Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Redick, Robert V. S.’ Category

Robert V. S. Redick. The Red Wolf Conspiracy. 481 lk. Gollancz. London, 2008.

Lauri Lukase õhutusel tõstsin pühapäeval selle köite lugemisjärjekorras kohalt, kuhu ta umbes aastaga uute asjade pealetuleku tõttu vajunud oli, esimeseks ja kuna ees ootas paaripäevane sõit tsivilisatsioonist välja, haarasin raamatu ühes. Kaks ööd jäid küll üsna unevaeseks, aga aasta lõpeb see-eest korraliku lugemiselamusega.

Kui Lauri reklaamis seda mulle kui Stevensoni «Aarete saare» kohtumist Pullmani «Kuldse kompassiga», siis ma ise vahetaksin Jim Hawkinsi ja John Silveri loo selles võrdluses ära David Balfouri ja Alan Breck Stewarti looga «Röövitud». Pullman meeldib mulle väga ning Robert Louis Stevenson on suisa lemmikkirjanik, «Röövitud» ning «Must nool», mille noored tegelased Dick Shelton, Joanna Sedley ja Alicia Risingham mulle Redickit lugedes samuti selgelt silme ette tulid, aga lemmikraamatud. Ning «oma hinges poisikese säilitanud» lugeja loodan ma ka olla.

Välismaised arvustajad ja reklaamlausete hõikajad on parima aimu andmiseks raamatu tonaalsuse kohta ristanud Pullmaniga veel ka Scott Lynchi.

Kuigi Lauri BAASiarvustuses mainitud aurupungilikku atmosfääri mina väga ei tuvastanud, siis 17.-18. sajandil aset leidva tegevusega mereromaanide hõngu on siin tõesti küllaga, samuti on see raamat tõeline «leheküljepööraja» ning kuigi mitu tegelast satub pidevalt ühest üsna täbarast olukorrast teise, jätkub neil inimlikku tugevust rebida poolnukras toonis kildu – üldse on romaani dialoogid väga nauditavad, lisaks tegevuse kirjeldustele.

Romaan algab merendusbülletääni uudisega keiserliku kaubalaeva IMS Chathrand salapärasest kadumisest ning spekulatsioonidega, mis laevaga juhtuda võis. Edasi satume Arquali ja Mzithrini impeeriumide vaheliste poliitiliste intriigide keskele, milles alul vastu enese tahtmist etturitena osalev grupp madalast soost noorukeid muutub romaani arenedes üheks intriigi suunda muutvaks määravaks jõuks.

Romaanis on näpuotsaga maagiat ja võlureid, dramaatilises finaalis pisut rohkem, kui kangelastel tuleb laevalael võidelda surnud sõjameeste armeega (mida nukunäitlejana juhib kuri võlur Arunis), peamiselt aga noorte inimeste võitlus grupi negatiivsete tegelaste orkestreeritud vandenõuga, mille eesmärgiks on rahusõlmimise ja pulmapidustuste varjus kaks impeeriumit uuesti sõjajalale saada. Raamatus figureerivad salamõrtsukad, paralleelmaailmast pärit võlurid, hullud jumalkuningad, 20 cm pikkuste väikeste inimeste rass Ixchen, veealused näkineiud, kes pärlipüüdjaid ära hullutavad ja palju teisi ootamatuid karaktereid.

Tegevuskohtadena vahetuvad kinnine nunnaklooster, impeeriumi salajasim vanglasaar, Kummitav Rannik, räpased sadamakõrtsid, piraadilaevad, peamine tegevusliin areneb aga ikka hiigelmõõtu iidsel purjelaeval Chathrand, mida võib pidada omaette kinniseks mikroühiskonnaks.

Tehnilist laadi kriitikanooled

Minu briti trade paperbacki tumesinisele kaanele on kunstnik Edward Miller joonistanud hiigelsuure keiserliku kaubalaeva Chathrand ja selle kõrvale mõõtkava kätteandmiseks paar tavalist kolmemastilist purjelaeva. Kordame siis, et Chathrand on viiemastiline ja seitsmetekiline hiiglane, milliseid keegi romaani tegevusajal enam ehitada ei oska, hädapärast saadakse parandamisega hakkama.

Ivan Aivazovski maal «Laev Kaksteist Apostlit»

Ning kui me isegi kunstniku nägemuse kõrvale jätame ning lähtume vaid kirjaniku öeldust, siis purjelaevanduse ajaloo huvilisena pean tõdema, et autor on mõnevõrra võpsikusse pannud. Chathrandil on ligi 700 meremeest, 100 merejalaväelast, lisaks trümmides 400 n-ö. kolmanda klassi reisijat, keda üsna orjalaevade majutustingimustes sihtpunkti toimetatakse, lisaks siis ohvitserkond ja jõukam reisijaskond, kokku lugesin mina 1200-1300 kanti inimesi. Ning kokku pakitud kolmanda klassi reisijaid ei tohiks tegelikult eriti arvestada, kuna nad ei võta märkimisväärselt ruumi.

Probleem on selles, et kui laeva püüab kirjanik meile millegi hiigelsuurena näidata, siis tundub see hiiglane olevat selgelt alamehitatud. Võtsin riiulist mäluvärskenduseks välja brošüürikese Vene impeeriumi 17.-19. sajandi purjelaevade ajaloo kohta ja saingi oma kahtlustele kinnitust.

Näiteks 1841. aastal valminud kolmemastilise kolmetekilise 130 kahuriga liinilaeva Kaksteist Apostlit, mis oli 64,4 meetrit pikk ja 18,1 meetrit lai, ekipaaži moodustasid ümmarguselt 1000 inimest. Arvestades Chathrandi suurust (viiemastiline seitsmetekiline pirakas), vajaks see veesõiduk oma tööshoidmiseks (muuhulgas taglastust ja purjestust arvestades) julgelt mitut tuhandet meremeest. Ja sellise arvestuse tegin ma just selle järgi, et Chathrand romaani tegevusajal pole (enam) otseselt sõjalaev. Ma ei tea, mind see apsakas pisut häiris.

Raamatut tervikuna ei muuda see eksimus muidugi viletsamaks 😉 Ning ei pea vist lisama, et ootan juba pikisilmi tetraloogia teise osa «The Rats and the Ruling Sea» kohalejõudmist.

Read Full Post »