Glyn Williams. The Prize of All the Oceans. The Triumph and Tragedy of Anson’s Voyage Round the World. 264 lk. HarperCollins. London, 1999.
Rikkaliku reisikirjade lugemiskogemusega eesti lugejale tuleb kohe alustuseks ära öelda, et tegu ei olnud teadusliku uurimisekspeditsiooniga, nagu me neid 18. sajandi teisest poolest ja 19. sajandist rohkelt teame, vaid üheselt militaarse iseloomuga ettevõtmisega.
1739. aastal oli Suurbritannia ja Hispaania vahel puhkenud nn. Sõda Jenkinsi kõrva pärast, mis hiljem suubus suuremasse Austria pärilussõtta (1740–1748), mis näiteks Põhja-Ameerika kolooniates oli tuntud hoopis Kuningas George’i sõjana (1744–1748).
Sõja, mille 1748. aastal lõpetas Aacheni rahu, ajendiks sai Briti kaubalaeva kapteni Robert Jenkinsi kõrv, mille Hispaania rannavalve tal Florida ranniku lähedal väidetava salakauba vedamise tõttu pea küljest ära lõikas ning mida purgi sees Briti parlamendis vihaste sõda õhutavate kõnede juurde demonstreeriti.
Lisaks tegutsemisele Vahemerel ja Kariibi basseinis otsustas admiraliteet saata laevastiku hispaanlasi kimbutama ka Vaiksele ookeanile ehk Lõunamerele, nagu seda toona peamiselt kutsuti. Algses kavas oli lisaks Acapulco-Manila galeooni ja väiksemate kaubalaevade kaaperdamisele ka hispaanlaste asumaade rüüstamine Tšiilis, Peruus, Mehhikos ja Filipiinidel ning sinna võimaluse korral Briti kolooniate loomine.
Kohutav ja traagiline ümbermaailmareis
George Anson oma ümbermaailmareisi järel.
Sestap kavandati ettevõtmine üsna mastaapsena. Kommodoor George Ansoni käsutusse anti 6 sõjalaevast ja 2 varustust vedavast kaubalaevast koosnev eskaader, mis mehitati 1980 mehega, kui kokku lugeda laevameeskonnad ja sõdurid. Etteruttavalt võib öelda, et 8 laevast 3 pöördusid juba üsna ekspeditsiooni alguses tagasi Inglismaale, ülejäänud 5 laevast jõudis kodusadamasse tagasi vaid üks. 1980 mehest vaid 500 jäid reisil ellu ja naasid koju. Neid arve silmas pidades oli tegu ühe kõige katastroofilisema ja traagilisema ümbermaailmareisiga purjelaevanduse ajaloos.
Ei maksa arvata, et need laevad olid üsna pisikesed ja mõistlikult mehitatud nagu James Cooki ekspeditsioonidel kolm aastakümmet hiljem. Teiste seas just Ansoni ekspeditsiooni ebaõnnestumistest ja katastroofidest õppinuna nõudis Cook oma avastusreisideks madalatekilisi, 10-20 kahuriga kergeid ja suhteliselt väikseid söelaevu, mille meeskonnad olid 100 inimese kandis. Need ei olnud laevas nii ninapidi koos, et puhkeksid ja leviksid kehvast hügieenist jmt tingitud haigused, samuti pääsesid need meeskonnad igapäevaselt kõik värske õhu kätte. Kui Cooki laevad olid nii 300–400-tonnise veeväljasurvega alused, siis Ansoni eskaadri lipulaevaks oli 60 kahuriga 1000-tonnise veeväljasurvega liinilaev Centurion, pardal kokku üle 500 hinge. Ka ülejäänud sõjalaevad polnud palju pisemad. Cooki laevadest väiksemad olid vaid 2 Ansoni 8 alusest. Ning hilisemates tormides ja muude raskuste küüsis läks just pisemail ja kergemail ning hõredamalt mehitatud alustel suhteliselt paremini.
Pärast reisi Ansoni jaoks valmistatud tema lipulaeva HMS Centurion mudel.
Lisaks laevameeskondadele oli Ansonil siis selle pea 2000 mehe hulgas 470 sõdurit–merejalaväelast, aga neist ei tohi lasta silma ette tekkida hilisemate briti merejalaväelaste, kiire ja tõhusa löögirusika muljet. Sellised sõjaolukorrad ja ekspeditsioonid olid toona mugavaks vahendiks saada kaelast ära varasemates kampaaniates ja lahingutes haavata saanud ja vigaseks jäänud armee invaliidid, kes täitsid lugematuid Briti sõjaväe haiglaid ja olid kuival maal täiesti kasutud ning pealegi kulus nende ülalpidamisele arvestatav hulk raha. Sõda aga toidab ennast teadupärast ise. Või siis mitte.
Esimesed tagasilöögid tabasid Ansoni laevastikku juba varustamise ajal. Kuna oli alanud sõda, kulus admiraliteedi tähelepanu ja finantsvahendeid järsku kõigil meredel ning sihtpunktidesse sõitvatele laevastikele ja järsku ei tundunud kauge Lõunamere-eskaader neist enam olulisim. Selle varustamisel tekkisid tõsised tõrked, aeg venis ning laevadele majutatud meeskonnad hakkasid tasapisi inimestest tühjaks jooksma. Kujutage ette invaliide, kes peavad nädalaid ja nädalaid päevavalgust nägemata lebama oma kitsal asemel haisvas laevatrümmis alumisel tekil kümnete ja sadade omasuguste seas (laeva ülemisele tekile nad ei pääsenud, et mitte segada seal tegutsevaid madruseid, varustustöölisi, puuseppi jt), sööma päevas oma ratsiooni jagu kehva lobi ning ootama tõenäolist surma kaugel Lõunamerel, praktiliselt teispool maailma äärt. Loomulikult hakkasid nad võimaluse korral juba kodusadamas laevadelt tasahilju kaduma. Või surema. Sest laevadele majutatud «merejalaväelased» olid tõelised sandid, vigased ja väga nõrga tervisega. Pagenute ja surnute asemele võeti laevadele kiiruga veel hulk noori ja praktiliselt ilma väljaõppeta merejalaväelasi.
Haigused, tormid ja nälg
Igatahes, kui eskaader lõpuks pärast erinevaid viivitusi (vastutuuled, hiiglasliku 152 alusest koosneva kaubalaevastiku eskortimine, milles hulk laevu üksteisega kokku põrkas jmt) septembris 1740 merele läks, olid hispaanlaste liitlasest Prantsusmaa spioonid selle ülesannetest ja võimekusest juba üksikajaliselt informeeritud ning neid saadeti kohe jälitama 6 laevast koosnev Hispaania eskaader admiral José Alfonso Pizarro, markii del Villari juhtimisel.
Võib ette ära öelda, et Pizarro laevastikku tabasid teel Vaiksele ookeanile enamvähem sama rasked katsumused ning kontakti ja tulevahetuseni kaks eskaadrit kordagi ei jõudnudki. Oleks see juba kuskil Atlandi ookeanil juhtunud, oleks Ansoni reis sellega ilmselt ka lõppenud, sest laevad oleks tulnud seada lahinguvalmis, mis oleks tähendanud nende kergendamiseks suure hulga proviandi üle parda heitmist, kahurimeeskondade töö võimaldamiseks erinevate pikamaareisi tekiehitiste lõhkumist jpm. Tollased purjelaevad olid ses mõttes nagu legoklotsidest hiiglaslikud ja ülikeerulised ehitised, mis tuli pikamaasõiduks Lõunameredel ehitada valmis ühtmoodi, polaarmeredes teistmoodi, lahingolukorraks aga hoopis kolmandat moodi. Puusepad olid pidevalt hõivatud ülemiste ja alumiste tekiehitiste lõhkumise ja taasrajamisega.
Laevade ülerahvastatuse tõttu puhkesid kiirenenud korras kõikvõimalikud haigused, nii et kui detsembri lõpus jõuti neutraalse Portugali kolooniasse Brasiilias, tuli laevadelt kümnete kaupa mehi maale tervenema saata, ka venis plaanitust mitu nädalat pikemaks laevade remont.
Pilt Ansoni reisi kirjeldavast raamatust. Lahing Hispaania galeooniga.
Le Maire’i väina meremeeste seas halva kuulsusega Hoorni neemest mööduma jõuti ühesõnaga lõunapoolkera aastaaegu silmas pidades kõige tormisemal ja kehvemal aastaajal. Kui arvestada, et üks varustusega kaubalaev oli pärast proviandi ümberlaadimist juba Atlandil tagasi saadetud ning et kahel sõjalaeval ei õnnestunudki Hoorni neemest vastutuulte ja tormide tõttu mööduda ning Vaiksesse ookeani jõuda (ja nad pöördusid suure hukkunute arvuga haigustest räsitud meeskondadega tagasi Inglismaale), jõudis Lõunamerele kokku vaid 5 laeva. Need kaotasid aga üksteist sealseis tormides lootusetult silmist. Kommodoor Anson oli määranud mitu erinevat kohtumispaika, kus laevastik pidi end uuesti kokku koguma, enne hispaanlaste asunduste rüüstama hakkamist, aga enne seda juhtus veel paljugi.
Umbes kaks kuud pistis laevastik rinda Hoorni neemest möödumise ja lõunapoolse polaarookeani tormidega. Esimesena haigestusid lootusetult invaliidid ja surid praktiliselt kõik, sama juhtus ka väljaõppeta merejalaväelastega, meeskondi räsisid erinevad haigused ja näpistama hakkas ka nälg, kaasa võetud kuivikud said tormides märjaks ja läksid hallitama, varutud vesigi riknes. Keegi ei olnud planeerinud nii pikalt sinna toppama jääda. Iga nädal suri laevadel kümnete kaupa mehi. Lõpuks jõudis esimesena mais 1741 kohtumispaika Juan Fernandeze saartele lipulaev Centurion. Järgnevatel kuudel jõudis ime läbi sinna veel kolm alust, kaks sõjalaeva ja alles jäetud varustuslaev, mis küll seal lõhkuda otsustati ning mille pisike meeskond (16) teistele laevadele paigutati. Kolme sõjalaeva (millest kaks tagasi koju pöördus) kohta ekspeditsioonil tol hetkel igasugused andmed puudusid.
Alles augustis 1741 olid eskaadri laevad niivõrd merekõlbulikuks remonditud ning meeskonnad skorbuudist ja teistest haigustest tervenenud, et saadi asuda oma põhitegevuse juurde. Igatahes olid ekspeditsiooni read selleks hetkeks katastroofiliselt hõrenenud. 961 mehest, kes olid nendel laevadel Inglismaalt välja sõitnud, oli 2/3 ehk 626 meest selleks ajaks hukkunud. Loomulikult ei olnud 3 laeva ja 335 mehega enam võimalik asuda teoks tegema admiraliteedi grandioosseid plaane Hispaania kolooniate vallutamisel ja Briti sillapeade rajamisel. Küll loodeti rüüstada Hispaania rannikulinnu ning kaaperdada nende kaubalaevu.
Wageri purunemine ja meeskonna mäss
Wageri vrakk karil. Pilt John Byroni reisi kirjeldavast raamatust.
Aga mis oli saanud ühest sõjalaevast nimega Wager, millel õnnestus Vaiksesse ookeani jõuda? Sellel 600-tonnisel alusel oli pardal kõige rohkem invaliide (140, ületades laeva 106-liikmelise meeskonna suuruse, lisaks oli just selle laeva trümmides kõige rohkem ekspeditsiooni varustust, püssirohtu sõjapidamiseks Hispaania kolooniates ning praktiliselt kogu ekspeditsiooni alkoholivarud, kuid mitte eriti suuri toiduvarusid) ning pärast Hoorni neemest möödumist oli laevale jäänud vaid 12 täiesti tervet ja tööjõus meremeest, ülejäänud lebasid haigevoodites. Nii sõitiski see laev tormiga mais 1741 Tšiili ranniku lähedal ühe väikese saare vetes karile.
Karile sõitnud laeval kadus igasugune distsipliin, meremehed aitasid end ise alkoholi ja relvade varumisega ning kokku jõudis saarele 140 meest. Toimus vastuhakk kaptenile, keda peeti laevahuku peasüüdlaseks ja kes paar vastuhakkajat ka maha laskis ning keelas laevaarstil haavatuid ravida. Edaspidi liikus ta ringi vaid laetud püstolid haardeulatuses. Kaldale jõunud ellujäänud 100-konnast mehest koosnev seltskond läks lahku. Üks grupp ehitas 10-meetrise paadi ümber 15 meetriseks kuunariks, millega ligi 60 meest purjetas lõuna poole (neile järgnes 2 väiksemas paadis veel 20 meest), nad jõudsid Magalhaesi väina ning naasid Atlandi ookeanile, et purjetada Brasiiliasse. Kuna alustel ei jätkunud kõigile ruumi pandi 10 väidetavalt vabatahtlikku ühes suvalises kohas kaldale (neist ei kuuldud enam kunagi), 12 meest olid laevahuku kohas lihtsalt ülejäänud meeskonnast deserteerunud (neist ei kuuldud enam kunagi). 8 meest pandi Argentina rannikul luureretkeks kaldale, kuid jäetigi sinna, nad sattusid hispaanlaste kätte vangi, kuid jõudsid hiljem Inglismaale, et seal oma kaaslaste vastu selleteemaline süüdistus esitada. Kokku jõudis Brasiilia vetesse umbes 30 meremeest algsest 80 paadirännaku ettevõtnust.
Wageri kapteniga jäänud umbes 20 mehest osa hukkus, osa jõudis indiaanlaste abiga hispaanlaste valdustesse Tšiilis, kus neid koheldi suhteliselt hästi, lõpuks jõudis 4 mitšmani sellest seltskonnast elusatena 1746. aastal läbi Hispaania ja Prantsusmaa tagasi Inglismaale, nende seas ka 20 aastat hiljem ise ümbermaailmareisi teinud John Byron, kuulsa poeedi vanaisa. Peatumata siin sellel pikemalt tuleb aga rõhutada, et kogu see Wageri afäär oli üks eriliselt julm ja kohutav lugu täis nälja- ja tõve- ning vägivaldseid surmasid metsikul Lõuna-Ameerika rannikul, kus kogu aeg ladistas jääkülma vihma.
Anson Vaiksel ookeanil ja Manila galeoon
Paita sadamalinna rüüstamine Peruus. Ansoni laevastikus on ka kaaperdatud Hispaania kaubalaevu.
Kommodoor Ansoni 3 laeva jõudsid 1741. aasta lõpul Peruu rannikule, rüüstasid pisikest Paita linna, kaaperdasid mõned nõrgalt relvastatud kaubalaevad ning asusid Acapulco lähistel ootama suurt galeooni, mis korra aastas võttis ette teekonna Manilasse ja tagasi. See oli omamoodi hispaanlaste Vaikse ookeani kolooniate äri põhitelg ja tuiksoon. Mehhikost viis see galeoon Filipiinidele laevatäie hõbedat ning tõi sealt tagasi Ameerikasse hiina kaupmeestelt saadud portselani, elevandiluud, vürtse, siidi ja muid luksuskaupu, millest suur osa siis üle Atlandi Euroopasse edasi laevatati. Reis oli pikk ja ohtlik, mistõttu ehitati selleks tolle ajastu suurimaid laevu, nn. Manila galeoone. Need olid hiiglaslikud 2000-tonnise veeväljasurvega kõrgete ja paksude parrastega merehiiglased, mis olid ka korralikult relvastatud ja võtsid lisaks kaupadele vajadusel pardale ka üle 1000 inimese.
Paari sajandi jooksul oli inglise piraatidel õnnestunud paar-kolm Manila galeooni kaaperdada ning sealt saadud kauba väärtus korvas mitmekordselt kõik reisi jaoks tehtud kulutused, valatud vere ja toodud ohvrid. Nüüd asuski kommodoor Anson oma galeooni ootama. Kuid nagu ikka saatis teda ebaõnn. Ta oli selleaastase galeooni napilt maha maganud ja sellest aru saanuna asus purjetama läände, et Filipiinide vetes järgmisel aastal järgmist laeva varitseda.
Centurion ründab Hispaania galeooni.
Tema reis üle Vaikse ookeani kujunes enam-vähem sama traagiliseks kui eskaadri vintsutused Vaikse ookeani lõunaosas. Taas jäi ta hiljaks, hispaanlased olid õppinud ookeani neil laiuskraadidel ületama just vastaval aastaajal, kui hoovused ja tuuled selleks kõige soodsamad olid, Ansonil ei õnnestunud aga kuidagi õiget «teeotsa» kätte leida ja ta eksles 7 nädalat sihitult tuulevaikuses ebasoodsate hoovuste küüsis. Ning kui lõpuks õnnestus neil üle ookeani purjetama asuda, hakkasid laevade varud jälle otsa saama, kuna hispaanlastelt kogutud luureandmed, millega oldi arvestanud, ütlesid, et ookean õnnestub ületada kahe kuuga. Peatselt tabas laevameeskondi jälle skorbuut, meremehi suri taas kümnete kaupa, murdusid laevade mastid, kõik eelmise aasta õudused kordusid taas. Ansoni eskaader (oma kolmest laevast oli ta ühe lasknud lõhkuda ning meeskonna ümber paigutada, kuid tal oli kaasas ka üks vallutatud Hispaania alus) alustas teekonda läände mai alul 1742 ning Guami saare lähedal asuvale tillukesele Tiniani saarekesele jõudis näljas ja jõuetu ning haigustest räsitud poolsurnud meeskond augusti lõpuks.
128 haiget toimetati kohe kaldale, kuna skorbuuti peeti omamoodi merehaiguseks, kuna peaegu alati oli meeste kaldale toimetamisega kaasnenud haigusnähtude taandumine. Skorbuudi olemust ehk siis C-vitamiini puudust tollal muidugi ei mõistetud, küll aga tähendas meeste maaletoimetamine, et nad hakkasidki enamasti toituma C-vitamiini rohketest kohalikest puuviljadest. Ansoni ekspeditsioon oli aga niivõrd kurnatud, et kalde toodud meestest suri kohe 21 kõige hullemas seisus haiget, kes jõuti veidi tervemate poolt küll kaldale tuua (ka Anson ja ohvitserid aitasid neid transportida, nagu nad aitasid kogu ekspeditsiooni kõige kriitilisematel hetkedel alati ka laevatrümmidest vee väljapumpamisel jm kriitiliste töödega) ja heideti sinnasamma maha, nii et viimaseid meetreid päästvate puuviljadeni neil keegi teha ei aidanud.
Anson kohtub Kantonis kohaliku Hiina asekuningaga.
Laevade ohvitserkond oli üldse madruste ja (üksikute alles jäänud) merejalaväelastega kogu ekspeditsiooni raskusi taludes igati solidaarne, vana kombe järgi sõid nad lihtsalt kogu aeg erinevat ja veidi paremat toitu, mistõttu skorbuut ja muud ülerahvastatusest tulenevad haigused neid niivõrd ei kimbutanud. Ka olid nad n-ö. eelisjärjekorras laevaarsti vastuvõtule ning nende (meie mõistes) imekitsad eluolu tingimused olid ometi mõõtmatult privaatsemad ja avaramad, kui alumiste tekkide rahval.
Kaks kuud taastus meeskond Tinianil, kust Ansoni allesjäänud lipulaev Centurion võttis suuna Portugali faktooriasse Hiina rannikul Macaos, kuhu jõuti novembri alul 1742. Laev vajas remonti ning proviandiga varustamist. See osutus aga arvatust keerulisemaks. Kuigi portugallased olid oma asunduse sinna rajanud juba 1557. aastal ning seal tegutses ka Briti Ida-India kompanii kaubakontor, olid mõjukad linnas siiski hiinlased, kes olid huvitatud isolatsiooni säilitamisest ja üksikute kaupmeeste rikastumisest. Ka Briti Ida-India kompanii, mis oli erafirma ja mitte tema majesteedi valitsuse tööriist, ei vaadanud üldse hea pilguga sellele, et nende harjumuspärast kaubandusrütmi on tulnud segamini lööma kuninglik kaaperlaev. Pärast pikki palumisi, mangumisi ja ähvardusi õnnestus Ansonil siiski vajalik varustus saada, laevad parandada ning ta võttis aprillis 1743 suuna Filipiinidele, et lõpuks kätte saada oma reisi peaauhind – Manila galeoon. Õigemini öeldi lahkudes, et suund võetakse koju, vastasel korral poleks hiinlased küll oma kaubandusrütmi rikkujaile mingit abi osutanud.
Kuulsaim maal sellest, kuidas Ansoni Centurion kaaperdab Hispaania aardelaeva. Autor kuulus meremaalide looja Samuel Scott (1702–1772).
20. mail jõuti Filipiinide rannikul kohta, kust galeoon tavaliselt läbi sõitis ning jäädi sinna varitsema, täites vaba aega kahurimeeskondade töö harjutamisega. Laevale oli alles jäänud 227 meest vajaliku 400 asemel ning töökäte puudus tuli tasa teha efektiivsusega. Kuu aega hiljem ilmuski nime Neustra Señora de Covadonga kandev ujuv aardekirst silmapiirile. Centurion ründas alust, tulistades kokku 150 kahurikuuli laeva keresse ja mastidesse–purjedesse/taglastusse. Pooleteise tunniga oli lahing läbi ning hispaanlased alistusid. Inglaste poolel oli 3 hukkunut ja 17 vigastatut, laev oli saanud 30 kahuritabamust. Hispaanlaste galeoonil oli 67 hukkunut ja 87 vigastatut. Laevalt leiti üle 1,3 miljoni Hispaania dollari jagu hõbemünte, lisaks ligi 36 000 untsi hõbedakange. Koos Ladina-Ameerika ranniku linnadest ja laevadelt röövitud hõbedaga oli see tollases vääringus üüratu varandus, millest vastavalt oma ametikohale igal meeskonnaliikmel oli õigus kindla suurusega osale.
Anson paigutas 300 vangi Covadongalt üle Centurioni trümmi, saatis 40 oma meeskonnaliiget galeoonile, võttis laeva sleppi ning purjetas tagasi Macaosse, kuhu jõuti 11. juulil. Hiinlased olid tõsiselt pahased, nagu ka portugallased ja Briti Ida-India kompanii rahvas: nende tavapärane hõbedalast jäi sel aastal saamata! Igatahes ei hakanud Anson oma teisel peatusel Macaos hiinlastega tseremoonitsema, ta saatis suure hulga vangidest maale, võttis paar hiina lootsi pantvangi ning purjetas laevadega ülesjõge Kantonisse, nõudes resoluutselt kokkusaamist kohaliku asekuningaga, et temaga otse proviandivarude täiendamisest rääkida. Pärast pikka ootamist saigi see kohtumine 30. novembril teoks, vahetati kingitusi, kuid hiinlased olid sellest jõudemonstratsioonist selgelt häiritud. Igatahes sai Anson oma proviandi, müüs galeooni Macaos maha ning võttis 15. detsembril 1743 kursi Inglismaale, kuhu jõuti juunis 1744. Tagasitee oli justkui kingiks kõigi varasemate vintsutuste eest täiesti sündmustevaene ja probleemitu.
Järellugu
George Anson admiraliteedi esimese lordina. Autoriks kuulus portreemaalija Joshua Reynolds (1723–1792).
Nelja laeva pardal olnutest jõudis tagasi kodumaale 188 meremeest. Lisades siia tagasipöördunud laevade meeskonnad ning laevahuku läbi elanud Wageri üksikud ellujäänud, saabki kokku ligi 500 ellujäänut 1900 merereisi alustanust. Anson ise tundis selle kohutava hukkunute protsendi üle suurt kurbust, nagu ta tunnistas ka mitmele admiraliteedi lordile, aga seda võeti kui paratamatust. Temaga samal ajal välja sõitnud Kariibi mere eskaader kaotas 14 000 mehest 10 000 – selline see sõda lihtsalt oli.
Enamikest Ansoni laevade ohvitseridest said järgnevais sõdades tuntud ja tunnustatud kaptenid ja admiralid. Eelkõige said neist muidugi kaunis rikkad mehed. Ansoni kaasatoodud varandusest, mida veeti läbi Londoni kesklinna Inglismaa panka 32 vankril, 3/8 osa kuulus talle endale kui ekspeditsiooni juhile ning see summa tegi temast kogu ülejäänud eluks meie mõistes miljonäri. Kuna ekspeditsiooni algsest koosseisust oli ellu jäänud nii vähe mehi – kaaperdusaktsioonides osalesid ju vaid need 188 –, tähendas see neile kõigile väga suurt rahalist kasu. Lihtsad meremehed said palgale merereisi eest auhinnarahana mitme aasta palga lisaks ning väga jõukaks said ka laeva ohvitserid. Mis ometi ei takistanud viimastel rahajagamisel tülli minemast ja aastaid kestnud kohtuvaidlusi algatamast. Probleemiks oli, et seaduse järgi kuulus lahingut pidanud Centurioni ohvitseridele suurem osa, kui teistelt laevadelt sinna ümber paigutatud ohvitseridele, kuigi viimased väitsid, et Anson olla neile sama suurt osa saagist lubanud. Ja tõsiasi on, et ilma nendeta poleks ju alamehitatud Centurion kindlasti seda võitu saavutanud ega tagasi Inglismaale jõudnud. Kohus otsustas lõpuks siiski, et nad võrdset osa ei saa, kuna Ansonil, kui ta üldse neile midagi sellist lubas, polnud kindlasti selleks volitusi.
Cape Finisterre’i merelahing 1747. aastal. Autoriks Samuel Scott.
Ansonit võeti Inglismaal vastu kui rahvuskangelast, sõda hispaanlaste ja prantslastega oli kestnud aastaid, aga suuri võite, mida tähistada, ei olnud eriti olnud. Hispaania hõbedalaeva kaaperdamine andis selleks hea põhjuse. Kuningas George II võttis Ansoni isiklikult vastu, ta edutati kontradmiraliks ning valiti parlamenti. 1747. aastal juhatas ta brittide La Manche’i laevastikku ning võitis prantslasi Cape Finisterre’i merelahingus, vallutades 13 nende laeva. Ta populaarsus kasvas veelgi, ta edutati lordidekotta, talle anti viitseadmirali auaste ning aastail 1751–1756 ja 1757–1762 oli ta Briti admiraliteedi esimene lord ehk siis mereminister.
Selles ametis oli ta ka Seitsmeaastase sõja (1756–1763) ajal, mida tihti on peetud esimeseks tõeliseks maailmasõjaks, kuna seda peeti enamvähem kõigil tuntud kontinentidel ning milles inglased esmakordselt saavutasid ülekaalu maailmameredel ja kolooniates, jättes Prantsusmaa ja Hispaania selja taha. Just selles sõjas tehti teoks mitu plaani, mis olid algselt meeles mõlkunud juba 1740ndate alguses – näiteks vallutati hispaanlastelt Filipiinid ja Kuuba. See oli suuresti ka Ansoni teene, kes reformis paljuski oma ümbermaailmareisi kogemuste baasil Briti laevastiku, lõi korralikult funktsioneeriva merejalaväelaste süsteemi ja pani õieti aluse sellele, et alates 1760ndatest hakkasid britid regulaarselt saatma Vaiksele ookeanile ekspeditsioone – nüüd juba muu hulgas ka teaduslike huvide ja ambitsioonidega.
Kuigi Ansoni reis oli sõjaline, tegi ta ometi kõikjal põhjalikke teaduslikke tähelepanekuid, kaardistas rannajoont, jälgis loodusnähtusi ja ladus sellega tasapisi vundamenti, millele omakorda jätkasid korruste rajamist John Byron, Samuel Wallis, Philip Carteret ning loomulikult kuulsaim briti maadeuurija James Cook.
Kõigest sellest on Londoni ülikooli emeriitprofessor ja maadeavastuste ajaloo uurija Glyn Williams kirjutanud lihtsalt fantastilise ja võrratu raamatu. Eelkirjeldatud sündmusi teadsin ma suures plaanis enne selle raamatu lugemistki, aga ometi ei muutnud see lugemisprotsessi kordagi igavaks: nii palju värvi, dramaatikat, elu ja põnevust oskas Williams sellesse kirjeldusse panna. Williams saab eriti kiita just selle eest, et maalib eriti usutavaks igapäevase elu laevas kogu oma kitsikuses ja viletsuses ning toonitab just selliste merereiside olmelist külge. Ses mõttes sarnaneb ta sel sajandil tõlgitud merereisikirjeldustest enim Laurence Bergreeni Magalhãesi-reisi raamatule «Üle maailma serva» (Over the Edge of the World: Magellan’s Terrifying Circumnavigation of the Globe; 2003, ek 2008).
George Ansoni reis on andnud ainest ka ilukirjandusele. Kuulsaimaks näiteks selles vallas on kindlasti legendaarse mereromaanide autori ja Aubrey–Maturini tsükliga (mille ainetel on valminud väga õnnestunud merefilm «Kapten ja komandör. Retk maailma äärele» (Master and Commander: The Far Side of the World; 2003) maailmakuulsaks saanud Patrick O’Briani (1914–2000) romaanid «Kuldne ookean» (The Golden Ocean; 1956) ja «Tundmatu rannik» (The Unknown Shore; 1959). Esimene neist käsitleb Ansoni reisi tervikuna ja eriti just Manila galeooni kaaperdamist, teine aga Wageri laevahukku ja mässu ning sellele järgnenud eksirännakuid Tšiili ja Patagoonia ebasõbralikel rannikuil.
Tundub, et olin vist viimane lugeda mõistev eestlane, kes kuni praeguse ajani polnud veel läbi töötanud Indrek Hargla apteeker Melchiorist rääkiva menusarja 4. osa «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja». Uue, mai lõpus ilmunud 5. osaga koos soetasin endale lõpuks ka eelmise plaaniga mõlemad puhkuse ajal läbi lugeda ja oma raamatuarvustuste ajaveebile üle pika aja jälle veidi reaalset külastatavust tekitada.
Üks ühine joon, mis seob nii seda kui varasemaid Melchiori-romaane Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega on sellise noorukese ja haleda-hädise tegelaskuju sissetoomine. Selline alaealine ja abitu neiu või noormees esineb mõlema autori tekstides lausa hämmastava regulaarsusega: kas on tegu põgenikuga, keda kogukond mingil (ekslikul) põhjusel tahab ära lintšida, mälukaotuse käes vaevleva õnnetu hingega või siis oma minevikus mingit müstilist ja võigast saladust peitva paanilise tüpaažiga. Antud romaanis siis on selles rollis üks noor ja arglik nunn, kes räägib oma paanikahoogudel täiesti ebamaiselt võõras ja arusaamatus keeles, mis esmalt arvatakse olevat saatana kätetöö ning mainitakse eksortsismiriituse võimalikku vajadust. Igatahes selline tegelaskuju tekitab lugejas kaastunnet ja poolehoidu ja n-ö. «töötab» alati. Ehk siis pole see etteheide, vaid tähelepanek.
NEED READ 