Hoburatsanikud ja gaasilambid galaktikaimpeeriumi pärilussõjas

Alfred Coppel. The Rebel of Valkyr. Ajakirjas: Planet Stories, sügis 1950.

Alfred Coppel (1921-2004) oli omal ajal keskmiselt tuntud pulpajakirjade autor, kuid erinevalt paljudest omasugustest suutis ta selle fenomeni lõppedes kirjandusvetel pinnale jääda ja piisava edukusega oma tekste erinevatele teistsugustele turgudele pakkuda. Ja seda kuni 1990. aastateni välja. Mida polegi nii vähe ühe 1940. aastate teisel poolel debüteerinud ja 1950. aastail (tänapäeval sageli halvustava suhtumise osaks saanud) seiklusulmet avaldanud ajakirjade tippautori kohta.

Igatahes kestis Coppeli n-ö. esimene tulemine umbes kümmekond aastat ja selle perioodi vahest kuulsaim jutt ongi lühiromaan «Valküüri mässaja». Vahest kuulsaim on see jutt osalt sekundaarsetel põhjustel – nimelt võttis Brian W. Aldiss selle 1970. aastail oma seiklusulmet uuesti avastavas põhjapanevas antoloogiasarjas (Space Opera, Space Odysseys, Evil Earths, Perilous Planets ja Galactic Empires I & II) taastrükkida.

Teine põhjus on, et kirjanik ise oli mõned aastad enne seda Robert Cham Gilmani pseudonüümi all kirjutanud oma noorusaja ühe värvikaima jutu lahti nn. Rhada-triloogiaks, millele 1980. aastail järgnes veel neljaski osa. Ning need raamatud müüsid kosmoseooperite ja seiklusulme taasavastamise kümnendil (Star Wars muidugi!) suurepäraselt. Aga peamiselt hinnati kirjanikku 1970.-80. aastail ka märksa «tõsisemate» tekstide pärast.

«Valküüri mässaja» on suurepärane näide kuldajastule järgnenud pulpulme buumi aegsest seiklusulmest. Tegevus toimub suures galaktikaimpeeriumis, loos on kasutatud nn. entsüklopeediaväljavõtteid (a la Asum), aga samas ei ole see ulme, mis loogikute jaoks välja kannaks. Nimelt on siin tollasele poistekirjandusele omaselt kokku pandud üsna ajuvabalt erinevaid detaile. On valgusest kiiremini liikuvad kosmoselaevad, aga neis reisivad hobustel ratsutavad kangelased, on laserrelvad ja ohtralt mõõgavõitlust, tahmased gaasilaternad jmt. Ühesõnaga vajab sellise teksti nautimine tänapäeval üsna suurt lapsemeelsust, sensawunda-tunnet, akadeemilist huvi seiklusulme ajaloo vastu ning ehk üht olulisemat ulmefänni tunnust – võimet vabastada oma mõtlemine konventsioonidest.

Sisu ise on lihtne, toimub võimuvõitlus impeeriumi erinevate võimalike troonipärijate vahel, asjasse on segatud keiserliku palee janitšarid ja igasugu muud rahvast, ka (ilmselt?) võlukunsti valdavad tegelased ning kogu see asi tundubki olevat selline paras «Tähesõjad» 30 aastat varem (ehk siis kõik see, mis George Lucast õieti inspireeris), kuid ainult et sellistes pigem barbarconanlikes dekoratsioonides. Need fantasydekoratsioonid ja võlukunst saavad aga lõpuks eesriidena maha tõmmatud, kui mängu tulevad robotid…

Ma soovin tagantjärele, et mul oleks kuskil vanuses 10-13 olnud sellist lugemismaterjali. Ja suuremas koguses.

Read Full Post »

Tuulispask, mis žanri kenasti läbi raputab

Richard K. Morgan. The Steel Remains. 392 lk. Gollancz. London, 2008.

«See tuulispask raputab žanri kenasti läbi,» oli moodsa fantaasiakirjanduse põhidefineerija ja suunanäitaja Steven Eriksoni hinnang selle üsna süngetes toonides teaduslikku fantastikat, karmi koolkonna laadis küberpunki jm viljeleva kirjaniku esimeste sammude kohta fantasyžanris. Kirjaniku, kelle kontos on juba Arthur C. Clarke’i, Philip K. Dicki ja John W. Campbelli mälestusauhinnad.

Kiitusega pole kitsi ka teine moodsa fantasy noortest superstaaridest Joe Abercrombie, kes on Morgani loodud fantaasiamaailma võrrelnud Fritz Leiberi Lankhmariga.

Veel kirjutas Abercrombie oma ajaveebis romaani teiste kirjanike ja teostega võrreldes, et «selles on… hmm… Richard Morganile iseloomulik plahvatuslik vägivald (kuid kaks korda plahvatuslikum), Michael Moorcockile omased moraalsed valikud (kuid umbes kolm korda süngemais toonides), George R. R. Martini laadis varjamatult kirjeldatud seksisteenid (aga umbes kümme korda veel varjamatumalt kirjeldatud, ja ma ei naljata!) ning Scott Lynchi karm keelekastus (ainult et 1 000 000 korda otsekohesemas ja jõhkramas vormis)». Abercrombie jätkas: «Kindlasti ei leia siit Patrick Rothfussi lüürilisust, Robert Jordani roiutavaid ja longus maastikke ega David Eddingsi armastusväärseid stseenikesi maaelust.»

Abercrombie lisas, et «Morgan mitte ainult ei vääna fantasyklišeid, ta läheb neile kirvega kallale, paneb tule otsa ning laseb nende peale seejärel kõrges kaares.»

Loodan, et need kirjeldavad laused annavad üsna hästi edasi seda, mida Richard Morgani fantaasiaromaanist oodata võib. Kirjanik ise on peamiste inspireerijatena maininud Michael Moorcocki Elricu-seiklusi, Karl Edward Wagneri Kane’i-lugusid ning Poul Andersoni fantasyromaane nagu «Murtud mõõk» ja teised.

Romaani alguses kohtame endist sõjakangelast nimega Ringil Inglisilmad, kes teenib elatist vabatahtlikus pagenduses kolkaküla kõrtsis teelistele sõjalugusid rääkides ning kergemaid mõõgatöid tehes. Näiteks tapab esimeses peatükis ära hulga laibasatikaid, kes mahamaetud surnukehadesse ronides neid zombie’dena kasutades ringi uitavad…

Ringil Inglisilmad on üsna Elricu laadis küüniline, pohhuistlik ja maailma vastu huvi kaotanud kangelane, kes vastab ühe tegelase hädaldamisele, et «ma ei tea enam, mida või keda uskuda» sõnadega: «Kui see on julm ja ebaõiglane ja nõrgemate suhtes vägivaldne, siis seda maksab ikka uskuda, nii ei saa kindlasti petta.»

Lisaks on ta ka veel homoseksualist, mis õigupoolest ongi ta vabatahtliku pagenduse üks põhjuseid, kuna ta aristokraadist isa ei suhtu ta eelistustesse just erilise tolerantsiga. Otseselt teibasse ajada (mida tehti ta silme all küll teismeeas ta esimese, alamast soost armastatuga) teda küll ka ei saa, kuna tegu on siiski sõjasangariga, kes osales Trelayne’i linna juhitud linnade liiga ja Yheltethi impeeriumi ühise sisalike rassi vastase kaitsesõja eesliinil.

Lisaks Ringilile kohtame romaanis ka teisi sõjasangareid, kes hästi enam sõjajärgsesse ühiskonda ei kipu mahtuma ning keda seesama ühiskond ka oma kaitsmise eest eriti tänanud pole. Ringili sunnib tema kolkast metropoli naasma ema, kes palub tal üles otsida orjusse müüdud naissoost vaesema sugulase. Romaani esimene pool ongi Ringili tagasituleku ja mõnede vanade arvete (tulikuuma teed näkku visates on kogemata võimalik täitsa korralikke põletushaavu tekitada :)) õiendamise lugu…

Morgani maailm on üsna kõle ja kalk paik, seda nii ülekantud kui ka kõige otsesemas meteoroloogilises tähenduses. Nii päris maailm, kui ka Aldraini vald (midagi Eriksoni warrenite-laadset, ehk siis miski maagiline vahemaailm või üleminekumaailm, hall tsoon), kuhu Ringili veab ta vangistanud inimestest võimsama dwenda rassi esindaja Seethlaw.

Dwendad on küll inimese sarnased, kuid veidralt pooljumalikud ning võimsamad. Kahe eri rassist samasoolise inimese vaheliste seksistseenide detailne kirjeldus võibki olla üks asi, mis ka karastunud ulmelugeja jaoks veidi üle taluvuspiiri läheb, vähemalt olen ma nii aru saanud romaanile ingliskeelses maailmas osaks saanud arvustusi lugedes, mis reeglina algavad silmakirjaliku ja kitsarinnalise lausega: «Ma pole küll silmakirjalik ega kitsarinnaline, aga see läks nüüd natukene…»

Mis mulle Richard Morgani puhul meeldib, on see, et ta ise tundub kirjutusprotsessi igati nautivat. Kindlasti ei šokeeri ta šokeerimise pärast, seda on ta korduvalt rõhutanud. Aga on üsna naljakas lugeda lõpustseeni, kus kolm sõpra pärast toimunud massiivset tapatalgu (seiklust) järgmise korrani hüvasti jätavad ning eri suundades hobusel päikseloojangusse ratsutavad… Või siis endast võimsama pooljumaliku seksuaalpartneri mahatapmine kõigepealt käe ja siis pea mõõgaga kehast eemaldamise läbi, kõrvus kõlamas ammune turumuti või tänavahulguse ennustus: «A dark lord will rise!»

Richard Morganit ei tahaks vast iga päev menüüsse, aga see on kindlasti omapärane ja proovimist väärt maitseelamus. Lugemisjärgselt on selline kergelt läbiraputatud tunne tõesti, nagu Erikson lubab, kuid kindlasti ei ole see selline rõõmus, täiuslik ja üdini positiivne emotsioon, millise näiteks miski vana ja turvalise lemmiku ülelugemine annab.

Aga küünilise huumori, sarkasmi ja iroonia sõpradele sobib see teos imehästi. New fantasy (Martin, Erikson, Abercrombie, Lynch, Bakker jt) austajaile on see muidugi kohustuslik lugemisvara. Triloogia «A Land Fit for Heroes» teine osa «The Dark Commands/The Cold Commands» peaks ilmuma 2011. aastal. Mina igatahes juba ootan.

Loe ka Marek Tihhonovi arvustust!

Read Full Post »

Sõda on progressi alus

Adrian Tchaikovsky. Dragonfly Falling. 673 lk. Tor. London, 2009.

Poola juurtega inglise ulmekirjaniku Adrian Tchaikovsky putukrasside maailmas areneva sarja teine romaan «Dragonfly Falling» jätkab täpselt sealt, kus esimene köide «Empire in Black and Gold» lõpetas ning kordab sooritust sama heal nauditaval tasemel.

Põrnikas Stenwoldi vahmiil on õnnestunud ühes tükis herilaste vangistusest ja Darakyoni musta maagiat täis laanest kokku koguda ning sisuliselt ollakse sündmuste loogika seisukohalt tagasi mänguväljal üks, ainsa vahega, et vigurid ja etturid, tegelased ja riigid, rassid ja inimsuhted on teise köite alguseks lugejale tuttavad.

Spionaažimeister Stenwold Maker (tunnistagem, et mitte just eriti tasemel) peab uuesti kõiki positiivseid jõude veenma ja neid koondama herilaste impeeriumi agressiivse välispoliitika vastu. Esimesest köitest eristab teist ehk see, et sõda algab kiiremini ja võtab suuremad mõõtmed, piiramisrõngasse satub ka positiivsete tegelaste kodulinn Collegium.

Tänapäeva fantasykirjandusele kohaselt näeme me piiramisrõngas oleva linna asukate tegemisi ellujäämise nimel kogu oma naturalistlikus koleduses. Sõda, üha enam mehhaniseeritud sõjarelvi, panoraamseid lahingutandreid jmt näitab Tchaikovsky piisavalt, aga tema tugevamaks küljeks on ikkagi see suhteliselt lahe punt justjust täisikka jõudnud eri rassidest tegelasi oma suhete, pingete ja sõprusega. Ning loomulikult duellid, rapiirid, vehklemine – ala mida väidetavalt autor isegi valdab ja harrastanud on.

Palvetajaritsikast relvameister ja tapamasin Tisamon viib oma segaverelise tütre Tynissa oma rassi kultuspaika, et sundida oma liigikaaslasi teda omaks võtma… või siis tapma. Valikuid on vähe.

Üsna patoloogilise käitumismustriga Stenwold «saadab sõjatsoonist ära» oma vennatütre Cheerwelli ja selle koiliblika-rassist armastatu Achaeose, tuleb aga välja (nagu esimeses köiteski) et hulka hullema supi sisse. Cheerwelli vastuarmastuseta jäänud segavereline leiutaja Totho ja kiil Salma elavad üle Lauskmaa kaubalinna Tarki vallutamise ja üsna kergete emotsionaalsete piinade tulemusel ohverdab positiivsete tegelaste poolel armastuseta jäänud Totho end kurjuse relvavabriku teenistusse…

Salma leiab üles oma elu armastuse – liblika «Kelle Nimed Vahetuvad Sõltuvalt Meestest», impeeriumi südames kootakse hoopiski musta ja ohtliku maagia ja võimu võrku, esimest korda saame heita pilgu ka ämblike rassi luksuslikule elule ning ringi liigub ka üks hoopis huvitav kättemaksumasin – naiskiil, kelle kinnisideeks on herilaste impeeriumi luureohvitser Thalric ja tema õige fantaasiarikas tükeldamine. Esimese köite lugejad, kes mäletavad Thalrici kirge okupeeritud alal alistatud rassi esindajate lapsi tappa, aimavad, kellega on tegu ja miks.

Nagu juba alguses öeldud, on teise raamatu lugemisjärgsed emotsioonid samad mis esimesegi puhul. Pedaal on pidevalt põhjas, 5-6 tegevusliini arenevad aktsepteeritava kiirusega, lõviosa tegelasi on elus inimesed ja usutavad (erandiks Stenwold – nii loll inimene ei saa nii vanaks elada ja nii lugupeetud positsioonile jõuda… ja kõige selle juures kinnitab kirjanik meile kogu aeg, et ta on nutikas ja kaval, kuigi tegevusse sattununa Stenwoldi käitumisest küll nutikust ja kavalust ei oskaks aimata), aga midagi kirjeldamatut jääb nagu puudu.

Kirjanik on piisavalt noorusliku ja laheda suhtumisega, aga napib nagu irooniat või väikest künisminooti vmt. Ma ei tea. Kõik oleks nagu olemas, Tchaikovsky teksti lugemine on puhas nauding, aga pärast lugemist jääb justkui tunne, et loetud tükil nappis kaalu.

Aga sellise «lükkad-ja-ta-läheb-ja-kogub-tuure-juurdegi» seiklusromaanina hindan kõrgelt ja soovitan. Alates sarja teisest köitest on mitte ainult ameerika vaid on ka briti väljaande kaanepildi autoriks üks paremaid fantasykunstnikke Jon Sullivan. Ja need kaanepildid on võimsad. Lahe on, et mõlemal kaanel kujutatud naiskiilist kättemaksumasin on täpselt samasugune – samasugune on turvis, relvad, näojooned (Sullivani suureformaadiliste originaalpiltide vaatlemise põhjal väidan)…

Read Full Post »