Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 9. juuli 2010

Scott Westerfeld. Leviathan. 440 lk. Simon & Schuster. London, 2009.

Teismelistele mõeldud aurupunk paistab olevat viimaste aastate kasvav trend. Noorte tegelaste seiklused õhulaevadega kas siis 19. sajandi (laadses) maailmas või postapokalüptilistel maastikel tunduvad üha enam levivat. Ning lisaks siis samasugused seiklused täiskasvanuile.

Varem mahuka uut tüüpi kosmoseooperiga «The Risen Empire/Succession» kuulsust kogunud ning seejärel lasteulmele, mida ma enam pole jälgida viitsinud, keskendunud Scott Westerfeld avaldas möödunud aastal esimese osa romaanitriloogiast, mis kujutab Austra-Ungari ertshertsogi Franz Ferdinandi imaginaarse poja Aleksandari ja Briti õhujõududes teeniva ning oma tegelikku (nais)sugu varjava Deryn/Dylan Sharpi seiklusi 1914. aasta Suure sõja eelses ja aegses Euroopas.

Deryn on Dylani nime all ja poisiks riietununa pääsenud õhuväkke, lendava vaal-laeva mitšmaniks, Aleksandar põgeneb oma vehklemisõpetaja krahv Volgari abiga sakslaste eest, kes lasid Sarajevos tappa ta isa, et saaks ettekäände suure sõja vallapäästmiseks. Kõik on nagu päris ajaloos, ainult sellise alternatiiviga, et Euroopa pole jagunenud antandiks ja keskriikideks, vaid darwinistideks ja kõlksujateks.

Germaani keeli kõnelevad kõlksujad arendavad peamiselt diislijõul töötavaid kahel või mitmel jalal kõndivaid sõjamasinaid (umbes nagu «Tähesõdade» need kipakad monstrumid) ja muud mehhaanilis-tehnilist, seevastu britid liidus Venemaa ja Prantsusmaaga on omaks võtnud nn. darwinistlikul teel aretatud poolmehhaanilised, poolloomsed (sõja)masinad. Ehk siis on metall ühendatud elus kudedega, vmt.

Saksalaste zeppelinide rünnaku ohvriks langenud hiiglaslik lendvaal/õhulaev Leviaatan, mis on teel salajasele missioonile Osmanite impeeriumi pealinna Istanbuli, et hoida Osmanid eemal liidust Saksamaa ja Austra-Ungariga, teeb hädamaandumise Šveitsi Alpides, kus salajases mägilossis varjab end Alek koos krahv Volgeriga. Saatus viib kaks teismelist, kes mõlemad omi saladusi varjavad, kokku ning… seiklused jätkuvad.

Ma ei tea, mis on nende teismelistele mõeldud õhulaeva-aurupunktekstide (lisaks siinsele siis Philip Reeve näiteks) häda, aga ükski neist ei suuda alguses käima minna. Westerfeldil kulub 100 lehekülge, et jutustada ära need sündmused, mida kõik lugejad juba raamatu paarist reklaamlausest, Youtube’i klipist ja tagakaane annotatsioonist teada on saanud. No ei ole eriti põnev.

Edasi läheb aga väga lahedaks ja kiireks andmiseks, mingit molutamist enam ei toimu, haigutamise ja lehekülgede keeramise asemel hakkad märkama leidlikke detaile, vingelt ja peaaegu märkamatult väljajoonistatud tegelaste iseloomujooni, nende erinevast sotsiaalsest taustast tulenevat kõnepruugierinevust jpm taolist.

Romaani ülejäänud 3/4 eest võiks jumalarahus maksimumhinde panna, aga see esimesed 100 lehekülge…! Jäin mõtlema, et kas süüdi on moodsa aja reklaami- ja turundustaktikad, mis sisust liiga palju ära peavad seletama, et lugeja teose kirju raamatuvaliku seast üles leiaks ja üldse näppu haaraks? Või siis pigem hoopis see moodsa ulmekirjanduse häda, kus on ruumi käes piiramatult?

Kuldajastul ning vahetult selle eel ja järel olnuks mõeldamatu, et keegi avaldab mõnes ajakirjas või raamatuna teksti, mis tegeleb tervelt 100 esimest lehekülge iseenda defineerimse ja käimatõmbamisega. See on võimalik ainult tänapäeva ulmes, kus inimene on juba mitmesajalehelise raamatu koju ostnud ning noh, lihtsalt on harjunud sellega, et kirjanikud pikalt laialt maailma ja tegelasi kaardistavad ning alles siis tegevusega pihta hakkavad.

Mina hakkasin seda romaani lugedes tundma puudust Roger Zelazny’st ja teistest meistritest, kes suutsid neid defineerimisi ja kaardistamisi teha alles pärast tegevuse käivitamist ja viimasega paralleelselt, mitte ei pidanud eraldi maha istuma ja selleks aega võtma. Või siis lisama raamatu algusse 10 olulisema tegelase nimekirja hauglugejate jaoks. Või on see teismeliste ulme probleem ja spetsiifika? Ega ma ei tea ju. Pole viimast märkimisväärselt lugenud, õieti ainult aurupunki ongi sellest žanrist ette sattunud.

Kui aga panna see üldsegi mitte väike ja mitteoluline miinus kõrvale, siis kokkuvõttes jättis raamat päris positiivse mulje. Teost illustreerivad läbivalt Keith Thompsoni mustvalged ja üsna sajandialguse hõnguga stiilised illustratsioonid, aga need lihtsalt ei meeldi mulle. Nagu mulle lihtsalt ei meeldinud «Olendi väljaspoolt meie maailma» illustratsioonid (midagi sarnast neis on…). Ehk siis on probleem isiklikus maitses, kunstniku stiilis, mis personaalselt ei sobi.

Kindlasti ostan ja loen ka triloogia järgmised osad ning kindlasti vääriks see sari maakeeles avaldamist.

PS. Ma ei suuda ennast ära kiruda, et ma ei kannatanud selle raamatuga taskuformaadis (või siis väiksemas trade paperback formaadis) pehmekaanelist versiooni ära oodata, ja ostsin kõvakaanelise, mida allahindlusega pakuti. Maailmas pole olemas jõledamat ja ebamugavamat toodet, kui kõvakaaneline ümbrispaberiga raamat.

PPS. Ahjaa. Romaan pälvis ameerika ulmeasjatundjate ajakirja Locus lugejaküsitluse tulemusena auhinna möödunud aasta parima teismelistele mõeldud ulmeromaani kategoorias.

Read Full Post »