«Värvi ise»-piltidega koomiks sarjast «Salamõrtsuka õpilane»

Brent Weeks. The Way of Shadows. Night Angel Trilogy 1. 661 lk. Orbit. New York, 2008.

Minuga samal aastal sündinud Brent Weeks kirjutas oma esimese suure teose – «Ööingli triloogia» – valmis ühekorraga, tervikuna ning just sellisena leidis see 2008. aastal ka kirjastaja. Kolm romaani ilmusid (küll pehmekaanelistena) 2008. aasta sügisel kuuajaliste vahedega ning esimene neist jõudis korraks isegi The New York Timesi bestselleritabelisse. Mõnel kohe veab.

Mulle ei meeldiks tõlkida seda pealkirja «Varjude teeks», pigem annab õiget tähendusnüanssi paremini edasi «Varjudele omaselt», «Nagu varjud», «Varjude viis tegutseda» või midagi selles vaimus.

Igatahes ei lõppenud Brent Weeksi edulugu eelloetletuga. Nüüdseks on talt ilmunud juba uue sarja esikromaan, sedakorda kõvakaanelise tellisena ja nii, et ilmumist saatis massiivne turunduskampaania raamatupoodides, internetis, kõikjal. «Ööingli triloogia» esikromaan on aga lisaks USA-le ja Inglismaale ilmunud juba ka Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal, Hispaanias, Itaalias, Tšehhis, Poolas, Ungaris, Madalmaades, Hiina Vabariigis (Taiwanil) ja ilmselt mujalgi.

Prantslased, hispaanlased ja hiinlased on raamatu välja andnud pealegi märgatavalt parema kaanekujundusega kui see Orbit Booksi originaal, mida millegipärast kasutab suurem osa tõlkeid. Ma ei tea, kas see tundub ainult mulle nii, et see Anakin Skywalkeri (Hayden Christenseni) just pahaks pööranud näoga ninja-kostüümis salamõrtsukas seal Orbiti esikaanel pole suurem asi, aga igatahes on eelkõige just prantslased ja hispaanlased julgenud tulla välja märksa omanäolisemate kaanepiltidega, mis pisut ka Weeksi Midcyru maailmast aimu annavad.

«Varjude viis tegutseda» jutustab orvust tänavapoisi Azothi loo, kellest saab Cenaria kuningriigi samanimelise pealinna osavaima ja kardetuima salamõrtsuka Durzo Blinti õpilane. Azoth kasvab üles linna ühes vargapoiste jõugus, kus kehtivad üsna julmad sisemised rivaliteedid ja võimuhierarhia, millest väljapääsemise ainsa võimalusena näebki Azoth kurikuulsaima salamõrtsuka õpipoisiks pääsemist.

Salamõrtsuka õpilaseks saamiseks peab ta aga täitma Durzo Blinti seatud tingimuse – tapma vargajõugu juhina tegutseva jõhkardist poisi nimega Rat, keda ta tegelikult meeletult kardab, sest see terroriseerib, piinab ja vägistab üsna valimatult karistuseks ja oma võimu säilitamiseks jõugu mõlemast soost liikmeid. Et ta ei asuks oma vägivalda välja elama Azothile meeldiva Nukutüdruku peal ja lõpetaks Azothi sõbra Jarli vägistamise, selleks peab Azoth ta enne vargajõugust minemapääsemist tapma. Aga Azoth kõhkleb ja kaalutleb liiga kaua ning Rat jõuab temast ette…

Paralleelselt sellele tänavalaste tegevusliinile näeme hertsogivõsu Logan Gyre’ kasvamist, kelle isa kuningas Aleine Gunder IX pealinnast kaugeid piirialasid kaitsma on pagendanud, näeme intriige kuninga õukonnas kindralite ja nõunike seas. Vastu majakondsete tahet ilmub Loganile järsku õpetajaks kaugelt Sethi saarteimpeeriumist pärit (ilmselt maagivõimetega) mees Solon.

Lisaks neile näeme linna ja kuningriiki tegelikult oma haardes hoidvat kuritegelikku sündikaati Sa’kagé ja selle üheksaliikmelist nõukogu, mis ongi palgamõrtsukas Durzo Blinti peamine tööandja, sündikaadi üheks liikmeks on linna lõbumajade juhataja Mamma K, kes hoolitseb tänavalaste jõukude eest ning kellel paistavad olevat Durzoga omad suhted…

Vanemat ning lihtsameelsemat tüüpi fantaasiakirjandusele (Tolkien jt) omaseid härjapõlvlasi, päkapikke, haldjaid, trolle, lohesid, rääkivaid puid jmt taolist selles maailmas loomulikult ei kohta. Maagiatki ei paista romaani alguse järgi eriti olevat, kuigi teose arenedes seda kaunis huvitaval ja värskel moel lugejale pakutakse. Peamiselt on see aga siiski salamõrtsukate, kurjategijate ja õukonnaintriigide maailm. Hästi kiiretempoline, vägivaldne ja üsna kiretu.

Kuid see kõik on alles umbes esimese 100 lehekülje jooksul toimuva kirjeldus, edasi hakkab tegevus peatükk haaval mitme aasta kaupa edasi hüppama, näeme ligi kümmet aastat, mis Azoth nüüd juba vaesunud maa-aadliku Kylar Sterni identiteedi all on salamõrtsuka õpilaseks ja omandab Durzolt ametisaladusi ja emotsionaalset vastupidavust. Ning vääramatult läheneb ja jõuab Kylarile/Azothile kohale arusaam, et tema salamõrtsuka-ameti eksam saab olla vaid üks – oma õpetaja tapmine.

Miks ma võrdlesin lugu laste lõbuks värvimata jäetud koomiksiga? Nagu juba öeldud, on romaan hästi kiiretempoline, tõeline pageturner, nagu koomiksile kohane. Raamat on üsna vägivaldne ja tegevus on väga filmilik ning dünaamiline, samuti iseloomustab kogu seda verist vägivalla saagat teatav kiretu jutustamislaad – kõik nagu väga heas koomiksis.

Samuti tundub see romaan kuidagi skemaatiline, justkui oleks kirjanik tunnetanud, et ta ei suuda loodusmaastikke ja muid dekoratsioone lihtsalt eriti oskuslikult luua ja on need siis lihtsalt tegemata jätnud. Ingliskeelses kriitikas on Brent Weeksi kirjutuslaadi suisa võrreldud fan fictioniga, et see nagu polegi päris kirjandus, vaid kirjanduse jäljendamine. Mina nii karm ei ole, sest minu meelest polnud sellises stiilis fantasypõnevik vahelduseks üldsegi halb. Samas on Weeksi tugevuseks kindlasti tegevuse kirjeldused, dialoogid ja karakterite loomine, need viimased on tal välja kukkunud meeldivalt keerulised ja surve all ootamatult käituvad.

Laisad eurooplased: tšehhide, poolakate, ungarlaste, sakslaste, hollandlaste ja itaallaste versioonid.

Esimese kolmandiku läbimise järel «Ööingli triloogiast» võib vahekokkuvõtte korras tõdeda, et mulle väga meeldis. Paralleelid sedasorti kirjanduse esmaettekandega – Robin Hobbi «Salamõrtsuka õpilasega» – on täiesti olemas. Õrna ja traagilise sisemaailmaga teises elukümnendis positerahvas, kellest (ebaedukalt) emotsioonitut salamõrtsukat treenitakse, aga erinevus ongi täpselt selles, et kui algteose kirjutas 45-aastane tädi, siis kõnealuse teksti, maailma ja emotsioonid on loonud 30-aastane mees. Peategelase nuttu ja hala on siingi üksjagu, aga autor ning teised tegelased suhtuvad sellesse üksjagu ükskõiksemalt.

Selline pisut hoolimatus ja kiirustavas stiilis jutustatud, täielikult tegevuse tempole allutatud jutustamislaadiga järjekordne näide moodsast maagiavaesest, aga vägivalla- ja seksirohkest kalkkülmast fantaasiamaailmast. Palju praktilist salamõrtsukatööd ja õppetunde, rohkelt paleeintriige ja inimlikku valskust ning närusust ning üldsegi mitte haldjametsades õllevahuse suuga ringitatsavaid päkatseid, teravkõrvu ega lohemadusid.

Read Full Post »

Ajareis lapsepõlve

Daniel Keyes. Lilled Algernonile (Flowers for Algernon; 1966). 301 lk. Tõlkinud Marja Liidja. Ersen. Tallinn, 2011.

«Burt võtis kella välla avas ukkse ja üttles läkks Algernon iir nuuskis 2 või 3 korda ja pistis punuma.»

Ma ei tea, see on üks selliseid lauseid, mis tekitab minus mingeid kummalisi erutus- ja härdusvärinaid ja toob silma kummalise läike. Harduspisar silmast pühitud, asume asja juurde ja vaatleme «Algernon iirt» pisut lähemalt.

Õieti vajus mu alumine lõualuu multifilmi või koomiksi kombel raamatupoe uudiskirjanduse riiuli ees seistes pikalt rippu, kui seda punavalget kaant esmakordselt märkasin. Esimene mõte oli, et kas ma olen ajamasinaga 1970ndatesse aastatesse sattunud? Teine mõte oli, et miks mina sellise geniaalse müügihiti avaldamise peale pole tulnud?

Igatahes on kirjastus Ersen varemgi geniaalseid müügivalikuid teinud ja ma olen Salme Reek kui see raamat (Eesti oludes suhteliselt) hästi müüma ei hakka. Sel lihtsal põhjusel, et sõnapaaril «Lilled Algernonile» on Ain Raitviiru samanimelise legendaarse tippantoloogia ja seal ilmunud Daniel Keyesi jutustuse tõttu Eesti ulmelugejate seas minu hinnangul parajalt irratsionaalne tähendus.

Ma ei pea silmas, et romaan vaid kriitikavaba kiitust pälvima hakkaks, aga pigem seda, et see teos võib kujuneda üsna alateadlikuks ja spontaanseks raamatuostuks. Ersenit tuleb veel kiita ka ääretult stiilse ja maitseka kaanekujunduse pärast, mis konkureerib edukalt õnnestunuimate angloameerika kaantega.

Sarnaselt angloameerika suurkirjastustega on Ersengi ära õppinud pisikese sohitegemise, sest väidab punasel kaaneplärakal enesekindlalt, et _see raamat_ on võitnud Hugo ja Nebula ja selle põhjal tehtud film Oscari. Tegelikult võitis romaan siiski vaid Nebula auhinna, Hugo pälvis vaid samanimeline jutustus kuus aastat varem ning 1968. aasta film «Charly» sai Oscari kõigest parima meespeaosa (Cliff Robertson) rolli eest.

Ma ei usu, et eksisteerib inimest, kes ei teaks Keyesi jutustuse «Lilled Algernonile» sisu, mistõttu sellest rääkima hakkamine oleks lugejate solvamine. Ütleme vaid, et romaan on jutustuse laiendatud versioon. On loomulik, et jutustuse-versioon on kõigile fännidele armsam jne ning enamiku hindajate positsioon ongi selline, et tipptasemel jutustusest on kirjanik teinud lihtsalt väga hea romaani.

Mina arvan teisiti. Loomulikult meeldis ka mulle jutu-versioon omal ajal väga, tõi pisara silma jne, aga ometi ei jäänud «Algernon iire» lugu Raitviiru antoloogiast kõige säravamana meelde, selleks oli ta liiga selline pehme ja vaikne ja tagasihoidlik. Sellised raskekaallased nagu Heinleini «Enese ees ja järel», Asimovi «Inetu poisike», Leinsteri «Uurimismeeskond», Andersoni «Kõige pikem merereis», Simaki «Suur eesõu», Sheckley «Tont nr 5» või Aldissi «Kes suudaks asendada inimest?» jätsid mõjusama ja fantastilisema, ulmelisema mulje.

Ilmselt seetõttu ei tabanud mind ka kunagi viimase kümnekonna aasta jooksul, mil ma kirjastamis-toimetamismaailmas tegev olen olnud, mõte Keyesi romaani väljaandmisest. Müügiedu olnuks muidugi garanteeritud. Aga siin pole koht mõttetuks kahetsemiseks, see raamat on väga kenas pakendis nüüd eesti keeles olemas. See loeb.

Olen vist üsna üksi oma arvamusega, et 300-leheküljeline romaan on parem kui 30-leheküljeline jutustus. Lugesin romaani soojenduseks üle ka lühema versiooni ning see tundub mulle nüüd liiga skemaatilise ja kohati poolikuks jäänud arendustega teos. Ses mõttes, et Keyes on juba lühiversiooni soovinud sisse panna mitmeid elemente, mis seal paratamatult mahu tõttu korralikult käsitlemata jäävad ning alles 7 aastat hiljem romaanis on mõistlikus mahus lahti kirjutatud. Mu meelest on just romaan väga täpselt doseeritud ja mingit «üleliigset seepi», mida osa arvustajaid on tauninud, mina siin ei täheldanud.

Metakirjandus ütleb meile, et see romaan pole neljakümne viie aasta jooksul kordagi trükist kadunud, temast on välja antud ainuüksi Ameerikas üle 30 trüki, seda on müüdud üle viie miljoni eksemplari, raamat on tõlgitud ligi 30 keelde ja avaldatud enam kui 30 riigis. Seda tarvitatakse koolides õppevahendina, aga võltsmoraali kindlaimas kaitsetornis – Ameerikas – on raamatut ka vahelduva eduga raamatukogudes ära keelata püütud ja keelatudki. Saatus, mida igatseks oma loomingule ilmselt iga kirjanik.

Kõik see algas aga hoopis aprillis 1959, mil kirjanduslikult kõrgtasemel ulmet väärtustavas ajakirjas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» ilmus aprillinumbri kaaneloona jutustus «Lilled Algernonile», mida kõik huvilised saavad Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes nautida eelmainitud Ain Raitviiru koostatud antoloogiast. Naljaka vahemärkusena, et Keyesi jutule järgnes tolles ajakirjanumbris Anton Tšehhovi 1883. aasta novell «Lendavad saared» (tõlkisin praegu pealkirja inglise keelest, eesti- ega venekeelset Tšehhovi bibliograafiat pole hetkel käepärast).

Sujuvalt tõlke juurde jõudnuna pean tõdema, et ega Kaplinskile on raske vastu saada. Sestap tundubki Marja Liidja eestindus alguses väga võõrik ja harjumatu. Ta on valinud arengupeetusega Charlie Gordoni vigase jutu edasiandmiseks lihtsalt teistsuguse versiooni. «Aru anne» on nüüd «Etu rapport», «mõdlen» on «mõttlen» jne. Põhimõtteliselt on see maitse asi ja valikute küsimus ning tuleb tunnistada, et Liidja tõlkega harjusin ma kümnekonna lehekülje järel kenasti ära ja edasi enam probleemi polnud.

Eks ta vähe tobe on, et sellist asja tänapäeval eraldi mainima peab, aga raamat on väga hästi toimetatud ja korrektuuritud, sest vigu praktiliselt ei hakanudki silma. Kokkuvõttes – üks viimaste aegade meeldivamaid raamatuoste ja nauditavamaid lugemiselamusi.

Read Full Post »