Mõrvamüsteerium 19. sajandi Vana-Roomas

Peter F. Hamilton. Watching Trees Grow. 101 lk. PS Publishing. Harrogate, 2000.

Kujutage ette, et Vana-Rooma tsivilisatsioon ei hävinud sisemiste ja väliste mõjurite tõttu, vaid arenes sujuvalt edasi. Teadus ja tehnoloogia arenes seetõttu kiiremini. On aasta 1832 ning Britannias (kus inimesed kannavad roomapäraselt kolmeosalist nime, nagu näiteks Edward Buchanan Raleigh, Justin Ascham Raleigh, Bethany Maria Caesar, Carter Osborne Kenyon jne) sõidavad ringi elektriautod, kõrgel tasemel uuritakse nt tuuma- ja astrofüüsikat, kasutusel on telefonid, inimeste eluiga ulatub mitmesaja aastani jne.

Mõrv on selles ühiskonnas ääretult harva esinev väga jõhker kuritegu. Ning just sellist minajutustajast peategelane Edward öise telefonikõne peale uurima saadetaksegi. Tapetud on tema sugukonnakaaslane, Oxfordi astrofüüsika tudeng Justin ning kahtlusaluste ringi moodustavad Justini lähim kaasõpilastest sõpruskond, kellel on aga kõigil olemas alibid.

Mõrvaloo lahendus jääbki leidmata, kuid peategelane ei unusta oma noorpõlve auvõlga jõhkrate noahoopidega tapetud sugukonnakaaslase ees ning jätkab teaduse-tehnika edasist arengut ära kasutades mõrvarijahti edasites peatükkides: 1853. aastal Manhattanil, 1920. aastal Ganymedesel, kuni 2038. aastani välja, mil mõrvar lõpuks paljastatakse.

Mina tunnustan selle lühiromaani puhul taas kord Hamiltoni erakordselt lobedat jutustajatalenti ja nõtket sulge, see on anne, mis suurel osal tavakirjanduse tunnustatud klassikutel selgelt puudub. Hamiltoni on kuidagi täielik lust lugeda, kerge ja huvitav. Kirjatehnika on küll lihtne, kuid samas on kokkukuhjatud tõesti aukartustäratav kogus ainest ja teemasid, millest siin lühiromaani sajakonnal leheküljel lihtsalt markeerides mööda libisetakse, näidates justkui autori potentsi: näete, mis mulle kõik pähe tuli ja millest ma soovi korral võinuksin pikemalt kirjutada. Võimas ja väga hea.

 

Read Full Post »

Kollektiivse teadvuse poolt ja vastu

Peter F. Hamilton. A Second Chance at Eden. 496 lk. Pan. London, 1998.

«A Second Chance at Eden» on korraga romaan ja kogumik. Kogumik koosneb seitsmest lühemast ja pikemast tekstist, kesksel kohal neist on samanimeline 200-leheküljeline romaan, millele siinkohal keskendungi. Peamiselt Hamiltoni varasemasse loominguperioodi kuuluvad ning hiljem kergelt ümber kirjutatud jutud on väga ebaühtlase tasemega ning ei anna minu hinnangul eriti midagi juurde kujutatud maailmale, mistõttu kahtlen väga otsuse mõttekuses neid Konföderatsiooni sarja sobivateks ümber kirjutada.

Kogumik kuulub siis nagu juba öeldud Peter F. Hamiltoni suurde Konföderatsiooni sarja, mille monumentaalse keskme moodustab kokku ligi 4500 lehekülge paks «Night’s Dawni» triloogia – «The Reality Dysfunction» (1996), «The Neutronium Alchemist» (1997) ja «The Naked God» (1999).

Romaan «Uus šanss paradiisis» on tõeliselt hea kriminull ulmelises keskkonnas, nagu neid juba 1950. aastail Asimov kirjutas. Ja hiljem mitmed teised. Romaani tegevus toimub Jupiteri orbiidil asuval tehiskaaslasel nimega Eeden. See «tehiskaaslane» pole mitte hunnik metalli, vaid pigem tehislik eluvorm, mis hangib Jupiteri pealt Maale tarvilikku gaasi ning kuulub ÜRO haldusalasse.

Asunduse kolonistidel on kõigil läbi viidud teatav geneetiline mutatsioon, mis võimaldab neil omavahel mõtte tasandil suhelda – suur erinevus Maa inimestega võrreldes, mistap ka (muide naissoost) paavst asunduse kogu täiega kirikuvande alla paneb, kuna selline ühisteadvus ja -tunnetus kaotab pikapeale vajaduse kiriku ja jumala, patukahetsuse ja lunastuse järele.

Asunduses levivad seetõttu separatismimõtted. Romaani alguseks on tapetud iseseisvuslaste üks juhte. Asunduse uueks politseiülemaks on määratud Maalt pärit mees, kes oma perega romaani avapeatükis Eedenisse jõuab.

Lisaks mõrvaloole tekivad kohe konfliktid ka politseiülema peres – tema naine on katoliiklane, kes mingil juhul ei taha midagi kuulda ühisteadvuse-geenist, lapsed soovivad seda endale aga kohe, kuna muidu polevat võimalik uues kohas omaealiste seltskonda sulanduda. Ka politseiülem kogeb peagi, et vajab geeni elementaarseimategi tööülesannete täitmiseks.

See lühike romaan on ühest küljest hästi lihtne ja pigem kindlasti alatäidetud tekst kui ülekoormatud, leian ma. Maailm on välja joonistatud veidi skemaatiliselt, ometi oleks siin ruumi ka detailsemaks world-buildinguks, kui Hamilton seda oma tiiraste seksistseenidega ei tõttaks täitma. Aga romaanist välja kooruv religioosne dilemma, enese ohverdamine teiste õnne nimel ning kogu idee suur sümbolism annavad kokkuvõttes vägagi meeldiva lugemiselamuse.

Eriti lahe oli romaani algus, kui politseiülem saabub oma uude töökohta Eedeni nimelisse asundusse. Tema sisemonoloogid tõid minul silme ette kohe karmi koolkonna detektiivkirjanduse kangelaste sisekosmose ja maailmapeegelduse ja kõrvus võis kuulda Humphrey Bogarti häält. Hamilton paneb ikka kuradi lihtsate vahenditega masinavärgi pea täiuslikult tööle, tuleb tunnistada!

On äärmiselt kummaline ja teisalt vist loomulik, et 1990. aastate teisel poolel tuli korraga kolmel Briti fantastil pähe enamvähem sarnane tulevikustsenaarium, mida nad siis alates umbes aastast 1996/1997 teostama asusid: Hamiltonil tema Konföderatsiooni-maailm, Paul J, McAuley’l Vaikse sõja tsükkel ning Alastair Reynoldsil Revelation Space’i tulevikuajalugu.

Neid ühendab (alustuseks) päikesesüsteemi erinevate taevakehade tasahilju asustama hakkamine, nende teatav terraformimine, geneetilised muundamised ja kõikvõimsad geenivõlurid ning siis ka pähe istutatud tehislik kollektiivmõistusele teed rajav jubin. Eks erinevaid jooni on ka küllaga, aga ühisosa paistab hetkel isegi suurem.

Read Full Post »