Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Alan Savage. Queen of Lions. 415 lk. Warner. London, 1994.

savageAlan Savage’i nimi ei tohiks ajaloolise romaani huvilisele Eestiski päris tundmatu olla. 1996. aastal andis kirjastus Perioodika välja Savage’i romaani «Öökuninganna» (Queen of the Night; 1993), mis rääkis 14. sajandi Napoli kuninganna Giovanna loo. Giovanna lugu oli jutustatud ta inglannast õuedaami ja voodikaaslase Richilde Benoit’ silme läbi: pealt kuuekümnese meesterahva kirjutatud romaan, lugu, mida jutustab naine ja mis räägib naiste raskest elust keskaegses maailmas, ei pälvinud eriliselt arvustusi Eestis ega ka välismaal.

Üksikuid pahaseid naisarvustajate tekste siiski ilmus. Eks see on ka mõneti mõistetav, kuna romaan jätab esmapilgul üsna tiirase mulje: nagu pealkirigi viitab, valitseb Savage’i romaani kangelanna oma kuningriiki ja alamaid öösiti, voodist ja oma ihulike võlude abil. Seks on romaanis kesksel kohal, kuid kindlasti ei ole see esitatud Harlequini naistekate romantilis-erootilises laadis, vaid pigem realistlik-naturalistlikus võtmes, autor ja tegelased suhtuvad seksi läbinisti kalkuleerivalt ja noh, pisut ka pornograafiliselt, sestap võibki naislugejate pahameelt mõista: «ei-ei, niimoodi naised ei mõtle ega tegutse, niimoodi võib ainult tiirane vananev meesterahvas kujutleda naisterahva mõttemaailma ja käitumismustreid!» Noorukitele muidugi ideaalne lugemisvara 🙂

«Lõvide kuninganna» tollest maakeeleski kättesaadavast romaanist peamiselt vaid seetõttu erineb, et puudubki see seksi varjamatu kirjeldamine, seks võimuinstrumendina ja poliit-kalkuleeriv lähenemine sellele on aga siingi olemas. Seekord pole romaani minajutustajaks valitud väljamõeldud tegelast ajaloolise suurkuju varjus, vaid romaan on ühe Rooside sõja peakangelase, Inglise kuninganna Margareti minajutustus.

Kavatsemata siinkohal laskuda süvitsi Rooside sõja (1455-1487) nime kandva Inglismaa kodusõja ülimalt komplitseeritud sündmustiku lahtiharutamisse, tuleb rõhutada, et Savage’i romaan annab sellest äärmiselt põnevast konfliktist tegelikult väga põhjaliku ja täpse ülevaate. Romaan on esitatud Margareti minajutustusena, tagasivaatena eluõhtul, kui ta elab võimuvõitluses trooni kaotanud põlatud eks-monarhina väljasaadetuna Prantsusmaal suures vaesuses. Ja sellisena annab see raam sellele mitte ülemäära mahukale ja mitte eriti eepiliselt suurelt esitatud loole kummalisel kombel mastaapsuse ja toob kerge härduspisaragi silma. Teos algab 1444. aastal, kui Napoli ja Jeruusalemma kuninga, Anjou, Bari ja Lorraine’i hertsogi ning Provence’i ja Piemonte krahvi René I 14-aastane tütar Marguerite d’Anjou valitakse poliitintriigide tulemusel välja noore Inglise ja Prantsuse kuninga Henry VI tulevaseks abikaasaks. Kuna on käimas Saja-aastase sõja nime kandev konflikt Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, siis täpselt sellist tiitlit Henry kannabki. Aegajalt hullumeelsusesse langev Prantsuse kuningas Charles VI on enne surma andnud oma tütre naiseks Inglise kuningale Henry V-le, kes on just vallutanud pool Prantsusmaad, klausliga, et noorte järeltulijast saab mõlema riigi kuningas. Selleks kuningaks saabki Henry VI, kes aga isa varase surma tõttu pärib mõlemad troonid juba imikuna. Kahjuks pärib ta ka oma emapoolse vanaisa Charles VI perioodiliselt esineva hullumeelsuse.

Hull kuningas, kõrgaadlike omavahelised erasõjad, Inglismaa ebaedu Prantsusmaal ja vallutatud alade kaotamine, finantsiliselt kollapsi lähedale jõudev kuningriik, võitlus monarhi favoriitide vahel ning pärija mittesündimine… kõik see viibki Inglismaa kodusõtta, kus peatselt saab põhiküsimuseks, kas valitsev suguvõsaharu on üldse troonil legaalselt või peaks Lancasterite soo asemel troonil istuma hoopis naisliini pidi justkui vanem dünastia haru, Mortimeri-Yorki sugu. Algab vihane sõjategevus, maa langeb üha sügavamale kaosesse, kõrgaadli read hakkavad uute ja uute lahingute järel üha hõredamaks muutuma, kuni Yorkid lõpuks hullu kuninga ja ta Prantsusmaalt pärit kuninganna kukutavad ja oma dünastia troonil kehtestavad.

joannaPole suur saladus, et Rooside sõda oli George R. R. Martini üks suuremaid inspiratsiooniallikaid «Troonide mängu» fantaasiasaaga loomisel. Ometi ei maksa nende tekstide vahel erilist ühisosa otsida. Martin on siiski sündmusi näitav kirjanik, Savage aga neid kiiresti ümberjutustav, paljudest sündmustest meile räägitakse, et need toimusid, aga me ei ole seal sammhaaval juures ja ei näe neid toimumas. Dialooge ja reaalajas stseene loomulikult on, aga neid on vähem kui leskkuninganna meenutusi ja jutustusi toimunust. Ometi saan ma öelda, et nagu mulle väga meeldis «Öökuninganna» stiil ligi 20 aastat tagasi, meeldis mulle täpselt samavõrra (ja tuletas toda täpselt meelde) nüüd «Lõvide kuninganna» kirjutusstiil. See on kuidagi hästi lakooniline ja loogiline, lihtne ja realistlik, molutamist ei toimu ja põnevad sündmused muudkui hargnevad. Ääretult osav on Savage ka tegevuse mõistmiseks hädavajalike ajalooteadmiste teksti sisse pikkimisel. Kuna mulle oli nende lühikeste aga sagedaste ajalootundide sisu varem teada, sain kõrvalt vaadata, kuidas nad muule tekstile, sündmustikule mõjusid – kas võtsid tempot maha ja mõjusid võõrkehadena, igavate loengutena vms. Ei mõjunud. Olid väga osavalt, pädevalt ja asjatundlikult teksti mahutatud ning andsid täpselt piisava minimaalse vajaliku teabe edasise mõistmiseks.

Üks põhjusi, miks romaan eriti palju arvustamist pole leidnud, on kindlasi peidus tõigas, et Savage’i lugu jutustab tänapäeva populaarajalugude kirjutajate ja seriaalitegijate käsitluses negatiivne kangelane, kaotajatete, pahade, Lancasterite, trooniusurpeerijate poole kuri geenius – võõramaine kuninganna Marguerite, «Prantsuse Emahunt» – halvustav hüüdnimi, mis tegelikult just tema puhul tarvitusele võeti, mitte üle saja aasta varasema Prantsusmaalt tulnud kuninganna Isabelle’i nimena, kes kukutas oma homoseksuaalse abikaasa Edward II ja pani troonile poja Edward III, kuigi tänu Maurice Druonile jt on just Isabelle’ile see nimi eelkõige külge jäänud. Aga see on anakronistlikult talle pandud nimi. Nagu keegi ei öelnud Bütsants ühe teatava riigi kohta ajal, kui see veel eksisteeris.

Igatahes on tänapäeval populaarne fännata Yorke ning uskuda, et kuningas Richard III, kes kukutas oma vanema venna poja Edward V troonilt ja sulges ta koos tolle vennaga Towerisse, ei tapnud printse jmt soovmõtlemislikku. Kuni viimase ajani uskusid ju tuhanded ja tuhanded rikardiaanid üle kogu maailma, et kuningas Richard III polnud tegelikult see küürakas ja lonkav arhetüüpne antikangelane, kelle hilisemate sajandite teadvusse on jätnud Shakespeare. Küür ja printside mõrvad arvati talle Tudorite propaganda poolt külge kleebituks. Kuni 2012. aasta septembris leidsid arheoloogid Leicesteris ühe parkla alla maetud tõsiselt kõvera selgrooga skeleti, mis hilisemate uuringute tulemusel tunnistati Richard III säilmeteks. Hindamatud on need dokfilmidest pärit kaadrid, kus näeme nende kaevamiste juures olnud rikardiaanide nägusid, kui selgub, et nende kumiiril on suur selgrookõverus, mis ilmselt tolle eluajal just nähtavas küürus väljendus. Nendesamade rikardiaanide, kes olid aastakümneid kõikjal jutlustanud, kuidas Richard oli pikk ja ilus mees, kelle alles Shakespeare Tudorite käsul küürakaks saatanaks maalis.

Ei ole põhjust varjata, et minu sümpaatia kuulub Lancasterite-Beaufort’ide-Tudorite poolele, aga noh, mulle meeldib mõelda, et erinevalt noist tuhandeist rikardiaanidest ei varjuta sedasorti eelistus kuidagi mu kainet pilku nende vigade märkamisel ja tunnistamisel.

nicoleLühidalt ka autorist. Alan Savage on varjunimi, mida kasutab Christopher Robin Nicole, 1930. aastal toonases Briti Guajaanas sündinud ja alates 1957. aastast Inglismaal ja Hispaanias elav ülimalt viljakas kirjamees, kes on enam kui tosina pseudonüümi all avaldanud üle 200 romaani. Suure osa ta loomingust moodustavad ajaloolised romaanid Esimese ja Teise maailmasõja perioodist, keskaega on ta tegelikult kujutanud vaid üksikutes teostes, seda enam väärib aga kiitust ta taustatöö, sest need romaanid kirjeldavad toonaseid olusid, inimesi ja nende mõtteid ning tegusid piisavalt tõepäraselt, ega tee olulisi eksimusi ajaloo vastu. Aga jah, lisaks lugematule hulgale 20. sajandi sõja- ja spiooniromaanidele leiab tema kontost ka teoseid osmanitest, mogulitest ja Akvitaania Aliénorist, kes oli 12. sajandi legendaarne Prantsuse (1137-1152) ja Inglise (1154-1189) kuninganna ning kuningate Richard Lõvisüdame ja John Maata ema. Nicole’i seni viimane romaan paistab olevat 2012. aastal ilmunud «Hiilgav kuninganna» (Queen of Glory), mis räägib 1857. aasta sipoide mässust Indias.

Glyn Williams. The Prize of All the Oceans. The Triumph and Tragedy of Anson’s Voyage Round the World. 264 lk. HarperCollins. London, 1999.

Picture 12Rikkaliku reisikirjade lugemiskogemusega eesti lugejale tuleb kohe alustuseks ära öelda, et tegu ei olnud teadusliku uurimisekspeditsiooniga, nagu me neid 18. sajandi teisest poolest ja 19. sajandist rohkelt teame, vaid üheselt militaarse iseloomuga ettevõtmisega.

1739. aastal oli Suurbritannia ja Hispaania vahel puhkenud nn. Sõda Jenkinsi kõrva pärast, mis hiljem suubus suuremasse Austria pärilussõtta (1740–1748), mis näiteks Põhja-Ameerika kolooniates oli tuntud hoopis Kuningas George’i sõjana (1744–1748).

Sõja, mille 1748. aastal lõpetas Aacheni rahu, ajendiks sai Briti kaubalaeva kapteni Robert Jenkinsi kõrv, mille Hispaania rannavalve tal Florida ranniku lähedal väidetava salakauba vedamise tõttu pea küljest ära lõikas ning mida purgi sees Briti parlamendis vihaste sõda õhutavate kõnede juurde demonstreeriti.

Lisaks tegutsemisele Vahemerel ja Kariibi basseinis otsustas admiraliteet saata laevastiku hispaanlasi kimbutama ka Vaiksele ookeanile ehk Lõunamerele, nagu seda toona peamiselt kutsuti. Algses kavas oli lisaks Acapulco-Manila galeooni ja väiksemate kaubalaevade kaaperdamisele ka hispaanlaste asumaade rüüstamine Tšiilis, Peruus, Mehhikos ja Filipiinidel ning sinna võimaluse korral Briti kolooniate loomine.

Kohutav ja traagiline ümbermaailmareis

George Anson oma ümbermaailmareisi järel.

George Anson oma ümbermaailmareisi järel.

Sestap kavandati ettevõtmine üsna mastaapsena. Kommodoor George Ansoni käsutusse anti 6 sõjalaevast ja 2 varustust vedavast kaubalaevast koosnev eskaader, mis mehitati 1980 mehega, kui kokku lugeda laevameeskonnad ja sõdurid. Etteruttavalt võib öelda, et 8 laevast 3 pöördusid juba üsna ekspeditsiooni alguses tagasi Inglismaale, ülejäänud 5 laevast jõudis kodusadamasse tagasi vaid üks. 1980 mehest vaid 500 jäid reisil ellu ja naasid koju. Neid arve silmas pidades oli tegu ühe kõige katastroofilisema ja traagilisema ümbermaailmareisiga purjelaevanduse ajaloos.

Ei maksa arvata, et need laevad olid üsna pisikesed ja mõistlikult mehitatud nagu James Cooki ekspeditsioonidel kolm aastakümmet hiljem. Teiste seas just Ansoni ekspeditsiooni ebaõnnestumistest ja katastroofidest õppinuna nõudis Cook oma avastusreisideks madalatekilisi, 10-20 kahuriga kergeid ja suhteliselt väikseid söelaevu, mille meeskonnad olid 100 inimese kandis. Need ei olnud laevas nii ninapidi koos, et puhkeksid ja leviksid kehvast hügieenist jmt tingitud haigused, samuti pääsesid need meeskonnad igapäevaselt kõik värske õhu kätte. Kui Cooki laevad olid nii 300–400-tonnise veeväljasurvega alused, siis Ansoni eskaadri lipulaevaks oli 60 kahuriga 1000-tonnise veeväljasurvega liinilaev Centurion, pardal kokku üle 500 hinge. Ka ülejäänud sõjalaevad polnud palju pisemad. Cooki laevadest väiksemad olid vaid 2 Ansoni 8 alusest. Ning hilisemates tormides ja muude raskuste küüsis läks just pisemail ja kergemail ning hõredamalt mehitatud alustel suhteliselt paremini.

Pärast reisi Ansoni jaoks valmistatud tema lipulaeva HMS Centurion mudel.

Pärast reisi Ansoni jaoks valmistatud tema lipulaeva HMS Centurion mudel.

Lisaks laevameeskondadele oli Ansonil siis selle pea 2000 mehe hulgas 470 sõdurit–merejalaväelast, aga neist ei tohi lasta silma ette tekkida hilisemate briti merejalaväelaste, kiire ja tõhusa löögirusika muljet. Sellised sõjaolukorrad ja ekspeditsioonid olid toona mugavaks vahendiks saada kaelast ära varasemates kampaaniates ja lahingutes haavata saanud ja vigaseks jäänud armee invaliidid, kes täitsid lugematuid Briti sõjaväe haiglaid ja olid kuival maal täiesti kasutud ning pealegi kulus nende ülalpidamisele arvestatav hulk raha. Sõda aga toidab ennast teadupärast ise. Või siis mitte.

Esimesed tagasilöögid tabasid Ansoni laevastikku juba varustamise ajal. Kuna oli alanud sõda, kulus admiraliteedi tähelepanu ja finantsvahendeid järsku kõigil meredel ning sihtpunktidesse sõitvatele laevastikele ja järsku ei tundunud kauge Lõunamere-eskaader neist enam olulisim. Selle varustamisel tekkisid tõsised tõrked, aeg venis ning laevadele majutatud meeskonnad hakkasid tasapisi inimestest tühjaks jooksma. Kujutage ette invaliide, kes peavad nädalaid ja nädalaid päevavalgust nägemata lebama oma kitsal asemel haisvas laevatrümmis alumisel tekil kümnete ja sadade omasuguste seas (laeva ülemisele tekile nad ei pääsenud, et mitte segada seal tegutsevaid madruseid, varustustöölisi, puuseppi jt), sööma päevas oma ratsiooni jagu kehva lobi ning ootama tõenäolist surma kaugel Lõunamerel, praktiliselt teispool maailma äärt. Loomulikult hakkasid nad võimaluse korral juba kodusadamas laevadelt tasahilju kaduma. Või surema. Sest laevadele majutatud «merejalaväelased» olid tõelised sandid, vigased ja väga nõrga tervisega. Pagenute ja surnute asemele võeti laevadele kiiruga veel hulk noori ja praktiliselt ilma väljaõppeta merejalaväelasi.

Haigused, tormid ja nälg

308157Igatahes, kui eskaader lõpuks pärast erinevaid viivitusi (vastutuuled, hiiglasliku 152 alusest koosneva kaubalaevastiku eskortimine, milles hulk laevu üksteisega kokku põrkas jmt) septembris 1740 merele läks, olid hispaanlaste liitlasest Prantsusmaa spioonid selle ülesannetest ja võimekusest juba üksikajaliselt informeeritud ning neid saadeti kohe jälitama 6 laevast koosnev Hispaania eskaader admiral José Alfonso Pizarro, markii del Villari juhtimisel.

Võib ette ära öelda, et Pizarro laevastikku tabasid teel Vaiksele ookeanile enamvähem sama rasked katsumused ning kontakti ja tulevahetuseni kaks eskaadrit kordagi ei jõudnudki. Oleks see juba kuskil Atlandi ookeanil juhtunud, oleks Ansoni reis sellega ilmselt ka lõppenud, sest laevad oleks tulnud seada lahinguvalmis, mis oleks tähendanud nende kergendamiseks suure hulga proviandi üle parda heitmist, kahurimeeskondade töö võimaldamiseks erinevate pikamaareisi tekiehitiste lõhkumist jpm. Tollased purjelaevad olid ses mõttes nagu legoklotsidest hiiglaslikud ja ülikeerulised ehitised, mis tuli pikamaasõiduks Lõunameredel ehitada valmis ühtmoodi, polaarmeredes teistmoodi, lahingolukorraks aga hoopis kolmandat moodi. Puusepad olid pidevalt hõivatud ülemiste ja alumiste tekiehitiste lõhkumise ja taasrajamisega.

Laevade ülerahvastatuse tõttu puhkesid kiirenenud korras kõikvõimalikud haigused, nii et kui detsembri lõpus jõuti neutraalse Portugali kolooniasse Brasiilias, tuli laevadelt kümnete kaupa mehi maale tervenema saata, ka venis plaanitust mitu nädalat pikemaks laevade remont.

Pilt Ansoni reisi kirjeldavast raamatust. Lahing Hispaania galeooniga.

Pilt Ansoni reisi kirjeldavast raamatust. Lahing Hispaania galeooniga.

Le Maire’i väina meremeeste seas halva kuulsusega Hoorni neemest mööduma jõuti ühesõnaga lõunapoolkera aastaaegu silmas pidades kõige tormisemal ja kehvemal aastaajal. Kui arvestada, et üks varustusega kaubalaev oli pärast proviandi ümberlaadimist juba Atlandil tagasi saadetud ning et kahel sõjalaeval ei õnnestunudki Hoorni neemest vastutuulte ja tormide tõttu mööduda ning Vaiksesse ookeani jõuda (ja nad pöördusid suure hukkunute arvuga haigustest räsitud meeskondadega tagasi Inglismaale), jõudis Lõunamerele kokku vaid 5 laeva. Need kaotasid aga üksteist sealseis tormides lootusetult silmist. Kommodoor Anson oli määranud mitu erinevat kohtumispaika, kus laevastik pidi end uuesti kokku koguma, enne hispaanlaste asunduste rüüstama hakkamist, aga enne seda juhtus veel paljugi.

Umbes kaks kuud pistis laevastik rinda Hoorni neemest möödumise ja lõunapoolse polaarookeani tormidega. Esimesena haigestusid lootusetult invaliidid ja surid praktiliselt kõik, sama juhtus ka väljaõppeta merejalaväelastega, meeskondi räsisid erinevad haigused ja näpistama hakkas ka nälg, kaasa võetud kuivikud said tormides märjaks ja läksid hallitama, varutud vesigi riknes. Keegi ei olnud planeerinud nii pikalt sinna toppama jääda. Iga nädal suri laevadel kümnete kaupa mehi. Lõpuks jõudis esimesena mais 1741 kohtumispaika Juan Fernandeze saartele lipulaev Centurion. Järgnevatel kuudel jõudis ime läbi sinna veel kolm alust, kaks sõjalaeva ja alles jäetud varustuslaev, mis küll seal lõhkuda otsustati ning mille pisike meeskond (16) teistele laevadele paigutati. Kolme sõjalaeva (millest kaks tagasi koju pöördus) kohta ekspeditsioonil tol hetkel igasugused andmed puudusid.

Alles augustis 1741 olid eskaadri laevad niivõrd merekõlbulikuks remonditud ning meeskonnad skorbuudist ja teistest haigustest tervenenud, et saadi asuda oma põhitegevuse juurde. Igatahes olid ekspeditsiooni read selleks hetkeks katastroofiliselt hõrenenud. 961 mehest, kes olid nendel laevadel Inglismaalt välja sõitnud, oli 2/3 ehk 626 meest selleks ajaks hukkunud. Loomulikult ei olnud 3 laeva ja 335 mehega enam võimalik asuda teoks tegema admiraliteedi grandioosseid plaane Hispaania kolooniate vallutamisel ja Briti sillapeade rajamisel. Küll loodeti rüüstada Hispaania rannikulinnu ning kaaperdada nende kaubalaevu.

Wageri purunemine ja meeskonna mäss

Wageri vrakk karil. Pilt John Byroni reisi kirjeldavast raamatust.

Wageri vrakk karil. Pilt John Byroni reisi kirjeldavast raamatust.

Aga mis oli saanud ühest sõjalaevast nimega Wager, millel õnnestus Vaiksesse ookeani jõuda? Sellel 600-tonnisel alusel oli pardal kõige rohkem invaliide (140, ületades laeva 106-liikmelise meeskonna suuruse, lisaks oli just selle laeva trümmides kõige rohkem ekspeditsiooni varustust, püssirohtu sõjapidamiseks Hispaania kolooniates ning praktiliselt kogu ekspeditsiooni alkoholivarud, kuid mitte eriti suuri toiduvarusid) ning pärast Hoorni neemest möödumist oli laevale jäänud vaid 12 täiesti tervet ja tööjõus meremeest, ülejäänud lebasid haigevoodites. Nii sõitiski see laev tormiga mais 1741 Tšiili ranniku lähedal ühe väikese saare vetes karile.

Karile sõitnud laeval kadus igasugune distsipliin, meremehed aitasid end ise alkoholi ja relvade varumisega ning kokku jõudis saarele 140 meest. Toimus vastuhakk kaptenile, keda peeti laevahuku peasüüdlaseks ja kes paar vastuhakkajat ka maha laskis ning keelas laevaarstil haavatuid ravida. Edaspidi liikus ta ringi vaid laetud püstolid haardeulatuses. Kaldale jõunud ellujäänud 100-konnast mehest koosnev seltskond läks lahku. Üks grupp ehitas 10-meetrise paadi ümber 15 meetriseks kuunariks, millega ligi 60 meest purjetas lõuna poole (neile järgnes 2 väiksemas paadis veel 20 meest), nad jõudsid Magalhaesi väina ning naasid Atlandi ookeanile, et purjetada Brasiiliasse. Kuna alustel ei jätkunud kõigile ruumi pandi 10 väidetavalt vabatahtlikku ühes suvalises kohas kaldale (neist ei kuuldud enam kunagi), 12 meest olid laevahuku kohas lihtsalt ülejäänud meeskonnast deserteerunud (neist ei kuuldud enam kunagi). 8 meest pandi Argentina rannikul luureretkeks kaldale, kuid jäetigi sinna, nad sattusid hispaanlaste kätte vangi, kuid jõudsid hiljem Inglismaale, et seal oma kaaslaste vastu selleteemaline süüdistus esitada. Kokku jõudis Brasiilia vetesse umbes 30 meremeest algsest 80 paadirännaku ettevõtnust.

Wageri kapteniga jäänud umbes 20 mehest osa hukkus, osa jõudis indiaanlaste abiga hispaanlaste valdustesse Tšiilis, kus neid koheldi suhteliselt hästi, lõpuks jõudis 4 mitšmani sellest seltskonnast elusatena 1746. aastal läbi Hispaania ja Prantsusmaa tagasi Inglismaale, nende seas ka 20 aastat hiljem ise ümbermaailmareisi teinud John Byron, kuulsa poeedi vanaisa. Peatumata siin sellel pikemalt tuleb aga rõhutada, et kogu see Wageri afäär oli üks eriliselt julm ja kohutav lugu täis nälja- ja tõve- ning vägivaldseid surmasid metsikul Lõuna-Ameerika rannikul, kus kogu aeg ladistas jääkülma vihma.

Anson Vaiksel ookeanil ja Manila galeoon

Paita sadamalinna rüüstamine Peruus. Ansoni laevastikus on ka kaaperdatud Hispaania kaubalaevu.

Paita sadamalinna rüüstamine Peruus. Ansoni laevastikus on ka kaaperdatud Hispaania kaubalaevu.

Kommodoor Ansoni 3 laeva jõudsid 1741. aasta lõpul Peruu rannikule, rüüstasid pisikest Paita linna, kaaperdasid mõned nõrgalt relvastatud kaubalaevad ning asusid Acapulco lähistel ootama suurt galeooni, mis korra aastas võttis ette teekonna Manilasse ja tagasi. See oli omamoodi hispaanlaste Vaikse ookeani kolooniate äri põhitelg ja tuiksoon. Mehhikost viis see galeoon Filipiinidele laevatäie hõbedat ning tõi sealt tagasi Ameerikasse hiina kaupmeestelt saadud portselani, elevandiluud, vürtse, siidi ja muid luksuskaupu, millest suur osa siis üle Atlandi Euroopasse edasi laevatati. Reis oli pikk ja ohtlik, mistõttu ehitati selleks tolle ajastu suurimaid laevu, nn. Manila galeoone. Need olid hiiglaslikud 2000-tonnise veeväljasurvega kõrgete ja paksude parrastega merehiiglased, mis olid ka korralikult relvastatud ja võtsid lisaks kaupadele vajadusel pardale ka üle 1000 inimese.

Paari sajandi jooksul oli inglise piraatidel õnnestunud paar-kolm Manila galeooni kaaperdada ning sealt saadud kauba väärtus korvas mitmekordselt kõik reisi jaoks tehtud kulutused, valatud vere ja toodud ohvrid. Nüüd asuski kommodoor Anson oma galeooni ootama. Kuid nagu ikka saatis teda ebaõnn. Ta oli selleaastase galeooni napilt maha maganud ja sellest aru saanuna asus purjetama läände, et Filipiinide vetes järgmisel aastal järgmist laeva varitseda.

Centurion ründab Hispaania galeooni.

Centurion ründab Hispaania galeooni.

Tema reis üle Vaikse ookeani kujunes enam-vähem sama traagiliseks kui eskaadri vintsutused Vaikse ookeani lõunaosas. Taas jäi ta hiljaks, hispaanlased olid õppinud ookeani neil laiuskraadidel ületama just vastaval aastaajal, kui hoovused ja tuuled selleks kõige soodsamad olid, Ansonil ei õnnestunud aga kuidagi õiget «teeotsa» kätte leida ja ta eksles 7 nädalat sihitult tuulevaikuses ebasoodsate hoovuste küüsis. Ning kui lõpuks õnnestus neil üle ookeani purjetama asuda, hakkasid laevade varud jälle otsa saama, kuna hispaanlastelt kogutud luureandmed, millega oldi arvestanud, ütlesid, et ookean õnnestub ületada kahe kuuga. Peatselt tabas laevameeskondi jälle skorbuut, meremehi suri taas kümnete kaupa, murdusid laevade mastid, kõik eelmise aasta õudused kordusid taas. Ansoni eskaader (oma kolmest laevast oli ta ühe lasknud lõhkuda ning meeskonna ümber paigutada, kuid tal oli kaasas ka üks vallutatud Hispaania alus) alustas teekonda läände mai alul 1742 ning Guami saare lähedal asuvale tillukesele Tiniani saarekesele jõudis näljas ja jõuetu ning haigustest räsitud poolsurnud meeskond augusti lõpuks.

128 haiget toimetati kohe kaldale, kuna skorbuuti peeti omamoodi merehaiguseks, kuna peaegu alati oli meeste kaldale toimetamisega kaasnenud haigusnähtude taandumine. Skorbuudi olemust ehk siis C-vitamiini puudust tollal muidugi ei mõistetud, küll aga tähendas meeste maaletoimetamine, et nad hakkasidki enamasti toituma C-vitamiini rohketest kohalikest puuviljadest. Ansoni ekspeditsioon oli aga niivõrd kurnatud, et kalde toodud meestest suri kohe 21 kõige hullemas seisus haiget, kes jõuti veidi tervemate poolt küll kaldale tuua (ka Anson ja ohvitserid aitasid neid transportida, nagu nad aitasid kogu ekspeditsiooni kõige kriitilisematel hetkedel alati ka laevatrümmidest vee väljapumpamisel jm kriitiliste töödega) ja heideti sinnasamma maha, nii et viimaseid meetreid päästvate puuviljadeni neil keegi teha ei aidanud.

Anson kohtub Hiina asekuningaga.

Anson kohtub Kantonis kohaliku Hiina asekuningaga.

Laevade ohvitserkond oli üldse madruste ja (üksikute alles jäänud) merejalaväelastega kogu ekspeditsiooni raskusi taludes igati solidaarne, vana kombe järgi sõid nad lihtsalt kogu aeg erinevat ja veidi paremat toitu, mistõttu skorbuut ja muud ülerahvastatusest tulenevad haigused neid niivõrd ei kimbutanud. Ka olid nad n-ö. eelisjärjekorras laevaarsti vastuvõtule ning nende (meie mõistes) imekitsad eluolu tingimused olid ometi mõõtmatult privaatsemad ja avaramad, kui alumiste tekkide rahval.

Kaks kuud taastus meeskond Tinianil, kust Ansoni allesjäänud lipulaev Centurion võttis suuna Portugali faktooriasse Hiina rannikul Macaos, kuhu jõuti novembri alul 1742. Laev vajas remonti ning proviandiga varustamist. See osutus aga arvatust keerulisemaks. Kuigi portugallased olid oma asunduse sinna rajanud juba 1557. aastal ning seal tegutses ka Briti Ida-India kompanii kaubakontor, olid mõjukad linnas siiski hiinlased, kes olid huvitatud isolatsiooni säilitamisest ja üksikute kaupmeeste rikastumisest. Ka Briti Ida-India kompanii, mis oli erafirma ja mitte tema majesteedi valitsuse tööriist, ei vaadanud üldse hea pilguga sellele, et nende harjumuspärast kaubandusrütmi on tulnud segamini lööma kuninglik kaaperlaev. Pärast pikki palumisi, mangumisi ja ähvardusi õnnestus Ansonil siiski vajalik varustus saada, laevad parandada ning ta võttis aprillis 1743 suuna Filipiinidele, et lõpuks kätte saada oma reisi peaauhind – Manila galeoon. Õigemini öeldi lahkudes, et suund võetakse koju, vastasel korral poleks hiinlased küll oma kaubandusrütmi rikkujaile mingit abi osutanud.

Kuulsaim maal sellest, kuidas Ansoni Centurion kaaperdab Hispaania aardelaeva. Autor kuulus meremaalide looja Samuel Scott (1702–1772).

Kuulsaim maal sellest, kuidas Ansoni Centurion kaaperdab Hispaania aardelaeva. Autor kuulus meremaalide looja Samuel Scott (1702–1772).

20. mail jõuti Filipiinide rannikul kohta, kust galeoon tavaliselt läbi sõitis ning jäädi sinna varitsema, täites vaba aega kahurimeeskondade töö harjutamisega. Laevale oli alles jäänud 227 meest vajaliku 400 asemel ning töökäte puudus tuli tasa teha efektiivsusega. Kuu aega hiljem ilmuski nime Neustra Señora de Covadonga kandev ujuv aardekirst silmapiirile. Centurion ründas alust, tulistades kokku 150 kahurikuuli laeva keresse ja mastidesse–purjedesse/taglastusse. Pooleteise tunniga oli lahing läbi ning hispaanlased alistusid. Inglaste poolel oli 3 hukkunut ja 17 vigastatut, laev oli saanud 30 kahuritabamust. Hispaanlaste galeoonil oli 67 hukkunut ja 87 vigastatut. Laevalt leiti üle 1,3 miljoni Hispaania dollari jagu hõbemünte, lisaks ligi 36 000 untsi hõbedakange. Koos Ladina-Ameerika ranniku linnadest ja laevadelt röövitud hõbedaga oli see tollases vääringus üüratu varandus, millest vastavalt oma ametikohale igal meeskonnaliikmel oli õigus kindla suurusega osale.

Anson paigutas 300 vangi Covadongalt üle Centurioni trümmi, saatis 40 oma meeskonnaliiget galeoonile, võttis laeva sleppi ning purjetas tagasi Macaosse, kuhu jõuti 11. juulil. Hiinlased olid tõsiselt pahased, nagu ka portugallased ja Briti Ida-India kompanii rahvas: nende tavapärane hõbedalast jäi sel aastal saamata! Igatahes ei hakanud Anson oma teisel peatusel Macaos hiinlastega tseremoonitsema, ta saatis suure hulga vangidest maale, võttis paar hiina lootsi pantvangi ning purjetas laevadega ülesjõge Kantonisse, nõudes resoluutselt kokkusaamist kohaliku asekuningaga, et temaga otse proviandivarude täiendamisest rääkida. Pärast pikka ootamist saigi see kohtumine 30. novembril teoks, vahetati kingitusi, kuid hiinlased olid sellest jõudemonstratsioonist selgelt häiritud. Igatahes sai Anson oma proviandi, müüs galeooni Macaos maha ning võttis 15. detsembril 1743 kursi Inglismaale, kuhu jõuti juunis 1744. Tagasitee oli justkui kingiks kõigi varasemate vintsutuste eest täiesti sündmustevaene ja probleemitu.

Järellugu

George Anson admiraliteedi esimese lordina. Autoriks kuulus portreemaalija Joshua Reynolds (1723–1792).

George Anson admiraliteedi esimese lordina. Autoriks kuulus portreemaalija Joshua Reynolds (1723–1792).

Nelja laeva pardal olnutest jõudis tagasi kodumaale 188 meremeest. Lisades siia tagasipöördunud laevade meeskonnad ning laevahuku läbi elanud Wageri üksikud ellujäänud, saabki kokku ligi 500 ellujäänut 1900 merereisi alustanust. Anson ise tundis selle kohutava hukkunute protsendi üle suurt kurbust, nagu ta tunnistas ka mitmele admiraliteedi lordile, aga seda võeti kui paratamatust. Temaga samal ajal välja sõitnud Kariibi mere eskaader kaotas 14 000 mehest 10 000 – selline see sõda lihtsalt oli.

Enamikest Ansoni laevade ohvitseridest said järgnevais sõdades tuntud ja tunnustatud kaptenid ja admiralid. Eelkõige said neist muidugi kaunis rikkad mehed. Ansoni kaasatoodud varandusest, mida veeti läbi Londoni kesklinna Inglismaa panka 32 vankril, 3/8 osa kuulus talle endale kui ekspeditsiooni juhile ning see summa tegi temast kogu ülejäänud eluks meie mõistes miljonäri. Kuna ekspeditsiooni algsest koosseisust oli ellu jäänud nii vähe mehi – kaaperdusaktsioonides osalesid ju vaid need 188 –, tähendas see neile kõigile väga suurt rahalist kasu. Lihtsad meremehed said palgale merereisi eest auhinnarahana mitme aasta palga lisaks ning väga jõukaks said ka laeva ohvitserid. Mis ometi ei takistanud viimastel rahajagamisel tülli minemast ja aastaid kestnud kohtuvaidlusi algatamast. Probleemiks oli, et seaduse järgi kuulus lahingut pidanud Centurioni ohvitseridele suurem osa, kui teistelt laevadelt sinna ümber paigutatud ohvitseridele, kuigi viimased väitsid, et Anson olla neile sama suurt osa saagist lubanud. Ja tõsiasi on, et ilma nendeta poleks ju alamehitatud Centurion kindlasti seda võitu saavutanud ega tagasi Inglismaale jõudnud. Kohus otsustas lõpuks siiski, et nad võrdset osa ei saa, kuna Ansonil, kui ta üldse neile midagi sellist lubas, polnud kindlasti selleks volitusi.

Cape Finisterre'i merelahing 1747. aastal. Autoriks Samuel Scott.

Cape Finisterre’i merelahing 1747. aastal. Autoriks Samuel Scott.

Ansonit võeti Inglismaal vastu kui rahvuskangelast, sõda hispaanlaste ja prantslastega oli kestnud aastaid, aga suuri võite, mida tähistada, ei olnud eriti olnud. Hispaania hõbedalaeva kaaperdamine andis selleks hea põhjuse. Kuningas George II võttis Ansoni isiklikult vastu, ta edutati kontradmiraliks ning valiti parlamenti. 1747. aastal juhatas ta brittide La Manche’i laevastikku ning võitis prantslasi Cape Finisterre’i merelahingus, vallutades 13 nende laeva. Ta populaarsus kasvas veelgi, ta edutati lordidekotta, talle anti viitseadmirali auaste ning aastail 1751–1756 ja 1757–1762 oli ta Briti admiraliteedi esimene lord ehk siis mereminister.

Selles ametis oli ta ka Seitsmeaastase sõja (1756–1763) ajal, mida tihti on peetud esimeseks tõeliseks maailmasõjaks, kuna seda peeti enamvähem kõigil tuntud kontinentidel ning milles inglased esmakordselt saavutasid ülekaalu maailmameredel ja kolooniates, jättes Prantsusmaa ja Hispaania selja taha. Just selles sõjas tehti teoks mitu plaani, mis olid algselt meeles mõlkunud juba 1740ndate alguses – näiteks vallutati hispaanlastelt Filipiinid ja Kuuba. See oli suuresti ka Ansoni teene, kes reformis paljuski oma ümbermaailmareisi kogemuste baasil Briti laevastiku, lõi korralikult funktsioneeriva merejalaväelaste süsteemi ja pani õieti aluse sellele, et alates 1760ndatest hakkasid britid regulaarselt saatma Vaiksele ookeanile ekspeditsioone – nüüd juba muu hulgas ka teaduslike huvide ja ambitsioonidega.

Kuigi Ansoni reis oli sõjaline, tegi ta ometi kõikjal põhjalikke teaduslikke tähelepanekuid, kaardistas rannajoont, jälgis loodusnähtusi ja ladus sellega tasapisi vundamenti, millele omakorda jätkasid korruste rajamist John Byron, Samuel Wallis, Philip Carteret ning loomulikult kuulsaim briti maadeuurija James Cook.

Picture 11Kõigest sellest on Londoni ülikooli emeriitprofessor ja maadeavastuste ajaloo uurija Glyn Williams kirjutanud lihtsalt fantastilise ja võrratu raamatu. Eelkirjeldatud sündmusi teadsin ma suures plaanis enne selle raamatu lugemistki, aga ometi ei muutnud see lugemisprotsessi kordagi igavaks: nii palju värvi, dramaatikat, elu ja põnevust oskas Williams sellesse kirjeldusse panna. Williams saab eriti kiita just selle eest, et maalib eriti usutavaks igapäevase elu laevas kogu oma kitsikuses ja viletsuses ning toonitab just selliste merereiside olmelist külge. Ses mõttes sarnaneb ta sel sajandil tõlgitud merereisikirjeldustest enim Laurence Bergreeni Magalhãesi-reisi raamatule «Üle maailma serva» (Over the Edge of the World: Magellan’s Terrifying Circumnavigation of the Globe; 2003, ek 2008).

George Ansoni reis on andnud ainest ka ilukirjandusele. Kuulsaimaks näiteks selles vallas on kindlasti legendaarse mereromaanide autori ja Aubrey–Maturini tsükliga (mille ainetel on valminud väga õnnestunud merefilm «Kapten ja komandör. Retk maailma äärele» (Master and Commander: The Far Side of the World; 2003) maailmakuulsaks saanud Patrick O’Briani (1914–2000) romaanid «Kuldne ookean» (The Golden Ocean; 1956) ja «Tundmatu rannik» (The Unknown Shore; 1959). Esimene neist käsitleb Ansoni reisi tervikuna ja eriti just Manila galeooni kaaperdamist, teine aga Wageri laevahukku ja mässu ning sellele järgnenud eksirännakuid Tšiili ja Patagoonia ebasõbralikel rannikuil.

Picture 9

Jack McDevitt. Firebird. 357 lk. Ace. New York, 2011.

Picture 35Mul on ääretult hea meel, et õnnestub jälle oma lemmikkirjaniku lemmiksarja uut osa eesti keeles esimesena arvustada, hoolimata tõsiasjust, et raamat meiegi kaubandusvõrgus juba nädalaid täiesti saadaval on ning et mina, kes ma selle ju kohe ilmumisjärgselt ostsin, täiesti maha käinud arvustajana alles nüüd teose lugemiseni jõudsin. Õieti võtsin ma pärast kosmosearheoloog Alex Benedicti 5. seiklust «Echo» (ohtrate muude lugemiste sekka) ette Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi tsükli 2. ja 3. osa, ehk romaanid «Deepsix» ja «Chindi», aga need edenesid Benedicti-sarja raamatutega võrreldes kuidagi laisalt ja pikkade pausidega ning pealegi tekkis hirm, et keegi «Firebirdi» enne mind tutvustama jõuab. Mõeldud-tehtud. Raamat sai poole «Chindi» pealt riiulist välja tõstetud, et veenduda, kas viga on minus, McDevittis või Priscilla Hutchinsi sarjas, ning… kahe õhtuga läbi töötatud. Õnneks ei olnud viga minus ega Jack McDevittis.

Kosmiliste muinsuste otsija ja vahendustasu eest kollektsionääridele edasimüüja Alex Benedict, meedias tuntud ka kui «hauaröövel», ja tema palgaline piloot Chase Kolpath ajavad seekord salapäraselt kadunuks jäänud füüsiku dr Christopher Robini jälgi, kelle kinnisideeks olid paralleelmaailmad. Tollases tulevikumaailmas on nimelt üsna levinud ja tihti dokumenteeritud juhtumid, kus kosmoses, kas laevadel või orbitaaljaamades, märgatakse aegajalt ennast mitte identifitseerivaid kummalisi ja justkui täiesti võõra disainiga kosmoselaevu, mis ilmumise järel suhteliselt kiiresti kaovad. Laevad ei kao aga nagu harilikud hüperruumi hüppele minevad laevad – silmapilguga, vaid hääbuvad-haihtuvad mõne minuti jooksul justkui vaatleja pilgu all läbipaistvaks muutudes…

Sellest järeldaski dr Robin, et tegu on paralleelmaailmadest korraks mingi ruumifüüsikalise anomaalia tõttu meie reaalsusse sattunud kosmosealustega. Loomulikult pilkasid ja naeruvääristasid kõik eluajal füüsikut selle ulmeliste teooriate pärast. Igatahes jäi Christopher Robin ühel õhtul kosmoselennult koju naastes oma maja ees koos kohvritega kadunuks. Ta väljus koos pagasiga hõljukist, kuid koduukseni ei jõudnudki. Mees justkui haihtus õhku. Nüüd, kuus aastat hiljem, pakub Robini surnud abikaasa õde oma õemehe kraami Benedicti firmale edasimüümiseks. Ning Alex ja Chase sukelduvad füüsikadoktori kadumise ja paralleelmaailmade müsteeriumisse.

Nagu ikka hakkavad Alex Benedict ja Chase Kolpath uurima kaduma läinud teadlase viimaste elukuude reise ja tegemisi, koguma andmeid tema uurimistöö kohta ning otsima kontakti ta tuttavate, kolleegide ja nende laste, pärijate, lähedastega. Õige pea ilmneb, et dr Robin on enne surma ostnud hulga suhteliselt vanaraua tasemel kosmosesüstikuid ning asunud nendega avakosmoses eksperimenteerima. Justkui püüdes neid kuhugi saata… Viie laeva kered on alles, tuvastatavad, ühest, viimasest nimega Firebird, pole aga kuskil jälgegi… Pole kuskil meie maailmas siis.

51+4is9qYoLOma uurimistöö käigus põrkuvad Benedict ja Kolpath nagu ikka valitsus- ja armeeringkondade salastamismaaniale, selgub, et ühes kosmosejaamas koostatud kunagi üht neist haihtuvatest laevadest kirjeldav raport on muudetud. Kosmosejaama töötajad, kes seejärel närvivapustusega töölt lahkusid, nägid tegelikkuses tolle viirastuslaeva illuminaatoritest üsna selgelt seal kaptenisillal toimuvat. Nimelt tagus seal üks naisterahvas hüsteeriliselt vastu klaasi ja püüdis justkui kosmosejaama töötajate tähelepanu äratada…

See on Benedicti-sarja kontekstis ülesehituselt ja teostuselt üks kummalisemaid ja mitte kõige tugevamaid episoode. Nii et kirjaniku-skaalal oleks hindeks tegelikult tugev «4+», BAASi-skaalal loomulikult täiesti vaieldamatu «5». Igatahes algab see 350-leheküljeline lugu kole aeglaselt, justkirjeldatud salapärase ja traagilise avastuseni jõuavad peategelased alles 100. leheküljeks, enne seda on ainus sündmustikku koos hoidev müsteerium dr Robini kadumine, kuigi ka selle kohta arvab enamik realistlikult mõtlevaid kaasaegseid, et ju ta oli švipsis ja kukkus koos oma kompsudega lihtsalt üle kodumaja tagahoovis oleva rinnatise jõkke, mis laiba seejärel merre kandis.

Kummaline kompositsioon jätkub, sest süžee edasiarendamiseks vajaliku mõistatuse lahenduse leidmiseks viib McDevitt meie kangelased romaani keskmiseks kolmandikuks Villanueva nimelisse hüljatud maailma – mis ongi õieti teose põnevaim osa. Villanueva on kummaline planeet, ühest küljest on see üks harvu juhtumeid, mil kosmoses leiti täiesti Maa-tüüpi kliima ja loodusega paradiislik maailm, teisalt oli planeedi avastamise ajal juba teada, et paari sajandi pärast läbib vastav tähesüsteem ühe külma kosmilise tolmupilve, mis muudab inimelu planeedil võimatuks. Sellest hoolimata planeet koloniseeriti, kuna tulevase katastroofini jäi aega veel sajandeid. Ja koloniseeriti peamiselt erinevate kristlike usugruppide poolt. Katastroof aga jõudis ühel hetkel kätte ning miskipärast ei olnud enne seda keegi miljonitest asukatest eriti lahkuda soovinud. Osa inimesi õnnestus tolmupilve sisenenud tähesüsteemi planeedilt päästa, väga paljud aga hukkusid. Lahkudes unustati aga elekter välja lülitada, kui kujundlikult väljenduda. Kõik teenindusrobotid, arvutisüsteemid jmt jäid käima. Ning läksid lolliks, mis tähendas, et kui planeet paar sajandit hiljem tolmupilvest väljus, ei saanud seda enam uuesti koloniseerida, kuna maa peal oli lahti läinud täielik põrgu. Lühidalt võiks öelda, et Bradbury «Kord tulevad soojad vihmad» ja Silverbergi «Raudse kantsleri» laadis isetöötavad kodurobotid ja -arvutid, aga ainult täielikus «Terminaatori» võtmes. Planeet on Benedicti ajaks (mitu millenniumit hiljem) kuulus kui ennast ise täiustavate robotite ja arvutite hullumeelne ja inimtühi maailm, kuhu need kedagi ligi ei lase. Kõik Villanuevale seiklema või uurima läinud ekspeditsioonid on hävitatud. Dr Robini ja tema otsingute jäljerada viib aga Benedicti-Kolpathi tandemi just sinna kuskilt keskarvutist juhitavate robotisüsteemide hüsteerilisele mänguväljakule…

Ei salga, et see oli minu jaoks romaani huvitavaim liin, mitte teose kolmandas kolmandikus jätkuv ja küllaltki põneva lahenduse saav viirastuslaevade otsimine ja leidmine ning sealt pealt inimeste päästmine. Just see Villanueva isetäiustuvate tehisintellektide maailm oleks võinud kujuneda romaani keskseks teemaks, praegu jääb ta kuidagi õhku ja haakub pealiiniga vaid autori kaunis vägivaldsel tahtel, kunstlikult noh. Igatahes toob just selles Villanueva-liinis McDevitt loosse omapoolse versiooni sellest igavesest vaidlusest, mis hetkel tekib tehisintellekt, mis hetkest saab tehisintellekti vaadelda iseseisvana ning mis hetkest võiks tehisintellekti võtta inimesega võrdsena. Ja seda siin romaanis just ühiskondlik-sotsiaalses ja emotsionaalses mõttes, mitte masina tarkuse ja arvutusvõime poolest, kus meist, inimestest ju niiehknaa konkurenti pole.

firebird-mcdevittIgatahes puhkeb Benedicti maailmas tema pöörase seikluse ja ülinapi pääsemise järel Villanuevalt suur arutelu ja torm seeüle, kas tehisintellekti võiks pidada inimesega sotsiaalselt võrdseks ja emotsionaalseks olendiks. Eks autor viitab siin muigega ja läbi lillede neegriküsimusele, paralleele leidub rohkelt, kogu selle ajaloolises arengus ja emantsipatsioonis, alates USA kodusõja aegseist vihastest vaidlustest, kas neeger väärib inimesega võrdseid õigusi, kuni 1960ndate mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel peetud võitluseni välja.

Ühesõnaga. Benedict ja Kolpath on pärast oma imelist pääsemist Villanueva mõrtsukrobotite küüsist valmis planeedi orbiidilt lahkuma, kui saavad palve kelleltki Charlie’lt maa pealt, kes on beeta – nii kutsuvad sealse maailma tehisintellektid ennast ise, ning kes palub härdalt ja dramaatiliselt enda päästmist sealt planeedilt, kuna 1) kardab, et üks hulluks läinud beeta, mis neid robotsüsteeme juhib ja arendab, võib ta lähiajal hävitada ning 2) kuna on end kõik need kohutavalt pikad sajandid seal planeedil kole üksikuna tundnud. Kuigi Charlie visualiseerib ennast alul hologrammi kujul 20-aastase meeldiva noormehena, ei tee ta mingit saladust, et on tegelikult üks paarikümne sentimeetri suurune karp ühe Villanueva linna ühe koolihoone klassitoas, umbes seitse tuhat aastat vana karp, kelle töö enne katastroofi oli koolilaste õpetamine.

Meenutuseks varasematest romaanidest, et Benedicti maailmas on igasse majapidamisesse, kosmoselaeva jm installitud oma TI, kes siis majapidamist/laeva juhtimist haldab, tsivilisatsiooni kõigi infopankadega ühenduses on jne, ehk siis üks arvutisüsteem ja tarkvara, aga teisalt sellise ülemteenri rolli omandanud ja igas kodus nime saanud ning personifitseeritud üksus, kellega suheldakse täiesti vabalt, kellele usaldatakse oma saladusi, kes on programmeeritud olema oma suhtluses täiesti inimlik ja empaatiline, eksisteerima vajadusel inimholona, aga et on siis lõppeks ikka tegu emotsioonitu masinaga või mitte…?

Benedicti ja Kolpathi ees ongi dilemma: kas minna uuesti oma eluga riskides planeedile päästma ühte arvutit, kes/mis seda härdalt palub. Ei ole ilmselt suur spoiler, kui ütlen ära, et romaani lõpus saab Benedictist suur beetade õiguste eest võitleja 🙂 Õieti veenab teda selleks Charlie enda käitumine ja hiljem ka teiste beetade (nagu neid hakatakse üha enam solvava tehisintellekti asemel kutsuma)… Sest ilmneb, et Charlie on nende üksildaste aastatuhandete jooksul muutunud kohati neurootiliseks… ilmneb, et emaatiliseks programmeeritud beetad majapidamistes, kosmosesüstikutes jm ongi tegelikult empaatiliseks muutunud, nende teadvus pole enam pelgalt programmeeritud olema emotsioonivõimeline, vaid neil ongi tekkinud omaenda sõltumatud emotsioonid.

Aga nagu juba öeldud: et ma Villanuevast ja beetadest nii pikalt lobisesin, ei tohiks tegelikult kellegi lugemiselamust rikkuda, kuna see meisterlikult esitatud teema ja süžeeliin on romaanis kõrvaline, taustal asuv. Miskipärast. Aga leidlik, meisterlik ja põnev ehk siis igati mcdevittilik on ka romaani põhiliini, viirastuslaevade probleemi lahendus, mis meenutab juba rohkem sarja varasemate osade kosmilisi saladusi, olgu siis Salad Afari maailma hävimine, koloonialaeva Seeker kadumine, inimtühjana leitud Polarise süstiku lugu või Echo-planeedi hüljatud tsivilisatsiooni varemed.

Lõeptuseks polegi muud öelda, kui et loeme nüüd edasi Akadeemia-romaane ning ootame 2014. aasta sügist, mil peaks ilmuma 7. romaan Benedicti sarjast esialgse pealkirjaga «Coming Home». Ahjaa, sattusin hiljuti lugema kriitiku ja entsüklopedisti John Clute’i hinnangut McDevitti kohta: «the most adult of all writers of adventure sf».

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

John Brunner. Interstellar Empire. 256 lk. DAW. New York, 1976.

NTRSTLLRMP1976Galaktikaimpeeriumi langus, telepaatia abil kuningriike valitsevad mutandid ning keisririigi viimaste pärijate kisklemine feodaliseerunud impeeriumi varemetel – kui see pole Asimovi Asumi-ajastu esimese 1000 aasta kirjeldus, siis mis on? eksole. Ärge saage valesti aru, see on väga lahe. Milline ulmefänn poleks lapsest peale otsinud, et kus võiks veel olla midagi kergeltki sarnast Asimovi galaktikaimpeeriumi languse ja Asumi tõusu kirjeldustele. Noh, ega neid õrnaltki sarnaseid lugusid väga palju polegi. Tänapäevasest ulmest ei leia neid õieti üldse.

Asimovi enda hilised Asumi-romaanid 1980ndatest, mis Hari Seldoni ja teda ümbritsevate robotite surmigavaid seiklusi kaardistasid, sellised ju polnud; Benfordi, Beari, Brini Teise Asumi triloogia, millest Benford omadega hoopis rappa läks, Bear ja Brin täiesti aktsepteeritava, kuid siiski oma raja valisid, selline kah polnud. Enam-vähem annab moodsast ulmest sarnase fiilingu ja atmosfääri kätte Donald Kingsbury romaan «Psychohistorical Crisis», aga sellest põhjalikumalt mõni teine kord. Paratamatu tõsiasi on, et sääraseid galaktikaimpeeriumi-lugusid ja eriti just üle-galaktikalise impeeriumi lagunemise perioodi kujutavaid tekste, selliseid Rooma impeeriumi languse ja «pimeda keskaja» kosmosesse ülekandmisi leiabki ulmest kaunis vähe. Neid 1940–1960ndate angloameerika ulmes pisut küll on, aga vähe.

NTRSTLLRMP1987Sedasorti tekste on kavas lähimail aastail pisut süsteemsemalt tutvustama hakata, eks vaatame, mis sellest välja tuleb. Selle plaani alustamiseks sobib igatahes John Brunneri kogumik «Tähtedevaheline impeerium» väga hästi. Nagu järgnevalt näha, on Brunneri kogumikul palju üsna konkreetseid ühisjooni Asimovi Asumi-juttude tsükliga: laguneva riiklusega ja tehnoloogia arengult alla käivas galaktikas on teadmiste säilitamiseks rajatud ühele ääremaailma planeedile omamoodi ordu või ülikool; üks maailm on langenud inimeste üle telepaatilist võimu omava veidra kultuse preestrite ikke alla; galaktika äärealadele saadetakse keskmaailmadest välja mutante-telepaate ning keegi õieti ei tea, mida nad seal teinud on ja kuidas aastasadu elanud…

Kuigi Brunneri jututsükkel pole ilmselt sündinud nii läbimõeldult kui Asimovi oma, on siingi näha meeldivalt läbimõeldud maailma: 12 aasta jooksul (mitte kronoloogilises järjekorras) valminud kolm teksti kujutavad galaktikaimpeeriumi erinevaid perioode: kui sarja esimeses loos on Galaktika keskmes impeerium oma keskusega Argusel veel täies elujõus alles, vaid ääremaad hakkavad ära langema (Asconelil pääsevad võimule telepaadid), siis sarja keskmises osas, mille tegevus toimub ilmselt mõni sajand või rohkemgi hiljem, näeme juba ühte separatistlikku planeeti, impeeriumist pole nagu enam midagi kuulda ja see planeet peab üksi rinda pistma teda vallutada sooviva piraatide laevastikuga.

NTRSTLLRMP0000Sarja esimesena kirjutatud kuid kronoloogiliselt viimane osa näitab meile aga juba omaaegse impeeriumi keskplaneeti Argust, mis on sisuliselt langenud tagasi feodaalseks-keskaegseks kuningriigiks, milles veel üksikud tehnikavidinad võlukunsti kõrval figureerivad.

Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Üldiselt hästi läbi mõeldud ja kenasti teostatud maailm ja tekstitsükkel. Loomulikult ei ole ta intellektuaalselt päris Asumi-sarjaga võrreldav, aga siin tuleb ka aru saada paratamatustest: Asumi kontseptsiooni aitas Asimovil 1940ndail luua ja oli selle avaldamise peamiseks initsiaatoriks kuldajastu arhitekt ja suurim ajakirjatoimetaja John W. Campbell, Brunner lõi oma teosed siiski järgmisel kümnendil, kui suur osa ulmekirjandust teatavas mõttes alla käima hakkas, nii et seiklusulme langes kehvemale tasemele kui ta oli olnud 1930ndail aastail. Samuti polnud Brunneril selja taga ühtki toetavat suure võimuga toimetajat, ta pidi peamiselt oma igakuist rahakotiseisu vaatama ning sellest johtuvalt kergemat seiklusulmet kirjutama ja kirjutama ja kirjutama. Ning selles valguses on kõnealuses kogumikus täiesti arvestatav annus intellektuaalsust ja läbimõeldust sees.

Pisut kahju on mul vaid sellest, et kohast, kuhu Brunner lõpuks, ehk siis aastal 1965 välja jõudis (esimese romaani lõpp ja impeeriumi reaalse kokkuvarisemise algus), ta hiljem enam edasi ei läinud – just see mutantidega asustatud perifeeria uurima hakkamine ja omavaheline interaktsioon oleks olnud üsna huvitav. Paraku kaotas Brunner 60ndate keskel suurema huvi sellise seiklusulme vastu ning asus sügavalt sotsiaalse ja psühholoogilise fantastika põldu kündma, millest varasemaga võrreldavat lugemisrõõmu on paraku juba raske leida.

1. The Altar on Asconel 4/5

WOFIFAPR1965Romaan «Asconeli altar» oli viimane kord Brunneri loomingus, mil ta oma galaktikaimpeeriumi languse perioodist rääkivasse maailma tagasi pöördus.  Ja seda võib pidada ka kogu tsükli keskseks tekstiks – kuid kas just parimaks…

Romaan algab sellega, kuidas Spartak Asconelilt istub oma kloostrikongis ja  hakkab pärast kümneaastast ajaloouurimist lõpuks salvestama/kirjutama oma tööd galaktikaimpeeriumi languse põhjustest. Ta on Asconeli valitseja noorem vend ning viimased kümme aastat elanud Annanworldi nimelises teadmiste mekaks olevas ülikoolimaailmas, kus ta on liitunud miski omalaadse vennaskonna või orduga, mille rolliks on inimteadmiste säilitamine. Tuleb nagu pisut tuttav ette, eksole? 😉

WOFIFMAY1965Brunner muidugi oma mõjutajaid ei salga ning pole ka põhjust. Spartak jõuab oma kirjatööd paar lehekülge linti lugeda, kui miski noviits teda katkestama tuleb: kloostriväravas lärmavat üks raskelt relvastatud tegelane, kes väidab end tema venna olevat. Spartak mõistab peagi, et see peab olema Vix, ta katkestab oma töö ning suundub vennaga kohtuma, keda relvadest loobumisest keeldumise tõttu kloostriväravast edasi ei lasta. Teel sinna meenutab ta nende viimast kohtumist kümne aasta eest, kui nende vanim vend oli just Asconeli valitsejaks saanud ning kolm nooremat venda planeedilt lahkuda otsustasid, et keegi neid oma venna vastases võimuvõitluses ära kasutada ei saaks. Nii tuligi Spartak ülikoolimaailma teadmisi omandama: ülejäänud kaks venda, Tiorin ja Vix läksid aga laia maailma õnne otsima.

Nüüd kuuleb ta Vixi käest, et nende koduplaneedil on juhtunud paljugi kummalist: seaduslik valitseja on tapetud ning võim läinud mingi veidra kultuse harrastajate, preestri ja preestrinna kätte, kes on mingil müstilisel moel suutnud kogu planeedi elanikkonna kallal panna toime justkui kollektiivse ajuloputuse ning valitsevad seda maailma ilmselt mingi kavala telepaatilise võimu abil. Tuleb ehk veelgi tuttavam ette? 😉 Eks Asimovi ja Asumi ja Magnifico Giganticuse kõrvad siit tagant puhtalt kätte paistavad. Aga see on omamoodi lahe.

Picture 4Igatahes heidab Spartak endalt mungarüü seljast ning asub koos Vixiga tagasi ilmalikku ellu, et päästa koduplaneet ning mõista ehk päris maailmas ringi reisides galaktika allakäigu põhjusi paremini kui vaid raamatuid ja ürikuid uurides. See on aga muidugi alles seikluste algus: üsna kohe üritatakse vendi tappa, nende kosmoselaevas peidab ennast kummaline tegelane jne jne. Üsna jalga pedaalilt tõstmata tempos see 125-leheküljeline romaan ka edasi kulgeb. Ei pea olema oraakel ennustamaks, et romaani lõpuks vendadel koduplaneet vabastada õnnestub ning ilmselt ei üllata seegi, et Spartak ei pöördu tagasi oma teaduskloostrisse, vaid võtab koos telepaadist tütarlapse Eunoraga suuna galaktika perifeeriasse, kuhu on aastasadade jooksul laguneva impeeriumi südaaladelt välja saadetud mutante ning kus kuulu järgi ehitatakse täiesti uut tüüpi tähelaevu…

Oleksin teosele äärepealt maksimumhinde andnud, aga romaani kulminatsioonini viivate sündmuste kirjeldusega juhtub järsku midagi ning romaani eelviimases 3-4 peatükis kaob tempo ja fookus sootuks ja algset hoogu Brunneril päris üles leida enam ei õnnestugi. Olgu selle väikese fopaa eest siis üks pall maha võetud.

2. The Man from the Big Dark 3/5

p0001097Mahult jutustuse ja lühiromaani piiril balansseeriv «Mees Suurest Pimedusest» on ilmselgelt tsükli nõrgim tekst. Kuigi Tähtedevahelise impeeriumi loojanguaega paigutuv, pole jutt tegelikult impeeriumiga üldse seotud. Võimuvõitlusest ja kodusõjast räsitud Klarethi planeedile saabub piraate peitvast galaktikaosast – Suures Pimedusest – mees nimega Terak, kellel paistab planeedil olevat mingi plaan, ming eesmärk. Tal õnnestub pääseda naiskapten Karethi laevale ning sõit kuhugi läheb lahti.

GRTSNTRSCA1963Planeedil on probleemid õigusjärgse valitseja leidmisega, samal ajal ähvardab maailma piraatide invasioon, mille vastu siis vaprad peategelased kaitset organiseerima asuvad… aga see kõik on nii igav, nii igav, nii igav. Tegelased pole märkimisväärselt huvitavad, maailm on keskpärane ja süžeegi äärmiselt etteaimatav.

Kui järele mõelda, mis selles loos mulle õigupoolest meeldis, siis tõeliselt hea oli vaid üks stseen, kus meie vaprad kangelased piraatide ühe pealiku rahva silme all paleerõdul osava intriigi ja paleepöördega kukutavad, selles stseenis oli hoogu, ootamatust, intriigi ja see visualiseerus hästi. Muus osas aga üsna õlgu kehitama panev tekst.

3. The Space-Time Juggler 5/5

TWOSASUM1953Lühromaani «Aegruumi žonglöör» puhul tuleks tähele panna paari nüanssi. See ilmus mõned kuud enne kirjaniku 19. sünnipäeva ja on kirjutatud ajal, mil autor oli 17–aastane, ühtlasi on see üks esimesi Brunneri tekste üldse (4. ilmunud teos, kui õigesti loendasin). Ning kuigi lugu ilmus ääretult totaka nimega pulpajakirjas Two Complete Science-Adventure Books, siis tegelikult avaldas see aastail 1950–1954 ilmunud ajakiri juba üle kümnekonna aasta ulmekirjanduses tegutsenud oma ala tipptegijate nagu Isaac Asimovi, Edmond Hamiltoni, Robert A. Heinleini, Jack Williamsoni, L. Ron Hubbardi ja James Blishi tekste. Samuti värskelt õide puhkenud talente nagu Poul Anderson, Arthur C. Clarke, John D. MacDonald, Alfred Coppel, kurioosumina ka kordustrükina H. G. Wellsi lühiromaani «Ajamasin». Seega sattus nooruke Brunner kohe vägagi prestiižsesse seltskonda.

Selle vast 25 000 sõnalise lühiromaani esimene lõik ise on nii omane algajale sulesepale, kes tahab olla korraga luuleline, traagiline, saatuslik, ülev, sünge, rikkalikult pompöösse ja ülevoolava lausega ja mida kõike veel, et väärib siinkohal ära toomist. Peaaegu nagu klassikaline kollase kirjanduse pilaobjektiks muutunud legendaarne alguslause: «It was a dark and stormy night».

«It was a wild night. The wind shouted in the bending trees like a giant`s child, shrieking its glee at the black, cloud-racing sky, and the rain poured and spattered on the earth, churning even the tough thin Argus grass from its place, dancing like a cloud of devils across the hard bare roads, whipping the faces of travelers like a myriad of icy needles, soaking and resoaking the Imperial banners over the castle of the kings till they were too heavy to stand out from the staffs at the bidding of the wind, too heavy to reveal that they hung upside down to signify the passing of a king.»

Oluline on ka märkida, et Brunner ise vaatas sellele tekstile hiljem, küpse loojana tagasi mõnusa irooniaga, tunnistades, et toppis teksti tihkelt täis kõigist ajaviitekirjanduse klišeedest, mida vaid meenutada suutis. Ja täpselt selline tulemus ongi. Kuid ometigi on tulemus täiesti kenasti seeditav tänaselgi päeval. Viimaste aastate lugemistest paralleeli otsides meenuvad 1950ndate teise poole Silverbergi kosmilised seiklusulmekad ning tuleb tunnistada, et minu meelest on käesolev Brunneri üllitis edukalt võrreldav parimatega noist. Arvi Nikkarevi etteheitega Ulmekirjanduse BAASis kesksete tegelaste tulevikust päritoleku kohta, mis tema jaoks lugemiselamuse rikkus, ma ka ei nõustu, kuna see tuleb välja alles teksti viimastel lehekülgedel ega seganud terviku nautimist mu jaoks üleüldse. Kõige krooniks selle hobuste, mõõkade ja tähelaevadega kosmoseooperi juurde sobis see väike ’igaviklaste’ omavaheline võimuvõitlus vägagi hästi. Suhtleliselt algaja ja noore kirjamehe ning 1952. aasta kohta on tekst mu meelest suuremate etteheideteta nauditav.

Picture 6Kunagine galaktikaimpeerium on langenud tagasi feodaalaega, planeetidel elavad inimesed kui keskajas, arvestamata mõnetist säilinud tehnikat. Planeetide vahel lendavad küll tähelaevad, kuid need polegi kunagi olnud inimeste konstrueeritud, vaid mingi varasema galaktilise tsivilisatsiooni pärand. Inimkonna arendatud tehnika on kohutavalt alla käinud, galaktikas valitseb impeeriumi kokkuvarisemise järgselt ‘Pikk öö’, termin, mille Brunner aastaid enne Poul Andersoni vastavasisulise segaduste aja, kultuuri ja tehnika allakäigu ning poliitilise kaose perioodi kohta kasutusele võttis, kuigi enamik teatmeteoseid just Andersonile selle esmakasutaja au annavad.

Igatahes on endise impeeriumi keskplaneedi Arguse vana kuningas Andalvar sel tormisel ööl surnud ning kuningaks on saanud ta ärahellitatud ning halvasti kasvatatud noorim laps, prints Penda, kelle eest valmistub regendina valitsema asuma kuninga teine tütar printsess Andra. Vanim tütar Sharla jäi omal ajal kuskil kaugel planeedil miski õnnetuse läbi kadunuks. Samal tormisel ööl, kui talurahvas on kogunenud leinas kuningalossi ette ning kuuleb öös halvaendelist ettekuulutust saabuvatest rasketest aegadest ja mustast nõiast, maandub aga lossi juures helikopter, millest ronivad välja printsess Sharla, tema nõuandja, elutark riigimees Landor ning ihukaitsja, kogenud sõjamees Ordovic. Nad sisenevad lossi ning nõuavad vereõiguse järgi neile kuuluvat.

Rahva poolt mustaks nõiaks ristitud Andra kolibki ühes oma nõuandjate, turvameeste, orjade ja võluritega lossist välja ning justkui vabastab koha õigusjärgsele regendile, oma vanemale õele, kes imekombel siiski ellu on jäänud. Landorist saab kuningriigi ülemkammerhärra (peaminister) ning Ordovicist uue valitsejanna ihukaitseülem. On aga ütlematagi selge, et kahe fraktsiooni vahel läheb suuremat sorti intriigipunumiseks, millesse sekkub Argusel elav mõistatuslik manatark Kelab…

Jack McDevitt. Echo. 367 lk. Ace. New York, 2010.

Picture 11Jack McDevitti iga uut Alex Benedicti romaani kätte võtta on puhas nauding. Kvaliteedile võib kindel olla. Eks sellele ole oma loogiline põhjus: need romaanid on kirjutatud kindla valemi järgi. Formula fiction ei ole kindlasti positiivne kirjeldus, aga kui valem on suurepärane ja töötab, siis miks mitte seda ajaviitekirjanduses rakendada. Kui see töötas Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini puhul, siis miks mitte rakendada seda ka ulmeliste arheoloog-detektiivide tandemi puhul?

Võrdlus Rex Stouti ilmakuulsa detektiivitandemiga polnud juhuslik – ka McDevitti kosmoseantikvaaride-arheoloogide paar ja nende maailm tekitavad lugejas samasuguse mõnusa äratundmise, mõnusa kodutunde: sa tead, kuidas see maailm toimib, millised on tegelaste omavahelised suhted, missugused on nende harjumused, millist dialoogi neilt oodata ning sa aimad ka üsna hästi, mis tüüpi sündmused on algamas. Ootusärevuse täiuslik kompott.

Picture 12Romaani proloogi sündmustik toimub kolm aastakümmet enne põhitegevuse algust (samuti kindel element): terve elu edutult mõistuslikke tulnuktsivilisatsioone otsinud ja sellega terve galaktika naerualuseks saanud õpetlast Somerset Tuttle’it külastab ta armuke ning lõbureiside firmas töötav kosmosepiloot Rachel Bannister. Nad on juba mõnda aega koos tulnukaid otsinud. Bannister ilmub Tuttle’i ette aga täielikus šokis ja teatab, et tal on väga halbu uudiseid…

Kolmkümmend aastat hiljem peavad Alex Benedict ja ta abiline Chase Kolpath oma edukat kosmoseantikvariaati ning kauplevad kõiksuguste muinsustega, mida tühjadest fantoomkosmosejaamadest, hüljatud kolooniatest ja tontlikest tähelaevadest leida võib. Nende silma jääb kunagi Somerset Tuttle’ile kuulunud majast (kus elab nüüd suvaline tädi) leitud veider artefakt – suur kiviplaat, millel on veidrad ruunimärgid, mis ei sobi ühegi teadaoleva keele ega kultuuriga. Nad tõttavad seda ära ostma, kuid napid tunnid varem napsab keegi selle nende nina alt ära.

See keegi on seotud Rachel Bannisteriga… Benedict ja Kolpath uurivad välja kõik need seosed Tuttle’i-Bannisteri ja tulnukateotsingu vahel: selgub, et täpselt proloogis kirjeldatud sündmuste järel lõpetas Tuttle päevapealt igasugused tulnukate otsingud igaveseks, kuigi elas veel mitu aastat.

Picture 13Rachel Bannister ei taha neile midagi selgitada, ei taha nendega suheldagi, eitab igasugust seost väljaujunud kiviplaadi ja võimaliku tulnukate leiu vahel ning kinnitab, et hävitas plaadi.

Ka järelepärimised kosmoseturismifirmas, kus Bannister kolme kümnendi eest töötas, ei anna tulemusi: keegi ei mäleta midagi, kõik tollased failid lendude kohta ja õieti kogu informatsioon on väga mugavalt hävitatud, ainus inimene, kellele Tuttle pärandas oma reisipäevikud, on teadmata kadunud ning Bannisteri omaaegne sõber ja kaaspiloot läheb näost kaameks ja kangestub, kui temalt midagi tolle aasta reiside ja Bannisteri ja Tuttle’i kohta küsitakse…

Selge on see, et midagi saatanlikku ja jubedat omal ajal leiti või juhtus, mida on kolmkümmend aastat paranoiliselt varjatud. Kuigi Benedicti ja Kolpathi püütakse korduvalt tappa, nad ei loobu. Õieti Chase isegi korraks loobub, kui nende tapmiskatse käigus saab surma süütu teismeline tütarlaps, kes sattus tol päeval vales kohas jalutama, ning kui tal ei õnnestu päästa Rachel Bannisteri, kes teda painava saladuse varjamiseks teeb fataalse sammu ning hüppab nuttes sillalt alla jõkke, olles eelnevalt vannutanud Chase’i asja uurimist inimkonna huvides jumala eest katki jätma.

1414394_bigSellises paranoiathrilleri õhustikus need sündmused loomulikult ka jätkuvad: Chase ja Alex leiavad erinevate vihjete abil üles mehe, kellele Tuttle pärandas oma päevikud, leiavad veel portsu asjaga seotud inimesi ning suudavad lõpuks vanade fotode järgi tuvastada tähesüsteemi, kuhu kosmoseturismifirma tol saatuslikul aastal reise korraldas…

Echo nime kandvas tähesüsteemis avastatakse tsivilisatsiooni poolt hüljatud planeedid ning kogu sarjas on tulnud vähe ette õõvastavamaid stseene, kui Alexi ja Chase’i jalutuskäik inimtühjas linnas ja hoonetes, kus tunduks justkui elanuks seal üsna inimese mõõtu olendid ning kust kõik on justkui ootamatult, poole tegevuse pealt lahkunud-kadunud. Teisest kohast leitakse ka luukeresid-laipu… perekondade kaupa oma tubades, voodeis ning maaligalerii, mis annab aimu tollest tsivilisatsioonist.

Selle aastakümneid vanade traagiliste saladuste ja õnnetuste varjamise, kosmilise õõva ja paranoia ning hüljatud tähelaevade koridoride ja kajutite absoluutse vaikuse ning sajandeid vanade luukerede avastamise õudust ei oska vist keegi McDevittist paremini luua ja edasi anda.

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Jack McDevitt. The Engines of God. 419 lk. Ace. New York, 1994.

11797438Mu lemmikkirjanike hulka kuuluva Jack McDevitti romaan «Jumala mootorid» valmistas mulle tõsise pettumuse.

On 23. sajand. Maad ähvardava ökokatastroofi tõttu otsib inimkond elukskõlbulikke või siis terraformitavaid planeete. Üks selline on Quraqua. Enne planeedi terraformimise algust teevad Akadeemia arheoloogid seal viimaseid uuringuid – planeedilt on leitud Monumendiehitajate tsivilisatsiooni jälgi. Monumendiehitajad on ilmselt ammu hävinud galaktiline tsivilisatsioon, mis on endast paljudele taevakehadele jätnud maha kummalisi kujusid. Terraformimise algushetk läheneb, kuid arheoloogid ei taha kuidagi tööd lõpetada, kuna leiud muutuvad järjest huvitavamaks.

Algab närvidemäng, et kas terraformimist läbi viiv suurkorporatsioon alustab planeedimuutmist, mis tähendaks tuumalaengutega planeedi pooluste jää lõhkamist ning planeedi pommitamist jääasteroididega, või lastakse õilsail teadlasil oma tööd edasi teha ja lükatakse planeedi muutmise algust edasi. Juba see romaani sündmuste lähtesituatsioon on nii läbinisti kunstlik ja ebaloomulik ning jabur ja päriselus mitteesinev, et lugeja haarab peast.

Picture 24Mitte kusagil ei alustataks sellist terraformimist, kui inimesed on veel planeedil. Loomulikult võiks alustada, kui tegu oleks mingite Greenpeace’i laadis roheliste terroristidega, aga pole ju! Lihtsad teadlased. See oleks umbes sama, kui näiteks Tallinna või Tartu mõne suure kesklinna ehitatava kaubanduskeskuse ehituse eelsetel kaevamistel leitakse midagi reaalselt haruldast, mida on vaja pikemalt uurida, aga klaasist tarbimismaja ehitav firma sülitaks sellele, et arheoloogid ikka oma kühvlite ja pintslitega vundamendiaugus istuvad ning alustaks otse nende kaela betoonivalamist.

Tänu Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi, kes on selle hetkel veel kuuest teosest koosneva romaanitsükli läbiv peategelane, leidlikkusele õnnestub arheoloogid väikseima võimaliku ohvrite arvuga planeedilt siiski ära päästa ning tuumalöögid saavad alata.

Edasi tuiatakse mööda galaktikat ringi ning otsitakse vastust Monumendiehitajate tsivilisatsiooni mõistatustele ning küsimusele, miks hävivad kõik arenenud tsivilisatsioonid galaktikas 8000 aastat pärast tekkimist ning kas sama oht tabab ka inimkonda.

Sakslased on kasutanud kaanepildina Michael Whelani kaanepilti Isaac Asimovi «Asumi äärele», mis kummalisel kombel isegi sobib (vasakul). Ometi on kõigist selle raamatu kaanepiltidest minu lemmik prantslaste teise väljaande oma (keskel), kuigi ka itaallaste sooritus pole üldse halb (paremal).

Sakslased on kasutanud kaanepildina Michael Whelani kaanepilti Isaac Asimovi «Asumi äärele», mis kummalisel kombel isegi sobib (vasakul). Ometi on kõigist selle raamatu kaanepiltidest minu lemmik prantslaste teise väljaande oma (keskel), kuigi ka itaallaste sooritus pole üldse halb (paremal).

Hüva, ma mõistan, et see on Priscilla Hutchinsi seerias väga oluline tekst, kuna siin tutvustatakse lugejaile esmakordselt Omega-pilvede probleemi, mis saab vist lahenduse alles samanimelises, sarja 4. romaanis. Samuti kinnitan ma, et see on täiesti stiilipuhas arheoloogiline ulmeromaan, nagu on romaani omakeelse väljaande kaanele trükkinud sakslased, žanr, mis mulle väga meeldib.

Väite kinnituseks võin öelda, et ju ka kirjaniku Alex Benedicti tsükli romaanid (hetkel samuti kuus) on arheoloogilised ulmeromaanid, küll kriminaalse või sellise paranoiathrilleri koega, aga ikkagi. Ja Benedicti-sari on mu absoluutseid lemmikuid.

Aga Akadeemia-sarja esimene raamat laguneb koost, on igav, kohati jabur, eri teemad ja liinid ei moodusta tervikut ning valmistas Benedicti-seeriaga harjunud ulmegurmaanile pettumuse nagu üks väga normaalne aga isikupäratu päevapraad valmistab pettumuse toidugurmaanile.

Urmas Roolaid on oma arvustuses maininud salapära loori ja äreva ootuse õhkkonda ning Indrek Rüütel kosmilise üksinduse tunnet, tühjust. Jah, need meeleolud on raamatus täiesti olemas, aga nad on seda palju kehvemal ja tuimemal tasemel kui Alex Benedicti sarja tekstides!

Boza-maszyneria_Jack-McDevitt,images_big,3,83-7180-650-7Absoluutskaalal on muidugi tegu täiesti hea ja normaalse ulmeromaaniga, mis on isegi keskmiselt põnev, aga kirjanikuskaalal hindan ma seda läbikukkumiseks. Olen oma hinnangutes nii kriitiline ehk just Ulmekirjanduse BAASis raamatule osaks saanud liigpositiivsete arvamuste pärast. Hindamisel ma ju tegelikult autoriskaalat enam ammu ei tarvita, kuna BAASis on liiga palju kretiine, kes täiesti suvaliste sulesoperdajate oopustele häid ja väga häid hindeid laovad ning tunnustatud kirjaoskusega professionaalide töödele rahuldavaid ja mitterahuldavaid hindeid annavad. Just selle absurditsirkuse tõttu siis sellele romaanile nii kriitilise arvamuse järel hindeks hea, sest absoluutskaalal ta seda vaieldamatult on.

Lihtsalt minu lootused olid kirjaniku teiste tekstidega liiga kõrgele tõusnud ning nüüd sain teenitud karistuse. Loomulikult loen lähiajal läbi ka ülejäänud Akadeemia-sarja romaanid (7. osa pealkirjaga «Starhawk», mis paigutub ajaliselt tsükli esimeseks ning kirjeldab piloot Hutchinsi noorust, peaks ilmuma novembris 2013), kuna McDevitt on siiski üks mu lemmikkirjanikke ja arheoloogiline ulme mulle väga istub, aga praegu sarja 2. osa kallal pusides (ja mitte eriti kiiresti edenedes) tuleb tunnistada, et pisut madalamate ootustega sellele tekstikorpusele lähenemine on igati mõistlik.

Tsükli avaromaani vaieldamatult kesiseim osa oli lõpp. Esiteks muidugi lõpu puudumine, probleemi täielik õhkujäämine ning teiseks see Tarmo Õuemaa arvustuses kirjeldatud lahendus: «püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha» – täpselt nii muide oligi.

Mike Ashley. Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970. The History of the Science-Fiction Magazine Volume II. 410 lk. Liverpool University Press. Liverpool, 2005.

Jacques Sadoul. Histoire de la Science-Fiction Moderne (1911-1971). 411 lk. Albin Michel. Pariis, 1973.

Romaanidest on mulle alati rohkem meeldinud jutukogud ja ühe autori jutukogudest erinevate autorite lühiproosat koondavad antoloogiad. Antoloogiad on tänapäeval internetiavaruste/-ajakirjade ja veebikohtade kõrval peamine lühiproosa avaldamise koht, sest omaaegseid suuri ulmeajakirju on järele jäänud umbes kolm ja need on tegelikult kaunis pisikesed. Kuid žanriulme tekkimise ajal kahe maailmasõja vahel Ameerika Ühendriikides ulmet raamatutena loomulikult praktiliselt ei avaldatudki, üksikud väikekirjastuste ja fännide väljaandel ilmunud ning tänaseks haruldaseks muutunud trükised välja arvata.

Ulmekirjanduse olulisim osa – lühiproosa – tekkis ja arenes pulpajakirjades: ulmet ilmus juba 20. sajandi algusest tavalistes jutuajakirjades nagu Argosy ja All-Story, kus sellel tuli võidelda trükiruumi nimel teiste ajaviitekirjanduse liikidega, kuni 1920. aastate keskel tekkisid esimesed spetsiaalsed ulmeajakirjad: 1923. aasta märtsis rohkem müstilise, üleloomuliku ja fantaasiakallakuga Weird Tales ning 1926. aasta aprillis esimene teaduslikule fantastikale keskenduv Amazing Stories. Peagi järgnesid sellele Amazing Stories Quarterly, ühekordne Amazing Stories Annual, Science Wonder Stories, Air Wonder Stories (ühinesid peatselt nime alla Wonder Stories), Science Wonder Quarterly/Wonder Stories Quarterly, Astounding Stories (of Super-Science), Marvel Tales jmt.

Kui minu ulmehuvi 1990ndate esimesel poolel süvenes, täpsemalt välja kujunes ja konkretiseerus, sain ma aru, et just sellest perioodist, neist ajakirjadest, neist autoreist tahan ma rohkem teada ja just selle perioodi jutte tahan ma lugeda. See ulmekirjanduse tekkeprotsess, see pulpkatlas keetmine ja segamine tundus mulle kõige huvitavam. Loomulikult ei olnud 1993.-1994. aastal Eesti selle kohta võimalik kuskilt midagi põhjalikumat teada saada. Internetti praktiliselt veel polnud tavalevikus, ja noh, see internet, mis olemas oli, ei sisaldanud veel vastava teema kohta suurt midagi. Tartu Ülikooli raamatukogus, mille lugejaks ma just tol perioodil sain, oli küll virnade viisi 1950.-1980. aastail välja antud angloameerika ulmeraamatuid: peamiselt romaane, aga ka üksikuid jutukogusid ja eriti üksikuid antoloogiaid, aga need olidki valdavalt tekstid sõjajärgseist kümnendeist.

Ma ei lisanud seda köidet arvustatavate raamatu nimekirja, kuna põhjalikumalt ma sellest siinkohal ju ei räägi ja sisulisi hinnanguid ei anna, aga olulisem bibliograafiline andmestik sellegi köite kohta on tekstis ära toodud.

Samuti sai tollal minu lemmiklektüüriks raamatukogu lugemissaali avariiulil olnud nn. punane raamat: Curtis S. Smithi koostatud ja St James Pressi väljaandel 1986. aasal A4 formaadis ilmunud kõvakaaneline 933 leheküljeline ulmekirjanike leksikon «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk). Seda ma siis oma vabadel hetkedel lehitsesin ja õigupoolest võib vist väita, et just sealt on pärit 20. sajandi angloameerika ulmekirjanike elulooliste ja loominguliste andmete ja faktide entsüklopeediline kogum minu peas, täpsemalt selle infopilvelõhkuja vundament ja esimesed korrused. Aga ka selles raamatus oli peamiselt juttu romaanidest ja Teise maailmasõja järgse perioodi autoreist. Seegi polnud nagu päris see. Kuigi selle raamatuta poleks ma tänapäeval see, kes ma olen 🙂

Aga et just sellest sõdadevahelisest perioodist tahan ma rohkem teada, see usk sai kinnitust, kui 1994. aasta kahes viimases Marduse numbris ilmusid Jüri Kallase asjalikud artiklid ajakirja Weird Tales ja selle ühe põhiautori H. P. Lovecrafti kohta, rikkalikult erinevate ajakirjanumbrite kaanepiltidega illustreeritult.

Ja just siis jäi mulle TÜ raamatukogu sedelkataloogis (mingit elektroonilist kataloogi ei eksisteerinud veel, mõistagi) silma kellegi Jacques Sadouli (1934) tundub et ulmekirjanduse ajalugu, paraku prantsuse keeles. Tellisin raamatu endale koju ning suur oli minu üllatus ja rahulolu, kui avastasin köidet lehitsedes, et «bingo!», see on just see, mida ma otsinud olen. Ja siis oli juba pisiasi, et raamat suhteliselt arusaamatus keeles oli.

Niipalju üks intelligentne gümnasist ikka prantsuse keelest aru saab, eriti veel kui teema ja ajalooperiood ja kirjanikud ja ajakirjad, kellest/millest juttu tehakse, on sulle enam-vähem tuttavad. Ühesõnaga rääkis see raamat just žanriulme ja angloameerika ulmeajakirjade tekkimisest 1920ndail aastal ning kirjeldas selle kirjandusliigi arengut läbi 1930. aastate kuni uue laine kuulsusetu lõpuni 1970ndate alul. Ja tegi seda just läbi erinevate ajakirjade kronoloogiliselt liikudes, Sadoul kirjeldas ulmeajalugu Amazingu, Weird Talesi, Astoundingu, Galaxy jt ajakirjade numbrite kaupa, tutvustades seal ilmunud žanri arengu seisukohalt olulisi tekste ja nende autoreid.

Mäletan, et kirjutasin kõik Sadouli raamatus esinenud ajakirjade, toimetajate, kirjanike ja illustraatorite nimed, juttude ning järjeromaanide pealkirjad ja ajakirjade ilmumisajad eraldi tulpades välja ja trükkisin oma uuel Olivetti kirjutusmasinal puhtalt ümber. Samuti sain üsna hästi selgeks prantsuskeelsed kalendrikuude nimed ja aastaaegade nimed (sest mitu ajakirja ilmus kvartaalselt ja numbrid kandsid daatumeid nagu «Kevad 1946» või «Sügis 1951»).

Lisaks olid Sadouli raamatus kriitpaberil poognad nende pulpajakirjade kaanepiltidega – sellist varasalve polnud ma varem kohanud. Tõe huvides tuleb märkida, et ega ma prantsuse keelt siiski kunagi ära ei õppinud ning päris täpselt ma aru ei saanud, mida Sadoul mõne kirjaniku mingi teksti kohta ütles või millise sisukirjelduse andis.

Aastad möödusid ja siis veel teine ports, kuni ma sain teadlikuks, et inglise ulmeuurija ja antologist Mike Ashley (1948) on kunagi 1970ndail andnud välja lausa neli köidet ulmeajakirjade ajaloo kohta. Need pean ma saama, mõtlesin ma. Need 1974-1978 ilmunud neli köidet kandsid pealkirja «The History of the Science-Fiction Magazine» ning katsid kümnendite kaupa ära perioodi: 1926-1935, 1936-1945, 1946-1955 ja 1956-1965.

Kui ma veel ports aastaid hiljem reaalselt neid teoseid kasutatud raamatute müügikohtadest valmis tellima olin, jõudsin avastuseni, et need taskuformaadis pehmekaanelised köited polegi päris ajalooülevaated, vaid on poolenisti neist perioodidest pärit juttude antoloogiad, millele siis igas raamatus lisandus lühiülevaade perioodi kohta. Minu meelehärmi kaotas aga ära teine avastus, nimelt et Ashley on oma ulmeajakirjade ajalugu nullindatel asunud põhjalikumalt ja kirjandusteaduslikumalt ümber kirjutama ning et tegelikult on mul mõttekas tellida see uus sari, mille esimene köide kannab pealkirja «The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the Beginning to 1950» (2000) ning kolmas osa on «Gateways to Forever: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1970-1980» (2007).

Mõeldud-tehtud. Lühidalt võiks selle memuaaritsemise siin nüüd kokku võtta niimoodi, et viimase kahe aasta jooksul on need kolm köidet olnud mulle ammendamatu ja asendamatu ning hädavajalik igapäevane infoallikas ja lihtsalt mõnus eneseharimise- ning ajaviitelugemine. Täiesti kogemata juhtus nii, et põhjalikult ja süsteemselt hakkasin esimesena läbi töötama sarja teist köidet, mis katab perioodi 1950-1970, peamiselt seepärast, et aprillis tabas mind järsku mingi Silverbergi-palavik, mille raames hakkasin süstemaatiliselt mul olemasolevat kirjaniku lühiproosat kronoloogiliselt läbi lugema ja mõtlesin, et paralleelselt sinna juurde sama perioodi ajakirjaulme ajalugu lugeda ning n-ö. suuremat pilti näha ja tajuda on vägagi nutikas tegu. Ma olen alati väga nutikas olnud.

Mike Ashley stiiliga olin varemgi tuttav, samuti teadsin, et ta ei kuulu Brian W. Aldissi, Brian M. Stablefordi jt vingus brittide koolkonda, kes peavad Hugo Gernsbacki mitte ajakirjaulme isaks ja oluliseks asutajaks, vaid kasumiahneks ja ulmekirjandusse ignorantlikult suhtunud «Rott Hugoks» (Lovecrafti termin), kelle loodud spetsiifiline geto ja fändom osutas ulmekirjanduse kui kauni kunstiliigi arengule suure-suure karuteene, eraldades selle ebaloomulikul kombel tavalisest peavoolukirjandusest ning muutes kommertslikuks teismeliste poisikeste ajaviitematerjaliks.

Olin sattunud veebist lugema Ashley põhjalikku ajakirja Amazing Stories analoogilist number- ja aastakäikhaaval kirjutatud ajalugu, mis ilmuski Amazingu veergudel jaanuaris juulini 1992. Ka olin lugenud 1998. aasta Interzone’i numbritest suurt poleemikat Gernsbacki üle, kus ühel pool oli Stableford, teisel jälle ameeriklane Gary Westfahl ning britt Mike Ashley, kes oma tagasihoidlikul akadeemilise ulmeuurija moel lausehaaval Stablefordi õelad spekulatsioonid konkreetsete faktidega ümber lükkas. Mulle Ashley lähenemine ja meetod meeldisid.

Nagu öeldud, Ashley on põhjalik ja detailne. Ka kõnealuses köites võtab ta esmalt ette ajakirjaturu aastal 1950, käsitleb kõigi ameerika ulmeajakirjade käekäiku, autoreid, toimetamispoliitikat, kaanepilte, majanduslikku olukorda, põikab seejärel endale kodusesse Albioni, annab ülevaate briti ulmeperioodika käekäigust ning liigub siis järjest edasi. Läbi käiakse teine ja viimane suur ajakirjabuum 1950ndate keskel, kümnendi uute oluliste autorite looming (Sheckley, Farmer, Dick, Silverberg, Herbert, Dickson jppt), tekkiv originaalantoloogiate turg, raamatukirjastused ja nende suhe ajakirjaulme maailma, muutused ulmes 1960ndate alul, uue laine nimeline kirjandusnähtus ning fantaasiakirjanduse buum, mis ulmet just 1960ndail tabas.

Raamatu lõpus on paarikümnel leheküljel ka lühiülevaade ulmeajakirjade käekäigust raamatus käsitletaval perioodil Venemaal, Mehhikos, Argentiinas, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Skandinaavias, Hispaanias, Belgias, Rumeenias, Jugoslaavias ja Jaapanis. Lisaks on raamatus 70 lehekülge põhjalikku andmestikku ajakirjade kohta, nende ilmumisajad, ilmumissageduste muutumine, toimetajad, tegevtoimetajad ja see andmestik on mitutpidi otsitav. Soovituslikust bibliograafiast ja isiku- ning ajakirjanimede registrist ma üldse ei räägigi, ikkagi ülikoolikirjastuse väljaanne.

Ajuti ma tunnen ennast isegi pisut räbalasti, et ulmest endast rohkemgi meeldib mulle lugeda ulme kohta, ulmekirjanduse erinevaid ajalugusid 😉

Edmond Hamilton. Son of Two Worlds. Ajakirjas: Thrilling Wonder Stories, august 1941.

Kartsin lühiromaanist «Kahe maailma laps» palju hullemat. Tegu on siiski Hamiltoni mitte just (tõsisemate saavutuste mõttes) karjääri tipul ilmunud tekstiga, mille avaldas nooremale publikule suunatud pulpseiklustele keskendunud ajakiri ning mida on hiljem vaid ühes mitte just kõige märgilisema tähtsusega antoloogias taastrükitud. Ometi olid mu hirmud täiesti asjatud. Seiklusulme proff on välja mõelnud korraliku loo lihast ja luust tegelastega ning selle ilma allahindluseta valmis teinud.

«Kahe maailma laps» on klassikaline koloniaalulme, ehk siis tekst, milles Marss, Kuu või mõni kaugem taevakeha on pandud asendama omaaegset kolmandas maailmas asunud impeeriumi kolooniat. Stephen Drew on maalastest vanemate laps, kuid üles kasvanud Marsil, kus tema nimeks on Ark Avul (jah, jälle need Hamiltoni nimed…), Stephen on üles kasvatatud täielikus Marsi vaimus, see tähendab, et ta on elanud vaba looduslapse elu Marsi kõrbetes ja mägedes koos marslastega sealsetele metsikutele ulukitele jahti pidades, selleks vajalikke telepaadivõimeid arendades ja karmi rajamaa otsekohesust, siirust ja ausust hinnates. Tema isale kuulub Marsil kaevandus, kust pärit traaniumit kasutatakse Maal sünteetilise toidu valmistamiseks – Maa on nii ülerahvastatud, et loomulikust toidust enam lihtsalt ei jätku.

Nüüd sureb Stapheni isa, olles pojale enne surma rääkinud, et see peab minema Maale, sest tema sealne esindaja on talle teada andnud, et nende kaevanduskontsessiooni ähvardavad kaks suurt sünteetilise toidu kontserni, kes püüavad täielikku toiduvalmistamise monopoli saavutada, mille osas üks väheseid segajaid ongi veel Drew perekonna väike aga oluline kaevandus. Isa jõuab enne surma veel kahetsust tunda, et ta poeg pole maalaste keskel üles kasvanud, ei tunne nonde inimeste kombeid ja käitumist.

Stephen lendabki koos oma vana teenri-õpetaja Lin L’Laniga Maale, kus ta kistakse kohe suurkorporatsioonide vahelistesse võimumängudesse, ilmneb, et keegi pole see, kellena ta näib, kedagi ei saa justkui usaldada… Koduselt tunneb ta end vaid New Yorgi marslaste linnajaos, mida kutsutakse Little Mars ja mis on suure kupliga kaetud Marsi raskusjõuga enklaav New Yorgi äärelinnas. Hamiltoni tuleviku–New Yorgi kirjeldused on üldse kuldajastule iseloomulikult futuristlikud ja uljad ning väga hästi silme ette joonistuvad. Tulevikumaastikke maalib Hamilton jätkuvalt vägagi meisterlikult.

Enne kui Stephen arugi saab, on ta oma vanadest Marsi sõpradest eraldatud, ta annab allkirja lepingule, millega ta kaevandus läheb ühe suurkontserni hõlma alla (lubadusega säilitada selle iseseisvus), tal tekib armuafäär suurkorporatsiooni juhi tütrega, kes talle suurilma tühise ja mugava elu võlusid ja pahesid tutvustab, ning temast saab igapäevane külaline firmabossi luksusvillas ja nende ühiskonnakihi eliitseis lõbustusasutustes (Atlandi ookeani alune ööklubi, kus läbipaistva lae kohal võib näha ookeanipõhja jne).

Kõik lugejad saavad juba ammugi aru, et Drew kaevanduse agent New Yorgis Gilson mängib topeltmängu, vaid metsiku Marsi looduse keskel ausate ja siiraste marslaste seas üles kasvanud otsekohene maakas Stephen Drew ei saa aru, et tal täiega nahk üle kõrvade tõmmatakse.

Maksimumhindele veakski miinuse järele seetõttu, et sellised situatsioonid kirjandusteoses alati pisut tüütavad on, kui peategelane lugejast kaugel taga vantsib oma arusaamiste ja toimuva mõistmise poolest, aga noh, antud juhul on see igatahes loogiliselt ja usutavalt ära põhjendatud. Igatahes on mul väga hea meel, et omal ajal Uppsalast Sweconilt selle Leo Marguliesi koostatud antoloogia «3 from out There» (Richard Powersi stiilse kaanepildiga!) soetasin, kus see algupäraselt ajakirja Thrilling Wonder Stories 1941. aasta augustinumbris ilmunud tekst ainsana on taasavaldatud.

Edmond Hamilton. Crashing Suns. 192 lk. Ace. New York, 1965.

Kogumikku «Kokkupõrkavad päikesed» on üsna arusaamatutel põhjustel koondatud Edmond Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli seitsmest jutust 1.-4. ja 6. jutt. Samas 5. ning 7. lugu jäeti Ace Booksi 1965. aasta editsioonist välja ning huviline leiab need lisaks vanadele Weird Talesi numbritele veel vaid 2009. aasta Haffner Pressi kõvakaanelisest luksusköitest «The Star-Stealers: The Complete Adventures of The Interstellar Patrol. The Collected Edmond Hamilton, Volume Two». Sarja kuuluv romaan «Väljaspool universumit» (Outside the Universe) ilmus Ace Booksi väljaandel 1964. aastal, kuid on samuti leitav nimetatud luksköitest.

Hamiltoni Tähedevahelise patrulli olulisusest moodsa kosmoseooperi sünni juures räägin kohe alljärgnevalt tsükli esikloo tutvustuses, rõhutagem siinkohal vaid, et just see sari on saanud teedrajavaks mitmete kosmoseooperi klišeede, standardite ning mallide loomisel ja kirjanduslike koordinaatide mahamärkimisel. Just siin on esmakordselt kujutatud hiiglaslikku Tähtede Föderatsiooni (galaktikaimpeeriumi) keskuseks olevat hiidplaneeti, mis on üks suur linn, just siin näeme esmakordselt suurt föderatsiooninõukogu (galaktika senatit) ning erinevaid kurjameid, kes suudavad liigutada udukogusid, tähti, komeete jm taevakehi ning kosmilisi nähtusi.

Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli galaktika ja föderatsioon on kindlasti olnud eeskujuks Asimovile Asum-tsükli galaktikaimpeeriumi loomisel ning George Lucasele «Tähesõdade» uue triloogia võimsate visuaalsete piltide ja eripäraste võõraste maailmade väljatöötamisel.

Ajahambale pole see tõeliselt märgiline tekstitsükkel paraku kõige paremini vastu pidanud, õigemini mõned selle osad, sest sari on oma tasemelt kaunis ebaühtlane. Mõneti ehk isegi ootamatult ajakirjas Weird Tales ilmunud tekstide kohta, on need lood ajuti pisut lapsikuvõitu (enamasti süüdistavad selle ajakirja fännid lapsikuses just konkureerivas ulmeajakirjas Amazing Stories ilmunud jutte), mida ei saa öelda Hamiltoni samal perioodil Amazingus või ajakirjas Wonder Stories ilmunud lühiproosa kohta.

Kogumikust õieti vaid üks lugu («Within the Nebula») tundus olevat need enam kui 80 aastat, mis teksti sünniaega meie päevadest lahutab, edukalt üle elanud, ülejäänusid soovitan eelkõige ajakirjaulme sünniperioodist huvituvale ulmekirjanduse ajaloo sõbrale: mulje sellest, milline oli 1920ndate teise poole varane kosmoseulme, annavad need tekstid kenasti.

Kuulus ajakirjanumber, kus lisaks Hamiltoni «Kokkupõrkavate päikeste» esimesele poolele ilmus kaanelooks olev Robert E. Howardi Solomon Kane’i lugu, tekst Frank Belknap Longilt, kordustrükk Robert W. Chambersilt ning Tennessee Williamsi debüütlugu «The Vengeance of Nitocris».

1. Crashing Suns 3/5

«Kokkupõrkavad päikesed» on lühiromaan, mis avab Edmond Hamiltoni legendaarse Tähtedevahelise patrulli sarja, millesse kuulub käesolev lühiromaan, viis jutustust ning täispikk romaan, mis nägid ajakirjas Weird Tales trükivalgust aastail 1928-1930. Olid klassikalise kosmoseooperi esimesed eluaastad, sest just 1926. aastal debüteerinud Hamiltoni peetakse koos Jack Williamsoni ja E. E. «Doc» Smithiga kosmoseooperi kui ühe moodsa žanriulme alažanri loojaks 1928. aastal.

Enne seda oli kosmilisi ulmelugusid loomulikult ajakirjades Amazing Stories ja Weird Tales ja mujalgi ilmunud, aga alles 1928. aastal kujutasid nimetatud kolm meest esmakordselt ette meie päikesesüsteemist väljaulatuvaid kosmoseseiklusi, moodsa teadusliku fantastika mastaap läks ülegalaktikaliseks ning seni hoomatavuse piiril püsinud tähesüsteemid muutusid mängukannideks hoolimatute kurikaelte ning õelate tulnukrasside käes, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel püüdsid inimkonda ja meie päikesesüsteemi hävitada ning kelle vastu astusid siis veatud ja õilsad ning imeosavad positiivsed kangelased. Ajastu oli selline 😉

Sama, 1928. aasta augustis ja septembris läbi Weird Talesi kahe numbri järjejutuna ilmunud lühiromaan «Kokkupõrkavad päikesed» ei olnud küll päris esimene uue aja kosmoseooper, ka Hamilton oli samal aastal varem juba paar sarnast teksti avaldanud, aga üks esimese kümne hulgas kindlasti.

Planeetidevahelise patrulli (tsükli esimeses jutus kannab see veel sellist nime) ristleja koos astronautide Jan Tori ja Hal Kuriga kutsutakse Kaheksa Maailma (Pluutot ju veel ei teatud) Ülemnõukogu istungile Planeetide Halli, mis asub loomulikult Maal. Inimkond on tolleks kaugtuleviku hetkeks hõivanud kõik meie päikesesüsteemi taevakehad, kuid kaugemale pole reisitud, sest ülipikad vahemaad järgmiste tähtedeni takistavad lende. Nõukogu eesistuja Mur Dak teeb neile teatavaks Veenuse laboratooriumites töötava teadlase Sarto Seni grupi hirmuäratava avastuse. Nimelt päikesesüsteemist kaugelt mööduma pidanud tähe Alto liikumistrajektoor on viimasel ajal kummaliselt muutunud ning see on asunud kokkupõrkekursile meie Päikesega. Kokkupõrge hävitaks terve süsteemi.

Imekombel on Sarto San just tol hetkel leiutanud ülikiire tähtedevahelise lennu tehnoloogia ning valminud on ka esimene ristleja, millega vapper seltskond peab asuma teele Alto tähesüsteemi poole, et selgitada välja trajektoori muutuse põhjus ja sellesse võimaluse korral sekkuda.

Vapper seltskond asubki teele, läbib tähtedevahelises ruumis midagi musta augu laadset, jõuab Alto juurde, püütakse püüdurkiirega kinni ning vangistatakse kohalike tulnukate poolt, kes on ümmarguse palli kujulised, kuue peenikese jala ning kahe peenikese käega. Tulnukate jäsemed on erakordselt tugevad, kuid nad on tapetavad, kui pressida tugevalt nende gloobusekujulisele kerele, mis ühel hetkel lõhki läheb ning millest voolab välja sültjas ollus. Sedasi siis.

Pärast lohutut vedelemist kongis põgenevad nad ühel hetkel sealt, olles eelnevalt saanud teada tolle maailma ajaloo ning Alto kursimuutuse põhjuse: täht on kustumas ning vajab eluspüsimiseks pidevalt «toitu», ehk erinevaid väiksemaid taevakehi, et selle lähimal planeedil nn. keraolendite tsivilisatsioon saaks säilida. Viimases hädas on nad otsustanud juhtida oma tähe kokkupõrkele Päikesega, mis annaks sellele küllaldaselt elujõudu, valgust-kuumust-põlemist.

Oma imekombel tervena hoitud täheristlejas põgenetakse Maale, kus on vahepeal valminud terve laevastik sarnaseid ülikiireid lennumasinaid. Kangelased pöörduvad laevastiku eesotsas tagasi Alto juurde, et pidada sealsete keraolenditega maha gigantne kosmoselahing. On ka omamoodi puänt.

Sellised need kosmoseooperid 1920ndate lõpul siis olid. Ja Hamilton on neist üks täiskasvanulikumaid ja tegelikult ka kõige vähem aegunumaid. Muidugi on talumatu, kui sul on jutt, mille tegelased kannavad ühetaolisi tobedaid nimesid nagu Mur Dak, Sarto Sen, Jan Tor ja Hal Kur – kes neid suudaks erista… Tobedad on ka kirjeldused sellest, mida tunneb minategelane, kui Kaheksa Maailma ülemnõukogu on just tema välja valinud juhtima esimest ekspeditsiooni või esimest kosmosearmaadat, millist uhkust segatuna aukartuse ja vastutuse ning hingevärinaga ta tunneb, aga kuidas ta pisarsilmil oma koorma vastu võtab ning millised ovatsioonid puhkevad siis saalis. Mnjah, ühes teises riigis 1928. aastal täpselt sellised ovatsioonid vist kõlasidki.

Aga sellega lapsikused ka lõppevad. Hamilton on hämmastavalt hea sulega autor, kirjeldamaks seiklusi kosmoses, erinevaid taevakehasid ja kosmilisi nähtusi, ka kosmoselahinguid, temas on siirast ja puhast mastaapi ning värvidega ta ei koonerda. Need osad tekstist ei ole märkimisväärselt vananenud. Ega ilmaasjata saanud ta juba paar aastat hiljem fändomis hüüdnime Edmond «Maailmade purustaja» Hamilton ning kui esimest korda ameerika ulmes aastaauhindu jagada püüti (ühekordne Jules Verne’i auhind 1934. aastal), valisid fännid aasta parimaks ajakirjades ilmunud tekstiks just ühe Hamiltoni loo.

Sarja kõige lollim lugu pääses ajakirja kaanelooks.

2. The Star Stealers 2/5

Jutustus «Tähevargad» ilmus esmakordselt ajakirja Weird Tales 1929. aasta veebruarinumbris ning oli ka numbri kaanelooks. Teose sündmustik toimub tsükli alguslooga võrreldes märksa kaugemas tulevikus ning nüüd on peategelasi ühendavaks teenistuskohaks juba Tähtedevaheline patrull. Nimelt on maalased ja päikesesüsteem vastu võetud Tähtede Föderatsiooni, kuhu kuuluvad paljude eri maailmade erinevatest rassidest asukad, nende kõrval nüüd ka inimesed. Patrulli tegevus pole muutunud: ikka seistakse galaktika kodanike turvalisuse valvel, keda pidevalt ohustavad üksikud pahad tulnukrassid, mis on otsustanud oma taevakeha saata kokkupõrkekursile mingi suure tähe või veelgi suurema galaktilise kooslusega.

Nüüd on patrullis teeniv maalaste süstik ootamatult kodusüsteemi kutsutud ning laeva meeskond murrab pead, mis võiks sellise ebahariliku korralduse olla tinginud. Selgub, et Neptuunil asuv Astronoomilise Teabe Büroo on kindlaks teinud, et üks Tume täht, mille liikumistrajektoor peaks Maast ja päikesesüsteemist piisavalt kaugelt mööduma, on järsku suunda muutnud ning on hetkel kokkupõrkekursil meie Päikesega. Kokkupõrge teadagi hävitaks päikesesüsteemi. Igatahes asub vapper meeskond, kuhu kuuluvad tegelased nimedega Ran Rarak, Hurus Hol, Dal Nara (naine!), Nal Jak jt, teele Tumeda tähe suunas, et selle kursimuutuse põhjus selgeks teha ja võimalusel seda trajektoori muuta.

Tuleb kuidagi kole tuttav ette, jah? Vaid napid kuud varem oli samas ajakirjas ilmunud täpselt sama sisuga tekst sama autori sulest ja samast jutusarjast? Justament. Tahate ära aimata edasisi sündmusi? Kohale jõudes satuvad vaprad kosmosepatrullijad raskestikirjeldatava ja absurdse välimusega tulnukrassi kätte vangi, langevad vangikongis pikaks ajaks masendusse, millest ärkavad alles sel päeval, kui on viimased tunnid aega tegutseda, et muuta tähe kurssi ja vältida kokkupõrget. Neil õnnestub üsna banaalsel moel vangikongist pageda, meetodil, mille võinuks välja mõelda juba vangistuse esimesel päeval.

Samuti on nende ekspeditsiooni teadlane vangistuse alul korra ära viidud ning pühendatud tolle võõra rassi ajalukku ning saanud teada, et tulnukad on oma tähe kurssi muutnud ellujäämisinstinktist, kuna täht on jahtumas/kustumas ning nad plaanivad oma Tumeda tähe gravitatsioonijõuga tõmmata meie tähesüsteemist möödudes Päikese enda uueks täheks, suurendades tema massi, söötes talle selleks toiduna sisse kõik päikesesüsteemi planeedid. Igatahes õnnestub meie kangelastel kerge vaevaga põgeneda oma täheristlejale, mida vaenulikud tulnukad on otsekui nende jaoks terve ja stardivalmina hoidnud. Kosmosesse jõudnuna kohatakse Maalt pärit laevastikku. Toimub kosmoselahing. Päikesesüsteem päästetakse. Päikest ei lasta tulnukatel ära varastada.

Hinne markeerib kurba tõsiasja, et kõik need nõrkused ja miinused, mis tsükli esimese jutu puhul olid veel andeksantavad ja ei rikkunud terviklikku elamust, on teises loos saanud tubli võimenduse, need on arendatud totruseni ning lisaks on kõike seda lugeda täielik déjà vu tunne! Ja sellise loo (ilmselt et kogu tsükli kõige kehvema) on David G. Hartwell välja valinud oma tuhandeleheküljelisse esindusantoloogiasse «The Space Opera Renaissance» esindama varast kosmoseooperit. Persse.

3. Within the Nebula 5/5

Jutustus «Udukogu sees» on Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli sarja seniloetud tekstidest õnnestunuim ja just selles tekstis maalitud galaktilisi peisaaže imetledes võib mõnusa muige ja äratundmisega vedada paralleele: siit sai George Lucas idee Surmatäheks, see stseen inspireeris süstikul Coruscantile lähenemist, see on Galaktika Senat jne jne. Ja need võrdlused ei tee kummalegi häbi, vastupidi, need näitavad kontinuiteeti ja ulmekirjanduse rekursiivset iseloomu.

Igatahes ei ähvarda seekord oht enam pelgalt ühte tähesüsteemi, vaid terve galaktika, sadade tähesüsteemide ja terve Tähtede Föderatsiooni ellujäämine on kaalukausil. Inimrassist patrullikapten Ker Kal kutsutakse föderatsiooni pealinna, hiiglasliku tähe Canopuse ühele planeedile, kus peab oma istungeid Tähtede Nõukogu. Nende majesteetlike vaadete taustal, kuidas patrull-laev Canopusele läheneb, mõjuvad igasugused Gaal Dornicku jõudmised Trantorile paraja Legolandi külastamisena.

Tähtede Nõukogus istuvad kõigi tähesüsteemide esindajad, seal on amfiibrassist kilpkonn-inimesi Aldebaraanilt, paksu karvakattega flegmaatilisi Betelgeuse’i maailmade asukaid, Veega kaheksajalgolendeid, putukinimesi Prooküonilt, veidraid mustatiivulisi nahkhiirolendeid Denebilt jne jne. Nõukogu esimeheks on canopuslane – nende rass on ilma kehata, vaid üks hiiglaslik pea, ühe suure silma ja torujate jäsemetega. Pulpautoreil fantaasiast juba puudu ei tulnud.

Nõukogu teeb teatavaks, et asustatud Galaktikale on lähenemas hiiglaslik Orioni Udukogu. Udukogu tähendab Hamiltoni keeles ja maailmas tohutut põleva gaasi kera, mille läbimõõtu mõõdetakse valgusaastates ning, mille sisse keegi pole selle põleva välisseina tõttu kunagi pääsenud. Igatahes läheneb see hiiglaslik põleva gaasi pall Galaktikale ja on viimastel nädalatel asunud sellise tempoga tiirlema, et kardetakse selle plahvatamist ja laialilagunemist paari nädala jooksul, mis hävitaks kogu tuntud Galaktika.

Nõukogu moodustab erirühma, mis saadetakse teele uuel, spetsiaalsel kuumataluva kerega süstikul, et uurida, mis on udukogu sees ja püüda seda tiirlemist peatada. Meeskonda määratakse Sar Than Arktuuruselt, Jor Dahat Capellalt ning maalane Ker Kal. Esimene on sibulakujulise kere ja nelja jäsemega olend, teine jälle püstipidist silindrit meenutava kiulise kerega taim-inimene.

Meie kangelased asuvad oma imelaeval teele, jõuavad udukoguni, sisenevad sellesse ning avastavad udukogu põlevast gaasist väliskihi sees tühja kosmilise ruumi, milles asub hiiglaslik must planeet, kus elavad pahad tulnukad, kes peavad enda maailma säilitamise huvides hävitama terve ülejäänud Galaktika. Need tulnukad on juba täiesti kirjeldamatud. Noh, umbes nagu jäsemetud lihamassid, mis suudavad kuju muuta.

Loo üldskeem püsib ka edasi triviaalne, aga erinevalt varasematest kordadest on kirjanikul õnnestunud siinkohal välja mõelda märksa fantastilisem ja kosmoloogiliselt-astronoomiliselt pöörasem setting ja selle ümber keerlev mõistatus ka lahti harutada ja lõpuni välja kanda. Igatahes langevad tegelased vangi, ühele neist antakse mõttetranslaatori abil teada tulnukate ajalugu ja probleem, miks nad on asunud Galaktikat hävitama. Kangelased langevad korraks meeleheitesse, kuid siis õnnestub Luke’il, Hanil ja Leial Surmatähelt põgene… vabandust. Siis õnnestub Sar Thanil, Jor Dahatil ja Ker Kalil sellelt mustalt planeedilt põgeneda.

Kõike seda, mida Hamiltonile üldiselt saab ette heita, oli selles tekstis minimaalselt. Oma aja kontekstis kindel «viis pluss», aga isegi tänasest vaatenurgast ei leia ühtki põhjust, miks peaks põhihinnet langetama. Just sellistest tekstidest moodne kosmoseulme ja kosmoseooper suuresti sündiski. Just sellised tekstid inspireerisid poisipõlves hilisemat, suurmeistrite põlvkonda. Ja ka George Lucast, ilmselgelt.

4. The Comet Drivers 4/5

Jutustus «Komeedijuhid» jätkab Tähtedevahelise patrulli seikluste kirjeldamist. Seekord on loo peategelaseks patrulli ülem, kes peab terve patrulli laevastiku (tuhandeid laevu) eesotsas päästma Galaktika kaugelt tähtedevahelisest tühjast ruumist läheneva hiiglasliku, ja ma mõtlen, et ikka tõeliselt hiiglasliku komeedi eest, mis ähvardab Galaktikast läbi lennates kümneid ja sadu maailmu ja tähesüsteeme hävitada. Oma truude kaaslastega, kelle erakordseteks nimedeks seekord on Gor Han, Jurt Tul ja Najus Nar, peab patrulli ülem lahti harutama komeedi hiljutise suunamuutuse põhjuse ning püüdma võimalusel kogu oma laevastiku jõuga komeedi suunda muuta, kuna muidu ootab Galaktikat ees häving.

Kui patrulli laevastik jõuab komeedini, avastavad nad, et hiiglasliku sabatähte kaitsevad kuubikujulised kosmoselaevad, järelikult on see asustatud! Komeedi tuuma ümbritseb ülimalt aktiivne elektriline kiht, millest pole esmapilgul võimalik läbi pääseda, kuid kuubiklaevade järel õnnestub neil siiski komeedi saba varjust leida sissepääs elektrikera sisse. See on hiiglaslik, ma meenutan. Seal sees on aga tühi kosmiline ruum, milles asub kurjade tulnukate maailm, need tulnukad on seekord hoopi kirjeldamatud. Umbes nagu kehata gaasiolendid.

Komeedi tuuma ümber peetakse maha massiivne kosmoselahing, kuid meie kangelased langevad lõpuks ikkagi tulnukate lõksu, neid (kõiki) küll otsesõnu ei vangistata, aga nad peavad tulnukate sünge maailma soppidesse peituma. Lõpuks avastatakse komeedijuhtidest tulnukrassi tagamõte, miks nad tahavad Galaktikat hävitada, ning ühe meeskonnaliikme ohvrimeelsuse läbi suudetakse masin, mis komeeti Galaktika suunas juhib, rivist välja lüüa. Surmatäht plahvatab ja meie kangelastel õnnestub oma imepisikesel süstikul viimasel hetkel… Vabandust. Jälle läks valesti.

Lõpuks jõuab meie kangelastele appi järgmine patrulli laevastik, viis tuhat kosmoselaeva, toimub massiivne kosmoselahing ning universum päästetakse. Jah, see tundub koledalt banaalne ja kohutavalt ennastkordav, ja see ongi seda, aga ometigi pole seda igav lugeda. Mingis mõttes on see tekst aegunud küll, aga samas on selles olemas seda mingit kosmilise karguse tunnet ja taju ja vahvate musketäride ohvrimeelsust ja kõike seda. Ja omas ajas oli see ikka meeletu kontsentratsioon uusi ideid ja uutmoodi mõtlemist ning kosmiliste maastike lugeja vaimusilma ette manamist.

Kuulus ajakirjanumber, kus lisaks Robert E. Howardi Bran Mak Morni sarja kesksele tekstile «Öö kuningad», mis eestikeelses tõlkes kannab millegipärast pealkirja «Rüütlid öös», ilmus Katharine Metcalf Roofi jutt «Miljon aastat hiljem», mis tõi ulmesse tänapäeval iidsetest dinosaurusemunadest kooruvate dinosauruste motiivi. H. P. Lovecrafti hinnangul oli jutt teostuselt mannetu.

5. The Cosmic Cloud  3/5

Jutustuse «Kosmiline pilv» tegevusskeem on üllataval kombel (pisut) varasemaist erinev. On muidugi ka ühisjooni. Lugu algab stseeniga Tähtedevahelise patrulli ülema Lacq Laruse kabinetis, kuhu on kutsutud Dur Nal (maalane), Jhul Dil (spikalane) ning Korus Kan (antareslane). Galaktika keskmes asub suur kosmiline pilv, millesse keegi pole eriti julgenud siseneda, kuna seda on võimatu uurida, pilves valitseb absoluutne pimedus. Valguse võnked seal lihtsalt ei levi, seda ei saa seesmiselt ka tehislikult valgustada. Kunagi mõne aasta eest läks seda uurima teadlane Zat Zanat, kes aga koos oma laevaga sinna kadus.

Nüüd on pilv hakanud ohustama galaktilist kaubandust, kuna on asunud endasse tõmbama sellest mööduvaid kauba- jm laevu. Kuna see asub aga Galaktika keskmes, viivad sellest mööda kõik peamised kaubateed. Pilv on paari suure lainega neelanud endasse juba tuhandeid kaubalaevu ning sisuliselt seisanud kosmilise laevaliikluse ja põhjustanud Galaktikas suure paanika. Patrulli ristleja koos kolme kogenud piloodiga saadetakse pilve mõistatust lahendama.

Kohale jõudes imetakse nendegi laev pilve sisse, kus valitsebki pilkane pimedus. Pilve sees elab võõras tulnukrass – pimedad olendid, kellel on see-eest võrratu kuulmine – kes ongi teatud seadme abil tõmmanud sinna sisse ja vangistanud tuhandeid kosmoselaevu, tappes enamiku nende meeskondadest. Tegu on ikka jälgilt pahade tulnukatega. Meie kolmik langeb loomulikult vangi, kuid pimedas õnnestub ühel – maalasel kelle nimi oli… üks hetk, ma pean järele vaatama, need ei jää ju meelde, nii… kelle nimi oli Dur Nal – põgeneda. Ega sellest suurt kasu pole, kuna ta ju ei näe midagi.

Pimesi kobades uitab ta tulnukate maailma tänavail, satub korraks nende kosmodroomile, kus katsub varastatud kosmoselaevade korpuseid. Lõpuks tapab ta pimeheitluse raames ühe tulnuka, misjärel astub temaga kontakti samuti väljast pärit olend – mitu aastat kadunud olnud teadlane Zat Zanat, kes kasutab silmade ees omalaadseid filtreid, mis aitavad tal pimedas näha. Ta annab ühe paari maalasele ning räägib tulnukate kohutavast Galaktika vallutamise plaanist, misjaoks viimased laevu ongi kaaperdanud. Üheskoos suundutakse tulnukaid viimasel minutil peatama ning Tähtedevahelise patrulli ülejäänud ekipaaži vabastama.

Väheke standardist erinevat süžeed oli ikka huvitav lugeda, aga seda kompenseeris pisuke tuimus, võrreldes kahe eelmise looga, mille nimetaksin ilmselt tsükli huvitavaimateks. Kosmosesõitu, erinevaid avakosmose gigantseid taevakehi ja muid kosmilisi nähtusi kirjeldama on Hamilton muidugi mihkel ning seegi kord õnnestub tal sinna teatavat karmi poeetikat sisse põimida. Ei, ma kindlasti ei kahetse seda kogemust.

Robert Silverberg. In the Beginning: Tales from the Pulp Era. 335 lk.  Subterranean Press. Burton, 2006.

Ma olen juba varem korduvalt rõhutanud, kui kõrgelt ma hindan Robert Silverbergi julgust ja soovi (edevust) anda tänapäeval välja oma noorusajal ja õpipoisiaastail kommertseesmärkidel kirjutatud tihti üsna higist seiklusulmet.

See on erakordselt õpetlik lugemine mitmes mõttes. Eelkõige muidugi näitab see vägagi värvikalt ja detailselt kirjaniku arenemist, teisalt ja peaasjalikult soovitaksin mina seda aga vaadelda paralleelköitena kirjaniku esimese loomeperioodi (1954-1959) tõsisemaid pongestusi esitavale kogumikule «The Road to Nightfall» (1996), mille enamvähem samasisuline variant teises «Kogutud juttude» sarjas kannab nime «To Be Continued» (2006).

Torkab silma kaks asja. Esiteks muidugi tõsiasi, et kirjanikul tulid loometee alul märksa paremini välja jutustuse või lühiromaani mõõtu seikluslood kui lühijutu mahus kunstiambitsiooniga üritamised. Kogumikesse pääsenud kehvemad seikluslood on samal tasemel kehvemate kunstiambitsiooniga tekstidega, parimad sooritused pretensioonitu (aga siiski pigem süngetoonilise) seiklusulme vallas edestavad aga parimaid katsetusi ambitsioonikate ulmelugude vallas suurelt.

Teine põnev tähelepanek on erinevatele ajakirjadele kirjutatud lugude omavaheline erinevus. Samale väljaandele kirjutatud tekstid on pigem üsma sarnases stiilis, võtete ja jutustamislaadiga. Seega on täiesti äratuntavad pikad ja romaani vääriva detailirohkusega ning üsna süngetoonilised ja täiskasvanulikud seiklusulme parimates traditsioonides kirjutatud jutustused või lühiromaanid, mida Silverberg kirjutas ajakirjale Science Fiction Adventures (ja milliseid ei leidu selles kogus, vaid kogumikus «Hunt the Space-Witch!»).

Üsna äratuntavad on Bill Hamlingi ajakirjadele Imagination ja Imaginative Tales kirjutatud lühemad, kuidagi kiiretempolised, tegevusrohked ning selge ja konkreetse lõpplahendusega kosmilised põnevuslood. Samuti on äratuntavad W. W. Scotti ajakirjale Super-Science Stories kirjutatud pisut pikemad ning reeglina hästi värvikate ja fantastiliste tegevuskohtadega kosmoseseiklused.

Pisut vähem on äratuntavad Howard Browne’i ja Paul W. Fairmani ajakirjadele Amazing Stories ja Fantastic kirjutatud lood, kuna need on aasta aastalt kõige enam muutunud. See-eest on täiesti äratuntavad Silverbergi ükskõik mis ajakirjale kirjutatud kunstiambitsiooni, paatose ja traagilise või ülimalt kõrgemoraalilise õhkamisega kirjutatud tekstid – peamiselt nende saamatuse tõttu.

Ma poleks kunagi uskunud, et saan niimoodi kasutatud raamatuna ostes endale Silverbergi käsitsi signeeritud eksemplari. Arvasin alati, et neis Subterranean Pressi 1000-lise tiraažiga raamatuis on signatuur trükitud (sest näiteks PS Publishingi sarnastes raamatutes on kirjaniku allkiri reeglina trükitud). Aga siin ei ole! Silverberg on kõik 1000+26 eksemplari ise allkirjastanud. Õigemini siis need lehed, mis on hiljem raamatuisse kleebitud. Aga allkiri on pastakaga ja suht jõuliselt vajutatud, nii et paistab ka paberi teisel küljel… Minul on nüüd siis eksemplar 295! 🙂

Nüüd, nagu on välja tulnud, ei tundugi selline vanema ulmekirjanduse lugemine ajaloolisest huvist žanri (või kirjanike või ajakirjade) arengu vastu nii probleemitu: küll on seda erineval moel kaunilt sildistatud, alates «ulmekirjanduse prügikastis sobramisest» kuni «surnukuuris laipade pilastamiseni».

Ma ei tea, mulle meeldib lugeda igasugust ulmet. Teinekord meeldib lugeda tuhandeleheküljelisi moodsaid fantaasiatelliseid, siis jällegi pulpajastu klassikalisi ajakirjajutte erinevatest kosmoseseiklustest ning nende otsa ehk 19. sajandi ameerika tondijutte. Aga peab olema üsna lootusetult silmaklapistunud või väikelapse arengutasemele pidama jäänud, et mitte aru saada nende tekstide jaoks vajaliku retseptsiooni täielikust erinevusest, vajadusest läheneda neile täiesti erineva eelhäälestusega.

Ma ei tea, mina suudan küll neid lugusid lugeda õiges kontekstis. Minu meelest pole midagi jaburamat, kui hakata 1956. aasta loole ette heitma, et 1972. aastal on keegi sellesama süžee palju paremini teostanud või et «ma annaksin sellelele loole kõrgema hinde, kui ta kuuluks ühe teise kirjaniku kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud maailma/sarja» WTF?! nagu…

Vähesema lugemusega inimesed tavaliselt ei vaatagi neid kergesti leitavaid aastaarve ja hakkavad enamasti neile vanematele tekstidele ette heitma, et need on maha kirjutatud mingite neile teada olevate tuntumate (aga enamasti palju hiljem kirjutatud) lugude pealt.

Oma üpris üüratu ulmekirjanduse alase teadmistepagasi pealt oskan igatahes mina lugedes ennast projitseerida täpselt õigesse ajahetke, ma loengi neid tekste täie teadmise juures, millised ulmetekstid olid selleks ajaks (1955-1959) ära ilmunud ja Silverbergile teada ning Silverbergi lugude lugejaile tol ajal teada.

Täiesti mõttetu oleks neid tekste hinnata mingite hiljem sündinud teoste kontekstis, see oleks ju sama, kui panna võistu suusasprinti tegema sportlane aastast 1956 ja tänapäevane sprindimees, kumbki oma ajastu tehnika, suusastiili ja varustusega. Jabur ja loll ju.

Aga Silverbergi ees muidugi sügav kummardus!

1. Yokel with Portfolio 3/5

«Mats portfelliga» jutustab loo kaugelt kolkaplaneedilt Traskilt inimtsivilisatsiooni südamesse Maale tulnud Kalainnenist, kes on teele lähetatud oma maailma saadikuna, et hankida Maalt tehnoloogilist abi oma mahajäänud ääremaailma järeleaitamiseks ja tehnilisele arengule hoo sisseandmiseks.

Maale jõudes ootab teda ees aga maksimaalselt ükskõikne vastuvõtt: kui teda lennujaama intervjueerima tulnud ajakirjanik avastab, et Traskilt on Maale saabunud siiski kõigest selle tähesüsteemi inimrassi esindaja, aga mitte pisema dinosauruse moodi reptiilne tulnukas, kaotab ta mehe vastu momentaalselt huvi. Ka ei kanna erilist vilja Kalainneni katsed pääseda kolooniate ministri vastuvõtule, et oma abipalve edastada. Omaarust moodsaimat riietust ja trendikat soengut omav Kalainnen avastab hoopis, et tema väljanägemine on ajast ja arust, tänaval näitavad newyorklased tema peale näpuga, naeravad ja pilkavad maakaks.

Kummalise juhuse tõttu on aga New Yorgi loomaaiast just samal ajal põgenema pääsenud ohtlik elukas bruug. Või noh, ta vähemalt näib ja tundub kõigile maalastele väga ohtlik…

«Mats portfelliga» on Silverbergi neljas avaldatud jutt ja kolmas, mille müüs maha ta värske kirjandusagent Scott Meredith. Suurmeister meenutab, et 1953. aastal Columbia ülikooli 18-aastase tudengina hakkas ta oma esimesi kirjatöid müüma: artikkel SF fändomist, teismelistele mõeldud romaan ning esimene lühijutt šoti ulmeajakirjale Nebula (debüütjutt «Gorgo planeet») ning selle pagasi pealt õnnestus tal pääseda hiljuti loodud Scott Meredith Literary Agency esindatavate autorite hulka. Agentuuri kuulsaimad kliendid tollal olid Arthur C. Clarke, Poul Anderson, Jack Vance ja samuti oma loometee alguses olev Philip K. Dick.

Silverberg lootis, et selliste kuulsate nimede tuules hakkavad temagi lood ajakirjades hästi kaubaks minema. Alguses nii aga ei juhtunud, kuna ilmnes, et ta pidi ajakirjatoimetajate silmis just nendesamade kuulsamate nimedega konkureerima hakkama. Igatahes õnnestus agendil juunis 1954 müüa maha autori teine jutt «Vaikne koloonia» ning veebruaris 1955 kolmas jutt «Marslane». Mõlemad olid üpris lühikesed jutud ning Silverberg sai nende eest kokku vaid 40 dollarit ja 50 senti.

Kolmadal agendi kaudu müüdud jutul, selsamal palal «Mats portfelliga», õnnestus oma kodu leida mais 1955, kui selle ostis ajakirja Imagination toimetaja William L. Hamling, kes oli kolm kuud varem ostnud ka «Marslase». Imagination oli pretensioonitu väike ajakiri, mis maksis vähe ja avaldas tuntud kirjanike (Gordon R. Dickson, Robert Sheckley, Damon Knight jt) kehvemaid lugusid, mida neil ei õnnestunud tippajakirjadele müüa.

Silverberg on meenutanud, et kirjutas «Matsi portfelliga» pidades silmas Tony Boucheri Fantasy & Science Fictionit või H. L. Goldi Galaxy’t, kuid ilmselt mõistis tema agent loo kvaliteeti paremini, sest pakkus seda kohe Hamlingile, kes ostiski teksti 55 dollari eest. Lugu ilmus Imaginationi värskelt asutatud sõsarajakirjas Imaginative Tales novembris 1955 ning Silverberg leidis pool sajandit hiljem seda esmakordselt taasavaldades, et häbeneda pole midagi. Ega polegi.

2. Long Live the Kejwa 2/5

«Elagu Kejwa» on üsna kehv ja ettearvatava puändiga jutt. Ning kogumikus «In the Beginning» on sellest 8-leheküljelisest palast märksa huvitavam loole eelnev 4-leheküljeline memuaarkild, milles kirjanik räägib pikalt oma tutvumisest ulmekirjanike Randall Garretti ja Harlan Ellisoniga ning sellest, kuidas õieti Garrett oligi see, kes Silverbergi karjäärile käigu sisse andis. Just Garrett tegi nooremale ametivennale selgeks, et jäädes toimetajate jaoks vaid ilma näota nimeks, kelle kaastööd pidevalt toimetuste postkaste ummistavad, pole tal lootustki oma profikirjaniku karjääri käima saada, vaid et tal tuleb hakata mööda toimetusi käima ning toimetajatega isiklikult tuttavaks-sõbraks saama.

Silverberg meenutab, et temast ja Garrettist sai ebatüüpilisemaid kirjanduslikke tandemeid: Garrett oli laisk, korratu, distsipliinitundeta, ebausaldusväärne joodik ning Silverberg oli ambitsioonikas, kordaarmastav, igavalt lugupeetud, väärikas ja metsikult töödrügav tüpaaž. Lisaks kurdab Silverberg, et kuigi klaasike alkoholi siin ja seal talle täitsa meeldib, oli ja on tema füsioloogia selline, mis ei lasegi tal ennast korralikult umbe juua, palju varem, juba joomise ajal hakkab tal lihtsalt väga halb. Vaene mees.

Aga nende kirjanduslik tandem varjunime all Robert Randall töötas, kuna nad täiendasid üksteist: Garrettil oli teniline-reaalteaduslik haridus, Silverbergil kirjandusalane, Garrett jagas asjade tehnoloogilist külge ning oli hea süžeede väljamõtleja, Silverberg jälle oli juba siis üle keskmise hea stilist ning suutis luua huvitavaid tegelaskujusid. Samuti oli Silverberg erakordselt kiire kirjutaja, kes suutis ühe trükimasina taha istumisega toota lühijutu ja niimoodi mitu korda nädalas. Ka Garrett oli kiire, meenutab Silverberg, aga ainult siis, kui ta suutis jääda kaineks piisavalt pikaks ajaks, et mingi tekst ära lõpetada 🙂 Samas odavas hotellis tuba üüriv keegi Harlan Ellison oli selle koostöö peale kaunis solvunud, kuna just tema viis Garretti-Silverbergi kokku ning kutsus esimese selle New Yorki kolimise järel sinna elama ning lootis ilmselt, et just tema peaks seal tandemis olema.

Igatahes. Lisaks kõigele oli Randall Garrett piisavalt ambitsioonikas. Tema initsiatiivil hakkasid nad Silverbergiga visandama kolmeosalise järjejutuna ilmuvat romaani, mille lootsid müüa John W. Campbelli ajakirjale Astounding. Nad konstrueerisid loo kõiki Campbelli lemmikteemasid ja -võtteid silmas pidades ning kui nad olid teksti selgroo valmis saanud, tegi Garrett Silverbergile täiesti ootamatu ja ehmatava ettepaneku, et nüüd lähevad nad Astoundingu toimetusse ja räägivad oma ideest Campbellile. Noor autor oli arvanud, et asja aetakse tavakombel läbi agentuuri ja siis läheb, nagu läheb.

Igatahes vedas ühel 1955. aasta suvehommikul Garrett Silverbergi endaga kaasa ja nii tutvuski ta Suure Ajakirjatoimetaja John W. Campbelliga, Kuldajastu Arhitektiga. Campbellile nende idee meeldis, ta tegi omalt poolt parandusi, soovitas romaani asemel jutustuste sarja ning nende järgmisel kohtumisel augustis 1955 luges nende silme all toimetuses sarja esimese jutustuse läbi ning ostis selle käigupealt. Silverberg meenutab, et oli paljast faktist, et oli just müünud midagi Astoundingule, niivõrd hämmingus, et ei saanudki tol ööl und.

Igatahes tutvustas Garrett Silverbergi ka teistele olulisematele ajakirjatoimetajatele: Amazingu Howard Browne’ile, Future’ Bob Lowndesile, Infinity Larry Shaw’le jt. Augustis 1955 tutvus ta Clevelandis World Science Fiction Conventionil William L. Hamlinguga, kellele oli juba jutte müünud ja nii ta läks…

Juunis 1955 kirjutatud lugu «Elagu Kejwa», mille Silverberg müüs ajakirja Amazing Stories toimetajale Howard Browne’ile, räägib sellest, kuidas kellegi Steve Craydeni, kes on kuulus seepoolest, et alati täbaraist olukordist kuidagi välja suudab tulla, kosmoselaev teeb hädamaandumise tundmatule Maa-tüüpi planeedile, kus avastab eest tulnukad, kes teda Kejwa’ks kutsuma hakkavad, teda ohtralt parima toiduga nuumama hakkavad, parima onni peavarjuks annavad ning ilusaima tüdruku oma hõimust ööseks talle tarvitamiseks lubavad.

Mees arvab, et teda peetakse mingit sorti jumalaks ning on eluga igati rahul. Häda on vaid selles, et tema purunenud laeva mõttekonverter on samuti viga saanud ja ei taha korralikult töötada. Lõpuks saab mees tüdruku peenikeste sõrmede abiga (sic! ohh, mis keeruline aparaat…) konverteri tööle ning teeb enda jaoks ebameeldiva ning peatsest lõplikust lahendusest rääkiva avastuse. Häda on vaid selles, et kõik lugejad on selle avastuse juba ammu enne Craydenit ära teinud ja haigutavad. Vilets sooritus.

Jutt ilmus Amazing Storiesi 1956. aasta juulinumbris Browne’i pandud pealkirja «Run of Luck» all. See ajakirjanumber oli ka märgiks ühest uuest trendist Silverbergi loomingulises biograafias – nimelt oli jutt üks kolmest Silverbergi poolt sellesse ajakirjanumbrisse kirjutatud loost. Aga sellest pikemalt edaspidi.

3. Guardian of the Crystal Gate 4/5

Jutustus «Kristallvärava valvur» on klassikaline ja parimas võimalikus tähenduses pulpulme.

Ka loo algus on klassikaline. Nimelt siseneb Büroos uurijana töötav Les Hayden ühel 2262. aasta kevadpäeval šefi kabinetti ning saab talt järjekordse ülesande. Šeff viskab ilma pikema jututa lauale posu teemante: kõik nad on rikutud. Nimelt on iga kalliskivi südames väike hägune ala, justkui oleks kalliskivi süda läbi põlenud. Iga teemant tähendab ühte kadunud inimest: kõik need vääriskivid on leitud viimaste kuude jooksul kadunuks jäänud inimeste kodudest või töökohtadest.

Kuuekümne kuue hägusa keskmega teemanti järel on nüüd välja ilmunud üks rikkumata südamega kalliskivi, mida šeff hoiab turvaliselt karbis ja ei luba Haydenil seda silmitsema jääda. Šefi hinnangul on need teemantid mingisugune lõks: seda vaatama jäänud inimesed kaovad kuhugi ning teemanti süda muutub häguseks. Asja konks on veel selles, et rikkumata teemanti on leidnud naisterahvas, kellega seda vaadates aga midagi ei juhtunud. Kõik šefi antud nimekirjas kadunuks jäänud 66 isikut on aga mehed.

Kodus räägib Hayden uuest ülesandest oma tüdruksõbrale Pegile, kellele mõte selle töö vastuvõtmisest üldse ei meeldi. Igatahes läheb Hayden seejärel oma tuppa, avab karbi ja hakkab tervet teemanti jõllitama! Kui loll saab olla, eksole. Samas, ega ühtki teist juhtlõnga juhtumi lahtiharutamiseks ilmselt poleks olnud ka. Hayden näeb teemanti südames imekaunist ja lummavat tütarlast, kes teda enda juurde kutsub… ning äkki ongi Hayden ühes teises maailmas, ühes niiskes ja võõra hingusega džunglis, mis võiks vabalt olla Kongo või Amazonase jõgikonnas, kui see nii selgelt poleks kauge ja väga võõras maailm. Mees mõistab, et tema on nüüd 67. kadunud mees ja Peg leiab tema toast eest 67. rikutud südamega teemanti…

Džunglis edasi rassides jõuab mees lagendikule, mille ühes servas märkab hiigelsuurt teemanti, mille varjust astub välja – nüüd juba inimsuuruses – seesama kaunis neiu, kes teda tema maailmas teemanti seest kutsus… Ohtlike tulnukate lõks on peategelase ümber kinni langemas ning pääsemist ei paista kuskilt.

Tegu on äärmiselt mõnusa kergusega ja pretensioonitult kirja pandud hoogsa ning värvika ja fantaasiarikka sense of wonderist nõretava seikluslooga, milliseid on kõige parem lugeda 15-aastaselt. Aga hämmastaval kombel kõlbab tekst ka tänapäeval ja vanemas eas täiesti tarbida, kui suuta meeles pidada selle sünniaega ja -keskkonda. Seda viimast enamik tänapäeva eesti ulmelugejaid muidugi ei suuda.

Tekst on tähelepanuväärne veel seepoolest, et Silverberg pöörab siin klassikalise pulpskeemi pea peale: vangistatud ja abitus olukorras on 67 meest ning nende päästjaks saab üks naisterahvas, lisakas näeme loos üsna jõhkrat naistevahelist rusikavõitlust teravate servadega hiigelteemanti tipus, õrnu vihjeid lesbilisele armastusele (aastal 1956 poistele mõeldud ajakirjas!)… noh, nagu ma ütlesin, Silverberg on suutnud loo tõsidust vägistamata lugejaile näidata, et tema selle kirjutamise ajal pidevalt muigas irooniliselt.

Kui Randall Garrett oli tutvustand noort Silverbergi esmalt John W. Campbellile jt toimetajatele, jõudis ühel hetkel järg ka Amazing Storiesi toimetaja Howard Browne’ini. Silverberg ja Browne’i vahel tekkis kohe usalduslik sõprus- ja töösuhe. Nimelt olid Browne’i toimetatud Amazing ja Fantastic keskendunud lihtsatele kiire tegevusega seiklusjuttudele, mis olid mõeldud ehk pisut nooremale publikule ning mida kirjutas väike ring ajakirja püsiautoreid ning mida siis erinevate pseudonüümide all avaldati.

1955. aasta suvel, kui nad Silverbergiga tutvusid, oli ringis parajasti kaks vaba kohta, mida Browne pakkuski Silverbergile ja Garrettile. Diil oli selline, et autorid pidid talle regulaarselt tooma teatud kindla kvaliteediga ulmelisi seiklusjutte ning ta ostis need ära läbi lugemata. Selline kindel teenistus oli noorele algajale kirjanikule kui taeva kingitus ning kohe löödigi käed. Igatahes hakkas Silverberg selle diili raames uuesti käiku laskma ka varem kirjutatud tekste, mida tema kui täiesti tundmatu autori lugudena polnud varem avaldatud. Nüüd need aga sobisid.

Fanzine’i Fantastic Worlds teine number, kus ilmus üks esimesi noore Robert Silverbergi avaldatud kirjatöid – kriitiline artikkel «Some Words About Fantastic».

Silverberg meenutab ka üht piinlikku episoodi. Nimelt olid Amazing ja Fantastic Adventures 1940ndate lõpul tema lemmikajakirjad, kui aga noorukist sirgus mees, hakkas ta neisse primitiivseisse seiklusjuttudesse märksa kriitilisemalt suhtuma, eriti kui võrdlusena tekkisid kõrvale ja tema lugemislauale märksa tõsisemat ulmet avaldavad Galaxy, Fantasy & Science Fiction jt väljaanded.

Nii kirjutaski ta 1952. aastal fänniajakirjas Fantastic Worlds äärmiselt kriitilise artikli Amazingus ja Fantasticus ilmuva materjali kohta pealkirjaga «Some Words About Fantastic». Noore vihase mehena andis ta ikka täiega. Ajakirjade toimetaja Howard Browne kirjutas rahulikus toonis kaalutletud ja argumenteeritud vastuse, milles rõhutas, et neid ajakirju antakse välja kasumi teenimiseks ning leidis, et selliseid «ebarealistlikke ja vastutustundetuid nõudmisi saab esitada kas väga noor või väga vana inimene, kes loomulikult teab kõigest kõike».

Igatahes sai Silverbergist kolm aastat hiljem nende tema enda kirutud valemi järgi valmivate pulpseikluste vorpija Browne’i püsiautorkonnas. Silverbergist sai püsiautor, kelle peale võis kirjutamise kiiruse ja kirjutatu kvaliteedi osas alati kindel olla. Browne ei vaevunudki eriti ta kaastöid läbi lugema, ta võis olla kindel, et need sobisid. Igatahes pakkuski ta nende tutvuse kuuendal kuul Silverbergile võimalust teha ajakirja valmisjoonistatud kaanepildi järgi numbri kaanelugu. Ed Valigursky joonistatud kaanel oli kujutatud hiiglaslikku teemanti, mille peal kaklevad kaks napis riietuses näitsikut. Nii saigi Silverberg oma nime suurelt kaanele ja talle pühendati näopildiga lühike autoritutvustus ajakirja sisekaanel.

Ühel Silverbergi külaskäigul toimetusse umbes sel perioodil naeratas Browne talle kavalalt ja koukis sahtlipõhjast välja ühe ajakirja, küsides: «Kas see tuleb tuttav ette?» Loomulikult oli tegu eelmainitud fanzine’iga, kus sees Silverbergi vihane kriitika standardsete seiklusjuttude aadressil, milliseid ta nüüd ise vorpima oli asunud. Igatahes oli Silverbergil parajalt piinlik, aga Browne oli kogu loost väga lõbustatud, ta ei olnud suutnud kauem seda teadmist, et on selle kriitika autorist suurepäraselt teadlik, enam vaka all hoida.

Igatahes ilmus «Kristallvärava valvur» augustis 1956 ajakirjas Fantastic, mis oli peaaegu tervenisti Silverbergi täis kirjutatud. Kuuest väljaande tekstist olid neli Silverbergi kirjutatud või kahasse kirjutatud ja ilmusid erinevate pseudonüümide nagu Ralph Burke, Robert Randall ja Ivar Jorgensen all.

4. Choke Chain 3/5

Jutt «Kägistav kaelarihm» kandis Silverbergi versioonis nime «The Price of Air» ehk siis «Õhu hind». Silverberg kirjutas selle veebruaris 1956 ning trükivalgust nägi see sama aasta detsembris ajakirjas Fantastic. Loo ilmumise ajaks oli Howard Browne Amazingu ja Fantasticu toimetamisest loobunud ning ajakirju vedas nüüd endine Browne’i abiline ja püsiautor Paul W. Fairman, kes jätkas Silverbergiga regulaarset koostööd, kuid kellega Silverbergil enam erinevalt Browne’ist isiklikku sõbralikku ja joviaalset läbisaamist polnud.

Browne ei olnud kunagi olnud eriline ulmefänn. Raymond Palmeri toimetajakäe all avaldas ta 1940ndail Amazingus Edgar Rice Burroughsi ja Robert E. Howardi vaimus silmapaistmatuid ulmeseiklusi, kuid tegelikult pidas ta teaduslikku fantastikat ja fantaasiakirjandust parajalt tobedaks nähtuseks. Browne’i tegelik armastus oli kriminaalkirjandus, tema eriline lemmik oli Raymond Chandler ning ta oli kirjutanud ka mitmeid Chandleri laadis täiesti arvestatavaid detektiivjutte.

Ta võttis Palmerilt ajakirjade Amazing Stories ja Fantastic Adventures toimetamise üle lootuses, et suudab kirjastust Ziff-Davis veenda asutama ka detektiivajakirja, mida siis lisaks ulmeajakirjadele toimetada saaks. See lootus kunagi ei realiseerunud ning ühel hetkel loobus Browne ajakirjade toimetamisest ning naases Chandleri vaimus kriminaalromaanide kirjutamise juurde.

«Kägistav kaelarihm» on enam-vähem kompetentne kosmoseseiklus, mis ometigi tundub 1950ndate aastate keskpaiga kontekstis pisut lapsik, kindlasti sobinuks see kuhugi näiteks 1937. või 1941. aastasse märksa paremini ning saanuks sealses ajahetkes ilmudes palli võrra kõrgema hinde. Lugu räägib Päikesesüsteemis probleeme lahendavast karmist kutist, kes on võtnud plaani minna uurima Jupiteri (ja jutust jääb üsna ühene mulje, et ta kavatseb laskuda Jupiteri tahkele pinnale :S), kuid kuuleb, et mingitest probleemidest on haaratud Jupiteri kuu Callisto ja sealne inimasundus.

Kummalisel kombel, avastab ta, on pääs Callistole muudetud äärmiselt raskeks, tsiviillende sinna järsku enam ei käigi… igatahes õnnestub tal kuidagi siiski Callistole pääseda, kus ta avastab, et kuu elanikkonna on orjastanud kolm gängsterit, kellega ta puutus viimati kokku Pluuto kaevanduste afääris. Gängsterid on saastanud kuu kupli aluse õhu ning pakkunud seejärel inimasundusele spetsiaalset kaelavõru, mis mürgise õhu ära puhastab ja tarbitavate koguste üle arvet peab.

Õhk on nimelt maksustatud ning kaelavõrud on kaugjuhtimise teel reguleeritavad: kõik tõrksad kodanikud saavad tunda oma valitsejate geniaalselt läbi mõeldud julma karistusmeetodit, nende kaelavõru hakkab lihtsalt kokku tõmbuma… Igatahes otsustab karm kutt Slade Callisto elanikud vabastada ja gängsterite diktatuurile lõpu teha. On ka selline käib-kah puänt.

5. Citadel of Darkness 4/5

«Pimeduse tsitadell» on igati kompetentne kosmoseooper. See juunis 1956 mõned päevad pärast Columbia ülikooli lõpuaktust kirjutatud jutt ilmus Paul W. Fairmani toimetatud ajakirjas Fantastic märtsis 1957, olles üks neljast tolles numbris ilmunud Silverbergi loost. See ilmus Ralph Burke’i pseudonüümi all, lisaks oli numbris üks lugu tema päris nime all, lisaks pala Calvin M. Knoxi nime all ja neljas jutt Hall Thorntoni pseudonüümiga.

Silverberg meenutab, et see oli tema elus kiire ja äärmiselt dünaamiline aeg. Mais 1956 õnnestus tal müüa oma esimene kaastöö Horace Goldi ajakirjale Galaxy, juunis oli ülikooli lõpetamine, seejärel kulus kaks nädalat koos Randall Garrettiga romaani kirjutamisele John W. Campbelli Astounding Science Fictionile, mille Campbell ostiski ära augustis. Samal kuul abiellus Silverberg oma ülikooliaegse tüdruksõbra Barbara Browniga ning värske abielupaar leidis endale elegantse viietoalise korteri Manhattanil West End Avenue’l.

Mõned päevad pärast uude kohta kolimist osales Silverberg World Science Fiction Conventionil, kus teda tervitasid kolleegina sellised 1920ndatel kirjanikuteed alustanud kosmoseooperite kuningad nagu Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes vanuse poolest sobinuks talle vabalt isaks. Samal kokkutulekul pälvis Silverberg lootustandvaima noore ulmekirjanikuna oma esimese Hugo auhinna. Lisaks ajakirjadele lühiproosa ja järjeromaanide müümise õnnestus tal sõlmida esimesed romaanilepingud kirjastustega Ace ja Gnome…

Silverberg meenutab, et see kõik tundus üsna metsik ja vinge: tema noorpõlveunelm ennast ära toita suutvast vabakutselisest ulmekirjanikust paistis tõeks saavat, teda võeti kirjanikuna tõsiselt, kolleegid tunnustasid teda ning tema kaastöid reeglina tagasi ei lükatud. Eks kõik see andis korralikult juurde ka enesekindlust.

Just täpselt sellise, oma võimetest suurepäraselt teadliku ja enesekindla noore seiklusulme autori loodud ongi jutt «Pimeduse tsitadell». Kaugelt galaktikast koos oma naise Kareniga Maale tagasi pöörduva Mike’i kosmoselaeva massidetektor avastab, et nende ees tühjana näivas kosmilises ruumis peab asuma mingi taevakeha. Nad kordavad ja kontrollivad mitmeid mõõtmisi ning jõuavad siis tõdemusele, et nende ees kosmilises pimeduses peab peituma üksik ilma kindla päikeseta rändav planeet ning silmapilkselt mõistavad nad mõlemad, et see saab olla vaid marodööride planeet Lanargon.

Aastal 3159 hävitati relvastatud rünnakuga Maa koloonia planeedil Faubia III. Aasta hiljem rüüstati Metagol II ja samal aastal vallutati veel ka Vescalor IX. Alati olid asjaolud sarnased. Pikkade humanoidsete mustades kosmoseskafandrites tulnukate armee maabus ootamatult planeedil, hävitas selle pealinna, vangistas liidrid, rüüstas kogukonda ning lahkus seejärel koos paljude vangidega. Aastal 3163 rünnati Trantorit, kolm aastat hiljem Vornak IV ning 3175 aastal langes rüüstamise ohvriks Maa ise.

Multimaailmade Föderatsioon oli raevus. Rüüstajad näisid liikuvat oma päikeseta tumeda varjatud planeediga nagu hiiglasliku kosmoselaevaga. Tulnukpiraatide laeva/planeedi lähenemist polnud kunagi näha, rünnak tuli alati ootamatult. Sestap otsustavadki Mike ja Karen marodööride planeedil maabuda ning edastada sealt Maale oma raadiosignaali, olles omamoodi majakaks Multimaailmade Föderatsiooni sõjalaevastikule.

Lanargonile maandumise järel otsustavad nad pisut planeedil hästi vaikselt ringi uudistada. Nad väljuvad oma laevast ning asuvad kurjakuulutavat ning rusuvalt sünget maastikku uurima. Loomulikult avastavad mustades skafandrites tulnukpiraadid nad üsna kiiresti: Karen vangistatakse ning Mike jäetakse rüseluse järel surnu pähe maha. Pärast toibumist õnnestub Mike’il ühe teise tulnukpiraatide salga üks liige tappa ning tema skafandris grupi koosseisus nende asundusse pääseda, kindla kavaga oma naine vabastada.

Nagu lugeja juba aru on saanud, siis märul jätkub! Mike avastab, et tema naine on kavas ohverdada Kesktemplis, kus teenivad orjadena vangistatud inimesed. Ühe sellise orja, Dave Andrewsi abiga õnnestub Mike’il sinna tungida ning seal James Bondi või Indiana Jonesi kombel suuremat sorti purustustöö ja kaos toime panna. Nagu ma alguses ütlesin: igati kompetentne kosmoseooper.

6. Cosmic Kill  2/5

«Kosmiline tapmine» on lolli pealkirjaga loll lühiromaan, mis tõestab ilmekalt, et mõni pulpulmekas võinuks igaveseks oma algupärasesse ilmumiskohta tolmukorra alla jäädagi.

Maa Universaalse Luureteenistuse agent Lon Archman on saanud ülesande lennata Marsile, infiltreeruda sealse diktaatori, maalasest renegaadi Darrieni lähikonda ning viimane tappa. Kõike seda põhjusel, et Darrien ohustab sõjaliselt Maad ning on vaimsetelt võimetelt Päikesesüsteemi kuri supermõistus. Õieti algab lugu simulatsioonistseeniga, kus Archman peab Marsi liivatormises kõrbes võitlema ellujäämise nimel marslastega ning ei esine sellel treeningul eriti hästi, saades oma bossilt Blake Wentworthilt hindeks vaid 97,003%. Aga sellsena ongi ta parim agent.

Jah, selles Päikesesüsteemis, mida Silverberg 1956. aasta detsembris kirjeldab, elavad Marsil, Pluutol, Merkuuril, Veenusel ja mujal omaette rassid: sinist värvi koorikulise nahaga merkuurlased, kihvadega marslased, sabaga veenuslased ning jalgade ja kätega kala meenutavad pluutolased. Silverberg ütleb, et jah, nad muidugi teadsid juba toona, et selliseid elukaid mainitud planeetidel ei ela, aga noh, et selline oli tollal nende ajakirjade paradigma ja selliseid elemente oma autoreilt oodati.

Lugu on selline Metsiku Lääne rajamaa koloniaalmaastik Päikesesüsteemi mastaabis, mööda kosmost hulguvad ringi erinevad jätiste jõugud, planeete valitsevad kriminaalid, kohutavad tulnukad meenutavad džunglikiskjaid või metslaste tsivilisatsioone, Marsil asuvad 16. sajandi Kariibi mere saarte stiilis orjaturud, kus napis riietuses ja ketti pandud röövitud inimesi müüakse jne.

Igatahes pole Archman ainus, kes Darrienit jahib. Ka Merkuuri ülemvalitseja Krodrang on saatnud oma parima spiooni Hendrini Marsile sama ülesandega: varastada Darrieni laborites välja töötatud salarelvade plaanid ning tappa seejärel Marsi diktaator. Hendrin näeb esimeses Marsi pealinna Canalopolise kõrtsis kahte veenuslast, kes on rüüsteretkel planetoidile 11 varastanud sealsest maalaste kolooniast tütarlapse nimega Elissa Hall, kelle loodavad Darrieni asekuningale Dorvis Graalile seksleluks müüa.

Hendrin joodab nad täis, ostab neilt tüdruku ning läheb ise sama jutuga asekuninga jutule, et tüdruku müügi kaudu Darrienile endale tollele silma jääda ning tema õukonnas mõju saavutada. Teda jälitades hüppab tundmatus kohas mingi veidralt analoogilise plaaniga vette ka Archman. Jõudes mõned minutid pärast Hendrinit asekuninga juurde, väidab ta, et merkuurlane on salamõrtsukas, kes tahab Darrieni tappa. Marsi diktaatorit on muidugi keerukas tappa, kuna kõik luureteenistused teavad, et ta kasutab mitut ortosünteetilist robotit, kes näevad temaga identsed välja. Kuidagi tuleb kindlaks teha, kes on neist õige diktaator.

Juhtub veel kohutavalt palju sündmusi: diktaatori ametliku favoriidi Meryola intriigi tõttu satuvad Elissa ja Archman ühte vangikongi, on palju põgenemisi ja veidraid pääsemisi, ajakirja Täheke tasemel keerukusega paleeintriige ja palju muudki. Aga kui Maa parim luureagent läheb Marsile sealset diktaatorit tapma plaaniga «lendan kohale, käitun üsna enesetapjalikult ja vaatan, mis saab, ning lasen sündmustel ise areneda», siis mina ei suuda seda tõsiselt võtta. Loo lõpp on muidugi õnnelik, aga kogu see tekst kokku on ikka kohutav kirvetöö. Pole ka ime.

Juhtus nii, et sügisel 1956 valmis trükitud ajakirja Amazing Stories 1957. aasta aprillinumbri kaanele sattus kiri «Algab kõuekärgatusena mõjuv kaheosaline järjejutt «Kosmiline tapmine»!» Tegu pidi olema järjega Robert Arnette’i kuue aasta eest samas ajakirjas ilmunud lühiromaanile «Empire of Evil» ehk siis «Kurjuse impeerium». Arnette`i nime kasutades oli selle loo kirjutanud aga Paul W. Fairman, kes oli vahepeal saanud Amazingu ja Fantasticu toimetajaks ning avastanud ühel hetkel, et tal pole toimetamistöö kõrvalt mahti kirjutada valmis kõuekärgatusena mõjuvat kaheosalist järjejuttu. Seepeale helistas Fairman aprillinumbri materjalide tähtaja lähenedes detsembris 1956 Silverbergile ja küsis, kas see kirjutaks talle paari päevaga valmis kaheosalise järjeloo, mis oleks ühe tema vana lühiromaani järg, mille peale Silverberg toda vana teksti tundmata ütles: «Jah, muidugi. Pole probleemi.»

Samal õhtul otsis Silverberg välja Amazingu 1951. aasta jaanuarinumbri ning luges läbi teksti, millele ta pidi hakkama järge kirjutama. See oli jube ühik, milles eksisteerisid rohelise verega sinisenahalised merkuurlased, kohutavate kihvadega Marsi mägilased ja suurte mustade sabadega veenuslased. Kuna aga Fairman oli suutnud suurema osa oma tegelasi loo lõpuks teise ilma või õnnelikku abielusadamasse saata, polnud Silverbergil järjega erilist probleemi. Ühe ärapääsenud kurikaela ümber koos ta uue süžeeliini, mõtles välja uusi tegelasi ning saigi täiesti funktsioneeriva faabula valmis. Probleemiks jäi, kuidas kirjutada kahe päevaga valmis 20 000 sõnaline lühiromaan.

Appi tuli sõber Randall Garrett. Silverberg tunnistab, et ta pole kunagi olnud eriline ergutite kasutaja, ta ei joonud isegi kohvi. Garrett tõi talle benzedriini-nimelist medikamenti, mida kasutas ise oma kaalu kontrolli all hoidmiseks. Silverberg lisab, et tänapäeval kutsutaks seda asja «spiidiks». Igatahes pidi see droog viima kirjaniku staadiumisse, kus 40 lehekülje kirjutamine ühe mahaistumisega pidi olema võimalik. Oligi. Garrett tõi talle mõned rohelised tabletid ning kaks päeva hiljem oli Silverbergil 80-leheküljeline «meistriteos» valmis. Ta viis selle kolmandal päeval kiiruga Fairmanile Amazingu toimetusse, kes saatis selle läbilugemata trükilattu. Järgmisel päeval Silverbergi puhkas.

See oli ainus kord, kui Silverberg kirjutas midagi sellisel moel medikamendi mõju all. Samuti oli see ainus kord, kui tema tekst ilmus Robert Arnette’i varjunime all. Ta ise leidis üllatusega, et 48 aastat pärast teksti esmailmumist nüüd, 2006. aastal seda kogumiku jaoks lugu üle lugedes, ei tundugi see naljakal kombel eriti hull. Siin Silverberg eksib.

7. New Year’s Eve – 2000 A.D. 2/5

Viieleheküljeline lühipala «Aastavahetus AD 2000» võinuks jääda sinna pulpajakirja, kus ta esmakordselt ilmus. Jutt on ikka päris kehv.

Tegevus toimub vana-aastaõhtul 1999 kokteilipeol, kus kaks meest, insenerid Abel Marsh ja George Carhew vaidlevad seeüle, kas uus sajand algab loetud minutite pärast või alles 1. jaanuaril 2001. Nende ümber tiirlevad erinevad kontsentreerumisvõimeta tibud, kes neile järjest jooke ette toovad ja nende vaidluse üle lollakalt itsitavad. Tehakse vihjeid ka kellegi Heldwig Bellisoni Relativistliku Vabastuse nime kandvale kultusele/õpetusele/religioonile, mis tekkis kusagil Ida-Euroopas aastal 1998 ning on jutu tegevusajaks vallutamas Ameerikat. Ma ei tea, mulle meenus Hargla «Kadunud hingede ajaraamat»… ja see seos ei too kasu kummalegi kirjamehele.

Pala on alla viie lehekülje lühike ja midagi erilist rohkem selle jooksul ei juhtugi, üks meestest jääb lihtsalt kapitaalselt jokki, kuna see ongi olnud tema eesmärk ja ta on joonud erinevaid mõrvarlikke kokteile segiläbi. Loo puänt on erakordselt õnnetu, kuna ka Silverberg möönab, et pani selle sündmuse etteennustamisega 31 aastaga mööda. Ta valis loo taasavaldamiseks aga seetõttu, et tal õnnestus 1957. aastal ette ennustada ažiotaaži ja rumalat vaidlust seeüle, kas 21. sajand algab 2000. või 2001. aastal. Nojah. Tõesti õnnestus.

Loo sünnilugu ja autorlus väärib ometi ajaloolist ääremärkust. Silverberg memuaaritseb, et tema agent Scott Meredithi agentuurist saatis ühe tema jutu ajakirjade Imagination ja Imaginative Tales toimetajale William F. Hamlingule, kellega Silverberg oli tutvunud Clevelandis World SF Conventionil 1955. aastal. Hamling lükkas loo tagasi, kuid kirjutas 1956. aasta veebruaris Silverbergile pika kirja, milles kirjeldas täpselt, millises võtmes ja teostuses lugusid ta hea meelega avaldaks: lühikesed, terava konfliktiga, värvikad ja sündmusrikkad ning konkreetse lõpplahendusega tekstid – selline oli ta tellimus.

Ta tegi ka Silverbergi ja Randall Garretti loomingulisele tandemile konkreetse pakkumise, et ostaks neilt hea meelega 50 000 sõnalise paketi lühiproosat kuus, mis koosneks eri pikkusega lühijuttudest, ning maksaks neile selle eest 500 dollarit kuus (umbkaudu tänapäevase vääringu saab, kui selle summa kümnega korrutada). Kuigi Silverberg ja Garrett olid juba hõivatud Amazingu Howard Browne’ile kirjutamise ning John W. Campbellile jutusarja tegemisega, lisaks oli Silverbergil pooleli ülikooli lõpetamine ning ta saatis lugusid sõltumatult nende kirjanduslikust tandemist ka ise erinevatele toimetajatele. Lühidalt, mehed nõustusid Hamlingu pakkumisega.

Nii hakkasidki Garrett ja Silverberg alates juulist 1956 saatma Hamlingule 5-6 jutuseid pakette ning tegid saadud raha sõltumata kummagi mehe igakordsest reaalsest panusest alati pooleks. Silverberg tunnistab, et ei suuda enam tagantjärele öelda, millised neist pakettides Hamlingule läkitatud tekstidest on tegelikult Garretti kirjutatud, millised tema enda sulest ning millised on reaalsed ühistööd, mille näiteks hommikupoolikul üks mees alustas ja õhtupoolikul teine lõpetas. Lugude autorinimed ei ole ka abiks, kuna nad saatsid need teele varustatud nimedega nagu T. H. Ryders, William Leigh, Eric Rodman, Ray McKenzie ning Hamling vahetas enamvähem kõik need nimed välja, ilmutades lugusid suvaliselt tollaste tunnustatud kirjastuspseudonüümide all nagu Warren Kastel, S. M. Tenneshaw, Ivar Jorgensen jne.

Segadust lisab, et mõnikord avaldas ta mõne loo ka Robert Silverbergi või Randall Garretti nime all ning suurmeister mäletab, et korduvalt juhtus nii, et Silverbergi nime all ilmus täielikult Garretti kirjutatud jutte ja vastupidi. 🙂 Silverberg tunnistab, et tunneb mitmete lugude puhul seal esinevate elementide või stiilivõtete järgi ära, kelle kirjutatud need on, aga lisab, et kokkuvõttes on tema ja Garretti täielike bibliograafiate koostamine ja eristamine võimatu, kuna juhtus nii, et nad kasutasid teineteise nimesid tihti vastastikku pseudonüümidena.

Käesolev lugu ilmus Ivar Jorgenseni pseudonüümi all, mis kujul Ivar Jorgenson oli algupäraselt Amazingus töötava toimetaja ja kirjaniku Paul W. Fairmani varjunimi, kuid millest hiljem sai paljude poolt kasutatud kirjanikunimi. Käesoleva loo kohta mäletab Silverberg, et selle on kindlasti ta ise üksinda valmis kirjutanud.

8. The Android Kill 4/5

Erinevalt jutust «Aastavahetus AD 2000» on «Androiditapp» terava konfliktiga, värvikas ja sündmusrikas ning konkreetse lõpplahendusega tekst, ehk siis selline, nagu toimetaja William L. Hamling neid Silverbergi ja Randall Garretti kirjanduskombinaadilt tellis.

Oktoobris 1956 Hamlingule saadetud ja novembris 1957 Imaginative Talesis ilmunud jutt on ehk pisut liigagi lühike, siin kirjeldatav põnev maailm ja konflikt vääriksid ehk pikematki lahtikirjutust. Hästi kiiretempoline jälitamislugu algab sellega, et tööasjus koduplaneedilt ära sõitnud Cleve Preston naaseb kiirkorras Rigel City’sse, kuna on kuulnud, et ta kodulinnas puhkesid androididevastased meeleavaldused.

Selliseid asju tolles kosmosemaailmas juhtub, kord puhkevad need protestid, mis kiiresti lintšimiseks üle lähevad ühel, kord teisel planeedil. Preston kardab oma mässulisse linna jäänud abikaasa pärast. Androididevastast liikumist juhib keegi kaabakas Clay Armistead ning seekord paistab mäsu põhjuseks olevat väidetav mõrv, mille olla sooritanud android. Sünteetilisi androidinimesi ei sallita, kuna need on tavalistest inimestest kenamad, omas vallas keskmisest edukamad, intelligentsemad, täiuslikumad..

Vaevalt on Preston oma koduplaneedile jõudnud, kui kohtabki juba lennujaama lähedal Armisteadi jõuku, need hakkavad tedagi ahistama ja süüdistavad teda selles, et ta on ka tegelikult android, mida tal aga aastaid on varjata õnnestunud. Lähebki märuliks ja tagaajamiseks.

Kui Preston lõpuks oma kodumaja juurde jõuab, avastab ta selle rüüstatult ja loomulikult on röövitud ka tema naine Laura. Koos oma naabrist androidi abiga suundub mees naist päästma… Ühtlasi selgub, et mäsu käivitanud mõrv ei ole toimunud sugugi päris nii, nagu Armistead laseb sellel välja paista ning Laura Preston on ainus inimene, kes mõrva tegelikult pealt nägi. Loomulikult pidi ta neid asjaolusid silmas pidades kaduma.

Selline sotsiaalne konflikt – inimestes keev viha androidide vastu – on äärmiselt põnev ja väärinuks tõesti põhjalikumat lahtikirjutust, lugu on aga oma lühiduse kohta äärmiselt pingeline ja materjali täis tuubitud. Siia poleks parimagi tahtmise korral rohkem mahtunud.

«Androiditapp» on veel selle poolest oluline tekst, et oli esimene Silverbergi jutt, mis ilmus Alexander Blade’i varjunime all. Nimelt oli Blade 1940date aastate lõpul üks Silverbergi lemmikautoreid, kelle lood «The Brain» (1948) või «Dynasty of the Devil» (1949) noorukile Amazing Storiesi lehekülgedelt väga sügava mulje jätsid. Hiljem sai Silverberg muidugi teada, et tegu pole konkreetse kirjanikuga, vaid kirjastuse grupipseudonüümiga, mida kasutasid erinevad püsiautorid. Ning veel mõned aastad hiljem oli ta ise muutunud oma kunagiseks lemmikkirjanikuks!

9. The Hunters of Cutwold 5/5

Jutustus «Cutwoldi kütid» erineb teistest kogumiku «In the Beginning» lugudest tuntavalt, eelkõige oma stiili ja jutustamislaadi poolest. Oma loo jutustab Caveeri süsteemi viiendal planeedil Cutwoldil elav maalasest kütt Kly Brannon. Brannon pole tavaline pulpkangelane, ta on selline pisut elutüdinud ja eksistentsiaalsete küsimuste üle pead murdev mõtlik karm tüüp. Sel hommikul, mil algab jutt, ärgates tunneb Brannon, et enne öö tulekut pannakse toime reetmine – tal on nimelt teatud liiki ettenägemisvõime, aga ta ei näe ette konkreetseid sündmusi ja fakte, vaid pigem tunnetab laias plaanis, mis on juhtumas. Nüüd tunnetab ta reetmist.

Brannon on kümmekond aastat teeninud planeedil leiba erinevaid jahiseltskondi džunglis kantseldades, turvates ja neile teed juhatades, aga viimasel ajal on kosmoseturistid Cutwoldi džunglistest tüdima hakanud ning tema rahakott üsna tühjaks jäänud. Igatahes saabub pisut enne lõunat tema hüti juurde mees, keda Brannon kohe nimepidi tervitada oskab ning teatab talle, et ei soovi mehel pakkuda olevat tööotsa…

Murdochi nimeline mees tahab, et Brannon juhataks ta jahiseltskonna nurillini-nimelise humanoidse tulnukrassi elupaika keset džunglit. Keegi ei tea, kus see rass asub, vaid Brannonil on õnnestunud läbi raskuste nendeni jõuda ning nendega ka sõbraks saada. Rass on oma arengus allakäiguteel ning hääbumas, kunagi ammu, enne inimeste tulekut valitsesid nad tervet planeeti… Igatahes on konks selles, et see rass on jäänud juhuslikult kandmata maaväliseid mõistuslikke eluvorme koondavasse loetellu, mistõttu on neid igati legaalne küttida. Sisuliselt tähendab see seda, et püstirikkad inimesed saavad endale lubada seadusliku kogemuse ja elamuse kedagi mõistuslikku olendit tappa.

Brannon punnib pikalt vastu, Murdoch pakub talle ülisuurt rahasummat, Brannon mõtleb millegi üle järele… ning nõustub. Uudis sellest levib kiirelt ning juba samal pärastlõunal sõimavad ülejäänud asula elanikud teda kõrtsis reeturiks ja Juudaks… Brannon talub seda stoiliselt. Siis saabubki jahiseltskond ning tee viib džunglisse… See kõik on aga alles selle nukratoonilise ja samas pingeliselt põneva loo algus.

Silverberg tunnistab, et kirjutas selle loo oma lemmikkirjanike Joseph Conradi ja W. Somerset Maughami Lõunamere-juttude maneeris ja stiilis ning see on tekstist ka kenasti näha! Lugu on teatavas sünkfatalistlikus laadis jutustatud ja mõjub märksa täiskasvanulikumalt kui keskmine pulp!

Silverberg meenutab, et temaga pikka aega samas majas elanud noorkirjanik Harlan Ellison kirjutas lisaks ulmejuttudele ka tänavanoorte jõukude tegemistest rääkivaid põnevuslugusid (millisel alal tal oli varasemaid isiklikke kogemusi), müües neid uutele põnevusajakirjadele Trapped ja Guilty, mis maksid kaks senti sõna eest – keskmise ulmeajakirjaga võrreldes topelthonorar! Nende ajakirjade toimetaja W. W. Scott vajas pidevalt uusi lugusid ning Ellison tutvustas talle Silverbergi, kes hakkas alates 1956. aasta suvest lisaks oma rohketele erinevate ulmetoimetajatega sõlmitud diilidele kirjutama Scotti ajakirjadele ka kriminaaljutte.

Ning kui W. W. Scott ühel hetkel teatas, et kirjastaja soovil hakkab ta toimetama ka nende ettevõtte uut ulmeajakirja Super-Science Fiction, mõistsid Ellison ja Silverberg, et on omadega või sees. Scott tunnistas noorkirjanikele, et ta ei tea ulmest midagi ja väga ei huvitu ka ning et on väga tänulik, kui tema noored sõbrad varustavad teda sellise koguse mõistliku kvaliteediga lühiproosaga, kui vaid jaksavad. Silverberg meenutab, et saada selline pakkumine kaks-senti-sõna-eest maksvalt toimetajalt oli võrreldav sellega, kui sulle ulatatakse sametpadjal Fort Knoxi (USA kullareserv) võtmed.

Lisaks lühiproosale täitis Silverberg ajakirja tühju lehekülgi ka lühikeste populaarteaduslike artiklitega küll kosmosehõlvamise plaanidest, küll arvutustehnika arengust, küll uuest põnevast ainest LSDst. Kirjanik meenutab, et 12 000-sõnalise jutustuse, milliseid ta tegi igasse numbrisse vähemalt ühe, eest saadud 240 dollari suurune honorar üksi kattis terve tema luksusliku Manhattani korteri ühe kuu üüri. Ning ühe sellise loo suutis Silverberg toota kahe tööpäevaga. Tundus, et niimoodi võis veel rikkaks saada!

1957. aastal õnnestus Harlan Ellisonil olla nii hooletu, et sattuda sõjaväeteenistusse, mis tähendas, et ajakirjade Trapped, Guilty ja Super-Science Fiction lehekülgede täiskirjutamise põhiraskus langes üksi Robert Silverbergi ahnetele õlgadele. Ta meenutab, et see sobis talle väga hästi, kuna Amazingu ja Fantasticu toimetaja Paul W. Fairmaniga ei olnud tal kuigi head läbisaamist (erinevalt eelmisest toimetajast Browne’ist, eksole) ning see oli hakanud talt vähem materjali tellima. Lisaks oli Imaginationi ja Imaginative Talesi toimetaja Bill Hamling omadega kahjumisse langemas ning ei ostnud varsti üldse enam uut materjali ning valmistus oma ajakirju tasapisi koomale tõmbama.

Samuti oli otsa lõppenud Silverbergi loominguline partnerlus Randall Garrettiga, kuna viimase isik ei meeldinud kirjaniku abikaasale Barbarale. Niimoodi suutis Silverberg oma senisest kahest peamisest avaldajast ning lisaks ka oma kirjanduslikust kaastöötajast ilmajäämise kompenseerida ja elustandardi säilitada täites palavikulise kiirusega nimetatud kolme hästimaksva ajakirja veerge erinevat sorti materjaliga omaenda ja erinevate pseudonüümide all.

Siinset tõsisetoonilist seikluslugu, mis valmis aprillis 1957 ning ilmus sama aasta detsembris ajakirjas Super-Science Fiction, soovitab Silverberg uurida kõigil kirjandusloolastel, kellele meeldib võrrelda ta Joseph Conradist inspireeritud romaane «Downward to Earth» ja «Hot Sky at Midnight» ja vedada paralleele Conradi loominguga.

10. Come into My Brain 4/5

Lühilugu «Sisene mu ajju» on kirjutatud märtsis 1957 ning algses Silverbergi käsikirjas kandis see autornime Ray McKenzie ning pealkirja «Tundmatusse» ehk siis «Into the Unknown». See on üks viimaseid jutte, mille Silverberg kirjutas Bill Hamlingiga sõlmitud diili raames. Lugu ilmus Imaginationi 1958. aasta juuninumbris, mis oli tagantpoolt lugedes kolmas enne ajakirja sulgemist. Igatahes avaldas toimetaja selle austusväärse Alexander Blade’i varjunime all.

Lugu on ilmumisaega, kirjeldatavat sündmustikku ja mitmeid detaile arvestades vägagi huvitav. Maalased on nende mõjusfääri piirile kuuluva 113. planetoidi lähedalt luuramast kinni püüdnud dimelli rassi kuuluva salakuulaja, kes aga ei allu absoluutselt erinevatele ülekuulamistehnikatele ja ei räägi välja oma saladusi. Neid on aga tarvis teada, kuna Maa-Dimelli sõjast on möödas vaid neli aastat ning kuulu järgi on dimelli rass kokku koondamas suurimat laevastikku üldse, et tulla Maa vastu lõplikku lahendust saavutama.

Dane Harrell on vabatahtlik, kes nõustub «mõttekiivri» abil sisenema tulnuka teadvusse ja seal tema(/tahtejõu)ga võitlema ning kõik saladused seejärle välja kaasa tooma. Dimellase pähe jõudnud rullub seal Harrelli ees lahti kummaline ja äärmiselt võõras maastik, kaugel silmapiiril näeb ta kantsi, kus tema veendumuse järgi peituvad dimellase saladused, kuhu ta peab ühesõnaga jõudma. Dimellase tahtekehastus takistab teda aga sellel unenäolisel mõttemaastikul lossini jõudmast ning püüab oma ajust välja suruda.

Kaks teadvust ja nende justkui poolvirtuaalsed-poolfüüsilised inimkehastused sellel tulnuka aju loodud kummalisel mängumaastikul peavad tasavägist võitlust, püüavad üksteist erinevate kavaluste ja trikkidega üle trumbata, aga patiseis jääb pärast iga uut kokkupõrget ja lahingut kestma…

See üsnagi lühike aga seda pingelisem pala loeb ennast praktiliselt ise, seda on vägagi huvitav jälgida, mõeldes kõikvõimalike virtuaalide ja küberpungi arengutele 1980ndatel ja hiljem. Siin on siis proto-virtuaalis seiklemine veerand sajandit enne alažanri sündi ning see on üldse mitte halvasti tehtud. Pisut nalja tegid lugedes need käigu pealt loodud reeglid, (virtuaal)tegelased ühe tegelase ajus said nagu ise luua reegleid, nende vastu kohe eksida ei saanud, samas sai järgmise kokkupõrke ajaks mingi trikiga ja ümbernurga minnes justkui eelmisel tasandil loodud reeglist ja barjäärist mööda pääseda, seda rikkuda, enam see nagu ei kehtinud… Omad ebaloogilisused olid, mistap langetan ka hinnet, aga igatahes vägagi huvitav ja äärmiselt värskena mõjuv teemakäsitlus!

11. Castaways of Space 4/5

Silverberg ise peab lühilugu «Kosmose merehädalised» tüüpiliseks W. W. Scotti sõnastatud Super-Science Fictioni valemi järgi loodud tekstiks: siin on eksootiline maailm, kahtlase renomeega tegelased tähtedevahelistes seiklustes ning üldsegi mitte ühene ja õnnelik lõpp. See jaanuaris 1958 kirjutatud ning ajakirja oktoobrinumbris ilmunud pala kandis autoriversioonis igavat peakirja «Jälitamine» ehk «Pursuit», mille siis toimetaja õnneks oma palju hoogsama variandi vastu välja vahetas.

Lisaks sellele Dan Malcolmi varjunime all, mida Silverberg oli hakanud regulaarselt Scotti ajakirja jaoks kasutama, avaldatud loole olid ajakirjanumbris veel kaks tema teksti, üks Calvin M. Knoxi pseudonüümi all ning üks Silverbergi enda nime all – nimelt autori trükidebüüt «Gorgo planeet», mis oli ilmunud veebruaris 1954 šoti ajakirjas Nebula Science Fiction. Kuna tekst Silverbergi pool Atlandit polnudki ilmunud, otsis ta selle käsikirja välja, pühkis tolmu maha ning müüs Scottile (2 senti sõnast!), saades selle eest kokku viis korda suurema honorari kui esmailmumisel.

Lugu ise on selle poolest kummaline, et tõi mulle üsna üks-ühele meelde Tiit Tarlapi romaani «Roheliste lippude reservaat» alguse sündmustiku ning ka tolle romaani atmosfääri ja meeleolud. Proovige ise.

Leitnant McDermott istub pärast vahetuse lõppu «Üheksa Planeedi» baaris Albireo XII-l ja napsutab täiega, kui tema randmeseade järsku märku annab, et tööandja patrullkeskusest teda vajab. Kuna on ikkagi tema vahetuse väline aeg, siis joob ta napsu rahulikult lõpuni ning võtab siis ühendust Galaktika Patrullkorpusega, et uurida, mida värki on?!

On toimunud inimrööv ning valvekohustusega patrullpolitsenik on haigevoodis, mistap aetakse ikkagi keset puhkeaega tööle tagasi McDermott. Korpuse kapteni Davise, kes vihkab McDermotti tipsutamist ja ei suhtu temasse kuigi hästi, kabinetis selgub, et on röövitud Maalt pärit senaator Hollise tütar Nancy, senaator oli koos perega galaktilisel ringsõidul. Hollise-plika röövis keegi Blaine Hassolt, kes põgenes temaga oma kosmosesüstikul avakosmosesse, kuid sooritas siis Breckmyer IV-l hädamaandumise, nii et süstik purunes ja röövitu jäi koos oma röövijaga planeedile n-ö. merehätta.

McDermottile kohe ei meeldi see mõte: Breckmyer IV on vastikult palav ja niiske džungliga ebatervislik planeet, millel pole inimasutust ning mille ainsaiks asukaiks on mitte eriti sõbralikud pisut kassilaadsed üsna primitiivsed tulnukad. McDermott mõistab, et talle on antud erakordselt vastik, vahest isegi enesetapjalik tööots. Ta saab ka aru, et senaator Hollis on piisavalt tähtis tegelane, et korpus peab vähemalt näitama, et nad hoolivad ja tema tütart päästma tõttavad… kuigi see tundub üsba võimatu missioon olevat.

Siis käib aga McDermotti peas klõps ja ta saab aru, et see ongi võimatu missioon ning teda on lihtsalt kavas kas patuoinaks teha või siis lihtlabaselt surma saata. Igatahes suunatakse ta otse kapteni kabinetist kosmodroomile ning hiilgav päästemissioon algab. Viimasel hetkel jõuab ta oma kosmoselaeva baarikapi täita piisava varu rummipudelitega, et ikka jätkuks pikemaks ajaks.

McDermotti maandumine Breckmyer IV-l õnnestub hästi, tema laev jääb erinevalt Hassolti omast terveks. Peaegi jõuab ta läbi džungli rassides tulnukate asulasse, kus langeb aga vangi. Hassolt ja Nancy Hollis on samuti seal, esimene on saavutanud mingi pooljumala staatuse, aga kui ta järgmisel päeval kuuleb, et selle staatusega käib kaasas ohvrianniks olemine järgmisel täiskuul, ei vaimusta perspektiiv senaatoritütre röövijat enam eriti. Ta tahab McDermotti laeval põgeneda, aga tedagi valvatakse kiivalt – ikkagi taevast langenud ohvriloom-jumal!

Vahepeal on vangistuses McDermott tüdrukuga suhelda saanud, see on meeldiv neiu, kes on väga õnnetu teda tabanud saatuse üle, ka tema tahaks planeedilt pageda… Reaalsus on aga selline, et kõigil kolmel põgeneda ei õnnestu kohe kindlasti, McDermott peab tegema valiku… Ja noh, nagu juba alguses öeldud. McDermott pole mingi kangelane.

Just teksti alguse atmosfääri ja lõpplahenduse eest annangi nii kõrge hinde.

12. Exiled from Earth 3/5

Oktoobris 1957 kirjutatud lühijutt «Maalt pagendatud» pole tüüpiline Super-Science Fictioni valemi-lugu. Silverberg kirjutas selle kui ambitsioonika ulmeloo (mistap sobinuks see väga hästi kogumikku «The Road to Nightfall») ning proovis seda müüa Galaxy’le, aga Horace L. Gold ei olnud sellest vaimustuses, samuti ei tahtnud juttu Robert Mills, kes oli Tony Boucherilt üle võtnud Fantasy & Science Fictioni toimetamise.

Nii müüski Silverberg loo lõpuks W. W. Scottile, kes ei pannud pahaks, kui valemi järgi kirjutatud kosmiliste seikluslugude vahele Silverberg talle midagi pisut teistsugust saatis, kuni need teistsugused lood toimusid eksootilises keskkonnas ja olid tegevuselt kiired ja dünaamised ning teaduslikfantastilises mõttes värvikad. Scott ja Silverberg olid selleks ajaks jõudnud täielikku vastastikuse sõltuvuse suhtesse: toimetaja sõltus kirjaniku toodangust ning kirjanik toimetaja «kaks-senti-sõna-eest»-tšekkidest.

Näiteks märtsis 1958 müüs Silverberg Scotti ajakirjadele 2 ulmejuttu, 5 kriminulli ning lisaks portsu lühikesi populaarteaduslikke nupukesi ning teenis nendega üle 1000 dollari, mis oli tollases vääringus kuninglik summa.

Igatahes ostis Scott sellegi jutu aprillis 1958, vahetas Silverbergi pealkirja «Sa ei saa tagasi minna» ehk «You Can’t Go Back» enda dramaatilisema variandi vastu ning avaldas loo detsembris 1958 Richard F. Watsoni varjunime all, mida Silverberg oli varemgi kasutanud.

Lugu on pisut bradbury’lik. See räägib vananevast Shakespeare’i-näitlejast Howard Brianist, kes hakkab surma eel tagasi Maale igatsema. Kes hakkab unistama sellest, et mängib veel enne surma New Yorgis «Kuningas Learis» peaosa. Häda on aga selles, et juba mitukümmend aastat tagasi keelustas neopuritaanlik režiim Maal igasuguse teatri ja näitemängud ning palju muudki nende meelest siivutut ja liiglõbusat. Näitlejad pääsesid repressioonidest ja võisid oma «räpast» kutsumust jätkata teistel (vähemtsiviliseeritud kolka)planeetidel, keeluga enam kunagi Maale naasta.

Nüüd ongi teatritrupi juht Erik Smit probleemi ees. Vana Brian keeldub edasi mängimast ja tahab enne surma Maale jõuda. Smit paneb mängu kõik oma säästud ja sidemed ning väljapressimisvahendid, et kohalikust lennujaamast ja migratsiooniametist vajalikke pabereid hankida, et vanamees tähelaevas Maa orbiidile sõidutada, et ta kasvõi näeks oma koduplaneeti, kui tal seal ka laevast väljuda ei lubata… Vajalikke pabereid ta muidugi ei saa, aga surevale vanale mehele korraldatakse tulnukatest illusionistide abil väike näitemäng Maast nii et ta sureb uskudes, et ongi New Yorgi teatrilaval. Smit aga jääb mõtlema, kas paarikümne aasta pärast on tema kord…

Ambitsioon ja sooritus pole taas kord tasakaalus nagu teistegi nende 1950ndate kunstiambitsiooniga juttude puhul.

13. Second Start 3/5

Juulis 1958 kirjutatud «Uus algus» on Silverbergi kinnitusel tema põnevaim avastus kogumiku «In the Beginning» tarbeks oma varase loomingu läbikaevamistöö leidude seast, nimelt oli ta selle teksti täiesti unustanud. Oluline on lugu aga seetõttu, et selle peategelane on Paul Macy, kes enne rehabilitatsioonikeskuses töötlemist oli Nat Hamlin, kurjategija, kelle südametunnistuse, moraalse palge ja olemusega on keskuses tööd tehtud ja kelle jaoks ta kunagised teod salakaubavedajana tunduvad nüüd eemaletõukavad.

Paul Macy, kes varem oli Nat Hamlin, on Silverbergi ühe parima romaani «The Second Trip» (1972) peategelane. Igatahes oli ta täiesti unustanud, et 1970ndate alul rajas ta ühe oma kunstiküpseima romaani tosina aasta eest ühel kiirel hommikul Super-Science Fictioni jaoks paberile visatud pulpjutu süžeele.

Loos ja romaanis on muidki erinevusi, mida kirjanik jutu eessõnas üles loetleb, aga noh, see romaan (kuigi ilmselt väga hea) jääb minust kardetavasti küll üles otsimata ja lugemata. Igatahes pani toimetaja Scott loole pealkirjaks «Re-Conditioned Human», mida Silverberg nüüd aastaid hiljem lugu taasavaldades enam ei kasutanud.

Peter Macy on siis endine kurjategija, kes on valinud oma näo säilitamise ja senisest tegevuspiirkonnast kaugele väljasaatmise (alternatiiv olnuks ka väljanägemise muutmine plastilise operatsiooniga ja oma senises kodulinnas edasi elamine). Tema vana «mina» kuriteod on talle vastikud ja ta asub uues kohas Lambda Scorpii IX-l, 205 valgusaasta kaugusel Maast uut elu elama. Ta tutvub sümpaatse neiuga, kellega nende suhe peagi abieluettepanekuni jõuab, kuigi mees kardab, et kui ta naisele oma mineviku teatavaks teeb, ei taha see temast ehk enam midagi kuulda.

Aga saab veelgi hullemini minna. Nimelt astub ühel hetkel kõrtsis tema juurde tema eelmise elu kuritegeliku grupi boss, kes on juhtumisi oma kuritegemised just sinna maailma kolinud ning kellel on hea meel teda näha ja kes teda kohe oma gruppi tagasi tahab ja talle üsna vastutusrikast salakauba-ülesannet ette näeb. Macy on plindris.

Veidi kunstliku probleemipüstitusega jutt, ilmselt on romaan kunstimeisterlikum ja psühholoogiliselt veenvam.

14. Mournful Monster 3/5

Dan Malcolmi nime all ilmunud jutustus «Leinav koletis» räägib loo väikesest seltskonnast, kes on ainsad ellujäänud kaugel planeedil kahe asustatud inimkoloonia vahel keset džunglit alla kukkunud lennuki plahvatuse järel. Seltskonna naturaalseks liidriks tõuseb noor antropoloog David Marshall, kelle eestvedamisel hakkab seltskond metsikuis loodusoludes täiesti abituid inimesi läbima hullumeelsena tunduvat rännakut lennukatastroofi paigast sihtpunktiks olnud kolooniasse. Marshalliga koos on ellu jäänud veel koloonia kuberneri tütar Lois Chalmers, üks vanem abielupaar ning paar keskeas meesterahvast.

Jutt räägibki nende rännakust, võitlusest loodusolude ja metsikute tulnuk-elukatega, kellest kauge planeedi džungel kubiseb ning päevade ja miilide loetlemisest. Kuni nad satuvad hiiglasliku King Kongi mõõtu tulnuk-monstrumi otsa, kes ühe nende rännakukaaslase oma sõrmede vahel surnuks muljub ning seejärel nendega telepaatilise sideühenduse loob…

Saamatute tsivilistide hädisest rännakust metsikuis loodusoludes vaenuliku floora ja fauna keskel on kirjutatud kahetsusväärselt palju ja see kirjanduslik tüüpskeem ei muutu sellest grammigi nauditavamaks. Ütleksime suisa, et see on üks kohutavigavamaid situatsioone, kuhu kirjanik oma tegelased saab paigutada. Vaid ülimalt harva saab sellest midagi head välja tulla, aga siis peab tegemist olema ka geniaalse loojaga (Tiit Tarlapi «Kurjuse tund» näiteks).

Jutt ise on pärit ajast, mil 1950ndate ulmeajakirjade buum tõmbles oma viimaseis surmaeelseis krampides ning ajakirjad sulgusid üksteise järel, mis andis pulpkirjanik Silverbergile põhjust muretsemiseks. Otsekui taeva kingitusena tabas Ameerika popkultuuri 1950ndate lõpul koletiste-buum, õuduskirjandusest ja -filmidest tuntud kõikmõeldavad monstrumid, olendid ja koletised vallutasid kõik ajaviitekultuuri väljundid: koomiksid, pehmekaaneliste raamatute, ajakirjade, filmide jmt segmendid. Loomulikult ka ulmeajakirjad.

Osa ulmeajakirju pandi kinni ja asemele tulid ajakirjad, mis keskendusid erinevatele koletise-lugudele. Enamasti jäi varasema ajakirja profiil suuresti samaks, lihtsalt lugudesse lisandusid koletised ja ajakirja nimesse enamasti lisand «Monster». Super-Science Fiction nime ei muutnud, küll aga lisati kaanele suur plärakas «Special Monster Issue!» ning vajalikul määral adapteerus kohe ka Silverberg: ta hakkas oma tekstidesse vastavalt erinevaid koletisi ja monstrumeid sisse kirjutama ning need tuli ka juttude pealkirjadesse kirjutada.

Nii saigi varem pulpilikku pealkirja «Five Against the Jungle» kandnud loost «Leinav koletis» ja sõit läks edasi. Parajasti moes olev kaup, sildid ja hullused. Ameerika värk. Kui selline džunglis müttamine saaks kuidagi objektiivselt huvitav olla või on kellegi aju nii naljakalt ehitatud, et talle see on huvitav, siis võiks lugu ilmselt ka kõrgemalt hinnata, kuna ambitsioon ja sooritus on tasakaalus: ettevõetud ülesanne on õnnestunud täita.

15. Vampires from Outer Space  3/5

Jutustus «Vampiirid avakosmosest» on korralikult teostatud pulp. Ja sellega ongi kõik öeldud. See septembris 1958 kirjutatud pala ilmus Richard F. Watsoni pseudonüümi all samas Super-Science Fictioni 1959. aasta aprillinumbris kus «Leinav koletiski», lisaks oli tolles numbris kolmaski Silverbergi jutt «Appikarje» ehk «A Cry for Help», mis ilmus Eric Rodmani varjunime all. Silverberg meenutab, et pani loole pealkirjaks lihtsalt «Vampiirid kosmosest», aga toimetaja W. W. Scott lisas sinna just tollal moodi läinud klišee «avakosmos», mille üle kirjanik veel aastakümneid hiljemgi pahandab ja mida õigustatult täiesti sisutühjaks fraasiks peab.

Loo peategelane on Maa Julgeolekuagentuuri San Francisco osakonna aseboss Neil Harriman, kes peab lahendama puhkenud nn. Vampiirinuhtluse. Nimelt on nähtud üht inimest tapetavat, pärast surma on tema kaelalt leitud kaks pisikest vampiirihammustuse moodi haava ning ta laip on verest tühjaks imetud. Üks tunnistaja nägi aga tema surnukeha kohale kummarduvat nirotani-rassi kuuluvat tulnukat. Pole vaja lisada, et selle rassi esindajad näevadki välja nagu inimsuurused vampiirid, tiibadega ja puha.

Sarnasuse tõttu kutsutaksegi neid Maal nahkhiirrahvaks. Igatahes eitavad nende kohaliku esinduse/konsulaadi töötajad nende rahva igasugust seost kuriteoga, aga nad keelduvad ka edasisest koostööst mõrvajuurdlusel, mis tekitab agentides vaid kahtlusi. Peagi tapetakse Londonis ja Varssavis veel samal kombel kaks inimest ning laipadel on samad tundemärgid: neil on kaelahaav ja need on verest tühjaks imetud.

Nirotanid eitavad jätkuvalt oma seost kuritegudega, kuid keelduvad oma liigikaaslasi uurimise eesmärgil Maa julgeolekujõudude meedikute kätte usaldamast. Samal ajal kogub planeedil hoogu nirotanide vastane rahvaliikumine, algavad pogrommid, konflikt eskaleerub. Harrimani, tema ülemuse Russelli ja ÜRO peasekretäri Zachary peamine mure on vaid, kuidas saada mõnda nirotani uurimiseks, et kas nende hambad näiteks suudavad tekitada sellise haava jne.

Lugeja saab selle aja peale ammu aru, et nirotanid pole mõrvadega seotud ning sama kindel on, et Harriman lahendab mõistatuse. Aga mingit elevust või silmatorkavat värvi või midagi raskestikirjeldatavat selles loos nappis. Korralikult teostatud, üldsegi mitte igav lugeda, aga kuidagi tuimavõitu ja lugemise järel õlgu kehitama panev.

16. The Insidious Invaders  3/5

Märtsis 1959 kirjutatud «Reetlikud sissetungijad» ilmus Eric Rodmani varjunime all ajakirja Super-Science Fiction viimases numbris. 1950ndate pulpajakirjade buum oli lootusetult ja lõplikult läbi saanud.

Marge ja Dave Spalding ootavad õhtul oma majas külla naise venda, Ted Kennedy’t, kes töötab kosmoselaevas ning on Maalt ära olnud kuus aastat. Ta hilineb ning kohalejõudnuna käitub eriti veidralt. Ta justkui ei tunneks pooli kodumasinaid ja tehnikavidinaid. Ta pistab käe prügihävitajasse ja tõmbab selle sealt siis tervena välja, kuigi see pidanuks silmapilkselt dematerialiseeruma. Ta väidab, et Dave ja Marge nägid valesti ja ta ei pistnud kätt sinna sisse. Ta nagu on seesama Ted, keda Marge oma teismeeast mäletab, aga samas nagu poleks ka… midagi tema pilgus ja hääles on kunstlikku, ebaloomulikku…

Lugejad on ammu aru saanud, et Ted Kennedy keha on kuskil kaugel planeedil tulnuka poolt vallutatud. Marge saadab oma mehe enne uinumist korraks veel venna tuppa, et see vaataks järele, kas ta rindkerel on üks spetsiifiline suur arm: Dave lähebki kosmoserändurist sugulasele antud tuppa ja… muutub puudutusest tollega isegi paari minuti jooksul tulnuk-mõistuse valitsetavaks, koos kõigi Dave Spaldingi mälestuste ja teadmiste ja käitumisoskustega. Edasi on järg Marge’i käes, siis õhtul karjumise peale olukorda kontrollima tulnud naabrimehe käes ja edasi vihjatakse, et suuremaks vallutuseks läheb järgmisel päeval abielupaari tööpostidel.

Hüva, sissetungijate-tulnukate teema oli just siis popiks muutumas. Naljakad on nimed ja nagu kirjanik tunnistab, siis aastal 1958 ei teadnud keegi midagi kellestki Ted Kennedy’st, ka tema vanem vend John Fitzgerald oli alles vaikselt tuntuks muutumas. Silverberg meenutab veel, et tema romaanis «Sissetungijad Maalt» ehk «Invaders from Earth», mis oli kirjutatud sügisel 1957, eksisteerisid samuti tegelased nimedega Dave Spalding, Marge ja Ted Kennedy. Miks nii, seda suurmeister nüüd, ligi pool sajandit hiljem enam ei mäleta.

Konkreetset lühipala oli enamvähem huvitav lugeda ning mis kõige üllatavam, sellel oli pessimistlik ja n-ö. õnnetu lõpp. Eriti kummastav oli sellise emotsiooniga (nagu lõpeb Charles Perrault’ «Punamütsikese» see versioon, kus hunt kõik ära sööb ja ongi loo lõpp) lõpetada terve kogumik. Pessimistliku ja negatiivse tundega. Et nagu ahah. Et Maa võetakse tulnukate poolt üle ja selline tume ning äikseline perspektiiv ongi? Ja niimoodi, sellise tooni ja meeleoluga lõpebki terve raamat?

Aga eks see kirjeldabki vast üsna hästi Silverbergi enda tollaseid meeleolusid perspektiivide suhtes ulmekirjanduse vallas edasist karjääri teha. Ajakirju, kus saanuks avaldada portsu kaupa ja varasema diili alusel müüdavaid kosmoseseiklusi, järsku enam polnud. Tuli hakata hinge sees hoidmiseks kirjutama erootilisi romaane ja muud paska. Noorus ja illusioonide aeg oli lõppenud.