Nick Rennison. Sherlock Holmes. Mitteametlik elulugu (Sherlock Holmes. The Unauthorized Biography; 2005). 232 lk. Tõlkinud Tiina Aug. Eesti Raamat. Tallinn, 2010.
See on üks üsna keskpärane raamat, mis võimaldab mul rääkida brittide uuest telesarjast «Sherlock». Esmalt aga siiski lühidalt raamatust, mida soovitada julgen ettevaatlikult vaid väga suurtele Holmesi-fännidele.
Parem ongi, et tähelepanuta jäänud raamat
Üsna kuiva stiili ja vähe ettekujutlusvõimet sütitava sõnaseadmisoskusega kirjamees Nick Rennison on raamatuks vorminud enda välja mõeldud Sherlock Holmesi eluloo. Ta on võtnud niipalju fakte, kui sir Arthur Conan Doyle’i 56 lühiloos ja 4 romaanis Sherlock Holmesist ja dr Watsonist leidub, ning neile ise suurel hulgal lisa pakkudes on kokku saanud üks elulugu. Üsna erinev sellest, mida Doyle’i tekstide põhjal arvata võiks.
Kuna ma olen üsna vähe ja jupiti jälginud ingliskeelses kultuuriruumis tehtud Holmesi-ekraniseeringuid (ma olen suuremat osa kuulsaid filme ja sarju tükati näinud, aga mitte suutnud neist ühtki väga põhjalikult jälgida) ning pole praktiliselt üldse lugenud teiste kirjanike Holmesi-tekste, siis ma ei oska hinnata, kuipalju Rennisoni «eluloolisi fakte» neist võiks pärineda. Igatahes selline tunne seda raamatukest lugedes, et võiks olla, tekkis küll.
Kindlasti oskab iga Holmesi-huviline tuntumate elulooliste faktidena nimetada järgnevat: esivanemate hulgas prantsuse kunstnik Vernet, tal on kõrgest riigiteenistujast vend Mycroft, pärast teeseldud surmasaamist Reichenbachi kose juures rändas ta paar aastat Oriendis ja Tiibetis ning hiljem pärast ametlikku erustumist rändas Ameerikasse, kus sai võltsidentiteedi all erinevate kuritegelike salaseltside liikmeks.
Kõik need faktid on ka Rennisonil kasutust leidnud, aga nende ümber on ta loonud veel palju suurema loo, mis aga lähtematerjali puudulikkuse tõttu on rajatud tema enda väljamõeldistele ning tundub sestap mulle lihtsalt üsna võõras. Ma ei võta sellist Sherlock Holmesi elulugu omaks ja kõik.
Peamiselt on Rennisoni Holmes venna mõjutusel haaratud riigiteenistusse ning tegutseb spioonina erinevate 19. sajandi lõpu globaalprobleemide lahendajana, olles omamoodi James Bond. No ei sobi. Ei sobi. Lisaks on Rennisoni stiil nagu juba osutatud, äärmiselt puine, uimane ja tuim.
Midagi kardinaalselt ja radikaalselt teistsugust
Kui ETV jaanuari alul brittide uut BBC minisarja «Sherlock» näitama hakkas, suhtusin sellesse suure skepsisega. Mina fännan täielikult, eelkõige ja ainult sir Arthur Conan Doyle’i kirjutatud Sherlock Holmesi lugusid ning Igor Maslennikovi aastail 1979-1986 lavastatud telefilmide sarja, kus peaosalisi mängisid surematud Vassili Livanov ning Vitali Solomin.
Olgu ära öeldud ka, et režissöör Guy Ritchie 2009. aasta filmi «Sherlock Holmes» mul kavas vaadata pole. Erinevaid brittide ja ameeriklaste/kanadalaste seriaale ja telefilme olen näinud piisavalt palju, et noist mitte eriti kõrgel arvamusel olla. Basil Rathbone ja Jeremy Brett võivad ju mitmete põlvkondade anglosakside jaoks olla need kõige õigemad, aga minu jaoks on see siiski Vassili Livanov. Ahjaa, lääne versioonidest on ainus tõeliselt hea komöödiafilm «Without a Clue» (1988), kus peaosades sir Michael Caine ja sir Ben Kingsley.
Igatahes otsustasin riskida oma emotsioonide ja elamustega ning hakkasin «Sherlockit» vaatama. Ja juba esimeste minutitega sai minust sarja tulihingeline austaja. Brittide «Doctor Who» tegijad Mark Gatiss ja Steven Moffat on lihtsalt geniaalsed loojad. Idee tuua Sherlock Holmes ja dr John Watson tänapäeva nii, et nende tegelaste karakterid jääksid paika, nagu ka kõik muud Conan Doyle’i tekstikaanoni kohustuslikud elemendid (Baker Street 221B, Mrs Hudson, inspektor Lestrade, vend Mycroft, Watsoni tulek Afganistani sõjast), noh see idee on lihtsalt geniaalne.
Sherlock Holmes ja John Watson on täielikult moderniseeritud, aga seejuures pole kaduma läinud midagi essentsiaalset. Vastupidi. Moffat-Gatiss on püüdnud teha täpselt samasugust põnevikku nagu Conan Doyle 120 aasta eest. Tänapäeva aktuaalsed teemad on osalt loomulikult teised, osalt aga mitte.
Holmes ei ole hetero?!
Kahe poissmehe korterijagamisele vaadatakse tänapäeval pigem kummalise muigega, kuigi kindlasti ei tohiks langeda eksiarvamuse küüsi, nagu oleks Holmesi (ja/või Watsoni) võimalik homoseksuaalne sättumus esimest korda alles 2010. aastal kõneks võetud. Kirjandusloolased on seda küsimust lõppenud sajandi jooksul korduvalt lahata proovinud ja erinevatele järeldustele jõudnud.
Olgu siis siinkohal kergesti ärrituvad inimesed maha rahustatud: Gatissi-Moffati Sherlock Holmes pole homoseksuaal, kuigi kõigi väliste märkide järgi justkui vastaks kõigile tunnustele, vaid lihtsalt üsna aseksuaalne tüüp, kes on abielus oma harrastuse/tööga – kuritööde lahendamisega – ja sellesse kõrvuni armunud. Täpselt nagu ka Conan Doyle’i 19. sajandi lõpu Holmes. Sarjas Holmesi mängiv Benedict Cumberbatch ja sarja üks autoreist Steven Moffat on öelnud, et igasugused viited homoseksuaalsusele ongi eksiarusaamad, mille eesmärk ongi olla humoorikad vahepalad, aga kindlasti pole neil reaalset alust. Kõik.
Sarjas on hämmastavalt hästi ära tabatud Conan Doyle’i Holmesi-Watsoni natuurid ja nende omavaheline läbisaamine. Nende tõmbuv vastandlikkus. Holmes on maksimaalne ekstsentrik, üksjagu enesekeskne ja kohati mõtlematult ülbe friik. Watson jällegi püüab täita maksimaalselt jalad-maas reaalse maailmaga sidet pidava väikekodanlase rolli (mis talle lahingukogemusega sõjaveteranina küll tegelikult väga ei sobi).
Teine oluline asi: Sherlock Holmes ja John H. Watson on täpselt nii vanad nagu ka Conan Doyle’il nende tutvuse alguses, ehk siis noored. Enamik ekranseeringuid armastab neid kujutada kahe hiliskeskealise poolvanurina, mida nad kindlasti olema ei peaks. Nende tutvuse alguseks on Holmes mõned aastad ülikoolis keemiat ja sellega piirnevaid distsipliine uurinud, Watson jällegi kohe pärast arstiteaduskonna lõpetamist sõtta läinud ning sealt teistpidi haavatuna tagasi tulnud.
Paralleelid, paralleelid, paralleelid…
Sir Arthur Conan Doyle’i kiituseks tuleb eneselegi üllatuseks öelda, et tema loodud tegelased ja nende maailm on hämmastavalt hästi tänapäeva transporditavad, ses mõttes on ta kirjutanud vägagi universaalse ja arhetüüpse asja – varem pole kunagi osanud niimoodi mõelda. Loomulikult on selle uue «Sherlocki» süžeed ikka üksjagu erinevad klassikalistest Doyle’i lugudest, aga jällegi on suurimat tunnustust väärt, kui palju detaile, elemente ja pudemeid ning tolmukübeme suuruseid nüansse ja momente Gatiss-Moffat on vanast Holmesist tänasesse päeva kaasa toonud.
Alates siis Conan Doyle’i täpsetest dialoogidest ja stseenidest kuni selleni, kuidas väikest kasvu eksootilise taustaga pärismaalane oskab mööda seinu üles ronida ning siseneb mõrvaterritooriumile katuseakna kaudu («Nelja märk») või kuidas täpselt Doyle’i kirjeldatud salakirja lahenduse annab kätte Londoni teatmik («Hirmu org»). Selliseid viiteid originaaltekstidele on hämmastavalt palju.
Omaette déjà vu korras tundus mulle lausa, et tegijad on korralikult läbi vaadanud ka venelaste Holmesi-Watsoni seeria, sest mina nägin kummardusi ja austusavaldusi ka tolle seriaali konkreetsetele stseenidele ja detailidele/elementidele. Alates Watsoni-Stamfordi kohtumisest kevadises pargis kuni Bruce-Partingtoni plaanide loo lahenduseni Maslennikovi Holmesi-sarja viimases osas.
Vitali Solomin 1979 ja Martin Freeman 2010. Watsoni kohtumine Stamfordiga, kes teeb ta tuttavaks Sherlock Holmesiga. Hämmastavalt sarnane ilm ja sarnane park.
Et sari võtab väga palju süžeekäike Conan Doyle’i tekstidest on ühtaegu pluss ja miinus. Pluss, teades, kui vähe anglosaksid armastavad ekraniseeringutes algupärast kirjandusteost alles jätta, miinus aga seepoolest, et Conan Doyle’i tekste tundvad televaatajad aimavad paljud lahenduskäigud kohe ära. Bruce-Partingtoni loo puhul teab selline teadlik televaataja kohe, kuidas sattus surnukeha rongirööbastele, teab kohe, kuidas laheneb salakiri, teab kohe, kuidas saab mõrvar kõrgel korrusel asuvasse lukustatud mõrvaruumi, teab kohe, et vot selles loos on mõrvariks voorimees/taksojuht.
Viktoriaanliku gaasivalgusega Londoni salapära 21. sajandil
Väga lahe on ka, et tänapäeva Holmesi maailmas pole kuhugi kadunud isegi Conan Doyle’i nn. koloniaalne mõõde: Briti Indias peetakse ikka sõda, osa kurjategijaid on pärismaalased koloniaalsetest briti kunagistest mõjupiirkondadest (hiinlased Hongkongist). Samuti on leitud väärt paralleel 19. sajandi lõpu viktoriaanlikule gaasivalgustatud impeeriumi metropoli Londoni kuritegelikele urgastele: allmaaraudteed, graffiteid täis soditud tööstusmaastikud, Thamesi-äärne… kõik see on nii täpselt suurepärane.
Venelaste versioonis on Watson see, kes trenditeadlikke mantleid kannab 😉 Aga kriminaalse Londoni atmosfäär on mõlemal puhul olemas.
Selliseid pisidetaile võiks loetlema jäädagi, ütleme vaid, et ainult tõelised meistrikäed suudavad valmis teha sellise perfektse kunstiteose, kus detail täiendab ja toetab tervikut, kus detaili peaaegu ei märkagi, kus (suurepärast) muusikat ei pane tähelegi.
Ma üldiselt ei armasta moodsa kino vaataja jaoks isegi liiga kiiresti arenevaid süžeesid. Ka «Sherlocki» vaatamine on esimesel kokkupuutel lausa füüsiliselt pingutust ja tähelepanu nõudev. Õnneks on sarja autorid taibanud Sherlock Holmesi tähelepanu- ja järeldusvõime osaliselt ekraanile laiali laotada, nii et me saame lisaks sündmustele ja dialoogidele faabula edenemist jälgida ka ekraanil, kuhu kuvatakse Holmesi märgatud informatsiooni.
Väidetavalt tekkis Benedict Cumberbatchi ja Martin Freemani vahel kohe võtteplatsil see nii hädavajalik partnerluse keemia – mis oli muide samuti olemas Livanovi-Solomini tandemil. Mõlemad duod koosnevad võrratuist näitlejaist (Vitali Solominist räägin ma küll igavesti olevikus). Tänapäevane tandem on pandud vaid pöörasel kiirusel tööle ja selle jälgimispingutus on lahe.
Kõik on lahe. Maailm ei olegi veel pöördumatult allakäiguteel, kui Sherlock Holmesist ja dr Watsonist on suudetud selline võimsalt töötav ning nauditav tandem luua.
NEED READ 