Jack McDevitt. Echo. 367 lk. Ace. New York, 2010.
Jack McDevitti iga uut Alex Benedicti romaani kätte võtta on puhas nauding. Kvaliteedile võib kindel olla. Eks sellele ole oma loogiline põhjus: need romaanid on kirjutatud kindla valemi järgi. Formula fiction ei ole kindlasti positiivne kirjeldus, aga kui valem on suurepärane ja töötab, siis miks mitte seda ajaviitekirjanduses rakendada. Kui see töötas Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini puhul, siis miks mitte rakendada seda ka ulmeliste arheoloog-detektiivide tandemi puhul?
Võrdlus Rex Stouti ilmakuulsa detektiivitandemiga polnud juhuslik – ka McDevitti kosmoseantikvaaride-arheoloogide paar ja nende maailm tekitavad lugejas samasuguse mõnusa äratundmise, mõnusa kodutunde: sa tead, kuidas see maailm toimib, millised on tegelaste omavahelised suhted, missugused on nende harjumused, millist dialoogi neilt oodata ning sa aimad ka üsna hästi, mis tüüpi sündmused on algamas. Ootusärevuse täiuslik kompott.
Romaani proloogi sündmustik toimub kolm aastakümmet enne põhitegevuse algust (samuti kindel element): terve elu edutult mõistuslikke tulnuktsivilisatsioone otsinud ja sellega terve galaktika naerualuseks saanud õpetlast Somerset Tuttle’it külastab ta armuke ning lõbureiside firmas töötav kosmosepiloot Rachel Bannister. Nad on juba mõnda aega koos tulnukaid otsinud. Bannister ilmub Tuttle’i ette aga täielikus šokis ja teatab, et tal on väga halbu uudiseid…
Kolmkümmend aastat hiljem peavad Alex Benedict ja ta abiline Chase Kolpath oma edukat kosmoseantikvariaati ning kauplevad kõiksuguste muinsustega, mida tühjadest fantoomkosmosejaamadest, hüljatud kolooniatest ja tontlikest tähelaevadest leida võib. Nende silma jääb kunagi Somerset Tuttle’ile kuulunud majast (kus elab nüüd suvaline tädi) leitud veider artefakt – suur kiviplaat, millel on veidrad ruunimärgid, mis ei sobi ühegi teadaoleva keele ega kultuuriga. Nad tõttavad seda ära ostma, kuid napid tunnid varem napsab keegi selle nende nina alt ära.
See keegi on seotud Rachel Bannisteriga… Benedict ja Kolpath uurivad välja kõik need seosed Tuttle’i-Bannisteri ja tulnukateotsingu vahel: selgub, et täpselt proloogis kirjeldatud sündmuste järel lõpetas Tuttle päevapealt igasugused tulnukate otsingud igaveseks, kuigi elas veel mitu aastat.
Rachel Bannister ei taha neile midagi selgitada, ei taha nendega suheldagi, eitab igasugust seost väljaujunud kiviplaadi ja võimaliku tulnukate leiu vahel ning kinnitab, et hävitas plaadi.
Ka järelepärimised kosmoseturismifirmas, kus Bannister kolme kümnendi eest töötas, ei anna tulemusi: keegi ei mäleta midagi, kõik tollased failid lendude kohta ja õieti kogu informatsioon on väga mugavalt hävitatud, ainus inimene, kellele Tuttle pärandas oma reisipäevikud, on teadmata kadunud ning Bannisteri omaaegne sõber ja kaaspiloot läheb näost kaameks ja kangestub, kui temalt midagi tolle aasta reiside ja Bannisteri ja Tuttle’i kohta küsitakse…
Selge on see, et midagi saatanlikku ja jubedat omal ajal leiti või juhtus, mida on kolmkümmend aastat paranoiliselt varjatud. Kuigi Benedicti ja Kolpathi püütakse korduvalt tappa, nad ei loobu. Õieti Chase isegi korraks loobub, kui nende tapmiskatse käigus saab surma süütu teismeline tütarlaps, kes sattus tol päeval vales kohas jalutama, ning kui tal ei õnnestu päästa Rachel Bannisteri, kes teda painava saladuse varjamiseks teeb fataalse sammu ning hüppab nuttes sillalt alla jõkke, olles eelnevalt vannutanud Chase’i asja uurimist inimkonna huvides jumala eest katki jätma.
Sellises paranoiathrilleri õhustikus need sündmused loomulikult ka jätkuvad: Chase ja Alex leiavad erinevate vihjete abil üles mehe, kellele Tuttle pärandas oma päevikud, leiavad veel portsu asjaga seotud inimesi ning suudavad lõpuks vanade fotode järgi tuvastada tähesüsteemi, kuhu kosmoseturismifirma tol saatuslikul aastal reise korraldas…
Echo nime kandvas tähesüsteemis avastatakse tsivilisatsiooni poolt hüljatud planeedid ning kogu sarjas on tulnud vähe ette õõvastavamaid stseene, kui Alexi ja Chase’i jalutuskäik inimtühjas linnas ja hoonetes, kus tunduks justkui elanuks seal üsna inimese mõõtu olendid ning kust kõik on justkui ootamatult, poole tegevuse pealt lahkunud-kadunud. Teisest kohast leitakse ka luukeresid-laipu… perekondade kaupa oma tubades, voodeis ning maaligalerii, mis annab aimu tollest tsivilisatsioonist.
Selle aastakümneid vanade traagiliste saladuste ja õnnetuste varjamise, kosmilise õõva ja paranoia ning hüljatud tähelaevade koridoride ja kajutite absoluutse vaikuse ning sajandeid vanade luukerede avastamise õudust ei oska vist keegi McDevittist paremini luua ja edasi anda.
Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:
Alex Benedict – annet arheoloogitööks
[…] Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi […]
[…] Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi […]