Kage Baker. Sky Coyote. 310 lk. Harcourt Brace. New York, 1999.
Panin arvustusele nimme hästi igava pealkirja. Teaduslik-fantastiline romaan «Taevakoiott» pole üldse igav. Vastupidi.
Kanoonilise Kompanii romaanide sarja teine köide leiab esimese osa peategelased Josephi ja Mendoza aastal 1699 kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, kus paikneb Kompanii salajane puhkebaas.
Ainult et seekord on minajutustajaks surematu küborg Joseph, Mendoza ajalikust elust surematusse valinud ja inkvisitsiooni küüsist päästnud katoliku preestriks maskeerunud Kompanii väliagent. Jesuiidipaatrina tungibki ta nüüd, poolteist sajandit hiljem Lõuna-Ameerika džunglis Kadunud linna otsinguil läbi templivaremete, leiab üles sissepääsuvõtme baasi Uus Maailm 1 ning kohtub siin sellise sarja jaoks olulise tegelasega nagu küborg Lewis.
Ning muidugi elab seal baasis galeegi rahvusest Kompanii botaanik-väliagent Mendoza. Nüüd juba üle 150 aasta surematuna elanud nooruke naisterahvas, kes kaotas Verise Mary aegsel (1553-1558) Inglismaal oma esimese armastatu, keda ta siiani taga nutab.
Puhkebaasis Uus Maailm 1 elavad Kompanii küborgid ja nende maiadest orjad ja peab ütlema, et esimesed elavad seal tõeliselt dekadentlikku jõudeelu, teades, et puhkebaas kuulub 18. sajandil likvideerimisele, kuna on teada, et see džunglipiirkond avastatakse eurooplaste poolt.
24. sajandil ettevõtte Dr. Zeus, Inc. avastatud ajarändudega on lood nii, et ajalugu muuta ei saa, lihtsalt ei saa ja kõik. Küll aga saab ajaloos teha kõike seda, mida ametlikus ajalooteaduses fikseeritud pole. Samuti on ajas reisimine erakordselt kulukas tehnoloogia, mistap on Kompaniil olnud mõttekam kauges esiajaloos (umbkaudu 30 000 aastat tagasi vist) sisse seada esimesed baasid, koolid ning värvata surelike seast esimesed agendid, kes muudeti surematuteks küborgiteks ning kes läbi ajaloo endasuguseid agente juurde värbasid. Selle agentuuri ülesanne oli siis Kompanii tarbeks minevikus igasuguseid asju, esemeid, floorat, faunat, ajaloos hävinud kultuuripärandit jmt kokku koguda ning tulevikku saata.
Kui tsükli avaromaanis pidi botaanik Mendoza korjama teatavast Inglismaa maamõisa aiast kindlaid haruldasi hiljem ajaloos hävinevaid taimi, siis nüüd saab Joseph eriti huvitava ülesande: ta peab toimetama tulevikku ühe külatäie Lõuna-California chumashi hõimu indiaanlasi. Õieti peab siis chumashite jumala Taevakoioti kuju võtnud Joseph (selleks opereeritakse temast ajutiselt just selline pool-inimene/pool-koiott) veenma seda külatäit inimesi temaga vabatahtlikult tema uhkes taevakanuus paradiisi ümber kolima.
Joseph suundubki inimkoera kujul chumashite külla ning veenab peatselt kohalikke, et tema koeratunnused pole külge kleebitud, vaid ikka päris ehtsad. Üsna kergelt veenab ta külajuhtkonna ära paradiisi (tulevikku) kolimise vajaduses, kuna vastasel korral küla peatselt sinna piirkonda jõudvate pahalaste (hispaania konkistadooride) poolt hävitatakse.
Josephile järgnevad peatselt tema «vaimud», Kompanii töötajad, antropoloogid, botaanikud, filoloogid, kes kõik peavad selle elu vaimse ja materiaalse külje anno 1700 üles salvestama, salaja filmima, pildistama ning kõigest tükid kokku korjama, et see küla «paradiisis» ehk siis 24. sajandi Kanada metsades tagasi üles ehitada.
Nüüd, üks asi, mille poolest see minu määratluses antropoloogiline romaan silma torkas, olidki need Josephi sooritatud kohalike veenmised. Sest Bakeri nägemuses on see 1700. aasta chumashite küla äärmiselt moodsate ja tänapäevaste sotsiaalmajanduslike suhetega ühiskond.
Kas preestrite-šamaanide klass on tingimata õnnelik, et nende jumal isiklikult nende vigvamide vahel ringi patserdab ja inimestega otse suhtleb? Mida meie, šamaanid, seal paradiisis üldse tegema hakkame? Kohalik ettevõtja, kelle tegevusvaldkonnaks on kanuude valmistamine ja müük, muretseb, kas tema bisness paradiisis ka jätkub? Kas seal vajatakse üldse kanuusid, kas kala on vaja püüda?
Sarnaselt kujutab Baker kõigi valdkondade ja elualade inimeste muretsemist ja seda oli kuidagi väga värskendav ja põnev lugeda, milliseid ajareisi ja progressorluse probleeme Baker selle süžee abil läbi valgustas.
Aga mitte ainult. Kuna tegu on Josephi minajutustusega, on meil erinevalt esimesest romaanist märksa pikema elukogemuse (ca 20 000 aastat) ja teadmistepagasiga surematu. Lisaks vaikses indiaanikülas toimuvatele sündmustele põikab Joseph oma mälestustes korduvalt tagasi minevikku, tema enda värbamise aega, tema värbajaks oli surematu neandertaal Budu, varased neandertaalidest küborgid täitsid Kompanii heaks sootuks teistsuguseid, tumedamaid ülesandeid kui hilisemad värvatud ning kirja pandud ajaloo ajaks on nad suuresti kuhugi kadunud.
Kompanii motiivide ja kavatsuste üle oma töötajate osas mõtiskleb ka Joseph ja teised ajaloos tegutsevad küborgid. Üsna erandlikult on operatsiooni tulevikust vaatama ja läbi viima tulnud Kompanii juhtkonda kuuluvad surelikud – küborgite jaoks üsna veider kamp tegelasi, kes on haavatavad ja mis peaasi: elavad kohutava hulga erinevate silmakirjalike ja lihtsalt tobedate eelarvamuste küüsis. Need operatsiooni isehakanud juhid tulevikust reaalse juhtimisega muidugi eriti toime ei tule, küborgid manipuleerivad nendega üsna osavalt oma huvides. Tuleviklaste eelarvamused ja silmakirjalikkus hakkavad tõsiselt ülesande täitmist takistama: loomi tappa ei tohi, liha süüa ei tohi, igasugune vägivald on üldse tabu, tuleb mõelda vaid positiivselt ja oma «loomulikku agressiivsust» tohib välja elada vaid arvutimänge mängides.
Lisaks ilmub lõunast indiaanikülla teise hõimu preester, kes asub jutlustama ristiusuga sarnast messiaanlikku religiooni, mis ka päris ajaloos indiaanlaste seas oli vahetult enne kristliku misjoni kohalejõudmist tekkimas… Tervemõistuslikule asjaajamisele ja kogukonnakorraldusele pole aga olemas ohtlikumat vastast kui messianistlik usund. Indiaani misjonäri tegevus hakkab tõsiselt kogu operatsiooni ohustama, külarahvas hakkab tema veidraid palveid, laule ja ühe jumala jutlustamist kuulama…
Ning surematud küborgid Lopez ja Mendoza peavad kogu selles segapuntras need paarsada indiaanlast turvaliselt tulevikku transportima.
Päris maksimumiga ei hinda, kuna kohati, kui Joseph vigvamis koos mitme indiaanitüdrukuga vallatledes neile miskit surmigavat muinasjuttu rääkis ja muud taolised liigsügavad ekskursid indiaanikultuuri minule väga palju huvi ei pakkunud. Aga Bakeri töö on muidugi põhjalik ning romaan üldiselt nauditav.
Kage Baker. In the Garden of Iden.
NEED READ 