Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon

Charles Stross. Palimpsest (Palimpsest; 2009). Orpheuse Raamatukogu 2/2011. 88 lk. Tõlkinud Eva Luts. Fantaasia. Tartu, 2011.

Tegu on küllaltki tähelepanuväärse lühiromaaniga sellelt inimesena ja maailmavaatelt mitte nii meeldivana tunduvalt ulmekirjanikult.

Palimpsest on pärgamendileht või papüüruserull millelt on sinna esialgselt kantud tekst vastavalt kas maha kraabitud või kustutatud ning siis sinna uus tekst peale kirjutatud.

«Palimpsest» jutustab loo ajas reisida suutva salaorganisatsiooni Stasis agentidest, kes valvavad ja hooldavad erinevates ajastutes inimkonda ja selle erinevaid ühiskondlikke eneseväljendusvorme. Kui inimkond kauges tulevikus hävib, loob Stasis selle minevikust võetud eksemplaride abil uuesti, kui päike lõpuks kustub, süütab Stasis selle uuesti jne.

Kuid Stasise seeski käib erinevate fraktsioonide vahel ajasõda ajaloo pärast. «Palimpsesti» peategelane on Stasise agendiks treenitav Pierce, kes satub tähelepanu keskpunkti, kui keegi üritab teda tappa…

«Palimpsesti» on nimetatud kummarduseks klassikalistele ajarännutekstidele ning konkreetsemalt Isaac Asimovi «Igaviku lõpu» (The End of Eternity; 1955) moodsaks töötluseks, mida Stross ise üldse ei eita – viitab sellele ju isegi ühe tegelase nimi. Strossi «igavikulaste» lugu on kirjutatud lihtsalt moodsama, kiirema, fragmentaarsemana… ja sellisena täiesti aktsepteeritava.

Nimetus Stasis omakorda on vihje Asimovi jutustusele «Inetu poisike» (The Ugly Little Boy; 1958), tekstist leiab äratundmisrõõmu ilmselt ka Poul Andersoni Ajapatrulli-juttude austaja. Olen isegi tegelikult kõhkleval positsioonil, kas «Palimpsesti» avaldamine eesti keeles enne Andersoni jututsüklit on ikka hea idee, aga midagi pole teha – asjaolud kujunesid nii, et tekkis soodne võimalus see Strossi auhinnatud tekst kiiresti välja anda.

Veel on seda nimetatud kõige stephenbaxterilikumaks Strossi teoseks ning selles on tuvastatud ka veidi kafkalikku atmosfääri. Eesti lugejal on nüüd võimalus nende hinnangutega nõustuda või neile vastu vaielda.

«Palimpsest» on Strossi teise kogumiku «Traadita» (Wireless; 2009), mis koondas peamiselt 21. sajandi esimese kümnendi tekste, ainus esmatrükk, mis võitis 2010. aastal Hugo auhinna parima lühiromaani kategoorias.

Kirjanik on vihjanud, et kuna lühiromaanist sai tegevuse ja teemade ülitihe kontsentraat, siis karjub see kõik romaani järele. Eks näis.

Sarnaselt Eestile on «Palimpsest» omaette köitena hetkel välja antud veel Itaalias.

Read Full Post »

Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon

Charles Stross. The Family Trade. 308 lk. Tor. New York, 2004.

2004. aastal nägi ilmavalgust Charles Strossi siinkirjutaja meelest põnevaima ja samas asjatult alahinnatuima sarja esikteos, kui Ameerika Ühendriikides kirjastuse Tor vahendusel ilmus nn Printskaupmeeste tsüklit alustanud romaan «Perekondlik kaubandus» (The Family Trade). Sellele järgnesid «Peidus perekond» (The Hidden Family; 2005), «Korporatiivne klann» (The Clan Corporate; 2006), «Kaupmeeste sõda» (The Merchants’ War; 2007), «Revolutsiooniäri» (The Revolution Business; 2009) ning «Kuningannade kaubandus» (The Trade of Queens; 2010).

Printskaupmeeste tsükkel, mida on võrreldud Roger Zelazny Amberi kroonikatega, jutustab loo ajakirjanik Miriam Becksteinist, kes avastab endas võime rännata paralleelmaailmade vahel. Selleks peab ta keskendunult vaatama oma kadunud ema asjade hulgast leitud salapärase mustriga kaunistatud medaljoni. Nimelt saab Miriam oma kasuemalt kingakarbi koos oma ammu hukkunud pärisema asjadega ning avastab tema asjade seast keldiliku mustriga medaljoni.

Just töölt arvutiajakirjast miski korporatiivse sahkermahkeri avastamise tõttu vallandatud Miriam jääb mustrit silmitsema ning satub tänapäeva Bostonist paralleelmaailma, mis asub sealsamas Ameerika idarannikul ja on üsna varauusaegsel tasemel. Eksisteerivad lossid, vaesem maarahvas elab viletsais osimikuis ja kõik see on justkui kuskil 16. sajandi ühiskonna tasemel, kuni talle metsas peale sattunud ratsanik asub Miriamit automaadist tulistama…

Selgub, et tema ema oli sealt maailmast pealesunnitud abielu eest pagenud aadlidaam ning Miriam ise kuulub klanni, mille liikmed on kohaliku kõrgaadli esindajad, nende mehitatud on ka sealse kuningriigi salapolitsei. Üldse tegutsevad maailmade vahel rännata suutvad klanniliikmed maffiaperekonna kombel, klanniliikmed saavad hariduse meie maailma eliitülikoolides. Klanni mõju sealses kuningriigis ongi saavutatud läbi maailmade vahel rändamise võime.

Nimelt toovad nad meie maailmast sinna varauusaega erinevaid luksuskaupu, aga ka tulirelvi, kõik klanniliikmete lossid on gobeläänide varjus tegelikult väga high-tech turvasüsteemidega varustatud jne. Umbes kolme sajandi eest avastatud maailmade vahel rändamise võime on neil võimaldanud selle aja jooksul meie maailmas kaunis jõukaks ja varauusaegses maailmas kaunis mõjukaks saada. Oma maailma kaudu veavad nad tänapäeva USAsse sisse kohvrite kaupa heroiini, millega muidu piiril probleeme võiks tekkida – sellest siis rikkused.

Mitte ilmaaegu ei võrrelda seda tsüklit Amberi kroonikatega, neid ühendab teatav kergemeelne ja kergekäeline ning mänguline maailma vahel reisimine ja nende maailmade muutmine, mitme põlvkonna taha minevikku ulatuvad keerukad perekondlikud sugulussuhted ja intriigid, kuid samas on Charles Strossi Printskaupmeeste sari selgelt 21. sajandi esimese kümnendi meelelahutus, tegelased on moodsad inimesed ja maadlevad tänapäevaste probleemidega tänapäevasel viisil.

Printskaupmeeste tsükkel on jällegi näide loova kirjutamise ja kirjastamispoliitika kokkupõrkest: nimelt on sarja esimesed kaks romaani tegelikult kirjutatud ühe tervikuna, mille nad süžeearengult ja komponeeringu terviklikkuselt jätkuvalt moodustavad. Sarja järgmistes osades on kirjanik seda nüanssi veidi lihvinud ning väita, et tegu oleks kolme romaaniga, mis on kuues köites välja antud, poleks enam päris korrektne. Kuigi tegelikult on see kõik üks pikk lugu nagu Zelazny Amberi kroonikadki. Stross on juba teatanud, et kuigi osad 1-6 moodustavad enamvähem valmis terviku, on tal juba mõttes ka uus triloogia Printskaupmeeste maailmast.

Üldiselt mulle väga meeldis. Kena ja professionaalselt teostatud asjalik meelelahutus. Läbimõeldud ja intelligentne. Lisaks on David G. Hartwelli toimetatud USA kirjastuse Tor väljaanded Paul Youlli kaanepilditidega suurepärased ja kenaks tervikuks kujundatud.

Read Full Post »