Dan Simmons. The Terror. 944 lk. Bantam. London, 2007.
Owen Beattie, John Geiger. Jäätunud ajas. John Franklini Loodeväila ekspeditsiooni saatus (Frozen in Time: The Fate of the Franklin Expedition; 2004 (1989. aasta originaali ümbertöötatud trükk)). 173 lk. Tõlkinud Tiiu Speek. Eesti Raamat. Tallinn, 2005.
Ma armastan geograafiliste avastusretkede ajalugu ja eriti polaarekspeditsioonide ajalugu.
Ma olen seda romaani lugenud viimased kaks aastat. Kuna see on ligi 1000 lehekülge paks, siis kokku ainult neli korda. Ja ma olen seda nii mitu korda lugenud, kuna see on eelkõige seisunditekst, õhustiku- ja tunnetuseromaan, mitte ohtra tegevusega vürtsitatud «leheküljekeeraja».
Dan Simmonsi «Terrorit» ja Dan Browni «Da Vinci koodi» ühendab tõik, et mõlemad baseeruvad suurel määral romaanist endast paarkümmend aastat varem ilmunud non-fiction bestselleril.
Aga erinevus peitub selles, et kui «Da Vinci kood» kaotas igasuguse mõtte ja põnevuse, kui selle tarbija oli enne lugenud läbi Michael Baigenti, Richard Leigh ja Henry Wilsoni «Püha vere ja püha graali», siis «Terror» ei kaota midagi, kui oled enne läbi lugenud Owen Beattie ja John Geigeri raamatu «Jäätunud ajas». Pigem aitab see kaasa, on justkui selle põneva romaani käsiraamat, maailmatutvustus.
Olen sellest Beattie-Geigeri raamatust kirjutanud 18. märtsi 2005. aasta Eesti Päevalehes väga hea arvustuse. Siin see on.
—–
EPLi arvustus
—–
«Geograafiliste avastusreiside ajalugu on teema, mida nõukogude ajal soositi. Ilmus raamatuid eri perioodide, maadeavastajate ning ekspeditsioonide kohta. Viimase 15 aasta jooksul on see teema raamatulettidelt sellises mahus kadunud. Seda enam tuleb kiita Eesti Raamatut niivõrd võrratu teose puhul.
Sir John Franklini luksusliku ja omas ajas ülimoodsa varustusega polaarekspeditsioon ja selle rohkem kui aastasajaks saladuslikuks jäänud hukk on põnevamaid peatükke geograafiliste avastuste ajaloos. See raamat annab suurepärase ülevaate retkest, päästeekspeditsioonidest ja 1980. aastail tehtud avastustest, mis katastroofi põhjustele valgust heitsid.
Franklin asus 1845. aasta kevadel Kanada polaarsaarestiku suunas teele kahel laeval, mis olid varustatud spetsiaalsete aurukatelde ja aurujõumasinatega ning millel olid raudplaatidega tugevdatud vöörid. Laevadel oli 3000 köitega raamatukogu ning tohutud kütuse-, toidu- ja joogivarud. Laevad suundusid arktilisse saarestikku ning kadusid.
Proviandist pidi jätkuma 3–5 aastaks. Kui ka seejärel ekspeditsiooni kohta teateid ei tulnud, algas suurejooneline päästeaktsioon. Eri saartelt hakati leidma laevade varustust, luukeresid, haudu jm, mis andsid märku retke tabanud katastroofist. Oli selge, et ekspeditsioon oli ühel hetkel laevad hüljanud, kuid selle põhjustest aru ei saadud. Arvati, et laevadel toimus vastuhakk, jäi mulje, justkui oleks retke tumestanud mingid räpased teod või õnnetused.
Luukeresid nähes võis arvata – sellele saadi ka ekspeditsiooni riismeid kohanud inuitidelt kinnitust, et kõige meeleheitlikumal tunnil asuti oma kaaslaste kallal kannibalismi toime panema. Kõik viitas millelegi õudsele ja saladuslikule.
Olulisim osa raamatust räägibki, kuidas Kanada teadlaste uurimisretk 1980. aastail tuvastas haudade lahtikaevamisel ja külmunud laipade uurimisel, et tegelikkuses oli olulisemaid katastroofi põhjusi viletsad ja eluohtlikult suurel määral pliid sisaldanud konservikarbid, lisaks neis olnud halvaks läinud liha.
Suur osa karpe oli olnud täidetud ka kruusaga. Pliimürgitus tekitas tervisehäireid, alates krooniliste ja külmetushaiguste ägenemisest kuni depressiooni ja mõtlemisvõime halvenemiseni.
Raamat on kirjutatud erakordselt haaravalt ja varustatud fotodega haudadest väljakaevatud meremeestest, mida nõrganärvilistele ei soovitaks. Illustratsioonidele on lisatud kirjanduse loend, nimeregister ja joonealused märkused. Vaat nii tulebki raamatuid teha.»
——
EPLi arvustuse lõpp.
——
«Terror» on laeva nimi.
Miks see jube ammu toimunud «tehnika-versus-loodus» katastroof tänapäevani inimeste meeli köidab? Ilmselt just kontrastide pärast… ajaloo kõige luksuslikum ekspeditsioon jääväljade keskele ja samas toidukonservide riknemisest tulenenud inimsöömine. Jääpangal päästepaadi kõrval külmunud laibad ja sealsamas kõrval kullast lauanõud.
See süžee ja tegevuspaik on juba ilma ulmetagi maksimaalseid tugrikuid väärt. Dan Simmons oma tuntud geniaalsuses keerab aga siia veel vindi juurde ja toob lisaks suuremat osa õuduskirjandust seljatavale polaarloodusele mängu ka ÜLELOOMULIKU. Samas, ma ei tea. Kristjan Sander võibolla arvustaks seda romaani ühe lausega, milles ta annab meile teada oma kivistunud ja elu segavast põhimõttest.
Franklini laevad on jäänud jäässe kinni, meeskond istub ja ootab hullukstegeva polaarilma käes ja siis tuleb keegi/miski, kes/mis hakkab polaaröös ja/või päevas valves olevaid tekimehi laevalt ära krabama. Pärast annab näiteks ülemise või alumise poole kehast kuskil mitukümmend meetrit eemal jääväljal tagasi.
Sir John Franklin suri tegelikult nii… noh, me ei tea. Sõnum, mis hiljem leiti, ütleb, et sir Franklin suri siis ja siis. Aga mis asjaoludel ta suri, pole teada antud. Ehk siis on see romaan lisaks õudusromaanile ka alternatiivajalooline romaan, kuuludes viimase alažanrisse salaajalugu. Sündmuste tulemus on selline, nagu meie seda teame, selle tulemuseni jõudmine aga sootuks teistusugune.
Owen Beattie ja John Geiger on teadlased, kes 1980. aastatel käisid mitu korda Kanada saarestikus ja kaevasid välja paar Franklini meeskonna surnud ja maetud osalist. Nende non-fic-raamatu parim ja jõhkraim osa ongi kriitpaberil fotod noist ligi poolteist sajandit jääs maetud olnud madrustest. Riided on alles, hambad on alles, silmamunad on alles, no vaadake – minu jaoks kaotas suur osa õuduskirjandust pärast toda raamatut üpris olulise osa oma väärtusest.
Miks ma «Terrorit» nii lühikese aja jooksul nii mitu korda üle olen lugenud? Geniaalne kirjanik on lihtsalt suutnud selle 1847. aasta seal kaugel Kanada polaarsaarestikus kahe laeva – «Erebuse» ja «Terrori» sees ja ümber nii elavaks kirjutada ja siia kohale tuua, kui ei suudaks ükski film, avatarist rääkimata.
Ma lugejana ise tunnen, kui halvasti maitsevad need pliirohked konservid, ma ise lugejana kogen, kui vähe üldinimlikku ja üldhügieenilist privaatsust mul seal laevas on. Ma ise ju kogen ja tunnetan aju sees ja küünarnukkidega, kui kitsas on koridor, kuidas jää pressib väljast peale, kuidas minu ajus pressib, kuidas kõik pressib. Kuidas kõik see on aeglaselt jube.
On tõsi, et mina ei lugenud seda raamatut kui ulmekat, vaid kui geograafiliste avastusreiside lugu. Aga seal, kus Beattie-Geiger annavad sulle külmad ja karmid faktid (hambajälgedega reieluud jmt), seal loob Dan Simmons kohatunde ja isegi kesksuvel võrkkiiges lebades polaarolustiku. Ja jää on õudne. Jää on külm. Jää on valge. Jää pressib. Jää ei anna rahu, ajab hulluks. Nõiduslikult valge on ka kogu aeg, raisk!
Kui mind ei huvitaks geograafilised avastusretked ja eriti polaarekspeditsioonid, siis ilmselt see romaan mulle üldse ei meeldiks. Uimane, staatiline, tegevusvaene ja igav heietus. Liiga palju jääd ja viskit. Tegelasteks ainult mehed (eskimonaine ja õudus (hiigelsuur jääkaru?) ei lähe ju arvesse).
NEED READ 