«Dune: Part Two». 165 min. Režissöör Denis Villeneuve. Legendary Pictures 2024.
Ma ei mäleta, kas ma 2021. aasta septembris Denis Villeneuve’i «Düüni» esimest filmi arvustades rõhutasin piisavalt, et tegelikult ei ole ma üldse Frank Herberti «Düüni» saaga fänn. Hoolimata sellest, et ma «Düüni» maailmast igasugu ülevaatelugusid avaldasin ja «Düüni» filmi teemal ka esinemas käisin, ei ole ma kunagi olnud Frank Herberti kui kirjaniku loomingu austaja. Juba esmakordsel lugemisel 1997. aastal sain aru, et tema kirjutuslaad, tema lause ja stiil kuidagi ei jookse minuga, ma pean end lugedes pidevalt jõuga edasi suruma. Kirjanik keskendub minu jaoks kuidagi valedele asjadele ja mulle tegelikult üldse ei meeldi, kuidas ta seda teoreetiliselt äärmiselt täpselt minu veregrupile sobivat ulmeteemat (poolfeodaalne galaktikaimpeerium) on lahendanud.
Olgu see siis meeles. Ja et ma kirjutasin Villeneuve’i esimesele «Düüni»-filmile nõnda positiivse arvustuse just selles kontekstis, seda tausta arvestades. Toona, kaks ja pool aastat tagasi pälvis oma mõnetise lihtsameelsusega veidi tähelepanu filmikriitik Raiko Puusti pahane arvustus, kus retsensenti häiris, et filmi süžee jäi pooleli, et lugu katkes suvaliselt kohalt. Ilmselt oli Puust tõesti ainus inimene planeedil, kes sellest faktist enne filmi vaatama asumist teadlik polnud. Üldteada faktist, et Villeneuve’il kulub Herberti 500-leheküljelise tellisromaani ekraanile toomiseks kaks täispikka mängufilmi ja et toona linastunu oligi esimene osa. Nagu filmi algustiitrite aegu ka suurelt ekraanile kuvati.
Igatahes on Raiko Puust nüüd juba veebruaris leidnud «Düüni» teise osa näol aasta parima filmi ja saanud sealt üldse uskumatu ja ajalooliselt võimsa kinoelamuse. See on muidugi tore. Kuid kahe ja poole aasta eest turtsus Puust pahameelest, et tegu on pooliku asjaga, mida tema ei ole nõus üldse hindama. Ja nüüd siis selline katarsis ja vaimustus… poolikust asjast?!
Sest täpselt seda see film ju on. Jah, Villeneuve on ära ekraniseerinud Herberti mahuka romaani teise poole ja sellega nagu peaks saama kirjaniku jutustatud loole mingi joone alla tõmmata. Aga kummalisel kombel üldse ei saa. Kui mina läksin esimest filmi vaatama selge teadmisega, et see jääb pooleli, siis nüüdsest sooritusest ootasin ometi mingit lõpetatust, mingit tunnet, et filmitegijad sõlmivad tegelaskujude emotsionaalsed lood kokku, et vaataja saab mingi lõpetatuse tunde. Aga seda Villeneuve kahjuks ei teinud. Film lõppeb «kõige põnevama koha peal», kesket kõige dramaatilisemaid sündmusi ootamatult järsku ja minu jaoks kuidagi ebameeldivalt lõigatult, natuke nagu valest kohast. Umbes kümme minutit oleks pidanud nende tegelaste peale veel kulutama, et nende õhku rippuma jäänud suhteliinid ja pingesituatsioonid kuidagigi ära lahendada, neile mingi lõpetatus, mingi vabakspääs anda.
Teades suurepäraselt juba mitu aastat, et Denis Villeneuve kavatseb ekraanile tuua ka Herberti «Düüni» saaga teise raamatu «Düüni messias», mis on esimesest tellisest kaks korda õhem ja seega oma 250 leheküljega just täpselt ühe pika filmi materjal, ei ole ma seetõttu ülearu pahane, kuna see praegune koht ei olegi loo lõpp. See ongi triloogia teise filmi lõpp, umbes selline koht, kus Han Solo on just karboniiti külmutatud ja Luke kosmosehaigla illuminaatori ees koos Leia ja robotitega galaktika tähespiraali imetleb ning oma uhiuut bioonilist kätt liigutab. Miski pole veel läbi, sündmuste finaal on alles ees.
Selles mõttes on Raiko Puusti kinomuljed juba teist «Düüni» järjest täiesti absurdsed ja koomilised. Aga küllalt temast. Film iseenesest oli ju väga hea, emotsionaalselt ja visuaalselt võimas ning kindlasti üks viimaste aegade suurejoonelisemaid sooritusi omas žanris. Omet sain ma esimesest osast kuidagi värskema, kuidagi ehedama ja võimsama elamuse. Siin seda kõike lihtsalt korrati, tehti audiovisuaalselt samu asju uuesti.
Endiselt on tegu hiilgava vanakooli eepilise sõjafilmiga, kust igast kaadrist niriseb ja pritsib välja 1950–1960ndate suurte sõjafilmide tunnetust, visuaaliat ja heli. Ainus, mida muidugi ei ole, on tollased Technicolori värvid. Tänapäeva kino peab miskipärast olema värvivaene, kontrastivaene, nii et kui on kõrbefilm, siis on meil 50 erinevat pruunikashalli varjundit ja kõik see on läbi ühtlase ja ebaterava pruuni filtri. Kirkaid värve selles maailmas ei leidu. Mina armastan nii eepiliste ajaloofilmide kui ka sõjafilmide puhul just seda vanakooli Technicolori värvilahendust, mis veel näiteks 1980ndate suurte filmide ja muuseas ka rekordkallite minisarjade («Napoleon and Josephine», «Shōgun», «North and South») puhul veel kenasti olemas oli, aga vist juba 1990ndate filmide puhul ühetoonilise filtriga asenduma hakkas. Jah, muidugi, see ühetooniline filter jätab filmist märksa moodsama ja märska artsy’likuma mulje, ambitsioonikama ja sügavmõttelisema. Samuti nagu Ridley Scotti «Napoleongi», kui siia mõni eelmise aasta täielik käkk paralleeliks tuua.
Filmi tegelikud värvid versus netist leitud foto.
Millega ma üldse rahul ei ole, on muidugi «Düüni» heliefektid. Aga seda võib jällegi konkreetselt filmilt laiendada üldse moodsale filmikunstile. Ja pange nüüd ikka tähele, eksole: mitte filmi heliriba, mitte muusika, mitte tegelaste kõnelemise lindile jäädvustamine, vaid just filmimuusika ja dialoogide kõrval helipilti «vürtsitavad» heliefektid.
Miks peavad need heliefektid nii valjud olema, et su tool kinosaalis värisema hakkab ja sa ise oma kõrvade ja nende vahele jäävaga mõistagi ka. Kui ma olen kinos, siis ma ei taha lahingustseeni ajal tunda end reaalselt selle ornitopteri või tanki sees loksuvana, et heliefektid mind justkui füüsiliselt sinna kinokaadrisse pildi sisse viiksid. Ei, ei ja veelkord ei! Ma ei taha seda, ma ei tule kinno oma kehale ja vaimule otsima mingit reaalset sõja- või lahingukogemust! Nagu ma ei soovi laevahukufilmis kogeda jääkülma ja märga vett. Või kõrberännaku filmis janu. Ei!!!
Sama hästi võiksid siis kinotegijad publikule kõrbefilmi ja liivatormide puhul ju liiva näkku visata, kui vaataja eesmärgiks ongi võimalikult reaalselt filmi tegelaste saatuse füüsiline kaasakogemine. Kusjuures filmi muusika ja dialoogid ei ole seejuures liiga valjud, need on täpselt parajad. Aga heliefektid on keeratud ebameeldivalt ja füüsiliselt ebameeldivust tekitavalt valjuks.
Teine probleem selle filmiga seoses, mis esimeses osas kuidagi nõnda silma ei torganud, on suurepäraste karakternäitlejate alarakendamine, nende talendi raiskamine selles linateoses. Sellised A-klassi supernäitlejad nagu Christopher Walken imperaator-padišahh Shaddam IV-na või Stellan Skarsgård parun Harkonnenina jäid kurvakstegevalt kõigi nende eepiliste sõjastseenide ja araabialawrence’ilike kõrbevistade varju, nii et kui film läbi sai, jäid nukralt mõtlema, et kui mitmes stseenis nad nüüd üldse osalesid, palju ekraaniaega said ja miks lavastaja nende karakteritel üldse särada ei lasknud.
See on mõneti paratamatu, kuna filmi põhiline eesmärk ei olegi nende karakterite omavaheline keemia, vaid just eepilised looduskaadrid ja lahingustseenid, see film on tervest planeedist ja selle elanike hullukspööramisest, mitte peen kammerlik karakteriarengute näitamine. Aga sel juhul on sääraste tippstaaride palkamine sellistesse statistirollidesse ka kaunis mõttetu ülepingutus. Õigupoolest võimaldab «Düüni» teine osa end korralikumalt lahti mängida vaid Paulil ja Stilgaril, veidi vähem juba Jessical, Chanil ja printsess Irulanil. Feyd-Rautha Harkonnen on lahedalt psühhootiline tegelaskuju, aga jällegi on nii kahju, et ta võitlussteenide väliselt nõnda vähe ekraaniaega saab. Aga kui põhiaur läheb liivaussidele ja kõrbedüünidele, pole parata.
Seegi on selle filmi eripära, et sa ei ole kinosaalist lahkudes rõõmus ega õnnelik. Kuna see film räägib lihtsalt nii vastikutest asjadest nagu usuhullus, lollide inimestega manipuleerimine ja ökohullus. Nõnda ongi kaunis paratamatu, et kinosaalist väljub küll visuaalselt võimsa emotsiooni saanud, kuid vaimselt ja moraalselt üsna iiveldama ajava ning kõhus keerava tundega filmisõber.
Ning lõpuks jäi mind muidugi painama, et mida tegid seal kinosaalis need umbes 10–12-aastased poisid, kes oma meessoost vanemate pereliikmetega olid kinno saabunud ja keda oli sellest umbes veerandsajast vaatajast ligi kümmekond. Mida mõistab sellest loost nii noor poisterahvas (samas vanuses tüdrukuid kinos polnud, ka täiskasvanuikka jõudnud naisterahvaid oli paar tükki), mida võtab seansilt kaasa? Märulistseenid pole ju nii efektsed just lapsvaataja perspektiivist? Filmi sügavam süžee kas üldse kohale jõuab? Esimene osa on üldse nähtud? Hmm!
PS. Aga kõik see eelnev jutt filmi headusest kehtib ja rahule jään ma linateosega ikkagi vaid siis, kui Villeneuve suudab stuudiobossidele augu pähe rääkida ja kolmas osa mõne aasta pärast ikkagi tuleb.
«Apteeker Melchior». Lavastaja Elmo Nüganen. Taska Film, Nafta Films, Apollo Film Productions, HansaFilm 2022. 98 min.
Ja selles pole midagi halba. Muidugi pole tavaline film erakordne, aga pole ka vilets. Loomulikult on igal filmitegijal ambitsioon teha midagi erilist ja enneolematut, keegi ei lähe võtteplatsile täiesti tavalist filmi tegema. Ja eks Melchiori-filmi puhul on neid võttegrupi liikmeid, kellel see on ka õnnestunud, küllaga – noored näitlejad ja eriefektide grimmeerijad näiteks.
Tõsiasi, mida tuleks endale tunnistada, on, et Melchiori-algmaterjalist ei saagi teha ’suurt filmi’ – need romaanid ei ole eepilised ajaloopanoraamid, milles hargneks lahti suurte inimgruppide saatusi puudutav lugu. Ei, need on raamatukujul üpris kammerlikud ja väheste (ning pigem ebaoluliste) dekoratsioonide taustal lahti harutuvad krimimõistatused – mõrvaloo lahendamisest aga ei saagi teha eepilist suurfilmi.
Kui näiteks Grigori Kromanovi «Viimse reliikvia» (1969) puhul, millega Melchiori-filme täiesti absurdselt võrdlema kiputakse, on eepilisus kloostri hävitamise (ja justkui keskaja lõpu, vana korra lõpu) näol omal kohal, siis ka paar aastat hilisem Madis Ojamaa «Verekivi» (1972), millega Melchiori-filme täiesti absurdselt ei osata võrrelda, käsitleb Tallinna linnarahva, tekkiva kodanlaste-käsitööliste kihi jaoks eepilist murdepunkti nende iseteadvuse tekkeprotsessis – maa-aadli allajäämist ja nende esindusisiku dekapiteerimist (mis võiks sellisena samuti sümboliseerida keskaja, vana korra lõppu).
Franz Malmsteni ja Henessi Schmidti kehastatud tegelased.
Värskes Melchiori-filmis midagi seesugust ei juhtu – ordurüütel Clingenstaini mõrv ei puuduta all-linna, tegelikke tallinlasi selles loos kuigivõrd, see on nende jaoks justkui kusagilt Kroonika veergudelt loetud mahlakas lugu üla-linna rikaste ja ilusate elust, aga sisuliselt siiski vaid pelk klatšiteema, mitte midagi sellist, mis nende igapäevaelu muudaks või maailmapilti murendaks. Ei midagi eepilist seega.
Avarust napib, üldplaane ka
Nii et kui üks filmi produtsentidest Tanel Tatter äsja Kanal 2 näidatud filmi tegemisest rääkivas dokfilmis rõhutas, et tegu on ’blockbusteri’ ja suure filmiga, kus on avarust, siis võiks öelda, et ta tegeles lihtsalt marketingiga – tegelikkusele tema sõnad kahjuks ei vasta. Just avarust ja õhku ja suurust selles üsna kammerlikus filmis napib.
Ken Rüütel dominiiklase Henricuse rollis.
Juba kinos filmi vaadates torkas ühel hetkel üllatusega silma, et kui võrrelda seda nende üle-eelmise põlvkonna medievaalsete hittfilmidega («Viimne reliikvia», «Verekivi»), siis kõige rohkem napib uues loos õhku. Filmi tegijad on väga osavalt vältinud suuri panoraamseid kaadreid, üldplaane on tegelikult väga vähe ja film koosneb kaadritest, mida täidavad suurelt tegelaste pead, näod, kaelad ja rindkered. Isegi tubaste stseenide puhul näeme taustana valdavalt ühte (osavalt ja asjatundlikult dekoreeritud) seina, aga ei näe neid ruume, kus tegevus toimub, naljalt laiemalt, ei näe ühe korraga kaadris võlvlagesid, kivipõrandaid, teisi seinu. Vastandina «Reliikviale» ja «Verekivile», kus selliseid kaadreid oli palju ja mis mõjusid toopärast märksa loomulikumana.
See film vaatab aga kõiki asju hästi lähedalt, tegelaste näo eest ja põhjuseks on ilmselgelt vahendite nappus. Sest räägitagu filmi «kõigi aegade»-kategoorias kallim olekust mida tahes, siis üsna ilmselt see seda pole. Ma tõesti pole pädev hindama, kas 6 miljoniga tehtud 3 filmi tähendavad Eesti kinoajaloo kalleimat filmi (kas mõni varasem pole üle 2 miljoni maksma läinud?), aga eks siin peaks sekkuma juba ka inflatsioonikordaja jms olulised faktorid.
Pange tähele, kuidas näiteks Niguliste barokne tornikiiver on muudetud gootilikuks.
See kaamera asetamine hästi tegelaste näo ette, et peaks võimalikult vähe nende tagust ruumi näitama, hakkas filmi arenedes tõsiselt vaatamist segama. Ja see toimus samamoodi nii toas kui ka õues. On tõsi, et filmis on paar suurt üldplaani, me näeme filmi alguses uhkelt ja profilt töödeldud Tallinna siluetti, kui ordurüütliga pardal laev linnale läheneb. Ja edasi pakutakse meile paar kaadrit Tallinna raekoja piirkonnast, filmituna hästi kalli ja suure drooniga õhust, nagu me dokfilmist teada saime. Aga need kaadrid kestavad 98 minuti pikkusest filmist kokku kümmekond sekundit.
Loomulikult ei ole arvutigraafika odav lõbu ja ilmselt isegi 6 miljoni eest saab seda täpselt loetud sekundite jagu. Ja see graafika on hästi välja tulnud, mõjub loomulikuna.
Kahe hobusega keskajafilm
Õieti tulekski siinkohal ära õiendada need võrdlused «Viimse reliikviaga», mida ERRi kultuuritoimetaja Kaspar Viilup filmis pidevalt näeb. Mina neid näiteks kuigivõrd ei näe ja seda seepärast, et «Reliikvia» lihtsalt ei sobi selle filmi võrdlusbaasiks, «Reliikvia» ei ole film keskaegsest Tallinnast. Me näeme Kromanovi filmis 16. sajandi Tallinnat õieti vaid paaris kaadris loetud sekundite jooksul ja isegi siis, kui Gabriel seal kõrtsi ees, kuhu Ivo ei tule enam, tänaval jalutab, taustal kõlamas «Prostituudi laul», on see kahte tänavapoolt võlvkaartega ühendav kitsas tänav inimtühi ja sisuliselt dekoreerimata jäetud. «Reliikvia» on maafilm, mitte linnafilm.
Kui nüüd moodsa aja noored laseksid lahti neid kinni hoidvaist stereotüüpidest ja vaataksid asjale laiemalt ning vabama pilguga, siis suudaksid nad ehk näha, et parim analoogide materjal sellele teosele on just Madis Ojamaa võrratu ja kuritegelikult alahinnatud «Verekivi», siinkirjutaja hinnangul «Reliikviast» oluliselt värskemana mõjuv ja parem film, mis just räägib elust keskaegses Tallinnas ja näitab seda üsna palju, kus filmitegijad on 1535. aasta vana Tallinna tänavad keskaegsete inimestega tihkelt täitnud.
Hendrik Toompere jun mängib kullassepp Burckhart Casendorpet. Mängib Kuldset Vaarikaoksa väärt tasemel üle.
Ja sarnaselt Viilupi otsitud kummardustele «Reliikvia» suunal võiksin soovi korral leida ju sarnaseid viiteid ka «Verekivile», kui kullassepp Casendorpe (Hendrik Toompere jun) vihaselt küsib, kas Tallinnas kehtib Lübecki õigus või ordu röövliseadused. Et see on samasugune vihje fraasidele «Lübecki linnaõigus?!» ja «Tallinna linna raad, mitte seakari!» Paralleel «Verekiviga» tekib kohe ka filmi alguses, kus näeme kaadreid keskaegsest kaubalaevast. Ja eks hakka ju «Verekivigi» pihta Lübecki kaubalaeva röövimisega vandiraiujate-randröövlite poolt.
Andestust, aga see kaader ja kostüümid meenutasid küll mingit kehvemat teleteatrit…
Õieti tunduvadki kõik sellised asjad – laeva filmi saamine, hobustega ratsutamine ja sellest dokfilmis lapseliku vaimustusega rääkimine – suured asjad tänases kontekstis, suured praegusele filmitegijate põlvkonnale. Aga ei ole kuidagi adekvaatne rääkida nende tõttu sellest, kui mingist uuest tasemest Eesti filmikunstis. Ei, see kõik on palju-palju suuremalt juba nõukogude perioodi Eesti filmis olemas olnud. Et me näeme metsa vahel või Tallinna tänavail ratsutamas kahte hobust, ei tee sellest veel eepilist ajaloofilmi. «Viimses reliikvias» ja «Verekivis» oli stseene, kus kasutati kümneid hobuseid, kes pidid kõik lähestikku märulistseenides osalema ja seejuures veel üksteist mitte ohtlikult ehmatama. Samuti oli nois mainitud vanades filmides oluliselt rohkem kaskadööri- ja massimäruli võtteid.
Vinged näitlejad, leidlikud tehnikud
Selle filmi kastanid toovad tulest välja peamiselt linateose peaosades säravad noored näitlejad ja mitte vähem professionaalne tehniline võttemeeskond: kostüümikunstnikud, dekoratsioonide loojad, arvutianimeerijad ja eriti eriefektide grimmikunstnikud. Nende vaimustust võib tegelikult mõista, kuna nende põlvkonnale ongi see tõeliselt uus tase filmitegemises, nii eepilises, finantsilises kui tehnilises mõttes. Ja nende tehnilist osavust ning kunstilist professionaalsust tuleb igati kiita! Siin ei ole ükski tunnustus liiast.
Mait Malmsten Pühavaimu kirikhärra Rode rollis.
Tuntud näitlejatega, kelle otsa sa koperdad igas telereklaamis või viletsas -sarjas, on juba see häda, et nad ei mõju sellises filmis loomuliku osana keskaegsest Tallinnast, vaid sa vaatad neid ikka, et «ohhoo, tuli see telereklaamide Malmsteni-hääl ka lõpuks ära!» Juustureklaamide hääl lihtsalt ei sobi keskaja Tallinna. Ja muidugi see õnnetus, et nad kipuvad lootusetult üle mängima, oma tegelaskujusid miskipärast karikeerima, kuigi peaksid ju teadma, et teatrilavade spetsiifikat pole kinofilmi tarvis.
Seekord saab ülemängimise muldse vaarikaoksa vana Hendrik Toompere jun, kõige vähem valmistas vanadest ebameeldiva üllatuse ses vallas Marko Matvere, kelle kehastatud Tallinna komtuur Ruprecht von Spanheim erineb küll karakteerselt oluliselt raamatu-komtuurist, kes pole selline jõhkard ja alfabrutaal. Aga vähemasti on see terviklik ja töötav tegelaskuju.
Hämmastav, aga ma jäin Marko Matvere mängitud Tallinna komtuuri Ruprecht von Spanheimiga täitsa rahule.
Märten Metsaviiru apteeker Melchior on üpris igav karakter, selline soe ja hea, vahepeal irooniliselt ja poolmärkamatult muigav, aga ikkagi pisut liiga sile. Kuid eks igavust olen ma ette heitnud juba ka varasele raamatu-Melchiorile kui Hargla loodud tegelaskujule. Nii et ses mõttes saab öelda, et näitleja on rollisoorituses õnnestunud 🙂 Ja vähemasti raamatute Melchior muutub vanemaks jäädes üha huvitavamaks, nii et loodame, et see annab ka tundub et väga potentsiaalikale näitlejale tulevikus, «osades 4–6», nagu lavastaja Nüganen võtteplatsil naljatas, võimaluse rohkemat näidata.
Häid rolle tegid teised noored ja juba tuntud näitlejad nagu Henessi Schmidt ja Franz Malmsten, uue ja meeldiva üllatusena saab meelde jätta nime Ken Rüütel, kelle kehastatud noores dominikaani mungas Hinricuses oli mingit üsna kirjeldamatult autentsena mõjuvat keskaegset usklikkust, usutavat ja loomulikuna mõjuvat fanaatilist jumalakummardamist – sellises rollis oleks väga lihtne karikatuuri langeda, aga tema teeb oma töö meisterlikult ja peente pintslitõmmetega.
Filmi varastab ära Maarja Johanna Mägi.
Filmi röövib aga täielikult ära Maarja Johanna Mägi kehastatud Gerke/Keterlyn, kelle tegelaskujus pulbitseb selline energia ja säde, et ilmselt oli seda rolli puhas lust luua ja mängida. Ning eks neis Melchiori ja Gerke omavahelistes stseenides on ka filmi suurim potentsiaal peidus ning tuleb vaid loota, et seda järgmises kahes osas ka realiseerida on osatud. Kui eepilise filmi tunnus on see, et vaatajal läheb silm õrnalt märjaks, kas mingist lahedast äratundmisest või tekib lihtsalt meeleliigutuse-härduspisar, siis ühe korra ühes Melchiori-Keterlyni stseenis see niiske helk käesolevat vaatajat tabas. Nii et lootust on.
Nagu juba öeldud ei saa kunagi küllalt kiidusõnu ka filmi tehnilisele meeskonnale, kellest filmi valmimist kajastava doki põhjal tõstaksin kõige enam esile neid eriefektide grimmeerijaid Iris Müntelit ja Gristina Pahmanit, kes lõid neid tegelaste küljest eraldatud päid, käsi, jalgu jms. Lisaks kõigele muule. Filmi kunstnik Matis Mäesalu tuleb muidugi ka kogu selle asja direkteerimise ja korraldamise ja suunamise eest ära mainida.
Heale peale ei tee midagi, sitast pole kahju ka.
Varemeis müürijupid ja nõrk süžee
Filmi dekoratsioonid ja kostüümid on head, aga perfektsest jääb samas midagi puudu. Jällegi tundub, et «Viimses reliikvias» ja «Verekivis» torkas kuidagi veel vähem silma, et need on dekoratsioonid ja kostüümid, seal mõjusid need veel aste loomulikumalt. Pisikesi detaile, millega silm rahule ei jäänud, ju oli: nii mõjus kehvasti laotud ja sisse varisev dominiiklaste kloostri müürijupp siiski 800 aasta vanuse paemüüri, mitte 100-150 aasta vanusena, nagu pidanuks. Mis ma oskan öelda, teinekord on väga hästi tehtud papist müürid tõesti paremad. Sest see, kas kivimüür on 100 või 800 aastat vana, on silmale suurepäraselt aru saadav ja ajastutruus ajaloofilmis ei tohiks olla tänapäevaseid varemeis ja aukudega «ajahambast puretud» müürijuppe. Tehtagu siis juba parem papist, aga hästi. Samas see, kui osavalt olid üheks linnaks kokku sulatatud Tallinna, Kuressaare, Narva ja Rakvere keskaegsed kindlused, kirikud ja müürijupid, on kiitust väärt.
Kostüümidega jällegi oli mindud vist praegu moes olevas stiilis väga sellesse äärmusse, et kõik vammused ja keebid on hästi lihtsad ja nende tugev kodukootud käsitöölisus kaugele näha. Vastukaaluks siis mõnel perioodil minevikus moes olnud väga kirgastes toonides ja kirevatele ning justkui Pariisi või Milano tippmoemajast pärit olevaile keskajakostüümidele. Võinuksid ehk siiski veidi uhkemad olla. Praegu jäi mulje, et lähedalt vaadates olid kõik keskaja riided üsna amatöörlikult õmmeldud, lõigatud ja värvitud. Et isegi ordukomtuuri pidulik vammus uhke musta ristiga on üsna tolmunud, katkine, pleekinud ja määrdunud. Pidulikud versioonid keskajal vast siiski seda polnud.
Filmi nõrgim külg on selle üsna kaootiline ja segane süžee. Aga ma ei ole kindel, et seda tuleks etteheitena võtta. Eks juba Indrek Hargla apteeker Melchiori romaaniseeria esimene osa «Oleviste mõistatus», millel film siiski enamvähem baseerus, ongi sarja kõige igavama faabulaga lugu. Kuigi filmi jaoks oli siit kogu Oleviste ehitusmeistri liin välja jäetud ja pudemeid hilisemaist romaanidest juurde võetud ning mõned tegelased üheks sulatatud ja teised hoopis kõrvale jäetud. Süžee jäi aga kaootiliseks sellest hoolimata või sellele vaatamata. See konkreetne mõrvalugu lihtsalt ei olnud eriti köitev. Tegu oli rohkem nagu malenuppude asetamisega lauale, tegelaste tutvustamisega vaatajale. Aga see peaks juba teises osas oluliselt paranema, kus vähemalt raamatus on meid ees ootamas erakordselt jõhker, perversne ja traagiline minevikusaladus. Loodetavasti ka filmis.
Melchior, Kilian ja Elmo.
Kokkuvõttes saab öelda, et tegu on üsna suure saavutusega tänasel Eesti kinomaastikul. Elmo Nüganenil tuli välja parem, normaalsem film, kui tema kaks eelmist üsna kehva kinosooritust («Nimed marmortahvlil», «1944»). Tegu on siiski eelkõige ju suurepärase teatrilavastajaga. Nüüdne film on sellisel keskmiselt heal, tugeval tasemel žanrifilm, tehniliselt õnnestunud, kuid ehk karakteerselt, süžeeliselt ja pingestatuselt pisut tavaline film. Selline korralik žanrikas, mida vaatad õhtul mõnuga telekast, aga hiiglaslikus kinosaalis suurelt ekraanilt vaadates mingit katarsist või kirgastust nüüd ka oodata ei maksa. Sellist eepilise ajaloofilmi emotsionaalset läbiraputatust, mis on loomulik ja ootuspärane näiteks «Bravehearti» puhul, ei saa medievaalse kriminulli puhul ollagi eelduseks.
Aga kindlasti on see film lähedasem meie keskajafilmide kullastandardile ehk «Verekivile» ja «Viimsele reliikviale» kui täielikele ebaõnnestumistele ajaloolise seiklusfilmi žanris nagu «Hundiseaduse aegu» (1984) või «Jüri Rumm» (1994). Kuigi «Verekivi» ja «Reliikvia» dialoogide ja muusika meisterlikkust siit ei leia. Tegijaile on ta ehk olulisem, novaatorlikum ja suuremgi kui vaatajaile, kellel pole kohustust seda köögipoolt, higi, verd ja pisaraid märgata. Vaataja ootab kvaliteetset filmikonservi ja saab selle enamvähem ka kätte.
Kartulikotiriidest mantliga ordukomtuur. Kas tõesti?!
«Foundation». Sarja autor David S. Goyer. Phantom Four ja Skydance Television alates 24. septembrist 2021.
1. seeria «The Emperor’s Peace», 69 min.
2. seeria «Preparing to Live», 61 min.
Isaac Asimov. Asum (Foundation; 1951). 176 lk. Tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat. Tallinn, 1985, 2018.
Üks kõige tüütumaid mantraid ulmes, mille David S. Goyeri verivärske teleseriaali esimene seeria kenasti ümber lükkas, on, et Isaac Asimovi «Asumi»-saagat on võimatu ekraniseerida. Goyer tõestas kenasti, et kui on tahtmist, saab Asimovi teksti visuaalselt vägagi silmapaitavalt, dramaatiliselt pingeliselt, karakteerselt põnevalt ja kokkuvõttes üsna algupärandi-truult ekraanile tuua. Olles esimese seeriaga selle ära tõestanud, otsustas Goyer sellise lähenemise aga alates sarja teisest osast miskipärast kukele saata ja hakata pakkuma publikule mingit oma nägemust, enda väljamõeldud lugu, tema enda improvisatsiooni Asimovi «Asumi» ainetel.
Ja kuigi ka interpreet Goyeri nägemus Asumi-teemadel on piisavalt põnev, et seda edasi vaadata, jääb mulle täiesti mõistetamatuks, miks selline veider pettemanööver vajalik oli, kelle huve see teenis. Raamatuid lugenuile on see ilmselge pettumus. Neile, kes pole raamatute sisuga kursis, on aga seriaal liiga segane ja keeruline ajas edasi-tagasi hüppav ulmekokteil. Kahele toolile korraga istumise tulemuseks on teadupärast nende vahele perseli põrandale prantsatamine. Miks kütta esimese osaga Asumi-puristide lootused üles ja neil siis teise seeriaga vaip jalge alt tõmmata?
Tüüpiline ulmefänn ei ole üldiselt muidugi ühegi oma lemmikteose ekraniseeringuga rahul, see fännide ärritav vingumine iga katse üle mingit ulmemaailma, tegelasi ja süžeid ühest meediumist teise üle tuua, näitab ulmefännide seltskonda nende halvimast küljest. Ka praegu on nii siin- kui sealpool piiri juba jõutud enamasti ühe ja sama vingumise raames heita Goyeri sarjale ette, et a) «Asumist» on tehtud spektaakel, mingi «Tähesõdade» kloon ja b) et tegu on liiga kuiva ja tuima ning uimase teletootega. Ehk siis ei sobi fännidele, kui nokk on kinni ja saba lahti, ega ka see, kui nokk on lahti ja saba kinni.
Esimene osa: kõik on hästi
Selles valguses tahangi rõhutada, et mina olin esimese seeriaga väga-väga rahul. Aga alustama peaks kaugemalt. Õigupoolest küttis mu lootused Asumi-maailma õnnestunud ekraniseerimiseks üles 2014. aasta novembris tulnud uudis, et projekti hakkab vedama Jonathan Nolan. Rõhutan: Jonathan Nolan. Christopher Nolani loomingusse olen ma alati suhtunud pigem halvasti varjatud ükskõiksusega, aga Jonathan Nolani tehtu istub mulle palju paremini. Siis aga keskendus Jonathan Nolan ootamatult hoopis sarjale «Westworld» ning ma võisin 2017. aasta alguses selle esimest hooaega vaadates kadedusest endal küüned ja sõrmed otsast närida, milline «Westworldi» laadis filosoofiline ideede ja visuaalia pillerkaar võinuks olla Asumi-ekraniseering Jonathan Nolani tüürimisel.
Edasi asus Asimovi galaktikaimpeeriumi languse loo teleekraanile toomist vedama hoopis David S. Goyer, kelle töödega ma olin vähem kursis, teades vaid, et tema taust on mulle neis nii armsais superkangelase-filmide maailmas. 😦 Lootused kuivasid kokku ja asendusid pigem ettevaatliku skepsisega. Ja siis hakkas ühel hetkel tulema uudiseid, et see-ja-see Asimovi tegelane on muudetud naiseks või mustanahaliseks. Ja et Galaktika imperaator on korraga kolm eri vanuses ühe ja sama keisri kloonisikut. Kõik see vajas veidi harjumist. Põhitegelaste soo muutmine ei olnud selles mõttes probleem, et ega Asimovi Gaal Dornick ei ole tegelasena kuidagi eriliselt mees. Või Salvor Hardin. Hilisemast Asumi-sarjast mäletame ju naissoost linnapea Harla Brannot, kes oli vägagi võimukas ja resoluutne daam, miks mitte siis ka Hardin naislinnapeana, eksole. Või, et Eto Demerzeli mängib naine. Noh, las mängib, see ei ole ju mees niiehknaa. 😀 Kolme kloonimperaatoriga mõtlesin, et eks selleks tuleb sari ära oodata, et aru saada sellise muutuse vajadusest. Ja sarja esimesi osi näinuna ma nüüd saangi sellest aru. Aga erinevalt Salvor Hardini naiseksmuutmisest on probleem see, kui Terminuse linnapeast saab miski kohalik sissivõitleja.
Kogu aja Asumi-sarja oodates sai ju nuputatud, et kuidas Goyer selle pikkade ajahüpetega fragmentaarse loo lahendab, kus harva samad tegelased üle 30–40-aastase pausi uuesti lavale astuvad (vaid Salvor Hardin koos oma abilise Yohan Lee’ga ongi peategelane kahes järjestikkuses Asumi-loos, ja hiljem figureerivad Muul ning kapten Han Pritcher kahes loos). Et kas ta hakkab äkki pihta Asimovi kirjutatud Asumi-eellugudest, kus noor Hari Seldon alles Trantorile saabub ja siis kasutab ära seda kahe paksu romaani jagu lähtematerjali enne päris selle õige Asumi alguspunktini jõudmist, mis tähendab siis romaani «Asum» esimest osa «Psühhoajaloolased», kus noor matemaatik Gaal Dornick Trantorile saabub, kus peetakse Seldoni kohtuprotsessi, mille tulemusel otsustatakse kogu tema juhitav psühhoajaloolaste kamp kolkaplaneedile Terminusele Asumit looma kupatada.
Kui nüüd selle eelloo, hirmude ja lootuste juurest jõuda reaalse esimese episoodini, siis oli mu üllatus ülisuur, kui selgus, et Goyer on üsna täpselt, hämmastavalt täpselt toonudki ekraanile just selle õige sarja alguspunkti, esimese romaani esimese osa, nii nagu see Asumit raamatuostjaile 1951. aastal esmakordselt tutvustas. Loomulikult oli algtekstiga võrreldes siin mõningaid muutusi. Nagu juba öeldud, kolm imperaatorit, kui algtekstis pole meil ühtegi, on vaid impeeriumi tollase sõjaväehunta või regentnõukogu (Avaliku Ohutuse Komitee) aristokraatlik liider Linge Chen, kes ütleb legendaarsed sõnad: «Mina räägin!» Või siis need mõned soo- ja nahavärvimuutused, mis on ootuspäraselt ajanud pöördesse eesti ulmefännide selle onkli-kultuuri esindava poole, eluülikooli vilistlastest keskealised eesti mehed, kelle meelest ilmselt mustanahaline näitleja ei tohi kunagi saada mängida Hamletit, kuna Shakespeare’il on ta ju valge taani prints! Või Richard III-t, sest «kes oleks enne kuulnud, et Richard III oli neeger?!» Selle kohta on neil terve ports oma käibefraase nagu «tänapäevale omane rassiline poliitkorrektsus», mis on üles nopitud Objektiividest, Uutest Uudistest, Telegramidest ja mujalt peeglitaguselt lapikult maalt.
Kus on geitegelased?
Nagu oleks mingit vahet, mis nahavärvi tegelane on kaugtuleviku galaktikaimpeeriumi matemaatik Gaal Dornick. Või mis soost ta on. Aga, ei. Kuna Asimovil oli ta valge mees, siis on selle muutmine «autori loomingu vägistamine». Mõtlemata, miks ta oli Asimovil valge mees. Või miks Asimovi tegelaskond 95% ulatuses meestest koosnes. Või kas toona olnuks teisiti üldse võimalikki. Kui ma üldse kusagil selle vingumise ree otsale hüppan, siis ühest lääne arvustusest johtuvalt selles küsimuses, et miks ei ole sarjas kujutatud homoseksuaalseid suhteid, kui juba nahavärvi- ja soomuutuste osas on algteksti moodsamaks tehtud? Sarnaselt sellele, et Asimov oli oma tegelaste suhtes üsna värvipime, oli ta ju ka seksuaalsusepime, nii et vabalt oleks võinud Gaal Dornicku tegelaskuju jääda mustanahaliseks meesterahvaks ja tal oleks võinud tekkida armulugu Seldoni mustanahalise kasupoja Raychiga. Loodan, et see mõttemäng pani praegu eluülikooli omadel vererõhu tõusma ja kõrvus kohisema ning südame puperdama. 😛
Eks üksikuid muutusi oli esimeses episoodis võrreldes algtekstiga veel. Pole seal ju suurt terrorirünnakut ja taevalifti hävitamist. Ja noh, Seldoni kasupoeg Raych ning impeeriumi esimene minister Eto Demerzel (siin kammerhärra (chamberlain), st, kammerproua) on samuti sisse toodud tegelikult Asimovi eellugudest «Enne Asumit» ja «Edasi, Asum!». Aga nad on siiski kanoonilised karakterid. Aga neid pisidetaile kõrvale jättes on Goyer ekraniseerinud hämmastavalt tekstitruu ja Asimovi algteksti vaimsust tabava seriaali avaosa. Isegi sellised kõrvaltegelased nagu Avaliku Ohutuse Komitee agent Jerril ja asumlaste advokaat Lors Avakim on sarjas olemas! Hüva, Avakim on jällegi naine, aga kui hakkad mõtlema, siis pagan, nimi Lors (Loris, Lois, Louise, Laura) võikski rohkem naisele sobida…
Dialoogid ja dekoratsioonid ning kostüümidki oleksid otsekui Asimovi 1951. aasta raamatust välja hüpanud! Ja seeria lugu ning suur püant on täpselt nagu raamatus. Hüva, on ka lisandusi, nagu algusstseen 35 aastat hiljem Terminusel lastekamba närvide mängu prooviga või Gaal Dornicku lahkumise lugu koduplaneedilt Synnax, aga kokkuvõttes on seda seeriat vaadates ikka väga sürreaalne tunne, et kuidas on aastal 2021 võimalik nii tekstitruu ja vaimsuses kümnesse tabav ekraniseering?!
Klassikalised läänes käivitunud vinguviiulid on muidugi jõudnud juba toota riiside viisi etteheiteid, kuidas igasugune galaktikaimpeeriumi pealinna monumentaalhoonete või orbitaaljaamade või kosmoselaevade kujutamine pole pärast «Tähesõdu», «Battlestar Galacticat» ja jumal teab mida veel enam originaalne, mistõttu on kõik see, mida me ekraanil näeme, koopia. Nojah, istuge need etteheited endale sisse. Asimov ise on neid kõiki teletooteid omal ajal selliseid dekoratsioone, arvutianimatsioone ja eriefekte looma inspireerinud, nii et kui keegi midagi on kopeerinud, siis…
Esimese seeria visuaalne pool on võimas, olgu selleks siis kosmoselaevad, -jaamad, taevalift, Trantori keisripalee või imperaatori monument. Või erineva kliimaga planeedid nagu Synnax ja Terminus. Või sisedekoratsioonid, nagu Streelingi ülikooli nahkköites paberraamatutega biblioteek. Või kasvõi Gaal Dornicku ette kerkiv algradiant – sfäär täis numbreid, arve, muutujaid, valemeid, võrrandeid, seoseid, tendentse, prognoose ja protsesse. See kõik tundub nii õige. Või et meile tuuakse märksõnana juba siin mängu hiljem raamatusarjas olulist rolli mängiv Anacreoni asekuningriik.
Teine osa: enamik asju on valesti
Ja siis tuleb episood kaks. Oehh. Midagi oleks nagu juhtunud. David S. Goyer oleks nagu seestunud, keegi oleks justkui tema keha üle võtnud. Nüüdsel materjalil puudub järsku igasugune tekstiline alus. Asumlaste kosmoselaev on aeglasel, kuid ja kuid vältaval lennul Terminusele (mingil arusaamatul põhjusel keeldus imperaator neile hüperruumihüpet võimaldamast) ja me näeme siis laevas kruvivaid pingeid. Ja teine liin arendab edasi pingeid Trantoril, kus imperaatoritekolmik püüab toime tulla terroriakti tagajärgedega ning leida selle süüdlasi. Iseenesest ei ole need kuidagi halvad või valed liinid, aga kohe saab selgeks, et Goyer siiski ei kavatse raamatute ekraniseerimisega ühel või teisel moel jätkata, vaid asub jutustama mingit hoopis oma lugu, asumlaste ja impeeriumlaste argipäeva, hakkab seda lugu kuduma talle endale sobivas suunas.
Aga see pole peamine etteheide. Peamine viga teise osa puhul on esimesest drastiliselt erinev helistik, mis selle edasiandmiseks on valitud. See mõneti asimovlikult kuiv ja aeglane ning vestlev stiil, mida nägime esimeses osas, on asendunud kosmilise seebiooperi, suhtedraama formaadiga. Näeme tüütava põhjalikkusega Raychi ja Gaali armusuhte arengut, pingeid, mida see nende ja Seldoni vahel tekitab ja muud tühist pudi-padi. Ning lõpuks tulevad mängu ka reetmised ja mõrvad. No taevas halasta! Jeesus, Maria ja luterlaste kuri jumal, mis on sellel kõigel pistmist Isaac Asimovi ja Asumiga? Sellist seebiooperit ei kohta me isegi üheski Asimovi loomeperioodi lõpu eriti kehvas Asumi eelloos mitte.
Teises osas oli ka meeldivaid momente. Kui Lou Llobelli Gaal küsib järsku Asumi-juhtkonna koosolekul, et mis arvusüsteeme tuleviku jaoks säilitame, kas ainult kümnendsüsteemi või ka kaheteistkümnend- ja kahekümneseistmendsüsteeme. Või Gaal Dornicku sisemonoloogid, mis teise osa üldse enamvähem talutavaks muudavad, need on meeldivalt siirad ja meeldivalt sügavmõttelised. Või see, kuidas pelgalt soengutüübiga on muidu pea alati karme ja otsustavust täis isaseid karaktereid mänginud Elliot Cowan suudetud muuta suht tobedaks tossikeseks Lewis Pirenne’iks, see oli hilariöösne. Või see võrratu stseen, kus viga saanud Eto Demerzel lapsimperaatori nähes peegli ees oma naha lõhki lõikab ja sees olevaid robotiühendusi parandab ning nende pärastine dialoog, kuidas inimeste liik hävitas omal ajal robotite liigi. Või see tõeliselt jälk stseen, kus Hari Seldon läheb Asumi-laeva pesumajja ja hakkab seal lihtsale rahvale populisti mängima (teades kõiki nimepidi), neile politikaani kõnet pidama ja seejärel kõiki kätlema. Oleks seal rinnalapsi olnud, oleks ilmselt hakanud ka neid patsutama ja musitama. Poliitiku tunneb kaugelt ära.
Kui ma esimese osa vaatamise järel mõtlesin välja lauseid arvustuse jaoks, siis olid need:
Asimov oleks rahul
Tegijatest oli väga riskantne valida nii aeglast loojutustamise tempot
Aga noh, teise seeria järel pole kumbki neist olulistest mõtetest enam aktuaalne. Ega ei tea, äkki on kolmas seeria lahendatud mingis hoopis kolmandas võtmes ja iga osa selle veidra sarja esimesest hooajast kasutab mingit erinevat žanrit või formaati. Äkki lahendab kolmandas osas mõrva burboonist ja odavast sigaretihaisust läbiimbunud küüniline viltuse kaabuga ja sarkastilisi sisemonolooge pidav karmi koolkonna detektiiv. Ei tea.
Või noh, niipalju on teada küll, et tendentsid on ohumärgilised. Nimelt on üsna paljud lääne lehtedes ja suurtes ajakirjades ilmunud arvustuste autoreist näinud ära terve hooaja ja viitavad oma tekstides ka hilisemates episoodides toimuvatele sündmustele. Nii näiteks peab tegevus alates kolmandast osast vähemalt selles liinis niivõrd kaugele ajas edasi arenema, et lapsimperaatorit Cooper Carteri kehastuses me rohkem ei näe ning tema asemel võtab Koidikuvenna rollis koha sisse 20-aastane Cassian Bilton.
Üks hirmutav infokild, mille kusagilt välja noppisin, oli ka, justkui kaoks Gaal Dornicku tegelaskuju hooaja teises pooles tahaplaanile ära. Sellest oleks tuline kahju, sest erinevalt Salvor Hardinit mängivast Leah Harvey’st on Dornicku rollis üles astuv vähetuntud hispaania-zimbabwe verd näitlejanna Lou Llobell selle sarja tõeline magnet. Tema Gaal Dornick on kahe esimese seeria kõige sädelevam rollisooritus, varjutades isegi Päevavenda, imperaatoritekolmiku liidrit mängivat Lee Pace’i, keda varjutada on, ütleme nii, raske. Homoseksuaalse Pace’i mängitud keisri karakter domineerib kõigi stseenide üle, kus ta kaadris on, lihtsalt nõnda tugevalt. Aga kaenlaalused oleks tulnud neid paljastava kostüümiga kaadrisse tulles muidugi seal valitsevast mustusest puhtaks ajada. 🙂
Igatahes oleks tuline kahju, kui Lou Llobelli karakter tõesti hooajas edaspidi vähem eetriaega hakkaks saama. Aga nii võib vist juhtuda, kuna edaspidi peaks suur osa tegevusest keskenduma Salvor Hardini võitlustele Terminusel mingi barbarite jõuguga. Igatahes ülejäänud rollidest midagi meeldejäävat mainida polegi. Varem sümpaatseid rolle teinud Alfred Enoch («Kuidas mõrvast puhtalt pääseda», Harry Potteri saaga) tegi Raych Seldonina üsna keskpärase soorituse, samuti ei oska ma midagi erilist öelda Jared Harrise kohta, tema Hari Seldon on täpselt selline vingus intriigitseja nagu kõik Harrise rollid, mis mulle kohe meenuvad («Mortal Instruments: City of Bones», «The Terror»), ja noh, see näitleja ei meeldi mulle lihtsalt inimtüübina. Ning Hämarikuvenda kehastav Terrence Mann meenutas mulle häirivalt mõned aastad tagasi manalasse varisenud Nigel Terry’t, «Covington Crossi» pereisa 14. sajandi Inglismaalt. 🙂
Nõela otsa sattunud fänn jätkab vaatamist
Miks, oh, miks oli vaja seda sarja nõnda alustada, et esimese osaga ajada raamatufännide lootused nii kõrgeks ja teise osaga minna mingit hoopis teistlaadi lugu jutustama? See oleks nagu viide meie kohutava ajastu sissehelistamis- või väljahääletamisdemokraatiale (politoloogias tuntud nime all osalusdemokraatia), et tegijad pakuvad välja kaks täiesti erinevas võtmes ja eri tonaalsusega algust seriaalile, millest siis vaatajad saavad neile meelepärase töösse hääletada. Aga ei saa ju, sest hooaeg on valmis filmitud. Ja Goyeril on kokku oma lugu valmis visandatud ju kaheksa hooaega ehk jämedates joontes 80 seeria jagu. Ta on lubanud, et esimese hooaja lõpu poole tuleb sisse momente järjeromaanidest («Asumi äär», «Asum ja Maa») ning teises hooajas (kui selline tuleb) motiive eellugudest («Enne Asumit», «Edasi, Asum!»).
Kusjuures kummaline on, et seda kahe seeria nii suurt toonierinevust ei paista õieti ükski arvustaja peale minu olevat märganud. Õieti tundubki, et lõviosa lääne arvustusi on kirjutanud inimesed, kes ei ole Asimovi klassikalist ulmeteost lugenud, nad ei oska nähtud episoode kuigivõrd sisulisel tasemel tekstiga suhestuma panna. Kujutage nüüd ette olukorda, kus «Düüni» arvustused ilmuksid riburadapidi inimeste sulest, kes pole raamatut lugenud. «Düüniga» vastvalminud «Asumit» kuigivõrd võrrelda ei anna, mõlemad on suured ja sügavmõttelised ja visuaalselt kaunid, aga siiski niivõrd erinevates meediumites teostatud. Ja ühes loos siiski selgelt domineerib isikute lugu maailma loo üle, teises jäävad hetkel isikud siiski veel (õnneks) tugevalt maailma (galaktika) loole alla. Loodetavasti vähemalt see ei muutu.
Mis saab edasi? Kindlasti vaatan mina seda sarja edasi, sest erinevalt «Düüni» lähtetekstist olen ma «Asumi» kirjandusliku versiooni fänn, olen seda olnud aastakümneid, ja tahan kindlasti näha ka David S. Goyeri interpretatsiooni sellest, tema «klaverikontserti Asumi-teemadel». Mina olen nõela otsas ja vajan nüüd iga nädal täiendavat doosi. Aga igale Asumi-fännile ma seda soovitada küll ei julge. Esimese osa põhjal oleks olnud pea 100% kindlusega antud vaatamissoovitus, teise osa järel varises see kindlus põrmuks nagu Tähesilla-nimeline kosmoselift seriaalis. Aga nagu juba öeldud, hindavad välismaised retsensioonid selle igava, keerulise ja aeglase ning eri ajastutes ja planeetidel toimunud alguse asemel hulka rohkem just kahele tegevusliinile vähenenud ja suhtedraama ning seebiooperi vormi võtnud teist osa, kuna selles sai hakata «tegelastest hoolima». Go figure…
Selle loo moraal on: ärge lugege raamatuid. Nii ei teki teile mingeid lemmikuid ja te ei saa hiljem elus petta.
«Dune: Part One». 155 min. Režissöör Denis Villeneuve. Legendary Pictures 2021.
Frank Herbert. Düün (Dune; 1965). 552 lk. Tõlkinud Urmas Alas. Varrak. Tallinn, 1997, 2002, 2020.
Kinos filmi vaadates mõtlesin pingeliselt, et misasi see on, st, tunne oli olemas ja vajas sõnastamist, konkreetset väljendust. Ja siis ühel hetkel tuli ka sõnastus nagu selgines visioon Paul Atreidesele: see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga, see on sedasorti teos, mis näitab ulmet tema parimast võimalikust küljest. See linateos töötab ka omamoodi etaloni, mõõdupulgana, mille alusel teisi ulmeteoseid hinnata, nende taset mõõta. Aga selge on see, et Denis Villeneuve’i «Düün» on selle sajandi kõige olulisem ulmefilm.
Ma ei ole siiamaani olnud suuremat kanada filmimehe Denis Villeneuve’i loomingu austaja, mõne aasta eest kinos nähtud «Blade Runner 2049» oli korralik, kuid kuidagi hingetu film – nagu selle alglugugi. Ja kuigi ma kohe kinoskäigu järel suhtusin filmi küllaltki soosivalt, on järgnevad aastad süvendanud mus mõistmatust, miks sellist üsna kunstlikku järge Ridley Scotti terviklikule filmile üldse tarvis oli. Ning hiljem mingist telekanalist nähtud «Arrival» ei jätnud ka maavärinaga mõõdetavat muljet, selline okei-korralik moodne ulmefilm. Innovatiivne jne. Aga ei midagi super-erilist, ei midagi läbiraputavat.
Ma ei ole kunagi olnud ka suuremat sorti ameerika ulmekirjaniku Frank Herberti ega tema väljamõeldud kõrbeplaneedi Düün maailma ja sarja austaja. Ärge saage valesti aru, praegusel kujul 1965. aastal ilmunud «Düün» on kindlasti klassika, üks aegade kuulsamaid ulmeromaane ja seda kõike teenitult. Ja kuigi ma olen väga suur galaktikaimpeeriumide ja poliitintriigide ulme austaja, siis «Düün» ei hakanud mu jaoks korralikult, piisavalt tööle juba esimesel lugemisel 1997. aastal, kui teos esmakordselt eesti keeles ilmus. Isaac Asimovi «Asumi» saaga kõige tüvitekstilisemat staatust see väärata ei suutnud. Aga ka Eesti ulmeauhinna Stalker sai «Düüni» tõlge 1998. aastal igati teenitult – kuigi ta ei olnud tolgi korral minu favoriit (eelistasin Stephen Baxteri «Ajalaevu» aasta parima tõlkeromaani tiitlile).
«Düüni» raamatu häda oli mu jaoks – ja on siiamaani, nagu kinnitas teose ülelugemine möödunud nädadal – emotsiooni puudumine. Herbert on kuidagi väga kuiv ja matter-of-fact’lik kirjanik; tema jutustatav lugu on suur ja dramaatiline ja traagiline ja täis teoreetiliselt ja potentsiaalselt põnevaid karaktereid. Aga. Aga. Herbert ei kirjuta neid minu jaoks suureks, tema raamat jääb mu natuuri ja eelistuste jaoks kuidagi tuimaks. Nii et mõistusega saan aru teose tohutust tähtsusest ja tähendusest ning hindan, kuid südamega seda ei armasta.
Pinge, ma ütlen! Pinge!
Nõnda läksin reede, 17. septembri õhtul kinno mitte kuigi suurte ootustega, aga kinno oli vaja minna, et mitte kõrvale jääda ühiskondlikust diskussioonist. Villeneuve’i film on suur ja aeglane, või noh, rahulikus tempos kulgev. Aga see on vaid pealispind: kuigi tegevustiku tempo pole kiire, ei tähenda see, et film oleks igav, lavastaja on suutnud selle laiekraani kaks ja pool tundi täita pidevalt kasvava ning üha suureneva pingega, mida kannavad edasi kõik – peamised tegelased, muusika, heliefektid, ekraanipilt.
Ma ei oska arvata, kuidas võiks selline film meeldida varateismelisele vaatajale, kelle ajud on tänaseks totaalselt siledaks triigitud Marveli kinemaatilise universumi (MCU) rämpstoiduga. Või minu pärast kasvõi «Tähesõdade» filmide laadis ülimalt kiire ja vaatemängulise actioniga. «Düünis» seda kõike pole. Tõsi, on uhkeid kaadreid võimsalt suurtest kosmoselaevadest ja erinva eksootilise geograafiaga planeetidest, on lahinguid ja on ka võitlusstseene, aga need ei kesta kunagi ülearu pikalt ning vahelduvad üksikute tegelaspaaride dialoogide ja näilises rahus punktist A punkti B kulgemisega. Pinge on märksõna, mis kannab seda filmi. See kõigi tegelaste sisemine pinge, selle loo sisemine pinge ei lase kinokülalisel nende kahe ja poole tunni jooksul kordagi igavust tundma hakata. Kas see töötab ka varateismeliste vaatajate puhul, ma ei tea. Eriti, kuna nad suure tõenäosusega ei ole lugenud filmi aluseks olevat romaani.
Võtame või filmi pööraselt ja pea orgastiliselt vinged heliefektid ja Hans Zimmeri mitte halvema muusika. Mina ei oska arvata, kui palju varateismeline kinoline sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörab. Ja olgem ausad, minuga samal kinoseansil ühtegi alla 20-aastast filmihuvilist ka silma ei hakanud. Justkui kõik teaksid, et mingis kõige põhilisemas mõttes on see siiski täiskasvanute film. Kuigi lugu ise on ju just Paul Atreidese kujunemislugu, läbi valu ja kannatuste täiskasvanuks saamise lugu – millised samas võiksid noortele korda minna.
Aga heliefektid ja muusika. Õigupoolest kartsingi ma kõige rohkem Zimmeri muusikat. Et tuleb jälle midagi tüüp-zimmerlikku, ülevat ja suurt ja sümfoonilist. Mistap üllatas filmi komposiitor mind oma berberi-maurilike motiividega araabia-maailma muusikast inspiratsiooni saanud heliribaga täielikult ja äärmiselt meeldivalt. Ja heliefektid! Kui see film ei võida parimate heliefektide Oscarit, sõidan mina Kuu peale.
See, kuidas filmis antakse pea tajuavardavate heliefektidega edasi benegesseritlaste kõnet, millega need tavainimesi midagi tegema sunnivad jms, on lihtsalt võimas. See on näide, kuidas audiovisuaalmeedias saavad pilt, heli ning näitlejatööd kokku anda edasi midagi täiesti ulmelist.
Üldiselt ei peaks mulle meeldima filmid, mille tegevus toimub suures osas mingis udus või tolmupilves või mille terviklik värvipalett on pruun-hall ning kus praktiliselt puuduvad kirkad neoonvärvid. Üldiselt ei armasta ma ka üleüldse kõrbelugusid (teate ju küll: «I don’t like sand. It’s coarse and rough and irritating and it gets everywhere»), ei Karl May Lähis-Ida romaane ega mingeid Araabia Lawrence’eid, kõrb pole lihtsalt minu teetass. Aga siin suutis kanadalane Villeneuve kogu selle kõrbe-esteetika mulle täiesti talutavaks muuta. Ja kõik need liiva seest tulevad kõrbeussid ning üldse kogu see kõrbeplaneet võiks tuletada ulmekaugemale vaatajale meelde, kust sai George Lucas inspiratsiooni oma Tatooine’i loomiseks. Või jedi-rüütlite tavainimesi mõjutavaks käeliigutustega kõneks.
Kas siit tulevad uued «Tähesõjad»?
See on hea küsimus. Pean siis eelkõige silmas filmisaaga üldist mõjukust, kultuslikku staatust ja selle rolli meie põlvkonna üldises kultuurilises ühisteadvuses. Kahtlane, kuna film on tulnud välja sellisel postmodernse defragmenteerumise ajastul, kui samasugused kultuuritooted lihtsalt ei jõua enam sama paljude inimesteni. Ometi oli mul kinosaalis istudes küll kogu aeg peas mõte, et ulmefilmina on see – küll teistmoodi, aga ikkagi – sama suur ja võimas ja võiks avaldada sama suurt mõju edasisele filmitegemisele. Et see võiks mingis mõttes muuta hetkemoodi. Sest see film on, nagu arvustajad on juba palju viidanud, oma laadilt vanaaegne ja suur. Selline 1960ndate veidi aeglasevõitu tempoga suur ja eepiline sõjadraama, kus suure sõja foonil hargneb lahti mingi isiklikum lugu. Ja me ju teame, et ka Lucase «Tähesõdu» inspireerisid omakorda vanad ja suured filmid, olgu siis tegu Akira Kurosawa või mõne teise filmilavastaja eepiliste sõjalugudega.
Teine kummaline võrdlus, mis kinos pähe tuli, oli Peter Jacksoni «Sõrmuste Isanda» filmitriloogiaga – ka neid ühendab sarnane eepilisus, tehniline novaatorlus loo jutustamisel ning mõjukus ehk uue moevoolu popiks tegemine. Ja jällegi – mina ju Tolkieni käblikute maailma eriti ei salli. Aga ma mõistagi ei saa eitada Jacksoni triloogia mõjukust. Ja just selles tähenduses näen ma Villeneuve’i «Düüniga» paralleele. See on suur ja pühendumusega jutustatud end väga tõsiselt võttev lugu, mis tekitab vägagi realistliku kohaloleku tunde.
Sellised suured ja eepilised sõjadraamad ei ole praegu ega viimasel ajal olnud moes, neid leiab, kui vaid uuemasse aega vaadata, pigem 1990ndatest ja veidi ka 2000ndate algusest, mistap on ka veidi küsitav, kas ja kui suure kassa see film teha suudab ja kas seda trendi väärata õnnestub. Aga loota ju võiks, sest ausalt öelda olen ma neist lõputuist MCU ajuvabadest ja lapsikutest superkangelase-filmidest, millega globaalset publikut on terve lõppenud kümnendi nuumatud, surmani tüdinud.
Enne vaadata filmi või lugeda raamatut?
Kui on küsitud, kas uut filmi tuleks vaatama minna puhta lehena või raamatut lugenuna, siis mina soovitan kindlasti raamatu värskelt (üle/läbi) lugeda! Filmielamus saab selle võrra mu meelest üksjagu võimsam, sest kuigi see film tundub töötavat ka nende peal, kes pole Herberti ökotellist lugenud, siis ekraanil toimuv täiendab ja illustreerib nii hästi romaani teksti, annab sellele nii palju juurde, kommenteerib seda ja kohati ehk teeb ka asju Herbertist paremini. Nagu juba öeldud, mulle ei avaldanud romaan omal ajal 19-aastasena lugedes ülearu suurt muljet. Ja kui nüüd lugeda raamatut pärast filmi, siis tundub mulle, et ta jätab uuele lugejale veelgi kahvatuma mulje, kuna ees on juba Denis Villeneuve’i loodud kogemus, mis on Herberti loodud kogemusest kõvasti parem! Kui aga lugeda seda okei-ulmeromaani enne filmi, siis avab ta filmi kui meediumi tarbimisel nii palju lisanüansse, kommenteerib asju, mida filmitegijad paratamatult ei jõua näidata, meenutab meile värskeltlugenutele mingeid taustu, mis filmi ei mahtunud.
Mispoolest täpselt on Villeneuve’i «Düün» parem Herberti «Düünist»? Nagu juba öeldud, on Frank Herberti stiil minu jaoks kuidagi tuim ja igavavõitu ega sobi kokku jutustatava loo dramaatika ja traagikaga. See lugu on aga suur, kuid Herbert jutustab seda kuidagi muuseas, emotsioonivabalt, isegi laialivalguvalt. Villeneuve nii ei tee, tema tempo, rütm ja keskendumine on täpselt välja mõõdetud. Kuigi tema meediumiks ja žanriks on seekord suur ja eepiline sõjadraama, mahub siia korraga üksjagu emotsioone ja ellu ärkavat dramaatikat, siin hakkad sa tegelastele kaasa elama, kellest romaanis ülearu palju ei hoolinud, kuna neid ei olnud seal sulle oluliseks kirjutatud, nad ei muutunud seal kordaminevaks (sest Frank Herbert, kui sa teda intervjuudes kuulad, on hästi loogiline, ratsionaalne, konkreetne, väheemotsionaalne ja külmavõitugi kirjanik). Villeneuve ekraniseerib aga need tegelased kaasaelatavaks, nad muutuvad siin päris inimesteks – kellega mul «Düüni» raamatute puhul oli alati probleeme. Aga tegelastest ja näitlejatöödest lähemalt järgmise alajaotuse all. Komparatiivselt.
Me ei tohi rehabiliteerida David Lynchi «Düüni»!
Uue «Düüni» filmi edu tuules on vanade kommunistide kombel justkui sambla alt välja ilmunud David Lynchi 1984. aasta soperdise, tema «Düüni»-versiooni fännid, kes püüavad nüüd seda õudust rehabiliteerima hakata. Nad alustavad oma mantrat sageli stiilis, et «see uus film ei ole üldse halb, aga vaat kus ikka David Lynch…» Ja siis tuleb midagi sellist, mida minu kõrvad tõrguvad kuulmast. Nagu ei tohi vanadel kommunistidel lasta rehabiliteerida nende kuldset noorusaega, nii ei tohi me täiesti printsipiaalselt lasta Lynchi-fännidel rehabiliteerida toda kohutavat filmi. Et see oleks nüüd ja igavesti selge: 1984. aasta «Düüni» puhul pole peaaegu midagi head meenutada ega välja tuua. Hüva. Paar asja siiski on. Mulle väga meeldib see Victoria Madseni kehastatud printsess Irulani algusmonoloog. Aga ei, rohkem vist midagi polnudki.
Alustame sellest, et Lynchi «Düün» ei ole ebaõnnestumine seetõttu, et Lynchile ei antud loominguliselt vabu käsi teha, mida ta soovis. Meenutagem, et tema käed seoti kinni alles montaaži faasis. Stsenaariumit kirjutades, näitlejaid rollidesse valides, filmi kunstilist väljanägemist (dekoratsioonid, kostüümid, grimm) sättides ja ka võtteperioodil sai ta just teha seda filmi, mida tahtis. Alles montaažis selgus, et ta siiski ülesfilmitud umbes 10-st tunnist kokku saanud 4-tunnist toormontaaživersiooni ei saa oma soovide järgi tihendada 3-tunniseks filmiks, vaid peab sellest stuudio soovil tegema 2-tunnise filmi. Ja minu meelest ei ole see film ebaõnnestumine, kuna Lynch ei saanud teha klassikalist «Lynchi-filmi», vaid on ebaõnnestumine, kuna Lynchil lasti teha just täiesti tüüpiline «Lynchi-film», võibolla mitte parimate ja veidramate «Lynchi-filmide» hulka kuuluv toode, aga ikkagi väga lynchilik film.
Ning ma ei näe kuidagi, et selle filmi kohutavalt halb stsenaarium, kehv näitlejatevalik, õudne dialoog, lihtsalt väga vilets näitlemine ning kohutav ja absurdne grimm (mida kulmud, mida mädapaised?) ning teised visuaalsed lahendused (mida kandilised kaitsekostüümid?) oleksid saanud paremaks minna, kui Lynch saanuks praeguse kinoversiooni asemel kokku lõigata 3-tunnise filmi.
Jah, võib ka nii ütelda, et Lynchile omane absurd ja ülevõlli grotesk ei olegi minu teetass. Ega ei ole küll. Nii et Lynch ei meeldi mulle eriti isegi oma parimates näidetes. Aga noh, tema ambitsioonikus – praalimine Victoria Madsenile, kellega sõlmiti leping korraga kolmele filmile, et tema (Lynch) kavatseb «Düünist» teha «Tähesõdade» täiskasvanute versiooni – lõi talle bumerangina vastu kaalikat. Ja paras. Välja tuli eriliselt halb ja kohati väga lapsik hullumaja kinnise osakonna versioon «Tähesõdadest».
David Lynchi «Düün» külateatri trupi esituses?
Kuna ma vaatasin ka Lynchi «Düüni» eelmisel nädalal enne kinnominekut värskelt üle, olid paralleelid julmad ja kohutavad. Lynchi aurupungilikud tulevikudekoratsioonid ja kostüümid mõjuvad tänapäeval lihtsalt naeruväärselt, tema filmi stsenaarium on välja kukkunud nii igav, et filmi ühe korraga lõpuni vaadata on väga piinarikas ja tüütu. Mina sain 2-tunnise filmi läbi kolme katsega. Aga filmi põhilisim viga on ikkagi näitlejatööd ja see on konkreetselt lavastaja süü, kui ta ei suuda või ei taha professionaalseid näitlejaid näitlema panna. See, kui tuimalt ja puiselt mängisid oma rolle Atreideste koja liikmed ja nende sõltlased oli ehmatav, kuna Kyle MacLachlan näitlejana mulle üldiselt meeldib. Aga selles filmis oli ta kui puuhalg, kes eriti tuimalt esitab päheõpitud dialoogikatkeid.
Pealegi oli ta ilmselgelt Pauli rolli jaoks liiga vana, kuigi grimmiga püüti seda saamatult parandada. Kui MacLachlan oli võtteperioodi ajal 24-aastane, siis Villeneuve’i poolt rolli valitud Timothée Chalamet oli samal ajal 23-aastane. Mitte just märkimisväärne vahe, aga tänu oma füüsilisele väljanägemisele, näo- ja kehatüpaažile mängis Chalamet kenasti välja 15-aastase Paul Atreidese, kelle elu teeb järsku ühe hiiglasliku uperpalli teise järel ja kes peab seejuures välja kandma ka galaktikaimpeeriumi juhtiva aadlipere kroonprintsi rolli. Chalamet nägi filmi täiskasvanud tegelaste kõrval välja ilmselgelt nooruk, neist (veidi) lühem, neist (oluliselt) kiitsakam, neist (märgatavalt) ebakindlam. Lisaks veel kõik see, kuidas Chalamet’ mängitud karakter filmi jooksul muutub ja areneb, kuni ta lõpuks kõrbetelgis plahvatab ja oma ema peale karjuma hakkab ning hiljem justkui hoopis teine inimene on. Näitlemise puhas meistriklass. Mitte võibolla auhinnaroll, aga lihtsalt väga hästi ja nüansseeritult mängitud.
Sama saab öelda enamvähem iga teise tegelaskuju kohta, kui neid kahte filmi võrdlema hakata. Olgu siis isa Leto Atreides, ema Jessica või nende perekonna tähtsamad ametnikud ja abilised. Vabandust, aga Dean Stockwelli roll dünastia ihuarstina oli kohutav nagu ka kõigi suurkulmuliste mentaatide rollid Lynchi filmis. Jason Momoa, kelle näitlejavõimeist ma ei ole varem eriliselt lugu pidanud tegi Duncan Idahona suurepärase rolli, eriti tema ja Pauli, «noorema ja vanema poisi» sõprussuhte delikaatsel teemal.
Kui mõelda Atreideste verivaenlaste Harkonnenite peale, siis põhjustavad Lynchi filmi rollisooritused sel teemal minu tutvuskonnas valdavalt naeruturtsatusi või masendunud ja jõuetuid silmade pööritamisi. Selline ülevõlli absurdne ja groteskne ning halenaljakas näitlemine, et kõht hakkab valutama. Ja omamoodi on nad mõlemad – nii Atreideste tuim ja puine näitlemine kui Harkonnenite ülevõlli teatraalne ja jämekoomiline kurjamite kehastamine – tegelikult külateatri stiilis ja tasemel näitekunst.
Sellest, kui päris inimesena mõjub Lynchi filmi mädapaisetega kaetud monstrumi kõrval Stellan Skarsgårdi kehastatud ülipaks parun Vladimir Harkonnen, ei pea ma ilmselt hakkama rääkimagi. Üks tegelaskuju kutsub sinus esile naerupahvakuid, teine tekitab mingit sõnulseletamatut õõva ja ärevust. Filmi fremenitest tegelastele keskenduda on esimese osa põhjal ehk pisut vara, liiga vähe said nad eetriaega, et Zendaya ja Javier Bardemi rolle põhjalikumalt lahata, kuigi seninähtu põhjal olid ka need tasemel.
Ilma lõpu ja ajudeta Raiko Puust
Delfi kinoportaalis filmikriitiku ametinime kandva ülalmainitud isiku tuju läks kinos täiesti ära, kui ta sai aru, et «Düün» ei olegi terve Herberti romaani ekraniseering, vaid ainult umbes pool sellest. Ise ennast «Düüni» fänniks nimetav isik ei olnud suutnud mitme aasta jooksul toimunud meediamürast üles noppida seda infot, et ekraniseeritakse ära pool lugu. Kuigi terve viimase aasta oli see «Düüni»-narratiivi valitsev teema, ehk et kas esimene film kogub piisavalt kassat, et saaks ära ekraniseerida ka teise poole raamatust. Filmikriitiku ametis ei ole aga ajude ega tähelepanuvõime olemasolu ilmselt essentsiaalne, kuna meie kriitikut tabas kõik see üllatusena alles kinosaalis filmi lõpu lähenedes.
Kõige koomilisem kogu selle võltsi hädaldamise juures on veel see, et film ei mõju üldse pooliku, lõputa loona. Arvestades asjaolusid, mõjub film hämmastavalt terviklikuna. Loomulikult ei ole ta seda 100%, aga milline kultuuritoode seda meie tänasel sarjanduse ja järjelugude ajastul üldse on? Igatahes pidid kriitiku tuju sel juhul samapalju või rohkemgi nulli viima Andy Muschietti filmi «See» esimene osa 2017. aastal või suvaline «Tähesõdade» saaga film, kus ju vähemasti pooled lood ka katkevad üsna selgelt kohas, kus midagi pole veel lahendatud, kus kandev peategelane on graniittahuka sisse kinni betoneeritud või kus sõda varjatud vaenlasega just-just alguse saab. Aga nagu needki filmid on kõik kenasti terviklikud ja nauditavad kinokonservid, on seda mõistagi ka Villeneuve’i «Düün» – asjaolusid arvestades hämmastavalt terviklik. Kindlasti ei pea keegi «Düüni»-fänn nüüd vihast hambaid kiristades ootama teist osa, kuna «ma põhimõtteliselt ei vaata poolikuid asju!» Keegi selline fänn, kes seda filmi ka tegelikult vaadata soovib, mitte ei otsi ettekäändeid endast rääkida. Ja kindlasti võib filmi soovitada rahuliku südamega mittefännidele: terviklik elamus on garanteeritud, seda ma teile garanteerin. Isegi juhul, kui te pole ulmefänn.
Sest see, kuidas Villeneuve’i filmis on visuaalselt ja heliefektide ning muusikaga saavutatud võõrapäraste kohtade, võõra maailma ja seda asustavate võõrapäraste inimeste ja olendite olemuse edasiandmine ja ühtesulatamine, kuidas kõik elemendid toetavad üksteist (näiteks heliefektid Bene Gesseriti äärmiselt ulmelise keele kasutamisel) ja võimendavad terviku reaalsust, selle võõra maailma tõelisust, on näide sellest, milline üks ideaalilähedane ulmeteos 21. sajandi kolmandal kümnendil olema peab. See teeb sellest filmist ideaalse visiitkaardi heale sõbrale, kes ulmekirjandusest ja -filmidest ning sügavamast ulmetunnetusest veel suurt ei tea, kuid kellele sa sooviksid avada ukse sellesse korraga fantastilisse ja realistlikusse võlumaailma. Ulmefännidest rääkimata.
NEED READ 