«Dune: Part Two». 165 min. Režissöör Denis Villeneuve. Legendary Pictures 2024.
Ma ei mäleta, kas ma 2021. aasta septembris Denis Villeneuve’i «Düüni» esimest filmi arvustades rõhutasin piisavalt, et tegelikult ei ole ma üldse Frank Herberti «Düüni» saaga fänn. Hoolimata sellest, et ma «Düüni» maailmast igasugu ülevaatelugusid avaldasin ja «Düüni» filmi teemal ka esinemas käisin, ei ole ma kunagi olnud Frank Herberti kui kirjaniku loomingu austaja. Juba esmakordsel lugemisel 1997. aastal sain aru, et tema kirjutuslaad, tema lause ja stiil kuidagi ei jookse minuga, ma pean end lugedes pidevalt jõuga edasi suruma. Kirjanik keskendub minu jaoks kuidagi valedele asjadele ja mulle tegelikult üldse ei meeldi, kuidas ta seda teoreetiliselt äärmiselt täpselt minu veregrupile sobivat ulmeteemat (poolfeodaalne galaktikaimpeerium) on lahendanud.
Olgu see siis meeles. Ja et ma kirjutasin Villeneuve’i esimesele «Düüni»-filmile nõnda positiivse arvustuse just selles kontekstis, seda tausta arvestades. Toona, kaks ja pool aastat tagasi pälvis oma mõnetise lihtsameelsusega veidi tähelepanu filmikriitik Raiko Puusti pahane arvustus, kus retsensenti häiris, et filmi süžee jäi pooleli, et lugu katkes suvaliselt kohalt. Ilmselt oli Puust tõesti ainus inimene planeedil, kes sellest faktist enne filmi vaatama asumist teadlik polnud. Üldteada faktist, et Villeneuve’il kulub Herberti 500-leheküljelise tellisromaani ekraanile toomiseks kaks täispikka mängufilmi ja et toona linastunu oligi esimene osa. Nagu filmi algustiitrite aegu ka suurelt ekraanile kuvati.
Igatahes on Raiko Puust nüüd juba veebruaris leidnud «Düüni» teise osa näol aasta parima filmi ja saanud sealt üldse uskumatu ja ajalooliselt võimsa kinoelamuse. See on muidugi tore. Kuid kahe ja poole aasta eest turtsus Puust pahameelest, et tegu on pooliku asjaga, mida tema ei ole nõus üldse hindama. Ja nüüd siis selline katarsis ja vaimustus… poolikust asjast?!
Sest täpselt seda see film ju on. Jah, Villeneuve on ära ekraniseerinud Herberti mahuka romaani teise poole ja sellega nagu peaks saama kirjaniku jutustatud loole mingi joone alla tõmmata. Aga kummalisel kombel üldse ei saa. Kui mina läksin esimest filmi vaatama selge teadmisega, et see jääb pooleli, siis nüüdsest sooritusest ootasin ometi mingit lõpetatust, mingit tunnet, et filmitegijad sõlmivad tegelaskujude emotsionaalsed lood kokku, et vaataja saab mingi lõpetatuse tunde. Aga seda Villeneuve kahjuks ei teinud. Film lõppeb «kõige põnevama koha peal», kesket kõige dramaatilisemaid sündmusi ootamatult järsku ja minu jaoks kuidagi ebameeldivalt lõigatult, natuke nagu valest kohast. Umbes kümme minutit oleks pidanud nende tegelaste peale veel kulutama, et nende õhku rippuma jäänud suhteliinid ja pingesituatsioonid kuidagigi ära lahendada, neile mingi lõpetatus, mingi vabakspääs anda.
Teades suurepäraselt juba mitu aastat, et Denis Villeneuve kavatseb ekraanile tuua ka Herberti «Düüni» saaga teise raamatu «Düüni messias», mis on esimesest tellisest kaks korda õhem ja seega oma 250 leheküljega just täpselt ühe pika filmi materjal, ei ole ma seetõttu ülearu pahane, kuna see praegune koht ei olegi loo lõpp. See ongi triloogia teise filmi lõpp, umbes selline koht, kus Han Solo on just karboniiti külmutatud ja Luke kosmosehaigla illuminaatori ees koos Leia ja robotitega galaktika tähespiraali imetleb ning oma uhiuut bioonilist kätt liigutab. Miski pole veel läbi, sündmuste finaal on alles ees.
Selles mõttes on Raiko Puusti kinomuljed juba teist «Düüni» järjest täiesti absurdsed ja koomilised. Aga küllalt temast. Film iseenesest oli ju väga hea, emotsionaalselt ja visuaalselt võimas ning kindlasti üks viimaste aegade suurejoonelisemaid sooritusi omas žanris. Omet sain ma esimesest osast kuidagi värskema, kuidagi ehedama ja võimsama elamuse. Siin seda kõike lihtsalt korrati, tehti audiovisuaalselt samu asju uuesti.
Endiselt on tegu hiilgava vanakooli eepilise sõjafilmiga, kust igast kaadrist niriseb ja pritsib välja 1950–1960ndate suurte sõjafilmide tunnetust, visuaaliat ja heli. Ainus, mida muidugi ei ole, on tollased Technicolori värvid. Tänapäeva kino peab miskipärast olema värvivaene, kontrastivaene, nii et kui on kõrbefilm, siis on meil 50 erinevat pruunikashalli varjundit ja kõik see on läbi ühtlase ja ebaterava pruuni filtri. Kirkaid värve selles maailmas ei leidu. Mina armastan nii eepiliste ajaloofilmide kui ka sõjafilmide puhul just seda vanakooli Technicolori värvilahendust, mis veel näiteks 1980ndate suurte filmide ja muuseas ka rekordkallite minisarjade («Napoleon and Josephine», «Shōgun», «North and South») puhul veel kenasti olemas oli, aga vist juba 1990ndate filmide puhul ühetoonilise filtriga asenduma hakkas. Jah, muidugi, see ühetooniline filter jätab filmist märksa moodsama ja märska artsy’likuma mulje, ambitsioonikama ja sügavmõttelisema. Samuti nagu Ridley Scotti «Napoleongi», kui siia mõni eelmise aasta täielik käkk paralleeliks tuua.
Millega ma üldse rahul ei ole, on muidugi «Düüni» heliefektid. Aga seda võib jällegi konkreetselt filmilt laiendada üldse moodsale filmikunstile. Ja pange nüüd ikka tähele, eksole: mitte filmi heliriba, mitte muusika, mitte tegelaste kõnelemise lindile jäädvustamine, vaid just filmimuusika ja dialoogide kõrval helipilti «vürtsitavad» heliefektid.
Miks peavad need heliefektid nii valjud olema, et su tool kinosaalis värisema hakkab ja sa ise oma kõrvade ja nende vahele jäävaga mõistagi ka. Kui ma olen kinos, siis ma ei taha lahingustseeni ajal tunda end reaalselt selle ornitopteri või tanki sees loksuvana, et heliefektid mind justkui füüsiliselt sinna kinokaadrisse pildi sisse viiksid. Ei, ei ja veelkord ei! Ma ei taha seda, ma ei tule kinno oma kehale ja vaimule otsima mingit reaalset sõja- või lahingukogemust! Nagu ma ei soovi laevahukufilmis kogeda jääkülma ja märga vett. Või kõrberännaku filmis janu. Ei!!!
Sama hästi võiksid siis kinotegijad publikule kõrbefilmi ja liivatormide puhul ju liiva näkku visata, kui vaataja eesmärgiks ongi võimalikult reaalselt filmi tegelaste saatuse füüsiline kaasakogemine. Kusjuures filmi muusika ja dialoogid ei ole seejuures liiga valjud, need on täpselt parajad. Aga heliefektid on keeratud ebameeldivalt ja füüsiliselt ebameeldivust tekitavalt valjuks.
Teine probleem selle filmiga seoses, mis esimeses osas kuidagi nõnda silma ei torganud, on suurepäraste karakternäitlejate alarakendamine, nende talendi raiskamine selles linateoses. Sellised A-klassi supernäitlejad nagu Christopher Walken imperaator-padišahh Shaddam IV-na või Stellan Skarsgård parun Harkonnenina jäid kurvakstegevalt kõigi nende eepiliste sõjastseenide ja araabialawrence’ilike kõrbevistade varju, nii et kui film läbi sai, jäid nukralt mõtlema, et kui mitmes stseenis nad nüüd üldse osalesid, palju ekraaniaega said ja miks lavastaja nende karakteritel üldse särada ei lasknud.
See on mõneti paratamatu, kuna filmi põhiline eesmärk ei olegi nende karakterite omavaheline keemia, vaid just eepilised looduskaadrid ja lahingustseenid, see film on tervest planeedist ja selle elanike hullukspööramisest, mitte peen kammerlik karakteriarengute näitamine. Aga sel juhul on sääraste tippstaaride palkamine sellistesse statistirollidesse ka kaunis mõttetu ülepingutus. Õigupoolest võimaldab «Düüni» teine osa end korralikumalt lahti mängida vaid Paulil ja Stilgaril, veidi vähem juba Jessical, Chanil ja printsess Irulanil. Feyd-Rautha Harkonnen on lahedalt psühhootiline tegelaskuju, aga jällegi on nii kahju, et ta võitlussteenide väliselt nõnda vähe ekraaniaega saab. Aga kui põhiaur läheb liivaussidele ja kõrbedüünidele, pole parata.
Seegi on selle filmi eripära, et sa ei ole kinosaalist lahkudes rõõmus ega õnnelik. Kuna see film räägib lihtsalt nii vastikutest asjadest nagu usuhullus, lollide inimestega manipuleerimine ja ökohullus. Nõnda ongi kaunis paratamatu, et kinosaalist väljub küll visuaalselt võimsa emotsiooni saanud, kuid vaimselt ja moraalselt üsna iiveldama ajava ning kõhus keerava tundega filmisõber.
Ning lõpuks jäi mind muidugi painama, et mida tegid seal kinosaalis need umbes 10–12-aastased poisid, kes oma meessoost vanemate pereliikmetega olid kinno saabunud ja keda oli sellest umbes veerandsajast vaatajast ligi kümmekond. Mida mõistab sellest loost nii noor poisterahvas (samas vanuses tüdrukuid kinos polnud, ka täiskasvanuikka jõudnud naisterahvaid oli paar tükki), mida võtab seansilt kaasa? Märulistseenid pole ju nii efektsed just lapsvaataja perspektiivist? Filmi sügavam süžee kas üldse kohale jõuab? Esimene osa on üldse nähtud? Hmm!
PS. Aga kõik see eelnev jutt filmi headusest kehtib ja rahule jään ma linateosega ikkagi vaid siis, kui Villeneuve suudab stuudiobossidele augu pähe rääkida ja kolmas osa mõne aasta pärast ikkagi tuleb.
NEED READ 