Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Lovecraft, H. P.’ Category

H. P. Lovecraft. Hullumeelsuse mägedes (At the Mountains of Madness; 1936/1939). Orpheuse Raamatukogu 1/2011. 128 lk. Tõlkinud Silver Sära. Fantaasia. Tartu, 2011.

Pidasin lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» loetud arvustuste jm sekundaarkirjanduse põhjal pikki aastaid suhteliselt igavaks ja tuimavõitu ning raskepäraseks oopuseks, mille roll H. P. Lovecrafti Cthulhu panteoni ühe tugisambana on oluliselt suurem kui selle võime ulmehuvilistele lihtsat lugemisrõõmu pakkuda.

Kui väga ma eksisin.

Lugesin teksti esimest korda millalgi möödunud aasta alguses käsikirjas Silver Sära nauditavas tõlkes ning võisin lugemisjärgselt tõdeda, et kirjanikul on õnnestunud lummavalt ühendada kaks mu lemmikteemat – Antarktika avastuslugu ja Cthulhu õudus.

Kuigi tekstis praktiliselt puuduvad dialoogid, ei suuda ma seda siiski ühestki asendist raskepäraseks või raskesti vastuvõetavaks teoseks pidada. Vastupidi, lühiromaan on ühe sõõmuga loetav just selle põnevuse pärast, mida HPL on äärmiselt oskuslikult doseerida mõistnud.

Mu meelest pole selles tekstis seda Lovecraftile pahatihti nii iseloomulikku soigumist ja ohkimist kui õudne miski vaatepilt või atmosfäär kuskil ikka oli. Minu meelest on see Lovecrafti üks kõige näivteaduslikumaid tekste, see on jutustatud sellises geograafist või füüsikust maadeavastaja reisikirja laadis, olemata üldsegi igav.

Aga melodramaatilised emotsioonid on Lovecraft siin maha keeranud ja asendanud sellise äärmiselt terase-tarmuka detaile märkava teadlase kirjelduslaadiga. Sündmused ise toimuvad aga äärmiselt kiirelt ja lugejal juba igav ei hakka. Aga ma vist kordan ennast.

Raamatu eesti keelde tõlkinud Silver Sära on teose sündmustiku alguse üsna hästi ära kirjeldanud. Kasutasin tema lauseid pisut toimetatud kujul raamatu eestikeelse väljaande tagakaaneannotatsioonis:

««Hullumeelsuse mägedes» kirjeldab Miskatonici ülikooli teadlaste ekspeditsiooni Antarktikasse aastal 1931, mille käigus kavatsetakse teostada erinevaid geoloogilisi uurimusi ja võtta pinnaseproove. Ühel päeval lööb pinnasepuur tühemikku maapinna sees ja avastatud koopast leitakse ürgsete loomade ja taimede jäänused, ent ka kummalisi olevusi, kellest ei saagi aru, mida nad endast kujutavad, ja kes pole ka kivistunud. Pärast seda, kui esialgu elutuna näivad olevused on geoloogide laagris tõelise verepulma korraldanud, võtavad kaks ekspeditsiooni liiget ette uurimisreisi hiiglasliku mäeaheliku taha, kus avastatakse massiivne varemeis linn, vanuseks kümneid miljoneid aastaid. Ning see varemeis linn on vaid avauseks ja väravaks maapõues peituvasse hiiglaslikku koobastesüsteemi, mis pole sugugi asustamata…»

H. P. Lovecraft kirjutas lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» valmis veebruaris-märtsis 1931, kuid kirjaniku loomingu põhiavaldaja, pulpajakirja Weird Tales toimetaja Farnsworth Wright lükkas käsikirja selle liigsele pikkusele viidates tagasi. Ilmselt oli see tekst ajakirja keskmise lugeja jaoks ka klassikalisest pulpõudusest liiga kaugele läinud ning üldse muutusid kirjaniku pikemad tekstid ajakirja sihtgrupi jaoks pisut liiga keeruliseks.

Lühiromaan ilmus lõpuks teaduslikule fantastikale keskenduvas pulpulme ajakirjas Astounding Stories järjeloona väljaande 1936. aasta märtsi- ja aprillinumbrites, sedagi kärbitud kujul. Terviklikul kujul nägi tekst trükivalgust alles pärast Lovecrafti surma kirjastuse Arkham House esimeses Lovecrafti kogumikus 1939. aastal.

Käesolevat lühiromaani peetakse Cthulhu mütoloogias keskse tähtsusega tekstiks, Lovecrafti-uurija S. T. Joshi sõnul on tegu kirjaniku loodud mütoloogia demütologiseerimisega, «Hullumeelsuse mägedes» püüab autori varasemaid üleloomuliku seletusega õudusjutte paigutada teaduslik-fantastilisse paradigmasse – ning võib öelda, et üsna õnnestunult.

Lõpetuseks on mul väga hea meel, et just selle teosega saab alguse kirjastuse Fantaasia uus ulmesari Orpheuse Raamatukogu. Keda huvitab põhjalikumalt selle lühiromaani kirjanduslooline taust, mõjutajad ja omakorda selle teksti mõjutusel sündinud teosed, siis sellest kõigest saab lugeda minu mahukast järelsõnast raamatu eestikeelsele väljaandele, mis peaks neil päevil raamatupoodidesse jõudma.

H. P. Lovecraft. Pimeduses sosistaja.

H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum.


Read Full Post »

H. P. Lovecraft. Pimeduses sosistaja. 288 lk. Koostanud Jüri Kallas. Tõlkinud Sander Kingsepp, Marek Laane ja Leo Metsar. Illustreerinud Ants Jaanimägi. Elmatar. Tartu, 1996.

Sellesse raamatusse suhtun ma täiesti ambivalentselt. Mäletan, et kui raamat välja tuli, oli mu peamine emotsioon, et väga vajalik ja õigeaegne kirjastussündmus. Väga vajalikuks ja hästi teostatud ning õnnestunud raamatuks pean «Pimeduses sosistajat» tänagi – mõistusega hinnates.

Ei saa sinna midagi parata, aga vaatan iga ulmekogumikku alati sellise pilguga, et kuidas mina selle teinud oleksin. Ja selle raamatu oleksin mina teinud hoopis teistmoodi. Nagu olen varem erinevaid Lovecrafti jutte Ulmekirjanduse BAASis eraldi arvustades juba küllalt veenvalt tõestanud, meeldivad erinevatele inimestele kaunis erinevad kirjaniku tekstid. Ning «Pimeduses sosistaja» koosneb suures osas lugudest, mis minu lemmikute tabeli esiotsa ei kuulu.

Ehk siis, kuigi mõistusega kaaludes on tegu igati tubli ja pädeva valikuga, siis mulle personaalselt selle valiku komponendid ühtlaselt armsad pole. Ka ei meeldi mulle märkimisväärselt Ants Jaanimägi illustratsioonid, mis jällegi objektiivselt on vist päris head. Aga mitte minu maitse.

Minu põhiline probleem selle raamatukesega seisneb kogumiku selgroo moodustavas nimiloos – lühiromaanis «Pimeduses sosistaja», mida ma ei pea ei kirjaniku enda skaalal suuremat sorti õnnestumiseks ega ka Cthulhu mütoloogias teab mis silmapaistva tekstiks. See on minu arust üks neid tugevalt ülehinnatud lisandusi Cthulhu mütoloogiasse. Ma täiesti mõistan selle teksti olulisust Cthulhu panteoni kosmilise mõõtme lahtiseletamise poolest ning kindlasti peab see maakeeles olemas olema, aga isiklikult mulle see tekst ei meeldi. Lühiromaanil on kuidagi ääretult laialivalguv ja uimerdav faabula, segane ja justkui mitte ühe katsega korralikult käima minev algus ning siis ka päris silmatorkavad autoripoolsed venitamised teksti keskel ja lõpus. Minu hinnangul on see struktuur nimega «Pimeduses sosistaja» küll selgelt alatäidetud ja omavahel korralikult ühendamata. Lugesin läbi, võtsin teadmiseks, tunnustan fantaasiat suure skeemi väljajoonistamisel, aga puhast lugemisrõõmu ei saanud.

Samuti ei meeldi mulle isiklikult eriti teine kogumikus kesksel kohal olev jutustus – «Cthulhu kutse». Ka see on üks neist minu hinnangul rämedalt ülehinnatud Cthulhu sarja põhitekstidest. See jutustus on ühest küljest väga oluline Cthulhu maailma mängureeglite paikapanemise vaatenurgast, teisalt aga on süžee kaunis igav, veniv ja hakitud ning ei moodusta erilist tervikut. Cthulhu kontekstis on see ju oluline tekst, Lovecrafti ja õuduskirjanduse kontekstis mitte. Hiljem on autor seda erinevatest infokildudest ja mosaiigitükkidest tervikliku õudusskeemi kokkusaamise võtet korduvalt uuesti kasutanud, aga tundub, et ega see võte väga hästi tööle ei hakkagi, kui ikka süžee olematu või lihtsalt nigel on. Hoolimata suurest geograafilisest diapasoonist jääb see äärmiselt staatiliseks ja ebadünaamiliseks tekstiks.

Ka kogumikku sissejuhatav «Kõrvalseisja» ei tööta mu meelest piisavalt efektse ja olulise sõnumiga loona kogumikku sisse juhatama. On öeldud, et see on lugu, mille oleks võinud kirjutada Poe. Jah, ilmselt küll, aga pigem meenutab see pigem neid Poe fantasylikumaid tekste nagu «Punase Surma mask», «Linn meres» jt. Ja mulle see sooritus eriti ei meeldi. Selline elamus, et loed läbi, võtad teadmiseks, noogutad tunnustavalt, aga sisimas isiklikult ei naudi. Aga ilmselt sõnastab autor siin tõesti enese jaoks mingeid olulisi üksinduse ja distantseerituse motiive.

«Rotid müüri taga» on üks mu lemmikuid. See ei kuulu väga otseselt Cthulhu mütoloogia peajoone tekstide hulka ning näitab mu arust väga ilmekalt, milleks Lovecraft võimeline on, kui ta inglise tondijutu pärusmaale, rõskesse aadlilossi mürgeldama lasta. Otseloomulikult ei tee ta tondijuttu, vaid ikka puhast ja jäljendamatut Lovecrafti ja seda üsna rajult!

«Randolph Carteri tunnistus» on lühike, lööv ja peaaegu et veatu õudusjutt. Tegu on  Cthulhu saagas sellise kõrvaltekstiga, mis on teisalt siiski väga efektne ja hästi komponeeritud ääremärkus. Kui lisada veel võrratu atmosfäär ja fantaasiale tööd andev jutustuslaad ja mastaapne (nägemata jääv) lõpustseen, ongi kõik öeldud. Imepisike, aga täiesti asendamatu ja kohustuslik kivike suures Lovecrafti-vundamendis. Aga Liivimaa Kulleris ilmunud Leo Metsari tõlge meeldis mulle veel grammi rohkemgi kui raamatus ilmunud Marek Laane tõlkevariant.

Mäletan, et 1990ndail meeldis «Ulmad nõiamajas» mulle väga, nüüd ehk oli lummus pisut lahtunud, lugu ei saanud algus korralikult käima, justkui katsetataks jutulõnga ketramist paaril erineval moel, enne kui töösseminev leitakse. Aga kui lugu on kord juba käima läinud, siis käib see edasi igati hästi. Ja jällegi on siinsel puhul tegu rohkem Uus-Inglismaa nõiatraditsioonist kui Cthulhu mütoloogia kosmilisest/merepõhja-taustsüsteemist tõukuva tekstiga.

«Pimeduses kummitaja» ei ole teab mis suure pretensiooniga ja ei kuulu ka Cthulhu sarjas kesksele kohale, aga ometi on mitmest nn «pretensiooniga põhiloost» kõvasti parem. Robert Blake’i õudse lõpu kirjeldus on mu meelest väga tugev tekst. Ja eelkõige just Cthulhule, Nyarlathotepile jt mõtlemata, iseseisva õudussüžeena – ja selle süžee perfektse teostusena. Tekst on dünaamiline, efektne, nooruslik, jõuline, vägagi elav ja elus. Tegu on kindlasti väga tugeva õudusmotiiviga.

Kindlasti jään ma eriarvamusele selles, kas ikka oli vaja 1990. aastate keskel välja anda selline segakogumik, kus osa tekste kuuluvad keskselt Cthulhu mütoloogiasse, osa pole Cthulhu tsükliga üldse seotud. Mina oleksin valinud selgelt Cthulhu lugude kogumiku variandi, arvestades, et mütoloogia-väliseid lugusid oli ajakirjanduses juba ilmunud küll.

Valimik tahaks justkui olla Cthulhu tekstide kogum koos mõne tsüklivälise looga, aga kui mulle kogusse valitud Cthulhu lood konkreetselt ei meeldi ning suuremat lugemisrõõmu pakuvad just sarjavälised jutud, siis on siia justkui sisse programmeeritud teatav rahulolematus ja konflikt koostaja taotlustega.

Samuti jääb küsimuseks, miks varem ajakirjanduses ilmunud lugudest on raamatupublikatsiooni vääriliseks tunnistatud näiteks «Randolph Carteri tunnistus», ei ole aga sobinud samas lehes (Liivimaa Kuller) joonealusena ilmunud kogumiku koostaja enda tõlgitud «Dagon». Ainult alternatiivse tõlke olemasolu ei tohiks ju lugeja jaoks olla piisav põhjus.

Mõistan väga hästi, et paljugi sellest kriitikast ei päde 1990. aastate keskpaiga konteksti ja reaalseid situatsioone ning olulsid arvestades. Kuna raamat on aga ikkagi olemas aastakümneteks, siis kindlasti on mul õigus nüüd poolteist kümnendit hiljem neid mõtteid välja öelda.

Jüri Kallase töö objektiivselt on kindlasti väärt maksimumhinnet ja kogu võimalikku kiitust, minu isiklike maitse-eelistuste kontekstis pole raamat siiski sajaprotsendiline õnnestumine.

Mida ma teinuks teistmoodi? Hästi lühidalt öeldes oleksin teinud ainult Cthulhu lugude valiku, oleksin keskseks tekstiks valinud lühiromaani «Vari Innsmouthi kohal» ning rajanud sellele kogumiku kontseptuaalse telje, kindlasti alanuks too kogumik lühilooga «Dagon», seal olnuks ehk sees «Festival» ja «Pickmani modell», vahest ka midagi Mario Kivistiku väljaannetes juba ilmunud tekstidest. Kindlasti oleks selliselegi valikule leidunud oma kriitikuid ning kindlasti suudab raamat olemasoleval kujul enda eest igati väärikalt seista.

Raamat saavutas kiiresti vist üsna kultusliku maine, see sai poodidest kiiresti osta, raamatu ümber tekkis omamoodi aura, seda fännati ulmefännide ringkondadest väljaspool. Raamatul on nii positiivne maine ilmselt ka seetõttu, et see on tõsiselt südamega tehtud, kõik väikesed asjad on paigas: fotod, illustratsioonid, kirjastiilid, kujunduselemendid, iga juttu sissejuhatavad saatesõnad, bibliograafia, autoritutvustus.

Pädevaim eestlasest Lovecrafti-tundja, Saksamaal elanud Kalju Kirde kirjutas raamatule Vikerkaares 7-8/1997 väga positiivse ja taustu avava retsensiooni. Järgmist kogumikku, mida Kirde soovitas, kahjuks aga ei järgnenudki. Ka ei ilmunud kunagi Loomingu Raamatukogus seal pikalt marineerinud Lovecrafti-käsikiri. Raamatute mõttes läks asi edasi alles uuel sajandil, kui teatepulga haaras kirjastus Fantaasia.

H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum.

Read Full Post »

H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum (The Case of Charles Dexter Ward; 1943). 142 lk. Tõlkinud Elise Schneider. Fantaasia. Tartu, 2004.

Õigupoolest teeb mind pisut nõutuks selle teksti paigutamine Cthulhu tsüklisse. Jah, kirjanik on seda ise teinud, tuues siia sisse Cthulhu mütoloogiasse kuuluvaid märksõnu, aga kui veidi järele mõelda, siis need on kunstlikud juurdepooked, neid Cthulhu jumalusi poleks sellesse suurepärasesse õudusromaani tegelikult tarvis.

Jah, siin mainitakse esmakordselt Yog-Sothothi, loetakse «Necronomiconi», vilksatab Randolph Carter ja parun Ferenczy, kellest Brian Lumley hiljem mitu teksti kirjutas. Aga ometigi ei tundu kogu see Cthulhu korpus märkimisväärselt haakuvat romaani tegeliku süžeega, nekromantia, hauaröövlite ja Uus-Inglismaa nõiaprotsessidega.

Mulle meeldiks see väga hea klassikaline õudusromaan veelgi rohkem, kui autor jätnuks selle Cthulhu-asjandusega sidumata.

Rhode Islandi pealinnast Providence’ist pärit muististe kollektsioneerimise hobiga nooruk Charles Dexter Ward hakkab tundma huvi oma nõia-kuulsusega esivanema, 18. sajandil elanud Joseph Curweni vastu. Majast, kus Curwen elas, tuleb ühe seina puhastamise käigus välja Curweni vana portreemaal – mees oli Wardiga välimuselt äärmiselt sarnane.

Romaanis esitatakse meile kaasaegse (1920. aastad) tegevuse kõrval ka ülevaade 18. sajandil Curweniga toimunust. Lugeja silme all vajub noor Ward minevikus tuhnides üha enam ja enam hauaröövlite ja nekromantia võikasse mülkasse.

Tekst on äärmiselt lovecraftilik, selles mõttes, et siin tekstis maalib kirjanik meile korraga väga sooja ja õõvastava pildi oma kodulinna Providence’i maastikest ja majadest ning saame päris hea aimu tolle linna vaimust, atmosfäärist.

Erinevalt mitmestki teisest Lovecrafti pikemast tekstist on «Charles Dexter Wardi juhtum» hästi kergesti loetav ja tõeline leheküljepööraja, sest tegevus areneb siin kirjaniku kohta üpris kiiresti, aga siin pole ka pikemaid passaaže Cthulhu-õuduse korpusse ja tegelasi tabanud õuduse rõhutamisse.

Romaani ilmumislugu oli kaunis kurb. Lovecraft kirjutas selle 1927. aastal, aga ei pakkunud seda kuhugi avaldamiseks, kuna mitmed tema pikemad lühiromaani mõõtu tekstid ei sobinud hästi enam pulpajakirjadesse, neid kärbiti halastamatult.

Õieti polnud ka kirjanik ise romaaniga eriti rahul. Donald Wandrei kaudu jõudis see mitu aastat pärast Lovecrafti surma ajakirja Weird Tales, kus see siis kärbetega 1941. aasta mai- ja juuninumbrites ilmus. Tervikuna jõudis tekst lugejaini alles 1943. aastal kirjastuse Arkham House kõvakaanelises kogumikus «Beyond the Wall of Sleep».

Kirjandusteadlased on sellele tekstile välja raalinud mitmeid mõjutajaid, millest võiks mainida ehk Nathaniel Hawthorne’i romaani «Seitsmeviilumaja» (The House of the Seven Gables; 1851, ek 1997), millest võib pärineda oma kaugele eellasele väga sarnaneva järeltulija motiiv ning mida Lovecraft nimetas «Uus-Inglismaa suurimaks panuseks õuduskirjandusse». Tänapäeval Hawthorne’i romaani otseselt üleloomulikuks õuduskirjanduseks ei peeta, pigem hinnatakse teose õuduskirjandusele omast sünkmorni ja õõvatekitavat atmosfääri.

Aga mainitakse näiteks ka M. R. Jamesi kuulsat tondijuttu «Krahv Magnus» (Count Magnus; 1904, ek 1997), milles samuti ilmub teksti kaasajal välja paarisaja aasta eest elanud kuri tegelane.

Romaanist on valminud kaks küllaltki huvitavat ekraniseeringut, 1963. aasta Roger Cormani versioon «The Haunted Palace» Vincent Price’iga peaosas ning tekstitruum 1992. aasta Dan O’Bannoni versioon «The Resurrected» John Terry’ga peaosas. Õudusesõpradele võib mõlemat soovitada, kuigi eks nad muidugi oma aja lapsed on.

Romaani eestikeelne tõlge on üsna problemaatiline, aga lugejat päris nokauti ei löö.

Read Full Post »