Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. 470 lk. Varrak. Tallinn, 2014.
Mina pole selle arvustuse pealkirja välja mõelnud, lihtsalt selline pidigi olema algupäraselt kõnealuse Hargla romaani pealkiri. Vähemasti nii Varrak 2010. aasta lõpus veel reklaamis. Et lõpptulemusena asendus värvikas ja saladustest tiine «Templirüütli testament» üsna kuiva ja ebahuvitava «Tallinna kroonikaga» on muidugi kerge pettumus. Kerge pettumus on ka sarja kujunduse muutmine: mu meelest oli see sarja teine kujundus tõeliselt stiilne, tagasihoidlik ja maitsekas (esimene oli see tumepruun arvutimängulik «Oleviste mõistatus», kui mäletate), kolmas on aga veidi matsakas-pontsakas ja kuidagi imelik. Tegelikult kogu selle raamatu lugemiselamus sellistest kergetest pettumustest koosnebki, mis ka üldise muljefooni loovad, kuigi objektiivselt pole teosel ju suurt häda midagi. Aga kõigest järgemööda.
2010. aasta lõpul muide reklaamiti välja ka järgmise, sarja 6. köite pealkiri «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi», millega siis vist – kui autori tollaseid intervjuusid lugeda – pidi selle esimese apteeker Melchiori tsükkel ja eluteegi otsa saama. Aga nagu Hargla nois intervjuudes mainis, on tal plaanis Melchiori erinevate samanimeliste järeltulijate kaudu kesk- ja varauusaegse Tallinna lugu edasi rääkida. «Tallinna kroonikat» lugenud huviliste jaoks pakub see «Surmatantsu neitsi» muidugi üksjagu võimalusi – peamiselt Lübecki ja Notkede liini silmas pidades. Eks näis. Igatahes jään enda juurde, et «Tallinna kroonika» on üks tuim ja ebaõnnestunud pealkiri, mis seostub parimal juhul vaid Henriku või Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikaga» või siis samanimelise 1990ndate alguse Tartu kõmulehega.
Lugesin kõnealuse romaani läbi kohe pärast eelmise osa läbitöötamist juunikuus, kuid ei jõudnud miskipärast siis kohe arvustamiseni. Nüüdseks on meedias ja veebis ilmunud kamaluga rohkem või vähem põhjalikke muljetusi ning ma pean tõdema, et ei nõustu enamikuga neist. Pole raske mitte nõustuda Jaan Martinsoni ülivõrdeis ja mõõdutundetu kiidulauluga Postimehes, Kaupo Meiel Loomingus vähemalt põhjendab oma seisukohta, et tegu on sarja parima raamatuga. Enim puutepunkte vist leidsingi endise kolleegi Marju Himma arvustusega rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis, kuigi ükski varasem retseptsioon sellele teosele pole vist nii kriitiline kui minu pakutav.
Kes mäletab, siis hindasin eelmise osa – «Pirita kägistaja» – sarja tugevaimaks soorituseks, tõstes tolle niiviisi ühele pulgale järjekorras teisena ilmunud «Rataskaevu viirastusega». Kindlasti pole käesolev teos nii hall ja igavavõitu kui sarja avateos «Oleviste mõistatus», pigem paigutub ta kuskile sinna kõvade keskmike kanti koos «Timuka tütrega». Ka kunstlikult veidi liiga keeruliseks aetud mõrvaloo poolest on nad sarnased. Mis mind selle romaani puhul eriti häiris, oli tõsiasi, et mõrvaloo temaatika ja kauge taustapõhjus – seksuaalperverssused, ühiskonnas taunitud intiimsuhted – oli justkui juba ekspluateeritud (ja mälu järgi pakuks, et kohati sarnaseltki) romaanis «Rataskaevu viirastus». Ühesõnaga kirjanik kordas ennast. See ei ole hea.
Kui ma «Pirita kägistaja» suuresti ajalooliseks romaaniks kvalifitseerisin, siis seda tahab osaliselt justkui olla ka kõnealune, tsükli seni pikim tekst. Meenutagem lihtsalt, et esimeses osas oli 311 lehekülge, teises 287, kolmandas 432, neljandas 405 ning nüüd viiendas siis 470 lk-d. Kuigi leheküljele mahutatud teksti hulk tundub kahe viimase osa puhul olevat pisut väiksem kui varasematel. Elagu pimedate kirjas raamatud!
Igatahes on selleski raamatus korralikule ajaloolisele romaanile kohaselt ekskursse erinevatesse keskaja elu tahkudesse. Aga pange nüüd tähele! Seda pole isegi Hargla varem teinud: keset kõige põnevamat mõrvaloo uurimist teeb kirjanik järsku pausi ning süveneb Püha Ihu protsessiooni täpsesse rituaali 14 leheküljeks (lk 131–145). Teises kohas peatab kirjanik oma romaani ning keskendub 10 leheküljeks (lk 311–320) pidalitõve ajalukku ja sellesse haigusse suhtumisse keskaja Euroopas. Polegi vahet, kas konkreetne teema, mida kirjanik lugejaile tutvustab, on huvitav või mitte (kumbki siinmainituist eriti mitte), aga nii lihtsalt ei tehta! Oma loo tegevusaja või -koha olmesse ja minevikku võib ikka süveneda ja seda lugejalegi tutvustada, aga mitte nii laisalt ja sellises mahus: sääraseid kirjeldusi saab teksti peale laiali jaotada, muu tegevuse taustal ära seletada vmt, aga mitte sellisel haltuura kombel lihtsalt infotampimise korras lugejaile ette sööta.
Enamik seniseid retsensente on eriliselt kiitnud loo Lübecki liini ja Melchiori poja ühinemist meister Notke juhitud palgamõrtsukate gildiga. Et see olla midagi uudset ja värsket. No ei ole ju. Kõigile, kes on vähegi kursis Hargla varsema, ulmeloominguga, on ju teada kirjaniku peaaegu sõge kiindumus igasuguste salamõrtsukate, salaühingute, vandenõude ja maffia-laadsete organisatsioonide vastu. Nüüd on Hargla lihtsalt selle oma vana ulmeperioodi lemmikteema toonud üle ka oma kriminaalromaanidesse. Ja ausalt öelda sobis see siia natuke nagu sadul sea selge, kuigi, ma möönan, et oma võlu selles on ja võimalusi traagilisteks vastandusteks tulevikus (mõrvade sooritamine vs mõrvade uurimine) küllaga. Üldiselt oli aga üksjagu tüütu näha Harglat jälle mängimas salaühingute, palgamõrtsukate ja maffiaga (pseudo)keskaegses maailmas. Kõiki neid elemente leiab lihtsalt igast teisest Hargla ulmetekstist küllaga.
Selle köite impostor on librariaan!
Leheküljel 19 saame teada, et dominiiklaste kloostris tegutseb librariaan Adam. Nuta või naera. Librariaan! Tänapäeva ingliskeelses interneti- ja multimeediamaailmas elavate inimestena saame me muidugi kohe aru, et Hargla tahab öelda: raamatukoguhoidja Adam, käsikirjade hoidja Adam, kirjutaja Adam, bibliotekaar Adam. Ometi kasutab kirjanik sõna ‘librariaan’, mis on kõige pesuehtsam anakronism – valele ajale või kohale omistatud (tähendusega) sõna.
Meenutagem siis veel, et Hargla tegelased räägivad alamsaksa või ladina keelt. Kurb tõsiasi on aga, et raamatukogundusega seotud sõnad on ladina ‘liber’-tüvega ainult inglise keeles. Sõna ‘librarie’ jõuab läbi vanaprantsuse keele (librairie) küll Inglismaale juba 14. sajandil, tähistades raamatute hoiukohta, aga sellise koha haldajana esinevad ‘library-keeper’ ja ‘librarian’ inglise keeles esmakordselt alles 1640. ja 1660. aastatel. Nii, et kui see konkreetne Tallinna dominiiklane Adam tegelikult oli hoopis ‘Ädäm’ ja pärit uduselt Albionilt, isegi siis ei saanud ta 15. sajandi esimesel poolel kutsuda ennast ‘librariaaniks’. Üldiselt on aga saksa, prantsuse, ladina ja teistes suuremates kultuurkeeltes raamatukogundusega seotud sõnade tüveks ikka ‘biblio-’. Sest see vanaprantsuse ‘librairie’ hakkas ju hilisemas prantsuse keeleski tähistama raamatute müügikohta, kauplust ja ‘libraire’ raamatute müüjat, algselt ka kokkuostjat või väljaandjat. Ühesõnaga on ka selles raamatus meil järjekordselt tegu kirjanikupoolse edvistamise ja eputamisega, mis (teadmatusest?) hoopis rumalusena välja kukub. Miks nii praktiliselt igas köites teha vaja on, minu mõistus ei võta.
Uue apteekriproua liini jätan ma peenetundelisusest hoopis kommenteerimata, ütlen lihtsalt nii, et just äsja kõik lähedased kaotanud melanhoolne ja depressiivne vananev apteeker oli nii põnev ja paljulubav karakter, et selle arendamise võimaluse äralörtsimine elurõõmsa ja nupuka ning tüütult pealetükkiva leskproua mängutoomisega pani mind lihtsalt mõistmatusest pead vangutama.
Lõpetuseks sedapalju, et üldises eesti kirjanduspildis on tegu igati kõva keskmise saavutusega, lihtsalt Hargla on oma personaalse lati ise nõnda kõrgele ajanud, et iga lõdva sooritusega seda enam ei ületa. Ja ilmselt poleks ma olnud nõnda kriitiline, kui kasvõi üks varasemaist arvustustest oleks mõne neist minu välja toodud etteheidetest äragi maininud… Selle asemel oleme aga valdavalt näinud pea massipsühhoosile omast kiitust valemi järgi «uus osa on parem kui kõik eelmised», mis, ma väidan, on pealiskaudne ja tegelikku sarja osade omavahelist kvaliteedivõrdlust mitte arvestav.
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Apteeker Melchior ja katustel tantsija)
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
Teised arvustajad:
Jaan Martinson. Apteeker Melchior ja Indrek Hargla patulunastus. Postimees
Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Raamatutega.wordpress.com
Marju Himma. Uus ja vana Melchior jätavad õhku ahmima. Kultuur.err.ee
Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Siilisteraamaturiiul.blogspot.com
Tanel Raja. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Pronto.ee
Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Loterii.blogspot.com
NEED READ 