Brent Weeks. The Way of Shadows. Night Angel Trilogy 1. 661 lk. Orbit. New York, 2008.
Minuga samal aastal sündinud Brent Weeks kirjutas oma esimese suure teose – «Ööingli triloogia» – valmis ühekorraga, tervikuna ning just sellisena leidis see 2008. aastal ka kirjastaja. Kolm romaani ilmusid (küll pehmekaanelistena) 2008. aasta sügisel kuuajaliste vahedega ning esimene neist jõudis korraks isegi The New York Timesi bestselleritabelisse. Mõnel kohe veab.
Mulle ei meeldiks tõlkida seda pealkirja «Varjude teeks», pigem annab õiget tähendusnüanssi paremini edasi «Varjudele omaselt», «Nagu varjud», «Varjude viis tegutseda» või midagi selles vaimus.
Igatahes ei lõppenud Brent Weeksi edulugu eelloetletuga. Nüüdseks on talt ilmunud juba uue sarja esikromaan, sedakorda kõvakaanelise tellisena ja nii, et ilmumist saatis massiivne turunduskampaania raamatupoodides, internetis, kõikjal. «Ööingli triloogia» esikromaan on aga lisaks USA-le ja Inglismaale ilmunud juba ka Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal, Hispaanias, Itaalias, Tšehhis, Poolas, Ungaris, Madalmaades, Hiina Vabariigis (Taiwanil) ja ilmselt mujalgi.
Prantslased, hispaanlased ja hiinlased on raamatu välja andnud pealegi märgatavalt parema kaanekujundusega kui see Orbit Booksi originaal, mida millegipärast kasutab suurem osa tõlkeid. Ma ei tea, kas see tundub ainult mulle nii, et see Anakin Skywalkeri (Hayden Christenseni) just pahaks pööranud näoga ninja-kostüümis salamõrtsukas seal Orbiti esikaanel pole suurem asi, aga igatahes on eelkõige just prantslased ja hispaanlased julgenud tulla välja märksa omanäolisemate kaanepiltidega, mis pisut ka Weeksi Midcyru maailmast aimu annavad.
«Varjude viis tegutseda» jutustab orvust tänavapoisi Azothi loo, kellest saab Cenaria kuningriigi samanimelise pealinna osavaima ja kardetuima salamõrtsuka Durzo Blinti õpilane. Azoth kasvab üles linna ühes vargapoiste jõugus, kus kehtivad üsna julmad sisemised rivaliteedid ja võimuhierarhia, millest väljapääsemise ainsa võimalusena näebki Azoth kurikuulsaima salamõrtsuka õpipoisiks pääsemist.
Salamõrtsuka õpilaseks saamiseks peab ta aga täitma Durzo Blinti seatud tingimuse – tapma vargajõugu juhina tegutseva jõhkardist poisi nimega Rat, keda ta tegelikult meeletult kardab, sest see terroriseerib, piinab ja vägistab üsna valimatult karistuseks ja oma võimu säilitamiseks jõugu mõlemast soost liikmeid. Et ta ei asuks oma vägivalda välja elama Azothile meeldiva Nukutüdruku peal ja lõpetaks Azothi sõbra Jarli vägistamise, selleks peab Azoth ta enne vargajõugust minemapääsemist tapma. Aga Azoth kõhkleb ja kaalutleb liiga kaua ning Rat jõuab temast ette…
Paralleelselt sellele tänavalaste tegevusliinile näeme hertsogivõsu Logan Gyre’ kasvamist, kelle isa kuningas Aleine Gunder IX pealinnast kaugeid piirialasid kaitsma on pagendanud, näeme intriige kuninga õukonnas kindralite ja nõunike seas. Vastu majakondsete tahet ilmub Loganile järsku õpetajaks kaugelt Sethi saarteimpeeriumist pärit (ilmselt maagivõimetega) mees Solon.
Lisaks neile näeme linna ja kuningriiki tegelikult oma haardes hoidvat kuritegelikku sündikaati Sa’kagé ja selle üheksaliikmelist nõukogu, mis ongi palgamõrtsukas Durzo Blinti peamine tööandja, sündikaadi üheks liikmeks on linna lõbumajade juhataja Mamma K, kes hoolitseb tänavalaste jõukude eest ning kellel paistavad olevat Durzoga omad suhted…
Vanemat ning lihtsameelsemat tüüpi fantaasiakirjandusele (Tolkien jt) omaseid härjapõlvlasi, päkapikke, haldjaid, trolle, lohesid, rääkivaid puid jmt taolist selles maailmas loomulikult ei kohta. Maagiatki ei paista romaani alguse järgi eriti olevat, kuigi teose arenedes seda kaunis huvitaval ja värskel moel lugejale pakutakse. Peamiselt on see aga siiski salamõrtsukate, kurjategijate ja õukonnaintriigide maailm. Hästi kiiretempoline, vägivaldne ja üsna kiretu.
Kuid see kõik on alles umbes esimese 100 lehekülje jooksul toimuva kirjeldus, edasi hakkab tegevus peatükk haaval mitme aasta kaupa edasi hüppama, näeme ligi kümmet aastat, mis Azoth nüüd juba vaesunud maa-aadliku Kylar Sterni identiteedi all on salamõrtsuka õpilaseks ja omandab Durzolt ametisaladusi ja emotsionaalset vastupidavust. Ning vääramatult läheneb ja jõuab Kylarile/Azothile kohale arusaam, et tema salamõrtsuka-ameti eksam saab olla vaid üks – oma õpetaja tapmine.
Miks ma võrdlesin lugu laste lõbuks värvimata jäetud koomiksiga? Nagu juba öeldud, on romaan hästi kiiretempoline, tõeline pageturner, nagu koomiksile kohane. Raamat on üsna vägivaldne ja tegevus on väga filmilik ning dünaamiline, samuti iseloomustab kogu seda verist vägivalla saagat teatav kiretu jutustamislaad – kõik nagu väga heas koomiksis.
Samuti tundub see romaan kuidagi skemaatiline, justkui oleks kirjanik tunnetanud, et ta ei suuda loodusmaastikke ja muid dekoratsioone lihtsalt eriti oskuslikult luua ja on need siis lihtsalt tegemata jätnud. Ingliskeelses kriitikas on Brent Weeksi kirjutuslaadi suisa võrreldud fan fictioniga, et see nagu polegi päris kirjandus, vaid kirjanduse jäljendamine. Mina nii karm ei ole, sest minu meelest polnud sellises stiilis fantasypõnevik vahelduseks üldsegi halb. Samas on Weeksi tugevuseks kindlasti tegevuse kirjeldused, dialoogid ja karakterite loomine, need viimased on tal välja kukkunud meeldivalt keerulised ja surve all ootamatult käituvad.
Laisad eurooplased: tšehhide, poolakate, ungarlaste, sakslaste, hollandlaste ja itaallaste versioonid.
Esimese kolmandiku läbimise järel «Ööingli triloogiast» võib vahekokkuvõtte korras tõdeda, et mulle väga meeldis. Paralleelid sedasorti kirjanduse esmaettekandega – Robin Hobbi «Salamõrtsuka õpilasega» – on täiesti olemas. Õrna ja traagilise sisemaailmaga teises elukümnendis positerahvas, kellest (ebaedukalt) emotsioonitut salamõrtsukat treenitakse, aga erinevus ongi täpselt selles, et kui algteose kirjutas 45-aastane tädi, siis kõnealuse teksti, maailma ja emotsioonid on loonud 30-aastane mees. Peategelase nuttu ja hala on siingi üksjagu, aga autor ning teised tegelased suhtuvad sellesse üksjagu ükskõiksemalt.
Selline pisut hoolimatus ja kiirustavas stiilis jutustatud, täielikult tegevuse tempole allutatud jutustamislaadiga järjekordne näide moodsast maagiavaesest, aga vägivalla- ja seksirohkest kalkkülmast fantaasiamaailmast. Palju praktilist salamõrtsukatööd ja õppetunde, rohkelt paleeintriige ja inimlikku valskust ning närusust ning üldsegi mitte haldjametsades õllevahuse suuga ringitatsavaid päkatseid, teravkõrvu ega lohemadusid.
NEED READ 