Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar. 432 lk. Varrak. Tallinn, 2011.
Pole mõtet salata – tegu on ilmselgelt selle aasta oodatuima algupärase proosaraamatuga. Pole mõtet ka ette kujutada – üldkirjanduslikke auhindu selliste raamatutega ei võida, pigem žanrikirjanduse omi, neid aga kriminaalkirjanduse vallas Eestis pole.
Auhindadest tähtsamakski veel (ja autorile vast suurematki rõõmu tegevaks) võib ehk pidada silmatorkavat lugejamenu: lisaks sellele, et apteeker Melchiori sarja värskeim, kolmas köide juulikuu raamatumüügi edetabelite tipus troonis, on ka sarja varasemad köited juba eelmise aasta lõpukuudest saati pidevalt kriminaalkirjanduse rubriigis müügitabelite esikümnes figureerinud.
Nukraks teeb aga, et kui see pidevalt infovoogudest vastu vaatav ja meedias ning sotsiaalmeediaski silma torkav menu arvude keelde konverteerida, siis näeme ära ilukirjanduslikke raamatuid osta tahtva ja suutva eestlaskonna suuruse ja meel läheb ikka korralikult kurvaks. Nimelt selgub uudisloost, et see ligi kolmveerand aastat müügitabelites tähendab kahe esimese osa peale kokku kõigest 5000 müüdud eksemplari! Ehk siis kumbagi raamatut on müüdud umbes 2500 tükki. Või siis näiteks esimest 3000 ja teist 2000. Ehk ja umbes.
Ütleme siia juurde, et keskmise žanrikirjandusse kuuluva juturaamatu trükiarv on Eestis ehk umbes 400-600 eksemplari ja seda ei suudeta reeglina kindlasti kolmveerand aastaga läbi müüa. Aga et kas selle viiekordne ületamine ongi pöörane menu? Ilmselt siis meie oludes ongi. Pakuks suhteliselt huupi (mõne aasta taguste andmete pealt), et Kivirähki «Rehepappi» on kümnekonna aastaga müüdud kuskile 30 000 eksemplari kanti ja Mihkel Raua nooruspõlve musta pori pesemist vist juba üle 35 000 ühiku, kui viimaste aastate suurim algupärane menuk võrdluseks kõrvale tuua.
Mida ma selle pika nutulauluga öelda tahan, on, et tegelikult vääriks neid kolmekümnetuhandelisi tiraaže ka Hargla. Ja noh, loodame, et Hargla menu osutub püsivaks ja Melchior ei kao müügitabeleist kuhugi ning need hüpoteetilised filmid ja telesarjad ka tulevad. Väärt on apteeker Melchiori lugu seda kõike kindlasti.
Asjast
Apteeker Melchiori seikluste kolmas köide on eelmisest kahest umbes kolmaniku võrra mahukam ning see maht on harjumuspärase kriminaalromaani kohta pigem ebatavaline, aga kindlasti mitte pretsedenditu. Ning romaani pikkus ei tundu kindlasti venitatud, seekord ongi kirjanikul rohkem jutustada.
Hargla oleks justkui (tundub mulle enesekeskselt ja sestap ilmselt ebareaalselt) tsükli kolmandas osas võtnud arvesse siinsamas ajaveebis kahe esimese romaani arvustustes esitatud kriitikat (võõrapäraste nimede jumal juhatab kuidas kirjutamine, mõrva varjus peituva avastatava loo selge domineerimine ja huvitavus võrreldes mõrvaloo uurimisega, lugeja võimalused mõrvari äraarvamisel) ning püüdnud neid kitsaskohti vältida. Suurelt osalt on see ka õnnestunud. Kuigi ma loodan, et selle põhjuseks pole siin ajaveebis ilmunud arvustused.
Kui tsükli avaromaan («Oleviste mõistatus») saaks minult hindeks tubli nelja ja teine osa («Rataskaevu viirastus») kindla ning rasvase viie, siis ka «Timuka tütar» teenib ära kindla viie. Kui aga jõulude paiku eelmisele episoodile antud viis oli selline väga emotsionaalne, siis seekordne viis on kaalutletud ja kahjuks pisut vähem emotsionaalne. Ning ma nõustun Jürgen Roostega, kes kolmanda köite arvustuses Eesti Päevalehes tunnistab, et teine köide on vist temagi lemmik.
Hargla on seekord otsustanud (minu kolmnurkade teooriast lähtudes) loobuda peaaegu täielikult mõrvaloo varjus peidus olevast loost, saladus, mis lõpuks lugejate ees ilmsiks tuleb ei olegi üks koherentne tervik, see on justkui killustik, fragmentaarium erinevatest lugudest, mis sellisena – kildude ja fragmentidena ka meile ette kantakse. Mõrvaloo lahendus pole klassikaline suur narratiiv nagu varasemal kahel korral (kui see selgelt domineeris mõrva uurimise loo üle), vaid kimp erinevaid pisikesi ja suhteliselt vähetähtsaid ning juhuslikke lugusid, mis alles reaalajas Tallinnas anno 1422 üheks traagiliseks tervikuks põimuvad.
Kuigi ma olen varem seda paljastatava saladuse domineerimist kritiseerinud, on mul nüüd, kui seda enam pole, isegi pisut kahju 😉 Inimene on kord juba selline loom, et tahab seda, mida pole. Küll on aga igati tipp-topp tasemel ja pea täiuslikult realiseeritud ning kaasakiskuv ja detektiivromaanile kohaselt (ning nagu juba öeldud, Melchiori sarjas esmakordselt) domineeriv mõrva lahenduskäik, detektiivi otsingud ja võidujooks nähtamatu mõrvariga.
Seekordne mõrvamüsteerium ei koosne kolmnurkadest, paljastatav saladus on täielikult alla surutud ja antakse meile kahes viimases peatükis mitmele erinevale inimgrupile esitatud erinevate jutustustena. Ega see pole kriminaalkirjanduses midagi kole novaatorlikku. Isegi Melchiori suur eeskuju Hercule Poirot ei paku lahendust mitte alati suure rahvahulga, kõigi tegelaste ees antud monoetendusega, temagi hakib teinekord lahenduse erinevate seltskondade ees minietüüde esitades ära (kohe meenub «Nukra küpressi» televersioon (2003)).
Mulle igatahes väga meeldis, meeldis teisiti kui eelmine osa, kuidagi kainemalt ja ratsionaalsemalt nii et üle loen ma edaspidi pigem vist teist köidet, kuna emotsionaalsus ja irratsionaalsus ja õuduskirjanduslik lähenemine on pigem minu eelistused. Aga seda irratsionaalset õõva heljus ka selles varasügiseses 15. sajandi Tallinnas: justkui kellegi nähtamatu ja nimetamatu saatanlikult õel ning irvegrimassiks moondunud nägu saatis kõiki sellegi raamatu lehekülgi.
Lihtsalt välja tulnud kuritegelaste motiivid olid seekord sellised… argisemad, halvas mõttes proosalisemad, tühisemad. Polnud iidset needust ja melodramaatilist suguvõsade vihavaenu, polnud detailselt välja joonistatud minevikus toimunud eriti jõhkraid ja erakordsete asjaoludega mõrvajuhtumeid. Välja tuli täiesti tavaline mõrtsukas, erakordselt jõhker ja küüniline, aga puhtalt argiste omakasuliste eesmärkide pärast tapnud erilise müstilise minevikuta retsidivist.
Kindlasti selle romaani huvitavaim tegelane muidugi, eriti arvestades raamatu viimasel leheküljel viimases lõigus välja tulevat puänti, mil pole otsest seost mõrvalooga, aga mis on kõiki neid 432 lehekülge kuhjaga väärt!
Oma varasematest «vimkadest» pole Hargla päriselt aga siingi lahti saanud. Jutt käib siis jälle sellest nimede kummalisest kirjutamisviisist. Leheküljel 133 loeme järsku muu täiesti eestikeelse teksti sees, et «Preisis, Ordenstaati südames liigub kuller ühe päevaga…» Aga jätame selle kulleri edasi liikuma.
Keset eestikeelset teksti on järsku üks kohanimi, riiginimi, üks sõna lihtsalt võõrkeeles, ilma joonealuse märkuseta, ilma kursiivi vms eristuseta. Lihtsalt on eputuslikel eesmärkidel tekstis selline veidrus. Loomulikult saab suurem osa lugejaid kenasti aru, et Ordenstaat pole midagi reostaadi sarnast, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks ei kõlvanud sinna kirjutada «orduriik»? Arvestades, et juba järgmisel leheküljel kirjaniku peas asuv tõlkemasin enam ei tõrgu ja suudabki sõna «orduriik» eesti keeles esitada.
Näiteks Rootsi asemel ei esine tekstis ühelgi korral sõna «Schweden» või «Sverige», Liivimaa asemel ei kohta me kordagi näiteks «Lyfflandi» jne jne. Ma saan muidugi aru teksti vaheldusrikkamaks muutmisest sünonüümide kasutamise läbi, aga sama sõna võõrkeelne versioon ei ole sünonüüm.
Kui aga varem selliseid kummalisi ludvigsanderlikke jõnksatusi, selliseid «pisuhändi» Hargla tekstides tihti ette tuli, siis seekord oli raamat selles osas suhteliselt puhtaks tehtud. Arusaamatu ekstsentrism oli suudetud väljendamata jätta. Mina tänan.
Eks ajaloolise romaani puhul ole (antud juhul keskaja suhtes teravdatud tähelepanuga lugejana) kõigil oma arusaam, millises süsteemis nimed võiksid esitatud olla. Mina muidugi eelistaksin 15. sajandi alguse Tallinna saksakeelse tegelaskonna puhul nimekuju Reval kasutamist. Aga see pole nii jäme eksimus, kui näiteks ajaloolise romaani tegelaselt otsekõnes, vestluses nime Bütsants kasutamine enne 16. sajandit (mil see termin ligi sajand pärast riigi hävingut Itaalias välja mõeldi ja kasutusele võeti).
SPOILER!!! Edasi võivad lugeda vaid raamatu läbi jõudnud ning mõrvari isikut teadvad raamatuhuvilised!
Väitsin Melchiori esimese raamatu arvustustes, et tegelikult ei ole kriminaalromaani lugejal absoluutselt võimalik tekstis antava informatsiooni põhjal mõrvari isikut tuvastada, et see on levinuim väär stereotüüp sedasorti raamatute kohta. Väitsin, et mõrvari määramine on kirjaniku suva ja kõiki nn «vihjeid» on tegelikult võimalik väga mitmel moel tõlgendada nii, et need vastavalt vajadusele lõpuks kellelegi osutavad.
Jään oma väite juurde tänagi, kuigi justkui selle vaidlustamiseks esitab Hargla seekord vahetult enne lahenduse pakkumist loetelus kõik need kümmekond olulist fakti/hetke/sündmust, mis aitasid detektiivil lahenduseni jõuda ja mis peaksid siis lugeja peal ju samuti töötama? Ometi tõestab Hargla minu meelest taas kord, et ei tööta ju! Need ei aita lugejat.
Sest tunnistan, et romaani alguse stseenid, mõrvahetk, mida meile näidatakse ja sellele vahetult järgnenud sündmused tundusid mullegi lugedes omavahel liigestest lahti olevatena, absoluutselt mitte kokku sobivatena. Aga ma jätsin lugejana selle versiooni kõrvale ainult sellepärast, et kirjanik kinnitas mulle romaani nimitegelase – timuka tütre – silmade läbi, et kolmandas peatükis raskelt haavatuna välja ilmunud noormees on seesama, keda ta nägi esimeses peatükis surmaga lõppevalt tapetavat!
Sellist romaani protagonisti surmkindlat veendumust ei saa mina lugejana ometi vaidlustada! Nii et kui autor lahenduskäiku kirjeldades romaani lõpus selgitab, et tegelikult oli üpris pime ja tüdruk ei saanud selles nii kindel olla ja eksituse põhjustasid samad riided, mis tapetul ja raskelt haavatuna leitud noormehel seljas olid, siis see ongi just kinnitus minu väitele: lugejal ei olegi võimalik omal käel mõrtsuka isikuni jõuda, ta peabki jääma detektiivi sabas sörkima, kuna mõrvari isik on kirjaniku privileeg, kirjaniku suva. See ei ole romaani viimaseks vaatuseks mingi ainuvõimalik loogiline variant, pärast kõigi ülejäänute välistamist. Kirjanikul on ka kriminaalromaani finaalis ikka väga suur mänguväli ja vabad käed, keda tahes mõrvariks kuulutada. Lugejal aga puuduvad vahendid, tööriistad, et sedasama ise teha.
See ei ole etteheide Harglale ega käesolevale romaanile, vaid ma lihtsalt tõestasin oma väidet ja tegelesin selle eksiarvamusega. «Timuka tütre» kui detektiivromaani kohta ei ütle see midagi halba, just selline see kirjandusliik ongi, selliseid võtteid kriminaalkirjanikud kasutavadki. Ja mina loen nende väljamõeldut suure rõõmuga.
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)
NEED READ 