John Scalzi. The Collapsing Empire. 333 lk. Tor. New York, 2017.
Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud.
Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad.
Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem.
Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu.
Sparthi (kodanikunimega Nicolas Bouvier) võrratu kaanepilt USA väljaandele.
Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride – The Flow – abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.
Eeskujulikud hõimuvelled ungarlased on 21. märtsil käesoleval aastal ilmunud romaani juba ära tõlkida ja välja anda jõudnud. Mõistagi siis käsikirjast, mitte Google Translate’i abil 😉
Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy‘s näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause… miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval suuteline on…
Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?
NEED READ 