Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. okt. 2011

Indrek Hargla. Suudlevad vampiirid. Lk 11-180 autorikogus «Suudlevad vampiirid». 426 lk. Fantaasia. Tartu, 2011.

Keskmise põlvkonna eesti ulme- ja kriminaalkirjaniku Indrek Hargla lühem romaan «Suudlevad vampiirid» ei kujuta endast autori loometeel mingit suurt suunamuutust või uut paradigmaatilist lähenemist, aga väikeseks verstapostiks võiks seda vist siiski pidada. Nimelt on tegu esoteerikaainelise ulmetekstiga, nagu neid Hargla loomingus varemgi on ette tulnud (eksortsist Grpowski, maanõidade ja ekstrasensside teemalised etnoõuduslood jne), aga sellisel kujul on see ehk üsna hea senikäidud tee kokkuvõte ja platvormi sõnastamine millegi uue ja suurema jaoks. Romaan on 170 lehekülge paks ning ilmunud on see kirjaniku samanimelises viiendas jutukogus.

Vampiiridest ei maksa ära ehmuda: jah, nad on olemas, neid on alati ajaloos olnud kindel arv – 248 – nad ei ole päris surematud, aga ülipika elueaga siiski, autor seletab nende verevajaduse ja anatoomia niivõrd põhjalikult lahti, kuivõrd see humanitaarse taustaga inimese puhul võimalik on – ja see seletus on loogiline ja igati näivteaduslik, vampiir on inimsoo üks eriliik, erijuhtum, aga nende olemasolu seletamisel on Hargla valinud üsna realistliku laadi.

Lisaks vampiiride salaseltsile on selles maailmas ka üks Londoni päraturikas investeerimisfirma, mille omanikud on juba kolm põlve kogunud ja jäädvustanud kõike paranormaalset maailmas ning nüüd, 21. sajandi lävel on üks nende töötaja jõudnud vampiiride jälile… Lisaks sellele on aga olemas ka saladuslik kolmas jõud, kes neid vampiire jahib ja eriti võika riituse raames hävitab, peategelase endine kaaslanna ongi just sellisel kombel Brasiilias tapetud ning vampiiriorganisatsioon saadab ta oma kadunud kaasa tapmist uurima, tuleb ka välja, et too tema eksnaine Bethany oli ühe igivana saladuse jälil sinna Brasiilia džunglisse reisinud.

Mängus on aga ka saladuslik maal «Suudlevad vampiirid», millel ongi sadakond aastat varem Pariisi uulitsal kujutatud suudlemas seda Brasiilias nüüd tapetud vampiiritari Bethany’t. Maali on väidetavalt peidetud suur saladus, aga peategelane, kelle valduses see taies on, ei tea veel seda. Peategelane ise on vampiiriks tehtud millalgi varakeskaegses Põhja-Euroopas ning romaani lõpus ilmneb teatava üllatusena tema hüüdnimi – Raudhammas. Edasi mõtleb kogenud Hargla-lugeja juba ise, eksole.

Põnevust jagub selles tekstis kuhjaga ja seda paranormaalset põnevikku lugedes ongi kõige huvitavam aimata ja mõelda, millised tekstid seda omakorda inspireerinud võivad olla. Kriitik võib selles olukorras tihti korralikult võpsikusse panna, aga noh, mulle tundub, et ma tundsin siin Brasiilia miljonilinna slummis ära midagi aastatetagusest loost «Meninos da rua», siis oli siin üsna palju eksortsisti-maailma: esoteerilised nähtused ja nende uurimine kõrgtehnoloogiliste vahenditega, aga külastame siin raamatus ka jutust «Vlad» tuttavat 15. sajandi Balkanit, mis samas on tollest konkreetsest süžeest hoopis teistsugune. Millegipärast meenus veel jutt «Sild üle vaevavete». Ehk siis põhjalikul kirjandusteaduslikul uurimusel on sellest tekstist võimalik leida küll ja küll materjali autori loometee analüüsiks ja korduvate motiivide eritlemiseks.

Isiklikult mulle tuli palju tuttavat ette ka Danielle Trussoni romaanist «Maised inglid», kus samuti on olemas selline sajandeid eksisteerinud ülipika elueaga inimesesarnaste aga võimsamate olevuste (piibli langenud inglid) salaselts, aga mul pole vähimatki aimu, kas Hargla Trussonit üldse lugenud on. Küll on aga Hargla üks suuri lemmikuid ju varalahkunud Kage Bakeri Kompanii-sari ja sarnaseid motiive leiab sealtki: sajandeid eksisteerinud kõrgtehnoogiline salaühing, mis ametliku ajaloo varjus mingit oma asja ajab, geneetiliselt muundatud inimesed, neandertaalid jm olendid… Mingis kaudses mõttes Hargla kummardus sellele paistab «Suudlevad vampiirid» samuti olevat.

Paar keele- ja faktiapsu torkab ikka silma ja ma poleks mina, kui ma Hargla tekstide puhul nende kallal ei näriks, eksole. Sõna «visiteerima» pole eesti keeles siiski vist korrektne tarvitada «külastama» tähenduses, kuna sellel on hoopis teine sisu, ning siis veel selline kummaline fopaa: autor räägib möödaminnes Fridtjof Nanseni Antarktika-ekspeditsioonist, ometi teab iga polaarreiside ajaloo huviline, et Nanseni uurimisala piirdus Arktikaga ning lõunapoolkera polaarpiirkonnad jäid tema uurimisvaldkonnast selgelt välja. Võibolla olid need apsud aga just kriitikutele ülesleidmiseks teksti peidetud 😉

Ma väga loodan, et see tekst on mingis mõttes Hargla varasema esoteerika-ulme kokkuvõtteks ja ühtlasi mingi uue sarja või maailma alguseks, sest põnevust on, huvitav idee on ning võimalusi sündmuste edasiseks arenguks on ka.

Viimaste aastate Hargla põnevaim ulmekas. Mina tänan.

Read Full Post »