Robert A Heinlein. Destination Moon. Ajakirjas: Short Stories, september 1950.
Lühiromaan «Sihtpunkt Kuu» on üks kummaline tekst. See peaks olema samanimelise 1950. aasta filmi, mille stsenaariumi autorite seas oli samuti Heinlein, romaniseering, ometi on selle konkreetne sündmustik filmi omast siiski üksjagu erinev, ka tegelastel on (ühe erandiga) teised nimed. Tänapäeval filmide romaniseeringud päris sellised pole.
Ka on tekst kummaline, kuna ilmus ajakirjas Short Stories (Lühijutud), mis oli aastail 1890–1959 ilmunud pulpajakiri, kuid peamiselt seiklusjutte, vesterneid ja kriminulle avaldav ajakiri… nii et see Heinleini tekst on üks erandlikke SF-materjale, mis seal kunagi üldse ilmus.
Samuti on tekst kummaline, kuna käsitleb suhteliselt sama teemat, mida ka kirjaniku esimene noorsooromaan «Rakettlaev Galileo» (Rocket Ship Galileo; 1947) ja lühiromaan «Mees, kes müüs Kuu maha» (The Man Who Sold the Moon; 1950). Lausa sel määral, et sekundaarkirjanduses on levinud väited, nagu baseeruks film (osaliselt) neil teostel. Olemata lugenud «Galileod», kuid tuttav sisukirjeldusega, ning olles lugenud «Meest, kes müüs Kuu maha», ei saa selle väitega nõustuda. Pigem on siis nii, et filmis (ja filmiga paralleelselt sündinud samanimelises, siinarvustatavas lühiromaanis) on kasutatud nois tekstides esinenud motiive ja teemasid, aga «baseerumiseks» tundub ikka, et ebapiisavalt vähe.
Heinleinid Kuul ehk siis filmi võtteplatsil.
Lugu algab sellega, et Mojave kõrbes ehitatakse kuuraketti, mis saab nimeks Luna. Esimest raketti, mis viiks inimesed Kuule. Paraku ei saa see lendamisluba, õieti on selle testidki pooleli. Ameerika Ühendriikide valitsus tahab selle aatomimootoriga raketi edasised katsetud üle viia mõnele eraldatud Vaikse ookeani saarele, kuid kuulennuga seotud mehed arvavad, et valitsus tahab vaid üritusele kaikaid kodaraisse loopida ning lendu määramatusse tulevikku edasi lükata. Raketistardi järjekordse harjutuse kattevarjus otsustavad mehed siiski tegelikult startida…
Doktor Robert Corley, kontradmiral «Red» Bowles ning Barnes Aircrafi juht Jim Barnes arutavad kõik kiirustades läbi ning peavad viimasel hetkel neljanda mehe ekspeditsioonil asendama, kuna see satub pimesoolepõletikuga haiglasse. Igatahes õnnestub nende start loetud minutid enne kohtumääruse kohale jõudmist, mis kõik katsetused keelustab. Meie vaprad kosmose-kolumbused on teel Kuule, sinna jõutakse ka kohale, arutatakse võimalike maandumistehnikate üle ning lõpuks õnnestub rakett napilt ohutult ja ühes tükis ka Kuu pinnale tuua.
Nalja saab kah. Kui üks tegelane, kelle kodus parajasti reisidetaile arutatakse, tunnistab üles, et rääkis salajasest ettevõtmisest ka oma naisele, ei tule kellelgi tegelasist pähe kutsuda naist teisest toast või ülakorruselt kohale ning paluda tal sellest sõbrannadele mitte rääkida. Ei, admiral lihtsalt helistab oma staapi ja annab käsu see maja telefonivõrgust välja lülitada. Samas aga muutuvad need Heinleini meestegelased teekonnal Kuule kosmoseraketis ise parajateks «beata kanadeks», vaidlevad emotsioonide pinnalt, käituvad irratsionaalselt ja üdini tüütavalt, langetavad kahtlase väärtusega otsuseid – see tundus korraga ääretult ebausutav ja jama ning samuti võttis maha üksjagu lugejas nende meeste suhtes tekkinud respekti.
Chesley Bonestelli kuulus kuurakett.
Seoses ÜROs Nõukogude Liidu ja USA vahel toimuvate kisklemistega ja Külma sõja puhkemise tõttu on admiral Bowlesi meelest vaja kiiresti Maale teada anda, et Kuule on jõudnud ameeriklased ja selle enda omaks kuulutanud. Paraku ei õnnestu aga raadiosignaali saatmine Maale, kuna rakett on maandunud nii kehvasti, et täpselt jääb miski mäeahelik Maa nähtava trajektoori ja raketi vahele. Õige pea tehakse teinegi rahutuks tegev avastus – kaugel Kuu pinnal silmatakse mingeid ehitisi ning pole võimalik aru saada, kas need on sinna jätnud miljonite aastate eest marslased või mis iganes tulnukad, või näiteks venelased, kes äkki on ka salaja Kuule jõudnud…. Vaja on kindlasti tagasi Maale jõuda, pole aga kindel, kas rakett startimisvõimeline on: maha jäetakse kõik vähegi ebavajalik, lõpuks on admiral Bowles nõus isegi maha jääma, et vaid laeva massi kergendada ja viia koju sõjaväeluurele teade kummalistest objektidest Kuu pinnal…
Esimest korda ilmus see ajakirjaveergudel avaldatud tekst raamatukaante vahel Leo Marguliesi koostatud antoloogias «Three Times Infinity» aastal 1958, kust ka mina seda lugesin. Heinleini autorikogudes hakati lühiromaani avaldama alles paar aastakümmet hiljem, kui kogu Heinleini tuntud lühiproosa oli kokku kogutud ja ära avaldatud ning oldi jõutud elava klassiku ja suurmeistri nooruspõlve vähetuntud ja kummaliste tekstide avaldamiseni. Kindlasti pole tegu igava looga, lugu arenes kiiresti, nagu Heinleini tolle perioodi tekstid üldse, aga mingit sügavamat karakteriseeringut või ideed siit paraku otsida ei maksa. Jutt meestest, kes erinevail põhjustel tahavad olla esmaavastajad.
Kes soovib ära vaadata samanimelise filmi, siis saab seda teha siit, Youtube’is on linateos kenasti olemas. See George Pali (1960. aasta võrratu «Ajamasin»!) toodetud film väärib tähelepanu peamiselt kui esimene Hollywoodis tehtud suur kosmosereisi-film, teaduslik-fantastiline film. Omaette kunstiteosena ta tänapäeval erilist naudingut vaevalt kellelegi pakkuda suudab. Igatahes noppis film eriefektide Oscari ning tänapäeval tagantjärele antud Retro-Hugo auhinna. Oluline on märkida, et dekoratsioonide ja kosmiliste maastike osas andis filmi oma panuse kuulus ulmekunstnik Chesley Bonestell.
NEED READ 