Mike Ashley. Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970. The History of the Science-Fiction Magazine Volume II. 410 lk. Liverpool University Press. Liverpool, 2005.
Jacques Sadoul. Histoire de la Science-Fiction Moderne (1911-1971). 411 lk. Albin Michel. Pariis, 1973.
Romaanidest on mulle alati rohkem meeldinud jutukogud ja ühe autori jutukogudest erinevate autorite lühiproosat koondavad antoloogiad. Antoloogiad on tänapäeval internetiavaruste/-ajakirjade ja veebikohtade kõrval peamine lühiproosa avaldamise koht, sest omaaegseid suuri ulmeajakirju on järele jäänud umbes kolm ja need on tegelikult kaunis pisikesed. Kuid žanriulme tekkimise ajal kahe maailmasõja vahel Ameerika Ühendriikides ulmet raamatutena loomulikult praktiliselt ei avaldatudki, üksikud väikekirjastuste ja fännide väljaandel ilmunud ning tänaseks haruldaseks muutunud trükised välja arvata.
Ulmekirjanduse olulisim osa – lühiproosa – tekkis ja arenes pulpajakirjades: ulmet ilmus juba 20. sajandi algusest tavalistes jutuajakirjades nagu Argosy ja All-Story, kus sellel tuli võidelda trükiruumi nimel teiste ajaviitekirjanduse liikidega, kuni 1920. aastate keskel tekkisid esimesed spetsiaalsed ulmeajakirjad: 1923. aasta märtsis rohkem müstilise, üleloomuliku ja fantaasiakallakuga Weird Tales ning 1926. aasta aprillis esimene teaduslikule fantastikale keskenduv Amazing Stories. Peagi järgnesid sellele Amazing Stories Quarterly, ühekordne Amazing Stories Annual, Science Wonder Stories, Air Wonder Stories (ühinesid peatselt nime alla Wonder Stories), Science Wonder Quarterly/Wonder Stories Quarterly, Astounding Stories (of Super-Science), Marvel Tales jmt.
Kui minu ulmehuvi 1990ndate esimesel poolel süvenes, täpsemalt välja kujunes ja konkretiseerus, sain ma aru, et just sellest perioodist, neist ajakirjadest, neist autoreist tahan ma rohkem teada ja just selle perioodi jutte tahan ma lugeda. See ulmekirjanduse tekkeprotsess, see pulpkatlas keetmine ja segamine tundus mulle kõige huvitavam. Loomulikult ei olnud 1993.-1994. aastal Eesti selle kohta võimalik kuskilt midagi põhjalikumat teada saada. Internetti praktiliselt veel polnud tavalevikus, ja noh, see internet, mis olemas oli, ei sisaldanud veel vastava teema kohta suurt midagi. Tartu Ülikooli raamatukogus, mille lugejaks ma just tol perioodil sain, oli küll virnade viisi 1950.-1980. aastail välja antud angloameerika ulmeraamatuid: peamiselt romaane, aga ka üksikuid jutukogusid ja eriti üksikuid antoloogiaid, aga need olidki valdavalt tekstid sõjajärgseist kümnendeist.
Ma ei lisanud seda köidet arvustatavate raamatu nimekirja, kuna põhjalikumalt ma sellest siinkohal ju ei räägi ja sisulisi hinnanguid ei anna, aga olulisem bibliograafiline andmestik sellegi köite kohta on tekstis ära toodud.
Samuti sai tollal minu lemmiklektüüriks raamatukogu lugemissaali avariiulil olnud nn. punane raamat: Curtis S. Smithi koostatud ja St James Pressi väljaandel 1986. aasal A4 formaadis ilmunud kõvakaaneline 933 leheküljeline ulmekirjanike leksikon «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk). Seda ma siis oma vabadel hetkedel lehitsesin ja õigupoolest võib vist väita, et just sealt on pärit 20. sajandi angloameerika ulmekirjanike elulooliste ja loominguliste andmete ja faktide entsüklopeediline kogum minu peas, täpsemalt selle infopilvelõhkuja vundament ja esimesed korrused. Aga ka selles raamatus oli peamiselt juttu romaanidest ja Teise maailmasõja järgse perioodi autoreist. Seegi polnud nagu päris see. Kuigi selle raamatuta poleks ma tänapäeval see, kes ma olen 🙂
Aga et just sellest sõdadevahelisest perioodist tahan ma rohkem teada, see usk sai kinnitust, kui 1994. aasta kahes viimases Marduse numbris ilmusid Jüri Kallase asjalikud artiklid ajakirja Weird Tales ja selle ühe põhiautori H. P. Lovecrafti kohta, rikkalikult erinevate ajakirjanumbrite kaanepiltidega illustreeritult.
Ja just siis jäi mulle TÜ raamatukogu sedelkataloogis (mingit elektroonilist kataloogi ei eksisteerinud veel, mõistagi) silma kellegi Jacques Sadouli (1934) tundub et ulmekirjanduse ajalugu, paraku prantsuse keeles. Tellisin raamatu endale koju ning suur oli minu üllatus ja rahulolu, kui avastasin köidet lehitsedes, et «bingo!», see on just see, mida ma otsinud olen. Ja siis oli juba pisiasi, et raamat suhteliselt arusaamatus keeles oli.
Niipalju üks intelligentne gümnasist ikka prantsuse keelest aru saab, eriti veel kui teema ja ajalooperiood ja kirjanikud ja ajakirjad, kellest/millest juttu tehakse, on sulle enam-vähem tuttavad. Ühesõnaga rääkis see raamat just žanriulme ja angloameerika ulmeajakirjade tekkimisest 1920ndail aastal ning kirjeldas selle kirjandusliigi arengut läbi 1930. aastate kuni uue laine kuulsusetu lõpuni 1970ndate alul. Ja tegi seda just läbi erinevate ajakirjade kronoloogiliselt liikudes, Sadoul kirjeldas ulmeajalugu Amazingu, Weird Talesi, Astoundingu, Galaxy jt ajakirjade numbrite kaupa, tutvustades seal ilmunud žanri arengu seisukohalt olulisi tekste ja nende autoreid.
Mäletan, et kirjutasin kõik Sadouli raamatus esinenud ajakirjade, toimetajate, kirjanike ja illustraatorite nimed, juttude ning järjeromaanide pealkirjad ja ajakirjade ilmumisajad eraldi tulpades välja ja trükkisin oma uuel Olivetti kirjutusmasinal puhtalt ümber. Samuti sain üsna hästi selgeks prantsuskeelsed kalendrikuude nimed ja aastaaegade nimed (sest mitu ajakirja ilmus kvartaalselt ja numbrid kandsid daatumeid nagu «Kevad 1946» või «Sügis 1951»).
Lisaks olid Sadouli raamatus kriitpaberil poognad nende pulpajakirjade kaanepiltidega – sellist varasalve polnud ma varem kohanud. Tõe huvides tuleb märkida, et ega ma prantsuse keelt siiski kunagi ära ei õppinud ning päris täpselt ma aru ei saanud, mida Sadoul mõne kirjaniku mingi teksti kohta ütles või millise sisukirjelduse andis.
Aastad möödusid ja siis veel teine ports, kuni ma sain teadlikuks, et inglise ulmeuurija ja antologist Mike Ashley (1948) on kunagi 1970ndail andnud välja lausa neli köidet ulmeajakirjade ajaloo kohta. Need pean ma saama, mõtlesin ma. Need 1974-1978 ilmunud neli köidet kandsid pealkirja «The History of the Science-Fiction Magazine» ning katsid kümnendite kaupa ära perioodi: 1926-1935, 1936-1945, 1946-1955 ja 1956-1965.
Kui ma veel ports aastaid hiljem reaalselt neid teoseid kasutatud raamatute müügikohtadest valmis tellima olin, jõudsin avastuseni, et need taskuformaadis pehmekaanelised köited polegi päris ajalooülevaated, vaid on poolenisti neist perioodidest pärit juttude antoloogiad, millele siis igas raamatus lisandus lühiülevaade perioodi kohta. Minu meelehärmi kaotas aga ära teine avastus, nimelt et Ashley on oma ulmeajakirjade ajalugu nullindatel asunud põhjalikumalt ja kirjandusteaduslikumalt ümber kirjutama ning et tegelikult on mul mõttekas tellida see uus sari, mille esimene köide kannab pealkirja «The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the Beginning to 1950» (2000) ning kolmas osa on «Gateways to Forever: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1970-1980» (2007).
Mõeldud-tehtud. Lühidalt võiks selle memuaaritsemise siin nüüd kokku võtta niimoodi, et viimase kahe aasta jooksul on need kolm köidet olnud mulle ammendamatu ja asendamatu ning hädavajalik igapäevane infoallikas ja lihtsalt mõnus eneseharimise- ning ajaviitelugemine. Täiesti kogemata juhtus nii, et põhjalikult ja süsteemselt hakkasin esimesena läbi töötama sarja teist köidet, mis katab perioodi 1950-1970, peamiselt seepärast, et aprillis tabas mind järsku mingi Silverbergi-palavik, mille raames hakkasin süstemaatiliselt mul olemasolevat kirjaniku lühiproosat kronoloogiliselt läbi lugema ja mõtlesin, et paralleelselt sinna juurde sama perioodi ajakirjaulme ajalugu lugeda ning n-ö. suuremat pilti näha ja tajuda on vägagi nutikas tegu. Ma olen alati väga nutikas olnud.
Mike Ashley stiiliga olin varemgi tuttav, samuti teadsin, et ta ei kuulu Brian W. Aldissi, Brian M. Stablefordi jt vingus brittide koolkonda, kes peavad Hugo Gernsbacki mitte ajakirjaulme isaks ja oluliseks asutajaks, vaid kasumiahneks ja ulmekirjandusse ignorantlikult suhtunud «Rott Hugoks» (Lovecrafti termin), kelle loodud spetsiifiline geto ja fändom osutas ulmekirjanduse kui kauni kunstiliigi arengule suure-suure karuteene, eraldades selle ebaloomulikul kombel tavalisest peavoolukirjandusest ning muutes kommertslikuks teismeliste poisikeste ajaviitematerjaliks.
Olin sattunud veebist lugema Ashley põhjalikku ajakirja Amazing Stories analoogilist number- ja aastakäikhaaval kirjutatud ajalugu, mis ilmuski Amazingu veergudel jaanuaris juulini 1992. Ka olin lugenud 1998. aasta Interzone’i numbritest suurt poleemikat Gernsbacki üle, kus ühel pool oli Stableford, teisel jälle ameeriklane Gary Westfahl ning britt Mike Ashley, kes oma tagasihoidlikul akadeemilise ulmeuurija moel lausehaaval Stablefordi õelad spekulatsioonid konkreetsete faktidega ümber lükkas. Mulle Ashley lähenemine ja meetod meeldisid.
Nagu öeldud, Ashley on põhjalik ja detailne. Ka kõnealuses köites võtab ta esmalt ette ajakirjaturu aastal 1950, käsitleb kõigi ameerika ulmeajakirjade käekäiku, autoreid, toimetamispoliitikat, kaanepilte, majanduslikku olukorda, põikab seejärel endale kodusesse Albioni, annab ülevaate briti ulmeperioodika käekäigust ning liigub siis järjest edasi. Läbi käiakse teine ja viimane suur ajakirjabuum 1950ndate keskel, kümnendi uute oluliste autorite looming (Sheckley, Farmer, Dick, Silverberg, Herbert, Dickson jppt), tekkiv originaalantoloogiate turg, raamatukirjastused ja nende suhe ajakirjaulme maailma, muutused ulmes 1960ndate alul, uue laine nimeline kirjandusnähtus ning fantaasiakirjanduse buum, mis ulmet just 1960ndail tabas.
Raamatu lõpus on paarikümnel leheküljel ka lühiülevaade ulmeajakirjade käekäigust raamatus käsitletaval perioodil Venemaal, Mehhikos, Argentiinas, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Skandinaavias, Hispaanias, Belgias, Rumeenias, Jugoslaavias ja Jaapanis. Lisaks on raamatus 70 lehekülge põhjalikku andmestikku ajakirjade kohta, nende ilmumisajad, ilmumissageduste muutumine, toimetajad, tegevtoimetajad ja see andmestik on mitutpidi otsitav. Soovituslikust bibliograafiast ja isiku- ning ajakirjanimede registrist ma üldse ei räägigi, ikkagi ülikoolikirjastuse väljaanne.
Ajuti ma tunnen ennast isegi pisut räbalasti, et ulmest endast rohkemgi meeldib mulle lugeda ulme kohta, ulmekirjanduse erinevaid ajalugusid 😉
NEED READ 