Rooside sõjast, antikangelase pilgu läbi

Alan Savage. Queen of Lions. 415 lk. Warner. London, 1994.

Alan Savage’i nimi ei tohiks ajaloolise romaani huvilisele Eestiski päris tundmatu olla. 1996. aastal andis kirjastus Perioodika välja Savage’i romaani «Öökuninganna» (Queen of the Night; 1993), mis rääkis 14. sajandi Napoli kuninganna Giovanna loo. Giovanna lugu oli jutustatud ta inglannast õuedaami ja voodikaaslase Richilde Benoit’ silme läbi: pealt kuuekümnese meesterahva kirjutatud romaan, lugu, mida jutustab naine ja mis räägib naiste raskest elust keskaegses maailmas, ei pälvinud eriliselt arvustusi Eestis ega ka välismaal.

Üksikuid pahaseid naisarvustajate tekste siiski ilmus. Eks see on ka mõneti mõistetav, kuna romaan jätab esmapilgul üsna tiirase mulje: nagu pealkirigi viitab, valitseb Savage’i romaani kangelanna oma kuningriiki ja alamaid öösiti, voodist ja oma ihulike võlude abil. Seks on romaanis kesksel kohal, kuid kindlasti ei ole see esitatud Harlequini naistekate romantilis-erootilises laadis, vaid pigem realistlik-naturalistlikus võtmes, autor ja tegelased suhtuvad seksi läbinisti kalkuleerivalt ja noh, pisut ka pornograafiliselt, sestap võibki naislugejate pahameelt mõista: «ei-ei, niimoodi naised ei mõtle ega tegutse, niimoodi võib ainult tiirane vananev meesterahvas kujutleda naisterahva mõttemaailma ja käitumismustreid!» Noorukitele muidugi ideaalne lugemisvara 🙂

«Lõvide kuninganna» tollest maakeeleski kättesaadavast romaanist peamiselt vaid seetõttu erineb, et puudubki see seksi varjamatu kirjeldamine, seks võimuinstrumendina ja poliit-kalkuleeriv lähenemine sellele on aga siingi olemas. Seekord pole romaani minajutustajaks valitud väljamõeldud tegelast ajaloolise suurkuju varjus, vaid romaan on ühe Rooside sõja peakangelase, Inglise kuninganna Margareti minajutustus.

Kavatsemata siinkohal laskuda süvitsi Rooside sõja (1455-1487) nime kandva Inglismaa kodusõja ülimalt komplitseeritud sündmustiku lahtiharutamisse, tuleb rõhutada, et Savage’i romaan annab sellest äärmiselt põnevast konfliktist tegelikult väga põhjaliku ja täpse ülevaate. Romaan on esitatud Margareti minajutustusena, tagasivaatena eluõhtul, kui ta elab võimuvõitluses trooni kaotanud põlatud eks-monarhina väljasaadetuna Prantsusmaal suures vaesuses. Ja sellisena annab see raam sellele mitte ülemäära mahukale ja mitte eriti eepiliselt suurelt esitatud loole kummalisel kombel mastaapsuse ja toob kerge härduspisaragi silma. Teos algab 1444. aastal, kui Napoli ja Jeruusalemma kuninga, Anjou, Bari ja Lorraine’i hertsogi ning Provence’i ja Piemonte krahvi René I 14-aastane tütar Marguerite d’Anjou valitakse poliitintriigide tulemusel välja noore Inglise ja Prantsuse kuninga Henry VI tulevaseks abikaasaks. Kuna on käimas Saja-aastase sõja nime kandev konflikt Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, siis täpselt sellist tiitlit Henry kannabki. Aegajalt hullumeelsusesse langev Prantsuse kuningas Charles VI on enne surma andnud oma tütre naiseks Inglise kuningale Henry V-le, kes on just vallutanud pool Prantsusmaad, klausliga, et noorte järeltulijast saab mõlema riigi kuningas. Selleks kuningaks saabki Henry VI, kes aga isa varase surma tõttu pärib mõlemad troonid juba imikuna. Kahjuks pärib ta ka oma emapoolse vanaisa Charles VI perioodiliselt esineva hullumeelsuse.

Hull kuningas, kõrgaadlike omavahelised erasõjad, Inglismaa ebaedu Prantsusmaal ja vallutatud alade kaotamine, finantsiliselt kollapsi lähedale jõudev kuningriik, võitlus monarhi favoriitide vahel ning pärija mittesündimine… kõik see viibki Inglismaa kodusõtta, kus peatselt saab põhiküsimuseks, kas valitsev suguvõsaharu on üldse troonil legaalselt või peaks Lancasterite soo asemel troonil istuma hoopis naisliini pidi justkui vanem dünastia haru, Mortimeri-Yorki sugu. Algab vihane sõjategevus, maa langeb üha sügavamale kaosesse, kõrgaadli read hakkavad uute ja uute lahingute järel üha hõredamaks muutuma, kuni Yorkid lõpuks hullu kuninga ja ta Prantsusmaalt pärit kuninganna kukutavad ja oma dünastia troonil kehtestavad.

Pole suur saladus, et Rooside sõda oli George R. R. Martini üks suuremaid inspiratsiooniallikaid «Troonide mängu» fantaasiasaaga loomisel. Ometi ei maksa nende tekstide vahel erilist ühisosa otsida. Martin on siiski sündmusi näitav kirjanik, Savage aga neid kiiresti ümberjutustav, paljudest sündmustest meile räägitakse, et need toimusid, aga me ei ole seal sammhaaval juures ja ei näe neid toimumas. Dialooge ja reaalajas stseene loomulikult on, aga neid on vähem kui leskkuninganna meenutusi ja jutustusi toimunust. Ometi saan ma öelda, et nagu mulle väga meeldis «Öökuninganna» stiil ligi 20 aastat tagasi, meeldis mulle täpselt samavõrra (ja tuletas toda täpselt meelde) nüüd «Lõvide kuninganna» kirjutusstiil. See on kuidagi hästi lakooniline ja loogiline, lihtne ja realistlik, molutamist ei toimu ja põnevad sündmused muudkui hargnevad. Ääretult osav on Savage ka tegevuse mõistmiseks hädavajalike ajalooteadmiste teksti sisse pikkimisel. Kuna mulle oli nende lühikeste aga sagedaste ajalootundide sisu varem teada, sain kõrvalt vaadata, kuidas nad muule tekstile, sündmustikule mõjusid – kas võtsid tempot maha ja mõjusid võõrkehadena, igavate loengutena vms. Ei mõjunud. Olid väga osavalt, pädevalt ja asjatundlikult teksti mahutatud ning andsid täpselt piisava minimaalse vajaliku teabe edasise mõistmiseks.

Üks põhjusi, miks romaan eriti palju arvustamist pole leidnud, on kindlasi peidus tõigas, et Savage’i lugu jutustab tänapäeva populaarajalugude kirjutajate ja seriaalitegijate käsitluses negatiivne kangelane, kaotajatete, pahade, Lancasterite, trooniusurpeerijate poole kuri geenius – võõramaine kuninganna Marguerite, «Prantsuse Emahunt» – halvustav hüüdnimi, mis tegelikult just tema puhul tarvitusele võeti, mitte üle saja aasta varasema Prantsusmaalt tulnud kuninganna Isabelle’i nimena, kes kukutas oma homoseksuaalse abikaasa Edward II ja pani troonile poja Edward III, kuigi tänu Maurice Druonile jt on just Isabelle’ile see nimi eelkõige külge jäänud. Aga see on anakronistlikult talle pandud nimi. Nagu keegi ei öelnud Bütsants ühe teatava riigi kohta ajal, kui see veel eksisteeris.

Igatahes on tänapäeval populaarne fännata Yorke ning uskuda, et kuningas Richard III, kes kukutas oma vanema venna poja Edward V troonilt ja sulges ta koos tolle vennaga Towerisse, ei tapnud printse jmt soovmõtlemislikku. Kuni viimase ajani uskusid ju tuhanded ja tuhanded rikardiaanid üle kogu maailma, et kuningas Richard III polnud tegelikult see küürakas ja lonkav arhetüüpne antikangelane, kelle hilisemate sajandite teadvusse on jätnud Shakespeare. Küür ja printside mõrvad arvati talle Tudorite propaganda poolt külge kleebituks. Kuni 2012. aasta septembris leidsid arheoloogid Leicesteris ühe parkla alla maetud tõsiselt kõvera selgrooga skeleti, mis hilisemate uuringute tulemusel tunnistati Richard III säilmeteks. Hindamatud on need dokfilmidest pärit kaadrid, kus näeme nende kaevamiste juures olnud rikardiaanide nägusid, kui selgub, et nende kumiiril on suur selgrookõverus, mis ilmselt tolle eluajal just nähtavas küürus väljendus. Nendesamade rikardiaanide, kes olid aastakümneid kõikjal jutlustanud, kuidas Richard oli pikk ja ilus mees, kelle alles Shakespeare Tudorite käsul küürakaks saatanaks maalis.

Ei ole põhjust varjata, et minu sümpaatia kuulub Lancasterite-Beaufort’ide-Tudorite poolele, aga noh, mulle meeldib mõelda, et erinevalt noist tuhandeist rikardiaanidest ei varjuta sedasorti eelistus kuidagi mu kainet pilku nende vigade märkamisel ja tunnistamisel.

Lühidalt ka autorist. Alan Savage on varjunimi, mida kasutab Christopher Robin Nicole, 1930. aastal toonases Briti Guajaanas sündinud ja alates 1957. aastast Inglismaal ja Hispaanias elav ülimalt viljakas kirjamees, kes on enam kui tosina pseudonüümi all avaldanud üle 200 romaani. Suure osa ta loomingust moodustavad ajaloolised romaanid Esimese ja Teise maailmasõja perioodist, keskaega on ta tegelikult kujutanud vaid üksikutes teostes, seda enam väärib aga kiitust ta taustatöö, sest need romaanid kirjeldavad toonaseid olusid, inimesi ja nende mõtteid ning tegusid piisavalt tõepäraselt, ega tee olulisi eksimusi ajaloo vastu. Aga jah, lisaks lugematule hulgale 20. sajandi sõja- ja spiooniromaanidele leiab tema kontost ka teoseid osmanitest, mogulitest ja Akvitaania Aliénorist, kes oli 12. sajandi legendaarne Prantsuse (1137-1152) ja Inglise (1154-1189) kuninganna ning kuningate Richard Lõvisüdame ja John Maata ema. Nicole’i seni viimane romaan paistab olevat 2012. aastal ilmunud «Hiilgav kuninganna» (Queen of Glory), mis räägib 1857. aasta sipoide mässust Indias.

Read Full Post »

Brittide ümbermaailmareis 1740–1744: laevahukk, mäss, deserteerumised, haigused, näljahädad, kaaprilahingud

Glyn Williams. The Prize of All the Oceans. The Triumph and Tragedy of Anson’s Voyage Round the World. 264 lk. HarperCollins. London, 1999.

Rikkaliku reisikirjade lugemiskogemusega eesti lugejale tuleb kohe alustuseks ära öelda, et tegu ei olnud teadusliku uurimisekspeditsiooniga, nagu me neid 18. sajandi teisest poolest ja 19. sajandist rohkelt teame, vaid üheselt militaarse iseloomuga ettevõtmisega.

1739. aastal oli Suurbritannia ja Hispaania vahel puhkenud nn. Sõda Jenkinsi kõrva pärast, mis hiljem suubus suuremasse Austria pärilussõtta (1740–1748), mis näiteks Põhja-Ameerika kolooniates oli tuntud hoopis Kuningas George’i sõjana (1744–1748).

Sõja, mille 1748. aastal lõpetas Aacheni rahu, ajendiks sai Briti kaubalaeva kapteni Robert Jenkinsi kõrv, mille Hispaania rannavalve tal Florida ranniku lähedal väidetava salakauba vedamise tõttu pea küljest ära lõikas ning mida purgi sees Briti parlamendis vihaste sõda õhutavate kõnede juurde demonstreeriti.

Lisaks tegutsemisele Vahemerel ja Kariibi basseinis otsustas admiraliteet saata laevastiku hispaanlasi kimbutama ka Vaiksele ookeanile ehk Lõunamerele, nagu seda toona peamiselt kutsuti. Algses kavas oli lisaks Acapulco-Manila galeooni ja väiksemate kaubalaevade kaaperdamisele ka hispaanlaste asumaade rüüstamine Tšiilis, Peruus, Mehhikos ja Filipiinidel ning sinna võimaluse korral Briti kolooniate loomine.

Kohutav ja traagiline ümbermaailmareis

George Anson oma ümbermaailmareisi järel.

Sestap kavandati ettevõtmine üsna mastaapsena. Kommodoor George Ansoni käsutusse anti 6 sõjalaevast ja 2 varustust vedavast kaubalaevast koosnev eskaader, mis mehitati 1980 mehega, kui kokku lugeda laevameeskonnad ja sõdurid. Etteruttavalt võib öelda, et 8 laevast 3 pöördusid juba üsna ekspeditsiooni alguses tagasi Inglismaale, ülejäänud 5 laevast jõudis kodusadamasse tagasi vaid üks. 1980 mehest vaid 500 jäid reisil ellu ja naasid koju. Neid arve silmas pidades oli tegu ühe kõige katastroofilisema ja traagilisema ümbermaailmareisiga purjelaevanduse ajaloos.

Ei maksa arvata, et need laevad olid üsna pisikesed ja mõistlikult mehitatud nagu James Cooki ekspeditsioonidel kolm aastakümmet hiljem. Teiste seas just Ansoni ekspeditsiooni ebaõnnestumistest ja katastroofidest õppinuna nõudis Cook oma avastusreisideks madalatekilisi, 10-20 kahuriga kergeid ja suhteliselt väikseid söelaevu, mille meeskonnad olid 100 inimese kandis. Need ei olnud laevas nii ninapidi koos, et puhkeksid ja leviksid kehvast hügieenist jmt tingitud haigused, samuti pääsesid need meeskonnad igapäevaselt kõik värske õhu kätte. Kui Cooki laevad olid nii 300–400-tonnise veeväljasurvega alused, siis Ansoni eskaadri lipulaevaks oli 60 kahuriga 1000-tonnise veeväljasurvega liinilaev Centurion, pardal kokku üle 500 hinge. Ka ülejäänud sõjalaevad polnud palju pisemad. Cooki laevadest väiksemad olid vaid 2 Ansoni 8 alusest. Ning hilisemates tormides ja muude raskuste küüsis läks just pisemail ja kergemail ning hõredamalt mehitatud alustel suhteliselt paremini.

Pärast reisi Ansoni jaoks valmistatud tema lipulaeva HMS Centurion mudel.

Lisaks laevameeskondadele oli Ansonil siis selle pea 2000 mehe hulgas 470 sõdurit–merejalaväelast, aga neist ei tohi lasta silma ette tekkida hilisemate briti merejalaväelaste, kiire ja tõhusa löögirusika muljet. Sellised sõjaolukorrad ja ekspeditsioonid olid toona mugavaks vahendiks saada kaelast ära varasemates kampaaniates ja lahingutes haavata saanud ja vigaseks jäänud armee invaliidid, kes täitsid lugematuid Briti sõjaväe haiglaid ja olid kuival maal täiesti kasutud ning pealegi kulus nende ülalpidamisele arvestatav hulk raha. Sõda aga toidab ennast teadupärast ise. Või siis mitte.

Esimesed tagasilöögid tabasid Ansoni laevastikku juba varustamise ajal. Kuna oli alanud sõda, kulus admiraliteedi tähelepanu ja finantsvahendeid järsku kõigil meredel ning sihtpunktidesse sõitvatele laevastikele ja järsku ei tundunud kauge Lõunamere-eskaader neist enam olulisim. Selle varustamisel tekkisid tõsised tõrked, aeg venis ning laevadele majutatud meeskonnad hakkasid tasapisi inimestest tühjaks jooksma. Kujutage ette invaliide, kes peavad nädalaid ja nädalaid päevavalgust nägemata lebama oma kitsal asemel haisvas laevatrümmis alumisel tekil kümnete ja sadade omasuguste seas (laeva ülemisele tekile nad ei pääsenud, et mitte segada seal tegutsevaid madruseid, varustustöölisi, puuseppi jt), sööma päevas oma ratsiooni jagu kehva lobi ning ootama tõenäolist surma kaugel Lõunamerel, praktiliselt teispool maailma äärt. Loomulikult hakkasid nad võimaluse korral juba kodusadamas laevadelt tasahilju kaduma. Või surema. Sest laevadele majutatud «merejalaväelased» olid tõelised sandid, vigased ja väga nõrga tervisega. Pagenute ja surnute asemele võeti laevadele kiiruga veel hulk noori ja praktiliselt ilma väljaõppeta merejalaväelasi.

Haigused, tormid ja nälg

Igatahes, kui eskaader lõpuks pärast erinevaid viivitusi (vastutuuled, hiiglasliku 152 alusest koosneva kaubalaevastiku eskortimine, milles hulk laevu üksteisega kokku põrkas jmt) septembris 1740 merele läks, olid hispaanlaste liitlasest Prantsusmaa spioonid selle ülesannetest ja võimekusest juba üksikajaliselt informeeritud ning neid saadeti kohe jälitama 6 laevast koosnev Hispaania eskaader admiral José Alfonso Pizarro, markii del Villari juhtimisel.

Võib ette ära öelda, et Pizarro laevastikku tabasid teel Vaiksele ookeanile enamvähem sama rasked katsumused ning kontakti ja tulevahetuseni kaks eskaadrit kordagi ei jõudnudki. Oleks see juba kuskil Atlandi ookeanil juhtunud, oleks Ansoni reis sellega ilmselt ka lõppenud, sest laevad oleks tulnud seada lahinguvalmis, mis oleks tähendanud nende kergendamiseks suure hulga proviandi üle parda heitmist, kahurimeeskondade töö võimaldamiseks erinevate pikamaareisi tekiehitiste lõhkumist jpm. Tollased purjelaevad olid ses mõttes nagu legoklotsidest hiiglaslikud ja ülikeerulised ehitised, mis tuli pikamaasõiduks Lõunameredel ehitada valmis ühtmoodi, polaarmeredes teistmoodi, lahingolukorraks aga hoopis kolmandat moodi. Puusepad olid pidevalt hõivatud ülemiste ja alumiste tekiehitiste lõhkumise ja taasrajamisega.

Laevade ülerahvastatuse tõttu puhkesid kiirenenud korras kõikvõimalikud haigused, nii et kui detsembri lõpus jõuti neutraalse Portugali kolooniasse Brasiilias, tuli laevadelt kümnete kaupa mehi maale tervenema saata, ka venis plaanitust mitu nädalat pikemaks laevade remont.

Pilt Ansoni reisi kirjeldavast raamatust. Lahing Hispaania galeooniga.

Le Maire’i väina meremeeste seas halva kuulsusega Hoorni neemest mööduma jõuti ühesõnaga lõunapoolkera aastaaegu silmas pidades kõige tormisemal ja kehvemal aastaajal. Kui arvestada, et üks varustusega kaubalaev oli pärast proviandi ümberlaadimist juba Atlandil tagasi saadetud ning et kahel sõjalaeval ei õnnestunudki Hoorni neemest vastutuulte ja tormide tõttu mööduda ning Vaiksesse ookeani jõuda (ja nad pöördusid suure hukkunute arvuga haigustest räsitud meeskondadega tagasi Inglismaale), jõudis Lõunamerele kokku vaid 5 laeva. Need kaotasid aga üksteist sealseis tormides lootusetult silmist. Kommodoor Anson oli määranud mitu erinevat kohtumispaika, kus laevastik pidi end uuesti kokku koguma, enne hispaanlaste asunduste rüüstama hakkamist, aga enne seda juhtus veel paljugi.

Umbes kaks kuud pistis laevastik rinda Hoorni neemest möödumise ja lõunapoolse polaarookeani tormidega. Esimesena haigestusid lootusetult invaliidid ja surid praktiliselt kõik, sama juhtus ka väljaõppeta merejalaväelastega, meeskondi räsisid erinevad haigused ja näpistama hakkas ka nälg, kaasa võetud kuivikud said tormides märjaks ja läksid hallitama, varutud vesigi riknes. Keegi ei olnud planeerinud nii pikalt sinna toppama jääda. Iga nädal suri laevadel kümnete kaupa mehi. Lõpuks jõudis esimesena mais 1741 kohtumispaika Juan Fernandeze saartele lipulaev Centurion. Järgnevatel kuudel jõudis ime läbi sinna veel kolm alust, kaks sõjalaeva ja alles jäetud varustuslaev, mis küll seal lõhkuda otsustati ning mille pisike meeskond (16) teistele laevadele paigutati. Kolme sõjalaeva (millest kaks tagasi koju pöördus) kohta ekspeditsioonil tol hetkel igasugused andmed puudusid.

Alles augustis 1741 olid eskaadri laevad niivõrd merekõlbulikuks remonditud ning meeskonnad skorbuudist ja teistest haigustest tervenenud, et saadi asuda oma põhitegevuse juurde. Igatahes olid ekspeditsiooni read selleks hetkeks katastroofiliselt hõrenenud. 961 mehest, kes olid nendel laevadel Inglismaalt välja sõitnud, oli 2/3 ehk 626 meest selleks ajaks hukkunud. Loomulikult ei olnud 3 laeva ja 335 mehega enam võimalik asuda teoks tegema admiraliteedi grandioosseid plaane Hispaania kolooniate vallutamisel ja Briti sillapeade rajamisel. Küll loodeti rüüstada Hispaania rannikulinnu ning kaaperdada nende kaubalaevu.

Wageri purunemine ja meeskonna mäss

Wageri vrakk karil. Pilt John Byroni reisi kirjeldavast raamatust.

Aga mis oli saanud ühest sõjalaevast nimega Wager, millel õnnestus Vaiksesse ookeani jõuda? Sellel 600-tonnisel alusel oli pardal kõige rohkem invaliide (140, ületades laeva 106-liikmelise meeskonna suuruse, lisaks oli just selle laeva trümmides kõige rohkem ekspeditsiooni varustust, püssirohtu sõjapidamiseks Hispaania kolooniates ning praktiliselt kogu ekspeditsiooni alkoholivarud, kuid mitte eriti suuri toiduvarusid) ning pärast Hoorni neemest möödumist oli laevale jäänud vaid 12 täiesti tervet ja tööjõus meremeest, ülejäänud lebasid haigevoodites. Nii sõitiski see laev tormiga mais 1741 Tšiili ranniku lähedal ühe väikese saare vetes karile.

Karile sõitnud laeval kadus igasugune distsipliin, meremehed aitasid end ise alkoholi ja relvade varumisega ning kokku jõudis saarele 140 meest. Toimus vastuhakk kaptenile, keda peeti laevahuku peasüüdlaseks ja kes paar vastuhakkajat ka maha laskis ning keelas laevaarstil haavatuid ravida. Edaspidi liikus ta ringi vaid laetud püstolid haardeulatuses. Kaldale jõunud ellujäänud 100-konnast mehest koosnev seltskond läks lahku. Üks grupp ehitas 10-meetrise paadi ümber 15 meetriseks kuunariks, millega ligi 60 meest purjetas lõuna poole (neile järgnes 2 väiksemas paadis veel 20 meest), nad jõudsid Magalhaesi väina ning naasid Atlandi ookeanile, et purjetada Brasiiliasse. Kuna alustel ei jätkunud kõigile ruumi pandi 10 väidetavalt vabatahtlikku ühes suvalises kohas kaldale (neist ei kuuldud enam kunagi), 12 meest olid laevahuku kohas lihtsalt ülejäänud meeskonnast deserteerunud (neist ei kuuldud enam kunagi). 8 meest pandi Argentina rannikul luureretkeks kaldale, kuid jäetigi sinna, nad sattusid hispaanlaste kätte vangi, kuid jõudsid hiljem Inglismaale, et seal oma kaaslaste vastu selleteemaline süüdistus esitada. Kokku jõudis Brasiilia vetesse umbes 30 meremeest algsest 80 paadirännaku ettevõtnust.

Wageri kapteniga jäänud umbes 20 mehest osa hukkus, osa jõudis indiaanlaste abiga hispaanlaste valdustesse Tšiilis, kus neid koheldi suhteliselt hästi, lõpuks jõudis 4 mitšmani sellest seltskonnast elusatena 1746. aastal läbi Hispaania ja Prantsusmaa tagasi Inglismaale, nende seas ka 20 aastat hiljem ise ümbermaailmareisi teinud John Byron, kuulsa poeedi vanaisa. Peatumata siin sellel pikemalt tuleb aga rõhutada, et kogu see Wageri afäär oli üks eriliselt julm ja kohutav lugu täis nälja- ja tõve- ning vägivaldseid surmasid metsikul Lõuna-Ameerika rannikul, kus kogu aeg ladistas jääkülma vihma.

Anson Vaiksel ookeanil ja Manila galeoon

Paita sadamalinna rüüstamine Peruus. Ansoni laevastikus on ka kaaperdatud Hispaania kaubalaevu.

Kommodoor Ansoni 3 laeva jõudsid 1741. aasta lõpul Peruu rannikule, rüüstasid pisikest Paita linna, kaaperdasid mõned nõrgalt relvastatud kaubalaevad ning asusid Acapulco lähistel ootama suurt galeooni, mis korra aastas võttis ette teekonna Manilasse ja tagasi. See oli omamoodi hispaanlaste Vaikse ookeani kolooniate äri põhitelg ja tuiksoon. Mehhikost viis see galeoon Filipiinidele laevatäie hõbedat ning tõi sealt tagasi Ameerikasse hiina kaupmeestelt saadud portselani, elevandiluud, vürtse, siidi ja muid luksuskaupu, millest suur osa siis üle Atlandi Euroopasse edasi laevatati. Reis oli pikk ja ohtlik, mistõttu ehitati selleks tolle ajastu suurimaid laevu, nn. Manila galeoone. Need olid hiiglaslikud 2000-tonnise veeväljasurvega kõrgete ja paksude parrastega merehiiglased, mis olid ka korralikult relvastatud ja võtsid lisaks kaupadele vajadusel pardale ka üle 1000 inimese.

Paari sajandi jooksul oli inglise piraatidel õnnestunud paar-kolm Manila galeooni kaaperdada ning sealt saadud kauba väärtus korvas mitmekordselt kõik reisi jaoks tehtud kulutused, valatud vere ja toodud ohvrid. Nüüd asuski kommodoor Anson oma galeooni ootama. Kuid nagu ikka saatis teda ebaõnn. Ta oli selleaastase galeooni napilt maha maganud ja sellest aru saanuna asus purjetama läände, et Filipiinide vetes järgmisel aastal järgmist laeva varitseda.

Centurion ründab Hispaania galeooni.

Tema reis üle Vaikse ookeani kujunes enam-vähem sama traagiliseks kui eskaadri vintsutused Vaikse ookeani lõunaosas. Taas jäi ta hiljaks, hispaanlased olid õppinud ookeani neil laiuskraadidel ületama just vastaval aastaajal, kui hoovused ja tuuled selleks kõige soodsamad olid, Ansonil ei õnnestunud aga kuidagi õiget «teeotsa» kätte leida ja ta eksles 7 nädalat sihitult tuulevaikuses ebasoodsate hoovuste küüsis. Ning kui lõpuks õnnestus neil üle ookeani purjetama asuda, hakkasid laevade varud jälle otsa saama, kuna hispaanlastelt kogutud luureandmed, millega oldi arvestanud, ütlesid, et ookean õnnestub ületada kahe kuuga. Peatselt tabas laevameeskondi jälle skorbuut, meremehi suri taas kümnete kaupa, murdusid laevade mastid, kõik eelmise aasta õudused kordusid taas. Ansoni eskaader (oma kolmest laevast oli ta ühe lasknud lõhkuda ning meeskonna ümber paigutada, kuid tal oli kaasas ka üks vallutatud Hispaania alus) alustas teekonda läände mai alul 1742 ning Guami saare lähedal asuvale tillukesele Tiniani saarekesele jõudis näljas ja jõuetu ning haigustest räsitud poolsurnud meeskond augusti lõpuks.

128 haiget toimetati kohe kaldale, kuna skorbuuti peeti omamoodi merehaiguseks, kuna peaegu alati oli meeste kaldale toimetamisega kaasnenud haigusnähtude taandumine. Skorbuudi olemust ehk siis C-vitamiini puudust tollal muidugi ei mõistetud, küll aga tähendas meeste maaletoimetamine, et nad hakkasidki enamasti toituma C-vitamiini rohketest kohalikest puuviljadest. Ansoni ekspeditsioon oli aga niivõrd kurnatud, et kalde toodud meestest suri kohe 21 kõige hullemas seisus haiget, kes jõuti veidi tervemate poolt küll kaldale tuua (ka Anson ja ohvitserid aitasid neid transportida, nagu nad aitasid kogu ekspeditsiooni kõige kriitilisematel hetkedel alati ka laevatrümmidest vee väljapumpamisel jm kriitiliste töödega) ja heideti sinnasamma maha, nii et viimaseid meetreid päästvate puuviljadeni neil keegi teha ei aidanud.

Anson kohtub Kantonis kohaliku Hiina asekuningaga.

Laevade ohvitserkond oli üldse madruste ja (üksikute alles jäänud) merejalaväelastega kogu ekspeditsiooni raskusi taludes igati solidaarne, vana kombe järgi sõid nad lihtsalt kogu aeg erinevat ja veidi paremat toitu, mistõttu skorbuut ja muud ülerahvastatusest tulenevad haigused neid niivõrd ei kimbutanud. Ka olid nad n-ö. eelisjärjekorras laevaarsti vastuvõtule ning nende (meie mõistes) imekitsad eluolu tingimused olid ometi mõõtmatult privaatsemad ja avaramad, kui alumiste tekkide rahval.

Kaks kuud taastus meeskond Tinianil, kust Ansoni allesjäänud lipulaev Centurion võttis suuna Portugali faktooriasse Hiina rannikul Macaos, kuhu jõuti novembri alul 1742. Laev vajas remonti ning proviandiga varustamist. See osutus aga arvatust keerulisemaks. Kuigi portugallased olid oma asunduse sinna rajanud juba 1557. aastal ning seal tegutses ka Briti Ida-India kompanii kaubakontor, olid mõjukad linnas siiski hiinlased, kes olid huvitatud isolatsiooni säilitamisest ja üksikute kaupmeeste rikastumisest. Ka Briti Ida-India kompanii, mis oli erafirma ja mitte tema majesteedi valitsuse tööriist, ei vaadanud üldse hea pilguga sellele, et nende harjumuspärast kaubandusrütmi on tulnud segamini lööma kuninglik kaaperlaev. Pärast pikki palumisi, mangumisi ja ähvardusi õnnestus Ansonil siiski vajalik varustus saada, laevad parandada ning ta võttis aprillis 1743 suuna Filipiinidele, et lõpuks kätte saada oma reisi peaauhind – Manila galeoon. Õigemini öeldi lahkudes, et suund võetakse koju, vastasel korral poleks hiinlased küll oma kaubandusrütmi rikkujaile mingit abi osutanud.

Kuulsaim maal sellest, kuidas Ansoni Centurion kaaperdab Hispaania aardelaeva. Autor kuulus meremaalide looja Samuel Scott (1702–1772).

20. mail jõuti Filipiinide rannikul kohta, kust galeoon tavaliselt läbi sõitis ning jäädi sinna varitsema, täites vaba aega kahurimeeskondade töö harjutamisega. Laevale oli alles jäänud 227 meest vajaliku 400 asemel ning töökäte puudus tuli tasa teha efektiivsusega. Kuu aega hiljem ilmuski nime Neustra Señora de Covadonga kandev ujuv aardekirst silmapiirile. Centurion ründas alust, tulistades kokku 150 kahurikuuli laeva keresse ja mastidesse–purjedesse/taglastusse. Pooleteise tunniga oli lahing läbi ning hispaanlased alistusid. Inglaste poolel oli 3 hukkunut ja 17 vigastatut, laev oli saanud 30 kahuritabamust. Hispaanlaste galeoonil oli 67 hukkunut ja 87 vigastatut. Laevalt leiti üle 1,3 miljoni Hispaania dollari jagu hõbemünte, lisaks ligi 36 000 untsi hõbedakange. Koos Ladina-Ameerika ranniku linnadest ja laevadelt röövitud hõbedaga oli see tollases vääringus üüratu varandus, millest vastavalt oma ametikohale igal meeskonnaliikmel oli õigus kindla suurusega osale.

Anson paigutas 300 vangi Covadongalt üle Centurioni trümmi, saatis 40 oma meeskonnaliiget galeoonile, võttis laeva sleppi ning purjetas tagasi Macaosse, kuhu jõuti 11. juulil. Hiinlased olid tõsiselt pahased, nagu ka portugallased ja Briti Ida-India kompanii rahvas: nende tavapärane hõbedalast jäi sel aastal saamata! Igatahes ei hakanud Anson oma teisel peatusel Macaos hiinlastega tseremoonitsema, ta saatis suure hulga vangidest maale, võttis paar hiina lootsi pantvangi ning purjetas laevadega ülesjõge Kantonisse, nõudes resoluutselt kokkusaamist kohaliku asekuningaga, et temaga otse proviandivarude täiendamisest rääkida. Pärast pikka ootamist saigi see kohtumine 30. novembril teoks, vahetati kingitusi, kuid hiinlased olid sellest jõudemonstratsioonist selgelt häiritud. Igatahes sai Anson oma proviandi, müüs galeooni Macaos maha ning võttis 15. detsembril 1743 kursi Inglismaale, kuhu jõuti juunis 1744. Tagasitee oli justkui kingiks kõigi varasemate vintsutuste eest täiesti sündmustevaene ja probleemitu.

Järellugu

George Anson admiraliteedi esimese lordina. Autoriks kuulus portreemaalija Joshua Reynolds (1723–1792).

Nelja laeva pardal olnutest jõudis tagasi kodumaale 188 meremeest. Lisades siia tagasipöördunud laevade meeskonnad ning laevahuku läbi elanud Wageri üksikud ellujäänud, saabki kokku ligi 500 ellujäänut 1900 merereisi alustanust. Anson ise tundis selle kohutava hukkunute protsendi üle suurt kurbust, nagu ta tunnistas ka mitmele admiraliteedi lordile, aga seda võeti kui paratamatust. Temaga samal ajal välja sõitnud Kariibi mere eskaader kaotas 14 000 mehest 10 000 – selline see sõda lihtsalt oli.

Enamikest Ansoni laevade ohvitseridest said järgnevais sõdades tuntud ja tunnustatud kaptenid ja admiralid. Eelkõige said neist muidugi kaunis rikkad mehed. Ansoni kaasatoodud varandusest, mida veeti läbi Londoni kesklinna Inglismaa panka 32 vankril, 3/8 osa kuulus talle endale kui ekspeditsiooni juhile ning see summa tegi temast kogu ülejäänud eluks meie mõistes miljonäri. Kuna ekspeditsiooni algsest koosseisust oli ellu jäänud nii vähe mehi – kaaperdusaktsioonides osalesid ju vaid need 188 –, tähendas see neile kõigile väga suurt rahalist kasu. Lihtsad meremehed said palgale merereisi eest auhinnarahana mitme aasta palga lisaks ning väga jõukaks said ka laeva ohvitserid. Mis ometi ei takistanud viimastel rahajagamisel tülli minemast ja aastaid kestnud kohtuvaidlusi algatamast. Probleemiks oli, et seaduse järgi kuulus lahingut pidanud Centurioni ohvitseridele suurem osa, kui teistelt laevadelt sinna ümber paigutatud ohvitseridele, kuigi viimased väitsid, et Anson olla neile sama suurt osa saagist lubanud. Ja tõsiasi on, et ilma nendeta poleks ju alamehitatud Centurion kindlasti seda võitu saavutanud ega tagasi Inglismaale jõudnud. Kohus otsustas lõpuks siiski, et nad võrdset osa ei saa, kuna Ansonil, kui ta üldse neile midagi sellist lubas, polnud kindlasti selleks volitusi.

Cape Finisterre’i merelahing 1747. aastal. Autoriks Samuel Scott.

Ansonit võeti Inglismaal vastu kui rahvuskangelast, sõda hispaanlaste ja prantslastega oli kestnud aastaid, aga suuri võite, mida tähistada, ei olnud eriti olnud. Hispaania hõbedalaeva kaaperdamine andis selleks hea põhjuse. Kuningas George II võttis Ansoni isiklikult vastu, ta edutati kontradmiraliks ning valiti parlamenti. 1747. aastal juhatas ta brittide La Manche’i laevastikku ning võitis prantslasi Cape Finisterre’i merelahingus, vallutades 13 nende laeva. Ta populaarsus kasvas veelgi, ta edutati lordidekotta, talle anti viitseadmirali auaste ning aastail 1751–1756 ja 1757–1762 oli ta Briti admiraliteedi esimene lord ehk siis mereminister.

Selles ametis oli ta ka Seitsmeaastase sõja (1756–1763) ajal, mida tihti on peetud esimeseks tõeliseks maailmasõjaks, kuna seda peeti enamvähem kõigil tuntud kontinentidel ning milles inglased esmakordselt saavutasid ülekaalu maailmameredel ja kolooniates, jättes Prantsusmaa ja Hispaania selja taha. Just selles sõjas tehti teoks mitu plaani, mis olid algselt meeles mõlkunud juba 1740ndate alguses – näiteks vallutati hispaanlastelt Filipiinid ja Kuuba. See oli suuresti ka Ansoni teene, kes reformis paljuski oma ümbermaailmareisi kogemuste baasil Briti laevastiku, lõi korralikult funktsioneeriva merejalaväelaste süsteemi ja pani õieti aluse sellele, et alates 1760ndatest hakkasid britid regulaarselt saatma Vaiksele ookeanile ekspeditsioone – nüüd juba muu hulgas ka teaduslike huvide ja ambitsioonidega.

Kuigi Ansoni reis oli sõjaline, tegi ta ometi kõikjal põhjalikke teaduslikke tähelepanekuid, kaardistas rannajoont, jälgis loodusnähtusi ja ladus sellega tasapisi vundamenti, millele omakorda jätkasid korruste rajamist John Byron, Samuel Wallis, Philip Carteret ning loomulikult kuulsaim briti maadeuurija James Cook.

Kõigest sellest on Londoni ülikooli emeriitprofessor ja maadeavastuste ajaloo uurija Glyn Williams kirjutanud lihtsalt fantastilise ja võrratu raamatu. Eelkirjeldatud sündmusi teadsin ma suures plaanis enne selle raamatu lugemistki, aga ometi ei muutnud see lugemisprotsessi kordagi igavaks: nii palju värvi, dramaatikat, elu ja põnevust oskas Williams sellesse kirjeldusse panna. Williams saab eriti kiita just selle eest, et maalib eriti usutavaks igapäevase elu laevas kogu oma kitsikuses ja viletsuses ning toonitab just selliste merereiside olmelist külge. Ses mõttes sarnaneb ta sel sajandil tõlgitud merereisikirjeldustest enim Laurence Bergreeni Magalhãesi-reisi raamatule «Üle maailma serva» (Over the Edge of the World: Magellan’s Terrifying Circumnavigation of the Globe; 2003, ek 2008).

George Ansoni reis on andnud ainest ka ilukirjandusele. Kuulsaimaks näiteks selles vallas on kindlasti legendaarse mereromaanide autori ja Aubrey–Maturini tsükliga (mille ainetel on valminud väga õnnestunud merefilm «Kapten ja komandör. Retk maailma äärele» (Master and Commander: The Far Side of the World; 2003) maailmakuulsaks saanud Patrick O’Briani (1914–2000) romaanid «Kuldne ookean» (The Golden Ocean; 1956) ja «Tundmatu rannik» (The Unknown Shore; 1959). Esimene neist käsitleb Ansoni reisi tervikuna ja eriti just Manila galeooni kaaperdamist, teine aga Wageri laevahukku ja mässu ning sellele järgnenud eksirännakuid Tšiili ja Patagoonia ebasõbralikel rannikuil.

Read Full Post »

Angloameerika ulmeajakirjade lugu

Mike Ashley. Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970. The History of the Science-Fiction Magazine Volume II. 410 lk. Liverpool University Press. Liverpool, 2005.

Jacques Sadoul. Histoire de la Science-Fiction Moderne (1911-1971). 411 lk. Albin Michel. Pariis, 1973.

Romaanidest on mulle alati rohkem meeldinud jutukogud ja ühe autori jutukogudest erinevate autorite lühiproosat koondavad antoloogiad. Antoloogiad on tänapäeval internetiavaruste/-ajakirjade ja veebikohtade kõrval peamine lühiproosa avaldamise koht, sest omaaegseid suuri ulmeajakirju on järele jäänud umbes kolm ja need on tegelikult kaunis pisikesed. Kuid žanriulme tekkimise ajal kahe maailmasõja vahel Ameerika Ühendriikides ulmet raamatutena loomulikult praktiliselt ei avaldatudki, üksikud väikekirjastuste ja fännide väljaandel ilmunud ning tänaseks haruldaseks muutunud trükised välja arvata.

Ulmekirjanduse olulisim osa – lühiproosa – tekkis ja arenes pulpajakirjades: ulmet ilmus juba 20. sajandi algusest tavalistes jutuajakirjades nagu Argosy ja All-Story, kus sellel tuli võidelda trükiruumi nimel teiste ajaviitekirjanduse liikidega, kuni 1920. aastate keskel tekkisid esimesed spetsiaalsed ulmeajakirjad: 1923. aasta märtsis rohkem müstilise, üleloomuliku ja fantaasiakallakuga Weird Tales ning 1926. aasta aprillis esimene teaduslikule fantastikale keskenduv Amazing Stories. Peagi järgnesid sellele Amazing Stories Quarterly, ühekordne Amazing Stories Annual, Science Wonder Stories, Air Wonder Stories (ühinesid peatselt nime alla Wonder Stories), Science Wonder Quarterly/Wonder Stories Quarterly, Astounding Stories (of Super-Science), Marvel Tales jmt.

Kui minu ulmehuvi 1990ndate esimesel poolel süvenes, täpsemalt välja kujunes ja konkretiseerus, sain ma aru, et just sellest perioodist, neist ajakirjadest, neist autoreist tahan ma rohkem teada ja just selle perioodi jutte tahan ma lugeda. See ulmekirjanduse tekkeprotsess, see pulpkatlas keetmine ja segamine tundus mulle kõige huvitavam. Loomulikult ei olnud 1993.-1994. aastal Eesti selle kohta võimalik kuskilt midagi põhjalikumat teada saada. Internetti praktiliselt veel polnud tavalevikus, ja noh, see internet, mis olemas oli, ei sisaldanud veel vastava teema kohta suurt midagi. Tartu Ülikooli raamatukogus, mille lugejaks ma just tol perioodil sain, oli küll virnade viisi 1950.-1980. aastail välja antud angloameerika ulmeraamatuid: peamiselt romaane, aga ka üksikuid jutukogusid ja eriti üksikuid antoloogiaid, aga need olidki valdavalt tekstid sõjajärgseist kümnendeist.

Ma ei lisanud seda köidet arvustatavate raamatu nimekirja, kuna põhjalikumalt ma sellest siinkohal ju ei räägi ja sisulisi hinnanguid ei anna, aga olulisem bibliograafiline andmestik sellegi köite kohta on tekstis ära toodud.

Samuti sai tollal minu lemmiklektüüriks raamatukogu lugemissaali avariiulil olnud nn. punane raamat: Curtis S. Smithi koostatud ja St James Pressi väljaandel 1986. aasal A4 formaadis ilmunud kõvakaaneline 933 leheküljeline ulmekirjanike leksikon «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk). Seda ma siis oma vabadel hetkedel lehitsesin ja õigupoolest võib vist väita, et just sealt on pärit 20. sajandi angloameerika ulmekirjanike elulooliste ja loominguliste andmete ja faktide entsüklopeediline kogum minu peas, täpsemalt selle infopilvelõhkuja vundament ja esimesed korrused. Aga ka selles raamatus oli peamiselt juttu romaanidest ja Teise maailmasõja järgse perioodi autoreist. Seegi polnud nagu päris see. Kuigi selle raamatuta poleks ma tänapäeval see, kes ma olen 🙂

Aga et just sellest sõdadevahelisest perioodist tahan ma rohkem teada, see usk sai kinnitust, kui 1994. aasta kahes viimases Marduse numbris ilmusid Jüri Kallase asjalikud artiklid ajakirja Weird Tales ja selle ühe põhiautori H. P. Lovecrafti kohta, rikkalikult erinevate ajakirjanumbrite kaanepiltidega illustreeritult.

Ja just siis jäi mulle TÜ raamatukogu sedelkataloogis (mingit elektroonilist kataloogi ei eksisteerinud veel, mõistagi) silma kellegi Jacques Sadouli (1934) tundub et ulmekirjanduse ajalugu, paraku prantsuse keeles. Tellisin raamatu endale koju ning suur oli minu üllatus ja rahulolu, kui avastasin köidet lehitsedes, et «bingo!», see on just see, mida ma otsinud olen. Ja siis oli juba pisiasi, et raamat suhteliselt arusaamatus keeles oli.

Niipalju üks intelligentne gümnasist ikka prantsuse keelest aru saab, eriti veel kui teema ja ajalooperiood ja kirjanikud ja ajakirjad, kellest/millest juttu tehakse, on sulle enam-vähem tuttavad. Ühesõnaga rääkis see raamat just žanriulme ja angloameerika ulmeajakirjade tekkimisest 1920ndail aastal ning kirjeldas selle kirjandusliigi arengut läbi 1930. aastate kuni uue laine kuulsusetu lõpuni 1970ndate alul. Ja tegi seda just läbi erinevate ajakirjade kronoloogiliselt liikudes, Sadoul kirjeldas ulmeajalugu Amazingu, Weird Talesi, Astoundingu, Galaxy jt ajakirjade numbrite kaupa, tutvustades seal ilmunud žanri arengu seisukohalt olulisi tekste ja nende autoreid.

Mäletan, et kirjutasin kõik Sadouli raamatus esinenud ajakirjade, toimetajate, kirjanike ja illustraatorite nimed, juttude ning järjeromaanide pealkirjad ja ajakirjade ilmumisajad eraldi tulpades välja ja trükkisin oma uuel Olivetti kirjutusmasinal puhtalt ümber. Samuti sain üsna hästi selgeks prantsuskeelsed kalendrikuude nimed ja aastaaegade nimed (sest mitu ajakirja ilmus kvartaalselt ja numbrid kandsid daatumeid nagu «Kevad 1946» või «Sügis 1951»).

Lisaks olid Sadouli raamatus kriitpaberil poognad nende pulpajakirjade kaanepiltidega – sellist varasalve polnud ma varem kohanud. Tõe huvides tuleb märkida, et ega ma prantsuse keelt siiski kunagi ära ei õppinud ning päris täpselt ma aru ei saanud, mida Sadoul mõne kirjaniku mingi teksti kohta ütles või millise sisukirjelduse andis.

Aastad möödusid ja siis veel teine ports, kuni ma sain teadlikuks, et inglise ulmeuurija ja antologist Mike Ashley (1948) on kunagi 1970ndail andnud välja lausa neli köidet ulmeajakirjade ajaloo kohta. Need pean ma saama, mõtlesin ma. Need 1974-1978 ilmunud neli köidet kandsid pealkirja «The History of the Science-Fiction Magazine» ning katsid kümnendite kaupa ära perioodi: 1926-1935, 1936-1945, 1946-1955 ja 1956-1965.

Kui ma veel ports aastaid hiljem reaalselt neid teoseid kasutatud raamatute müügikohtadest valmis tellima olin, jõudsin avastuseni, et need taskuformaadis pehmekaanelised köited polegi päris ajalooülevaated, vaid on poolenisti neist perioodidest pärit juttude antoloogiad, millele siis igas raamatus lisandus lühiülevaade perioodi kohta. Minu meelehärmi kaotas aga ära teine avastus, nimelt et Ashley on oma ulmeajakirjade ajalugu nullindatel asunud põhjalikumalt ja kirjandusteaduslikumalt ümber kirjutama ning et tegelikult on mul mõttekas tellida see uus sari, mille esimene köide kannab pealkirja «The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the Beginning to 1950» (2000) ning kolmas osa on «Gateways to Forever: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1970-1980» (2007).

Mõeldud-tehtud. Lühidalt võiks selle memuaaritsemise siin nüüd kokku võtta niimoodi, et viimase kahe aasta jooksul on need kolm köidet olnud mulle ammendamatu ja asendamatu ning hädavajalik igapäevane infoallikas ja lihtsalt mõnus eneseharimise- ning ajaviitelugemine. Täiesti kogemata juhtus nii, et põhjalikult ja süsteemselt hakkasin esimesena läbi töötama sarja teist köidet, mis katab perioodi 1950-1970, peamiselt seepärast, et aprillis tabas mind järsku mingi Silverbergi-palavik, mille raames hakkasin süstemaatiliselt mul olemasolevat kirjaniku lühiproosat kronoloogiliselt läbi lugema ja mõtlesin, et paralleelselt sinna juurde sama perioodi ajakirjaulme ajalugu lugeda ning n-ö. suuremat pilti näha ja tajuda on vägagi nutikas tegu. Ma olen alati väga nutikas olnud.

Mike Ashley stiiliga olin varemgi tuttav, samuti teadsin, et ta ei kuulu Brian W. Aldissi, Brian M. Stablefordi jt vingus brittide koolkonda, kes peavad Hugo Gernsbacki mitte ajakirjaulme isaks ja oluliseks asutajaks, vaid kasumiahneks ja ulmekirjandusse ignorantlikult suhtunud «Rott Hugoks» (Lovecrafti termin), kelle loodud spetsiifiline geto ja fändom osutas ulmekirjanduse kui kauni kunstiliigi arengule suure-suure karuteene, eraldades selle ebaloomulikul kombel tavalisest peavoolukirjandusest ning muutes kommertslikuks teismeliste poisikeste ajaviitematerjaliks.

Olin sattunud veebist lugema Ashley põhjalikku ajakirja Amazing Stories analoogilist number- ja aastakäikhaaval kirjutatud ajalugu, mis ilmuski Amazingu veergudel jaanuaris juulini 1992. Ka olin lugenud 1998. aasta Interzone’i numbritest suurt poleemikat Gernsbacki üle, kus ühel pool oli Stableford, teisel jälle ameeriklane Gary Westfahl ning britt Mike Ashley, kes oma tagasihoidlikul akadeemilise ulmeuurija moel lausehaaval Stablefordi õelad spekulatsioonid konkreetsete faktidega ümber lükkas. Mulle Ashley lähenemine ja meetod meeldisid.

Nagu öeldud, Ashley on põhjalik ja detailne. Ka kõnealuses köites võtab ta esmalt ette ajakirjaturu aastal 1950, käsitleb kõigi ameerika ulmeajakirjade käekäiku, autoreid, toimetamispoliitikat, kaanepilte, majanduslikku olukorda, põikab seejärel endale kodusesse Albioni, annab ülevaate briti ulmeperioodika käekäigust ning liigub siis järjest edasi. Läbi käiakse teine ja viimane suur ajakirjabuum 1950ndate keskel, kümnendi uute oluliste autorite looming (Sheckley, Farmer, Dick, Silverberg, Herbert, Dickson jppt), tekkiv originaalantoloogiate turg, raamatukirjastused ja nende suhe ajakirjaulme maailma, muutused ulmes 1960ndate alul, uue laine nimeline kirjandusnähtus ning fantaasiakirjanduse buum, mis ulmet just 1960ndail tabas.

Raamatu lõpus on paarikümnel leheküljel ka lühiülevaade ulmeajakirjade käekäigust raamatus käsitletaval perioodil Venemaal, Mehhikos, Argentiinas, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Skandinaavias, Hispaanias, Belgias, Rumeenias, Jugoslaavias ja Jaapanis. Lisaks on raamatus 70 lehekülge põhjalikku andmestikku ajakirjade kohta, nende ilmumisajad, ilmumissageduste muutumine, toimetajad, tegevtoimetajad ja see andmestik on mitutpidi otsitav. Soovituslikust bibliograafiast ja isiku- ning ajakirjanimede registrist ma üldse ei räägigi, ikkagi ülikoolikirjastuse väljaanne.

Ajuti ma tunnen ennast isegi pisut räbalasti, et ulmest endast rohkemgi meeldib mulle lugeda ulme kohta, ulmekirjanduse erinevaid ajalugusid 😉

Read Full Post »

Ühelt vanalt kõvakettalt leitud fail ehk raamat ajaloost, nagu see ei olnud

Umberto Eco. Baudolino (Baudolino; 2000). 552 lk. Tõlkinud Ülar Ploom. Varrak. Tallinn, 2003.

See ei ole raamatuarvustus. Neid on aastapäevad tagasi* (vt märkust arvustuse lõpus) sellele eestikeelses tõlkes ilmunud romaanile juba piisavalt ilmunud. Pigem on tegu mõtisklusega sellest, mida Umberto Ecol õnnestub öelda ja mida mitte. Esseisti ja kirjanikuna. Sest võrdselt meisterlik ta mõlemas rollis pole.

Ent alustuseks siiski veidi konkreetsest raamatust ja ka autori varasemaist. Väidan, et Eco ilukirjanduslikena mõeldud teosed on sellistena siiski üpris keskpärased saavutused. Rääkimata hetkel semiootikast – märkidest, allusioonidest, filosoofilisest sügavusest, värvikaist ja intellektuaalseist detailidest, mis kindlasti annavad tunnistust sügavast eruditsioonist, on Umberto Eco (ilu)kirjanikuna – fabuleerijana, narratiivimeistrina päris õnnetu juhtum. Tema fiktsionaalsete tekstide süžeed on kohmakad, nõrgad, loba ja detailiuputuse käes vaevlevad.

Umberto Ecolt ootaks ta teadmisi ja erakordselt subtiilseid detaile arvestades tegelikult absoluutset täpsust kõiges sarnases. Ometi on ta kohati ilmutanud kummastamapanevat (ilmselt põlgusest tingitud) lohakust. Näiteks essees «Unistades keskajast» (ek. Vikerkaar, 4-5/1998) suudab ta populaarkultuuri viljelejaid ja nende teoseid loetledes eksida enamiku nimede kirjaviisis, tehes sageli opakaid tähevigu ning ka kodumaised joonealused märkused pole ses osas paremad, nende valik on suisa juhuse hoolde usaldatud. Või siis on valitud huupi, mida seletada ja mida mitte. Ilmselt siis pole populaarkultuur piisavalt tähtis, et sellest kirjutades täpne peaks olema.

Kuid konkreetselt Ecole andestamatuid eksimusi on kõnealuses romaaniski. Nii laseb ta raamatu tegelastel öelda Bütsantsi kohta Bütsants, mis on ometi ebatäpsus, kuna see nimetus tuli kasutusele alles tükk aega peale nimetatud riigi hävingut. Ehk oleks siin toimetaja võinud sedalaadi ebatäpsusi märgata? Üldse on korrektuuri (tähevigade jmt) osas keeletoimetus üsna lohakas. Millest on romaani suurepärast tõlget arvestades pagana kahju!

Eco kui kirjaniku keskpärasusele mõeldes, on seda kummalisem, et Eesti kirjastused pole ilmutanud huvi ta kirjanduslikult kõige õnnestunuma saavutuse – romaani «Foucault’ pendel» tõlkimise vastu, mis ometi on lugemiselamusena autori silmapaistvaim saavutus. Seevastu on maakeeles olemas kaks ekskurssidena keskaega olulist teksti ning lihtsalt õlgukehitamapanev «Eilse päeva saar».

Kui «Roosi nimi» on erinevalt samanimelisest filmist suhteliselt igav ja detailirohkuse (mille puistamine ajuti suisa eputamisena näib) all ägav, siis «Baudolino» on loona vähemalt huvitav ja enamvähem põnevusega jälgitav. Kuid viimatinimetatu juures pole see peamiseks väärtuseks.

Kõik Umberto Eco romaanid rajanevad justkui mingeil reaalseil arhiividest, pööninguilt või kloostriraamatukogudest leitud dokumentidel, kirjadel, mälestustel või käsikirjadel. Vähemalt püüks autor eessõnas lugejat justkui selles tingimata veenda. Ometi teame ju kõik, et seegi on autori müstifikatsioon, fabritseering, topeltmäng lugejaga, fiktsioon ruudus. Valetamine veel enne, kui asutakse lugejat veelgi suuremate valede võrku mässima.

«Baudolino» on huvitav just seepoolest, et annab meile kõigile kamaluga mõtteainet teemal, mis üldse on tõde ja mis vale ja kas kõige õigem ja lihtsam lahendus ikka on sedastada nõutult, et kõik on suhteline. Romaan paneb lugeja mõtisklema seeüle, mis üldse on ajalugu, kas see, mis tegelikult juhtus või see, mis on meie päevini lugude/kirjasõna vahendusel säilinud. Professionaalsed ajaloolased muidugi on sarnaste teemadega juba aastasadu kokku puutunud ning see aeg on kriitikameele ja ettevaatuse nõelteravaks lihvinud, kuid ajalooga igapäevaselt mitte kokku puutuva inimese jaoks ehk pole see teemavaldkond nii läbimõeldud ja -tunnetatud. Ning eks esitab Eco siingi seisukohti, mille peale ajaloolased nina krimpsutavad.

Ühe osa ajaloost moodustab narratiiv – sündmuste kirjeldus – see, mis tegelikult juhtus ja püüe seda olemasoleva info põhjal maksimaalselt täpselt välja selgitada. Sinna juurde esitab ajaloolane küsimusi «miks?» ja «kuidas?». Ning siis püütakse veel minevikus aset leidnut mõtestada, püüda aru saada, miks tollased inimesed ja suuremad grupid/struktuurid just nii käitusid, millelegi reageerisid. Viimane on üldise arusaama järgi see kõige keerukam ja põnevam osa ajaloouurimisest.

Millega aga tegeleb Eco? Ta käsitleb minimaalselt mineviku mentaalsust ja põhjuseid, miks miski juhtus. «Baudolinos» on autor kesksele positsioonile tõstnud narratiivi enese. Müsteeriumiks saab tema tekstis just sündmusteajalugu; mis on võlts ja mis tõde. Ses mõttes saab kõnealust romaani vaadelda pigem mitte ilukirjandusena, vaid esseistliku uurimuse või mõtisklusena meieni jõudnud ajaloosündmuste tõepärast, sellest, kas tegelikult ka nii oli ja sellest, kuivõrd lihtne on seda raskestidefineeritavat nö. «reaalsust» või «tegelikkust» muuta.

Ecot huvitavad küsimused, mis üldse on ajalugu, millal see tekib, mis hetkel saab see nö. tõeks? Sest eeldagem, et minevikus on mingid asjad siiski teatud kujul päriselt aset leidnud. et kogu ajalugu ei ole üks suur vandenõu meie kaasaja vastu. Et ka kõige üldisem mentaliteedimuutus ajas ei muuda teatavaid kõige põhilisemaid fakte. Eeldagem, et on olemas mingi reaalsus – et mingi konkreetne isik on mingis konkreetses ajas ja kohas sooritanud mingi konkreetse teo. Selle väljaselgitamine peaks olema see Leopold von Ranke ihalus saada teada, kuidas asjad tegelikult olid (wie es eigentlich gewesen). Et selgitades välja selle tegeliku reaalsuse, peakski olema võimalik jõuda teatava objektiivse tõeni. Kas ikka on, on muidugi iseküsimus ja suuresti sellega Eco «Baudolino» tegelebki.

Analoogilisi küsimusi vaagivaid kirjandusteoseid on maailmas muidugi lugematu hulk. Ja mitte ainult kirjandusteoseid. Jutt ei käi mitte alternatiivajaloost, vaid just salaajaloost, kus ajaloosündmuste kulgu määravad ajaloole tundmatuks jäänud isikud ja kus ajalugu on just selline, nagu me seda tänapäeval teame ja koolis õpime. Kuid «Baudolino» on midagi sellest erinevat. Tekstidest, kus tegelik ajalugu asendub võltsinguga, meenub esimesena Mary Gentle’i 1500-leheküljeline mammutromaan «Ash: Salaajalugu» (Ash: A Secret History; 2000), milles üks tänapäeva uurija avastab, et 15. sajandi ajalooga, nagu meie seda teame, on midagi valesti, et Burgundia hertsogiriigi kadumisega ajalooareenilt on midagi kummaliselt valesti, et tollal eksisteeris Põhja-Aafrikas Kartaago jne. Loomulikult on tolle teose näol tegu zhanripuhta ulmekirjandusega, mida Eco «Baudolino» kindlasti ei ole. Igatahes on sarnaseid küsimusi käsitlenud teisedki kirjanikud. Ja mitte vähe.

«Baudolino» saab alguse palimpsestist. Sellest, kuidas nimitegelane kustutab vana kroonikateksti ja asub sinna kirjutama uut lugu, iseenda lugu. Ega Jean-Jacques Annaud’ oma «Roosi nime» filmiversiooni ilmaasjata nimetanud palimpsestiks Umberto Eco samanimelisele romaanile. Palimpsest on üldse keskne mõiste Eco loomingu mõtestamiseks.

Baudolino peab oma lugu tähtsamaks sellest, mis oli eelnevalt kirjutatud ning kustutab selle kui ebaolulise. Kas kustutab ta sellega ka varasema ajalooreaalsuse ning tekitab selle asemele uue, oma versiooni? Sellist probleemiasetust võib pidada naiivseks, kuid just sellise mängulise võimaluse Eco lugejale pakub. Et kas Baudolino vale kirjapanekuga kaob jäädavalt varasem tõde? Nii võiks kõnealuse teksti puhul väita küll. Muretseb ju nimitegelanegi, et tema kroonikalehtede kaotsiminekuga kaob justkui ka kogu tema elu. Kaob ajalugu.

Aga on siis nii või mitte? Kas ühe ajalooversiooni sõna otseses mõttes teise (mahakustutatu) peale kirjutamisega muutub ka ajalugu ise? Kas see uus kirjalik reaalsus võrdustub tegelikkusega, sündmustega, nii nagu need tegelikult olid? Kas Baudolinol on õigust võrdsustada oma elu ajalooga, kirjutada oma elu uueks ja tõeseks ajalooks? Või mis õieti evib võimu muuta ajalugu? On see tekst, mis tsementeerib kirjutatu reaalsuseks, tõeks? Või pigem usk oma valesse, nagu jääb kõlama raamatust?

Baudolino pühendab kogu oma elu valede tootmisele ning läbi sellesama tema enese elu ja tegevuse muutuvadki need tõeks. Kuid kas tingimata ka reaalsuseks? Kas saab tõde võrdustada reaalsusega või on ja jääb tekst siiski reaalsusest sõltumatuks, jääb vaid fiktsiooniks, relvaks osavate valetajate käes?

Kui kirjaniku kõnealuse teksti lugemisel (mitte tingimata sellesse uskumisel!) hakatakse sarnastel teemadel mõtisklema ja eneselegi neid küsimusi esitama, siis on usutavasti Umberto Ecogi meelest nii «Baudolino» kui ka Baudolino oma tagasihoidliku ülesande täitnud.

Märkus

Käesoleva esseistliku arvustuse kirjutasin ma kunagi 2004. või 2005. aastal, ma arvan. Ma ei mäletagi enam, mis väljaanne selle kirjatöö tellis, oli see EPL, Postimees, Sirp või Vikerkaar. Vist Postimees. Igatahes valmiskujul see retsensioon neile ei sobinud ja minu kriitikupõlves vist teist korda jäi tellitud asi ilmumata. Ilmnes, et Umberto Eco’st ei saa vabas Eestis niimoodi kirjutada. Selline toon ja mõtted lihtsalt ei sobinud. Mis siis ikka, win-win olukord minu jaoks: sain tasuta raamatu, üldiselt meeldiva lugemiselamuse ja ka oma mõtteid sel teemal korrastada ja formuleerida.

Read Full Post »

Robert Charles Wilsoni «Keiser Julianus»

Robert Charles Wilson. Julian Comstock: A Story of 22nd-Century America. 691 lk. Tor. New York, 2009.

Kõik tähti tundvad eestlased on kindlasti lugenud üht meie pisikese kirjandusloo silmapaistvamat ajaloolist romaani – Leo Metsari (27.04.1924–04.08.2010, RIP) neljaköitelist epopöad «Keiser Julianus» (1978-2005). Olen sellest suurromaanist kirjutanud üsna hea arvustuse 2005. aastal Sirbis.

Robert Charles Wilson on nüüd kirjutanud eesti lugeja vaatenurgast just selle romaani ja nimetatud Rooma imperaatori eluloo ulmelise töötluse, tegevusega 22. sajandi katastroofijärgses Põhja-Ameerikas. Angloameerika ulmelugeja jaoks on see näiteks Gore Vidali romaani «Julianus» (Julian; 1964 – mida peetakse parimaks ingliskeelseks Julianuse elukäigu kirjanduslikuks tõlgenduseks ning mida paraku pole tänaseni maakeelde ümber pandud) töötlus.

2009. aastal ilmunud siinkirjutaja koostatud antoloogias «Täheaeg 5. Süütalastepäev» on avaldatud Wilsoni lühiromaan «Julian. Jõululugu» (Julian: A Christmas Story; 2006), mis annab lugejatele väga hea ettekujutuse käesoleva romaani laadist ja kirjutusstiilist, aga näiteks ka tempost. Nimetatud lühiromaan hõlmab Juliani elukäiku kirjeldavast ligi 700-leheküljelisest romaanist esimesed 75 lk-d ehk romaani esimese osa esimesed 8 peatükki.

Naftata jäänud tuleviku-Ameerika pastoraalne «idüll»

Romaani tegevus toimub 22. sajandi teise poole Ameerika Ühendriikides, mis tolleks ajab hõlmab juba ka Kanada alad ning mis pole enam kaugeltki see lollikindel võimude lahususel baseeruv demokraatia, mida inimkond on viimased paarsada aastat teadnud.

See tuleviku-Ameerika (ja muidugi terve planeet) on nafta otsalõppemise tõttu langenud tööstuslikus ja tsivilisatsiooni mõttes üldse ajas üksjagu tagasi, suurlinnad on osaliselt lagunenud, suurtööstus on hävinud, sõjapidamisvahendid on umbes 19. sajandi keskpaiga tasemel – õieti on kuskil seal ka USA ühiskonna vaimne õhkkond, kristluse leviku ja mõjuvõimu ja kogu ühiskonna sellise vaimse puritaanluse seisukohalt.

Romaan kujutab USA diktaatori (kannab küll presidendi nime) Deklan Comstocki vennapoja Julian Comstocki elu aastail 2172-2175, mil diktaatori tapetud venna, eduka kindrali Bryce Comstocki põlualusest pojast Julianist, kes romaani algul elab kaugel sisemaal pagenduses, saab esmalt sõjasangar Labradori sõja lahingutandritel ning romaani lõpuks USA uus president (kuna see ametikoht on enamvähem päritav).

Kuna eesti lugeja tunneb kindlasti hästi romaani alguseks olevat ja «Täheaeg 5» ilmunud lühiromaani «Julian. Jõululugu», siis ei peagi ehk romaani tegevusest sissejuhatuseks pikemalt kirjutama.

Romaanis on kasutatud väga levinud jutustamismoodust, mil olulise isiku elu ja seiklused on edasi antud läbi tema madalamast soost ja sageli üsna lihtsameelse kaaslase, elukrooniku silmade ja sule. Nii on selle romaani minajutustaja lihtne talupoiss Adam Hazzard, kes nimetatud lühiromaanis satub Juliani kaaslasena kaugest sise-Ameerika kolkast põgenema, põgenetakse kohustusliku sõjaväeteenistuse eest, mille läbi diktaator Comstock soovis oma mittesallitud vennapoja sõja (üsna fataalsele) eesliinile saata.

Sõtta satuvad kaaslased ikkagi, Julian küll võõra nime all, kuid tema identiteet ei püsi kaua saladuses. Läbi oma elukrooniku rindereportaažide, mis jõuvad New Yorgi ajaleheveergudele ning toovad talle sõjasangari kuulsuse, satub Julian ikkagi oma lelle vaatevälja.

Elulugu kopeerib Rooma keisri saatust

Rooma keiser Julianus Apostata (tlk. Usutaganeja, valitses 361-363) jäeti napilt ellu keiser Constantinus I Suure surmale järgnenud paleepöörde käigus toimunud veresaunas ning ta kasvas üles tema vanemad tappa lasknud lellepoja Constantius II valitsemisajal viimase kauges maamõisas. Seejärel saatis keiser suureks sirgunud noore Julianuse Galliasse asevalitsejaks, et viimane võitluses germaani hõimudega sõjaliselt häviks ning sellega oma maine leegionide silmis ära rikuks.

Läks aga teistmoodi ning raamatutargana tuntud Julianus oli germaanlaste vastu ootamatult edukas, saavutas sõjaväes suure toetuse ning tõsteti kadeda ja mõrvarliku keisri surma järel imperaatori aujärjele. Saatuslikuks sai lisaks ühele ebaedukale sõjakäigule talle peamiselt ka äge vastasseis jõudu koguvale kristlikule kirikule.

Nagu juba alguses sedastatud on Robert Charles Wilson Julian Comstocki elu kirjeldades üsna täpselt võtnud šnitti keiser Julianuse elust. Aga lisaks sellele on Wilsoni romaan ka mitmes muus mõttes väga vanaaegne. Nagu juba korduvalt viidatud lühiromaanis lugejale on näha antud, on romaani loo jutustaja Adam Hazzard väga ontlik, viks ja viisakas 19. sajandi lihtsameelne kolkanooruk ning kirjanik Wilson on väga suure meisterlikkusega suutnud kirjutada õhustikult vägagi 19. sajandi romaani.

Ka kogu romaani enda tempo on täpselt sama mis lühiromaaniski, ehk siis väga aeglane ja rahulik. Kirjanikul poleks nagu kuhugi kiiret ja ta jutustab täie rahuga sellistest, kuidas seda nüüd öelda, peaaegu et ebaolulistest igapäevasündmustest, aga nagu see laad ja stiil ning sisu istus mulle juba suurepäraselt lühiromaani puhul, nii meeldib see mulle ka täispikas versioonis. Võimalik, et osa lugejaid ootavad romaanilt veidi kiiremaid arenguid ja tulevärgilisemaid sündmuseid. Aga 19. sajandi seiklusromaanis neid ju polegi.

«Ristiisalik» lõpukulminatsioon

Kuna mulle see naftajärgne maailm printsiibis paljuski meeldis ja ma seda (mitte küll päris kirjeldatud kujul) üsna reaalseks tulevikustsenaariumiks pean, siis meeldis mulle ka kogu see aeg, mille ma veetsin Wilsoni 22. sajandi Ameerikas. Seda romaani oli väga mõnus lugeda, kõik need mitmedsajad leheküljed, aga romaani viimase osa eel puges hinge kõhklus, et kui nüüd romaan samas tempos ja rütmis lõpuni välja sujub, siis jääb nagu midagi ikka puudu.

Robert Charles Wilson oli sellest lugejate soovist ilmselt teadlik, sest romaani lõpuosa on suuresti hoopis teises võtmes kirjutatud ning kirjeldatud sündmused toimuvad ja antakse edasi otsekui palavikulises ja ärevas põhjendatud paanikat eiravas võtmes. Pean silmas teose pikka lõpustseeni, mis on otsekui «Ristiisa» filmidest välja võetud – toimub suur show, etendus (filmides siis ristimine, uusaastaöö, Sitsiilia ooper), mille ajal õiendatakse arveid, puhkeb ülestõus, ühesõnaga pühaliku tseremoonia taustal toimuvad hoopis teist masti ja teise kaaluga sündmused.

Wilsonil siis toimub president Juliani lavastatud Charles Darwini elust rääkiva muusikal-filmi esilinastus ning samal ajal puhkeb sõjaväes ja pealinnas temavastane mäss, kuna Julian on oma igiammuse nimekaimu kombel asunud liigaktiivsesse võitlusse kristliku kiriku vastu. Filosoofist Julian on aga kaotanud huvi presidendiameti ja ebaedule määratud muudatustepoliitika vastu – see lõpustseen on igati õnnestunud kulminatsioon.

Kuna Wilsoni lühiromaan jäi Stalkeri-hääletusel alles kolmandaks (tõlkejutu kategoorias võitis siis Charles Strossi äraspidine palagan), siis pole mul ka erilist veendumust, et see üsna mahukas romaan, mida paljud arvustajad läänes on võrrelnud ka Robert Gravesi «Mina, Claudius» (I, Claudius) – «Jumal Claudius» (Claudius the God; mõlemad 1934) diloogiaga, kunagi eestikeelsena siinse ulmelugeja ette jõuab. Aga mine tea! Seniks võib soovitada ingliskeelse väljaande soetamist.

Ahjaa – romaan sai John W. Campbelli mälestusauhinna lõppjärjestuses teise koha ning kandideerib hetkel Hugole. Kuna Worldcon, kus Hugo-auhinna hääletus toimub, ei toimu sel aastal USAs, vaid Austraalias (septembri alguses), siis on võiduvõimalus täiesti olemas.

Read Full Post »

Frozen in Time

Dan Simmons. The Terror. 944 lk. Bantam. London, 2007.

Owen Beattie, John Geiger. Jäätunud ajas. John Franklini Loodeväila ekspeditsiooni saatus (Frozen in Time: The Fate of the Franklin Expedition; 2004 (1989. aasta originaali ümbertöötatud trükk)). 173 lk. Tõlkinud Tiiu Speek. Eesti Raamat. Tallinn, 2005.

Ma armastan geograafiliste avastusretkede ajalugu ja eriti polaarekspeditsioonide ajalugu.

Ma olen seda romaani lugenud viimased kaks aastat. Kuna see on ligi 1000 lehekülge paks, siis kokku ainult neli korda. Ja ma olen seda nii mitu korda lugenud, kuna see on eelkõige seisunditekst, õhustiku- ja tunnetuseromaan, mitte ohtra tegevusega vürtsitatud «leheküljekeeraja».

Dan Simmonsi «Terrorit» ja Dan Browni «Da Vinci koodi» ühendab tõik, et mõlemad baseeruvad suurel määral romaanist endast paarkümmend aastat varem ilmunud non-fiction bestselleril.

Aga erinevus peitub selles, et kui «Da Vinci kood» kaotas igasuguse mõtte ja põnevuse, kui selle tarbija oli enne lugenud läbi Michael Baigenti, Richard Leigh ja Henry Wilsoni «Püha vere ja püha graali», siis «Terror» ei kaota midagi, kui oled enne läbi lugenud Owen Beattie ja John Geigeri raamatu «Jäätunud ajas». Pigem aitab see kaasa, on justkui selle põneva romaani käsiraamat, maailmatutvustus.

Olen sellest Beattie-Geigeri raamatust kirjutanud 18. märtsi 2005. aasta Eesti Päevalehes väga hea arvustuse. Siin see on.

—–

EPLi arvustus

—–

«Geograafiliste avastusreiside ajalugu on teema, mida nõukogude ajal soositi. Ilmus raamatuid eri perioodide, maadeavastajate ning ekspeditsioonide kohta. Viimase 15 aasta jooksul on see teema raamatulettidelt sellises mahus kadunud. Seda enam tuleb kiita Eesti Raamatut niivõrd võrratu teose puhul.

Sir John Franklini luksusliku ja omas ajas ülimoodsa varustusega polaarekspeditsioon ja selle rohkem kui aastasajaks saladuslikuks jäänud hukk on põnevamaid peatükke geograafiliste avastuste ajaloos. See raamat annab suurepärase ülevaate retkest, päästeekspeditsioonidest ja 1980. aastail tehtud avastustest, mis katastroofi põhjustele valgust heitsid.

Franklin asus 1845. aasta kevadel Kanada polaarsaarestiku suunas teele kahel laeval, mis olid varustatud spetsiaalsete aurukatelde ja aurujõumasinatega ning millel olid raudplaatidega tugevdatud vöörid. Laevadel oli 3000 köitega raamatukogu ning tohutud kütuse-, toidu- ja joogivarud. Laevad suundusid arktilisse saarestikku ning kadusid.

Proviandist pidi jätkuma 3–5 aastaks. Kui ka seejärel ekspeditsiooni kohta teateid ei tulnud, algas suurejooneline päästeaktsioon. Eri saartelt hakati leidma laevade varustust, luukeresid, haudu jm, mis andsid märku retke tabanud katastroofist. Oli selge, et ekspeditsioon oli ühel hetkel laevad hüljanud, kuid selle põhjustest aru ei saadud. Arvati, et laevadel toimus vastuhakk, jäi mulje, justkui oleks retke tumestanud mingid räpased teod või õnnetused.

Luukeresid nähes võis arvata – sellele saadi ka ekspeditsiooni riismeid kohanud inuitidelt kinnitust, et kõige meeleheitlikumal tunnil asuti oma kaaslaste kallal kannibalismi toime panema. Kõik viitas millelegi õudsele ja saladuslikule.

Olulisim osa raamatust räägibki, kuidas Kanada teadlaste uurimisretk 1980. aastail tuvastas haudade lahtikaevamisel ja külmunud laipade uurimisel, et tegelikkuses oli olulisemaid katastroofi põhjusi viletsad ja eluohtlikult suurel määral pliid sisaldanud konservikarbid, lisaks neis olnud halvaks läinud liha.

Suur osa karpe oli olnud täidetud ka kruusaga. Pliimürgitus tekitas tervisehäireid, alates krooniliste ja külmetushaiguste ägenemisest kuni depressiooni ja mõtlemisvõime halvenemiseni.

Raamat on kirjutatud erakordselt haaravalt ja varustatud fotodega haudadest väljakaevatud meremeestest, mida nõrganärvilistele ei soovitaks. Illustratsioonidele on lisatud kirjanduse loend, nimeregister ja joonealused märkused. Vaat nii tulebki raamatuid teha.»

——

EPLi arvustuse lõpp.

——

«Terror» on laeva nimi.

Miks see jube ammu toimunud «tehnika-versus-loodus» katastroof tänapäevani inimeste meeli köidab? Ilmselt just kontrastide pärast… ajaloo kõige luksuslikum ekspeditsioon jääväljade keskele ja samas toidukonservide riknemisest tulenenud inimsöömine. Jääpangal päästepaadi kõrval külmunud laibad ja sealsamas kõrval kullast lauanõud.

See süžee ja tegevuspaik on juba ilma ulmetagi maksimaalseid tugrikuid väärt. Dan Simmons oma tuntud geniaalsuses keerab aga siia veel vindi juurde ja toob lisaks suuremat osa õuduskirjandust seljatavale polaarloodusele mängu ka ÜLELOOMULIKU. Samas, ma ei tea. Kristjan Sander võibolla arvustaks seda romaani ühe lausega, milles ta annab meile teada oma kivistunud ja elu segavast põhimõttest.

Franklini laevad on jäänud jäässe kinni, meeskond istub ja ootab hullukstegeva polaarilma käes ja siis tuleb keegi/miski, kes/mis hakkab polaaröös ja/või päevas valves olevaid tekimehi laevalt ära krabama. Pärast annab näiteks ülemise või alumise poole kehast kuskil mitukümmend meetrit eemal jääväljal tagasi.

Sir John Franklin suri tegelikult nii… noh, me ei tea. Sõnum, mis hiljem leiti, ütleb, et sir Franklin suri siis ja siis. Aga mis asjaoludel ta suri, pole teada antud. Ehk siis on see romaan lisaks õudusromaanile ka alternatiivajalooline romaan, kuuludes viimase alažanrisse salaajalugu. Sündmuste tulemus on selline, nagu meie seda teame, selle tulemuseni jõudmine aga sootuks teistusugune.

Owen Beattie ja John Geiger on teadlased, kes 1980. aastatel käisid mitu korda Kanada saarestikus ja kaevasid välja paar Franklini meeskonna surnud ja maetud osalist. Nende non-fic-raamatu parim ja jõhkraim osa ongi kriitpaberil fotod noist ligi poolteist sajandit jääs maetud olnud madrustest. Riided on alles, hambad on alles, silmamunad on alles, no vaadake – minu jaoks kaotas suur osa õuduskirjandust pärast toda raamatut üpris olulise osa oma väärtusest.

Miks ma «Terrorit» nii lühikese aja jooksul nii mitu korda üle olen lugenud? Geniaalne kirjanik on lihtsalt suutnud selle 1847. aasta seal kaugel Kanada polaarsaarestikus kahe laeva – «Erebuse» ja «Terrori» sees ja ümber nii elavaks kirjutada ja siia kohale tuua, kui ei suudaks ükski film, avatarist rääkimata.

Ma lugejana ise tunnen, kui halvasti maitsevad need pliirohked konservid, ma ise lugejana kogen, kui vähe üldinimlikku ja üldhügieenilist privaatsust mul seal laevas on. Ma ise ju kogen ja tunnetan aju sees ja küünarnukkidega, kui kitsas on koridor, kuidas jää pressib väljast peale, kuidas minu ajus pressib, kuidas kõik pressib. Kuidas kõik see on aeglaselt jube.

On tõsi, et mina ei lugenud seda raamatut kui ulmekat, vaid kui geograafiliste avastusreiside lugu. Aga seal, kus Beattie-Geiger annavad sulle külmad ja karmid faktid (hambajälgedega reieluud jmt), seal loob Dan Simmons kohatunde ja isegi kesksuvel võrkkiiges lebades polaarolustiku. Ja jää on õudne. Jää on külm. Jää on valge. Jää pressib. Jää ei anna rahu, ajab hulluks. Nõiduslikult valge on ka kogu aeg, raisk!

Kui mind ei huvitaks geograafilised avastusretked ja eriti polaarekspeditsioonid, siis ilmselt see romaan mulle üldse ei meeldiks. Uimane, staatiline, tegevusvaene ja igav heietus. Liiga palju jääd ja viskit. Tegelasteks ainult mehed (eskimonaine ja õudus (hiigelsuur jääkaru?) ei lähe ju arvesse).

Read Full Post »