Tähesüsteemide isolatsioon kui galaktilise tsivilisatsiooni lõpp

John Scalzi. The Collapsing Empire. 333 lk. Tor. New York, 2017.

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud.

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad.

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem.

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu.

Sparthi (kodanikunimega Nicolas Bouvier) võrratu kaanepilt USA väljaandele.

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride – The Flow – abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.

Eeskujulikud hõimuvelled ungarlased on 21. märtsil käesoleval aastal ilmunud romaani juba ära tõlkida ja välja anda jõudnud. Mõistagi siis käsikirjast, mitte Google Translate’i abil 😉

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy‘s näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause… miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval suuteline on…

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Read Full Post »

Alex ja Chase jahivad kosmoseajastu koidiku reliikviaid

Jack McDevitt. Coming Home. 368 lk. Ace. New York, 2014.

Alex Benedicti sarja 7. romaan «Kojutulek» mõjub sellena tõesti. Ja ma ei mõtlegi siinkohal romaani sisu, kus reisitakse Maale ja otsitakse taga aastatuhandeid kadunuks peetud esimeste kosmosereisidega (20. sajandi Apollo Kuu-lennud jmt) seotud muinsusi, vaid vormi ja atmosfääri, miljööd, tunnetust.

Eelkõige on see kojutulek fännist lugeja jaoks. Tunnistan, et olen end sellesse sarja nii sisse lugenud, et olen minetanud ilmselt igasuguse objektiivse pilgu ja võime tsüklit kuidagi kriitiliselt hinnata. Näiteks McDevitti teise romaaniseeria, Priscilla Hutchinsi ehk nn. Akadeemia raamatute puhul ma seda ei taju: ilmselt on ka põhjuseks tõsiasi, et tolle tsükli peamised tegelased ei ole nii lahedad. Hutch ise ja kõik nood gregorymacallisterid ja teised lihtsalt ei ole sellised inimesed, keda endale sõbraks sooviks, kes tunduksid nii mõistlikud, lahedad, just sobiva huumorimeelega jne.

Alex Benedict ja Chase Kolpath on aga just täpselt sellised tegelased, kellega raamatulehekülgedel kohtudes on tunne, nagu oleks kaugelt reisilt tagasi lähedaste juurde koju jõudnud või siis parimate sõprade seltskonnas maandunud. Enesetunne ja tuju läheb kohe kuidagi heaks.

Sarja 7. köite puhul oleks ilmselt kaunis mõttetu hakata tutvustama tegelasi või selgitama, millega nad tegelevad, sest ega ma ei soovita ju kellelgi tsükliga selle raamatu vahendusel tutvust teha: see on ikka edasijõudnutele mõeldud delikatess ning esimeseks maitseprooviks tuleb huvilised suunata siiski sarja esimese romaani «A Talent for War» juurde, milles salapäraselt transdimensionaalsesse kosmosesse kadunuks jäänud luksuslik kosmiline kruiisilaev Capella koos Alexi onu Gabrieliga nüüd, 7. osas välja ilmub, nagu kõik 6. köite sisuga tuttavad lugejad kindlasti mäletavad.

Õigupoolest sarnaneb 7. köide 6. veel mitmeski mõttes. Pea täiesti identne on romaani ülesehitus: esimesed 100 lehekülge toimub kaunis aeglane ja sündmustevaene tegevuse käimatõmbamine, Benedicti romaanidele omast kosmilist õõva, aastasadu või -tuhandeid vanu saladusi ja varjamisi, kõike seda hakkab lugeja saama umbes 100. leheküljest ja siis juba korralikus tempos. Ja jällegi väga sarnaselt eelmisele köitele on siingi kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud tegevusliini vaheldumisi: kord keskendutakse Capella päästeoperatsioonidele (kruiisilaev väljub transdimensionaalsest ruumist ju vaid loetud tundideks, et siis jälle aastateks kaduda, katsu sa mõne tunni jooksul aga kosmoses kohe laevani jõuda ja sealt pealt tuhandeid inimesi evakueerida…), siis jälle ajavad Alex ja Chase kosmoseajastu koidiku reliikviate jälgi.

Ja kui Capella päästeoperatsioon on selle romaani tegevusliinidest see veidi vähem köitev – kuigi me kõik ju tahame näha, mis saab, kui enda arust 3-4 päeva ära olnud Gabriel Benedict jõuab tagasi koju, oma majja, milles on Alex juba 11 aastat oma antikvaariäri pidanud, pärides Capella kadumise järel onu varanduse -, siis kosmoseajastu koidiku arheloogiliste reliikviate otsinguretk Päikesesüsteemi ja Maale on selle köite tõeline maiuspala.

Lausa selline maiuspala, et sooviks, et McDevitt kirjutaks terve raamatu oma tulevikuajaloo Tumedatest sajanditest, mil 25.-32. sajandini toimus kaks suurt tsivilisatsiooni kollapsit, mis hävitasid suure osa kogu varasemast inimkonna kultuuripärandist. Need 10-20 lehekülge, millel McDevitt visandab oma tulevikuajaloo Tumedad sajandid – õieti selle, kuidas Alex ja Chase seda hämarat minevikku 10 000 aasta kauguses tulevikus uurivad ja rekonstrueerida püüavad – on tõesti muljetavaldavad ja läbiraputavad. Kuidas üksteise järel tabavad Maad alates 25. sajandist majanduslik kollaps, seejärel diktatuurirežiimide aeg, demokraatliku ühiskonna taastumine ning siis 31. sajandil interneti, personaalsete suhtlusseadmete, kõiksuguste kommuniktsioonivõrgustike, elektri ja üldse moodsa heaoluühiskonna kadumine, totaalne kliimakatastroof koos mandrite rannajoone olulise muutumisega ning uus ja veel sügavam krahh… Millise emotsionaalse sügavuse ja tavainimeste ängistuse atmosfääri McDevitt siin nappide ajalooraamatuist pärit lausetega luua suudab! Tahan veel!

Igatahes oli neil Tumedail sajandeilgi ennastohverdavaid inimesi, kes püüdsid varasema tsivilisatsiooni kultuuripärandit rüüstamiste ja vandaalitsemiste eest päästa. Olid inimesed, kes Floridast Kosmoseajaloo muuseumist kõik varase kosmoseajastu eksponaadid evakueerisid ja siis need kuhugi kindlasse kohta toimetasid… Ja just nende hindamatute antikvaarsete esemete (Apollo astronautide isiklikud esemed, kohvitassid, skafandrid jne) jälgi Alex Benedict selles köites ajabki. Ja nagu neis raamatuis ikka, on olemas mingi jõud, mis püüab teda iga hinna eest takistada, et ta mingil juhul neid jälgi mööda selle iidse aarde peidupaigani ei jõuaks. Tapmiskatsed, manipulatsioonid, ähvardused jmt on loomulikult omal kohal.

McDevitti romaanid ei ole tüüpilised moodsad telliskivi-paksused kosmoseooperid, kus lugeja ette laotatakse hoomamatult avarad maastikud ja panoraamid, lugematu hulk erinevaid maailmu, sadu tegelasi (kelle nimekiri kindlasti peab olema raamatu alguses või lõpus ära toodud), keerukaid süžeeliine, füüsikalisi mõtteeksperimente jmt. Ei, McDevitt kirjutab enam-vähem moodsasse kuube rüütatult täiesti vanaaegset kosmoseseiklust, 300-400 leheküljel on meil siiski 5-6 peamist karakterit, paarkümmend kõrvaltegelast ja mitte üle 2-3 süžeeliini. Midagi väga turvalist ja kodust on neis romaanides, leian ma ilma igasuguse objektiivsuse ja kriitikameeleta ning pööraselt õnnelikult, et saan enamvähem reaalajas kaasa elada Alex Benedicti uutele seiklustele. 🙂

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Elusad arheoloogilised leiud tuhandete aastate tagant

Read Full Post »

Charles Strossi Vürstkaupmehed kolmveerand sajandit varem

Ray Cummings. Phantoms of Reality. Ajakirjas: Astounding Stories of Super-Science, jaanuar 1930.

Raymond King Cummings (1887–1957) ehk kirjanikunimega Ray Cummings oli A. Merritti ja Murray Leinsteri kõrval populaarsemaid kahe maailmasõja vahelise perioodi ameerika pulpulme autoreid. Kokku ligi 750 lühemat proosapala avaldanud kirjanik debüteeris 1919. aastal ning oli ka selle jutu ilmumise aegu 1930. aastal oma kuulsuse tipus. Kirjutan temast mõned sõnad oma ajakirja Amazing Stories ajaloos Täheaja ajaveebis.

Pea lühiromaani mõõtu jutustuse «Reaalsuse viirastused» tegevus toimub 1929. aasta palavatel juunipäevadel New Yorgis, kus 25-aastast minajutustajast börsimaakler Charlie Wilsonit külastab ta ammune sõber, Bermudal teeniv sõjaväelane kapten Derek Mason. Derek jutustab Charlie’le, et on leiutanud aparaadi, mis tekitab selliseid vibratsioone, mis suudavad inimese transportida paralleelmaailma; sealsamas New Yorgi piirkonnas, Hudsoni jõe kaldail asub teine maailm, rüütlite, losside ja allasurutud põlluharijate kesk- või varauusaegne maailm, mille sotsiaalne olukord on parajasti plahvatusohtlik, revolutsiooni-eelne. Derek kutsub Charlie’t endale appi sinna maailma kuningriiki ja üht kaunist neidu päästma, revolutsioonikeerises võiksid mõlemad hukka saada.

Nagu üks moodne blogiarvustaja on Ameerikas muigvelsui tõdenud, nõretab lugu varjatud homoerootikast (pole kunagi Cummingsi tausta ses osas uurinud), üksikuna elav Charlie langeb konstantselt Dereki rüütelliku füüsise meelelistesse ja ilmselgelt armunud-ihaldavatesse kirjeldustesse, aga noh, 1929. aastale kohaselt see täpselt sellele tasemele jääbki. Ei teagi, kas autor sellest endale teadlikult aru andis, lugejad sellest aru said või mida arvasid, aga noh, tänapäeval on seda vägagi humoorikas lugeda.

Igatahes on Charlie nõus pikemalt mõtlemata oma igava maaklerielu juurest sõbrale appi rüütlimaailma päästma tõttama. Mehed lukustavad korteri, kus nad ennast Dereki aparaadiga paralleelmaailma vibreerima hakkavad ning Cummings kirjeldab elavalt Charlie kogemusi hetkel, kui tänapäeva korter tema ümber hajuma hakkab ning selle asemele keskaegne lossiruum tekib…

Võibolla polegi sisukirjeldusel siinkohal rohkem tähtsust: meie kangelased satuvad muidugi paleeintriigide keerisesse, selgub, et Derek on tegelikult pärit sealt keskaegsest maailmast, ta on ammukadunud õigusjärgne troonipärija, kelle asemel ebaõiglaselt valitseb praegune reaktsiooniline kuningas. Igatahes puhkevad revolutsioonisündmused ning ühel hetkel on Charlie’l vaja Derekile kõrgesse lossitorni appi tõtata, kuid tema teed sinna takistavad sõdurid. Mida teeb Charlie? Ta vibreerib ennast masina abil tagasi 1929. aasta New Yorki, möödub meie maailmas kohast, kus sõdurid valvet pidasid, ning vibreerib end uues kohas tagasi paralleelmaailma, et aidata sõpra ja päästa päev.

Ilmselt kõigil Charles Strossi Vürstkaupmeeste tsüklit lugenud ulmesõpradel on nüüdseks juba lai irve näol, nagu oli minul seda pala lugedes. Põhimõtteliselt on raske sarnasemat skeemi püsti panna: meie maailma New Yorgi hiliskeskaegne paralleelmaailm samas geograafilises piirkonnas, meie maailmast sinna tagasi sattuv kadunud pärija ning lõpuks kirsina tordil veel see maailmade vahel liikumise võime kasutamine takistustest möödumiseks…

Ma ei tea, kas Charles Stross on seda lugu kunagi lugenud, parem vist kui poleks. Igatahes just selliste avastuste, selliste tahumata kalliskivide leidmise nimel ma vana pulpi nii suure huviga loengi. Sellised leiud panevad sind mitmeidki kirjandustekste ja autoreid sügavalt ümber hindama, kellegi fantaasialendu uue pilguga vaatama ning mis peaasi – nentima, et see kõik on juba kunagi tehtud, see kõik on juba kunagi välja mõeldud (ja nii täpselt sarnaselt!). Sellised leiud panevad sind kõrgemalt hindama toda sõdadevahelise perioodi varast žanriulmet ning jahutama oma vaimustust moodsa ulme saavutuste üle.

Loomulikult on Charles Strossi versioon teostatud meisterlikumalt, nüansirikkamalt ja mitmeplaanilisemalt, tänapäevast atribuutikat kasutades  ja nii edasi ning teavata skemaatilisuse tõttu ma sellele loole hindeks koolipoisi «kolme» annangi. Kindlasti on Charles Stross way tugevam kirjanik, kui oli seda üsna puise jutustuslaadiga Ray Cummings, aga ideed… ideed, jah.

Read Full Post »

Hiidpõrnikate tsivilisatsioon Antarktika jääkilbi all

Victor Rousseau. The Beetle Horde. Ajakirjas Astounding Stories of Super-Science, jaanuar 1930 – veebruar 1930.

Victor Rousseau on 20. sajandi alguse ulmeajakirjade eelse pulpulme perioodi austajatele üsna tuntud nimi. Juudist isa ja prantslannast ema peres 1879. aastal Inglismaal sündinud Avigdor Rousseau Emanuel elas suure osa oma elust Ameerikas ja Kanadas ning kuigi ta ulmekarjäär kestis 1911. aastast kuni 1941. aastani, ilmusid tema tuntuimad ulmeromaanid siiski Munsey ajakirjades aastail 1916–1921. Kui 1920ndate keskel Weird Tales ja Amazing Stories olid alustanud spetsialiseerunud ulmeajakirjade traditsiooni, hakati mitmeid Rousseau tekste ulmeajakirjades taasavaldama ning kirjanik jätkas uute ulmetekstide avaldamist läbi kogu 1930ndate, ometi ei loeta neid enam ta tippude hulka, ka kirjaniku suurim kuulsus jäi perioodi 1915–1930. Mõnda kirjaniku tolle perioodi teksti tutvustan lühidalt oma ulmeajakirja Amazing Stories ajaloos Täheaja ajaveebis.

Mõtlesin siin millalgi, et loeks läbi legendaarse ameerika ulmeajakirja Astounding päris esimese numbri, 1930. aasta jaanuarinumbri, mis ilmus müüki detsembris 1929. Selle isegi ulmekirjanikuna tuntud Harry Batesi (mäletate ju küll juttu «Hüvasti, meister» (Farewell to the Master; 1940), kus tegutsesid Gnut ja Klaatu ja ajakirjanik Cliff Sutherland) toimetatud ajakirjanumbri avabki Victor Rousseau lühiromaan «Põrnikate hord».

«Põrnikate hord» jutustab kapten Stormi juhitud Lõunapooluse ekspeditsioonist aastal 1930, mille juurde naaseb lennukiga eelluuret tegemas käinud tandem, piloot Tommy Travers ja geoloog Jim Dodd. Nad on teinud pöörase avastuse: nimelt on Dodd leidnud inimese suuruse põrnika kitiinist kesta ning selle lennukis kaasa vedanud. Sõbrad lendavad uuesti välja, kuigi kõik märgid näitavad, et kisub polaartormiks. Nende lennuk satubki tormikeerisesse, saab kõvasti räsitud, kaotab juhitavuse ning langeb täpselt Lõunapooluse juures laiuvasse hiiglaslikku auku. Kui lennuk augu põhjas lõpuks maapinnaga kokkupuutel puruneb, avastavad mehed end parasvöötmega kliimaga maalt. Maalt, mis asub maakera sisemuses ja mida asustavad needsamad inimese-suurused hiiglaslikud põrnikad, kes karjatavad seal maa all neile alluvat nõrka inimeste rassi.

Üllatusena avastavad mehed, et seda põrnikate ühiskonda juhib eelmisel polaarekspeditsioonil kadunuks jäänud geoloog Bram, kes kasutab selleks oma välgumihkli tuld, mida põrnikad kardavad, ja ühe surnud põrnika kitiinist kesta, millest on endale põrnikat meenutava justkui «raudrüü» meisterdanud.

Peagi tekib meeste ja Brami vahel konflikt, viimane on maa all ilmselgelt aru kaotanud ja sonib midagi põrnikate hordi eesotsas maailma vallutamisest ja inimrassi orjastamisest, kuna põrnikad olla hulka perfektsemad olendid. Dodd ja Travers ning neid abistav Submundia (nagu maa-alust tsivilisatsiooni kutsutakse) inimrassist pärit tütarlaps Haidia otsustavad mööda keerulist ja hiiglaslikku koobastikku põgeneda…

Tegu on klassikalise pulpseiklusega par excellence, milles on ühendatud nn. kadunud maailma motiiv, täpsemalt selle õõnsa maa alaliik, hullu teadlase ja koletislike elukate süžeega ning on kummastav mõelda, kui palju sarnast on selles loos näiteks paar aastat hiljem valminud H. P. Lovecrafti «Hullumeelsuse mägedega» (lennukid, Antarktika-ekspeditsioon, maa-alune tsivilisatsioon, monstrumid). Samuti on üllatav, kui realistlikus ja kohati eneseirooniliseski võtmes Rousseau selle üdini jabura süžee on esitanud. Ja kõige üllatavam on, et see isegi töötab!

Sellest paralleelist ei maksa muidugi arvata, justkui olnuks Rousseau tekst tolles ajas ainuke teine Antarktika-jutt Lovecrafti kõrval, kaugeltki mitte. Antarktikas asuvad kadunud tsivilisatsioonid ja maapõues peituvad soodsama kliimaga iidsed inimasustused olid sajandi esimese poole pulpulmes vägagi levinud motiiviks ja tegevuskohaks.

Hinde langetasin «kolmele» peamiselt seetõttu, et loo teine osa Astoundingu 1930. aasta veebruarinumbris ei küündinud enam teose alguse tasemele. Meie kangelased jõuvad pärast dramaatilist jälitamist maa-alustes koobastes lõpuks tagasi maapinnale ja seda juba Austraalia kuskil keskosa tühermaal ning seal jätkub nende madin Brami juhitud põrnikate hordiga, mis on alustanud oma maailmavallutust. Lõpp kannatab kiirustamise all ning on üldse kuidagi magedalt lahendatud. Ilmselt oli ka tegevuspaiga vahetamine karmide Antarktika polaarväljade asemel Austraalia kuiva ja elutu kõrbemaastiku vastu suur viga.

Read Full Post »

Esimene lend Kuule

Robert A Heinlein. Destination Moon. Ajakirjas: Short Stories, september 1950.

Lühiromaan «Sihtpunkt Kuu» on üks kummaline tekst. See peaks olema samanimelise 1950. aasta filmi, mille stsenaariumi autorite seas oli samuti Heinlein, romaniseering, ometi on selle konkreetne sündmustik filmi omast siiski üksjagu erinev, ka tegelastel on (ühe erandiga) teised nimed. Tänapäeval filmide romaniseeringud päris sellised pole.

Ka on tekst kummaline, kuna ilmus ajakirjas Short Stories (Lühijutud), mis oli aastail 1890–1959 ilmunud pulpajakiri, kuid peamiselt seiklusjutte, vesterneid ja kriminulle avaldav ajakiri… nii et see Heinleini tekst on üks erandlikke SF-materjale, mis seal kunagi üldse ilmus.

Samuti on tekst kummaline, kuna käsitleb suhteliselt sama teemat, mida ka kirjaniku esimene noorsooromaan «Rakettlaev Galileo» (Rocket Ship Galileo; 1947) ja lühiromaan «Mees, kes müüs Kuu maha» (The Man Who Sold the Moon; 1950). Lausa sel määral, et sekundaarkirjanduses on levinud väited, nagu baseeruks film (osaliselt) neil teostel. Olemata lugenud «Galileod», kuid tuttav sisukirjeldusega, ning olles lugenud «Meest, kes müüs Kuu maha», ei saa selle väitega nõustuda. Pigem on siis nii, et filmis (ja filmiga paralleelselt sündinud samanimelises, siinarvustatavas lühiromaanis) on kasutatud nois tekstides esinenud motiive ja teemasid, aga «baseerumiseks» tundub ikka, et ebapiisavalt vähe.

Heinleinid Kuul ehk siis filmi võtteplatsil.

Lugu algab sellega, et Mojave kõrbes ehitatakse kuuraketti, mis saab nimeks Luna. Esimest raketti, mis viiks inimesed Kuule. Paraku ei saa see lendamisluba, õieti on selle testidki pooleli. Ameerika Ühendriikide valitsus tahab selle aatomimootoriga raketi edasised katsetud üle viia mõnele eraldatud Vaikse ookeani saarele, kuid kuulennuga seotud mehed arvavad, et valitsus tahab vaid üritusele kaikaid kodaraisse loopida ning lendu määramatusse tulevikku edasi lükata. Raketistardi järjekordse harjutuse kattevarjus otsustavad mehed siiski tegelikult startida…

Doktor Robert Corley, kontradmiral «Red» Bowles ning Barnes Aircrafi juht Jim Barnes arutavad kõik kiirustades läbi ning peavad viimasel hetkel neljanda mehe ekspeditsioonil asendama, kuna see satub pimesoolepõletikuga haiglasse. Igatahes õnnestub nende start loetud minutid enne kohtumääruse kohale jõudmist, mis kõik katsetused keelustab. Meie vaprad kosmose-kolumbused on teel Kuule, sinna jõutakse ka kohale, arutatakse võimalike maandumistehnikate üle ning lõpuks õnnestub rakett napilt ohutult ja ühes tükis ka Kuu pinnale tuua.

Nalja saab kah. Kui üks tegelane, kelle kodus parajasti reisidetaile arutatakse, tunnistab üles, et rääkis salajasest ettevõtmisest ka oma naisele, ei tule kellelgi tegelasist pähe kutsuda naist teisest toast või ülakorruselt kohale ning paluda tal sellest sõbrannadele mitte rääkida. Ei, admiral lihtsalt helistab oma staapi ja annab käsu see maja telefonivõrgust välja lülitada. Samas aga muutuvad need Heinleini meestegelased teekonnal Kuule kosmoseraketis ise parajateks «beata kanadeks», vaidlevad emotsioonide pinnalt, käituvad irratsionaalselt ja üdini tüütavalt, langetavad kahtlase väärtusega otsuseid – see tundus korraga ääretult ebausutav ja jama ning samuti võttis maha üksjagu lugejas nende meeste suhtes tekkinud respekti.

Chesley Bonestelli kuulus kuurakett.

Seoses ÜROs Nõukogude Liidu ja USA vahel toimuvate kisklemistega ja Külma sõja puhkemise tõttu on admiral Bowlesi meelest vaja kiiresti Maale teada anda, et Kuule on jõudnud ameeriklased ja selle enda omaks kuulutanud. Paraku ei õnnestu aga raadiosignaali saatmine Maale, kuna rakett on maandunud nii kehvasti, et täpselt jääb miski mäeahelik Maa nähtava trajektoori ja raketi vahele. Õige pea tehakse teinegi rahutuks tegev avastus – kaugel Kuu pinnal silmatakse mingeid ehitisi ning pole võimalik aru saada, kas need on sinna jätnud miljonite aastate eest marslased või mis iganes tulnukad, või näiteks venelased, kes äkki on ka salaja Kuule jõudnud…. Vaja on kindlasti tagasi Maale jõuda, pole aga kindel, kas rakett startimisvõimeline on: maha jäetakse kõik vähegi ebavajalik, lõpuks on admiral Bowles nõus isegi maha jääma, et vaid laeva massi kergendada ja viia koju sõjaväeluurele teade kummalistest objektidest Kuu pinnal…

Esimest korda ilmus see ajakirjaveergudel avaldatud tekst raamatukaante vahel Leo Marguliesi koostatud antoloogias «Three Times Infinity» aastal 1958, kust ka mina seda lugesin. Heinleini autorikogudes hakati lühiromaani avaldama alles paar aastakümmet hiljem, kui kogu Heinleini tuntud lühiproosa oli kokku kogutud ja ära avaldatud ning oldi jõutud elava klassiku ja suurmeistri nooruspõlve vähetuntud ja kummaliste tekstide avaldamiseni. Kindlasti pole tegu igava looga, lugu arenes kiiresti, nagu Heinleini tolle perioodi tekstid üldse, aga mingit sügavamat karakteriseeringut või ideed siit paraku otsida ei maksa. Jutt meestest, kes erinevail põhjustel tahavad olla esmaavastajad.

Kes soovib ära vaadata samanimelise filmi, siis saab seda teha siit, Youtube’is on linateos kenasti olemas. See George Pali (1960. aasta võrratu  «Ajamasin»!) toodetud film väärib tähelepanu peamiselt kui esimene Hollywoodis tehtud suur kosmosereisi-film, teaduslik-fantastiline film. Omaette kunstiteosena ta tänapäeval erilist naudingut vaevalt kellelegi pakkuda suudab. Igatahes noppis film eriefektide Oscari ning tänapäeval tagantjärele antud Retro-Hugo auhinna. Oluline on märkida, et dekoratsioonide ja kosmiliste maastike osas andis filmi oma panuse kuulus ulmekunstnik Chesley Bonestell.

Read Full Post »

Elusad arheoloogilised leiud tuhandete aastate tagant

Jack McDevitt. Firebird. 357 lk. Ace. New York, 2011.

Mul on ääretult hea meel, et õnnestub jälle oma lemmikkirjaniku lemmiksarja uut osa eesti keeles esimesena arvustada, hoolimata tõsiasjust, et raamat meiegi kaubandusvõrgus juba nädalaid täiesti saadaval on ning et mina, kes ma selle ju kohe ilmumisjärgselt ostsin, täiesti maha käinud arvustajana alles nüüd teose lugemiseni jõudsin. Õieti võtsin ma pärast kosmosearheoloog Alex Benedicti 5. seiklust «Echo» (ohtrate muude lugemiste sekka) ette Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi tsükli 2. ja 3. osa, ehk romaanid «Deepsix» ja «Chindi», aga need edenesid Benedicti-sarja raamatutega võrreldes kuidagi laisalt ja pikkade pausidega ning pealegi tekkis hirm, et keegi «Firebirdi» enne mind tutvustama jõuab. Mõeldud-tehtud. Raamat sai poole «Chindi» pealt riiulist välja tõstetud, et veenduda, kas viga on minus, McDevittis või Priscilla Hutchinsi sarjas, ning… kahe õhtuga läbi töötatud. Õnneks ei olnud viga minus ega Jack McDevittis.

Kosmiliste muinsuste otsija ja vahendustasu eest kollektsionääridele edasimüüja Alex Benedict, meedias tuntud ka kui «hauaröövel», ja tema palgaline piloot Chase Kolpath ajavad seekord salapäraselt kadunuks jäänud füüsiku dr Christopher Robini jälgi, kelle kinnisideeks olid paralleelmaailmad. Tollases tulevikumaailmas on nimelt üsna levinud ja tihti dokumenteeritud juhtumid, kus kosmoses, kas laevadel või orbitaaljaamades, märgatakse aegajalt ennast mitte identifitseerivaid kummalisi ja justkui täiesti võõra disainiga kosmoselaevu, mis ilmumise järel suhteliselt kiiresti kaovad. Laevad ei kao aga nagu harilikud hüperruumi hüppele minevad laevad – silmapilguga, vaid hääbuvad-haihtuvad mõne minuti jooksul justkui vaatleja pilgu all läbipaistvaks muutudes…

Sellest järeldaski dr Robin, et tegu on paralleelmaailmadest korraks mingi ruumifüüsikalise anomaalia tõttu meie reaalsusse sattunud kosmosealustega. Loomulikult pilkasid ja naeruvääristasid kõik eluajal füüsikut selle ulmeliste teooriate pärast. Igatahes jäi Christopher Robin ühel õhtul kosmoselennult koju naastes oma maja ees koos kohvritega kadunuks. Ta väljus koos pagasiga hõljukist, kuid koduukseni ei jõudnudki. Mees justkui haihtus õhku. Nüüd, kuus aastat hiljem, pakub Robini surnud abikaasa õde oma õemehe kraami Benedicti firmale edasimüümiseks. Ning Alex ja Chase sukelduvad füüsikadoktori kadumise ja paralleelmaailmade müsteeriumisse.

Nagu ikka hakkavad Alex Benedict ja Chase Kolpath uurima kaduma läinud teadlase viimaste elukuude reise ja tegemisi, koguma andmeid tema uurimistöö kohta ning otsima kontakti ta tuttavate, kolleegide ja nende laste, pärijate, lähedastega. Õige pea ilmneb, et dr Robin on enne surma ostnud hulga suhteliselt vanaraua tasemel kosmosesüstikuid ning asunud nendega avakosmoses eksperimenteerima. Justkui püüdes neid kuhugi saata… Viie laeva kered on alles, tuvastatavad, ühest, viimasest nimega Firebird, pole aga kuskil jälgegi… Pole kuskil meie maailmas siis.

Oma uurimistöö käigus põrkuvad Benedict ja Kolpath nagu ikka valitsus- ja armeeringkondade salastamismaaniale, selgub, et ühes kosmosejaamas koostatud kunagi üht neist haihtuvatest laevadest kirjeldav raport on muudetud. Kosmosejaama töötajad, kes seejärel närvivapustusega töölt lahkusid, nägid tegelikkuses tolle viirastuslaeva illuminaatoritest üsna selgelt seal kaptenisillal toimuvat. Nimelt tagus seal üks naisterahvas hüsteeriliselt vastu klaasi ja püüdis justkui kosmosejaama töötajate tähelepanu äratada…

See on Benedicti-sarja kontekstis ülesehituselt ja teostuselt üks kummalisemaid ja mitte kõige tugevamaid episoode. Nii et kirjaniku-skaalal oleks hindeks tegelikult tugev «4+», BAASi-skaalal loomulikult täiesti vaieldamatu «5». Igatahes algab see 350-leheküljeline lugu kole aeglaselt, justkirjeldatud salapärase ja traagilise avastuseni jõuavad peategelased alles 100. leheküljeks, enne seda on ainus sündmustikku koos hoidev müsteerium dr Robini kadumine, kuigi ka selle kohta arvab enamik realistlikult mõtlevaid kaasaegseid, et ju ta oli švipsis ja kukkus koos oma kompsudega lihtsalt üle kodumaja tagahoovis oleva rinnatise jõkke, mis laiba seejärel merre kandis.

Kummaline kompositsioon jätkub, sest süžee edasiarendamiseks vajaliku mõistatuse lahenduse leidmiseks viib McDevitt meie kangelased romaani keskmiseks kolmandikuks Villanueva nimelisse hüljatud maailma – mis ongi õieti teose põnevaim osa. Villanueva on kummaline planeet, ühest küljest on see üks harvu juhtumeid, mil kosmoses leiti täiesti Maa-tüüpi kliima ja loodusega paradiislik maailm, teisalt oli planeedi avastamise ajal juba teada, et paari sajandi pärast läbib vastav tähesüsteem ühe külma kosmilise tolmupilve, mis muudab inimelu planeedil võimatuks. Sellest hoolimata planeet koloniseeriti, kuna tulevase katastroofini jäi aega veel sajandeid. Ja koloniseeriti peamiselt erinevate kristlike usugruppide poolt. Katastroof aga jõudis ühel hetkel kätte ning miskipärast ei olnud enne seda keegi miljonitest asukatest eriti lahkuda soovinud. Osa inimesi õnnestus tolmupilve sisenenud tähesüsteemi planeedilt päästa, väga paljud aga hukkusid. Lahkudes unustati aga elekter välja lülitada, kui kujundlikult väljenduda. Kõik teenindusrobotid, arvutisüsteemid jmt jäid käima. Ning läksid lolliks, mis tähendas, et kui planeet paar sajandit hiljem tolmupilvest väljus, ei saanud seda enam uuesti koloniseerida, kuna maa peal oli lahti läinud täielik põrgu. Lühidalt võiks öelda, et Bradbury «Kord tulevad soojad vihmad» ja Silverbergi «Raudse kantsleri» laadis isetöötavad kodurobotid ja -arvutid, aga ainult täielikus «Terminaatori» võtmes. Planeet on Benedicti ajaks (mitu millenniumit hiljem) kuulus kui ennast ise täiustavate robotite ja arvutite hullumeelne ja inimtühi maailm, kuhu need kedagi ligi ei lase. Kõik Villanuevale seiklema või uurima läinud ekspeditsioonid on hävitatud. Dr Robini ja tema otsingute jäljerada viib aga Benedicti-Kolpathi tandemi just sinna kuskilt keskarvutist juhitavate robotisüsteemide hüsteerilisele mänguväljakule…

Ei salga, et see oli minu jaoks romaani huvitavaim liin, mitte teose kolmandas kolmandikus jätkuv ja küllaltki põneva lahenduse saav viirastuslaevade otsimine ja leidmine ning sealt pealt inimeste päästmine. Just see Villanueva isetäiustuvate tehisintellektide maailm oleks võinud kujuneda romaani keskseks teemaks, praegu jääb ta kuidagi õhku ja haakub pealiiniga vaid autori kaunis vägivaldsel tahtel, kunstlikult noh. Igatahes toob just selles Villanueva-liinis McDevitt loosse omapoolse versiooni sellest igavesest vaidlusest, mis hetkel tekib tehisintellekt, mis hetkest saab tehisintellekti vaadelda iseseisvana ning mis hetkest võiks tehisintellekti võtta inimesega võrdsena. Ja seda siin romaanis just ühiskondlik-sotsiaalses ja emotsionaalses mõttes, mitte masina tarkuse ja arvutusvõime poolest, kus meist, inimestest ju niiehknaa konkurenti pole.

Igatahes puhkeb Benedicti maailmas tema pöörase seikluse ja ülinapi pääsemise järel Villanuevalt suur arutelu ja torm seeüle, kas tehisintellekti võiks pidada inimesega sotsiaalselt võrdseks ja emotsionaalseks olendiks. Eks autor viitab siin muigega ja läbi lillede neegriküsimusele, paralleele leidub rohkelt, kogu selle ajaloolises arengus ja emantsipatsioonis, alates USA kodusõja aegseist vihastest vaidlustest, kas neeger väärib inimesega võrdseid õigusi, kuni 1960ndate mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel peetud võitluseni välja.

Ühesõnaga. Benedict ja Kolpath on pärast oma imelist pääsemist Villanueva mõrtsukrobotite küüsist valmis planeedi orbiidilt lahkuma, kui saavad palve kelleltki Charlie’lt maa pealt, kes on beeta – nii kutsuvad sealse maailma tehisintellektid ennast ise, ning kes palub härdalt ja dramaatiliselt enda päästmist sealt planeedilt, kuna 1) kardab, et üks hulluks läinud beeta, mis neid robotsüsteeme juhib ja arendab, võib ta lähiajal hävitada ning 2) kuna on end kõik need kohutavalt pikad sajandid seal planeedil kole üksikuna tundnud. Kuigi Charlie visualiseerib ennast alul hologrammi kujul 20-aastase meeldiva noormehena, ei tee ta mingit saladust, et on tegelikult üks paarikümne sentimeetri suurune karp ühe Villanueva linna ühe koolihoone klassitoas, umbes seitse tuhat aastat vana karp, kelle töö enne katastroofi oli koolilaste õpetamine.

Meenutuseks varasematest romaanidest, et Benedicti maailmas on igasse majapidamisesse, kosmoselaeva jm installitud oma TI, kes siis majapidamist/laeva juhtimist haldab, tsivilisatsiooni kõigi infopankadega ühenduses on jne, ehk siis üks arvutisüsteem ja tarkvara, aga teisalt sellise ülemteenri rolli omandanud ja igas kodus nime saanud ning personifitseeritud üksus, kellega suheldakse täiesti vabalt, kellele usaldatakse oma saladusi, kes on programmeeritud olema oma suhtluses täiesti inimlik ja empaatiline, eksisteerima vajadusel inimholona, aga et on siis lõppeks ikka tegu emotsioonitu masinaga või mitte…?

Benedicti ja Kolpathi ees ongi dilemma: kas minna uuesti oma eluga riskides planeedile päästma ühte arvutit, kes/mis seda härdalt palub. Ei ole ilmselt suur spoiler, kui ütlen ära, et romaani lõpus saab Benedictist suur beetade õiguste eest võitleja 🙂 Õieti veenab teda selleks Charlie enda käitumine ja hiljem ka teiste beetade (nagu neid hakatakse üha enam solvava tehisintellekti asemel kutsuma)… Sest ilmneb, et Charlie on nende üksildaste aastatuhandete jooksul muutunud kohati neurootiliseks… ilmneb, et emaatiliseks programmeeritud beetad majapidamistes, kosmosesüstikutes jm ongi tegelikult empaatiliseks muutunud, nende teadvus pole enam pelgalt programmeeritud olema emotsioonivõimeline, vaid neil ongi tekkinud omaenda sõltumatud emotsioonid.

Aga nagu juba öeldud: et ma Villanuevast ja beetadest nii pikalt lobisesin, ei tohiks tegelikult kellegi lugemiselamust rikkuda, kuna see meisterlikult esitatud teema ja süžeeliin on romaanis kõrvaline, taustal asuv. Miskipärast. Aga leidlik, meisterlik ja põnev ehk siis igati mcdevittilik on ka romaani põhiliini, viirastuslaevade probleemi lahendus, mis meenutab juba rohkem sarja varasemate osade kosmilisi saladusi, olgu siis Salad Afari maailma hävimine, koloonialaeva Seeker kadumine, inimtühjana leitud Polarise süstiku lugu või Echo-planeedi hüljatud tsivilisatsiooni varemed.

Lõeptuseks polegi muud öelda, kui et loeme nüüd edasi Akadeemia-romaane ning ootame 2014. aasta sügist, mil peaks ilmuma 7. romaan Benedicti sarjast esialgse pealkirjaga «Coming Home». Ahjaa, sattusin hiljuti lugema kriitiku ja entsüklopedisti John Clute’i hinnangut McDevitti kohta: «the most adult of all writers of adventure sf».

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Read Full Post »

Asimovi galaktikaimpeerium revisited

John Brunner. Interstellar Empire. 256 lk. DAW. New York, 1976.

Galaktikaimpeeriumi langus, telepaatia abil kuningriike valitsevad mutandid ning keisririigi viimaste pärijate kisklemine feodaliseerunud impeeriumi varemetel – kui see pole Asimovi Asumi-ajastu esimese 1000 aasta kirjeldus, siis mis on? eksole. Ärge saage valesti aru, see on väga lahe. Milline ulmefänn poleks lapsest peale otsinud, et kus võiks veel olla midagi kergeltki sarnast Asimovi galaktikaimpeeriumi languse ja Asumi tõusu kirjeldustele. Noh, ega neid õrnaltki sarnaseid lugusid väga palju polegi. Tänapäevasest ulmest ei leia neid õieti üldse.

Asimovi enda hilised Asumi-romaanid 1980ndatest, mis Hari Seldoni ja teda ümbritsevate robotite surmigavaid seiklusi kaardistasid, sellised ju polnud; Benfordi, Beari, Brini Teise Asumi triloogia, millest Benford omadega hoopis rappa läks, Bear ja Brin täiesti aktsepteeritava, kuid siiski oma raja valisid, selline kah polnud. Enam-vähem annab moodsast ulmest sarnase fiilingu ja atmosfääri kätte Donald Kingsbury romaan «Psychohistorical Crisis», aga sellest põhjalikumalt mõni teine kord. Paratamatu tõsiasi on, et sääraseid galaktikaimpeeriumi-lugusid ja eriti just üle-galaktikalise impeeriumi lagunemise perioodi kujutavaid tekste, selliseid Rooma impeeriumi languse ja «pimeda keskaja» kosmosesse ülekandmisi leiabki ulmest kaunis vähe. Neid 1940–1960ndate angloameerika ulmes pisut küll on, aga vähe.

Sedasorti tekste on kavas lähimail aastail pisut süsteemsemalt tutvustama hakata, eks vaatame, mis sellest välja tuleb. Selle plaani alustamiseks sobib igatahes John Brunneri kogumik «Tähtedevaheline impeerium» väga hästi. Nagu järgnevalt näha, on Brunneri kogumikul palju üsna konkreetseid ühisjooni Asimovi Asumi-juttude tsükliga: laguneva riiklusega ja tehnoloogia arengult alla käivas galaktikas on teadmiste säilitamiseks rajatud ühele ääremaailma planeedile omamoodi ordu või ülikool; üks maailm on langenud inimeste üle telepaatilist võimu omava veidra kultuse preestrite ikke alla; galaktika äärealadele saadetakse keskmaailmadest välja mutante-telepaate ning keegi õieti ei tea, mida nad seal teinud on ja kuidas aastasadu elanud…

Kuigi Brunneri jututsükkel pole ilmselt sündinud nii läbimõeldult kui Asimovi oma, on siingi näha meeldivalt läbimõeldud maailma: 12 aasta jooksul (mitte kronoloogilises järjekorras) valminud kolm teksti kujutavad galaktikaimpeeriumi erinevaid perioode: kui sarja esimeses loos on Galaktika keskmes impeerium oma keskusega Argusel veel täies elujõus alles, vaid ääremaad hakkavad ära langema (Asconelil pääsevad võimule telepaadid), siis sarja keskmises osas, mille tegevus toimub ilmselt mõni sajand või rohkemgi hiljem, näeme juba ühte separatistlikku planeeti, impeeriumist pole nagu enam midagi kuulda ja see planeet peab üksi rinda pistma teda vallutada sooviva piraatide laevastikuga.

Sarja esimesena kirjutatud kuid kronoloogiliselt viimane osa näitab meile aga juba omaaegse impeeriumi keskplaneeti Argust, mis on sisuliselt langenud tagasi feodaalseks-keskaegseks kuningriigiks, milles veel üksikud tehnikavidinad võlukunsti kõrval figureerivad.

Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Üldiselt hästi läbi mõeldud ja kenasti teostatud maailm ja tekstitsükkel. Loomulikult ei ole ta intellektuaalselt päris Asumi-sarjaga võrreldav, aga siin tuleb ka aru saada paratamatustest: Asumi kontseptsiooni aitas Asimovil 1940ndail luua ja oli selle avaldamise peamiseks initsiaatoriks kuldajastu arhitekt ja suurim ajakirjatoimetaja John W. Campbell, Brunner lõi oma teosed siiski järgmisel kümnendil, kui suur osa ulmekirjandust teatavas mõttes alla käima hakkas, nii et seiklusulme langes kehvemale tasemele kui ta oli olnud 1930ndail aastail. Samuti polnud Brunneril selja taga ühtki toetavat suure võimuga toimetajat, ta pidi peamiselt oma igakuist rahakotiseisu vaatama ning sellest johtuvalt kergemat seiklusulmet kirjutama ja kirjutama ja kirjutama. Ning selles valguses on kõnealuses kogumikus täiesti arvestatav annus intellektuaalsust ja läbimõeldust sees.

Pisut kahju on mul vaid sellest, et kohast, kuhu Brunner lõpuks, ehk siis aastal 1965 välja jõudis (esimese romaani lõpp ja impeeriumi reaalse kokkuvarisemise algus), ta hiljem enam edasi ei läinud – just see mutantidega asustatud perifeeria uurima hakkamine ja omavaheline interaktsioon oleks olnud üsna huvitav. Paraku kaotas Brunner 60ndate keskel suurema huvi sellise seiklusulme vastu ning asus sügavalt sotsiaalse ja psühholoogilise fantastika põldu kündma, millest varasemaga võrreldavat lugemisrõõmu on paraku juba raske leida.

1. The Altar on Asconel 4/5

Romaan «Asconeli altar» oli viimane kord Brunneri loomingus, mil ta oma galaktikaimpeeriumi languse perioodist rääkivasse maailma tagasi pöördus.  Ja seda võib pidada ka kogu tsükli keskseks tekstiks – kuid kas just parimaks…

Romaan algab sellega, kuidas Spartak Asconelilt istub oma kloostrikongis ja  hakkab pärast kümneaastast ajaloouurimist lõpuks salvestama/kirjutama oma tööd galaktikaimpeeriumi languse põhjustest. Ta on Asconeli valitseja noorem vend ning viimased kümme aastat elanud Annanworldi nimelises teadmiste mekaks olevas ülikoolimaailmas, kus ta on liitunud miski omalaadse vennaskonna või orduga, mille rolliks on inimteadmiste säilitamine. Tuleb nagu pisut tuttav ette, eksole? 😉

Brunner muidugi oma mõjutajaid ei salga ning pole ka põhjust. Spartak jõuab oma kirjatööd paar lehekülge linti lugeda, kui miski noviits teda katkestama tuleb: kloostriväravas lärmavat üks raskelt relvastatud tegelane, kes väidab end tema venna olevat. Spartak mõistab peagi, et see peab olema Vix, ta katkestab oma töö ning suundub vennaga kohtuma, keda relvadest loobumisest keeldumise tõttu kloostriväravast edasi ei lasta. Teel sinna meenutab ta nende viimast kohtumist kümne aasta eest, kui nende vanim vend oli just Asconeli valitsejaks saanud ning kolm nooremat venda planeedilt lahkuda otsustasid, et keegi neid oma venna vastases võimuvõitluses ära kasutada ei saaks. Nii tuligi Spartak ülikoolimaailma teadmisi omandama: ülejäänud kaks venda, Tiorin ja Vix läksid aga laia maailma õnne otsima.

Nüüd kuuleb ta Vixi käest, et nende koduplaneedil on juhtunud paljugi kummalist: seaduslik valitseja on tapetud ning võim läinud mingi veidra kultuse harrastajate, preestri ja preestrinna kätte, kes on mingil müstilisel moel suutnud kogu planeedi elanikkonna kallal panna toime justkui kollektiivse ajuloputuse ning valitsevad seda maailma ilmselt mingi kavala telepaatilise võimu abil. Tuleb ehk veelgi tuttavam ette? 😉 Eks Asimovi ja Asumi ja Magnifico Giganticuse kõrvad siit tagant puhtalt kätte paistavad. Aga see on omamoodi lahe.

Igatahes heidab Spartak endalt mungarüü seljast ning asub koos Vixiga tagasi ilmalikku ellu, et päästa koduplaneet ning mõista ehk päris maailmas ringi reisides galaktika allakäigu põhjusi paremini kui vaid raamatuid ja ürikuid uurides. See on aga muidugi alles seikluste algus: üsna kohe üritatakse vendi tappa, nende kosmoselaevas peidab ennast kummaline tegelane jne jne. Üsna jalga pedaalilt tõstmata tempos see 125-leheküljeline romaan ka edasi kulgeb. Ei pea olema oraakel ennustamaks, et romaani lõpuks vendadel koduplaneet vabastada õnnestub ning ilmselt ei üllata seegi, et Spartak ei pöördu tagasi oma teaduskloostrisse, vaid võtab koos telepaadist tütarlapse Eunoraga suuna galaktika perifeeriasse, kuhu on aastasadade jooksul laguneva impeeriumi südaaladelt välja saadetud mutante ning kus kuulu järgi ehitatakse täiesti uut tüüpi tähelaevu…

Oleksin teosele äärepealt maksimumhinde andnud, aga romaani kulminatsioonini viivate sündmuste kirjeldusega juhtub järsku midagi ning romaani eelviimases 3-4 peatükis kaob tempo ja fookus sootuks ja algset hoogu Brunneril päris üles leida enam ei õnnestugi. Olgu selle väikese fopaa eest siis üks pall maha võetud.

2. The Man from the Big Dark 3/5

Mahult jutustuse ja lühiromaani piiril balansseeriv «Mees Suurest Pimedusest» on ilmselgelt tsükli nõrgim tekst. Kuigi Tähtedevahelise impeeriumi loojanguaega paigutuv, pole jutt tegelikult impeeriumiga üldse seotud. Võimuvõitlusest ja kodusõjast räsitud Klarethi planeedile saabub piraate peitvast galaktikaosast – Suures Pimedusest – mees nimega Terak, kellel paistab planeedil olevat mingi plaan, ming eesmärk. Tal õnnestub pääseda naiskapten Karethi laevale ning sõit kuhugi läheb lahti.

Planeedil on probleemid õigusjärgse valitseja leidmisega, samal ajal ähvardab maailma piraatide invasioon, mille vastu siis vaprad peategelased kaitset organiseerima asuvad… aga see kõik on nii igav, nii igav, nii igav. Tegelased pole märkimisväärselt huvitavad, maailm on keskpärane ja süžeegi äärmiselt etteaimatav.

Kui järele mõelda, mis selles loos mulle õigupoolest meeldis, siis tõeliselt hea oli vaid üks stseen, kus meie vaprad kangelased piraatide ühe pealiku rahva silme all paleerõdul osava intriigi ja paleepöördega kukutavad, selles stseenis oli hoogu, ootamatust, intriigi ja see visualiseerus hästi. Muus osas aga üsna õlgu kehitama panev tekst.

3. The Space-Time Juggler 5/5

Lühromaani «Aegruumi žonglöör» puhul tuleks tähele panna paari nüanssi. See ilmus mõned kuud enne kirjaniku 19. sünnipäeva ja on kirjutatud ajal, mil autor oli 17–aastane, ühtlasi on see üks esimesi Brunneri tekste üldse (4. ilmunud teos, kui õigesti loendasin). Ning kuigi lugu ilmus ääretult totaka nimega pulpajakirjas Two Complete Science-Adventure Books, siis tegelikult avaldas see aastail 1950–1954 ilmunud ajakiri juba üle kümnekonna aasta ulmekirjanduses tegutsenud oma ala tipptegijate nagu Isaac Asimovi, Edmond Hamiltoni, Robert A. Heinleini, Jack Williamsoni, L. Ron Hubbardi ja James Blishi tekste. Samuti värskelt õide puhkenud talente nagu Poul Anderson, Arthur C. Clarke, John D. MacDonald, Alfred Coppel, kurioosumina ka kordustrükina H. G. Wellsi lühiromaani «Ajamasin». Seega sattus nooruke Brunner kohe vägagi prestiižsesse seltskonda.

Selle vast 25 000 sõnalise lühiromaani esimene lõik ise on nii omane algajale sulesepale, kes tahab olla korraga luuleline, traagiline, saatuslik, ülev, sünge, rikkalikult pompöösse ja ülevoolava lausega ja mida kõike veel, et väärib siinkohal ära toomist. Peaaegu nagu klassikaline kollase kirjanduse pilaobjektiks muutunud legendaarne alguslause: «It was a dark and stormy night».

«It was a wild night. The wind shouted in the bending trees like a giant`s child, shrieking its glee at the black, cloud-racing sky, and the rain poured and spattered on the earth, churning even the tough thin Argus grass from its place, dancing like a cloud of devils across the hard bare roads, whipping the faces of travelers like a myriad of icy needles, soaking and resoaking the Imperial banners over the castle of the kings till they were too heavy to stand out from the staffs at the bidding of the wind, too heavy to reveal that they hung upside down to signify the passing of a king.»

Oluline on ka märkida, et Brunner ise vaatas sellele tekstile hiljem, küpse loojana tagasi mõnusa irooniaga, tunnistades, et toppis teksti tihkelt täis kõigist ajaviitekirjanduse klišeedest, mida vaid meenutada suutis. Ja täpselt selline tulemus ongi. Kuid ometigi on tulemus täiesti kenasti seeditav tänaselgi päeval. Viimaste aastate lugemistest paralleeli otsides meenuvad 1950ndate teise poole Silverbergi kosmilised seiklusulmekad ning tuleb tunnistada, et minu meelest on käesolev Brunneri üllitis edukalt võrreldav parimatega noist. Arvi Nikkarevi etteheitega Ulmekirjanduse BAASis kesksete tegelaste tulevikust päritoleku kohta, mis tema jaoks lugemiselamuse rikkus, ma ka ei nõustu, kuna see tuleb välja alles teksti viimastel lehekülgedel ega seganud terviku nautimist mu jaoks üleüldse. Kõige krooniks selle hobuste, mõõkade ja tähelaevadega kosmoseooperi juurde sobis see väike ’igaviklaste’ omavaheline võimuvõitlus vägagi hästi. Suhtleliselt algaja ja noore kirjamehe ning 1952. aasta kohta on tekst mu meelest suuremate etteheideteta nauditav.

Kunagine galaktikaimpeerium on langenud tagasi feodaalaega, planeetidel elavad inimesed kui keskajas, arvestamata mõnetist säilinud tehnikat. Planeetide vahel lendavad küll tähelaevad, kuid need polegi kunagi olnud inimeste konstrueeritud, vaid mingi varasema galaktilise tsivilisatsiooni pärand. Inimkonna arendatud tehnika on kohutavalt alla käinud, galaktikas valitseb impeeriumi kokkuvarisemise järgselt ‘Pikk öö’, termin, mille Brunner aastaid enne Poul Andersoni vastavasisulise segaduste aja, kultuuri ja tehnika allakäigu ning poliitilise kaose perioodi kohta kasutusele võttis, kuigi enamik teatmeteoseid just Andersonile selle esmakasutaja au annavad.

Igatahes on endise impeeriumi keskplaneedi Arguse vana kuningas Andalvar sel tormisel ööl surnud ning kuningaks on saanud ta ärahellitatud ning halvasti kasvatatud noorim laps, prints Penda, kelle eest valmistub regendina valitsema asuma kuninga teine tütar printsess Andra. Vanim tütar Sharla jäi omal ajal kuskil kaugel planeedil miski õnnetuse läbi kadunuks. Samal tormisel ööl, kui talurahvas on kogunenud leinas kuningalossi ette ning kuuleb öös halvaendelist ettekuulutust saabuvatest rasketest aegadest ja mustast nõiast, maandub aga lossi juures helikopter, millest ronivad välja printsess Sharla, tema nõuandja, elutark riigimees Landor ning ihukaitsja, kogenud sõjamees Ordovic. Nad sisenevad lossi ning nõuavad vereõiguse järgi neile kuuluvat.

Rahva poolt mustaks nõiaks ristitud Andra kolibki ühes oma nõuandjate, turvameeste, orjade ja võluritega lossist välja ning justkui vabastab koha õigusjärgsele regendile, oma vanemale õele, kes imekombel siiski ellu on jäänud. Landorist saab kuningriigi ülemkammerhärra (peaminister) ning Ordovicist uue valitsejanna ihukaitseülem. On aga ütlematagi selge, et kahe fraktsiooni vahel läheb suuremat sorti intriigipunumiseks, millesse sekkub Argusel elav mõistatuslik manatark Kelab…

Read Full Post »

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Jack McDevitt. Echo. 367 lk. Ace. New York, 2010.

Jack McDevitti iga uut Alex Benedicti romaani kätte võtta on puhas nauding. Kvaliteedile võib kindel olla. Eks sellele ole oma loogiline põhjus: need romaanid on kirjutatud kindla valemi järgi. Formula fiction ei ole kindlasti positiivne kirjeldus, aga kui valem on suurepärane ja töötab, siis miks mitte seda ajaviitekirjanduses rakendada. Kui see töötas Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini puhul, siis miks mitte rakendada seda ka ulmeliste arheoloog-detektiivide tandemi puhul?

Võrdlus Rex Stouti ilmakuulsa detektiivitandemiga polnud juhuslik – ka McDevitti kosmoseantikvaaride-arheoloogide paar ja nende maailm tekitavad lugejas samasuguse mõnusa äratundmise, mõnusa kodutunde: sa tead, kuidas see maailm toimib, millised on tegelaste omavahelised suhted, missugused on nende harjumused, millist dialoogi neilt oodata ning sa aimad ka üsna hästi, mis tüüpi sündmused on algamas. Ootusärevuse täiuslik kompott.

Romaani proloogi sündmustik toimub kolm aastakümmet enne põhitegevuse algust (samuti kindel element): terve elu edutult mõistuslikke tulnuktsivilisatsioone otsinud ja sellega terve galaktika naerualuseks saanud õpetlast Somerset Tuttle’it külastab ta armuke ning lõbureiside firmas töötav kosmosepiloot Rachel Bannister. Nad on juba mõnda aega koos tulnukaid otsinud. Bannister ilmub Tuttle’i ette aga täielikus šokis ja teatab, et tal on väga halbu uudiseid…

Kolmkümmend aastat hiljem peavad Alex Benedict ja ta abiline Chase Kolpath oma edukat kosmoseantikvariaati ning kauplevad kõiksuguste muinsustega, mida tühjadest fantoomkosmosejaamadest, hüljatud kolooniatest ja tontlikest tähelaevadest leida võib. Nende silma jääb kunagi Somerset Tuttle’ile kuulunud majast (kus elab nüüd suvaline tädi) leitud veider artefakt – suur kiviplaat, millel on veidrad ruunimärgid, mis ei sobi ühegi teadaoleva keele ega kultuuriga. Nad tõttavad seda ära ostma, kuid napid tunnid varem napsab keegi selle nende nina alt ära.

See keegi on seotud Rachel Bannisteriga… Benedict ja Kolpath uurivad välja kõik need seosed Tuttle’i-Bannisteri ja tulnukateotsingu vahel: selgub, et täpselt proloogis kirjeldatud sündmuste järel lõpetas Tuttle päevapealt igasugused tulnukate otsingud igaveseks, kuigi elas veel mitu aastat.

Rachel Bannister ei taha neile midagi selgitada, ei taha nendega suheldagi, eitab igasugust seost väljaujunud kiviplaadi ja võimaliku tulnukate leiu vahel ning kinnitab, et hävitas plaadi.

Ka järelepärimised kosmoseturismifirmas, kus Bannister kolme kümnendi eest töötas, ei anna tulemusi: keegi ei mäleta midagi, kõik tollased failid lendude kohta ja õieti kogu informatsioon on väga mugavalt hävitatud, ainus inimene, kellele Tuttle pärandas oma reisipäevikud, on teadmata kadunud ning Bannisteri omaaegne sõber ja kaaspiloot läheb näost kaameks ja kangestub, kui temalt midagi tolle aasta reiside ja Bannisteri ja Tuttle’i kohta küsitakse…

Selge on see, et midagi saatanlikku ja jubedat omal ajal leiti või juhtus, mida on kolmkümmend aastat paranoiliselt varjatud. Kuigi Benedicti ja Kolpathi püütakse korduvalt tappa, nad ei loobu. Õieti Chase isegi korraks loobub, kui nende tapmiskatse käigus saab surma süütu teismeline tütarlaps, kes sattus tol päeval vales kohas jalutama, ning kui tal ei õnnestu päästa Rachel Bannisteri, kes teda painava saladuse varjamiseks teeb fataalse sammu ning hüppab nuttes sillalt alla jõkke, olles eelnevalt vannutanud Chase’i asja uurimist inimkonna huvides jumala eest katki jätma.

Sellises paranoiathrilleri õhustikus need sündmused loomulikult ka jätkuvad: Chase ja Alex leiavad erinevate vihjete abil üles mehe, kellele Tuttle pärandas oma päevikud, leiavad veel portsu asjaga seotud inimesi ning suudavad lõpuks vanade fotode järgi tuvastada tähesüsteemi, kuhu kosmoseturismifirma tol saatuslikul aastal reise korraldas…

Echo nime kandvas tähesüsteemis avastatakse tsivilisatsiooni poolt hüljatud planeedid ning kogu sarjas on tulnud vähe ette õõvastavamaid stseene, kui Alexi ja Chase’i jalutuskäik inimtühjas linnas ja hoonetes, kus tunduks justkui elanuks seal üsna inimese mõõtu olendid ning kust kõik on justkui ootamatult, poole tegevuse pealt lahkunud-kadunud. Teisest kohast leitakse ka luukeresid-laipu… perekondade kaupa oma tubades, voodeis ning maaligalerii, mis annab aimu tollest tsivilisatsioonist.

Selle aastakümneid vanade traagiliste saladuste ja õnnetuste varjamise, kosmilise õõva ja paranoia ning hüljatud tähelaevade koridoride ja kajutite absoluutse vaikuse ning sajandeid vanade luukerede avastamise õudust ei oska vist keegi McDevittist paremini luua ja edasi anda.

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Read Full Post »

Püssidega astronaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha

Jack McDevitt. The Engines of God. 419 lk. Ace. New York, 1994.

Mu lemmikkirjanike hulka kuuluva Jack McDevitti romaan «Jumala mootorid» valmistas mulle tõsise pettumuse.

On 23. sajand. Maad ähvardava ökokatastroofi tõttu otsib inimkond elukskõlbulikke või siis terraformitavaid planeete. Üks selline on Quraqua. Enne planeedi terraformimise algust teevad Akadeemia arheoloogid seal viimaseid uuringuid – planeedilt on leitud Monumendiehitajate tsivilisatsiooni jälgi. Monumendiehitajad on ilmselt ammu hävinud galaktiline tsivilisatsioon, mis on endast paljudele taevakehadele jätnud maha kummalisi kujusid. Terraformimise algushetk läheneb, kuid arheoloogid ei taha kuidagi tööd lõpetada, kuna leiud muutuvad järjest huvitavamaks.

Algab närvidemäng, et kas terraformimist läbi viiv suurkorporatsioon alustab planeedimuutmist, mis tähendaks tuumalaengutega planeedi pooluste jää lõhkamist ning planeedi pommitamist jääasteroididega, või lastakse õilsail teadlasil oma tööd edasi teha ja lükatakse planeedi muutmise algust edasi. Juba see romaani sündmuste lähtesituatsioon on nii läbinisti kunstlik ja ebaloomulik ning jabur ja päriselus mitteesinev, et lugeja haarab peast.

Mitte kusagil ei alustataks sellist terraformimist, kui inimesed on veel planeedil. Loomulikult võiks alustada, kui tegu oleks mingite Greenpeace’i laadis roheliste terroristidega, aga pole ju! Lihtsad teadlased. See oleks umbes sama, kui näiteks Tallinna või Tartu mõne suure kesklinna ehitatava kaubanduskeskuse ehituse eelsetel kaevamistel leitakse midagi reaalselt haruldast, mida on vaja pikemalt uurida, aga klaasist tarbimismaja ehitav firma sülitaks sellele, et arheoloogid ikka oma kühvlite ja pintslitega vundamendiaugus istuvad ning alustaks otse nende kaela betoonivalamist.

Tänu Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi, kes on selle hetkel veel kuuest teosest koosneva romaanitsükli läbiv peategelane, leidlikkusele õnnestub arheoloogid väikseima võimaliku ohvrite arvuga planeedilt siiski ära päästa ning tuumalöögid saavad alata.

Edasi tuiatakse mööda galaktikat ringi ning otsitakse vastust Monumendiehitajate tsivilisatsiooni mõistatustele ning küsimusele, miks hävivad kõik arenenud tsivilisatsioonid galaktikas 8000 aastat pärast tekkimist ning kas sama oht tabab ka inimkonda.

Sakslased on kasutanud kaanepildina Michael Whelani kaanepilti Isaac Asimovi «Asumi äärele», mis kummalisel kombel isegi sobib (vasakul). Ometi on kõigist selle raamatu kaanepiltidest minu lemmik prantslaste teise väljaande oma (keskel), kuigi ka itaallaste sooritus pole üldse halb (paremal).

Hüva, ma mõistan, et see on Priscilla Hutchinsi seerias väga oluline tekst, kuna siin tutvustatakse lugejaile esmakordselt Omega-pilvede probleemi, mis saab vist lahenduse alles samanimelises, sarja 4. romaanis. Samuti kinnitan ma, et see on täiesti stiilipuhas arheoloogiline ulmeromaan, nagu on romaani omakeelse väljaande kaanele trükkinud sakslased, žanr, mis mulle väga meeldib.

Väite kinnituseks võin öelda, et ju ka kirjaniku Alex Benedicti tsükli romaanid (hetkel samuti kuus) on arheoloogilised ulmeromaanid, küll kriminaalse või sellise paranoiathrilleri koega, aga ikkagi. Ja Benedicti-sari on mu absoluutseid lemmikuid.

Aga Akadeemia-sarja esimene raamat laguneb koost, on igav, kohati jabur, eri teemad ja liinid ei moodusta tervikut ning valmistas Benedicti-seeriaga harjunud ulmegurmaanile pettumuse nagu üks väga normaalne aga isikupäratu päevapraad valmistab pettumuse toidugurmaanile.

Urmas Roolaid on oma arvustuses maininud salapära loori ja äreva ootuse õhkkonda ning Indrek Rüütel kosmilise üksinduse tunnet, tühjust. Jah, need meeleolud on raamatus täiesti olemas, aga nad on seda palju kehvemal ja tuimemal tasemel kui Alex Benedicti sarja tekstides!

Absoluutskaalal on muidugi tegu täiesti hea ja normaalse ulmeromaaniga, mis on isegi keskmiselt põnev, aga kirjanikuskaalal hindan ma seda läbikukkumiseks. Olen oma hinnangutes nii kriitiline ehk just Ulmekirjanduse BAASis raamatule osaks saanud liigpositiivsete arvamuste pärast. Hindamisel ma ju tegelikult autoriskaalat enam ammu ei tarvita, kuna BAASis on liiga palju kretiine, kes täiesti suvaliste sulesoperdajate oopustele häid ja väga häid hindeid laovad ning tunnustatud kirjaoskusega professionaalide töödele rahuldavaid ja mitterahuldavaid hindeid annavad. Just selle absurditsirkuse tõttu siis sellele romaanile nii kriitilise arvamuse järel hindeks hea, sest absoluutskaalal ta seda vaieldamatult on.

Lihtsalt minu lootused olid kirjaniku teiste tekstidega liiga kõrgele tõusnud ning nüüd sain teenitud karistuse. Loomulikult loen lähiajal läbi ka ülejäänud Akadeemia-sarja romaanid (7. osa pealkirjaga «Starhawk», mis paigutub ajaliselt tsükli esimeseks ning kirjeldab piloot Hutchinsi noorust, peaks ilmuma novembris 2013), kuna McDevitt on siiski üks mu lemmikkirjanikke ja arheoloogiline ulme mulle väga istub, aga praegu sarja 2. osa kallal pusides (ja mitte eriti kiiresti edenedes) tuleb tunnistada, et pisut madalamate ootustega sellele tekstikorpusele lähenemine on igati mõistlik.

Tsükli avaromaani vaieldamatult kesiseim osa oli lõpp. Esiteks muidugi lõpu puudumine, probleemi täielik õhkujäämine ning teiseks see Tarmo Õuemaa arvustuses kirjeldatud lahendus: «püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha» – täpselt nii muide oligi.

Read Full Post »

Angloameerika ulmeajakirjade lugu

Mike Ashley. Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970. The History of the Science-Fiction Magazine Volume II. 410 lk. Liverpool University Press. Liverpool, 2005.

Jacques Sadoul. Histoire de la Science-Fiction Moderne (1911-1971). 411 lk. Albin Michel. Pariis, 1973.

Romaanidest on mulle alati rohkem meeldinud jutukogud ja ühe autori jutukogudest erinevate autorite lühiproosat koondavad antoloogiad. Antoloogiad on tänapäeval internetiavaruste/-ajakirjade ja veebikohtade kõrval peamine lühiproosa avaldamise koht, sest omaaegseid suuri ulmeajakirju on järele jäänud umbes kolm ja need on tegelikult kaunis pisikesed. Kuid žanriulme tekkimise ajal kahe maailmasõja vahel Ameerika Ühendriikides ulmet raamatutena loomulikult praktiliselt ei avaldatudki, üksikud väikekirjastuste ja fännide väljaandel ilmunud ning tänaseks haruldaseks muutunud trükised välja arvata.

Ulmekirjanduse olulisim osa – lühiproosa – tekkis ja arenes pulpajakirjades: ulmet ilmus juba 20. sajandi algusest tavalistes jutuajakirjades nagu Argosy ja All-Story, kus sellel tuli võidelda trükiruumi nimel teiste ajaviitekirjanduse liikidega, kuni 1920. aastate keskel tekkisid esimesed spetsiaalsed ulmeajakirjad: 1923. aasta märtsis rohkem müstilise, üleloomuliku ja fantaasiakallakuga Weird Tales ning 1926. aasta aprillis esimene teaduslikule fantastikale keskenduv Amazing Stories. Peagi järgnesid sellele Amazing Stories Quarterly, ühekordne Amazing Stories Annual, Science Wonder Stories, Air Wonder Stories (ühinesid peatselt nime alla Wonder Stories), Science Wonder Quarterly/Wonder Stories Quarterly, Astounding Stories (of Super-Science), Marvel Tales jmt.

Kui minu ulmehuvi 1990ndate esimesel poolel süvenes, täpsemalt välja kujunes ja konkretiseerus, sain ma aru, et just sellest perioodist, neist ajakirjadest, neist autoreist tahan ma rohkem teada ja just selle perioodi jutte tahan ma lugeda. See ulmekirjanduse tekkeprotsess, see pulpkatlas keetmine ja segamine tundus mulle kõige huvitavam. Loomulikult ei olnud 1993.-1994. aastal Eesti selle kohta võimalik kuskilt midagi põhjalikumat teada saada. Internetti praktiliselt veel polnud tavalevikus, ja noh, see internet, mis olemas oli, ei sisaldanud veel vastava teema kohta suurt midagi. Tartu Ülikooli raamatukogus, mille lugejaks ma just tol perioodil sain, oli küll virnade viisi 1950.-1980. aastail välja antud angloameerika ulmeraamatuid: peamiselt romaane, aga ka üksikuid jutukogusid ja eriti üksikuid antoloogiaid, aga need olidki valdavalt tekstid sõjajärgseist kümnendeist.

Ma ei lisanud seda köidet arvustatavate raamatu nimekirja, kuna põhjalikumalt ma sellest siinkohal ju ei räägi ja sisulisi hinnanguid ei anna, aga olulisem bibliograafiline andmestik sellegi köite kohta on tekstis ära toodud.

Samuti sai tollal minu lemmiklektüüriks raamatukogu lugemissaali avariiulil olnud nn. punane raamat: Curtis S. Smithi koostatud ja St James Pressi väljaandel 1986. aasal A4 formaadis ilmunud kõvakaaneline 933 leheküljeline ulmekirjanike leksikon «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk). Seda ma siis oma vabadel hetkedel lehitsesin ja õigupoolest võib vist väita, et just sealt on pärit 20. sajandi angloameerika ulmekirjanike elulooliste ja loominguliste andmete ja faktide entsüklopeediline kogum minu peas, täpsemalt selle infopilvelõhkuja vundament ja esimesed korrused. Aga ka selles raamatus oli peamiselt juttu romaanidest ja Teise maailmasõja järgse perioodi autoreist. Seegi polnud nagu päris see. Kuigi selle raamatuta poleks ma tänapäeval see, kes ma olen 🙂

Aga et just sellest sõdadevahelisest perioodist tahan ma rohkem teada, see usk sai kinnitust, kui 1994. aasta kahes viimases Marduse numbris ilmusid Jüri Kallase asjalikud artiklid ajakirja Weird Tales ja selle ühe põhiautori H. P. Lovecrafti kohta, rikkalikult erinevate ajakirjanumbrite kaanepiltidega illustreeritult.

Ja just siis jäi mulle TÜ raamatukogu sedelkataloogis (mingit elektroonilist kataloogi ei eksisteerinud veel, mõistagi) silma kellegi Jacques Sadouli (1934) tundub et ulmekirjanduse ajalugu, paraku prantsuse keeles. Tellisin raamatu endale koju ning suur oli minu üllatus ja rahulolu, kui avastasin köidet lehitsedes, et «bingo!», see on just see, mida ma otsinud olen. Ja siis oli juba pisiasi, et raamat suhteliselt arusaamatus keeles oli.

Niipalju üks intelligentne gümnasist ikka prantsuse keelest aru saab, eriti veel kui teema ja ajalooperiood ja kirjanikud ja ajakirjad, kellest/millest juttu tehakse, on sulle enam-vähem tuttavad. Ühesõnaga rääkis see raamat just žanriulme ja angloameerika ulmeajakirjade tekkimisest 1920ndail aastal ning kirjeldas selle kirjandusliigi arengut läbi 1930. aastate kuni uue laine kuulsusetu lõpuni 1970ndate alul. Ja tegi seda just läbi erinevate ajakirjade kronoloogiliselt liikudes, Sadoul kirjeldas ulmeajalugu Amazingu, Weird Talesi, Astoundingu, Galaxy jt ajakirjade numbrite kaupa, tutvustades seal ilmunud žanri arengu seisukohalt olulisi tekste ja nende autoreid.

Mäletan, et kirjutasin kõik Sadouli raamatus esinenud ajakirjade, toimetajate, kirjanike ja illustraatorite nimed, juttude ning järjeromaanide pealkirjad ja ajakirjade ilmumisajad eraldi tulpades välja ja trükkisin oma uuel Olivetti kirjutusmasinal puhtalt ümber. Samuti sain üsna hästi selgeks prantsuskeelsed kalendrikuude nimed ja aastaaegade nimed (sest mitu ajakirja ilmus kvartaalselt ja numbrid kandsid daatumeid nagu «Kevad 1946» või «Sügis 1951»).

Lisaks olid Sadouli raamatus kriitpaberil poognad nende pulpajakirjade kaanepiltidega – sellist varasalve polnud ma varem kohanud. Tõe huvides tuleb märkida, et ega ma prantsuse keelt siiski kunagi ära ei õppinud ning päris täpselt ma aru ei saanud, mida Sadoul mõne kirjaniku mingi teksti kohta ütles või millise sisukirjelduse andis.

Aastad möödusid ja siis veel teine ports, kuni ma sain teadlikuks, et inglise ulmeuurija ja antologist Mike Ashley (1948) on kunagi 1970ndail andnud välja lausa neli köidet ulmeajakirjade ajaloo kohta. Need pean ma saama, mõtlesin ma. Need 1974-1978 ilmunud neli köidet kandsid pealkirja «The History of the Science-Fiction Magazine» ning katsid kümnendite kaupa ära perioodi: 1926-1935, 1936-1945, 1946-1955 ja 1956-1965.

Kui ma veel ports aastaid hiljem reaalselt neid teoseid kasutatud raamatute müügikohtadest valmis tellima olin, jõudsin avastuseni, et need taskuformaadis pehmekaanelised köited polegi päris ajalooülevaated, vaid on poolenisti neist perioodidest pärit juttude antoloogiad, millele siis igas raamatus lisandus lühiülevaade perioodi kohta. Minu meelehärmi kaotas aga ära teine avastus, nimelt et Ashley on oma ulmeajakirjade ajalugu nullindatel asunud põhjalikumalt ja kirjandusteaduslikumalt ümber kirjutama ning et tegelikult on mul mõttekas tellida see uus sari, mille esimene köide kannab pealkirja «The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the Beginning to 1950» (2000) ning kolmas osa on «Gateways to Forever: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1970-1980» (2007).

Mõeldud-tehtud. Lühidalt võiks selle memuaaritsemise siin nüüd kokku võtta niimoodi, et viimase kahe aasta jooksul on need kolm köidet olnud mulle ammendamatu ja asendamatu ning hädavajalik igapäevane infoallikas ja lihtsalt mõnus eneseharimise- ning ajaviitelugemine. Täiesti kogemata juhtus nii, et põhjalikult ja süsteemselt hakkasin esimesena läbi töötama sarja teist köidet, mis katab perioodi 1950-1970, peamiselt seepärast, et aprillis tabas mind järsku mingi Silverbergi-palavik, mille raames hakkasin süstemaatiliselt mul olemasolevat kirjaniku lühiproosat kronoloogiliselt läbi lugema ja mõtlesin, et paralleelselt sinna juurde sama perioodi ajakirjaulme ajalugu lugeda ning n-ö. suuremat pilti näha ja tajuda on vägagi nutikas tegu. Ma olen alati väga nutikas olnud.

Mike Ashley stiiliga olin varemgi tuttav, samuti teadsin, et ta ei kuulu Brian W. Aldissi, Brian M. Stablefordi jt vingus brittide koolkonda, kes peavad Hugo Gernsbacki mitte ajakirjaulme isaks ja oluliseks asutajaks, vaid kasumiahneks ja ulmekirjandusse ignorantlikult suhtunud «Rott Hugoks» (Lovecrafti termin), kelle loodud spetsiifiline geto ja fändom osutas ulmekirjanduse kui kauni kunstiliigi arengule suure-suure karuteene, eraldades selle ebaloomulikul kombel tavalisest peavoolukirjandusest ning muutes kommertslikuks teismeliste poisikeste ajaviitematerjaliks.

Olin sattunud veebist lugema Ashley põhjalikku ajakirja Amazing Stories analoogilist number- ja aastakäikhaaval kirjutatud ajalugu, mis ilmuski Amazingu veergudel jaanuaris juulini 1992. Ka olin lugenud 1998. aasta Interzone’i numbritest suurt poleemikat Gernsbacki üle, kus ühel pool oli Stableford, teisel jälle ameeriklane Gary Westfahl ning britt Mike Ashley, kes oma tagasihoidlikul akadeemilise ulmeuurija moel lausehaaval Stablefordi õelad spekulatsioonid konkreetsete faktidega ümber lükkas. Mulle Ashley lähenemine ja meetod meeldisid.

Nagu öeldud, Ashley on põhjalik ja detailne. Ka kõnealuses köites võtab ta esmalt ette ajakirjaturu aastal 1950, käsitleb kõigi ameerika ulmeajakirjade käekäiku, autoreid, toimetamispoliitikat, kaanepilte, majanduslikku olukorda, põikab seejärel endale kodusesse Albioni, annab ülevaate briti ulmeperioodika käekäigust ning liigub siis järjest edasi. Läbi käiakse teine ja viimane suur ajakirjabuum 1950ndate keskel, kümnendi uute oluliste autorite looming (Sheckley, Farmer, Dick, Silverberg, Herbert, Dickson jppt), tekkiv originaalantoloogiate turg, raamatukirjastused ja nende suhe ajakirjaulme maailma, muutused ulmes 1960ndate alul, uue laine nimeline kirjandusnähtus ning fantaasiakirjanduse buum, mis ulmet just 1960ndail tabas.

Raamatu lõpus on paarikümnel leheküljel ka lühiülevaade ulmeajakirjade käekäigust raamatus käsitletaval perioodil Venemaal, Mehhikos, Argentiinas, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Skandinaavias, Hispaanias, Belgias, Rumeenias, Jugoslaavias ja Jaapanis. Lisaks on raamatus 70 lehekülge põhjalikku andmestikku ajakirjade kohta, nende ilmumisajad, ilmumissageduste muutumine, toimetajad, tegevtoimetajad ja see andmestik on mitutpidi otsitav. Soovituslikust bibliograafiast ja isiku- ning ajakirjanimede registrist ma üldse ei räägigi, ikkagi ülikoolikirjastuse väljaanne.

Ajuti ma tunnen ennast isegi pisut räbalasti, et ulmest endast rohkemgi meeldib mulle lugeda ulme kohta, ulmekirjanduse erinevaid ajalugusid 😉

Read Full Post »