Ken MacLeod. The Human Front. 80 lk. PS Publishing. Harrogate, 2001.
Saime Ken MacLeodiga tuttavaks 2003. aasta augustis Uppsalas Sweconil, kus tema oli Alastair Reynoldsi kõrval aukülaline ning mina Baltic Fan Fundi delegaat. Õigupoolest ühendas meid vaid armastus õlle ja ulme vastu, muid kokkupuutepunkte oli raske leida, Ken on tänapäeva briti ulme vasakpoolseim anarhist, minu ilmavaade asub kuskil paremanarhistlike õpetuste kandis, tema jaoks on sõnad «Heinleinjugend» ja «Reaganjugend» pilkeväljendeiks, mina võtsin neid siira tunnustusena.
Temal Thatcheri ajast midagi positiivset meeles polnud, mina selgitasin talle, miks ida-eurooplase jaoks on olulised «Reagan, Thatcher, Pinochet…» Vanuse poolest sobinuks ta mulle isaks, igatahes tuli aga poliitilise ulme paneeldiskussioonis, kus meil mõlemil õnnestus osaleda, välja, et ühendavaks lüliks on meil veel irooniline ja küüniline suhtumine igasugustesse ideoloogiatesse ja poliitikatesse. Riiki eriti.
Kõnealune 80-leheküljeline alternatiivajalooline lühiromaan, mille tiitellehelt vaatab mulle vastu hoogsa käekirjaga kirjutatud «To Raul: all the best – Ken MacLeod», võitis 2002. aastal alternatiivajaloolise ulme Sidewise-auhinna lühiproosa kategoorias ning neli aastat hiljem jaapanlaste Seiuni auhinna kui parim tõlkejutt.
Lugu algab 1963. aastal, päeval, mil Stalin maha lasti, nimelt piirasid ameerika sõdurid sisse selle legendaarse bolševikust geriljavõitleja peakorteri Taga-Kaukaasias ning ta sai põgenemisel kuuli selga. Kolmas maailmasõda, mis käib juba aastast 1949, sellest küll ei lõppe. Aga veider poliitiline olukord valitseb ka Šotimaal, kus tegevus toimub. Noorukist minajutustaja on vastu vanemate tahtmist kommunist ja Stalini suur imetleja…
Juhtub nii, et ta satub koos oma isaga pealt nägema, kui üks USA õhujõudude taldrikukujuline lennuaparaat vastu maad puruks kukub… kuna enne sõjaväelaste kohalejõudmist õnnestub neil näha lennuaparaadi kokpitis väga väikest kasvu piloote, muutub isa võimude peale väga tigedaks, sest arvab, et õhujõud on hakanud hävituslennukite pilootidena lapsi kasutama…
Aastaid hiljem on minajutustaja vanematega tülli läinud ning tegutseb põrandaaluses kommunistlikus liikumises, mille olemust lühiromaani pealkiri ehk veidi avab. Tekst võtab üha kiiremaid ja kaugemaid tuure üles, mängu tuleb ajas reisimine, dinosaurused, Roswelli katastroof, salajane väljaõppelaager Veenusel ja mida kõike veel.
Tekst on erakordselt mänguline ja uljas pulp-stiilis kirja pandud pöörane seiklus läbi suure hulga ulme tüüpskeemide ning -võtete ja igati kõiki teenitud auhindu väärt. Ei pea vist üle kordama, et ta ulmekirjanduse väärikaimasse, vaimuergastavaimasse, põnevaimasse ja rahuldustpakkuvaimasse alažanrisse kuulub, millel nimeks alternatiivajalugu.
Naljakas oli, et Uppsala Sweconile järgnenud nädalal trehvasin Keni ja tema naist uuesti Stockholmis, kus ma just allesjäänud SEKi-tagavara kohalikus SF-Bokhandelnis realiseerisin. Nemad suundusid lennujaama, mina sadamasse. Lahku minnes tõdesime, et oli väärt üritus ja organism sellele vääriliselt kurnatud.
NEED READ 