailm on välja joonistatud veidi skemaatiliselt, ometi oleks siin ruumi ka detailsemaks world-buildinguks, kui Hamilton seda oma tiiraste seksistseenidega ei tõttaks täitma. Aga romaanist välja kooruv religioosne dilemma, enese ohverdamine teiste õnne nimel ning kogu idee suur sümbolism annavad kokkuvõttes vägagi meeldiva lugemiselamuse.

Eriti lahe oli romaani algus, kui politseiülem saabub oma uude töökohta Eedeni nimelisse asundusse. Tema sisemonoloogid tõid minul silme ette kohe karmi koolkonna detektiivkirjanduse kangelaste sisekosmose ja maailmapeegelduse ja kõrvus võis kuulda Humphrey Bogarti häält. Hamilton paneb ikka kuradi lihtsate vahenditega masinavärgi pea täiuslikult tööle, tuleb tunnistada!

On äärmiselt kummaline ja teisalt vist loomulik, et 1990. aastate teisel poolel tuli korraga kolmel Briti fantastil pähe enamvähem sarnane tulevikustsenaarium, mida nad siis alates umbes aastast 1996/1997 teostama asusid: Hamiltonil tema Konföderatsiooni-maailm, Paul J, McAuley’l Vaikse sõja tsükkel ning Alastair Reynoldsil Revelation Space’i tulevikuajalugu.

Neid ühendab (alustuseks) päikesesüsteemi erinevate taevakehade tasahilju asustama hakkamine, nende teatav terraformimine, geneetilised muundamised ja kõikvõimsad geenivõlurid ning siis ka pähe istutatud tehislik kollektiivmõistusele teed rajav jubin. Eks erinevaid jooni on ka küllaga, aga ühisosa paistab hetkel isegi suurem.

Read Full Post »