Robert Harris. Variautor (The Ghost; 2007). 304 lk. Tõlkinud Ketlin Tamm. Ersen. Tallinn, 2008.
Suudan oma sõprade-tuttavate seas ikka tekitada üllatust teabekilluga, et Roman Polanski samanimelise filmi aluseks olev Robert Harrise bestseller «Variautor» on juba ammu eesti keeles välja antud.
Võiks suisa öelda, et kirjastus Ersen tegi seda jälle. Eelmine kord juhtus samasugune asi siis, kui anti välja kellegi vähetuntud ameerika põnevuskirjaniku Dan Browni romaan «Da Vinci kood» – raamat müüs Eestis vist hästi, aga ajalehed hakkasid sellest alles siis kirjutama, kui trükise oli Ameerikas enda jaoks avastanud Neeme Raud.
Samuti on «Variautor» ületanud uudiskünnise alles sel aastal, kui valmis lapsepilastaja Polanski film, kui ilmusid üle-eelmise Briti peaministri Tony Blairi mälestused ning kui Polanski film võitis Tallinnas toimunud haledal galal portsu auhindu. Filmi ennast pole ma veel näinud, aga kavatsen kindlasti vaadata, treileri põhjal tundub tegu olevat keskmiselt raamatutruu, aga kuidagi veidralt elevusevaba ja tuimavõitu ekraniseeringuga, milles küll mängivad väga head näitlejad (Pierce Brosnan, Ewan McGregor, Timothy Hutton, Olivia Williams, Kim Cattrall jne), aga mis siiski jääb ühe teksti kohusetruuks ülespildistuseks ning ei kerki iseseisva kunstiteosena uutesse kõrgustesse.
Ilmselt oleks aus mainida, et alaealise tüdruku narkootikume täis pumbanud ja teda seejärel tarvitanud ning siiamaani tolle kuriteo eest karistust kandmata mööda maamuna ringi tatsavasse Roman Polanskisse suhtun ma suure põlgusega ning tundsin kahetsust, et teda filmi valmimisega paralleelselt aset leidnud järjekordse vahistamisodüsseia lõpuks USA-le välja ei antud.
Veel on vaja aususe huivides rõhutada, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes peavad USA juhitud koalitsiooni tungimist Iraaki ja riigi vabastamist Saddam Husseini diktatuurist moraalselt absoluutselt õigeks ja kiiduväärseks teoks. Sellega seoses paigutun ma automaatselt raamatu (ja filmi) autoriga vastasleeridesse ning kuulun inimeste hulka, kes romaani pigem negatiivse kangelase, endise Briti peaministri Adam Langi poliitilised otsused heaks kiidab. Kindlasti olen ma sellise lugejana vähemuse esindaja.
Ilmselt on kõik inimesed vähemalt filmi süžeega üsna hästi kursis, mistap erilist sisututvustust polekski vaja. Variautor on professionaalne kirjanik, kellele makstakse raamatute kirjutamise eest, mille kaanel ilmumise korral on hoopis kellegi teise nimi. Poliitikud ja meelelahutusmaailma kangelased palkavad tihti oma autobiograafiate kirjutamiseks variautoreid. Harrise romaan räägibki sellest, kuidas endise Briti peaministri Adam Langi, kelle prototüübiks on üsna üheselt Tony Blair, autobiograafia kirjutamiseks palgatakse minajutustajaks olev variautor.
Lang on ise puhkusel USAs, kus peatub oma Ameerika kirjastaja uhkes villas Massachusettsis Martha’s Vineyardi saarel. Sinna lennutatakse ka variautor, kes asub Langi intervjueerima ning tutvuma eelmise variautori kokkukirjutatud raamatuks sobimatu käsikirjaga. Eelmise variautori surnukeha uhtusid lained mõne aja eest saare rannale…
Variautoril keelatakse eelmise autori käsikirja villast välja viia, ta tohib sellega töötada vaid seal, peagi ilmnevad uued salapärased asjaolud, mis seavad kahtluse alla eelmise variautori surma õnnetusjuhtumi ja enesetapu versioonid, tundub, et Langi minevikus ja selles kokkukirjutatud käsikirjas peitub midagi, mille avalikukstulekut iga hinna eest varjata püütakse.
Martha’s Vineyard on poliitilis-ajalooliselt muidugi kuum paik: 1969. aastal juhtus selle küljes oleval väikesaarel Chappaquiddickil senaator Edward Kennedyl kuulus autoavarii, milles hukkus demokraatide valimisstaabi töötaja Mary Jo Kopechne ning mis tõmbas kriipsu peale Kennedy presidendi-lootustele. Martha’s Vineyard ise oli president Bill Clintoni eelistatud puhkusepaik. Ses mõttes mitmepalgelisis kõrgeis poliitringkondis aset leidva «juhuslikult randa uhtuvate» surnukehadega põnevusloo jaoks igati sobilik paik.
Pean piinlikkustundega tõdema, et ma polnud Robert Harrist varem ridagi lugenud, ka kurikuulus alternatiivajalugu «Vaterland» on mul siiani läbi töötamata. Esmatutvuse põhjal võiks öelda, et Robert Harris tundub kuidagi teise ešeloni kirjanik olevat. Ta on kirjutanud ajaloolisi romaane, poliitilisi põnevikke, ulmet, aga arvustuste põhjal (mis on teadupärast minu lemmiklektüür) tundub, et kõigis neis žanreis on välja tulnud selline jäljenduslik kirjandus. Kui mõni õnnetu kirjandustudeng peaks kirjutama magistritöö sellest, mida uut Robert Harris on juurde andnud poliitilise paranoiathrilleri žanrisse, siis tuleks sellest üsna nutune magistritöö.
«Variautori» žanrikuuluvuse alusel paningi sellele arvustusele pealkirja ja täpselt see – vaese mehe Robert Ludlum – Harris tundubki olevat. Kõik see, mida Robert Ludlum mitukümmend aastat briljantsel tasemel tegi, seda jäljendab Harris hindele «nõrk neli». See on hea hinne, sest teine ilmakuulus Ludlumi stiili jäljendaja Dan Brown saab minult hindeks halastamatu «ühe», nii halb Ludlumi õpilane on ta, nii kehv stiilimeister. Harrisel on temaga võrreldes eluõigus täiesti olemas. Aga mingeid pööraseid vaimustuskilkeid (nagu ka roppu sõimu) tema looming minus lihtsalt esile ei kutsu.
Tõlge oli talutav, kuigi tunda andis, et see on tüüpiline moodsa aja tõlge – kiiresti tehtud ja kiiresti toimetatud (toimetanud Maria Kleimann, korrektor Elle Liiva), mistap ka tähevigu ja mõningaid vildakalt tõlgitud mõisteid, nimetusi ja termineid silma jäi. Aga tõlke mõnetine konarlikkus mahub täiesti taluvuse piiresse ja üldiselt on siin siiski tegu täiesti tavalise tõlkega, mitte mingi Matti Piirimaa sünnitatud jubetisega.
Detailid on olulised ja neid Robert Harris täitsa oskab, mispärast ka tunnustan. Kui ma satun suvalises kohas tekstis lugema ülejäänud romaaniga mitte tingimata haakuvaid ridu «Terve lõunasöögi aja olin vahtinud kõrvallauas istuvat vananevat televisiooninäitlejat. Kui olin laps, sai ta kuulsaks ühes komöödiasarjas, kus mängis teismeliste tütarlaste üksikvanemat», siis tõusen ma püsti ja plaksutan. Sest kui ma saan aru, kellest autor kirjutab, kui ma tunnen ära sarja ja näitleja, siis on see üks väike aga oluline detail, mis aitab mul selles romaanis sees olles tekitada enda jaoks reaalsuse tunnetust. Selliseid detaile on veel.
Robert Harris oli väidetavalt varem Tony Blairi sõber, aga läks temaga tülli Iraaki tungimise põhjuste asjus (massihävitusrelvad, mida ei leitud, bla-blaa-blaaa…). Autor on ka sedastanud, et romaan räägib sellest, kuidas väga kõrgetele kohtadele pikaks ajaks jäänud inimesed kaotavad kontakti reaalsusega. Blairi sõbra kohta tundus Blairi järgi joonistatud Adam Lang veidi nihkes karakter. Olgu, meil on siin kirjandusteos ja see pole päriselust üks-ühele maha viksitud, aga Adam Lang ei meenuta mulle üldse minu ettekujutust Tony Blairist.
Minu ettekujutus Blairist sobib pigem kokku tolle Stephen Frearsi «Kuninganna» filmi üdini ustava taksikoera silmavaatega Tony Blairiga. Blair pole minu arusaama järgi selline bushilik või bondilik taffgai, nagu Adam Lang on. Pierce Brosnan sobib küll mängima Adam Langi, aga ei sobi mängima Tony Blairi. 🙂
Loost jääb nüüd ehk liialt keskpärane mulje, mis oleks pisut ebaõiglane. Tegelikult oli mul kunagi suvel ikka üks päris põnev lugemisöö. See on üsna leidlik lugu. Ainult et filmi mul enam põnev vaadata pole, sest ma tean täpselt süžeekäänakuid ja puänte. Samuti nagu pole filmi näinud inimesel ilmselt eriti põnev lugeda seda raamatut.
NEED READ 