Umberto Eco. Baudolino (Baudolino; 2000). 552 lk. Tõlkinud Ülar Ploom. Varrak. Tallinn, 2003.
See ei ole raamatuarvustus. Neid on aastapäevad tagasi* (vt märkust arvustuse lõpus) sellele eestikeelses tõlkes ilmunud romaanile juba piisavalt ilmunud. Pigem on tegu mõtisklusega sellest, mida Umberto Ecol õnnestub öelda ja mida mitte. Esseisti ja kirjanikuna. Sest võrdselt meisterlik ta mõlemas rollis pole.
Ent alustuseks siiski veidi konkreetsest raamatust ja ka autori varasemaist. Väidan, et Eco ilukirjanduslikena mõeldud teosed on sellistena siiski üpris keskpärased saavutused. Rääkimata hetkel semiootikast – märkidest, allusioonidest, filosoofilisest sügavusest, värvikaist ja intellektuaalseist detailidest, mis kindlasti annavad tunnistust sügavast eruditsioonist, on Umberto Eco (ilu)kirjanikuna – fabuleerijana, narratiivimeistrina päris õnnetu juhtum. Tema fiktsionaalsete tekstide süžeed on kohmakad, nõrgad, loba ja detailiuputuse käes vaevlevad.
Umberto Ecolt ootaks ta teadmisi ja erakordselt subtiilseid detaile arvestades tegelikult absoluutset täpsust kõiges sarnases. Ometi on ta kohati ilmutanud kummastamapanevat (ilmselt põlgusest tingitud) lohakust. Näiteks essees «Unistades keskajast» (ek. Vikerkaar, 4-5/1998) suudab ta populaarkultuuri viljelejaid ja nende teoseid loetledes eksida enamiku nimede kirjaviisis, tehes sageli opakaid tähevigu ning ka kodumaised joonealused märkused pole ses osas paremad, nende valik on suisa juhuse hoolde usaldatud. Või siis on valitud huupi, mida seletada ja mida mitte. Ilmselt siis pole populaarkultuur piisavalt tähtis, et sellest kirjutades täpne peaks olema.
Kuid konkreetselt Ecole andestamatuid eksimusi on kõnealuses romaaniski. Nii laseb ta raamatu tegelastel öelda Bütsantsi kohta Bütsants, mis on ometi ebatäpsus, kuna see nimetus tuli kasutusele alles tükk aega peale nimetatud riigi hävingut. Ehk oleks siin toimetaja võinud sedalaadi ebatäpsusi märgata? Üldse on korrektuuri (tähevigade jmt) osas keeletoimetus üsna lohakas. Millest on romaani suurepärast tõlget arvestades pagana kahju!
Eco kui kirjaniku keskpärasusele mõeldes, on seda kummalisem, et Eesti kirjastused pole ilmutanud huvi ta kirjanduslikult kõige õnnestunuma saavutuse – romaani «Foucault’ pendel» tõlkimise vastu, mis ometi on lugemiselamusena autori silmapaistvaim saavutus. Seevastu on maakeeles olemas kaks ekskurssidena keskaega olulist teksti ning lihtsalt õlgukehitamapanev «Eilse päeva saar».
Kui «Roosi nimi» on erinevalt samanimelisest filmist suhteliselt igav ja detailirohkuse (mille puistamine ajuti suisa eputamisena näib) all ägav, siis «Baudolino» on loona vähemalt huvitav ja enamvähem põnevusega jälgitav. Kuid viimatinimetatu juures pole see peamiseks väärtuseks.
Kõik Umberto Eco romaanid rajanevad justkui mingeil reaalseil arhiividest, pööninguilt või kloostriraamatukogudest leitud dokumentidel, kirjadel, mälestustel või käsikirjadel. Vähemalt püüks autor eessõnas lugejat justkui selles tingimata veenda. Ometi teame ju kõik, et seegi on autori müstifikatsioon, fabritseering, topeltmäng lugejaga, fiktsioon ruudus. Valetamine veel enne, kui asutakse lugejat veelgi suuremate valede võrku mässima.
«Baudolino» on huvitav just seepoolest, et annab meile kõigile kamaluga mõtteainet teemal, mis üldse on tõde ja mis vale ja kas kõige õigem ja lihtsam lahendus ikka on sedastada nõutult, et kõik on suhteline. Romaan paneb lugeja mõtisklema seeüle, mis üldse on ajalugu, kas see, mis tegelikult juhtus või see, mis on meie päevini lugude/kirjasõna vahendusel säilinud. Professionaalsed ajaloolased muidugi on sarnaste teemadega juba aastasadu kokku puutunud ning see aeg on kriitikameele ja ettevaatuse nõelteravaks lihvinud, kuid ajalooga igapäevaselt mitte kokku puutuva inimese jaoks ehk pole see teemavaldkond nii läbimõeldud ja -tunnetatud. Ning eks esitab Eco siingi seisukohti, mille peale ajaloolased nina krimpsutavad.
Ühe osa ajaloost moodustab narratiiv – sündmuste kirjeldus – see, mis tegelikult juhtus ja püüe seda olemasoleva info põhjal maksimaalselt täpselt välja selgitada. Sinna juurde esitab ajaloolane küsimusi «miks?» ja «kuidas?». Ning siis püütakse veel minevikus aset leidnut mõtestada, püüda aru saada, miks tollased inimesed ja suuremad grupid/struktuurid just nii käitusid, millelegi reageerisid. Viimane on üldise arusaama järgi see kõige keerukam ja põnevam osa ajaloouurimisest.
Millega aga tegeleb Eco? Ta käsitleb minimaalselt mineviku mentaalsust ja põhjuseid, miks miski juhtus. «Baudolinos» on autor kesksele positsioonile tõstnud narratiivi enese. Müsteeriumiks saab tema tekstis just sündmusteajalugu; mis on võlts ja mis tõde. Ses mõttes saab kõnealust romaani vaadelda pigem mitte ilukirjandusena, vaid esseistliku uurimuse või mõtisklusena meieni jõudnud ajaloosündmuste tõepärast, sellest, kas tegelikult ka nii oli ja sellest, kuivõrd lihtne on seda raskestidefineeritavat nö. «reaalsust» või «tegelikkust» muuta.
Ecot huvitavad küsimused, mis üldse on ajalugu, millal see tekib, mis hetkel saab see nö. tõeks? Sest eeldagem, et minevikus on mingid asjad siiski teatud kujul päriselt aset leidnud. et kogu ajalugu ei ole üks suur vandenõu meie kaasaja vastu. Et ka kõige üldisem mentaliteedimuutus ajas ei muuda teatavaid kõige põhilisemaid fakte. Eeldagem, et on olemas mingi reaalsus – et mingi konkreetne isik on mingis konkreetses ajas ja kohas sooritanud mingi konkreetse teo. Selle väljaselgitamine peaks olema see Leopold von Ranke ihalus saada teada, kuidas asjad tegelikult olid (wie es eigentlich gewesen). Et selgitades välja selle tegeliku reaalsuse, peakski olema võimalik jõuda teatava objektiivse tõeni. Kas ikka on, on muidugi iseküsimus ja suuresti sellega Eco «Baudolino» tegelebki.
Analoogilisi küsimusi vaagivaid kirjandusteoseid on maailmas muidugi lugematu hulk. Ja mitte ainult kirjandusteoseid. Jutt ei käi mitte alternatiivajaloost, vaid just salaajaloost, kus ajaloosündmuste kulgu määravad ajaloole tundmatuks jäänud isikud ja kus ajalugu on just selline, nagu me seda tänapäeval teame ja koolis õpime. Kuid «Baudolino» on midagi sellest erinevat. Tekstidest, kus tegelik ajalugu asendub võltsinguga, meenub esimesena Mary Gentle’i 1500-leheküljeline mammutromaan «Ash: Salaajalugu» (Ash: A Secret History; 2000), milles üks tänapäeva uurija avastab, et 15. sajandi ajalooga, nagu meie seda teame, on midagi valesti, et Burgundia hertsogiriigi kadumisega ajalooareenilt on midagi kummaliselt valesti, et tollal eksisteeris Põhja-Aafrikas Kartaago jne. Loomulikult on tolle teose näol tegu zhanripuhta ulmekirjandusega, mida Eco «Baudolino» kindlasti ei ole. Igatahes on sarnaseid küsimusi käsitlenud teisedki kirjanikud. Ja mitte vähe.
«Baudolino» saab alguse palimpsestist. Sellest, kuidas nimitegelane kustutab vana kroonikateksti ja asub sinna kirjutama uut lugu, iseenda lugu. Ega Jean-Jacques Annaud’ oma «Roosi nime» filmiversiooni ilmaasjata nimetanud palimpsestiks Umberto Eco samanimelisele romaanile. Palimpsest on üldse keskne mõiste Eco loomingu mõtestamiseks.
Baudolino peab oma lugu tähtsamaks sellest, mis oli eelnevalt kirjutatud ning kustutab selle kui ebaolulise. Kas kustutab ta sellega ka varasema ajalooreaalsuse ning tekitab selle asemele uue, oma versiooni? Sellist probleemiasetust võib pidada naiivseks, kuid just sellise mängulise võimaluse Eco lugejale pakub. Et kas Baudolino vale kirjapanekuga kaob jäädavalt varasem tõde? Nii võiks kõnealuse teksti puhul väita küll. Muretseb ju nimitegelanegi, et tema kroonikalehtede kaotsiminekuga kaob justkui ka kogu tema elu. Kaob ajalugu.
Aga on siis nii või mitte? Kas ühe ajalooversiooni sõna otseses mõttes teise (mahakustutatu) peale kirjutamisega muutub ka ajalugu ise? Kas see uus kirjalik reaalsus võrdustub tegelikkusega, sündmustega, nii nagu need tegelikult olid? Kas Baudolinol on õigust võrdsustada oma elu ajalooga, kirjutada oma elu uueks ja tõeseks ajalooks? Või mis õieti evib võimu muuta ajalugu? On see tekst, mis tsementeerib kirjutatu reaalsuseks, tõeks? Või pigem usk oma valesse, nagu jääb kõlama raamatust?
Baudolino pühendab kogu oma elu valede tootmisele ning läbi sellesama tema enese elu ja tegevuse muutuvadki need tõeks. Kuid kas tingimata ka reaalsuseks? Kas saab tõde võrdustada reaalsusega või on ja jääb tekst siiski reaalsusest sõltumatuks, jääb vaid fiktsiooniks, relvaks osavate valetajate käes?
Kui kirjaniku kõnealuse teksti lugemisel (mitte tingimata sellesse uskumisel!) hakatakse sarnastel teemadel mõtisklema ja eneselegi neid küsimusi esitama, siis on usutavasti Umberto Ecogi meelest nii «Baudolino» kui ka Baudolino oma tagasihoidliku ülesande täitnud.
Märkus
Käesoleva esseistliku arvustuse kirjutasin ma kunagi 2004. või 2005. aastal, ma arvan. Ma ei mäletagi enam, mis väljaanne selle kirjatöö tellis, oli see EPL, Postimees, Sirp või Vikerkaar. Vist Postimees. Igatahes valmiskujul see retsensioon neile ei sobinud ja minu kriitikupõlves vist teist korda jäi tellitud asi ilmumata. Ilmnes, et Umberto Eco’st ei saa vabas Eestis niimoodi kirjutada. Selline toon ja mõtted lihtsalt ei sobinud. Mis siis ikka, win-win olukord minu jaoks: sain tasuta raamatu, üldiselt meeldiva lugemiselamuse ja ka oma mõtteid sel teemal korrastada ja formuleerida.
NEED READ 