Arthur C. Clarke. Comarre’i lõvi (The Lion of Comarre; 1949). Orpheuse Raamatukogu 4/2011. 68 lk. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. Tartu, 2011.
See lühiromaan on ilmunud esmakordselt 1949. aasta augustis USA ulmeajakirjas Thrilling Wonder Stories ning ligi 20 aastat hiljem ühtede kaante vahel koos «Linna ja tähtede» algversiooniks oleva umbes samast ajast pärit oleva lühiromaaniga «Against the Fall of Night» ja eks neil neid kokkupuutepunkte on kah parasjagu, nagu Clarke eessõnaski märgib. Meheks sirguv peategelane, kes pole rahul teda ümbritseva sootsiumiga ja tehnoloogiline superlinn.
«Comarre’i lõvi» tegevus toimub neljanda aastatuhande alguses Maal (siin on igatahes Pan Booksi väljaande tagakaanel annotatsioonis kala, nad pole vist teksti mõttega lugenud ja pakuvad tegevusajaks 26. sajandit). Inimühiskond on jõudnud täieliku heaolu ja külluse ajajärku. Samas pole teaduse viimase viiesaja aasta arenguga (õigemini küll seisakuga) rahul nooruk nimega Richard Peyton III, kes loo algul just sel teaduse paigaltammumise teemal oma isaga tuliseid vaidlusi peab. Kolmanda Peytoni vanaisa ja teise isa on Maailmanõukogu esimees, kel vanust kergelt 150 kanti.
Igatahes pageb Peyton III nende käest ära ning saab oma sõpradelt teaduslinnakust Scientia ülesande minna salapärasesse linna nimega Comarre. Linna on rajanud Rolf Thordarsen, kes elas 26. sajandil ja on Peytoni kauge esivanem, millist fakti tema eest on varjatud. Nüüd saab ta selle teada ning selgub ka, et ta on geneetiliselt üsna tolle suure teadlase ja inseneri reinkarnatsioon.
Comarre’i-laadseid veidraid linnu on rajatud lisaks Maale ka meie tähesüsteemi siseplaneetidele, rajajaiks ammune poliitiline liikumine – Dekadendid. Peyton saadetaksegi linna, eesmärgiga saada vastuseid nii paljudele küsimustele kui võimalik ning leida sealt võti teaduse arengule uue hoo sisseandmiseks.
Enamik küsimusi loo lõpuks ka vastuse saavad, linnaväravate ees kohtab Peyton veel jutu nimitegelast, laulvat ja naervat intelligentset lõvi, kelle abiga ta sellest inseneritehnoloogilisest imest lõpuks ka terve nahaga tulema saab.
Tekst on natuke algajalik ja kohati rabe ja pole suurt ja dramaatilist konflikti ja eks ta jääb Alvinile ja Diasparile üksjagu alla, kuid kõigest sellest hoolimata on see Clarke’i loomingust üks mu suurimaid lemmikuid. Siin on seda noore Clarke’i hoogu, mis hiljem tuimusega asendus, on filosoofilist haaret ja mis peamine, lugu lausa nõretab sensawundast. No pole midagi parata, selline hiliskuldaja ulme lihtsalt läheb mulle peale.
Ja nüüd juba paar kuud on see kena väike raamatuke ka eesti keeles olemas.
NEED READ 