Robert Charles Wilson. Julian Comstock: A Story of 22nd-Century America. 691 lk. Tor. New York, 2009.
Kõik tähti tundvad eestlased on kindlasti lugenud üht meie pisikese kirjandusloo silmapaistvamat ajaloolist romaani – Leo Metsari (27.04.1924–04.08.2010, RIP) neljaköitelist epopöad «Keiser Julianus» (1978-2005). Olen sellest suurromaanist kirjutanud üsna hea arvustuse 2005. aastal Sirbis.
Robert Charles Wilson on nüüd kirjutanud eesti lugeja vaatenurgast just selle romaani ja nimetatud Rooma imperaatori eluloo ulmelise töötluse, tegevusega 22. sajandi katastroofijärgses Põhja-Ameerikas. Angloameerika ulmelugeja jaoks on see näiteks Gore Vidali romaani «Julianus» (Julian; 1964 – mida peetakse parimaks ingliskeelseks Julianuse elukäigu kirjanduslikuks tõlgenduseks ning mida paraku pole tänaseni maakeelde ümber pandud) töötlus.
2009. aastal ilmunud siinkirjutaja koostatud antoloogias «Täheaeg 5. Süütalastepäev» on avaldatud Wilsoni lühiromaan «Julian. Jõululugu» (Julian: A Christmas Story; 2006), mis annab lugejatele väga hea ettekujutuse käesoleva romaani laadist ja kirjutusstiilist, aga näiteks ka tempost. Nimetatud lühiromaan hõlmab Juliani elukäiku kirjeldavast ligi 700-leheküljelisest romaanist esimesed 75 lk-d ehk romaani esimese osa esimesed 8 peatükki.
Naftata jäänud tuleviku-Ameerika pastoraalne «idüll»
Romaani tegevus toimub 22. sajandi teise poole Ameerika Ühendriikides, mis tolleks ajab hõlmab juba ka Kanada alad ning mis pole enam kaugeltki see lollikindel võimude lahususel baseeruv demokraatia, mida inimkond on viimased paarsada aastat teadnud.
See tuleviku-Ameerika (ja muidugi terve planeet) on nafta otsalõppemise tõttu langenud tööstuslikus ja tsivilisatsiooni mõttes üldse ajas üksjagu tagasi, suurlinnad on osaliselt lagunenud, suurtööstus on hävinud, sõjapidamisvahendid on umbes 19. sajandi keskpaiga tasemel – õieti on kuskil seal ka USA ühiskonna vaimne õhkkond, kristluse leviku ja mõjuvõimu ja kogu ühiskonna sellise vaimse puritaanluse seisukohalt.
Romaan kujutab USA diktaatori (kannab küll presidendi nime) Deklan Comstocki vennapoja Julian Comstocki elu aastail 2172-2175, mil diktaatori tapetud venna, eduka kindrali Bryce Comstocki põlualusest pojast Julianist, kes romaani algul elab kaugel sisemaal pagenduses, saab esmalt sõjasangar Labradori sõja lahingutandritel ning romaani lõpuks USA uus president (kuna see ametikoht on enamvähem päritav).
Kuna eesti lugeja tunneb kindlasti hästi romaani alguseks olevat ja «Täheaeg 5» ilmunud lühiromaani «Julian. Jõululugu», siis ei peagi ehk romaani tegevusest sissejuhatuseks pikemalt kirjutama.
Romaanis on kasutatud väga levinud jutustamismoodust, mil olulise isiku elu ja seiklused on edasi antud läbi tema madalamast soost ja sageli üsna lihtsameelse kaaslase, elukrooniku silmade ja sule. Nii on selle romaani minajutustaja lihtne talupoiss Adam Hazzard, kes nimetatud lühiromaanis satub Juliani kaaslasena kaugest sise-Ameerika kolkast põgenema, põgenetakse kohustusliku sõjaväeteenistuse eest, mille läbi diktaator Comstock soovis oma mittesallitud vennapoja sõja (üsna fataalsele) eesliinile saata.
Sõtta satuvad kaaslased ikkagi, Julian küll võõra nime all, kuid tema identiteet ei püsi kaua saladuses. Läbi oma elukrooniku rindereportaažide, mis jõuvad New Yorgi ajaleheveergudele ning toovad talle sõjasangari kuulsuse, satub Julian ikkagi oma lelle vaatevälja.
Elulugu kopeerib Rooma keisri saatust
Rooma keiser Julianus Apostata (tlk. Usutaganeja, valitses 361-363) jäeti napilt ellu keiser Constantinus I Suure surmale järgnenud paleepöörde käigus toimunud veresaunas ning ta kasvas üles tema vanemad tappa lasknud lellepoja Constantius II valitsemisajal viimase kauges maamõisas. Seejärel saatis keiser suureks sirgunud noore Julianuse Galliasse asevalitsejaks, et viimane võitluses germaani hõimudega sõjaliselt häviks ning sellega oma maine leegionide silmis ära rikuks.
Läks aga teistmoodi ning raamatutargana tuntud Julianus oli germaanlaste vastu ootamatult edukas, saavutas sõjaväes suure toetuse ning tõsteti kadeda ja mõrvarliku keisri surma järel imperaatori aujärjele. Saatuslikuks sai lisaks ühele ebaedukale sõjakäigule talle peamiselt ka äge vastasseis jõudu koguvale kristlikule kirikule.
Nagu juba alguses sedastatud on Robert Charles Wilson Julian Comstocki elu kirjeldades üsna täpselt võtnud šnitti keiser Julianuse elust. Aga lisaks sellele on Wilsoni romaan ka mitmes muus mõttes väga vanaaegne. Nagu juba korduvalt viidatud lühiromaanis lugejale on näha antud, on romaani loo jutustaja Adam Hazzard väga ontlik, viks ja viisakas 19. sajandi lihtsameelne kolkanooruk ning kirjanik Wilson on väga suure meisterlikkusega suutnud kirjutada õhustikult vägagi 19. sajandi romaani.
Ka kogu romaani enda tempo on täpselt sama mis lühiromaaniski, ehk siis väga aeglane ja rahulik. Kirjanikul poleks nagu kuhugi kiiret ja ta jutustab täie rahuga sellistest, kuidas seda nüüd öelda, peaaegu et ebaolulistest igapäevasündmustest, aga nagu see laad ja stiil ning sisu istus mulle juba suurepäraselt lühiromaani puhul, nii meeldib see mulle ka täispikas versioonis. Võimalik, et osa lugejaid ootavad romaanilt veidi kiiremaid arenguid ja tulevärgilisemaid sündmuseid. Aga 19. sajandi seiklusromaanis neid ju polegi.
«Ristiisalik» lõpukulminatsioon
Kuna mulle see naftajärgne maailm printsiibis paljuski meeldis ja ma seda (mitte küll päris kirjeldatud kujul) üsna reaalseks tulevikustsenaariumiks pean, siis meeldis mulle ka kogu see aeg, mille ma veetsin Wilsoni 22. sajandi Ameerikas. Seda romaani oli väga mõnus lugeda, kõik need mitmedsajad leheküljed, aga romaani viimase osa eel puges hinge kõhklus, et kui nüüd romaan samas tempos ja rütmis lõpuni välja sujub, siis jääb nagu midagi ikka puudu.
Robert Charles Wilson oli sellest lugejate soovist ilmselt teadlik, sest romaani lõpuosa on suuresti hoopis teises võtmes kirjutatud ning kirjeldatud sündmused toimuvad ja antakse edasi otsekui palavikulises ja ärevas põhjendatud paanikat eiravas võtmes. Pean silmas teose pikka lõpustseeni, mis on otsekui «Ristiisa» filmidest välja võetud – toimub suur show, etendus (filmides siis ristimine, uusaastaöö, Sitsiilia ooper), mille ajal õiendatakse arveid, puhkeb ülestõus, ühesõnaga pühaliku tseremoonia taustal toimuvad hoopis teist masti ja teise kaaluga sündmused.
Wilsonil siis toimub president Juliani lavastatud Charles Darwini elust rääkiva muusikal-filmi esilinastus ning samal ajal puhkeb sõjaväes ja pealinnas temavastane mäss, kuna Julian on oma igiammuse nimekaimu kombel asunud liigaktiivsesse võitlusse kristliku kiriku vastu. Filosoofist Julian on aga kaotanud huvi presidendiameti ja ebaedule määratud muudatustepoliitika vastu – see lõpustseen on igati õnnestunud kulminatsioon.
Kuna Wilsoni lühiromaan jäi Stalkeri-hääletusel alles kolmandaks (tõlkejutu kategoorias võitis siis Charles Strossi äraspidine palagan), siis pole mul ka erilist veendumust, et see üsna mahukas romaan, mida paljud arvustajad läänes on võrrelnud ka Robert Gravesi «Mina, Claudius» (I, Claudius) – «Jumal Claudius» (Claudius the God; mõlemad 1934) diloogiaga, kunagi eestikeelsena siinse ulmelugeja ette jõuab. Aga mine tea! Seniks võib soovitada ingliskeelse väljaande soetamist.
Ahjaa – romaan sai John W. Campbelli mälestusauhinna lõppjärjestuses teise koha ning kandideerib hetkel Hugole. Kuna Worldcon, kus Hugo-auhinna hääletus toimub, ei toimu sel aastal USAs, vaid Austraalias (septembri alguses), siis on võiduvõimalus täiesti olemas.
NEED READ 