Helen McCloy. Kaks kolmandikku vaimu (Two-Thirds of a Ghost; 1956). 192 lk. Tõlkinud Viktor Kerge. Eesti Raamat. Tallinn, 1984.
Ameerika Kriminaalkirjanike Assotsiatsiooni (MWA) esimene naispresident (1950) ning 33. suurmeister (1990) Helen McCloy (1904-1994) on Eestis üpris tundmatu autor. Eks ta ole parajalt unustatud tänapäeval Ameerikaski. Aga kriminaalkirjanduse huvilised siiski teavad tema detektiivi Basil Willingit ja selle kiindumust psühholoogiasse, mille abil ta mõrvalugusid lahendab.
Teatakse veel, et McCloy oli abielus kriminaalkirjanik Brett Halliday’ga, kelle tuntuim detektiiv on Mike Shayne. Halliday oli üks MWA asutajaist 1945. aastal ning hiljem lõid nad koos McCloy’ga oma kirjastuse ja kirjandusagentuuri. 1954. aastal sai abielupaar oma kirjanduskriitiliste kirjutiste eest ka MWA Edgari-auhinna.
Kuigi McCloy üks tuntumaid romaane «Kaks kolmandikku vaimu» on ilmunud nõukogude ajal legendaarses «Mirabilia» sarjas, ei ole sellele siiski 1990. aastail ega hiljemgi lisandunud uusi tõlkeid. Ometi pidanuks ilmumine «Mirabilias» andma uue aja alguses just selle kindluse, et autori nimi on piisavalt tuntud, et võiks suurema riskita teda avaldada võtta.
Samas on mul mingi imelik kõhutunne, et see romaan on paljudest eestlastest kuidagi mööda läinud nagu minustki. Olen terve lapsepõlve olnud teadlik sellest köitest raamaturiiulis, sellest veidra soenguga mehega kaanepildist, ometi ei tekkinud mul väiksena kunagi huvi seda teost lugema hakata. Ehk pelutas just seesama veider kaanepilt. Dashiell Hammetti, Raymond Chandleri, Agatha Christie jt kriminaalkirjanike 1980ndail «Mirabilias» ilmunud raamatud igatahes minust nii mööda ei läinud.
Spoileripaanikute jaoks tuleks vist kirja panna, et ma ei saaks soovitud mõtteid selle raamatu kohta väljendada puändi ja mõrva motiivi kohta üsna palju avamata. Olete hoiatatud.
Ma ei tea, kas see raamat mulle väiksena meeldinud olekski. Igatahes praegu on see üks selle suve mõjusamaid lugemiselamusi. Esiteks toimub kriminaalromaani tegevus kirjandus- ja kirjastusmaailmas, mis on juhtumisi minu lemmikmaailm, ning teiseks on osa tegevusest paigutatud lumetormise Uus-Inglismaa koloniaalstiilis mõisahäärberite maailma ning Helen McCloy’l on juhtumisi päris hea oskus seda loodust ja neid maastikke ja selle keskel olevate inimese emotsioone kirjeldada.
«Auto rattad pöörlesid korra tühjalt jääl, mis oli salakavalalt peidus õhukese lumekorra all. Siis said talvekummid vedama ja Basil juhtis masina ettevaatlikult teele. Autolaternad puurisid pimedusse valgustunneli. Ühtegi teist masinat ei olnud sel õhtul maanteel, otsekui asuksid nad ihuüksi kusagil Alaska või Siberi tühjades avarustes. Autos aga oli hubane ja mõnus, ning tuuline ja tuisune ilm andis kõigele veidi seikluslikkuse hõngu. Tee laskus orgu ja autotuled valgustasid nüüd üksnes udu, mis oli hall, tupruv ja läbitungimatu nagu paks suits. Valgus jäi tema erineva tihedusega kihtidesse kinni ja hajus samas. Oli võimatu näha rohkem kui neli-viis jalga ettepoole. Auto venis nagu tigu.» (lk 50).
Loomulikult leiab mõrv aset just sellises lumetormist äralõigatud maanurga miljöös. Mõrvatakse menukirjanik Amos Cottle ning seltskonna, kelle seas peab olema ka mõrvar, moodustavad kaks kirjanduskriitikut, Cottle’i kirjastaja ja agent abikaasadega ning mõned lähinaabrid.
McCloy stiili kohta on öeldud, et see sarnaneb tihti John Dickson Carriga, et võib leida samasugust psühholoogiliste niitidega läbikootud müstitsismi ja justkui üleloomulikke asjaolusid, mis lõpuks küll alati ratsionaalse seletuse saavad. Samuti kuhjaga üsna poeetilisi miljöökirjeldusi.
Seda kõike siin ka on, ehk veidi vähem kui mõnes teises kirjaniku romaanis, aga peamiselt tekitasid minus mõnusa äratundmise ja koduse õhkkonna need sujuvalt teksti sisse puistatud agentuuritasud, korrektuuripoognad, kirjastuste nimed, mis mulle tänasel päeval konkreetsete autorite jmt seostuvad – vaevalt, et need Random House’id, Putnamid, Simon & Schusterid ja Scribnersid oleksid mulle 1980ndail mingit muljet avaldanud.
Eriti läks mulle aga hinge ja korda mõrvaloo lahenduse raames tehtud paljastus, et menukirjanik Cottle’i isiku kattevarjus kirjutasid tema bestsellereid tegelikult kolme peale kokku agent, kirjastaja ja tema ihukriitik. Et just see, et üksi polnud neist keegi suuteline valmis meisterdama menuraamatut, aga ühendades kolme mehe oskused süzee, karakterite, detailide, dialoogi ja nõtke kirjandusliku stiili alal saadi kokku tõeline eduvalem.
Ja et kui seda petuskeemi ähvardas paljastamine, oli üks neist valmis mõrvaks.
Kui samalaadne süžee leidnuks autori tahtel aset lilleseade-, arhitektuuri-, kondiitri-, moekunstnike- või lihunikemaailmas poleks see mulle pooltki nii palju meeldinud. See on üsna kindel.
NEED READ 