Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Jack McDevitt. Seeker. 373 lk. Ace. New York, 2005.

See täitsa hea seiklusulme võitis mingitel müstilistel põhjustel Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) Nebula preemia kui 2005. aasta parim ingliskeelne ulmeromaan.

Ma ei saa ju väita, et romaan seda objektiivselt pole, sest olen tolle aasta romaanitoodangust lugenud vaid üksikuid näiteid. Aga koos McDevittiga kandideeris Nebulale näiteks Richard Bowesi «From the Files of the Time Rangers» ja nonde nominentide seast oli Bowesi üllitis ilmselgelt kirjanduslikult-kompositsiooniliselt meisterlikum.

2005. aasta romaanid on näiteks Scalzi «Old Man’s War», Strossi «Accelerando», Simmonsi «Olympos», MacLeodi «The House of Storms», Reynoldsi «Pushing Ice», Martini «A Feast for Crows», Wilsoni «Spin», Russo «The Rosetta Codex», Gaimani «Anansi Boys» ja Potteri poolevereline prints. Näiteks.

Tegelikult on McDevitti Nebula võidu põhjus ilmselt selles, et tema looming meeldib väga assotsiatsiooni liikmetele ehk siis kolleegidele-ulmekirjanikele ning teiseks põhjuseks on see, et ta oli auhinda kordagi võitmata paarikümne aasta jooksul sellele juba 12 korda kandideerinud.

Jack McDevitt on ju ka minu üks lemmikkirjanikke ja eriti istub mulle tema Alex Benedicti sari, seega mida ma siin üldse irisen ja sappi pritsin…? Lihtsalt ei tundu mulle, et sellisele ilma üldse erilise (kõrg)kirjandusliku pretensioonita teostatud ja tegelikult lihtsalt perfektsele ajaviitekirjandusele peaks auhindu jagama.

Ju siis on aga kirjanike assotsiatsiooni liikmete enamus sisimas kadedad sellise mehe peale, kes nii lobeda stiiliga seiklusjutte suudab kirjutada, selmet suures loomevalus kõrgkirjanduslikku pretensiooni peitvaid keerukaid lauseid toota.

Lihtsalt on «Seeker» tänaseks ilmunud neljast Benedicti sarja romaanist mu meelest kõige kahvatum, kuigi väärib võrdluses paljude teiste kirjanike loominguga ikkagi maksimumhinnet, seda küll.

Loo alguses on üks kosmosearheoloogidest abielupaar kuskil taliturismikuurortis ning kuna neile on nende viimase uurimisretke käigus  teatavaks saanud miski suur saladus, siis loomulikult tuleb laviin ning nad hukkuvad.

Edasised sündmused hargnevad enam kui kolmkümmend aastat hiljem, kui kosmoseantikvaaride-arheoloogide tiimile Alex Benedict – Chase Kolpath satub kätte üks veider peeker, mis tundub – uuringute tulemused kinnitavad seda – olevat pärit inimkonna koidikul kosmosehõlvamise käigus kadunuks jäänud suurelt koloniste kuhugi uude maailma vedanud transpordilaevalt.

Tähelaev «Seeker» viis üldise arvamuse kohaselt endaga külma kosmilisse hauda tuhandeid uut kolooniat looma viidud inimesi, sest laev ei naasnud kunagi Maale ning ühestki sellisest kolooniast pole keegi kunagi kuulnud. (Mingid paralleelid tekivad Indrek Hargla «Gondvana lastega».)

Nüüd on siis aga välja ilmunud peeker sellelt laevalt ning pole vist põhjust mainida, et tüüpiliselt McDevitti Benedicti-romaanidele tõmbab see peategelaste kätte sattunud muistis magneti kombel ligi tapmis- ja vargusekatseid, plahvatusi, ähvardusi ja igatmasti kahtlast rahvast, kes kõik leiavad, et peeker hoopis neile peaks kuuluma.

Mitmest mõrvakatsest pääsenud peategelased satuvad üsna kiiresti uurima proloogis laviini alla jäänud arheoloogipaari kunagisi uurimisreise, sest tundub, et just mõnelt selliselt nende omaaegselt reisimarsruudilt on lootus leida see tontlik – võibolla et tuhandeid surnukehasid kandev – tähelaev.

Loomulikult leidub siingi teoses ohtralt seda galaktilist kõhedust, mida tuleb hüljatud kosmosejaamades muinsusi otsides tihti ette. Luukeredega asustatud iidses kosmoselaevas kadunud koloonia jälgi ajada ja vihjeid otsida ei pruugigi igaühele jõukohane olla. Igatahes tuleb neis kohtis välja ka McDevitti võrratu oskus kosmilisi õuduslugusid jutustada, millest lähemalt aga sarja järgmise köite arvustuses, mille peategelaseks ongi õuduskirjanik.

Nagu lugeja juba isegi aru saab, on see üks paganama hea raamat! 🙂 Lihtsalt Benedicti-tekstide endi skaalas on siin ehk pisut liiga palju venitamist, ümbernurga-sõitmisi ja tühje otsinguid ning kui lõpuks kadunud kolooniagi üles leitakse on see kuidagi paraja antikliimaksina välja mängitud.

Kirjanik on justkui kompositsiooni lõdvaks lasknud, mistõttu romaan pole nii trimmis ja täpne-täiuslik ja õigesti doseeritud elamusi tulvil kui selle tsükli teised teosed. Ja siis just sellisele raamatule annavad autori kolleegid aasta parima romaani auhinna! Minu mõistus ei võta.

Jack McDevitt. A Talent for War.

Jack McDevitt. Polaris.

Read Full Post »

Postapokalüptiline Silverberg

Robert Silverberg. Nightwings. 190 lk. Avon. New York, 1969.

Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) 21. suurmeister (2004) ja teine president aastail 1967-1968 Robert Silverberg avaldas septembrist 1968 kuni veebruarini 1969 ajakirjas Galaxy kolm lühiromaani, mis ilmusid septembris 1969 omaette kolmeosalise romaanina «Öötiivad».

Romaani algus leiab lugeja koos kolme teelisega, kes lähenevad Roomale. Tegevus toimub kaugtulevikus, mil planeet Maa ja inimkond on läbi teinud galaktilise õitsengu ja domineerimisperioodi ning seejärel elanud üle tohutu apokalüpsise, mille tingis inimkonna enda soov saada kontrolli alla planeedi kliimat.

Selle tagajärjel on maailma füüsiline geograafia kõvasti muutunud (Ameerikaid enam pole, Euroopat ja Aafrikat ühendab kuskil Itaalia otsas maismaatee jne), samuti tehniline areng, millest suurem osa on tsivilisatsiooni jaoks kadunud, hävinud. Osaliselt veel töökorda jäänud tehnikavidinaid kasutatakse, aga nende tööpõhimõtteid vist väga enam ei tunta.

Kuigi Silverberg seda väga täpselt ei kirjelda, tundub see maailm koosnevat varasemate tsivilisatsioonitsüklite suurehitiste varemetest, mida on asutud veidi korrastama ja lappima. Selline on ka selle maailma inimeste mentaliteet: pooljumaliku tasemeni tõusnud inimene, kes on siis läbi käinud sügavaimast kloaagist ning sellest nüüd napilt välja roninud olend.

Tor Double'i sarjas ilmunud lühiromaani-versiooni kaanepilt.

Rooma on teel vananev Valvaja koos noorukese naissoost Lendajaga, kelle vastu ta lisaks avalikule isaarmastusele ka seksuaalset salaarmastust tunneb, ning Gildideväline Muutuja, kes süümepiinu tundmata noorukese Lendajaga ka ihulise armastuse vilju naudib. Lendajad nagu ka Valvajad ja Mäletajad ja Palverändurid ja Isandad ja Valitsejad jt kuuluvad vastavatesse Gildidesse, mis ongi selle postapokalüptilise tsivilisatsiooni keskne struktuur. Valvajad vaatlevad teatav riistvaraga tähistaevast, et hoiatada inimkonda ähvardava tulnukate invasiooni eest, Mäletajad uurivad ja talletavad ajalugu jne.

Rooma jõudnult satub nooruke Lendaja sealse despootliku Rooma vürsti voodisse, lunastades sellega oma kaasteelistele peavarju ja ninaesise vürsti palees. Ees ootavad aga veel tulnukate invasioon, seetõttu oma Gildi ja sellega kogu senise elu mõtte kaotanud endise Valvaja reis Pariisi koos pimedaks torgatud ja incognito Palveränduri maski all reisiva Rooma vürstiga, kes suudab seal Mäletajate gildis tekitada suuremat sorti tüli ja traagilise lõpplahenduseni viiva armastuskolmnurga. Ning seejärel peategelase palveränd Jeruusalemma, taaskohtumine Lendaja Avluelaga ning meeleparandus, uuestisünd ja lõputu armastus.

Vasakpoolse Orbiti kaane autor ei tea vist, et Lendaja Avluela ei sattunud Pariisi (samuti pole Pariis selline tervete hoonetega metropol). Parempoolse Sphere'i kaane autor jällegi ei tea, et Avluela rinnapartii oli üsna olematu. Keskmine Avoni kaas on minu isiklik lemmik.

See romaan peaks kindlasti eesti keeles olemas olema, siin on ulmeajaloos oluline postapokalüptiline maailm ning armastuse, armukadeduse ja meeleparanduse lugu. Kuigi ma fix-upromaani esimesele kahele lühiromaanile (Rooma, Pariis) rahuliku südamega maksimumhinde panen, siis kolmas osa (Jeruusalemm), mille tegevuseks üleüldine armastus, meeleparandus ja uuestisünd, kisub terviku hinde alla.

Lauri Lukas on Ulmekirjanduse BAASis seda raamatut arvustades juba teinud viite lillelaste, armastuse ja meelemürkide kümnendi meeleoludele selles romaanis – mina lisan lihtsalt, et selle kümnendi meeleolud jäävad minu jaoks isiklikult väga kaugeks. Seega teksti moraal paneb mind õlgu kehitama. Mina hindan seda peamiselt süžee ja loodud maailma pärast.

Valik mu meelest ebaõnnestunud kaanepilte. Vasakpoolseim on romaani 1969. aasta Avoni esmatrüki oma.

Postapokalüptiline maailm ja kirjeldus, kuidas inimkond sellise maailmani jõudis, on tipptasemel, samuti esimese kahe lühiromaani süžeed ja karakterid (Valvaja, Muutuja, Lendaja, Vürst, Mäletajad), kolmanda loo meeleparandust ja uuestisündi mina läbi tunnetada aga ei suuda. Vist tõesti väga-väga tüüpiline Silverberg.

Sellesuvine ülelugemine veenis mind otsustavalt, et romaani esimene kolmandik eraldi võetuna on märksa õnnestunum kui kogu tervik. Tolles loos on olemas see postantiikne varemete maailm, terviku parimad motiivid (armastus ja armukadedus) ning kõige värvikamad tegelased.

Õnneks on seda lühiromaani «Nightwings» ka piisavalt sageli eraldi antologiseeritud ning ühes Tor Double’is ka iseseisvalt välja antud. Ning lõppeks – romaani reklaamitakse igal võimalusel kui Hugo-võitjat. Jama! Hugo-auhinna saigi just nimelt kolmiku esimene lühiromaan, mitte see tiba logisev ja kuhugi hämusse ärasumbuv tervik. Romaan ise sai parima tõlkeromaani auhinnad Jaapanis (1972) ja Prantsusmaal (1976).

Read Full Post »

Unustatud raamat menukirjaniku mõrvast

Helen McCloy. Kaks kolmandikku vaimu (Two-Thirds of a Ghost; 1956). 192 lk. Tõlkinud Viktor Kerge. Eesti Raamat. Tallinn, 1984.

Ameerika Kriminaalkirjanike Assotsiatsiooni (MWA) esimene naispresident (1950) ning 33. suurmeister (1990) Helen McCloy (1904-1994) on Eestis üpris tundmatu autor. Eks ta ole parajalt unustatud tänapäeval Ameerikaski. Aga kriminaalkirjanduse huvilised siiski teavad tema detektiivi Basil Willingit ja selle kiindumust psühholoogiasse, mille abil ta mõrvalugusid lahendab.

Teatakse veel, et McCloy oli abielus kriminaalkirjanik Brett Halliday’ga, kelle tuntuim detektiiv on Mike Shayne. Halliday oli üks MWA asutajaist 1945. aastal ning hiljem lõid nad koos McCloy’ga oma kirjastuse ja kirjandusagentuuri. 1954. aastal sai abielupaar oma kirjanduskriitiliste kirjutiste eest ka MWA Edgari-auhinna.

Kuigi McCloy üks tuntumaid romaane «Kaks kolmandikku vaimu» on ilmunud nõukogude ajal legendaarses «Mirabilia» sarjas, ei ole sellele siiski 1990. aastail ega hiljemgi lisandunud uusi tõlkeid. Ometi pidanuks ilmumine «Mirabilias» andma uue aja alguses just selle kindluse, et autori nimi on piisavalt tuntud, et võiks suurema riskita teda avaldada võtta.

Samas on mul mingi imelik kõhutunne, et see romaan on paljudest eestlastest kuidagi mööda läinud nagu minustki. Olen terve lapsepõlve olnud teadlik sellest köitest raamaturiiulis, sellest veidra soenguga mehega kaanepildist, ometi ei tekkinud mul väiksena kunagi huvi seda teost lugema hakata. Ehk pelutas just seesama veider kaanepilt. Dashiell Hammetti, Raymond Chandleri, Agatha Christie jt kriminaalkirjanike 1980ndail «Mirabilias» ilmunud raamatud igatahes minust nii mööda ei läinud.

Spoileripaanikute jaoks tuleks vist kirja panna, et ma ei saaks soovitud mõtteid selle raamatu kohta väljendada puändi ja mõrva motiivi kohta üsna palju avamata. Olete hoiatatud.

Ma ei tea, kas see raamat mulle väiksena meeldinud olekski. Igatahes praegu on see üks selle suve mõjusamaid lugemiselamusi. Esiteks toimub kriminaalromaani tegevus kirjandus- ja kirjastusmaailmas, mis on juhtumisi minu lemmikmaailm, ning teiseks on osa tegevusest paigutatud lumetormise Uus-Inglismaa koloniaalstiilis mõisahäärberite maailma ning Helen McCloy’l on juhtumisi päris hea oskus seda loodust ja neid maastikke ja selle keskel olevate inimese emotsioone kirjeldada.

«Auto rattad pöörlesid korra tühjalt jääl, mis oli salakavalalt peidus õhukese lumekorra all. Siis said talvekummid vedama ja Basil juhtis masina ettevaatlikult teele. Autolaternad puurisid pimedusse valgustunneli. Ühtegi teist masinat ei olnud sel õhtul maanteel, otsekui asuksid nad ihuüksi kusagil Alaska või Siberi tühjades avarustes. Autos aga oli hubane ja mõnus, ning tuuline ja tuisune ilm andis kõigele veidi seikluslikkuse hõngu. Tee laskus orgu ja autotuled valgustasid nüüd üksnes udu, mis oli hall, tupruv ja läbitungimatu nagu paks suits. Valgus jäi tema erineva tihedusega kihtidesse kinni ja hajus samas. Oli võimatu näha rohkem kui neli-viis jalga ettepoole. Auto venis nagu tigu.» (lk 50).

Loomulikult leiab mõrv aset just sellises lumetormist äralõigatud maanurga miljöös. Mõrvatakse menukirjanik Amos Cottle ning seltskonna, kelle seas peab olema ka mõrvar, moodustavad kaks kirjanduskriitikut, Cottle’i kirjastaja ja agent abikaasadega ning mõned lähinaabrid.

McCloy stiili kohta on öeldud, et see sarnaneb tihti John Dickson Carriga, et võib leida samasugust psühholoogiliste niitidega läbikootud müstitsismi ja justkui üleloomulikke asjaolusid, mis lõpuks küll alati ratsionaalse seletuse saavad. Samuti kuhjaga üsna poeetilisi miljöökirjeldusi.

Seda kõike siin ka on, ehk veidi vähem kui mõnes teises kirjaniku romaanis, aga peamiselt tekitasid minus mõnusa äratundmise ja koduse õhkkonna need sujuvalt teksti sisse puistatud agentuuritasud, korrektuuripoognad, kirjastuste nimed, mis mulle tänasel päeval konkreetsete autorite jmt seostuvad – vaevalt, et need Random House’id, Putnamid, Simon & Schusterid ja Scribnersid oleksid mulle 1980ndail mingit muljet avaldanud.

Eriti läks mulle aga hinge ja korda mõrvaloo lahenduse raames tehtud paljastus, et menukirjanik Cottle’i isiku kattevarjus kirjutasid tema bestsellereid tegelikult kolme peale kokku agent, kirjastaja ja tema ihukriitik. Et just see, et üksi polnud neist keegi suuteline valmis meisterdama menuraamatut, aga ühendades kolme mehe oskused süzee, karakterite, detailide, dialoogi ja nõtke kirjandusliku stiili alal saadi kokku tõeline eduvalem.

Ja et kui seda petuskeemi ähvardas paljastamine, oli üks neist valmis mõrvaks.

Kui samalaadne süžee leidnuks autori tahtel aset lilleseade-, arhitektuuri-, kondiitri-, moekunstnike- või lihunikemaailmas poleks see mulle pooltki nii palju meeldinud. See on üsna kindel.

Read Full Post »

Robert Charles Wilsoni «Keiser Julianus»

Robert Charles Wilson. Julian Comstock: A Story of 22nd-Century America. 691 lk. Tor. New York, 2009.

Kõik tähti tundvad eestlased on kindlasti lugenud üht meie pisikese kirjandusloo silmapaistvamat ajaloolist romaani – Leo Metsari (27.04.1924–04.08.2010, RIP) neljaköitelist epopöad «Keiser Julianus» (1978-2005). Olen sellest suurromaanist kirjutanud üsna hea arvustuse 2005. aastal Sirbis.

Robert Charles Wilson on nüüd kirjutanud eesti lugeja vaatenurgast just selle romaani ja nimetatud Rooma imperaatori eluloo ulmelise töötluse, tegevusega 22. sajandi katastroofijärgses Põhja-Ameerikas. Angloameerika ulmelugeja jaoks on see näiteks Gore Vidali romaani «Julianus» (Julian; 1964 – mida peetakse parimaks ingliskeelseks Julianuse elukäigu kirjanduslikuks tõlgenduseks ning mida paraku pole tänaseni maakeelde ümber pandud) töötlus.

2009. aastal ilmunud siinkirjutaja koostatud antoloogias «Täheaeg 5. Süütalastepäev» on avaldatud Wilsoni lühiromaan «Julian. Jõululugu» (Julian: A Christmas Story; 2006), mis annab lugejatele väga hea ettekujutuse käesoleva romaani laadist ja kirjutusstiilist, aga näiteks ka tempost. Nimetatud lühiromaan hõlmab Juliani elukäiku kirjeldavast ligi 700-leheküljelisest romaanist esimesed 75 lk-d ehk romaani esimese osa esimesed 8 peatükki.

Naftata jäänud tuleviku-Ameerika pastoraalne «idüll»

Romaani tegevus toimub 22. sajandi teise poole Ameerika Ühendriikides, mis tolleks ajab hõlmab juba ka Kanada alad ning mis pole enam kaugeltki see lollikindel võimude lahususel baseeruv demokraatia, mida inimkond on viimased paarsada aastat teadnud.

See tuleviku-Ameerika (ja muidugi terve planeet) on nafta otsalõppemise tõttu langenud tööstuslikus ja tsivilisatsiooni mõttes üldse ajas üksjagu tagasi, suurlinnad on osaliselt lagunenud, suurtööstus on hävinud, sõjapidamisvahendid on umbes 19. sajandi keskpaiga tasemel – õieti on kuskil seal ka USA ühiskonna vaimne õhkkond, kristluse leviku ja mõjuvõimu ja kogu ühiskonna sellise vaimse puritaanluse seisukohalt.

Romaan kujutab USA diktaatori (kannab küll presidendi nime) Deklan Comstocki vennapoja Julian Comstocki elu aastail 2172-2175, mil diktaatori tapetud venna, eduka kindrali Bryce Comstocki põlualusest pojast Julianist, kes romaani algul elab kaugel sisemaal pagenduses, saab esmalt sõjasangar Labradori sõja lahingutandritel ning romaani lõpuks USA uus president (kuna see ametikoht on enamvähem päritav).

Kuna eesti lugeja tunneb kindlasti hästi romaani alguseks olevat ja «Täheaeg 5» ilmunud lühiromaani «Julian. Jõululugu», siis ei peagi ehk romaani tegevusest sissejuhatuseks pikemalt kirjutama.

Romaanis on kasutatud väga levinud jutustamismoodust, mil olulise isiku elu ja seiklused on edasi antud läbi tema madalamast soost ja sageli üsna lihtsameelse kaaslase, elukrooniku silmade ja sule. Nii on selle romaani minajutustaja lihtne talupoiss Adam Hazzard, kes nimetatud lühiromaanis satub Juliani kaaslasena kaugest sise-Ameerika kolkast põgenema, põgenetakse kohustusliku sõjaväeteenistuse eest, mille läbi diktaator Comstock soovis oma mittesallitud vennapoja sõja (üsna fataalsele) eesliinile saata.

Sõtta satuvad kaaslased ikkagi, Julian küll võõra nime all, kuid tema identiteet ei püsi kaua saladuses. Läbi oma elukrooniku rindereportaažide, mis jõuvad New Yorgi ajaleheveergudele ning toovad talle sõjasangari kuulsuse, satub Julian ikkagi oma lelle vaatevälja.

Elulugu kopeerib Rooma keisri saatust

Rooma keiser Julianus Apostata (tlk. Usutaganeja, valitses 361-363) jäeti napilt ellu keiser Constantinus I Suure surmale järgnenud paleepöörde käigus toimunud veresaunas ning ta kasvas üles tema vanemad tappa lasknud lellepoja Constantius II valitsemisajal viimase kauges maamõisas. Seejärel saatis keiser suureks sirgunud noore Julianuse Galliasse asevalitsejaks, et viimane võitluses germaani hõimudega sõjaliselt häviks ning sellega oma maine leegionide silmis ära rikuks.

Läks aga teistmoodi ning raamatutargana tuntud Julianus oli germaanlaste vastu ootamatult edukas, saavutas sõjaväes suure toetuse ning tõsteti kadeda ja mõrvarliku keisri surma järel imperaatori aujärjele. Saatuslikuks sai lisaks ühele ebaedukale sõjakäigule talle peamiselt ka äge vastasseis jõudu koguvale kristlikule kirikule.

Nagu juba alguses sedastatud on Robert Charles Wilson Julian Comstocki elu kirjeldades üsna täpselt võtnud šnitti keiser Julianuse elust. Aga lisaks sellele on Wilsoni romaan ka mitmes muus mõttes väga vanaaegne. Nagu juba korduvalt viidatud lühiromaanis lugejale on näha antud, on romaani loo jutustaja Adam Hazzard väga ontlik, viks ja viisakas 19. sajandi lihtsameelne kolkanooruk ning kirjanik Wilson on väga suure meisterlikkusega suutnud kirjutada õhustikult vägagi 19. sajandi romaani.

Ka kogu romaani enda tempo on täpselt sama mis lühiromaaniski, ehk siis väga aeglane ja rahulik. Kirjanikul poleks nagu kuhugi kiiret ja ta jutustab täie rahuga sellistest, kuidas seda nüüd öelda, peaaegu et ebaolulistest igapäevasündmustest, aga nagu see laad ja stiil ning sisu istus mulle juba suurepäraselt lühiromaani puhul, nii meeldib see mulle ka täispikas versioonis. Võimalik, et osa lugejaid ootavad romaanilt veidi kiiremaid arenguid ja tulevärgilisemaid sündmuseid. Aga 19. sajandi seiklusromaanis neid ju polegi.

«Ristiisalik» lõpukulminatsioon

Kuna mulle see naftajärgne maailm printsiibis paljuski meeldis ja ma seda (mitte küll päris kirjeldatud kujul) üsna reaalseks tulevikustsenaariumiks pean, siis meeldis mulle ka kogu see aeg, mille ma veetsin Wilsoni 22. sajandi Ameerikas. Seda romaani oli väga mõnus lugeda, kõik need mitmedsajad leheküljed, aga romaani viimase osa eel puges hinge kõhklus, et kui nüüd romaan samas tempos ja rütmis lõpuni välja sujub, siis jääb nagu midagi ikka puudu.

Robert Charles Wilson oli sellest lugejate soovist ilmselt teadlik, sest romaani lõpuosa on suuresti hoopis teises võtmes kirjutatud ning kirjeldatud sündmused toimuvad ja antakse edasi otsekui palavikulises ja ärevas põhjendatud paanikat eiravas võtmes. Pean silmas teose pikka lõpustseeni, mis on otsekui «Ristiisa» filmidest välja võetud – toimub suur show, etendus (filmides siis ristimine, uusaastaöö, Sitsiilia ooper), mille ajal õiendatakse arveid, puhkeb ülestõus, ühesõnaga pühaliku tseremoonia taustal toimuvad hoopis teist masti ja teise kaaluga sündmused.

Wilsonil siis toimub president Juliani lavastatud Charles Darwini elust rääkiva muusikal-filmi esilinastus ning samal ajal puhkeb sõjaväes ja pealinnas temavastane mäss, kuna Julian on oma igiammuse nimekaimu kombel asunud liigaktiivsesse võitlusse kristliku kiriku vastu. Filosoofist Julian on aga kaotanud huvi presidendiameti ja ebaedule määratud muudatustepoliitika vastu – see lõpustseen on igati õnnestunud kulminatsioon.

Kuna Wilsoni lühiromaan jäi Stalkeri-hääletusel alles kolmandaks (tõlkejutu kategoorias võitis siis Charles Strossi äraspidine palagan), siis pole mul ka erilist veendumust, et see üsna mahukas romaan, mida paljud arvustajad läänes on võrrelnud ka Robert Gravesi «Mina, Claudius» (I, Claudius) – «Jumal Claudius» (Claudius the God; mõlemad 1934) diloogiaga, kunagi eestikeelsena siinse ulmelugeja ette jõuab. Aga mine tea! Seniks võib soovitada ingliskeelse väljaande soetamist.

Ahjaa – romaan sai John W. Campbelli mälestusauhinna lõppjärjestuses teise koha ning kandideerib hetkel Hugole. Kuna Worldcon, kus Hugo-auhinna hääletus toimub, ei toimu sel aastal USAs, vaid Austraalias (septembri alguses), siis on võiduvõimalus täiesti olemas.

Read Full Post »