Vahet pole? Vastupidi! Väga on! Kõige olulisem geiraamat!

Hans Olsson. Vahet pole (Spelar roll; 1993). 255 lk. Tõlkinud Kerstin Kärras. Avita. Tallinn 2001.

PROBLEEMID

Sellest raamatust rääkides on raske neutraalsust säilitada, raske kiituse ja ülivõrretega mitte üle soolata, kuna omal ajal, 2001. aastal oli tegu mingis mõttes enim silmiavamava ja emotsionaalset abi pakkuvama raamatuga. Üheski veebiantikvariaadis seda praegu müügil ei paista, võibolla kuhugi kohale minnes mõnelt tolmuselt riiulilt leiab. Ühest küljest võiks ju hõigatada, et vajame kordustrükki, kuna sama häid «eneseabiraamatuid» sel teemal pole hiljem eesti keeles lihtsalt ilmunud, aga uus põlvkond samade probleemidega noori on ju peale kasvanud, teisalt mõjusid raamatu keel, noorte dialoogid ja neid ümbritsev popkultuur ning kaubamärgid juba 2001. aastal eestlase jaoks veidi kummaliselt (osalt vanamoodsana, osalt endiselt liiga moodsana) – see vahe 1993. aasta Uppsala ja 2018. aasta Eesti vahel on ilmselt veelgi kärisenud. Igatahes andis kirjastus Avita aastail 2000–2007 oma noorteprobleemide teoste sarjas Teravik välja 13 raamatut, mis siis lisaks homoseksuaalsusele lahkasid enesetappude, narkootikumide, lähedaste surma jmt küsimusi. Toimus see kõik ajal, kui noorteromaanide buumi polnud veel alanud.

Raamatu kohta ei ole ka internetis eriti mingeid arvamusi, kuna ilmus (ja osteti kiirelt ära) ta ju ajal, kui mingit arvustusteblogide pidamise kommet veel polnud.

Õieti leidsingi vaid kaks kommentaari, ühest internetifoorumist kellegi õpetaja (?) õpilastele antud lühikokkuvõtte: «Hans Olssoni «Vahet pole» käsitleb psühholoogilise süvenemisega lugu poisist, kes hakkab taipama iseenese homoseksuaalsust. Eesti lugejale on niisugune teema vägagi uudne ja mõjub osale lugejatest vististi intrigeerivalt. Ka Rootsis elavale peategelasele kujuneb arusaamine oma probleemist piinavaks saladuseks ning raskendab suhtlemist mõlemast soost eakaaslastega. Autor püüab lugejale selgeks teha, et vahet pole, nagu pealkirjas öeldud, kuid tegelikkuses on ühiskondlikest eelarvamustest läbimurdmine siiski keeruline. Väga põhjalik ja kunstiliselt kandev gei sisemaailma kujutamine paneb uskuma, et Hans Olssoni «Vahet pole» aitab tõhusalt kaasa probleemi mõistmisele.»

Ja siis oli ühes blogis lühiarvustus: «Johani elu on muidu igati normaalne. Ta on populaarne, kena, tüdrukud tunnevad tema vastu huvi, mängib kitarri ning on üldse õnnelik inimene. Ühel päeval avastab ta õudusega, et talle meeldivad hoopis poisid ning ta ei suuda ennast poistest eemale hoida. Ta kogub julgust, et seda oma sõpradele rääkida ning lõpuks saadab kõikidele sõpradele kirja. Veider oli see, et raamatus polnud kordagi kasutatud sõna «pede», loogiliselt võttes räägivad noored rohkem nii, kui ütlevad «homo». See oli üsna ebatõenäoline tegelikult. Üldiselt see vist mulle meeldis. Kuigi tegevusest jäi puudu, oli mõte siiski olemas. Suhteliselt kaasahaarav.» Kellegi Keiti kurat teab millal postitatud arvamuse juures oli ka hinne 7/10. Miks pagana pärast ei suuda meie blogiarvustajad ennast kuidagi identifitseerida või oma tekste dateerida?

Ka ei suuda ma meenutada, et raamatut ilmumise järel 2001–2002 oleks ajakirjanduses tutvustatud või arvustatud, aga mälu võib siin ka vingerpusse mängida. Aga kuidagi pidin ma ju sellest teadlikuks saama, et seda poodi otsima minna – noortekate riiuleid ma ju sel ajal kindlasti ei jälginud. Igatahes mäletan kaunis selgelt selle raamatu lugemist 2001. aasta suve alguses ja seda emotsionaalset tuge, mida see köide pakkus. Mäletan, kuidas seda mingitel suvehommikutel voodis vedeledes lugesin, täpsemalt endasse ahmisin, neelasin ja läbisaamise järel otsast alustasin. Mäletan, kuidas olin hoolikas, et see üsna väljakutsuva ja kahtlase kaanpildiga raamat mu tuppa kuhugi vedelema ei jääks ja vanemate silma alla ei satuks. Ja nõnda edasi. Paariks kuuks tol suvel sai sellest köitest ja temas kirjeldatud maailmast igatahes mu lähedasim emotsionaalne kaaslane, koht, kuhu minna, ning tegelased, kellega aega veeta ja koos õhata.

SISU

Loo sisu on need kaks lühikirjeldust ära andnud. 15-aastase põhikooli lõpuklassis käiva Johan Alexanderi elus on kõik korras, kuni ta järsku aru saab, et talle tüdrukute asemel poisid meeldivad. Ja edasi on see raamat Dante «Põrgu» ühest piinaringist järgmisse kihutamine. Kuigi Johan elab äärmiselt vabameelses Rootsi ühiskonnas, on hirm ikkagi suur. Hirm, et mida parimad sõbrad arvavad, hirm mida koolikaaslased arvavad, hirm, mida vanemad ja perekond arvavad. Ja nõnda edasi. Küsida pole ju kunagi kellegi käest, sa oled oma sättumusega oma peas ja südames täiesti üksi ja see keerutab ning keerutab nagu skisofreeniline karussell, kust maha ei pääse.

Kui mõelda, et romaani tegevusaeg kattub kirjutamisajaga, siis on Johan suvel 1993 15-aastane. Ka mina olin 1993. aasta suvel 15-aastane, aga need maailmad on ikka väga-väga erinevad. Õigupoolest ei kujuta ma ettegi, mis oleks saanud, kui oleksin juba siis pidanud nendesamade probleemidega maadlema. Ses mõttes on ikka kuskil 21-selt sellele arusaamisele jõudmine ja 24-selt kapist väljatulek tuhat korda lihtsam.

Igatahes koosnebki see raamat Johan Alexanderi otsingutest ja kõhklustest, peamurdmisest seeüle, milliseks tema elu tulevikus kujuneb. Selle juures pole need kõhklused ja mõtisklused aga mingi depressiivne emosoust, vaid äärmiselt eneseiroonilises võtmes kirja pandud ja naljakaid kujundeid ning võrdlusi täis sisemonoloogide jada. Samal ajal pole see tekst mingi staatiline mõtiskluste kamber ja sisekosmose udupilvedes toimuv rähklemine, vaid äärmiselt dünaamiline ja kiire lugu: oma üsna lootusetute ja ummikus probleemidega Johan liigub siiski väga palju ringi ja suhtleb pidevalt teiste inimestega, seega on tegu vägagi tempoḱa rattaralliga.

Raamat algab Johani šokiga, kui ta saab aru, et on gei ning et talle meeldib üks korvpallitrenni kaaslane, Thomas. See infatuatsioon läheb aga üsna kiirelt üle, kuigi ka seda jäävad meenutama üks purjuspäi tehtud piinlik lähenemiskatse ja ühtteist veel. Siis viib saatus Johani ühel klassipeol kogemata kokku paralleelklassis käiva Andersiga, kellega on varasemast vaid põgusalt tuttav ja pärast ühte veidrat tantsutundi koolivetsus ongi Johan Alexander täiesti armunud.

«Tantsupõrandal raputas Sofie oma taguotsa küljest koos Andersiga IXb-st, kes üheülbaliselt vahetas jalga iga taktilöögi järel. See nägi välja sama erutav kui telefonikataloog. Hoolimata sellest, et Anders tantsis kui halvatud lehm, ei saanud ma tema vaatamist järele jätta. Mõnd vähem sensuaalsemat tantsijat kui Anders pole põhjapoolkeral olemas – aga, milline face! Thomasest pimestatuna polnud ma sellele kunagi mõelnud. Väikesed naerulohukesed vormisid end ta põskedes ja ma juurdlesin, kuidas olin võinud ta kogu selle aja mööda lasta. Anders oli vaid keegi, keda olin kohanud sporaadiliselt.»

Nii on teinekord päris elus ka, et hakkad kedagi hoopis teise nurga alt märkama alles mitu aastat pärast tuttavaks saamist.

Edasi ongi romaan üks suur julguse kokkuvõtmise lugu: mida tahab Anders? Lihtsalt sõprust? Kui sedagi? Käitub ta ju enam kui kummaliselt ning kahemõtteliselt. Korduvalt proovib Johan oma julguse riismeid kokku võtta, et vanematele oma murest rääkida, et parimale lapsepõlvesõbrale, lahedalt kogu aeg suitsu kiskuvale tegelasele Stissele kõik üles tunnistada. Et Andersile oma tunnetest rääkida.

Teose kompositsiooniliseks ja kunstiliseks nõrkuseks on peetud n-ö. lõpetamatust: raamat saab ootamatult otsa kõige põnevama koha peal. Johan on lõpuks pärast erinevaid jaburaid ja absurdseid juhtumisi ning kohtumisi otsustanud lõpuks julguse rindu võtta ja lähimale sõpreringile ning vanematele kõik ära rääkida. Ning mõistagi ka Andersile. Kes äkki on ka gei… Kellele äkki tema ka meeldib… Ja mis sellest kõigest saab, me ei näe, ei saagi teada, kuna raamat lõpeb.

Minu rootsi keele oskus on selleks piisavalt olematu, et aru saada, kas Hans Olssoni paar järgmist romaani on konkreetselt selle tegevusliini ja tegelaskonna edasine lugu või mingid muud geiteemalised lood, aga midagi seesugust on ta edaspidigi kirjutanud. Aga, noh, igatahes lendab Johan Alexander neile kõigile peale uuestileitud enesekindlusega ja me oleme sunnitud uskuma, et kõik (?) läheb hästi. Noh, vanemate ja sõpradega kindlasti, aga Andersiga – selle kõige põnevama liini katkijäämisest ongi kõige rohkem kahju.

Muidu on aga Johan (keda kutsuvad nii sõbrad, vanemad eelistavad keskmist nime Alexander, mis on – üllatus, üllatus – pandud Aleksander Suure järgi, kes on Johani lapsepõlve lemmikkangelane ja tema suureks rõõmuks oli samuti gei ja kellega seoses tal on igasugu huvitavaid fantaasiaid) parandamatu romantik:

«Armastus. See polnud see, mida ma kõige enam tahtsin. Igatsesin läheduse järele, et tohiksin kukkuda ja olla hoitud. Istuda vaikselt ja vaadata kellegi silmadesse üle café au lait ja šokolaadiglasuurkoogi. Hulkuda käsikäes kellegagi läbi kolletavate lehekuhjade sügisel. Ujuda võidu järve keskele parvele, et päevitada. Keegi, kes palub end hõõruda, kui tal lõkke ääres külm on. Keegi, kes naeratab mulle, kui ma teda vaatan. Keegi, kes lihtsalt on, võtab kogu seda värki sellisena, nagu see on – iseenesestmõistetavus, mida pole vaja seletada.»

MÕJU

Tuline kahju on, et raamatut pole kunagi ekraniseeritud, sest probleemse, aga samas humoorika noortefilmina oleks sel kindlasti suur menu. Samas käsitleb see homoseksuaalsusega seotud teemasid ja probleemideringi märksa asjalikumalt ja loomulikumalt kui mingi… hmm… noh moosiselt ettearvatav ja igav «Armastusega, Simoni» film näiteks. Loos on küll paar kergelt homoerootilist stseeni, mille sobivus noortefilmi on muidugi küsitav, mis on tobenaljakas, kuna selliste stseenide sobivuse üle noorteromaani pole keegi kunagi kahelnud.

Lisaks eestikeelsele tõlkele on raamat jõudnud ka saksa keelde pealkirja all «Rollimäng», kus võitis nagu Rootsiski kohe mingi noortekirjanduse preemia. Ja jälle on kummaline, et romaan pole jõudnud kaugematesse keeltesse. Aga ilmselt tuli ta veidi liiga vara: Astrid Lindgreni Rootsi ja lohetätoveeringute ning Wallanderi Rootsi vahele jäänud augus.

Aga loodetavasti on vähemalt see eestikeelne köide aidanud ja olnud toeks paljudele minusugustele noortele, kes ühel või teisel eluetapil sarnases probleemidepuntras on mässanud. Sest kuigi väga hästi ja usutavalt kirjutatud, on seegi raamat eelkõige eneseabiõpik, muretelefoni aseaine, sõber, kelle käest nõu küsida, mitte Suur Kirjandus nagu «Maurice». Või «Giovanni tuba». Või «Surm Veneetsias».

Kummalisel kombel inspireeris see teos mind omal ajal lausa nii palju, et mitmed osalt mu enda elust inspireeritud ning õnneks sahtlisse jäänud ja vaid sõpreringis levinud geiromaani stseenidest ja kirjeldustest ja emotsionaalsetest värvitoonidest on selgelt sellest teosest pärit. Ei, mitte plagiaadina, vaid pigem just korralikult viidatuna ja kummardusena mõeldud vormis.

Raamat, mille tähtsust ma ei oska kuidagi üle hinnata.

Read Full Post »

Kõik on nii nunnud ehk kapist väljatuleku võlu ja valu

Becky Albertalli. Simon vs. homo sapiens’i vandenõu (Simon vs. the Homo Sapiens Agenda; 2015). 308 lk. Tõlkinud Mario Pulver. Pikoprint. Tallinn 2017.

«Armastusega, Simon» (Love, Simon). 110 min. Režissöör Greg Berlanti. 20th Century Fox. Kinodes alates 16. märtsist 2018, Eestis alates 15. juunist.

Kirjanik Becky Albertalli ja filmilavastaja Greg Berlanti versioonid USAs Georgia osariigi pealinnas Atlantas elava keskkoolinoore Simon Spieri kapist väljatulekust kuskil 2015. aasta paiku on üldiselt väga sarnased, aga detailides kaunis erinevad. Aga kas sellest pole juba tüütult palju lugusid jutustatud? võiks küsida. Vt. allpool, mida ütleb selle kohta videos hästi rahulikult Jim Parsons! Igatahes annan järgnevalt põgusa ülevaate raamatust ja filmist ning satun neid paratamatult võrdlema.

Raamatust filmiks ja filmist raamatuks tehes kunstiteosed muutuvad, see on paratamatu. Antud juhul oli raamat enne, kuid mina nägin juhuse läbi filmi varem ja sain alles seejärel teadlikuks raamatu olemasolust. Aga kuna mul eraldi filmide ajaveebi pole, siis seon siin filmist ja raamatust rääkimise üheks. Sama teemasildi all on varsti ilmumas veel üks arvustus, mis samuti käsitleb korraga filmi ja selle aluseks olevat raamatut («Call Me By Your Name»), nii et kujuneda võib muster. 🙂

SÜÜDI ON SHELDON COOPER!

Õieti sattusin selle filmi ja raamatuni täiesti juhuslikult, mitte midagi selleteemalist hetkel otsides. Vaatasin mai alguses Youtube’i vahendusel oma tavalist lemmik-komöödiashow’d, «The Late Show with Stephen Colbert», vaatan sellest enamasti Trumpi pilavaid klippe, aga seal sattus ette ka «Suure paugu teooria» doktor Sheldon Cooperi kehastaja Jim Parsonsi järjekordne külaskäik saatesse, kus ta muuseas mainis äsja nähtud filmi «Love, Simon» ja toonitas, et selliseid kapist väljatuleku lugusid, selliseid romantilisi geifilme ei saa kunagi liiga palju, kui just vastavaid heterofilme ei saa liiga palju.

Igatahes otsisin filmi välja ja vaatasin ühe ropsuga ära. Emotsioonid olid üldiselt positiivsed. Ei midagi über-erilist, aga hea linateos. Lugesin ka Wikipedia artiklist, et film baseerub Becky Albertalli raamatul. Mõtlesin – ikkagi kirjastajana –, et huvitav, kas äkki peaks selle raamatu eesti keeles välja andma, aga vaatasin enne igaks juhuks veebiraamatupoodi ja avastasin, et Pikoprint, mida teadsin seni peamiselt Sarah J. Maasi noortefantasy‘t avaldava üsna uue kirjastusena, on selle juba möödnud aastal eesti keeles välja andnud. Tõdesin, et olen laisaks läinud ja ennast käest lasknud, kui nii suvaliselt ja külmalt geiraamatute ilmumist maha olen magama hakanud.

Juhuslikult toimus järgmisel kahel päeval Tartu Raekoja platsil Prima Vista kirjandusfestivali raamatulaat, kus isegi oma üllitisi müüsin. Sama juhuslikult oli üle vahekäigu otse meie laua vastas Pikoprindi laud, kus istunud meeldiva tütarlapse käest esimesel päeval kohe ka selle raamatu ostsin. Vestlesime põgusalt ka filmist ja minu soovist lahtisest uksest sisse murda, ehk siis ideest see raamat eesti keeles avaldada 🙂

Igatahes lugesin nonde kahe laadapäeva vahele jäänud öö jooksul teose läbi ja minu mulje filmist muutus oluliselt. Oluliselt kehvemaks. Raamat on palju parem, pidin ma täiesti ebaoriginaalselt tõdema. Aga kuigi ma nägin filmi enne, on loogilisem, et alustan siinkohal siiski raamatust.

KAPIST VÄLJATULEKU ANATOOMIA JA PSÜHHOLOOGIA

Raamat ei räägi niivõrd geiks olemisest, sättumuse avastamisest endas ja selle aktsepteerimisest, mis oli sedasorti kirjanduse peateemaks 20. sajandi esimesel poolel ja veidi hiljemgi, vaid kapist väljatuleku teemast, mis mõistagi ongi tänapäeval geikirjanduse üks leitmotiive, nagu see on ka homoseksuaalse inimese elus üldse üks olulisi eneseületuslikke teetähiseid.

Ka selle raamatu peategelane Simon, 16-aastane eelviimases klassis käiv laheda sõpruskonna liige ei tunne mingit probleemi oma sättumuse kui sellise üle, küll aga piinab teda küsimus, kas ja millal ja kuidas sellega välja tulla: sõprade, vanemate, terve kooli ees…

Romaani süžee on lühidalt selles, et tal tekib meilivahetus ühe anonüümseks jääva koolikaaslasega, kes on samuti gei ja kes varjub nime ‘Blue’ (ek. versioonis ‘Sinine’) taha: nad vahetavad kogemusi ja mõtteid geiks olemise üle ja samuti oma hirme kapist väljatuleku teemal, nende meilivahetus muutub väga intensiivseks ja tasapisi, mida isiklikumaks ja põhjalikumaks nende suhtlus areneb, armuvad üksteisesse.

Kogemata saab Simoni saladusest teada üks ta klassikaaslane (okei, seal USA koolis ei ole klasse, ütleme lennukaaslane) ja kooliteatri trupipartner, kes hakkab talt välja pressima, et Simon aitaks tal ühe oma kamba popi tüdrukuga sõbraks ja edasi millekski enamaks saada. Moraal on üldiselt siis selles, et ei maksa oma isiklikke meile lugeda avaliku arvutiklassi masinast, kui sa oled nii hajameelne, et ei suuda oma Gmailist välja logida.

Raamat on ses mõttes hästi huvitavalt tehtud, et üle ühe vahetuvad hariliku tegevuse peatükid ning siis Simoni ja Sinise kirjavahetust täis peatükid. Selline poolenisti epistolaarne romaan siis. Need kirjade peatükid on vaat et kõige paremadki: see siiras ja vahetu ja intelligentne ja emotsionaalne kirjavahetus, mis Simoni ja Sinise vahel areneb ja süveneb, seda on lihtsalt nii armas ja sümpaatne lugeda. Hüva, tuleb öelda: nunnu. Selles raamatus on kõik nunnu, aga sellest edaspidi.

Kirjavahetuse arenedes mõtleb Simon kogu aeg pingeliselt ja jälgib oma koolikaaslasi selle pilguga, et aru saada, kes võiks olla too salapärane Sinine, kes kardab kapist välja tulla veel palju rohkemgi kui Simon. Kandidaate on mitmeid ja kõik on hästi nunnud. Aga sellest edaspidi.

Lühidalt ja ilma suuremat spoilerdamata: ühel hetkel paljastab väljapressija Simoni seksuaalse sättumuse tervele koolile ja ka Sinine saab teada, kes tema pseudonüümi Jacques taha varjuv kirjasõber on. Simon aga tema identiteeti jätkuvalt teada ei saa, sest Sinine kardab. Romaani lõpuks tuleb Sinine siiski kapist välja, nad kohtuvad Simoniga, sobivad koheselt ja hakkavadki avalikult käima nagu poiss-sõber ja poiss-sõber. Sobivad seepärast, et Sinine oli üks neist Simoni klassikaaslastest, kes talle algusest peale hästi nunnu tundus (neid on lennus palju). Nagu muinasjutt Okasroosikesest, Lumivalgekesest, Tuhkatriinust, Pöial-Liisist või kurat teab kellest. Noored kohtuvad, meeldivad üksteisele esimesest silmapilgust, armuvad ja siis tulevad lõputiitrid.

Vana kalestunud küünik minus ei ole nii ebarealistliku looga mõistagi rahul, kuna päris elus asjad lihtsalt ei juhtu nii, et kõik on nii nunnud, selliseid vastastikuseid meeldimisi ja armumisi juhtub üliharva. Enamasti romaanides ja filmides. Päris elus on ikka nii, et sulle meeldib keegi, temale jälle meeldib keegi kolmas ning mõistagi ei ole ta ka üldsegi gei. Tollele kolmandale meeldib jälle keegi neljas jne. See on päris elu. Ilma üleüldise nunnuduseta.

Teisalt jälle oli vahelduseks sellist keskkooli geimuinasjuttu nii armas ja tore ja nunnu lugeda, et süda kiskus kokku, kõhus hakkasid liblikad lendama ja tahtsid raamatut kallistada ning talle pai teha. Nagu armusid, aga kurat teab kellesse või millesse. Eks ta muidugi kiskus lahti ka terve kataloogitäie vanu haavu, emotsioone ja mälestusi 16–17 aasta tagusest minevikust, omaenda kapist väljatuleku perioodist ja see tundmuste laviin, mis lugemisjärgse nädala-kahe jooksul pidevalt sust üle ja läbi tulvas, oli üsna kreizi. Tulid meelde geiromaanid, mida sai siis, sajandi alguses loetud. Ses mõttes ääretult tugev raamat. Sest kohe läbisaamise järel lugesin selle teist korda läbi, siis tagantpoolt ettepoole kolmandat korda ja siis 6–7 lahedamat kohta kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse korda uuesti ja uuesti. Tahtsid justkui ise ka pääseda sinna Atlanta muinasjutumaailma, kus kõik ideaalselt klappsid ja üksteisele meeldisid, kus kõik olid nunnud. Üsna kummaline aeg on olnud.

Filmi soundtrackil on Austraalia geilaulja Troye Sivani üks lugu, mis omakorda tuletas mulle meelde Troye Sivani kapist väljatuleku video.

Ja siis sellele paar aastat hiljem tehtud jätkuvideo, kus Troye hästi andekalt kirjeldab, mis juhtub pärast kapist väljatulekut. Kuidas sellest saab protsess, kuidas sa pead seda järjest ja järjest kordama ja eri inimestele rääkima ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti. Kõik täpselt nii ongi. Kummaline on, et kui sa ühel hetkel sellest väsid ja teema kuhugi kõrvale heidad, võid 6–7 aastat hiljem avastada, et sind ümbritsevad uued inimesed, sõbrad ja tuttavad järsku ei teagi, et sa oled gei ja juba ammu-ammu kapist välja tulnud. See on kummaline nõiaring.

Ega ma ei teagi, mida ma sellega öelda tahtsin. Lisaks sellele, mida ma juba ütlesin, et see raamat mõjus emotsionaalselt ülivõimsalt ning põhjustas peas ja südames täieliku keeristormi, mida ei ole aastaid juhtunud.

Aga nüüd muutun kurjaks.

FILM – OHUTU JA TURVALINE, SIIVAS JA TSENSEERITUD

Film «Armastusega, Simon» on Wikipedia väitel esimene Hollywoodi suurstuudio toode, mis käsitleb teismeliste geiarmastust. Seda on filmist ka tunda. Et geiteemaline festivalifilm, mis juba aastakümneid räägib sel teemal ilma valehäbita ja ausalt ning naturalistlikult, tihti ka emotsioonitult ja mitte kunagi sellise muinasjutu vormis, see ei ole. See on teravate nurkadeta ja turvaline ning ohutu versioon sellest kohati väga avameelsest ja asju otseütlevast raamatust. Kui raamatus tegelased mõtlevad ja arutavad oma kirjavahetuses ka selle üle, mis peale suudlemist edasi peaks juhtuma, siis filmis mõistagi edasi midagi ei juhtu. Tulevad lõputiitrid.

Ma rõhutan, et nägin filmi enne ja lugesin siis raamatut. Ehk siis olid mul teksti lugema hakates silme ees filmi tegelased, näitlejad. Seda hämmastavam on, millise kiirusega need näod mu vaimusilmast kadusid, kuna ei sobinud üldse kokku raamatu tegelastega, ei välimuselt ega kuigi hästi ka isiksuslikult. Filmi castingu eest vastutaja saadaksin mina küll Põhja-Koreasse kultuurisidemeid arendama. Nii mööda ei saa peamisi tegelasi valida. Peategelast Simonit mängiv Nick Robinson lihtsalt ei ole üldse raamatu Simoni moodi. Küll aga on filmis episoodilises rollis üles astuv Miles Heizer üsna täpselt raamatus kirjeldatud Simon! What the heck, nagu?!? Ja asi pole selles, et Heizer on väga kena ja Robinson ei ole. Asi on selles, et ühes neist on romaani Simonit nii välimuslikult kui emotsionaalselt märksa rohkem. Õieti on seda romaani Simonit näha Heizeri ühes teises rollis, palju poleemikat tekitanud noortesarjas «13 Reasons Why», kus ta mängib Alex Standalli nimelist peast üsna katkist aga emotsionaalselt eeskujulikku noorukit.

Samas vaimus võiks jätkata, sest filmis on mitu teist näitlejat ka täiesti valesti rollidesse paigutatud. Võibolla Keiynan Lonsdale’i mängitud Bram on enamvähem pihtas-põhjas õnnestunud casting. Naljakal kombel tuli näitleja Lonsdale just filmi tegemise ajal ja sellest inspireerituna ise kapist välja: ütle veel, et kunstiteosest pole kellelegi kasu… 🙂

Metsaläinud rollimääramistega etteheited paraku ei piirdu. Jah, ma mõistan, et raamatut, mis koosneb 1/3 ulatuses e-mailidest, ongi raske ekraniseerida ja siin tuleb midagi välja mõelda, kuidagi trikitada. Samas see tobe moodus, kuidas loo lõpupuänt, Sinise identiteet filmis peaaegu et üsna alguses välja lobisetakse, kummastab mind siiamaani. Berlanti, päriselt vä? :-O

Kuna tegu pole sõltumatu stuudio tehtud festivalifilmiga, vaid Hollywoodi suurstuudio toodanguga, tuleb ilmselt pidada paratamatuks, et peategelased tehakse 16-aastaste asemel 17-aastasteks ning neid mängivad pealt 20-aastased, tõstetakse lõpuklassi ning kui raamatus on stseene, mis suudlemisest veidi kaugemale lähevad, siis filmis mingit säärast jubedust muidugi näidata ei tohi. Topeltmoraali maa ja ajastu, pfff!

Sama paratamatu on, et raamatu tegelaste käik geibaari, mis on seal stseenina hästi maitsekalt ja viisakalt ja – nunnult mõistagi! – lahendatud, et sellist stseeni filmis üleüldse ei ole. Mõistagi.

Sama paratamatu on ilmselt, et kui raamatus suudlevad Simon ja talle oma identiteedi avanud Sinine esmakordselt siiski privaatselt ja – nunnult, siis filmis juhtub see lõbustuspargis ilmaratta peal kõigi klassikaaslaste silme all, mille peale need mõistagi PLAKSUTAMA hakkavad. Ameerika, Ameerika… Mäletan, et hoidsin filmi vaadates selle stseeni ajal hinge kinni, pigistasin peos pöidlaid ja palusin jumalat, et ärge jumala eest nüüd seal all plaksutama hakake, et see oleks nii halb ameerika romantiline noortefilm. Noh, muidugi hakkasid!

Etteheiteid filmile võiks teha veel palju, aga peamiselt langevad nad kõik ühte kindlasse ja paraku tüüpilisse auku: Hollywood muudab kirjandusteoseid ekraniseerides ära asju, mida absoluutselt ei pea muutma, muudab suvaliselt, ilma mingi nähtava põhjuseta, teeb lihtsalt midagi teistmoodi, kui on raamatus ja teeb kehvemaks. Ka selles filmis on sääraseid väikseid asju terve leegion. Miks oli vaja muuta ära kirju vahetavate noorte meiliaadressid??? Miks oli vaja luua paar lolli stseeni, mida raamatus ei olnud? Miks oli vaja kooliteatri trupi «Oliver Twisti» muusikali lavaletoomine asendada «Cabaret» lavastamisega??? Miks oli vaja Simoni lõpukiri, armastusavaldus Sinisele erakirja asemel tuua kogu koolipere ette avaliku kirjana??? Ohh, issand, mul hakkab kõht valutama. Ma tean ju küll. Et kogu klass saaks kohale tulla ja plaksutama hakata. Miks oli vaja vanemate ees kapist väljatuleku lõpuks Simoni isa pahinal nutma panna? Miks oli vaja Simoni sõprade ringis paari poisi ja tüdruku omavahelised meeldimised totakalt ümber mängida? Miks oli vaja luua see totter kooli direktoriabi karakter, kes mööda koridore ringi tuiab ja segast pläma ajab? «Päästja koolikell»? Oehh!

Aga kummalisel kombel tundub see film ilma raamatut eelnevalt lugemata päris hea. Alles raamat paneb ta oma paratamatusse konteksti ja joonlaua ette. Soovitan siiski vaadata, hoolimata kõigest.

Ahjaa, kuigi film jõuab meie kinodesse alles 15. juunil, siis eeloleval nädalavahetusel näeb vähemalt Tartu Cinamonis R, L, P ehk siis 1.–3. juuni õhtuti selle eellinastusi. Kellele sedasorti asjad korda lähevad, peaksid linateose muidugi ära vaatama, seda väärib ta kindlasti. Ning minema siis ja ostma raamatu, sest see on lihtsalt kümmetuhatmustmiljon korda parem. Muidugi ei ole raamat mingi stiilimeisterlik kõrgkirjandus, ei, seks puhuks on siiski Maurice, Giovanni ja Twyborn 🙂 Becky Albertalli romaan on ikka rohkem teraapilise funktsiooniga eneseabikirjandus, mis ei ole kuidagi negatiivne või halvustav hinnang, sest sedalaadi raamatuid on veel kapis olevail või kapiukse küljes kõlkuvail geinoortel väga vaja ja neist on suur abi. Vähemalt mäletan ma nii.

Read Full Post »