Mark Hodder. The Curious Case of the Clockwork Man. 359 lk. Pyr. Amherst, 2011.
Mark Hodderi Burtoni ja Swinburne’i triloogia keskmine osa ei ole eraldiseisev romaan, see triloogia on sisuline tervik, mis tähendab, et lugemist peab kindlasti alustama esimesest osast. Teise osa kohta kehtib suurem osa esimesele köitele osaks saanud kiitusest, kuigi esimesest paremaks – nagu peab seda ingliskeelne kriitika – mina käesolevat romaani siiski ei loeks.
Esiteks saab siin pisut vähem nalja – ajalehepoiss Quips küll figureerib, aga kuskil taustal, korstnapühkijate liiga presidenti Beetle’it me ei kohta (ja kardetavasti ei juhtu seda ka kolmandas köites, tolle tegevuskoha tõttu), mistõttu langeb kogu koomika raskus joodik-poeet Swinburne’i ja sõnumitooja-papagoide õblukestele õlgadele.
Viimased on erakordselt värvikad leiutised. Nimelt on nad eugeeniliselt arendatud sellisteks, et suudavad neile öeldud sõnumi viia kohale ükskõik kuhu ja leida ka vastavalt ükskõik kust üles sõnumi adressaadi… seejuures on nad aga kohutavalt ropu suuga, lisades sõnumile kõiksugust sõimu, mida nad Londoni tänavamelus on kuulnud ja ka ise juurde genereerinud – sageli uusi (väga roppe) sõnu leiutades.
Need elukad sõimavad absoluutselt kõiki, erandiks vaid erakordselt koleda väljanägemisega mees – meie ajaloos tuntud sotsiaaldarvinismi üks rajajaid filosoof Herbert Spencer, kellel selles teoses on pisut teistsugune roll ja keda need linnud miskipärast meelituste ja armastusväärsustega üle kuldavad.
Lisaks Spencerile kohtame siingi romaanis tervet plejaadi meie ajaloos tuntud isikuid… pisut teistsuguses rollis. Kellavärgiga robotmeeste leiutaja Charles Babbage, kes on nende ajuks paigaldanud omaenda leiutatud arvutusmasina – bäbidži, nimetame seda siinkohal positronaju kaugeks eelkäijaks 😉 Selline kellavärgiga robot on võitlussituatsioonides erakordselt tõhus liitlane, kui ta üleskeeratud kellamehhanism just võitluse kõige tulisemal hetkel tühjaks ei käi… võti aga kaugel-kaugel asuma juhtub.
Lisaks kohtame siin esimesest köitest tuttavaid negatiivsete tegelaste hulgas figureerinud ja osaliselt robotiks muutunud superinseneri Isambard Kingdom Bruneli ja doktorfrankensteinlikuks kirurgiks kujunenud halastajaõe professiooni rajanud Florence Nightingale’i, kes selles romaanis asuvad meie kangelasi toetama.
Tegelastegaleriis on ka kuulus botaanik Richard Spruce, kelle aretatud taime süül näljahädades ja ikaldustes vaevelnud Iirimaa elamiskõlbmatuks džungliks muutub, mis põhjustab omakorda totaalse väljarände ning nende tohutute iirlaste massidega hakkama saamiseks viib peaminister Palmerston Suurbritannia Trenti afääri ettekäändeks tuues Lõunaosariikide poolel USA kodusõtta. Päris ajaloos Trenti afäär just selline diplomaatiline intsident oligi, mis nimetatud arengu äärepealt põhjustanud oleks. Igatahes moodustab Palmerston väljarännanud iirlastest tohutult tõhusa armee, milles võitlevatele meestele lubatakse edu korral Ameerikas uut elupaika.
Siis tuigerdab neil lehekülgedel padujoodik ja lasteraamatute illustraator Charles Altamont Doyle, ühe ilmakuulsa detektiivi looja isa. Swinburne püüab temaga võistu juua, aga on sunnitud tunnistama meistri üleolekut. Viiteid Arthur Conan Doyle’ile ja viktoriaanlikule detektiivkirjandusele on siin veel rohkelt, samuti 19. sajandi inglise tondijututraditsioonile.
Käesoleva romaani mõistatus, mille vikont Palmerston Burtonile lahendamiseks annab, keerleb ajaloost tuntud Tichborne’i pärija skandaali ümber. Nimelt läks päris ajaloos 1854. aastal merereisil Lõuna-Ameerikasse kaduma (ilmselt hukkus) sir Roger Tichborne. Rogeri ema sai 1866. aastal kirja Austraaliast mehelt, kes väitis end olevat tema poja. Kuigi mees kirjutas ohtrate vigadega ja ei sarnanenud üldse sir Rogerile, võtsid paljud ta siiski omaks ja tunnistasid tiitlipretendendiks. Kohus tema tiitlipretensioone küll ei tunnistanud, kuid lihtrahvas elas talle suure südamevaluga kaasa.
New South Walesi ülekaaluline lihunik Arthur Orton väidab end Hodderi romaaniski olevat sir Roger Tichborne’i. Ta on kummaliselt paks ja monstrumlik mees: tema üks käsi on erakordselt pisike ja ei sarnane üldse tema teisele, tavapärasele lihunikukäele. Sellele aristokraadikäele on tätoveeritud kujutis, mis oli seal ka õigel Tichborne’il, samuti oleks pretendendi näo kohale justkui nõelutud päris Tichborne’i näonahk.
Lisaks sellele Tichborne’i häärberis kummitab ning selle nisupõllu alla on rajatud hiiglaslik labürint, kus hoitakse Lõuna-Ameerikast toodud maagiliste omadustega tohutut musta teemantit, mille kaks paarilist asuvad vastavalt Kambodža džunglis ja Kesk-Aafrika Kuumägedes. Meenutame, et just selles piirkonnas käis teose peategelane sir Richard Francis Burton mõned aastad varem koos John Hanning Speke’iga Niiluse lätteid otsimas.
Lisaks eksisteerib veel Tichborne’ide needus, mille juured ulatuvad 12. sajandisse, mil mõis kuulus samuti sir Rogeri nimelisele mehele, kes oli aga erakordne jõhkard ja julmur (jah, põhimõtteliselt sir Hugo Baskerville, tere jälle, Conan Doyle!).
Romaani peamiseks kurikaelaks osutub aga Vene impeeriumi alam, tuntud esoteerik, meedium ja teosoofia rajaja Helena Blavatskaja, kes manipuleerib kõiki väiksemaid pahalasi sootuks pöörastel põhjustel. Iga manipulaator on aga lõpuks ikkagi kellegi teise, veel võimsama tegelase marionett. Nii ka Blavatskaja.
Nagu eelmisegi köite puhul, oleks siingi süžeekäänakuid, värvikaid detaile, nauditavaid kõrvaltegelasi, kummitava Tichborne’i lossi ja eeterlikku uttu mattunud Londoni miljöid ja atmosfääri kirjeldada nii palju, et jätkuks mitme arvustuse jaoks. Nagu eelmisegi köite puhul, oleks siingi võimalik peatuda mitmel minevikku, tulevikku või paralleelreaalsusse põikaval pikemal jutustusel, mis 19. sajandi seikluskirjandusele kohaselt on siin romaanis olemas kui rusikas silmaaugus.
Õieti tabasin end seda raamatut lugedes äärmiselt ehmatavalt mõttelt: nimelt, et see oleks tekst, mida oleks paganama põnev tõlkida. Et autori stiil, käekiri, naljad ja sõnavalik ühest küljest justkui nii sobisid siinkirjutajale, teisalt leidsin end vaat et esmakordselt just seda teksti lugedes mõtisklemas, kuidas üks või teine asi eesti keeles võiks kõlada, kuidas mingit keerukat nimede ja sõnade mängu tõlkida jne. Teisalt sisendasid need laused ja leheküljed justkui mõtet, et see konkreetne tekst võngub minuga samal lainel ja seda ei oleks üldse kohutavalt raske tõlkida.
Hirmutav oli see mõte seepärast, et minu tõlkijakarjäär piirdub kunagi 15-20 aasta eest sahtlisse tehtud kahe tõlkega: üks kuueleheküljeline Arthur C. Clarke’i lühipala ja kaks esimest peatükki ühest Conan Doyle’i ajaloolisest romaanist. Ma ei mäleta tollest ajast palju. Aga seda kui jubedalt tuim, tüütu ja ebainimlikku pingutust nõudev tegevus on tõlkimine, seda mäletan ma kaunis selgelt.
Ilmub jaanuaris 2012.
Just sellepärast ehmataski see mõte mind nii suurel määral. Tekkis mingi absurdne ja sürreaalne tunne, justkui oleks Hodderi tekst mind välja valinud ja justkui tulnud ja minul käest kinni võtnud. Kui ma seda äärmiselt lummavat teksti ka kunagi tõlkima ei hakka (mis tundub igati loogiline ja mõistlik valik, kuna mul pole selleks praktiliselt mingit kogemust ja vilumust), siis igatahes olgu see teosepoolne kontaktivõtt siinkohal ära mainitud just illustreerimaks seda, kuivõrd tugevat ja irratsionaalset kokkusobivust ma nende seniloetud Mark Hodderi romaanidega tundsin.
Triloogia teine köide seob oma lõpplahenduses tugevalt kokku ka esimeses romaanis arendatud ajaränduri ajaloomuutmise liini, lisades siia kõiki neid sündmusi käivitanud kolm kalliskivi ja nende rolli selle uutmoodi tehnikasajandi arengus. Mistap ongi igati loogiline, et romaani lõpus asub sir Richard Francis Burton ette valmistama otsustavat ekspeditsiooni Kesk-Aafrikasse, Kuumäestikku, et leida sealt üles kolmas salapärane must teemant – ja ühtlasi ka Niiluse lätted. Sestap on sama loogiline, et jaanuaris 2012 ilmuva triloogia lõpuköite pealkiri on praeguse seisuga «Expedition to the Mountains of the Moon». Kas on vaja lisada, et ma põlen kannatamatusest?
NEED READ 