Juan Gómez-Jurado. Reeturi embleem (El emblema del traidor; 2008). 328 lk. Tõlkinud Anna-Maria Penu. Fookus Meedia. Tallinn, 2010.
Hispaania moodsast menukirjandusest olen lühidalt Ruiz Zafóni arvustuses rääkinud. Minust paar kuud noorem Gómez-Jurado just selle menukirjanduse üks edukamaid esindajaid ongi. Gómez-Jurado kuulsusetee algas religiooniteemalise põnevikuga «Jumala spioon» (Espía de Dios; 2006), mis räägib paavst Johannes Paulus II surmale järgnevatest sündmustest Vatikanis ning mis on samuti eesti keeles kättesaadav. Romaan on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ilmunud vähemalt 46 riigis.
«Reeturi embleemi» sündmustik aga algab 1940. aastal, kui Portugali ranniku lähedal tormis päästab üks Hispaania kapten paadi selle külge seotud merehädalistega – sakslastega, kellest üks annab talle tänutäheks kuldse vabamüürliku sümboolikaga embleemi-medaljoni. Tegevuspaik tuletas kohe meelde «Indiana Jonesi ja viimse ristiretke» algust, eksole.
Edasi suundub kaamera 2002. aastasse, mil kapteni poeg vanaraamatupoodi peab, talle pärandunud embleemi nähes satub üks mees väga suurde ärevusse ning tahab seda ära osta. Ta jutustabki antikvaarile aastakümnete taguse loo vihkamisest ja reetmisest. Kõlab väga Carlos Ruiz Zafóni moodi? Kõlab tõesti. Ja kõlab edasigi.
Kõik see algas 1919. aastal Münchenis parun Schröderi häärberis, kus põrkusid noore parunipoja ja tema vaese sugulase, teenijaseisusse taandatud Paul Reineri isiksused ja saatused. Parunipojast saab natsipartei aktivist ning pruunsärklaste löögirühma juht, Paul Reinerist, kelle isa on aastaid tagasi vana paruni kabinetis saladuslikult surma saanud, saab vabamüürlane.
Kolmanda pealiinina sekkub mängu jõuka juuditöösturi tütar Alys, kes pärast sõda vastu ta enda tahtmist Ameerikast tagasi tuuakse, et teda parunipojaga paari panna. Armastus tekib muidugi Alyse ja Pauli vahel. Aga veel enne seda on Alys Ameerikas Ohio osariigis kellegi Samuel Bushi juures sõjavarjus olles armunud tolle poega Prescottisse, kes aga abiellub hoopis kellegi Dorothy Walkeriga, edasi uurib igaüks juba ise, mis suguvõsa siit alguse sai. Naljakas ja lahe detail, aga ülejäänud sündmustikuga mitte eriti haakuv.
See on kummaline romaan. Ühest küljest on siin hästi palju zafónilikku dramaatikat, kirge ja emotsiooni, saladusi ja müstikat, teisalt tahab see olla robertludlumlik ühe perekonna ümber hargnev poliitiline põnevusromaan. See võiks olla pöörane kokteil, kui ühendatud oleksid Zafóni ja Ludlumi parimad küljed – paraku nii osav kirjamees Gómez-Jurado siiski pole ning tal on õnnestunud kirjutada selline hindele «kolm pluss» tehtud jäljendus mõlema kirjaniku stilistikast ja teemadest.
Romaan on filmilik ja väga vägivaldne, me näeme lähikaadris pealt pussnoaga silmamuna peast väljalöömist verise kakluse käigus ning hiljem teise silmamuna vabatahtlikku silmakoopast väljaurgitsemist. Tutvume vabamüürlaste looži surmigavate initsiatsiooniprotseduuridega, aga üha enam avab kirjanik läbi erinevate tegelaste jutustuste ja kirjade meile ka päris ammuseid sündmusi 20. sajandi esimestel aastatel Saksa Edela-Aafrika koloonias, kus Pauli laevakaptenist isa sattus suurele teemandiaardele.
Seeläbi saab kirjanik meile jutustada aastail 1904-1907 aset leidnud hererode rahva vastu saksa kolonisaatorite poolt toime pandud väidetavalt 20. sajandi esimesest genotsiidist. Kuna üks romaani tegelasi on juudineiu ning romaani tegevus jõuab Saksamaal välja 1934. aastasse, teeme koos peategelastega ära ka ekskursiooni Dachau koonduslaagrisse.
See on tõesti kummaline raamat, ei väsi ma kordamast. Gómez-Jurado paistab olevat üsna Dan Browni tasemel kirjutusoskusega autor (ehk siis pigem kesiste eeldustega, aga väga visa kirjamees), tal on põnev lugu välja mõeldud, aga seda lugu sama põnevalt jutustada ta väga hästi ei oska. Ei, raamat on täiesti ühe sõõmuga neelatav öölugemine, leheküljepööraja, aga raamat on ka üksjagu toores ja rabe ning konarlik. Miski seletamatu talent, professionaalne randmenõks jääb olemata.
Aga mis ma ikka virisen: raamat on 46 riigis välja antud ja Gómez-Jurado on ilmselt väga rikas mees. 1920. aastate Saksamaa viletsuse elavad kirjeldused sundisid mind miskipärast üle lugema Aleksandr Beljajevi «Maailmavalitsejat» (salongiulme, kus seda viletsust ei näe), natsipartei ümber keerlev perekonnalugu ja surmavaenus vennad aga panid üle lugema paari Robert Ludlumi samateemalist raamatut.
Järeldus on, et meisterlikkus ja tase, kuhu Robert Ludlum jõudis juba 1970. aastail, on jäänud tänaseni kõiksugustest danbrownidest ja ka Hispaania epigoonidest paraku kõrgelt ületamata. Aga kindlasti pole Gómez-Jurado lugemine mahavisatud aeg.
NEED READ 