Pulp strikes back: galaktikaimpeeriumid, postapokalüptilised viikingid, ajast unustatud org, orjastatud inimkond ja inimnahas tulnukate invasioon

Robert Silverberg. Hunt the Space-Witch! Seven Adventures in Time and Space. 257 lk. Paizo Publishing. Redmond, 2011.

Kirjastuses Paizo, mis omandas mõne aasta eest kaubamärgi Planet Stories, välja antud Robert Silverbergi kogumik «Hunt the Space-Witch!» ei koosne lugudest, mille noor Silverberg avaldas selles legendaarses pulpajakirjas. Seda sel lihtsal põhjusel, et ajakiri lõpetas ilmumise umbes samaaegselt, kui noor Silverberg kirjandusturule sisenes. Küll meenutab aga Silverberg kogumiku eessõnas härdusega oma esimest Planet Storiesi numbrit, mille kaanel ilutsesid 14-aastase nooruki jaoks ideaalsed pealkirjad: «Tulemõõk», «Orjastatud universum», «Veenuse nõiatar» jne.

Ajakirja kaubamärgiks oli avaldada tegevusrohkeid seikluslugusid värvikates võõrastes maailmades, minevikus ja tulevikus, tehnoloogiliselt arenenud ja muinasaegsele tasemele langenud dekadentlikel planeetidel. Igatahes ei jõudnud Silverberg sellesse oma lapsepõlve lemmikajakirja lugusid pakkuda: väljaanne pandi kinni.

Nii et kui ühel 1956. aasta suvepäeval ütles ajakirja Infinity Science Fiction toimetaja Larry T. Shaw, kellele noor autor oli hakanud regulaarselt kaastöid müüma, et nende kirjastusel on plaan ajakiri Planet Stories taas ellu äratada – küll teise nime all, kuna Planeti kaubamärk kuulus endiselt teisele kirjastusele, ning küsis Silverbergilt, kas viimasel on soov hakata selle väljaande jaoks kosmoseseiklusi kirjutama, võite vist vastust aimata.

Nii koosnebki käesolev kogumik ajakirjale Science Fiction Adventures kirjutatud seiklusulme valda kuuluvaist jutustustest, kuigi viimased kaks neist ilmusid juba ajakirjas Infinity, kuna SF Adventures pandi 1958. aastal ajakirjabuumi lõpus kinni. Oluline on seda 1956-1958 ilmunud ajakirja (kokku 12 numbrit) mitte ajada segamini 1952-1954 ilmunud samanimelise ajakirjaga (kokku 9 numbrit), mida toimetasid ulmekirjanikud Lester del Rey ja Harry Harrison, ning brittide samanimelise ajakirjaga (kokku 32 numbrit), mis alustas 1958. aastal ameeriklaste ajakirja briti versioonina, avaldades juba ookeani läänekaldal ilmunud materjali, kuid jätkas pärast ameerika ema-väljaande lõppu E. John Carnelli toimetajakäe all kuni 1963. aastani algupärase seiklusulme ajakirjana.

Silverberg on meenutanud, et temalt ilmus midagi igas ajakirja numbris, teinekord oligi pea terve number erinevate varjunimede all Silverbergi täis kirjutatud. Kohe ajakirja avanumbris septembris 1956 oli tema sulest pärit umbes 50% numbri mahust, veel avaldati seal kosmoseooperite kuninga Edmond Hamiltoni lühiromaan ja kellegi algaja Harlan Ellisoni 3-leheküljeline laast.

Mõeldes sellele, mida seostatakse säärase seiklusulmega (valemi järgi kirjutatud stampide küüsis vaevlevad ühetaolised seikluslood), oli seda üllatavam nende kaante vahelt leida erakordselt üllatavate süžeepööretega ja stambivabu lugusid. Seda, et need lood on äärmiselt värvikad, fantaasiarikkad, põnevad teadsin ma oodata küll. Arvustajad lääne blogosfääris on tõmmanud paralleeli, et nende lapsepõlves tõi sedasorti siiralt süüdimatud ja lahedad kosmoseseiklused tagasi eetrisse (ja muutis need täiesti juhuslikult põlvkonda defineerivaks ülemaailmseks fenomeniks) keegi George Lucas oma filmisarjaga «Tähesõjad».

Silverberg ise rõhutab selles ja ühes teises sama perioodi seiklusulmet koondavas valikkogus korduvalt, et lugeja ei leia siit poeetilist keelekasutust või sügavaid mõtisklusi inimeseks olemisest, samuti mitte tema kui noore ja ambitsioonika autori suurt ja originaalset omapanust ulmežanri arengusse. Kirjanik rõhutab, et kirjutas need lood üüri ja muude igapäevaste väljaminekute tasumiseks raha saamiseks ning samuti puhtalt lõbu pärast, kuna just selliseid lugusid oli ta lapsest peale soovinud (ka) kirjutada.

Seda kummalisem on, et need pretensioonitud seikluslood on tihti märksa originaalsemad, põhjalikumalt välja töötatud süžee, tegelaste ja maailmadega kui kirjaniku sama perioodi kunstiambitsiooniga tekstid, mida võib leida kogumikust «The Road to Nightfall». Pigem tunduvad nood lood olevat kui skemaatilised ja elutud harjutused balletikooli peegelsaalis seinaäärsest torust kinni hoides. Need lood siin on aga julged, ilma pretensiooni ja ambitsiooniga, neid on mõnus ja hämmastavalt värske lugeda isegi aastal 2012.

Ainsaks miinuseks raamatu juures on Silverbergi kogumikele omased lugude ees olevad sissejuhatused, mis räägivad jutu sünniloost ja pakuvad põnevaid detaile kirjaniku kujunemisest ja eluteest. Kogu see materjal on sel korral raamatu sissejuhatusse kokku kogutud. Asi seegi.

1. Slaves of the Star Giants 4/5

Nagu juba öeldud, kirjutas Robert Silverberg oma esimesel loomeperioodil 1954-1959 lisaks kirjandusliku ambitsiooniga ulmetekstidele ka ohjeldamatult palju süüdimatuid pulpseiklusi ning nüüd paari köite ulatuses nendele keskendumegi.

Jutustuse «Tähehiidude orjad» kirjutas Silverberg oma meenutuste järgi ajakirjade Infinity ja Science Fiction Adventures toimetajale Larry T. Shaw’le tellimuse peale, Shaw saatis talle kaanepildi, kus veider humanoidne hiiglane vaatleb katseklaasi sees kahte pisikest inimest – meest ja napis riietuses näitsikut. Klassikaline pulpulme ajastu kaanepilt, eksole!

Napp nädal pärast seda, kui Silverberg oli just võitnud oma esimese Hugo auhinna kui kõige lootustandvam noor debütant, kirjutaski ta septembris 1956 etteantud kaanepildi järgi käesoleva jutustuse. Ning tegu ongi mõnusalt süüdimatu ja erakordselt hoogsa seikluslooga.

1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.

Peagi nuputab Harkins välja, et tegu on kaugtuleviku Maaga, kuhu ta on kummalisel kombel sattunud, siin elavad primitiivsusse langenud inimsoo järeltulijad, keda hiiglaslikud tulnukad kui laborirotte jälgivad ja erinevaid külakogukondi üksteise vastu üles ässitavad. Lisaks siis on kuskil maa all vana aja tehnoloogilist pärandit sisaldav tabuks kuulutatud linn, mida valvavad needsamad hiiglaslikud robotid. Džunglid on vallutanud veel kõiksugu senitundmatud ja inimestele ohtlikud linnu- ja loomaliigid. Lisaks on olemas ka veidrad tugevat mõttemõjutusjõudu omavad mutandid…

Ei pea vist lisama, et enamvähem kõigi loetletud tegelastega tuleb Harkinsil elu ja surma peale võidelda, ta püüab iga hinna eest etturi rollist, kuhu ta on sattunud, välja rabeleda ning lõpuks saabki temast endast sündmuste suunaja. 1940-50ndate pulpulmele tüüpiliselt on tegevuse ja tegevuspaiga kirjeldused hästi elavad, värvikad ja rikkalikult sõnastatud, see kohutavalt võõrapärane džungel ärkab oma lõhnade, värvide ja niiske palavusega lugemise ajal kohe ellu, joonistub lugeja silme ees täies värvikirevuses lahti.

Samuti on muljetavaldav, kui palju tegevust ja ulmekirjanduse teemasid ning motiive on Silverberg nende napi 30 suureformaadilise lehekülje peale mahutanud. Eks ta veidi algajalik ja rabe ja oma ootamatus rikkalikkuses pisut harjumatu on, sellest ka hinne, aga see elavus ja tahtmine, millega tekst on kirja pandud ja mis igast leheküljest vastu vaatab, noh see läheb mullegi korda ja kokkuvõttes oli see üks paganama meeldiv lugemiselamus.

Ainult et vaid kõige moodsama ulmekirjanduse lugemiskõlblikkuse kompleksi küüsis vaevlejad peaksid muidugi säärasest kirjandusest eemale hoidma.

2. Spawn of the Deadly Sea 5/5

Jutustuse «Tapva mere kudu» kirjutas Silverberg 1956. aasta lõpus, selleks ajaks oli neil Larry T. Shaw’ga kokkulepe, et kirjanik kirjutab iga uue Science Fiction Adventuresi numbri jaoks uue loo. Kuigi loo atmosfäär on selline piraadi- ja viikingiloo oma, ehk siis üpris keskaegne, on jutu tegevusajaks kauge tulevik.

Silverberg on selle pisut enam kui 30-leheküljelise jutustuse tarbeks mõelnud välja maailma ja rassid, mis panevad pehmelt öeldes ahhetama. Ammu aega tagasi on Maale tunginud Dhuchay’y rassi kuuluvad kahepaiksed tulnukad, kes on Maa alistanud ning veega üle ujutanud, nii et ainsad planeedile alles jäänud inimeste linnad on hiiglaslike ankrutega kõrgemate mäeahelike ja vee alla jäänud linnade varemete külge kinnitatud.

Inimkond elabki neis Triivivates Linnades, ühe säärase linna spetsialiteediks on lihaloomade pidamine, teisel puidu kasvatamine jne. Ja nende linnade vahel künnavad ookeane viikingite laadsed korsaarid, kes on maailmamere omavahel ära jaganud ning pakuvad linnadele omavahelise kaubanduse turvaliseks pidamiseks ja muidu väikepiraatide eest kaitseks tänases mõistes «katust».

Vee all elavad aga veel Maa geneetikute poolt minevikus aretatud vee all eluks kohandatud muteerunud inimsoo kõrvalharu, mis loodi õieti plaaniga tulnukatele vastu astuda, kuid neid oli tollal lihtsalt niivõrd vähe, nüüd aga on neid aastatuhandete jooksul maailmamerre siginenud miljoneid. Täiesti ootamatult Maa alistanud tulnukad aga ühel hetkel lihtsalt lahkusid ja jätsid planeedi Triivivate Linnade, terve elu laevades elavate viikingite ja veealuste inimeste lahkuarenenud gruppide pidada.

Sellises põhjalikus settingus arenebki siis Silverbergi lugu. Dovirr Stargan on Vythaini Triivivas Linnas elav nooruk, kes igatseb merelepääsemisest ja viikingite pealikuks saamisest. Ükskord, kui viikingid tulevad linnast iga-aastast andamit nõudma, korraldab ta sadamakail hulljulge jõudemonstratsiooni ning pääsebki ime läbi Lääneookeani talassarhi Gowymi laevale.

Kui ei oleks seda pööraselt fantastilist settingut, võiks ju öelda, et tegu ongi viikingijutuga, mis lahkab lojaalsuse, võimuvõitluse ja rivaliteedi küsimusi ning väljast gruppi tulnud nooruki teed viikingilaeva kapteniks ja merede valitsejaks, aga see moodustab loost väikese osa. Peaegi sekkuvad mängu Maale naasvad tulnukad, veealused mutandid ning loo lõppu kroonib vaat et apokalüptiline lahing.

Selline omamoodi postapokalüptilise hõnguga pisut elricmelnibone’lik seiklusulme par excellence!

3. The Flame and the Hammer 4/5

Jutustus «Tulelõõm ja Haamer» on kirjutatud 1957. aastal ja ikka ajakirjale Science Fiction Adventures. See on uljas ja pisut humoorikas ning kerglases võtmes lugu Galaktikaimpeeriumi kokkuvarisemisest ja revolutsionääridest.

Silverbergi otseseks eeskujuks on siinpuhul olnud Isaac Asimovi Asumi-tsükkel ja eriti just nõrkade imperaatorite ajal üha enam pehkiva impeeriumi ning vastukaaluks sellele üha tugevnevate separatistide antagonismi motiivi kasutamise poolest. Elavalt tuleb silme ette kindral Bel Riose ja paratamatu tõik, et suurest laevastikust polegi igas olukorras esmapilgul nõrgemate mässuliste vastu abi. Aga see paralleel pole üldse käesoleva loo kahjuks, sest on täitsa huvitav vaadata, kuidas keegi teine kaudselt sarnaseid situatsioone loob ja lahendab.

Lisaks paistavad siinsegi Galaktikaimpeeriumi tagant välja Rooma Impeeriumi languse motiivid, eriti on Silverberg just tõmbamas paralleele varakristlaste juhmi enesekindluse ja Aldryne’i planeedi Suurtempli preestrite kultiveeritud Aldryne’i Haamri (mis on müütiline salarelv) kultuse vahele, mis peaks ühel päeval justkui purustama Impeeriumi ikke.

Lugu algabki sellega, et Galaktikaimpeeriumi Aldryne’i keiserliku prokonsuli sandarmid arreteerivad templi ülempreestri, et tollelt piinamise teel relva saladust teada saada. Mees ei avalda piinamisel relva saladust ning sureb. Järgmisena satub löögi alla ja õieti mitme tule vahele ta poeg Ras Duyair, kelle vastu hakkavad elavat huvi tundma lisaks imperaatori ja prokonsuli meestele ka ülejäänud templipreestrid, kel on puhkevas võimuvõitluses omad huvid.

Sama ajal näeme keiserlikus pealinnas pool sajandit impeeriumi valitsenud Dervon XIV kui erakordselt habrast ja seniilsuse piirini langenud vanameest, kelle ümber askeldavad Lähimaailmade minister Barr Sepyan ja Välisterritooriumide minister Corun Govleq, viimase haldusalasse kuulub ka Aldryne ja selle naaberplaneet Dykran, kus puhkebki mäss impeeriumi vastu.

Pidevat «pedaal-põhjas» tegevust on selles 30-leheküljelises jutustuses nagu arvata võibki veel ohtralt. Aga teatava rabeduse, primitiivsuse, liigse hüplikkuse ja kohatise liigsarnasuse tõttu Asumi-Impeeriumi looga (isegi nimed on selles maailmas kole sarnast tüüpi) hindeks seekord «nõrk neli». Aga see on mõistusega pandud hinne, lugeda oli seda hoogsat galaktikaimpeeriumi spioonide, separatistide, kindralite ja ministrite ning prokonsulite võimuvõitluse ja rivaliteedi lugu vägagi lahe.

4. Valley Beyond Time 3/5

Jutustuse «Org teispool aega» kirjutas noor Silverberg ajakirja Science Fiction Adventures 1957. aasta detsembrinumbrisse, kus see ilmus vihu põhiloona. Üsna klassikalise SF-idee ümber ehitatud lugu räägib vabadusest ja kontrollist, meenutades sellega SF Adventuresi jaoks kirjutatud jutustusi koondava kogumiku avalugu «Tähehiidude orjad», kus samuti on oma ajast ja kohast välja kistud inimene paigutatud justkui laboratooriumisse, tehiskeskkonda, kus siis keegi kõrgema rassi esindaja asub «laboriroti» käitumist jälgima.

Kindlasti on selles loos klassikalist 1940ndate sensawundat: peategelane Sam Thornhill elab tüünes ja mõnusas orus, on seal enda teada kogu aeg elanud, kuni ühel päeval lähenevad talle järsku mees ja naine. Need räägivad, et kohe hakkab ta mälu vaikselt taastuma ning talle hakkab meenuma, et ta elas tegelikult enne orus ärkamist kuskil mujal hoopis teist elu. Vange või katsejäneseid on orgu paigutatud üheksa: kuus inimest ja kolm eri rassidest tulnukat. Nad on sinna kokku korjanud Vaatleja (selline tegelane eksisteerib ka «Tähehiidude orjades»), kes toidab neid vihmana langeva «taevamannaga». Orul on ka tervisele imettegev mõju, enne orgu sattumist surmasuus olnud mees McKay hakkab end üha paremini tundma ning isegi noorenema. Tõeline šokk tabab oru asukaid aga, kui ilmneb, et poolkogemata tüli käigus tapetud asuka lahtine peahaav ja koljumurd paraneb ning mees ellu ärkab.

Jutt räägibki oru asukate omavahelisest konfliktist: surev mees ei soovi orust lahkuda, teised sinna sattunud inimesed ja tulnukad aga pigem ei soovi igavesti selles tühjas ja huvitus paradiisis vegeteerida, vaid tahavad olla ise oma tahte valitsejad. Kamaluga tülisid ja hõõrumisi tekib veel naissoost tegelase Marga Fallise ning erinevate tulnukate ümber, aga kõik see kokku ei hakanud minu jaoks tööle.

Lugu oli neist SF Adventuresi jaoks kirjutatud jutustustest seni kõige staatilisem, tuimem ja dünaamikavaesem. Tegelased olid paigutatud väga kitsale lavale ja terve etenduse jooksul ei tekkinud neid juurde ega jäänud vähemaks, see sensawundalikult ahistav ja justkui kuldajastust pärit org, millest pole väljapääsu, hakkas kuidagi mindki painama oma piiratud ruumiga. Lisaks tundus, et sarnaseid teemasid käsitlenud «Tähehiidude orjad» oli kuidagi hoogsam, värvikam, fantaasiarikkam ja tegevusrohkem. Aga ega otsesõnu kehv polnud seegi jutt.

5. Hunt the Space-Witch! 5/5

Ajakirja Science Fiction Adventures 1958. aasta jaanuarinumbris ilmunud jutustus «Jaht kosmosenõiale» on 1950ndate klassikalise kosmoseooperi musternäidis. Napile 35 leheküljele on ära mahutatud terve romaani jagu maailmu, tegelasi ja sündmusi, siin on värvi, fantaasiat ja erinevaid eepilisi lugusid rohkem kui keskmises moodsas 500-leheküljelises ulmetellises ning mingil täiesti ebaloogilisel ja müstilisel moel see jabur kontsentraat töötab.

Kosmoselaev, millel Barsac teenib, teeb vahepeatuse Glauruse-nimelisel planeedil, aastatega, mille eest mees siin viimati viibis, on planeet muutunud tõeliseks urkaks ja kolkaks, meil on taaskord tegu sellise koloniaaltüüpi ulmetekstiga, kus eksisteerib planeete, mille kosmodroomide tagant hakkavad pihta puuhurtsikutest koosnevad linnaosad, kus juuakse odavat viskit, tegeletakse kõige võimaliku kriminaalsega, kus liiguvad ringi värdjate rändtsirkused ja mida valitsevad korrumpeerunud asekuningad. Ehk siis on tegu ulmega, mida tänapäeval keegi enam naljalt kirjutada ei julgeks.

Barsac tahab üles otsida ja laevale vakantsele kohale kutsuda oma vana sõbra ja verevenna Zigmunni, kellega on aastate eest kontakti kaotanud, kuid kes peaks just sellel planeedil elama. Ühes odavas kõrtsis leiab ta prostituudi, kes on talle välja tehtud joogi eest nõus rääkima, mis Zigmunnist saanud on. Nimelt on mehega ilmselt toimunud mingit laadi vaimne kokkuvarisemine, sest ta on astunud vabatahtlikult tähesüsteemi kaugeimal külmal ja surnud planeedil Azondal tegutseva kummalise religioosse sekti – Kosmosenõia kultuse – liikmeks ning veedab seal oma noviitsiaega.

Ma ei püüagi ümber jutustada, mis selles loos kõik juhtuma hakkab, enne kui lugeja arugi saab, on prostituut rituaalsel moel tapetud, kohalik politsei ütleb, et Kosmosenõia kultuse liikmete sooritatud rituaalmõrvu nemad uurima ei hakka, asekuningas, kes on kultuse liige, püüab Barsacist nii viisakalt kui võimalik lahti saada, mees klobitakse korduvalt läbi, röövitakse paljaks, ometi süvendab just kõik see temas soovi oma sõbra ja verevennani jõuda ning viimane ajuloputusest päästa.

Sellel kolkaplaneedil pole aga keegi see, kellena paistab. Sõbrana tunduv rändtsirkuse juht võib su joogi sisse mõtetekontrolli võimaldavat mürki segada ning peagi oled sa sellesama sõbra ihukaitsja ja vaba tahteta ori. Lõpuks aga ilmuvad välja ka kultuse teenrid, kes teevad oma kosmoselaevast maha jäänud ja vaimselt ning moraalselt põhja käinud peategelasele ettepaneku, millest ei saa keelduda, ning tundub, et planeet Azonda, kuhu tal varem iga hinna eest pääsemist takistati, on talle nüüd avatud…

See on ääretult lummav ja mastaapne ning hoogne seiklusulme: siin on kosmoseooperi, planeedifantasy (Majipoor!) ja mille kõige elemente veel. Mis aga peamine: lugu on jutustatud karmi koolkonna kriminaalromaani võtmes, sellises bogartlik-pohhuistlikus stiilis, kus viski on sitt, suitsud kibedad, kõik tegelased lurjused, protagonistil ei vea ikka kohe üldse ning ta veedab suurema osa ajast kellegi käest peksa saades.

Loo lõpp oli aga üpris ootamatu ning sellise kergpretensioonika seiklusloo kohta hämmastavalt sünge ja kahemõtteline, igatahes midagi happyendist kaugemat annab otsida.

6. The Silent Invaders 5/5

Jutustus «Vaiksed sissetungijad» algab sellega, et Maale pikalt edasi lükatud puhkusele sõitev major Abner Harris kontrollib sajandat korda oma teise klassi kajutis tähelaeva Lucky Star pardal peegli ees, kas ta nägu on ikka maalase moodi ja ega ei paista välja kohad, kus algupäraselt asusid väänlad. Harris on tegelikult darruu rassi kuuluv tulnukas Aar Khiilom, kelle keha on kaetud sünteetilise nahaga, keda on opereeritud nägema välja nagu maalane, sööma nagu maalane, kelle keha peab täpselt käituma nagu maalase oma.

Ta on Maale teel spioonina, tema missioon on osaleda seal pikaajalise spionaaživõrgustiku loomisel, mille kaugem eesmärk on saada maalased-inimesed liitu darruu-rassiga viimaste suurte vaenlaste medlini-rassi tulnukate vastu. End Maal hotellis sisse seadnud avastab Harris aga õige pea, et planeedil on end sisse seadnud juba ka medlini-rassi luureresidentuur, mis on darruu-tulnukate omast märksa suurem, aga pisut teistsuguse ambitsiooniga: nende eesmärk pole maalasi darruude vastu enda poole meelitada…

Tegu on hoogsalt areneva spioonilooga, kus käib keerukas luuremäng, petmised ja topeltpetmised, ületulekud ja võltsületulekud. Tulevikus terendava galaktilise vastasseisu ja suure sõja eelmänguna toimuva huvigruppide formeerumise raames näeme, et Maal on inimeste keskel välja arenemas omalaadne mutantide-üliinimeste rass, kellel tulevases konfliktis oma määratu suur mõju saab olema…

Kaudselt võiks seda pidada eellaseks näiteks Paul McAuley või Alastair Reynoldsi luuremängudele keskenduvaile tekstidele (McAuley «Second Skin», Reynoldsi «A Spy in Europa» ja «The Great Wall of Mars»), aga mingil kombel tundub see kõik hoopis rohkem meenutavat A. E. van Vogti 1940ndate mutantidest ja supertulnukate rassidest ning telepaatidest rääkivaid tekste. Ainult et see on selline lugejale arusaadavalt kirjutatud van Vogti hõnguline tekst. George R. R. Martin ei pea selle kohta ütlema, nagu ta ütles: «van Vogt’s stuff had tremendous energy, although I never could quite figure out who was doing what to whom, or why.» (mis võtab väga hästi kokku van Vogti kirjutuslaadi eripära.)

Igatahes oli selle mitme ootamatu süžeepööranguga loo lõpplahendus ettearvamatu ja huvitav, hindele «viis» paneme rasvase miinuse taha, kuna üks, viimane lask lõhustajast jäi minu jaoks tõeliselt stiilsest ja loogilisest lõpust puudu, aga olgu siis nii.

Silverberg kirjutas jutustuse taas kord  Larry T. Shaw ajakirjale Science Fiction Adventures, aga väljaanne pandi enne kinni, kui kõik spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud ja äraostetud tekstid ilmuda jõudsid, mistap oli toimetaja Shaw sunnitud avaldama selle oma teises ajakirjas Infinity, mis üldiselt avaldas veidi pretensioonikamaid ja vähem sellise puhta pulphõnguga seiklusjutte. Igatahes ilmus see jutustus oktoobris 1958 ajakirja Infinity kaaneloona Calvin M. Knoxi pseudonüümi all, kuna samas numbris ilmus muud materjali ka Silverbergi enda nime all.

Kummalisel kombel tundub see üks arvustatava kogumiku väheseid tekste («Oru teispool aega» kõrval), mille puhul ei teki tunnet, et need napid 30 lehekülge on materjaliga kohutavalt ülepaisutatud ja et vabalt saaks neist sündmustest, eri süžeeliinidest, teemadest, karakteritest ja maailmadest romaani kirjutada. Kummalise kombel seepärast, et just selle jutu kirjutas Silverberg 1963. aastal ümber samanimeliseks romaaniks. Ta ise küll lisab, et nüüd vanas eas hindab ta varasemat lühemat versiooni kõrgemalt.

7. Spacerogue 5/5

Jutustus «Kosmosehulkur» on samuti 1958. aastal kirjutatud ajakirjale Science Fiction Adventures, kuid sarnaselt «Vaiksete sissetungijatega» jõudis ajakiri enne loo avaldamiseni jõudmist ilmumise lõpetada ning toimetaja Larry T. Shaw oli sunnitud teksti avaldama oma teises ajakirjas Infinity. Et 1950ndate pulp– ja digestulmeajakirjade buum oli otsa lõppenud, siis oli Infinity 1958. aasta novembrinumber, kus tekst kaaneloona ilmus, ka selle ajakirja jaoks viimane. Samuti ilmus see pseudonüümi (Webber Martin) all, kuna samas numbris oli ka Silverbergi nime all üks jutt – juba varem arvustatud «Oli kord vana naine…»

Barloomile tagasi jõudnud kosmosehulkur Barr Herndon satub kohe esimese asjana linnakese orjaturule, kus hakkab ühe kohaliku ülikuga võistu pakkuma, et omandada proteus, pidevalt kuju ja värvi muutev olend, kelle ta teab piinlevat iga sekundi, mis see on oma kodumaailmast eemal olema pidanud. Pettusega õnnestub tal oksjon võita ning kõigi silme all teeb ta oma värskele orjale ja omandile otsa peale. Sellega jääb ta loomulikult linnakese kahtlasele põhjakihile silma ning värvatakse õige pea kalliskivide smugeldamisega tegelevasse kuritegelikku gruppi.

Tegelikult on Herndon plastilise operatsiooni läbi teinud kohalik Zonnigogi aadlimees ning pärit selleltsamalt planeedilt, mille valitseja, Senjöör Krellig, aasta varem tema vanemate kantsi rüüstas, isa-ema tappis, õe eelnevalt ka vägistas ja venna orjaks müüs. Herndon on naasnud kättemaksuplaanidega, mille teoks tegemiseks peab ta aga suutma imbuda valitseja lähikonda ning pääsema tolle audientsile.

Jutustus näitabki Herndoni kannatlikku ja pikka teekonda selle viimase õhtuse audientsini, kus süttib tõe tuleriit ja prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Temast saab kuritegeliku grupi, millesse kuulub ka valitseja lähima vasalli lord Moarise, kelle Herndon orjaturul haneks tõmbas, noorem vend Heitman Oversk, uus kalliskivide kuller. Nende ja kauge Vyapore’i džungliplaneedi kaudu, kust smugeldatakse narkootilise ja tapva toimega tähejuveele, õnnestub tal jõuda leedi Moarise voodisse ning sealt viimase mehe soosingu kaudu Krelligi õukoda audientsile…

Silverberg kirjeldab kõigeks selleks kulunud pikki kuid ja rännakuid, keerukaid plastilisi operatsioone ja salakaubitsejate maailma: lugu on taas kord värvikas ja ülemääragi materjali poolest rikkalik. Ilmselt mitte kogumiku sisemiselt säravaim tekst, aga kindlasti veatu sooritus seiklusulme vallas.

Read Full Post »

Silverbergi küpsemine: kunstiambitsioonid tapavad vaimustuse

Robert Silverberg. The Collected Stories of Robert Silverberg. Volume Five: Ringing the Changes. 359 lk. HarperCollins. London, 1997.

Robert Silverbergi kuueköitelise «Kogutud juttude» valiksarja viies köide katab autori teist aastakümmet kirjanikuna, täpsemalt aastaid 1963-1971. Kenasti kujundatud ning asjalike memuaarsete vahekildudega varustatud kogumik annab hea pildi Silverbergi elust 1960ndail ja ta loomingu teisest perioodist.

Näeme, kuidas pärast paari ulmest eemal oldud aastat oma esimese armastuse juurde naasnud kirjanik on muutunud ja jätkab muutumist: seikluslikkust on jäänud vähemaks, lood on muutunud pilkavamateks, huumor kibedamaks, aga kahjuks on kadunud ka noorele loojale tavaliselt nii omane vaimustus. Oskused on tulnud peale ning puksinud vaimustuse eemale.

Puhaste planeediseikluste ja kosmosereiside juurest on Silverberg jõudnud oma kaasaja või lähituleviku linnamaastike ja sotsiaalsete probleemide juurde, sarkasmi ja irooniaga piitsutab autor moodsa aja haigusi, alates tõsielusarjadest kuni erinevate narkopahedeni.

Olulisele kohale kirjaniku teemade loendis on kerkinud seks, selle perverssed vormid ning võimalikud seksuaalsuhted eri rasside, loomade-inimeste ja pagan teab kelle vahel veel. Oma parimatel hetkedel on sellised lood väga nauditavad, oma halvimail on need kirjaniku kõige kehvemad soperdised üldse.

Õnneks on kirjanikku jäänud huvitama ka kõige ehedamad ulmelised probleemid ning nende dünaamilised ja peaaegu seikluslikud käsitlused ongi ta teise loomeperioodi õnnestunuimad saavutused.

Kuigi selles köites on kõrgeima hinde pälvinud tipplugusid rohkem kui eelmise loomeperioodi kokkuvõttes, meeldib see kogumik mulle tervikuna tollest mõnevõrra vähem, ehk siis just vaimustuse kadumise pärast.

Sügavalt arusaamatuks jääb mulle, miks peab see alati niimoodi minema, miks alati tehnilise võimekuse kasvamisega korrelatsioonis hakkab tunduma, et mingitest põnevatest ja lugejat kaasa haaravatest teemadest ei tohiks nagu enam kirjutada, et «põnevustaotlus» on midagi taunimisväärset, et tuleb hakata lahkama «tõsiseid» teemasid ja ainult lõikaviroonilise ja kibeda huumoriga.

1. To See the Invisible Man 5/5

«Märgata nähtamatut» ei tohiks ühelegi eesti ulmehuvilisele tundmatu jutt olla, seda on kolm korda erinevates tõlgetes välja antud ning kes ei lugenud omal ajal ulmeajakirja Täheaeg või nädalalehte Liivimaa Kroonika, mille joonealusesse juturubriiki väljaandes toona töötanud Jüri Kallas tihti ulmejutte surus, siis igatahes peaks ulmehuvilistel olema loetud esimene eestikeelne Silverbergi raamat, 1994. aastal ilmunud kogumik «Maa teine vari».

Lühidalt räägib jutt lähituleviku kõledast ühiskonnast, kus inimestele mõistetakse kuritegude eest karistuseks «nähtamatust» – nad on tegelikult ikka nähtavad, kuid nende laubal on märk, mis annab ülejäänud ühiskonna liikmeile märku, et neid inimesi ei tohi märgata, nad on nähtamatud. Selline klassikaline sotsiaalne fantastika, et mis siis aastaks sellist karistust kandma mõistetud inimesega vaimselt ja moraalselt juhtub ning kuidas ta oma eluga toime tuleb.

Vaieldamatu klassika, millega ajakirjade Galaxy, If ja Worlds of Tomorrow toimetaja Frederik Pohl tõi paariks aastaks ulmeajakirjade buumi pauguga lõppemise järel ulmest eemaldunud Silverbergi žanri juurde tagasi. Nimelt oli 1959. aastal ulmejuttude turg masendavalt kokku kuivanud ning Silverbergki enda seni vorbitud pretensioonitutest pulpseiklustest tüdinud ja leidnud, et ta võib põhimõtteliselt ju pisut suurema honorari eest ka mingit muud suvalist kräppi toota, misjärel tegutseski ta mõned aastad teistes kirjutamisvaldkondades – alates pseudonüümitud pornoromaanidest kuni üsna heal tasemel populaarteaduslike (peamiselt ajaloo- ja arheoloogiaaineliste) raamatuteni.

Igatahes tegi toimetaja Pohl talle carte blanche-pakkumise, et kirjutagu Silverberg mida iganes tahes ja eeldusel, et see on hingega kirjutatud ulme, on Pohl kohustatud selle avaldama. Nii läkski ja Silverberg kirjutas juunis 1962 selle loo. Oma lihtsuses geniaalne idee ei ole tema enda oma, nimelt sai ta algtõuke Jorge Luis Borgese novellist «Paabeli loterii», mis algab sõnadega (eestikeelseid Borgese raamatuid pole paraku käepärast): «Like all men in Babylon I have been a proconsul; like all, a slave… During one lunar year, I have been declared invisible; I shrieked and was not heard, I stole my bread and was not decapitated.»

Kummalisel kombel nimetab ajakirjaulme ajaloo uurija Mike Ashley seda oma vastavasisulise kapitaalse uurimuse teises köites «Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970» (2005) «kompetentselt teostatud aga tähtsusetuks» tekstiks, ühel vähestest kordadest luban endale siis Ashley’ga mitte nõustuda: jutt on suurepärane.

2. The Pain Peddlers 4/5

«Valukaubitsejad» on klassikaline sotsiaalne fantastika. On võetud mingi ühiskonna väärnähtus, vähkkasvaja – antud juhul televisioon laiemalt ja tõsielusarjad konkreetsemalt – ning see siis kummaliste ja vaid ulmekeskkonnas võimalike absurdimaiguliste tulemusteni üle vindi keeratud.

Tulevikus saavad inimesed näiteks oma operatsiooni ootava lähedase opi teleõigused maha müüa produktsioonifirmale, tingimusel, et lõikusel ei kasutata narkoosi. Ja telefirma maksab siis kõik operatsioonikulud, kasutab oma kirurgi, hoolitseb kõigi opijärgsete kulude eest. Peaasi, et saaks oma saates näidata puhast, ehedat, naturalistlikku valu.

Jutt ei keerlegi niivõrd sellest probleemist tekkivate sotsiaalsete implikatsioonide ümber, seda võetakse kui mingit raha eest ikka juhtuvat enesestmõistetavust, kuivõrd inimliku viha ja kättemaksu ümber, mille üks selline saatediil ja operatsioon endaga kannatanu lähedastele ja saate produtsentidele kaasa toob. Klassikaline juhtum, kus jahimehest saab järsku jahisaak. Oma sellises teatavas hüsteerilisuses ja paranoilisuses sobib jutt pigem isegi 1950ndate ulmesse.

See novembris 1962 kirjutatud jutt on teine Pohli-Silverbergi avaldamiskokkuleppe alusel kirjutatud tekst, aga mulle see ei meeldi. Jutt on hästi ja leidlikult teostatud, aga teksti aines on minu jaoks surmavalt igav: teler, sarjad, produtsendid, haigla, eetiline konflikt, arstid, käsikiri, kes saab osa lõpuks surma? Ma ei vaata praktiliselt üldse töökohustustest vabal ajal televiisorit ja telesaateid laiemalt, mistõttu mingit äratundmishetke ei tekkinud, aines lihtsalt ei kõnetanud mind. Ulmejutte saab kirjutada palju põnevamatest asjadest.

Kuna olen täna heas tujus, siis panen loole hindeks «nelja».

3. Neighbor 5/5

Jaanuaris 1964 taas Galaxy ja Ifi toimetajale Frederik Pohlile kirjutatud lühijtt «Naaber» vastab üsna hästi minu maitsele. On üks planeet, kus elavad oma tipptasemel sõjatehnikaga varustatud kindluslossides omamoodi aristokraadid, kuna nende päralt on terve planeet, siis elavad nad üksteisest üsna kaugel, nende kindluste vahele mahub tükk tühja loodust. Aristokraadid valitsevad oma järeltulijaid ja majakondseid üsna keskaegses patriarhaalses vaimus.

Planeedil valitseb talv, maad katab ligi kümnemeetrine lumekiht ning ühe kindluse pealikule Michael Holtile ei anna juba aastakümneid rahu vana vihavaenlase Andrew McDermoti kindlus, mille viimane on ehitanud kiusu pärast Holti kindluse vaatevälja, kuigi ruumi oleks kõikjal mujalgi. Vaenlased on end aastate jooksul hambuni relvastanud ning valmis esimese provokatsiooni korral oma robotite armeesid ja tipptasemel sõjatehnikat vastase vastu käiku laskma.

Holt ootab kogu hingest McDermoti vähimatki provokatsiooni, et saaks oma vaenlase hävitada, ta on veendunud, et tema relvastus on vastase omast mäekõrguselt üle, aga uhkus keelab tal vaenust esimesena alustada. Kuni ühel hetkel teatab robotteener kontrollruumis vaenlase kindluse kiiskavaid metalltorne piidlevale Holtile, et temaga soovib ühendust saada McDermott isiklikult. Vana vaenlane pole temaga kunagi otse suhelnud…

Lõpuks Holt siiski vastab ning selgub, et tema vastane on murtud mees, tema suguvõsa on laiali jooksnud, ta on oma robotid ära saatnud ning on suremas ja soovib vaid ühte: et Holt tuleks talle tema lossi külla, et aidata tal…

Kuigi selles loos ei juhtu midagi pöörast, on siin ometi olemas põnev ja ulmeline setting, siin on huvitavad tegelased ja neid painav probleem. Loo lõpp on samuti kena. Kui Silverberg tahab, siis Silverberg oskab.

Selle jutu juurde käivas mälestuskillus leiab Silverberg, et parim ulmekirjanik on selline, kes tegeleb ulmega põhitöö kõrvalt. Kes kirjutab ulmet vaid siis, kui tal tõesti on midagi öelda, mitte selline, kes peab eluspüsimiseks päevast päeva vorpima kosmoseseiklusi. Selle sedastusega võib muidugi vaielda, aga teatud oludes oma tõetera selles leidub.

Igatahes on see jutt kirjutatud ajal, mil Silverberg luges oma põhitööks arheoloogiaalaste populaarteaduslike raamatute kirjutamist, mille jaoks materjali kogumine oli talle endale nauditav, mis saavutasid populaarsuse märksa laiemas auditooriumis kui autori varasem ulmelooming ning mis tõid ka märkimisväärselt rohkem sisse, kui ulmejutud oma valdkonna suhteliselt väikestes ajakirjades.

4. The Sixth Palace 3/5

Veebruaris 1964 kirjutatud «Kuues palee» on kummaline jutt, mida ma ei oska õieti kuidagi hinnata. Kuskil kaugel punase Valzari mingil planeedil on üks aardekamber, mida valvab ammukadunud tsivilisatsiooni ehitatud robot, kes tapab kõik sissesoovijad, kes ei mõista vastata roboti esitatud keerukatele küsimustele. Kaks aardekütti, Lipescu ja Bolzano, on varasematest ebaõnnestujatest tublisti õppinud ning varustatud suurepärase teadmistekoguga kavatsevad nad aardeni jõuda.

Esmalt läheneb robotvalvurile Lipescu, vastab ära terve müriaadi erinevaid keerukaid küsimusi matemaatika ja kümne muu teadusharu vallast, kuni lõpuks tapab robot ta täiesti õige vastuse peale! Bolzano on hämmingus, kuid otsustab siiski ka proovida…

Ei pea olema kirjandusteadlane, mõistmaks, et lugu on inspireerinud tänase briti ulme superstaari Alastair Reynoldsit kirjutama lühiromaani «Teemantkoerad». «Teemantkoerad» pole mu eriline lemmik, ja seda pole ka «Kuues palee». Esiteks ei õnnestu mulle kuidagi maha müüa ideed sellest, et mingit aaret või teadmistevaramut peaks valvama mehhanism, mis lubab kedagi väärisasjadele lähemale mingitele matemaatilistele probleemidele lahenduste teadmiste või mitteteadmiste järgi.

Teiseks «Kuuenda palee» hädaks on lahenduse teatav kergekaalulisus ja tugev absurdne iseloom, millest kõnelesin ka eelmise kogumiku mõne loo puhul. Sellised lõpud sobivad anekdoodile või valmile, aga vaevalt küll, et seiklusliku koega ulmejutule. Kokkuvõttes võib märkida, et jutt ei tekitanud minus mingeid aktiivseid vastumeelsuspuhanguid, aga ega ta minu jaoks õieti elama ka ei hakanud.

5. Flies 4/5

«Kärbsed» on kogumiku «Maa teine vari» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi tuntud. Kuldsed olendid (tulnukad) parandavad ära ja äratavad ellu kosmosekatastroofis hukkunud astronaudi Richard Cassiday ning saadavad ta tagasi Maale, kus ta hakkab aga käituma kummaliselt, otsides üles kõik oma endised lähedased ning hakkab neile koledal kombel haiget tegema. Nimelt on tulnukad taastanud ta ühe erandiga, nad on muutnud ta teadvust, enese väitel «teinud ta vastuvõtlikumaks kaasinimeste emotsioonidele»…

Lugu on hea, aga ei midagi pöörast. Ka jääb segaseks, miks Silverberg kirjutas Harlan Ellisoni šokeeriva ulme antoloogia «Ohtlikud visioonid» (1967) tarbeks just sellise üldse mitte väga ohtliku jutu. Analoog kärbsega, kellelt lapsed tiibu küljest rebivad ja nõelu sisse torgivad, on ju tabav, aga…

Igatahes meenutab Silverberg, et ühe antoloogia jaoks ühte Ellisoni juttu küsides hakkas viimane talle tüüpiliselt vinguma autorilepingu tingimuste üle, mispeale Silverbergil kihvatas ja ta pakkus Ellisonile välja, et koostagu too siis üks oma ulmeantoloogia. Viimane tegigi sõbra soovitust mööda ning oli paar nädalat hiljem, 18. oktoobril 1965 müünud oma antoloogiaidee maha suurkirjastusele Doubleday. Kohe hakkas Ellison oma kogumiku jaoks lugusid otsima ning kuuldes sõbralt raamatuplaanist kirjutas Silverberg novembris 1965 kohe valmis ka oma «ohtliku visiooni» – jutu «Kärbsed», mille Ellison kohe ka 88 dollari eest ära ostis.

Niimoodi väidab siis Silverberg, et just tema on 1960ndate kõige kuulsama ulmeantoloogia, rohkelt kordustrükke näinud (ja Silverbergile rahatšekke toonud) «Ohtlike visioonide» käivitaja.

6. Halfway House 3/5

Jaanuaris 1966 taas Frederik Pohlile kirjutatud «Maja poolel teel» on mu meelest üsna mittemidagiütlev jutuke. Franco Alfieri on üle-euroopalise konglomeraadi juht, geniaalne finantsinvestor ja lausa «maagilise puudutusega» firmajuht. Kõik, mis ta ette võtab, õnnestub, ta leiutab uusi lahendusi ettevõtluses, Alfieril on visiooni ja on haaret. Ning tal on ka kõrivähk, millesse mees on peatselt suremas.

Tulevikumaailmas on aga ühel kaugel tulnukate planeedil see haigus ravitav, opereeritav ning sinna Alfieri suundubki. Kuskil kosmoses on omalaadne jaotuspunkt, jutu pealkirjaks olev kosmosejaam, kus tulnukas Vuor peab n-ö. jumala ametit: tema peab langetama otsuseid, kes pääseb edasi soovitud kohta oma murele lahendust saama ja kes mitte.

Ta kuulab Alfieri mure ära ning kuidagi õnnestub ärimehel oma eksistentsi vajalikkus ja kasulikkus inimsoole tulnukale maha müüa. Ta pääseb edasi kaugesse maailma elupäästvale operatsioonile, kuid peab tasuks selle eest võtma järgnevaks viieks aastaks kohustuse asuda tööle sealsamas majas – ja nagu selgub pärast edukat operatsiooni, saab tema tööks senine tulnukas Vuori töö. Nüüd peab Alfieri viie aasta jooksul töötama jumalana ja otsustama, keda on maailmale vaja ja keda mitte, keda ootab ees lunastus ja pääsemine ning kes peab tagasi Maale pöörduma. Vastu oma paratamatule hukule ja hävingule.

Ja nii saabki Alfierist pikkadeks aastateks mees, kes peab langetama otsuseid inimsaatuste kohta… kuni ühel päeval seisab tema ees otsust ootamas üks ehitusmeister hinnerangi rassist – sellestsamast tsivilisatsioonist, kus tal kõrivähk välja raviti. Mehe mure ei paista aga olevat eriti kaalukas…

Minu meelest üpris hall ja igav jutt.

7. To the Dark Star 4/5

Aprillis 1966 kirjutatud «Tumeda tähe poole» on, nagu Silverberg uhkusega märgib, üks esimesi ulmetekste, mis käsitlevad mustade aukude temaatikat. Ja jutt on päris hea, nagu kõik eesti ulmehuvilisedki kogumiku «Maa teine vari» vahendusel veenduda on saanud.

Tumeda tähe surma ja mustaks auguks muutumist on vaatlema saadetud parimatest ekspertidest koosnev ekspeditsioon, kuhu kuuluvad maalane, mikrotsefaal Quendar IV-lt ja adapteeritud naine Maaga võrreldes kahekordse raskusjõuga Prooküoni süsteemist, keda Silverberg kirjeldab kui monoliitset lihaplokki. Seltskond tülitseb juba teel sündmuskohta ning tõeline konflikt puhkeb siis, kui on vaja leida kolmikust üks vabatahtlik, kes nõustuks suunduma eluohtlikule missioonile sureva tähe lähedusse…

Loomulikult on jutu sündmustikku käivitav probleemipüstitus läbinisti jama: sellisele ekspeditsioonile ei satuks mitte kuidagi säärane omavaheliseks koostööks ja suhtluseks võimetu trio, aga see on tolle perioodi ulmetekstidele tüüpiline, et igasuguseid kosmilisi uurimisretki kõlbaks nende läbimõelduse, psühholoogiliste ja sotsioloogiliste mõjurite arvestamise ning teadusliku ettevalmistusastme poolest võrrelda pigem rattamatkaga Kambjasse kui kasvõi lõbureisiga purjelaeval ümber maailma. Aga mis teha.

Need inimsuhted olid omas võtmes siiski leidlikud ja hoolimata sellest maakerasuurusest loogikaaugust see tekst mulle meeldib.

8. Passengers 3/5

Jaanuaris 1967 kirjutatud «Reisijaid» peab Silverberg ise esimeseks oma tõeliselt raskeks tekstiks. Ta meenutab, et eelmine, 1966. aasta tõi talle esimesed suured tunnustused (auhinnanominatsioonid, Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni presidendiks valimine), samuti oli see esimene aasta, mil ta oli täiega ja selgelt ulmes tagasi, ilmus palju uue loomeperioodi ja kvaliteedi kättejõudmisest märku andnud tekste jne.

Igatahes meenutab kirjanik, et pakkus lugu oma aja kõige raskemale toimetajale Damon Knightile, kes tollal oli just asunud koostama oma originaalantoloogiasarja Orbit. Knighti nõudmisel kirjutas Silverberg lugu neli korda ümber, ta ise rõhutab, et võinuks esimese variandi vabalt Frederik Pohlile maha müüa ja oma loominguga edasi minna, aga teksti müümine Knightile oli muutunud talle omaette kinnisideeks ja väljakutseks. Igatahes Orbiti 4. köites 1968. aastal jutt lõpuks ilmus ning tõi Silverbergile tolle esimese Nebula, mistõttu ei pannud kirjanik tagantjärele sugugi pahaks neid 5 erinevat versiooni loost, mis ta jaanuarist märtsini 1967 kirjutas.

«Reisijad» on Arvi Nikkarevi antoloogias «Aphra» ka eesti keeles kättesaadav, mistap võib sisu kohta öelda lühidalt vaid, et on maailm, kus tulnukad vallutavad lühikesteks ajavahemikeks inimeste teadvusi ning käituvad siis inimeste asemel selle aja jooksul, nagu neile pähe tuleb. Ühiskond on selliste järsku veidralt käituma hakkavate kaaskondanikega leppinud ja harjunud: peamiselt loodetakse, et see kuri juhus ennast uuesti ei tabaks.

Sellised mäluaugud tingivad olukordi, kus ühes voodis võivad järsku ärgata kaks võhivõõrast inimest, kes tulnukate valduses olles on teinud kurat teab mida… Miskipärast see lugu mulle eriti ei meeldi. Seda inimsuhete ja mäluaukude ja puuduva mineviku teemat on autor ise käsitlenud märksa paremini ja põhjalikumalt lühiromaanis «Mis juhtus siis, kui minevik taganes».

Ega ta pole halb lugu, aga ma eelistanuks sellisele skeemile-skeletile rohkem luudele kasvatatud liha. Praegu on selline kummaline puhta idee demonstratsioon, kus ümber minu meelest napib kirjanduslikku liha, vatti, mahtu. Mingeid ühisjooni võib leida ka varasema jutuga «Märgata nähtamatut», mis samuti räägib paariastaatusest ja ühiskonna suhtumisest, ning mis on siinarvustatavast palast märksa parem.

Aga minu mittemeeldivus on subjektiivset laadi, objektiivselt on vist tegu väga kõva jutuga.

9. Bride 91 2/5

Märtsis 1967 taas Fred Pohlile kirjutatud jutuke «Pruut 91» räägib maalaste ja tulnukate vahelistest intiimsuhetest. Nende 1962. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel Pohl avaldas selle, aga kõnealune tekst (ja laiemalt suund, kuhu Silverbergi ilukirjandus oli tol perioodil pöördumas) ei meeldinud talle üldse. Pohl kirjutas Silverbergile: «Palun, Bob, jäta see eksistentsialistlik lootusetus Sartre’ile ja Philip K. Dickile, see tüütab lugejad surnuks ja ei tööta eriti ka käesoleva toimetaja peal… 80% ulmekirjanikest kulutab 80% oma ajast seksist, homoseksist, interseksist kirjutamisele! Jeesus Kristus, Bob, milline raiskamine! Lugejate hinnangul on selline kirjandus tüütu ja üksluine rämps.»

Peab ütlema, et mis puutub juttu «Pruut 91», nõustun selle Frederik Pohli hinnanguga täiel määral. Lugu on täielik jamps. Kirja on see pandud sellises jantlikus võtmes ning räägib see sellest, kuidas üks maalane on sõlminud kuuekuulise abielulepingu ühe tulnuknaisega ja kuidas siis see naine püüab inimnaise stereotüüpset käitumist jäljendada, et oma mehele ikka korralik ja klassikaline abikaasa olla.

Täielik rämps. Nii kõrge hinde saab lugu, kuna sellel on siiski olemas täiesti jälgitav süžee.

10. Going Down Smooth 1/5

«Sujuvalt vee alla» on kirjutatud taas kord valmis kaanepildi järgi. Nimelt saatis Fred Pohl detsembris 1967 Silverbergile ajakirja Galaxy ühe värske kaanepildi, mis kujutas hiiglaslikku persikoopide süsteemi veest välja vaatamas, selle kõrval üsna väiksena tunduv pisut aurupungiliku olekuga sõjalaev. Silverberg tundis oma vana tegevuse (kaanepildi järgi loo kirjutamine) järele nostalgilist igatsust ja kirjutaski loo.

Nüüd tuleb aru saada, et pilt on tõeliselt suure potentsiaaliga ja võimaldaks väga vinge seiklusloo teha. Paraku on vahepeal 10 aastat mööda läinud ja see pole enam see Silverberg.

Kui ei oleks olemas Lauri Lukase arvustust Ulmekirjanduse BAASis, peaksin tunnistama, et ma ei saanud sellest 8-leheküljelisest teadvuse voolust mitte tuhkagi aru, aga pärast Lauri sisukokkuvõtte lugemist tuleb tunnistada, et vist miskit sellist oli jah. Probleem on selles, et jutt on erakordselt sellise suvalise ja mitte kaasa mõtlema kutsuva stiiliga paberile visatud, samas puudub tegevus, tegelased, jutustaja, korralik dialoog ja narratiiv. On mingi hämu.

Igatahes minu mõte läks lugemise ajal lootusetult uitama ning enamvähem kohe pärast jutu lõpetamist olin ma unustanud, millest see rääkis.

Võite kolm korda arvata, kas Frederik Pohlile see kirjanduslik ekskre… eksperiment meeldis või mitte. Aga noh, kaanepilt oli ju olemas ja tellitud lugu kah, mis kaanepildile tõesti mingil määral vastas. Aga milline raiskamine…

11. The Fangs of the Trees 5/5

Jutustus «Kui puud näitavad hambaid» on kogumiku «Maa teine vari» vahendusel eesti lugejale hästi tuntud. Mäletan, et kogumiku maakeelse ilmumise järel pidasin just seda teksti raamatu tuumakaimaks ning märkimisväärselt seda hinnangut pole olnud vaja revideerida. Ütleme vaid, et «Armunud Ishmael» on jätkuvalt pjedestaalil kohe selle kõrval ning aastatega on sinna autahvlile lisandunud  «Varjatud võimetest».

Zen Holbrook on ühel kaugel planeedil mahlapuudeplantaator, tal on külas vennatütar Naomi, kes on tema personifitseeritud mahlapuid (kes on veidrad lihaga toidetavad elusolendid) sügavalt armastama hakanud, kui ootamatult jõuab planeedile mahlapuudehaigus, mis sunnib Holbrooki osa oma istandusest hävitama.  Lugu on hästi lihtne, siin on väga leidlik aga üldse mitte keerukas emotsionaalne konflikt, fantastiline setting, tekst on hästi dünaamiline ja põnev, lisaks ka värvikas ja hoogne.

Silverberg meenutab, et see on esimene tekst, mille ta kirjutas pärast traagilist tulekahju. Nimelt ärkasid Silverbergid ühel 1968. aasta veebruariööl kell kolm oma New Yorgi majas selle peale, et maja põles. Silverberg ja ta abikaasa Barbara pääsesid majast eluga välja, aga kahjutuli hävitas suure osa puust hoonest, mida kirjanik väga armastas. Järgmised neliteist kuud kulusid remonditöödeks ja maja uuesti sisustamiseks, lisaks tabas kirjanikku närvivapustus.

Silverbergi sõnul vähenes ta kirjutamisproduktiivsus sellel perioodil katastroofiliselt ning ta meenutab, kui raske oli tal märtsis 1968 kirjutusmasina taga jutule keskenduda. Noh, toime hilisem suurmeister sellega tuli ning valmis üks tema 1960ndate õnnestunumaid saavutusi.

12. Ishmael in Love 5/5

Samuti märtsis 1968 kirjutatud «Armunud Ishmael» algab kuulsa ja kirjanduslikest allusioonidest tiine lausega «Kutsuge mind Ishmaeliks». Jutt räägib intelligentsetest delfiinidest, kes töötavad merebioloogide teenistuses St. Croix’s USA Neitsisaartel Gerard-Worzeli Merevee Efektiivkasutuse Jaamas. Loo minajutustaja, delfiin Ishmael on aga armunud jaama teadustöötajasse miss Lisabeth Calkinsisse.

Ei pea vist vastama küsimusele, kas saab sellisel armastusel olla mingitki perspektiivi. Emotsionaalne, dünaamiline ja ootamatu perspektiivi alt jutustatud lugu on üks minu absoluutseid lemmikuid kogumikust «Maa teine vari», mida ma pean jätkuvalt kirjaniku tugevaimaks originaalkogumikuks.

Lisaks delfiini õnnetule armuloole on siin ka põnevusloo liin: osa jaama töötajaid tahab inimeste-delfiinide koostööd lõpetada ja kavandab diversiooniakti, nad tõmbab aga haneks just minajutustaja, laiksilm-delfiin Ishmael.

Kirjanik meenutab, et sai jutu jaoks inspiratsiooni ajakirjas Science ilmunud delfiinide-alasest artiklist, viimased olid tollal teaduses trendikas uurimisteema. Silverbergil oli ajakirja Fantasy & Science Fiction toimetaja Edward L. Fermaniga tollal kokkulepe, et ta saadab talle looideede sünopsised ja kui need Fermanile meeldivad, kirjutab lood valmis, mille siis viimane on kohustatud avaldama. Igatahes unustas ta tulekahjujärgses vaimses hajaliolekus sisukokkuvõtte saatmata, aga Ferman ostis jutu ometi, tõsi, hiljem peale tulnud uued jutud lükkasid selle avaldamist ligi kaks aastat edasi.

13. Ringing the Changes 3/5

Silverberg meenutab, et kirjutas jutu «Kordused, väikeste variatsioonidega» palavikulise, katastroofilise ja poliitilisi mõrvu täis 1968. aasta suvel Anne McCaffrey tellimusel, kes pani kokku maagiast ja alkeemiast rääkivat originaalantoloogiat «Alchemy and Academe». Silverberg ei oleks Silverberg, kui ta ei mainiks, et tänu Perni loheratsurite sarjale maailmakuulsaks saanud McCaffrey nimele on antoloogia üle elanud mitmeid kordustrükke ning jäänud vähemalt 20 aastaks raamatulettidel saadavaks, mis on temale tähendanud regulaarseid rahatšekke kordustrükkide honorarisummaga.

Kuna alkeemia räägib asjade oleku muutusest, kirjutas Silverberg loo muutustest. Mingi hunnik teadvusi on mingi olulise edasikandumise huvides kehadest lahutatud ning nende tagasiühendamine õigete kehadega ei õnnestu. Osa teadvusi satub valedesse kehadesse ja neid proovitakse üha uuesti ja uuesti kehade vahel vahetada, et nad oma kodukehasse tagasi jõuaks.

Lugu vaatlebki ühe mehe tundeid ja arutlusi järjest valedesse kehadesse sattudes, neid inimesi uurides ning otsustades, et talle ikka ei meeldi see vale keha. Nimelt on võimalik teadvusel õigesse kehasse jõudes märku anda, et rohkem pole vaja vahetusprotsesse teha, et nüüd on korras. Niimoodi peategelane järjest rändab erinevate kehade vahel, kuni avastab end lõpuks mõttelt, et kas ta tahab oma originaalkehasse üldse tagasi?

Kehv jutt ei olnud, aga midagi erilist ka mitte.

14. Sundance 3/5

«Päikesetants» on Robert Silverbergi üks kuulsamaid ja tunnustatumaid lugusid. Seda on ka ohtralt taasavaldatud ja veel ohtramalt kiidetud. Ma saan kiituse ja kordustrükkide põhjusest ilusti aru ning mõistan loo objektiivset paatoslikku ja tehnilist väärtust, aga minust läks see tekst miskipärast mööda. Ei kõnetanud.

See septembris 1968 kirjutatud pala on ka üks põhjusi, miks «Armunud Ishmaeli» ilmumine ajakirjas Fantasy & Science Fiction pidevalt edasi lükkus. Võite aimata minu hämmingut. Igatahes saavutas tekst ilmumisjärgselt suure menu, jõudis Nebula auhinna finalistide sekka, aga Silverberg taandas ise teksti konkursilt, kuna ta kandideeris samas kategoorias juba jutuga «Reisijad», mida pidas lihtsamaks ja efektsemaks looks. Kalkuleering tasus ära, kirjanik ei pidanud iseendaga konkureerima ning viiski oma esimese Nebula auhinna koju.

Üsna segane ja unenäoline jutt räägib planeedist, kus grupp maalasi hävitab mittemõistusliku Sööjate eluvormi esindajaid, et saaks planeedile inimesi koloniseerida. Üks labiilse närvisüsteemiga töötaja hakkab aga segi pöörama ja talle hakkab tunduma, et ta hävitab mõistuslikke olendeid.

Indiaani juurtega tegelane hakkab nägema paralleele oma esivanemate hävitamisel 19. sajandi Metsikus Läänes ja oma praegusel tegevusel. Ta asub eluvormi uurima, talle hakkab tunduma, et need peavad mingit rituaalset päikesetantsu, antropoloogina hakkab ta nende keskel palju aega veetma ning tantsus osalema.

Ülejäänud grupi töötajad näevad seda käitumist aga vaid kui mastaapset vaimset kokkuvarisemist ja sassipööramist. Lugu on mitmekihiline, kohati pisut unenäoline ja on raske aru saada, mis on tõde ja mis näivreaalsus. Selline pisut philipkdickilik tekst, lisaks on see jutustatud mitmes erinevas isikus, mis loo jälgimist palju kergemaks ei tee. Kokkuvõte: tunnustan, aga isiklikult eriti ei meeldi.

15. How It Was When the Past Went Away 4/5

Novembris 1968 kirjutatud lühiromaan «Mis juhtus siis, kui minevik taganes» mulle omal ajal kogumikust «Maa teine vari» väga ei meeldinud. Nüüd värskelt üle loetuna hindan teksti märksa kõrgemalt. Silverberg meenutab, et kolis novembris 1968 tagasi oma remonditud majja, kus tööd tegelikult veel kuid jätkusid, aga ta vajas tagasi oma kabinetti, kirjutuslaua taha pääsemist ja justkui selle situatsiooni taastumise tänutäheks kirjutas valmis selle tuumaka teksti.

Lugu ilmus originaalantoloogias «Three for Tomorrow», mille ideena pakkus Arthur C. Clarke eessõnas välja teema tehnoloogilise arenguga korrelatsioonis süvenevast inimkonna haavatavusest. Sellest lugu räägibki. Keegi antisotsiaalne terrorist laseb San Francisco veevarustussüsteemi mäluhävitusnarkootikumi ning järgmisel päeval ärkavad kõik kraanivett joonud inimesed erineva pikkusega mälulüngaga: kes ei mäleta paari viimast kuud, kes pikemaid perioode oma elust.

Kuna mitte kõik inimesed linnas ei olnud aga kraanivee joojad, siis on ka kodanikke, kel mälu alles. Selline vägagi põnev sotsiaalse fantastika valda kuuluv mõtteeksperiment: on loodud huvitav probleem, situatsioon ja Silverberg asub siis näitama, mis erinevate inimestega sellises olukorras toimuma hakkab. Mis saab, kui abikaasad ei tunne üksteist hommikul voodis ärgates ära, mis saab, kui mitu kuud tagasi mehest lahutanud naine tuleb rahulikult tema korterisse, kuna ei mäleta lahkukolimist jne jne.

Loos pole midagi hüpererilist, aga ometi mulle meeldis.

16. After the Myths Went Home 3/5

«Pärast müütide lahkumist» on üsna keskpärane jutt. Silverberg meenutab, et Ed Ferman hakkas korjama lugusid ajakirja Fantasy & Science Fiction 20. aastapäeva tähistava juubelinumbri jaoks ning Silverberg kirjutas sinna selle pala, mille Ferman ka koheselt ostis, aga eri põhjustel puksisid hiljem laekunud teiste autorite paremad lood selle juubelinumbrist välja. Ma ei imesta.

Silverberg kirjutab, et oli fakti üle kaunis mossis, aga hiljem on siiski sattunud kõigisse järgmistesse juubelinumbritesse, mis tema pahameelt lahutas.

Kauges tulevikus kutsuvad üliarenenud inimesed, kes vahetavad soovi järgi oma kehasid jne, mingi masina abil välja erinevaid ajaloolisi isikuid: Napoleon osutub väga efektseks ja põnevaks persooniks, Winston Churchill on aga pettumus, kuna joob liiga palju.

Ajaloolistest isikutest tüdinuna otsustavad tuleviklased välja kutsuda mütoloogilisi tegelasi. Toimuvad uhked ettevalmistused, planeetidelt tuleb kaugeid külalisi etendust vaatama, ilm tehakse seks puhuks ilusaks, dekoreeritakse ümbrus. Ja siis hakataksegi pihta. Välja kutsutakse Aadam ja Eeva, sokujalgne Paan, terve ports Vana-Kreeka kangelasi: Hektor, Achilleus, Orpheus, Perseus, Odysseus jpt, lisaks Gilgameš, Baal, Krišna, Quetzalcoatl, taanlane Holger, Ptah, Thor, Nimrod, Set ja nii edasi.

Tuleviklased tüdivad aga kergelt ning välja asutakse kutsuma nooremaid jumalaid nagu teadusjumalad Newton, Einstein, Oppenheimer, Kopernik, Freud, aga ka emantsipatsioonijumal Abraham Lincoln, nooruse ja kevade jumal John F. Kennedy jne. Kennedy vaidleb vastu, et tema pole jumal ja mütoloogiline tegelane, vaid eksisteeris päriselt, aga tuleviklased kinnitavad, et temast sai müüt.

Lugu räägibki nagu müütidest ja vanadest jumalatest ja neist ärapööramisest ja iga ühiskonna vajadusest müütide ja jumaluste järele, aga kui te nüüd arvate, et see on üks lahe ja värvikas ja leidlik ja dünaamiline lugu, siis te eksite. Silverberg on selle kuidagi täiesti empaatiata ja ükskõikselt ja igavalt kirja pannud, ta loetleb sündmusi ja nimesid, mitte ei jutusta. Eks ta mingit teatavat iidset kreeka müüdistiili püüab järele aimata, aga miks sellist pala just sellises teostuses siia maailma tarvis oli, mina ei mõista.

17. The Pleasure of Their Company 5/5

Augustis 1969 kirjutatud «Rõõm nende seltskonnast» on üks «Ringing the Changes» kogumiku varemlugemata tekstidest meeldivamaid üllatusi. Just sellise ulmega seostub mul 1960ndate Silverberg (oma parimail hetkil).

Bradley Maailma nimelise planeedi president Thomas Voigtland põgeneb üksinda kosmoselaevas. Tema juhitud riigis toimus kindral McAllisteri juhitud hunta korraldatud riigipööre ning poleks Voigtland kiiremas korras põgenenud, oleks ta koheselt tapetud. Ta ei saanud kaasa võtta oma abikaasat, poega-tütart ega oma vana sõpra ja poliitilist mentorit, kuna nad kõik asusid parajasti planeedi eri piirkondades, ning nii on ta põgenenud üksinda.

Kosmoselaeva on ta kaasa võtnud varem valmisprogrammeeritud «Kuubid», n-ö. tehislikud kopeeritud teadvused nendest talle kallitest inimestest, lisaks portsu Kuupe erinevatest ajaloolistest suurkujudest (Ovidius, Shakespeare, Attila jne). Oma pikal teekonnal järgmise asustatud punktini lülitab siis Voigtland neid Kuupe üksteise järel sisse ja vestleb nendega, samuti saavad need omavahel vestelda.

Pikal teel hakkab Voigtlandi painama tema lähedaste tegelik saatus koduplaneedil, aga ta teab, et ei tohi sideseanssi aktiveerida, kuna muutub siis huntale nähtavaks ja ta püütaks kiiremate kosmoselaevadega kerge vaevaga kinni. Samuti hakkab teda südametunnistus piinama, et ta niimoodi argpükslikult pages, jättes lähedased inimesed partisanisõda pidama… Kuupidelt saab ta siiski kinnitust ja julgustust, et tegi õigesti, kuna nii on partisanidel tema näol olemas sümboolne juht, kelle nimel võidelda jne.

Voigtland usub seda, kuni ühel hetkel siiski loob sideseansi: tegelikkus on kohutav: pooled ta lähedastest on hukkunud ning tema poliitiline mentor ja partisanisõja juht nimetab teda pikema jututa reeturiks…

Väga lahe lugu! Nagu ka eelmise müütide loo puhul nii on ka siin näha Silverbergi huvi erinevate ajalooliste isikute ja nende virtuaalse uuestiloomise vastu, mis 1980ndail väljendus mitmes vägagi meisterlikus tekstis. Kiidan.

Silverberg on meenutanud, et 1960ndate lõpul, mil ta selle loo kirjutas, tundus, et ulmeajakirjad on väljasurev nähtus, neid oli järgi jäänud 5-6 ning üha enam hakkas uut ulmet ilmuma originaalantoloogiate sarjades nagu Orbit (koostaja Damon Knight), Universe (Terry Carr), New Dimensions (Silverberg ise), Quark (Samuel R. Delany), Nova (Harry Harrison) jt.

Sama kirjastus, mis oli 1950ndail andnud välja Larry T. Shaw toimetatud ajakirja Infinity, otsustas kaubamärgi originaalantoloogiasarjana tagasi tuua, seda võeti toimetama teenekas ulmefänn Bob Hoskins ning just selle sarja jaoks omaaegse Infinity-ajakirja teenekas kaasautor Silverberg selle loo kirjutaski.

18. We Know Who We Are 3/5

«Me teame, kes me oleme» on jutustatud sellises kummalises pisut tardunud stiilis, väga sobilikus postapokalüptilisse maailma, esimese paralleelina meenuski kohe sama kirjaniku «Öötiivad». Paraku pole septembris 1969 ajakirja Amazing Stories (mille regulaarne kaastööline Silverberg 1950ndail oli) uue toimetaja Ted White’i palvel kirjutatud lugu süžeelt sama kandev.

Hiilgav Linn elab oma tardunud elu keset kõrbe. Kõrgtehnoloogiline linn rahuldab kõik selle elanike vajadused, kes on huvitud sübariidid, nad ei tee midagi, lihtsalt vegeteerivad oma perfektses elus. Linn paikneb purpurkõrbes Järve, Kust Ei Tulda Tagasi ja Kaladeta Jõe vahel. Ühel päeval kohtab linna piiril jalutav noormees Skagg kõrbest tulevat neidu, kes tutvustab ennast Fa Sol La’na ja kes on tulnud Hiilgavasse Linna, et siseneda Teadmiste Masinasse.

Selline tabuks muudetud suur hoone linna keskel tõesti eksisteerib, aga elanikele on rangelt keelatud sinna siseneda, et see tegevus olla tapvate tagajärgedega. Ometi viib Skagg tüdruku linna keskväljakule ja vaatab õuduses, kuidas see Masinasse siseneb, ikka et uusi teadmisi ja kirgastumist kogeda. Ta ei julgenud tüdruku kutsetest hoolimata kaasa minna…

Juhtub veel üht-koma-teist, mille tulemusena lõpuks Skagg lahkub linnast ja asub rännakule, et õppida tundma uusi paiku. Linnaelanikud jäävad aga nagu mantrat kordama oma lauset: «Me teame, kes me oleme. Me teame, mida me tahame. Me oleme õnnelikud.» Aga kuidagi tuim ja kesisevõitu süžeega on see jutt. Fiiling on, aga sisu ei tule järgi.

19. Something Wild Is Loose 5/5

Jutustus «Midagi tundmatut eksleb vabana» ei meeldinud mulle omal ajal, 1990ndate alul üldse. See ilmus lühikeste ajavahedega eesti keeles suisa kolmes eri tõlkes, ujus nii öelda pidevalt silma alla ja tundus toona kole tüütu. Nüüd üle lugedes tundus tekst ootamatult värske ja mõnus.

See detsembris 1969 Ben Bova koostatud originaalantoloogiale «The Many Worlds of Science Fiction» kirjutatud tekst on pärit ajast, mil Silverberg oli jõudnud oma kirjandusliku karjääri tipptasemele: tema sulest ilmus sel ja järgnevail aastail 3-4 absoluutset tippromaani aastas, lisaks lühiproosat: viieteist aasta eest alustanud pulpautorist oli saanud tippkirjanik, üks oma põlvkonna silmapaistvamaid tipploojaid.

Oma kolme tõlke tõttu ei vaja ka «Midagi tundmatut eksleb vabana» ilmselt sisututvustust. Maaväline olend Vsiir satub kogemata Maale suunduva ruumilaeva pardale, ta püüab telepaatiliselt meeskonnaliikmetega nende unede ajal (sest ainult siis on see võimalik) ühendust võtta, kuid põhjustab sellega neis vaid luupainajaid. Maale jõudes suudab olend kohe üles leida kosmodroomi haigla ja jätkab seal üha fataalsemate tulemustega oma kontaktipüüdlusi… Õnneks on haigla neuropatoloogiaosakonna peaarst dr Peter Mookherji telepaat.

Ma ei oskagi täpselt öelda, mis mulle nüüd selle loo juures võrreldes varasema mittemeeldimisega oli meeldima hakanud, lihtsalt selline subjektiivne tunne.

20. The Reality Trip 5/5

Jaanuaris 1970 kirjutatud «Reaalsustripp» on kummaline jutt. Korraga traagiline, hüsteeriline, irooniline ja humoorikas. Ja tegu on looga, mis kõigi reeglite järgi mulle üldse meeldida ei tohiks.

Ühes hotellitoas elab mees nimega Knecht. Elab üksinda ja tagasitõmbunult. Tegelikult pole ta inimene, vaid krabilaadne tulnukas, kellele on selga tõmmatud kunstmaterjalist inimesekostüüm. Ta saadab oma koduplaneedile päevas kaks korda informatsiooni Maa kohta, kõike, mida ta märkab ja oluliseks peab. Ühel hetkel hakkab talle külge kleepuma sealsamas hotellis elav naisterahvas Elizabeth Cooke. Kõhn ja üldse mitte ilus, aga selle eest kohutavalt tüütu, hoolitsev, emalik, võltsemotsionaalne ja kõige krooniks kohutavalt kehv luulejata. Viimane on oluline, sest just ettekäändega oma luuletusi Knechtile ette lugeda ta tutvust sobitabki.

Varsti hakkab naine peale suruma intiimsemat suhet ja läbikäimist. Mees põikleb ja põikleb, aga miski ei aita ja lõpuks ronib ta naise ees oma kestast välja. Kõige krooniks see vaid ehmatab naist, aga pärast järelemõtlemist on ta nõus emotsionaalseks suhteks ka tulnukaga. Edasi avastab Knecht, et samas hotellis elab veel üks tema rassist tulnukas, kes temaga sarnast informaatoritööd teeb. Ta saab tolle nõusse, et nad seksuaalakti etendaksid ja siis justkui kogemata naisele vahele jääksid – kõik ikka tollest lahtisaamise nimel. Pole vist vaja öelda, et ei aita seegi, naine on hea meelega nõus kahe krabilaadse tulnuka suhtes kolmandaks osapooleks tulema…

Vot täpselt nii hullumeelne ja lõbus jutt see ongi. Süžee teeb veel paar uperpalli ning loo lõpus tuleb hoopis üles samaaegselt naljakas ja traagiline noot. Ehk siis kui Silverberg tahab, tulevad tal teistest liikidest ja seksuaalsuhetest rääkivad lood (lisaks käesolevale siis veel näiteks «Armunud Ishmael») väga hästi välja. Aga leidub ka täielikku oksendust («Pruut 91»).

Silverberg märgib, et valis selle loo oma parimate lugude sarja teise köite lõpulooks teadlikult: näitamaks, milliseks oli 15 aastaga arenenud see surmtõsist kosmosepulpi viljelenud ulmest vaimustunud nooruk. Ta oli jõudnud tippu: käes olid esimesed Hugo ja Nebula preemiad, ta oli pidanud SFWA presidendi ametit ning samal 1970. aastal oli ta Heidelbergis toimunud World Science Fiction Conventioni aukülaline.

Ees ootasid keskeakriis, ulme kirjutamisest viieks aastaks loobumine, abielulahutus ning kolimine nii armastatud sünnilinnast New Yorgist kontinendi teisele kaldale San Franciscosse, kus elab tänaseni. Nagu ta ise märgib, tuli sellest kriiside perioodist 1980. aastal välja juba hoopis teistsugune inimene ja kirjanik.

Read Full Post »