Robert Silverberg. The Collected Stories of Robert Silverberg. Volume Four: The Road to Nightfall. 347 lk. HarperCollins. London, 1996.
Robert Silverbergi kuueköitelise «Kogutud juttude» tsükli, mis sisaldab tegelikult valitud jutte, neljas köide on tegelikult esimene. Kronoloogiliselt. Köide käsitleb algaja seiklusulmet kirjutada vihtuva noorkirjanik Silverbergi loomingu esimest kuut aastat alates debüüdist aastal 1954 kuni esimese ulmest eemaldumiseni aastal 1959.
Kogumiku koondhinne tuleb kõrgem kui üksikute lugude keskmine, kuna tervikuna on mu meelest tegu vägagi õnnestunud raamatuga. Esiotsa tuleb imetleda autori julgust oma noorusaja suhteliselt keskpärast jutuloomingut niimoodi vanuigi kokku koguda ja ilmarahvale näha pakkuda. Häbenemiseks pole tegelikult põhjust, aga ometi võinuks auhinnatud suurmeister vabalt ka oma varase loomingu uusavaldamisele veto panna.
Eriti kiidan juttude ees olevaid memuaarse sisuga sissejuhatusi, kus Silverberg paigutab tutvustatava loo kenasti oma tollase elu ja loomingu ning sõprade konteksti, õieti nimetabki ta seda kuueköitelist projekti ise «biograafiaks juttudes», mida see suurepäraselt ja väga tabavalt ka on. Ja sellisena on see ehk nauditavamgi lugemiselamus, kui seda olnuks pelk elulookirjeldus. Ehk peaks sellise formaadi kirjanikele suisa kohustuslikuks tegema, see on märksa teravmeelsem ja lugejale huvitavam moodus kellegi noorusajast ja varasest elukäigust aimu saamiseks.
See kirjastuses HarperCollins ilmunud kenasti kujundatud raamat viis igatahes mind meeldivale ajareisile 1950ndate keskpaiga digestajakirjade buumi aegsesse New Yorki, kus päeval ja ööl vihtus oma kirjutusmasina taga jutte kirjutada noor fanaatiline ulmekirjanik Robert Silverberg, soovides korraga saada suureks kunstnikuks ja edukaks kirjanikuks. Neid püüdlusi näitab väga hästi ka see raamat.
Sest olgu rõhutatud, et kuigi Silverberg kirjutas oma esimese kuue loominguaasta jooksul tohututes kogustes odavaid kosmoseoopereid ja planeediseiklusi, siis sellesse köitesse pole sedasorti süüdimatust ja mõnuga tehtud seiklusulmest jõudnud midagi. Siin on ikka rohkem tekstid noore kirjaniku otsinguteedest ja eksperimenteerimistest kuulsate eeskujude stiilis või uute tehniliste võtetega. Väga vajalik köide kõigile angloameerika ajakirjaulme ajaloo huvilistele, aga kindlasti tuleks täieliku pildi saamiseks kõrvale tarbida ka seda mainitud Silverbergi mõnusalt süüdimatut seiklusulmet.
1. The Road to Nightfall 4/5
Oma valitud lühiproosa paremiku kogumikesarja 4. köidet, mis katab kronoloogiliselt kirjaniku esimest tegutsemiskümnendit ja loomeperioodi – 1950ndaid, alustab Robert Silverberg vast oma tolle perioodi ühe silmatorkavama jutuga, mitte aga (igaks juhuks) näiteks debüütlooga.
«Öösse viiv teekond» on kirjutatud kirjaniku debüteerimise ajal, 1954. aastal, aga pärast seda, kui seitse või kaheksa ajakirjatoimetajat olid selle teksti kui liiga depressiivse, morbiidse ja negativistliku ning avaldamiskõlbmatu tagasi lükanud, pani Silverberg teksti riiulisse. Kaks aastat hiljem näitas ta seda äsja Clevelandist New Yorki ja täpselt tema naabrimeheks kolinud noorele Harlan Ellisonile, kes karjatas loo lugemise järel: «Hiilgav! Suurepärane!» ning lubas tekstile ise avaldamiskoha leida.
Selle ta varsti leidiski Hans Stefan Santessoni ajakirja Fantastic Universe näol, kus jutt lõpuks ilmavalgust nägi.
Loo tegevus toimub tuumasõjajärgses New Yorgis aastal 2054, kogu linn on varemeis, Appalatši mäestik äärmiselt radioaktiivne ning linnas (nagu ka kogu maailmas) napib toitu. Sellest, mis saab toidu otsalõppemise järel jõuetust ja vaimselt ning moraalselt degradeerunud inimühiskonnast, see jutt räägibki. Kannibalismist on kirjutatud palju-palju, ning Silverbergki möönab, et ei mõista, mis selles loos toona nii erilist tundus, et see riiulile pidi jääma, kuna Damon Knight, Fritz Leiber ja Theodore Sturgeon olid taolisi tekste ometi juba avaldanud.
Loo sisu on kaunis keskpärane, midagi üllatavat pole ka kumuleeruva pinge vallandumislaadis ning lõpplahenduses, tekst on isegi natuke puine ja dialoogid mitte kõige profimalt tehtud, aga midagi selles jutus on. Midagi painavat. Ehk mõned napid talveõhtuse varemeis New Yorgi kirjeldused, kus varjudena liiguvad ringi jõuetud ja näljas inimesed, kes ajuti gruppidesse koondudes koeri püüavad ning neid seejärel söögiks ära jagavad, või kasside-koerte otsalõppemise järel sedasama oma nõrgemate kaaskodanikega ette võtavad… Kui Charles Dickens oleks kirjutanud midagi tuumasõjajärgsest talvisest Londoni tööstusmaastikust, kus vohab kannibalism, oleks tulemus ehk midagi pisut sarnast 🙂
Loomulikult on see lugu toidu otsalõppemise ja geograafilise immobiilsuse seisukohast ning kannibalismini jõudmise kirjeldusilt täiesti üks suur kehastunud loogikaauk, aga need mõjusad ja lummavad kirjeldused tõesti päästavad selle noore autori kohati toore ja logiseva vaimusünnitise.
2. Gorgon Planet 3/5
Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) 21. suurmeistri (2004) Robert Silverbergi debüütjutt «Gorgo planeet» ei ole üldsegi väga halb jutt.
See ongi minu peamine emotsioon selle lühikese planeediseikluse lugemise järel. Tuleb arvestada, et on aasta 1953, kui 18-aastane Silverberg selle kirja paneb, on 1950ndate ulmeajakirjade buumi aeg, ilmub tohutult palju üsna kehvakvaliteedilisi ajakirju ja veelgi rohkem neis nigelal tasemel lühiproosat, kõige halvemat seiklusulmet, mis on mõneti hullemgi kui ajakirjaulme alguskümnendil (1926-1935) kirjutatu, korrates samu skeeme vormistuselt pisut ajakohasemalt, aga samas sisult kuidagi primitiivsemalt ja banaalsemalt, alguskümnendi vaimustuse ja sädeluseta.
Ja kõige selle keskel debüteerib hilisem klassik.
8-liikmeline kosmoselaevameeskond on maandunud Orioni planeedil Bellatrix IV ning asunud seda uurima, kuni üks meeskonnaliige järsku kivistunult leitakse. Peatselt jagab ta saatust teine astronaut, kuid sel korral õnnestub ülejäänud meeskonnal tema surma pealt näha: mees pageb metsast välja, teda jälitab miski veider olevus, nad ei saavuta kehalist kontakti, aga hetkelise silmside järel meeskonnaliige kivistub…
Eks vastav kreeka müüt on lugejaile teada, aga Silverberg suudab selle kõik 1954. aasta ja debüütjutu kohta hämmastavalt normaalselt välja mängida.
Kohutavalt ulmeajakirjas debüteerimisest unistanud kirjanik meenutab, et kõik see kukkus üsna kehvasti välja: lugu lükati korduvalt tagasi ning lõpuks avaldas selle Peter Hamiltoni toimetatud šoti ulmeajakiri Nebula Science Fiction, makstes noorele autorile 12 dollarit ja 60 senti, mille kohta Silverberg rõhutab, et umbkaudu tänapäevase vääringu saamiseks tuleks summa kümnega korrutada. Pole paha.
3. The Silent Colony 2/5
«Vaikne koloonia» on kaunis mõttetu 3-leheküljeline jutujubin, mille kohta Silverberg on meenutanud, et püüdis selle kirjutada oma 8 aastat vanema ja paar aastat varem debüteerinud aga juba kuulsa kolleegi Robert Sheckley juttude eeskujul. Ses mõttes on Silverberg igati õnnestunud, kuna halvemat sorti sheckleylik anekdootliku puändiga jant ongi välja kukkunud.
Kolm iidvana kosmilist olendit Skrid, Ullowa ja Emerak lähenevad tähesüsteemile, mille kolmandal planeedil avastavad elu, aga kummaliselt mittemõtlevad elusolendid. Vaidlevad, kas maksab neid lähemalt uurima minna, kuna kolmas planeet on tähele ikka kuradima lähedal ja see võib tervisele ohtlikuks osutuda. Anekdoodile kohaselt on lool täiesti higine ja WTF?!-emotsiooni tekitav puänt.
Silverberg on heldimusega meenutanud, kuidas Robert A. W. Lowndes ostis jutu 15 dollari eest ning see ilmus tema toimetatud ajakirjas Future Science Fiction kõrvuti Philip K. Dicki, Algis Budryse ja Marion Zimmer Bradley tekstidega ning kuidas ta seda ajakirjanumbrit kõigile näitas. Palju õnne.
4. Absolutely Inflexible 4/5
Lühijutt «Täiesti paindumatu» on oma aja laps. Sellega pean ma silmas seda, et see on noore alustava kirjamehe üks konveierilt tulnud töid, et endal hinge sees hoida, perioodist, mil Silverberg kirjutas jutu nädalas. Ja noh, muidugi on see meeldiv üllatus, kui selliselt konveierilindilt tuleb midagi, mis ei olegi täielik keskpärasus ning kus mingi omapära täiesti peitub.
Silverberg tunnistab täiesti Robert A. Heinleini lühiromaani «Enese ees ja järel» mõju selle loo sünni juures, ometi vabandab end justkui välja viitega loo keskmisest märksa sagedasemale kordustrükkimisele erinevates antoloogiates, andes mõista, et päris käkk see järelikult olla ei saa…
Ma ei tea. Kui seda nüüd loeb inimene, kes RAHi tekstiga tuttav pole, äkki ta siis ahhetab ja on väikeses vaimustuseski. Tõesti ei tea. Esiteks pole siin see ajaring nii perfektselt kokku jooksev kui Heinleinil, pigem üsna logisedes, teiseks on see nii täpselt Heinleini skeemi uuestikirjutamine.
Lisaks siis täpselt see, et on võetud kuldajastul leiutatud skeem ning see siis pisut konspektiivsemas ja sotsiaalsemas (moraliseerivas) laadis ümber jutustatud – ilma kuldajastu sädeluseta.
Aga kui läheneda tekstile puhta lehena, siis on tegu muidugi korraliku keskmise käsitööoskusega, mis 1956. aasta taustsüsteemis kindlasti mitte kõige hullem välja ei paistnud.
5. The Macauley Circuit 3/5
«Macauley vooluring» räägib klassikalise ja pateetilise loo vananeva helilooja ja arvutite-süntesaatoritega muusikat tegevate noorte inimeste konfliktist, puhas kunst versus masinate kunstlik võimsus. Lugu on hall ja etteaimatav, aga kirjanik rõhutab, et 1955. aastal, kui ta selle kirjutas, polnud maailm õieti midagi kuulnud veel arvutitest-süntesaatoritest, millega muusikat luua.
Vananev pianist Gregor Kolfmann tuleb miskisse teadusasutusse noore minajutustaja juurde seda süüdistama, et keegi ei käi enam tema kontsertidel, kuna masinad on pandud muusikat tegema ja temasuguseid loojanatuure pole enam tarvis… Peatselt saab Kolfmannist üks suurimaid süntesaatorite austajaid, kui ta saab aimu, mida kõike inimvõimetele ülejõukäivat nendega noodimaailmas ära teha saab. Kuni ilmub välja üks veelgi võimsam masin…
Algaja katsetus. 1960ndail hakkasid Silverbergil sellised sotsiaalsed ja kunsti-tehnoloogia vahekorra üle pead murdvad tekstid märksa paremini välja tulema.
6. The Songs of Summer 5/5
«Suve laulud» on esimene tekst selles köites, millele ma südamerahuga viie ära annan. Kindlasti pole see jutt veatu, aga minu jaoks aimdub just siit esimest korda Robert Silverbergi tõeline tugevus nagu ka mitmed hilisema loomingu leitmotiivid.
Kirjutatud on «Suve laulud» juunis 1955 nagu ka «Macauley vooluring», aga need tekstid on kui öö ja päev! Silverberg meenutab, et otsustas talle suurt muljet avaldanud William Faulkneri romaani «Kui ma olin suremas» (As I Lay Dying, ek LR, 1971) eeskujul proovida erinevate tegelaste vaatenurkadest edasiantud lugu ja see meetod töötab siinkohal tõesti väga hästi.
Läheb nooruk Kennon Laulmisele, mis toimub iga suve keskel ning kuhu kütid ja muu rahvas korra aastas kokku tulevad, pidutsema. Kennonile meeldib tüdruk Corilann ja ta mõtleb neiu oma kaasaks paluda. Järsku ilmub ei tea kust, sisuliselt selgest taevast välja üks kummaline mees, kes räägib raskesti arusaadavat keelt, mehe nimi on Chester Dugan ja ta näeb väga hädine ja ehmunud välja. Mees palub end mitte kõnnumaale maha jätta ja Kinnon võtab ta Laulmisele kaasa.
Vestlustest kogukonnapealiku Dandriniga selgub, et praegu on 35. sajand, mees on aga sattunud sinna mingi anomaalia läbi 20. sajandi keskpaiga New Yorgi metroost. Loomulikult on 35. sajand tuumasõjajärgne ühiskond, kus igasugused võimu- ja kogukonnasuhted on kadunud, kõik elavad omaette, täiesti vägivallatut elu ja tulevadki kokku vaid korra aastas südasuvel toimuvale Laulmisele.
Chester Dugan avastab õige pea oma võimaluse ja hakkab nende lihtsameelsete, isetute ja omakasupüüdmatute inimeste abil endale linna, võimuvertikaali, religiooni ja sunniaparaati üles ehitama. Ta võtab endale naiseks Kennonile armsa tütarlapse Corilanni, teeb tollele lapse (sest valitsejal on vaja ju järeltulijat), rikub radikaalselt ära tolle kauge ideaalühiskonna omavahelised suhted, aga isetute tulevikuinimeste kättemaks ei jää tulemata!
Või noh, kas see ongi kättemaks… see pannakse toime ju suures kurvastuses ja õnnetult. Mõnusalt melanhoolne ja ootamatu puändiga lugu, kus seekord ei põrku niivõrd erinevate ajastute ja arengutasemel tsivilisatsioonide tehniline võimekus kuivõrd just mentaalselt ja moraalselt täiesti erinevad arusaamad inimelust ja maailmast. Natuke meenutas Poul Andersoni «Taevarahvast» ja «Meest, kes tuli liiga vara», aga kuidagi äraspidiselt ja ümberpööratult. Ja selle 15-leheküljelise loo juures vahetuvad pidevalt jutustajad: näeme seda traagilist lugu alul Kennoni, siis Dugani, siis Corilanni, siis Dandrini, siis laulik Jubilaini ja lõpuks veel kellegi silme läbi. 1955. aasta kohta mu meelest üsna kõva saavutus.
Käesolev tekst on nüüd igatahes näide sellest 1960ndate valmis, täiskasvanud, sotsiaalset fantastikat meisterlikult valdavast kirjanik Silverbergist.
Naljakas mälestuskild ka autorilt. Juunis 1955 valminud lugu ei õnnestunud ühelegi ajakirjale maha müüa, ükski toimetaja ei vaimustunud sellest märkimisväärselt. Siis tutvus Silverberg aga Randall Garrettiga, kes asus elama samma majja, kus Silverberg ja Harlan Ellisongi ning keda RS iseloomustab sõnadega «võimekas ulmekirjanik, kelle karjäärile said takistuseks alkoholism ja parandamatu laiskus». Garrett tundis kõiki tolle perioodi suuri ajakirjatoimetajaid – John W. Campbell Jr-i, Horace L. Goldi, Bob Lowndesi, Larry T. Shaw’d, Howard Browne’i ja tutvustas oma noort kaasautorit ja sõpra neilegi.
Niimoodi sai tundmatust oma keskpäraste lugudega toimetajaid pommitavast noorukist nendesamade toimetajate isiklik tuttav, toimetajad nägid temas võimekat kirjameest, kes alati tähtajaks vajalikud augud nõutava pikkusega tekstiga ära täitis ja see tekst oli avaldatav. Niimoodi sai tundmatust amatöörist regulaarselt jutte avaldav professionaal ning kuna nõudlus tekstide järele oli tol ajakirjaulme buumi perioodil tohutu, siis Silverberg muudkui kirjutas. Aga ta lükkas uuesti ringlusse ka need tekstid, mis varasema aasta-kahe jooksul ei olnud kaubaks läinud. Nüüd aga, kui ta nimi ja isik olid juba tuntud, läksid needsamad tekstid ilma erilise pingutuseta käiku.
Niimoodi läks ka «Suve lauludega», mis ilmus Robert Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories 48 dollari eest. Kõrvuti Clifford D. Simakiga, mida Silverberg ei saa mainimata jätta.
7. Alaree 4/5
«Alaree» on täitsa kena väike jutt. Silverberg meenutab, et tahtis selle märtsis 1956. aastal kirjutatud looga avaldada muljet toimetaja Horace L. Goldile ja pääseda seeläbi lõpuks ajakirja Galaxy Science Fiction lehekülgedele, aga see ei õnnestunud, kuna, nagu kirjanik aastaid hiljem elutargalt märgib, olid Goldil sedasorti psühholoogiliste lugude kirjutamiseks olemas Theodore Sturgeon ja Fritz Leiber. Nii avaldaski loo hoopis Donald A. Wollheim lühiealises ja vähetuntud ulmeajakirjas Saturn Science Fiction.
Maalaste kosmoselaeva juhtimisseade läheb rivist välja ning laev hakkab ühe koha peal tiirutama, on vaja see lähimale planeedile maandada ning sooritada vajalikud parandustööd. Väheuuritud planeedil laeva parandades kohtuvad meeskonnaliikmed kohaliku elaniku, maavälise eluvormi esindajaga, kes kutsub end nimega Alaree. Maalased on harjunud teisplaneetlastega suhtlema spetsiaalse kiivrit meenutava mõttekonverteri abil, mis tulnuka suhtluse neile arusaadavaks teeb.
Alaree ei ole võimeline mõistma ühikute mina, sina, meie, teie, nemad tähendust. Ta meietab ennast ja kutsub ennast ja teisi planeetlasi (keda keegi kunagi ei näe) Alareeks. Lõpuks seletab maalaste kapten talle ära individuaalse inimese ja grupi eripära, selle olemuse oma laevameeskonna näitel. Alaree saab sellest suurte raskustega aru… ja muutub. Hakkab endast ainsuses rääkima ning oma individuaalsust tunnetama. Järsku ilmuvad ei-tea-kust välja teised tulnukad, kes on Alareega äravahetamiseni sarnased ning neile ei paista tema muutumine meeldivat, nad nimelt jagavad kõik ühte kollektiivset ühisteadvust.
Alaree palub ennast maalaste ekspeditsioonil kaasa võtta, kuna ei saa oma koduplaneedile enam jääda, sest on võõrastega suhtlemise pärast sootsiumist välja tõugatud, maalastel keelab kohalikke elanikke ühelt planeedilt teisele viia aga karm galaktiline regulatsioon. Kapten on dilemma ees, nähes Alaree surmahirmu tema võimaliku mahajätmise pärast…
Selline avastusajaloost šnitti võttev lugu, kohe meenuvad erinevad reisikirjad, erinevad kaptenid, kes Vaikse ookeani saartelt kohalikke pärismaalasi laevale võtsid, et neid siis Londonis, Madridis või Pariisis näidata. Loo puänt on kurb ja traagiline, kuid nende avastusajaloo episoodidega kursis olevale lugejale mitte üllatav. Aga avastusajaloo kuulsusetu kombe kosmiline kirjeldus keerab loole siiski nii vajaliku ulmelise vindi peale, pole pelgalt galaktilisele foonile tõstetud ajalooõpiku peatüki ümberjutustus.
Mulle see lugu peaaegu meeldis, eks ta pisut tahumatult ja rohmakalt kirja pandud oli ja kohati veetis autor aega ebaolulisele keskendudes ning kappas siis kahetsusväärse pealiskaudsusega üle olulistest episoodidest, aga need ongi kiire konveierkirjutamise paratamatud kaasnähud. 1960ndate Silverberg oleks selle loo psühholoogilistest ja melodramaatilistest nüanssidest ikka viimase välja pigistanud, nüüd siis mitte päris.
Hindeks aga «neli rööbastega», oma osa mängib nii kõrges hinnas ka kosmoselaeva nime valik – Aaron Burr. Burr oli president Thomas Jeffersoni ajal USA kolmas asepresident ning tema suur teene ajaloo ees seisneb selles, et ta tappis oma viitsepresidentuuri viimasel aastal püstoliduellil oma poliitilise rivaali, libertaanlike sõltumatute osariikide liidu asemel tugevale föderaalvõimule ja merkantilismile rajatud Ameerikat toetava Alexander Hamiltoni.
8. The Artifact Business 3/5
«Võltsinguäri» on üks varase Silverbergi tuntumaid ja antologiseeritumaid tekste ning selle algus ja keskpaik meeldisid mullegi nelja-/viievääriliselt, aga kerglane ja loogikaauklik lõpp kisub hinde kahetsusväärselt alla. Silverberg ise rõhutab, et arheoloogia ja muistsed tsivilisatsioonid on tema üks meelisteemasid, ning meenutab, et isegi oma produktiivsuse ja sisulise kvaliteedi parima suhtega loomekümnendil (1960ndad) kirjutas ta ikkagi ulmest märgatavalt rohkem arheoloogiat ja muistseid kultuure populariseerivaid raamatuid.
Kosmilistes mastaapides arheoloogia on minugi üks meelisteemasid ulmes (Jack McDevitt!) ning kõnealune jutt on kindlasti üks selle alateema kuulsamaid varaseid tekste, et aga teksti esimene, tõsises, peaaegu et «Sierra Madre aarde» vaimus pool ei klapi üldse kokku loo puändi ja jantliku lõppmänguga, siis ei saa kahjuks kõrgemalt hinnata.
Ometi on tunne, et sellest ideest, et tulnukad müüvad Maalt pärit arheoloogidele oma mineviku autentsete leidude pähe hästi järeletehtud koopiaid (ning dilemmad, mis kõik selle avastuse tegemise järel kerkivad…), oleks isegi 1956. aasta mais, mil Silverberg selle paberile pani, märksa parema süžee kokku saanud. Aga ilmselt jälle see pöörane kiirustamine ja kiire honorari vajadus…
Ilmselgelt põhjusega lükkasid tipphonorare maksvad põhiajakirjad loo tagasi ning see ilmus alles aastapäevad hiljem Santessoni Fantastic Universe’is.
9. Collecting Team 3/5
Juunis 1956 kirjutas värskelt ülikooli lõpetanud ja esimest kuud vabakutselise professionaalse kirjaniku leiba maitsev Silverberg ajakirjadele 18 juttu. Ta on meenutanud, et üüris just New Yorgis uue korteri, mille üür vajas maksmist, mis vajas möbleerimist jne. Küll ei maini kirjanik, et korter oli millegipärast viietoaline ja väga luksusliku vaatega. Igatahes ei olnud see 18 juttu kuus (ja need ei olnud vaid 10-20-leheküljelised lühipalad, vaid sekka ikka ka jutustusi ja lühiromaane!) järgneva kolme-nelja aasta Silverbergi produktiivsust arvestades veel kaugeltki tipp.
Üks neist 18 jutust on «Kogumismeeskond», mis ilmus W. W. Scotti toimetatud ajakirjas «Super-Science Fiction» hoopis pealkirja all «Püüdke nad kõik elusalt kinni!». Lugu räägib Maa loomaaia jaoks erinevate kaugete planeetide rikkaliku looma- ja linnuriigi näidiste korjamisest. Seni üsna ebaeduka kogumistuuri lõpus satub maalaste kosmoselaev vägagi paljulubava planeedi peale, kõik märgid näitavad, et tingimused mitmekesiseks eluks on planeedil olemas ning maandumise järel avastataksegi end sisuliselt eri looma- ja linnuliikide täielikust paabelist, loomaia kogumismeeskond on praktiliselt või sees.
Millegipärast on äsja planeedile jõudnud laevameeskonda läbi selle illuminaatorite planeedilt vaatavate kaelkirjaku moodi loomade pilgus mingi kummaline meeleheide või palve, aga see jäetakse tähelepanuta. Alaku korjandus! Erinevad loomad-linnud lasevadki end väga meeleldi kinni püüda ning laevale puuri toimetada, sellist leplikkust pole maalased kusagil varem kohanud. Samuti on kummaline, et sellel planeedil on koos väga erineva evolutsioonilise tausta ja kohastumusega liike, mis justkui poleks loogika järgi ühetaoliste looduslike tingimuste juures saanud välja areneda.
Igatahes laeva zooloogid muudkui uurivad ja koguvad, koguvad ja uurivad, laeva kaptenile see kõik aga kangesti ei meeldi ning ta tahab planeedilt võimalikult kiiresti lahkuda. Sellest tekib konflikt zooloogidega, kes järjest uusi liike laeva tassivad ja varemkogutud vähemhuvitavaid jälle lahti lasevad. Kui kapten ühel hetkel avastab, et laeva mootor on rikutud, ning sellega ei saagi enne põhjalikke parandustöid õhku tõusta, süüdistab ta diversioonis kohe zoolooge, kes aga seda üllatusega eitavad.
Lugu on kuulus ja loo lahendus on klassikaline. Äraspidine selline. Silverberg meenutab, et kuigi ta kirjutas selle vaid kiire üüriraha teenimiseks, on see lugu talle raha sisse toonud järgneva 35 aasta jooksul regulaarselt, kuna seda on lisaks ulmeantoloogiates kordusavaldamistele paarkümmend korda erinevates koolilugemikes taastrükitud kui näidet üht teatavat tüüpi novellivõttest.
Lugu peaks nagu tekitama korraliku «ohhoo»-efekti, aga ei tekita miskipärast. Puänt ei tööta minu peal, kõik see on kuidagi tuim, rabe ja algaja kirjutatud. Kahju.
10. A Man of Talent 2/5
Silverberg meenutab, et kirjutas «Andeka mehe» oktoobris 1956, vahetult pärast septembris toimunud Milfordi ulmekirjanike konverentsi – esimest omataolist ja kuulsat üritust, kus tollased tippautorid kokku said ja professionaalsel tasemel oma tööd vaagisid, nii ajaviitelisest kui kunstilisest aspektist. Ja sellest kunstilisest loomevalu jutust innustatuna Silverberg kõnealuse jutu kirjutaski.
Loo peategelane on luuletaja Emil Vilar, kes on kakskümmend aastat maadelnud ja pongestanud oma luuletuste kallal Maal, aga keskkond ei sobi. Üks arvustaja on ka paarikümne aasta eest viidanud, et Maal on sedasorti loomingu austajaskond praktiliselt välja surnud ning ka ühiskonna üldine meelsus ja atmosfäär ei soosi Vilari talendi väljaarenemist. Kakskümmend aastat hiljem rändabki luuletaja välja ühele kaugele kolkaplaneedile, mille valis välja juhuslikult – Rigel VII.
Planeedil satub Vilar elama väikese ruraalse-patriarhaalse külakogukonna juurde, kus tuntakse huvi, mida tema teha oskab, millise praktilise oskuse või võimekuse tema sellesse karmi kanti kaasa on toonud. Selles suures peres on pereisa ise loojutustaja, kunstnik, muusik – kõigi muude praktiliste asjade kõrvalt.
See tekst peaks nagu avastama vägagi põnevaid territooriume looja ja loomingu teemal: kas saab olla loomingut ilma publikuta, kas saab ühiskonnast eraldi ja sõltumatult eksisteerida vaid loomingule keskenduv inimene, kas looming on midagi tavategevustest «õilsamat» jne jne jne.
Kahjuks käib see materjal algajal kirjanikuhakatisel Silverbergil kõrgelt üle pea ja tulemuseks on õlgukehitamapanev soperdis. Peaaegu «üks».
11. One-Way Journey 3/5
Oktoobris 1956 kirjutatud psühhopatoloogilise jutu «Üheotsateekond» kirjutas Silverberg ajakirja Galaxy Science Fiction toimetajale Horace L. Goldile mõeldes, aga Gold lükkas selle tagasi ja soovitas Silverbergil keskenduda valdkondadele, milles ta tugevam on. Goldiga tuleb nõustuda.
Maalaste laev on Kollidori planeedil, kui komandör Leon Warshow saab ebameeldiva teate, et üks meeskonnaliige, Matt Falk, kes on teekonnal Kollidorile saanud raske näovigastuse, on otsustanud laevalt maha jääda, kuna on armunud kohalikku, mitte eriti humanoidse ja tegelikult lausa eemaletõukavalt koleda rassi esindajasse Thetonasse.
Kapten ei saa meeskonnaliikmele mahajäämist keelata, aga kavatseb selle sammu siiski iga hinna eest ära hoida, sest tema meelest on selles, et maalane on armunud koledasse tulnukasse, midagi psühholoogiliselt valesti. Kogu lugu on jutustatud hästi «psühholoogiliselt», Silverberg kirjeldab komandöri motiive ja tagamõtteid mingi fraasi ütlemisel ja kandva pausi pidamisel vestluses meeskonnaliikmega jne. Kaunis tüütu iseenesest.
Koos laevapsühhiaatri major Cullinaniga läheb komandör kohtuma tulnuknaisega ning see luureretk lõppeb Matt Falki uimastamise ja tagasi laeva toomisega, kus talle tehakse mingite keemiliste ainete abil sisuliselt hüpnoos ja saadakse sissevaade ta traagilisse lapsepõlve, orvustumisse ning hilisematesse sündmustesse, vigastuse saamisse teekonnal Kollidorile ja sellele, miks ta langes nii kergelt kaastundliku tulnuknaise rüppe.
Rabe ja logisev pulp. Aga, noh, teistpidi väga õpetlik lugemine Silverbergi loomingulise arenemise tundmaõppimise teel.
12. Sunrise on Mercury 4/5
Robert Silverbergi 1950ndate parimate lugudega on tihti see häda, et 80% tervikust väga meeldib ja tahaks kangesti panna hindeks «viie», siis aga kuskil teksti keskel korraks või lõpu eel või puändina juhtub mingi «jõnks» ja see peaaegu et väga hea tervik laguneb natuke koost.
«Päikesetõus Merkuuril» on just sedatüüpi lugu. Silverberg meenutab, et omal ajal oli kaunis tüüpiline, et toimetajad tellisid autoreilt tekste, mis oleksid ehitatud kunstnike joonistatud originaalkaanepildil kujutatud stseeni ümber. Omal ajal oli see teatud trükitehnilistel põhjustel kaunis levinud, et kunstnik tegi oma fantaasia põhjal valmis mitu kaanepilti, mida siis koos trükiti ja nii läks korraga ja kiiresti vaja jutte, mis kaanepildil kujutatut lahti seletaksid.
Just selliselt – Ed Emshwilleri värvika kaanepildi ümber on ehitatud ka «Päikesetõus Merkuuril». Kaanepilt kujutab punast ja kõledat Merkuuri maastikku, mille kohale on vasakust servast tõusmas päike, millega seoses omakorda on asunud sulama maalaste uurimisjaama kuppel ning kaks skafandrites meest jooksevad elu eest sulavast kuplist kaugemale.
Silverberg meenutab, et novembris 1956 ühe päevaga kirjutatud 6000 sõnalise jutu eest Robert A. W. Lowndesilt ajakirjast Science Fiction Stories 60 dollarit saada tundus omal ajal igati korralik tasu – lisaks oli selline kaanepildi järgi tellitud tekst kindla peale minek, seda ei lükatud tagasi ja selle ilmumises võis kindel olla.
Igatahes on sel, meile tänapäeval nii kummalisena tunduval moel sündinud üks 1950ndate varase Silverbergi tuntumaid tekste. Ja lugu on tõesti hea. Merkuurile läheneva kosmoselaeva Leverrier teise navigaatori Lon Curtise «katus hakkab sõitma» ning ta püüab end tappa. Kapten Harry Ross saab viimasel hetkel jaole ning Curtis isoleeritakse. Laeva asub Merkuurile viima esimene navigaator Brainerd. Kaptenile meenub aga, et ka maandumise automaatkursi on välja arvutanud Curtis ja järsku ei tundu see enam väga turvaline. Eriti arvestades, et Merkuuril on seoses selle lähedusega Päikesele teatud tsoon, kus võib turvaliselt maanduda ja teatud piirkond, kus päikesetõus kõik olematuks põletab (1956. aasta, eksole, ärme muutu väiklaseks). Sestap arvutab Brainerd välja uue kursi ning maandab laeva manuaalselt.
Merkuurile jõudnud, suunduvad meeskonnaliikmed planeedil asuva automaatse uurimisjaama andmeid kontrollima, kui järsku algab täiesti vastu igasugust loogikat päikesetõus alal, kus seda tol hetkel täiesti kindlasti juhtuda ei tohiks, ja kapten näeb laevast, kuidas uurimisjaama kuppel sulama hakkab ning meeskonnaliikmed sealt tuhatnelja laeva suunas pagevad…
Tekst on mõnusalt pingelise atmosfääriga, dialoogid, kirjeldused, tegelaste otsused ja valikud – kõik on super, kuni lõpplahenduse, puändini. Puänt on ka enamvähem korralik, häbeneda pole põhjust, aga 80% senitoimunud jutu tasemele see lõpp ja mõistatuse lahendus lihtsalt ei küüni. Veits kahju.
13. World of a Thousand Colors 4/5
«Tuhande värvi maailm» on tõesti värvikas jutt. Aga kannatab see täpselt sama sündroomi all, mis «Päikesetõus Merkuurilgi»: Silverbergi 1950ndate parimate lugudega on tihti see häda, et 80% tervikust väga meeldib ja tahaks kangesti panna hindeks «viie», siis aga kuskil teksti keskel korraks või lõpu eel või puändina juhtub mingi «jõnks» ja see peaaegu et väga hea tervik laguneb natuke koost. Nii juhtub selleski loos.
Silverberg on meenutanud, et proovis selle looga aimata järele Jack Vance’i kirjutuslaadi ja tuleb tunnistada (kuigi Vance’i pigem vähe lugenud inimesena), et see järeleaimamine on keskmiselt kenasti välja tulnud. Igatahes arvas nii ka W. W. Scott ajakirjast Super-Science Fiction, makstes autorile tavapärase honorari asemel lausa 120 dollarit, mis Silverbergi sõnul kattis pea täielikult tema Manhattani West Endi avenüüle avaneva võrratu vaatega viietoalise korteri ühe kuu üüri.
Kuskil kosmilises vahejaamas kohtuvad Jolvar Hollinrede ja Derveran Marti. Viimane on minemas Tuhande Värvi Maailma, mingile «testile», millele pääseb Galaktikas igal aastal vaid 6-7 väljavalitut. Tundub, nagu oleks tegu miski religioosse kogemuse omandamise või millegi taolisega. Keegi täpselt ei tea, kuna ükski testi edukalt sooritanu pole kunagi naasnud. Läbikukkunud testitud on aga tagasi tulnud puhastatud mäluga ning ei tea isegi, kus too maailm asus, kus nad just käisid.
Hollinrede on kangesti testile pääseda tahtnud, aga läbi kukkunud ning 6-7 väljavalitu hulka mitte pääsenud. Nüüd näeb ta oma võimalust. Hotellitoas tapab ta purjus Derveran Marti ja omandab teatavate tulevikus võimalike tehniliste abivahenditega tolle identiteedi, et jätkata reisi Tuhande Värvi Maailma nüüd juba testi sooritama.
Siin on nüüd minu jaoks üks maakera suurune loogikaauk (ja jumal näeb, et mina ei otsi ulmes neid auke ja ei lase ennast neist enamasti häirida). Hollinrede on rikkur, ebameeldiv tegelane, hoolimatu jne. Ja ta tahab minna mingile testile, mille olemusest tal vähimatki aimu pole, mille edukalt sooritanud kunagi naasnud pole ning millel läbikukkunutele ajupuhastus tehakse! Ei mahu pähe.
Nagu arvatagi võib, ei õnnestu Hollinrede’il test, eksami vastuvõtja saab kohe aru, et tegu on identiteedivargaga, kuid lubab ta siiski koos 6-7 ülejäänud, õige väljavalituga testi sooritama… Loo lõpplahendus on ka täiesti tasemel, aga see jutu keskel laiutanud planeedisuurune loogikaauk rikub minu jaoks seekord täiusliku elamuse. Veits kahju.
14. Warm Man 4/5
«Soe inimene» on jutt, millega Silverbergil õnnestus lõpuks murda üks suuri barjääre ning vallutada ajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction veerud ning selle toimetaja Anthony Boucheri süda. Boucher oli seni mitmeid Silverbergi jutte tagasi lükanud, aga see lõpuks sobis. Sobis lausa sedavõrd, et see jaanuaris 1957 kirjutatud jutt (kokku valmis tolles kuus 17 juttu, 85 000 sõna) ilmus juba ajakirja sama aasta mainumbris ja Boucher reklaamis kaanel välja ka Silverbergi nime.
Kuidas see seni valdavalt uljaid rämpskosmoseoopereid vorpinud kirjanikul siis õnnestus? Silverberg tunnistab süüdlaseks jällegi Milfordi ulmekirjanike konverentsi septembris 1956, mis tõsiselt ta oma vaateid ümber hindama pani. Ta viskas peast välja kõik üüriraha teenimiseks kirjutatud tekstide jaoks ära õpitud võtted ja oskused ning püüdis seekord kirjutada midagi hoopis teistsugust, mittekommertslikku.
Nagu ütleb Hargla, jutus pole midagi erilist, aga see on omal vaiksel intelligentsel mittelärmakal kombel kenasti välja peetud.
New Brewsteri linnakesse ilmub keegi Davis Hallinan, kes tundub kõigile temaga kokku puutuvatele väikelinna elanikele hästi soe ja mõnus ja empaatiline inimene, kes kuulab alati viisakalt su muresid ja kes puhtalt oma kohalolu auraga paneb sind puistama talle – võhivõõrale – südant teemadel, mida sa pole oma naiselegi kunagi rääkida tihanud. Ja nii edasi.
Kaastunnet jätkub tal alati kõigi jaoks (kuigi järgmisel päeval pärast inimestega suhtlemist Hallinan oma majast ei välju, taastudes justkui emotsionaalselt), kuni tema teele satub väike poiss, kes on aastaid olnud koolis tagakiusatu, keda peetakse veidrikuks, eriliseks, teistsuguseks. Ning kui selle poisi aastaid kogunenud mured, probleemid ja emotsioonid ükskord valla pääsevad… telepaatiline saatja osutub tugevamaks kui vastuvõtja.
Selline kena kirjanduslik-satiiriline pala väikestest inimlikest tunnetest kerges ulmevõtmes. Ilusasti tehtud aga pisut ebahuvitav, ütleme siis: ilma pretensiooni ja ambitsioonita. Hilisem Silverberg oleks siia ka mingi suurema konflikti ja eetilise dilemma sisse toonud.
15. Blaze of Glory 3/5
Jaanuaris 1957 kirjutatud ja silmatorkava 150 dollari eest ajakirja Galaxy toimetajale Horace L. Goldile müüdud jutu «Ausära tuleleek» hindamisega olen ma jälle keskmistes raskustes. Lugu räägib signaalohvitser John Murchisoni loo, keda peetakse suureks kosmosekangelaseks, ometi on ta üsna ebameeldiva iseloomuga tahumatu ja konfliktne vana purjus merekaru tüüpi karakter, keda kõik taluvad ta suurepäraste erialaste oskuste tõttu.
Kosmoselaeva Felicific teine ohvitser Ernest T. Loeb jutustab loo reisist planeedile Shaula II. Ta avastab teatava ärritusega, et meeskonda on määratud ka Murchison. See tähendab mõttetuid pisikesi konflikte ja pidevat konfrontatsiooni, lisaks on teada Murchisoni tõrjuv suhtumine erinevatesse tulnukrassidesse ja üks selline, vananev, ajastute tarkusest pakatav, aga füüsiliselt degenereeruv ja jõuetuks muutuv tulnukrass seda planeeti asustabki.
Silverberg näitab meile reisi planeedile, mõttetud nägelused ja konfliktid Murchisoni ja teiste ohvitseride vahel tekivadki nagu ka planeedil «pärismaalastega», kes tekitavad ohvitser Loebis suurt austust neist õhkuva tarkuse ja intelligentsuse tõttu. Murchison nimelt virutab rusikaga näkku tema tööruumi sattunud tulnukale, kes on enda sõnul tulnud sinna puhtast uudishimust, Murchison muidugi väidab, et spioneerima ja masinaid rikkuma.
Loeb satub stseenile peale, mis päästab tulnuka suuremast peksmisest, ometi muudab see vahejuhtum pingelisemaks maalaste missiooni planeedil. Murchison saab karmi teenistusliku karistuse – edaspidise lennukeelu põhimõtteliselt. Tagasiteel Maale juhtub laeva side- ja signalisatsioonisüsteemiga tehnniline rike, mis ähvardab ruumilaeva igaveseks avakosmosesse triivima jätta, lõpuks leitakse moodus, kuidas jõuda Maa atmosfääri, keegi peab selleks avakosmosesse minema ning enda elu sisuliselt käsitsi juhtimisega ohverdama. Jabur, eksole?
Loomulikult pakub ennast vabatahtlikuks Murchison, kes on samas veendunud, et tulnukas tema tööruumis käies tegi midagi laeva arvutisüsteemidega, rikkus need. Ka jutustaja Ernest T. Loeb ei tea enam lõpuks, mida uskuda. Äkki olid pärismaalased sisimas tõesti vaenulikud?
No mida sa sellise looga pihta hakkad? Et Galaxy avaldas normaalse ulme kõrval ka palju kummalist kräppi, mind üldse ei üllata, et see tekst seal ilmus. Planeediseiklusena ju täiesti loetav, aga mida sügavat ja õhkamapanevat nüüd nooruke autor selle hämuga ütelda soovis? Et keegi ei pruugi sisimas olla see, kelle mulje ta endast välja jätab? Palju õnne. Sügavmõtteline.
16. Why 3/5
Jutu «Miks?» kohta tahaks tõesti küsida Silverbergilt: «Miks?»
Brock ja Hammond on paariliste tandem, kes rändab mööda kosmost ringi, avastades ja uurides planeete, enamasti on need elusolenditeta, mõnikord aga mitte. Meeste teele on sattunud erinevaid maailmu, erinevaid loodusnähtusi, klimaatilisi olusid, erinevaid väljapääsmatuid olukordi, aga miski sunnib neid üha edasi ja edasi rassima, ikka järgmisele ja järgmisele planeedile.
Alphecca II on üks järjekordne planeet nende uurimisteekonnal. Mõistusliku eluta ja mitte väga ohtliku flooraga. 11 aasta ja 164 läbiuuritud maailma järel küsib Brock järsku: «Miks?». Miks me seda kõike teeme? Nad mõtlevad tagasi oma noorusaega, õpiaastatesse ja nende partnerluse tekkimise aega, meenutavad läbiuuritut ja püüavad oma tegevuse motiive mõista. Erilise eduta.
Mehed lähevad laevast välja ning järsku haaravad neil jalgade ja piha ümber kinni maast välja kasvavad väädid või juured. Kerge ehmatuse järel suudavad nad end siiski vabastada ning laeva pageda. Planeedilt lahkudes avastavad nad, et juured on end nende laeva ümber põiminud ning keskmise rassimise järel õnnestub neil siiski planeedilt lahkuda, üks väät või juurejupp hoiab kuni avakosmoseni kramplikult laeva korpusest kinni ning alles seal pudeneb elutult laeva küljest ära…
Ning mehed saavad aru, mis neid edasi kannab, mis neid pidevalt uusi reise ette võtma sunnib. Lugu juurtest ja võimest neist lahti lasta. Lugu on taaskord sündinud värvika esikaanepildi ümber sündmustiku ja idee loomisega. Silverberg uskus, et loo avaldanuks suurema probleemita ka Galaxy või Fantasy & Science Fiction, aga kuna tegu oli siiski kaanetellimusega, siis ilmus tekst Bob Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories.
Selline mõtlik lugu, millele ma ühel hetkel tahtsin primitiivsuse ja jaburuse eest «kahe» panna, aga teistsuguses tujus võib ka vabalt näiteks «neljaga» hinnata.
17. The Outbreeders 3/5
«Autbriiderid» on kummaliselt lihtne lugu. Silverberg meenutab, et loo lükkasid tagasi Tony Boucher, H. L. Gold ja John W. Campbell (1950ndate suur toimetajatekolmik) ning lõpuks ostis selle mais 1957 kirjutatud pala Hans Stefan Santesson ning see ilmus septembris 1959 ajakirjas Fantastic Universe. Looga seoses meenutas Silverberg rõhutatult protestantliku pseudonüümi Calvin M. Knox sünnilugu: selle mõtles välja ta kirjanduslik kaastööline Randall Garrett, et pääseda mööda John W. Campbelli väidetavast antisemitismist. Kui Silverberg seda Campbellile mõni aasta hiljem tunnistas, tegi see väidetavale antisemiidile Campbellile palju nalja: ta meenutas Silverbergile, et juba 1939. aastast peale (ehk siis üle 20 aasta) peetakse tema püsi- ja meelisautoriks kedagi Isaac Asimovit 🙂
Ühele planeedile on kosmoselaeva katastroofi järel aastasadu tagasi maandunud kaks suguseltsi, Baille’d ja Clingertid, ja omavahel tülli keeranud. Keegi enam ei tea, kelle süül, kummaski klannis on levinud jutt, et just teise poole vastasseisu tõttu. Igatahes on mõlemad klannid langenud täielikku inbriidingusse, mis aga pole neile aastasadade jooksul midagi paha kaasa toonud, vastupidi: Baille’de klann on pikka kasvu, sihvakad, blondid, heleda nahaga ja olemuselt kuidagi «sirgeselgsed», Clingertid jälle tõmmud, tumedate juustega, lühemat kasvu ja kuidagi teistsugused, paindlikud ja leidlikud.
Lugu räägib sellest, kuidas Ryly Baille on suundumas paaripäevasele rännakule põlismetsa, n-ö. täiskasvanuks saamise rituaali läbima, üksi metsas kõikvõimalikele ohtudele vastu saama. Tal on olemas mõrsja, kellega pärast edukat rännakut ühte heita ja pere luua. Blondid ja pikad, nagu nad kõik on.
Metsas kohtab ta loomulikult Clingerti klanni kuuluvat tõmmut tüdrukut Joanne’i ning armub. Loomulikult ei taha keegi ta koduklannis kuuldagi midagi inbriidingu lõpetamisest ja vere segamisest, vanade, traditsioonideks muutunud tülide mahamatmisest. Kes saab aga noori takistada, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar…
Tõesti kummaline jutt. Selline hästi lihtne ja üheplaaniline, nagu lastejutt. Aga samas pole ta üldsegi ebameeldiv, miski ei ärrita, omas võtmes on kõik kenasti teostatud. Veider muinasjutt.
18. The Man Who Never Forgot 5/5
«Mees, kes kunagi ei unustanud» on suurepärane jutt, mis võinuks vabalt ilmuda ka Ain Raitviiru kultusantoloogias «Lilled Algernonile» ning saavutada sama tugeva resonantsi kui sealsed tuntuimad tekstid. Selle juunis 1957 kirjutatud loo ostis pikema jututa Fantasy & Science Fictioni toimetaja Tony Boucher ning veebruaris 1958 see juba ilmuski. Kirjanik ise näeb jutus algeid oma tulevasele tippromaanile «Dying Inside» (1972).
Lugu räägib mehest, kes sõna otseses mõttes ei unusta mitte midagi, ei suudakski unustada. Ta mäletab kõiki inimesi, kellega elu jooksul on kohtunud, mäletab kõike räägitut detailselt, samuti suudab ta peast tsiteerida kõike, mida on elu jooksul lugenud, aga halvem on ka, et sama täpselt on tal meeles kõik elu jooksul kogetud valuaistingud, emotsioonid ja muu taoline hingeliselt koormav.
Ses mõttes on see klassikaline 1950ndate ulmekirjandus: inimesele on külge poogitud üks tavalisest erinev joon – ei midagi erilist, aga üldiselt siiski kogu asja ulmeks muutev – ning asutud siis vaatlema, mida see tema ja ühiskonna suhetes muudab, mida tähendab.
Linnast linna reisiv Tom Niles ei saa kuhugi pikemaks pidama jääda, sest tuttavate ja mäletamiste pagas hakkab lihtsalt koormama. See segab elu põhimõtteliselt igal tasandil, töisel, eraelulisel, sõprus- ja armusuhete plaanis: ta mäletab kõige pisemaidki valesid, keerutamisi, žeste, näoilmeid, ettekäändeid jmt detailse täpsusega. Ning sellisena on ta ükskõik kellele üsnagi ebamugav sõber või partner, alluv või ülemus.
Kuigi seda võiks pidada justkui üleloomulikuks supervõimeks, mille abil elus kaugele jõuda, siis peamiselt seab see Tom Nilesi elule suuremaid ja väiksemaid takistusi ning veeretab igapäevaselt teele erinevaid probleeme.
Ühest USA depressiivsest väikelinnast teise rännates ning juhutöid tehes meenutab Niles oma lapsepõlve, erilise omaduse avastamist, muutust vanemate, õpetajate, koolikaaslaste ja külaelanike suhtumises. Neis napis kirjeldusis tõuseb Silverberg korraks justkui 1930ndate ameerika kirjanduse suurimate meistrite tasemele, meenuvad Wolfe, Dos Passos jmt.
«Mees, kes kunagi ei unustanud» oleks võinud olla vaieldamatu geiniaalne meistriteos ja oma kümnendi legendaarsemaid ulmejutte, kui kirjanik vaid oleks valinud oma loole traagilise lõpu. Teate küll, nagu Asimovi «Inetus poisikeses» või Keyesi «Lilledes Algernonile», kui vaid paari samast ajast pärit juttu meenutada, kus lugejale tuleb loo lõpuks pisar silma, rinnas on tunda pakitsust ja painet ning kogu jutt võtab õhkama.
Silverberg on otsustanud julge valiku kasuks (ja tema kirjanduslikku pagasit arvestades oli see väga julge samm) ning me ei näe loo lõpuks geniaalset noormeest kuskil USA väikelinna äärelinna baari taga suvaliste kalkarite poolt surnuks pekstuna porilombis vedelemas. Algaja ja ambitsiooni täis kirjanikuna oleksin mina selle just nii lõpetanud. Siin aga teeb Silverberg ootamatu käigu ja näitab, et tihti polegi olemas dramaatilisi valikuid, vaid tuleb õppida oma eripäraga lihtsalt edasi elama.
Jutt väärib püsti tõusmist ja aplodeerimist.
19. There Was an Old Woman– 4/5
Jutt «Oli kord vana naine» on kloonimislugude eelkäija. Donna Mitchell on jõukas bioloog, ta laseb end juhupartneril rasedaks teha ning tükeldab siis juba kehaväliselt tekkima hakanud elu 32 tükiks: ta kasvatab katseklaasis üles 31 poisslast (üks hukkub/hävib). Naine kasvatab oma lapsi ühes üksikus hiiglaslikus farmis Wisconsini osariigis, tavakooli ta oma poegi ei pane, vaid kasvatab neid spetsiifiliselt ise, igale pojale on ta ette näinud oma eriala, mida lapsest peale arendades loodab ta pojast sel alal tipptegijat teha. See on tema suur eksperiment.
Lugu algab sellest, et pojad tulevad ülikooli lõpetamise järel 21-aastasena tagasi Wisconsini kodufarmi kokku, sellisele omamoodi aastakokkutulekule. Geneetiliselt identsetele poistele on määratud kõigile oma ala: minajutustaja Harold peab saama ajaloolaseks, Philip näitekirjanikuks, Noel romaanikirjanikuks, Donald arstiks, Allan astronoomiks, Barry bioloogiks, Albert näitlejaks, George pianistiks, Claude heliloojaks, Dewey hambaarstiks, Mark tippsportlaseks, David diplomaadiks. Jonas ajakirjanikuks, Peter luuletajaks, Paul maalikunstnikuks, Edward inseneriks, Saul sõjaväelaseks, Charles poliitikuks, Stephen meremeheks, Martin keemikuks, Raymond füüsikuks, James finantsistiks, Ronald raamatukogutöötajaks, Robert raamatupidajaks, John preestriks, Douglas õpetajaks, Anthony kirjanduskriitikuks, William arhitektiks, Frederick lennukipiloodiks, Richard kurjategijaks ja Leonard advokaadiks.
Harold meenutab oma kasvamis- ja õppimisaastaid, kuidas teda lummas ajalugu, millise kirega ta seda kolledžis õppis ning kuidas… see kõik teda järsku enam üldse ei huvita ning kuidas ta tahaks hoopis juuraga tegeleda. Ääri-veeri uurides selgub kokkutulekul, et ka ta mitmikvennad on hakanud vihkama nende jaoks valitud ala… emale, kes on noormeeste jaoks tõeline matriarh, ei julge nad seda aga tunnistada, kuna see tähendaks naise eksperimendi läbikukkumist…
Kummaline ja üldse mitte halb lugu. Ühest küljest nagu ei midagi supererilist, teisalt aga see veidi kirjanduslikuma ja vähem kommertslikuma hõnguga mõtteharjutus mulle täitsa meeldis.
See novembris 1957 kirjutatud pala ilmus Larry T. Shaw ajakirja Infinity Science Fiction viimases numbris, kus ilmus pseudonüümide all veel kaks Silverbergi juttu ning ka raamatuarvustuste veerg, kokku oli tema täiskirjutatud 75 lehekülge 130-leheküljelisest ajakirjast. Sarnast juhtus tollal tihti. Silverberg on enda sõnul sama teemat küll hoopis teistmoodi käsitlenud oma esimeses kirjanduslikult küpses romaanis «Thorns» (1967).
20. The Iron Chancellor 4/5
Jutustus «Raudne kantsler» kuulub ulmekirjanduse ühte ilgemasse alaliiki – see on satiiriline ulme. See on sedasorti vastik kirjandus, mida pakkus 1950ndail oksendamiseni Horace L. Goldi ajakiri Galaxy ning selle üks esiviljelejaid tol kümnendil oli Frederik Pohl. Võib nimetada ka sotsiaalpornoks.
Sealsamas Galaxy’s see 1957. aasta detsembris kirjutatud jutt mõned kuud hiljem ilmuski. Silverberg ise meenutab, et kirjutas selle teksti pisut Henry Kuttneri 1940ndate humoorikate robotilugude vaimus. Mnjah, mingi õhkõrn sarnasus ehk tõesti on… Hea vähemalt, et Silverberg isegi aru saab ja tunnistab, et selles loos midagi erilist ei peitu, et lihtsalt hästi õmmeldud klants ülikond, mis talle aastate jooksul erinevates antoloogiates uuesti ilmudes kenasti pappi on sisse toonud.
Carmichaelite pere soetab endale uue köögiroboti ning programmeerib tolle neile keskmist dieeti korraldama oma serveeritava toiduvalikuga. Peagi avastab pere end heatahtliku, aga range ja nõudliku dieedikorraldaja terrori alt, mis esiotsa tundub veel süütu, aga pärast käpardlikku sebimist roboti vooluringis ja lühise põhjustamist muutub juba päris terroriks, ikka sellesama dieedi nimel.
Lugu on lõdva randmega ja huvitavalt kirjutatud, igav lugedes ei hakka, on isegi põnev ja pöörad huviga lehti, et kuidas see sotsiaal-satiiriline anekdoot siis lõpeb, aga lugemise ajal kummitab kuskil aju tagatoas ometi kogu aeg suur küsimus: miks sellist soga oli vaja kirja panna, miks sellisest haledast sotsiaalkriitikast enese paksukssöömise ja mõõdutundetu konsumerismi aadressil sellist satiirilist ulmeteksti üldse tarvis oli? Sellist kräppi lugedes hakkad igatsema taga stiilipuhast ja pretensioonita ajaviitelist seiklusulmet, laserpüstoleid, galaktikaimpeeriume, udukogudesse peitunud planeete, komeete varastavaid kosmosepiraate jmt hilarioosset.
Eriti tulid need mõtted, et selle «põllega Terminaator köögilaua taga» skeemi asemel oleks ju saanud midagi superhead kirjutada, pähe just loo lõpustseenide ajal, mis juba tõesti naljatuju ära võtsid ning karmiks ja lohutuks kätte läksid. Aga ei. Ikkagi kõigest anekdoot. Selline Pohli «Tunneli maailma all» vaimus.
Südamega paneks hindeks «rahuldava», aga mõistusega tuleb tunnistada, et igav ju lugedes kordagi ei hakanud.
21. Ozymandias 3/5
Nagu kõik kirjandushuvilised kindlasti mäletavad, on «Ozymandias» Percy Bysshe Shelley kuulus sonett, mida Silverberg oma samanimelises loos ka tsiteerida võtab.
Silverberg meenutab, et jutt ilmus Larry T. Shaw ajakirja Infinity viimaseks jäänud numbris oktoobris 1958 Ivar Jorgensoni varjunime all, mida kasutasid ajuti ka teised kirjanikud, näiteks Paul W. Fairman. Lugu ilmus pseudonüümitult, kuna samas ajakirjanumbris ilmus Silverbergilt veel materjali, kõige tähelepanuväärsemana juba arvustatud lugu «Oli kord vana naine».
Veel ohib kirjanik oma meenutustes, et tegu on ühega kokku 18 jutust ja artiklist, mis ta jaanuaris 1958 kirjutas. Tegu on taaskord klassikalise planeediseiklusega: USA relvajõudude kindralstaabi varustatud kosmoselaev jõuab ühe miljon aastat tagasi surnud planeedi juurde, laeval on lisaks sõjaväelastele, kes otsivad planeetidelt neile spetsiifilisi asju, erinevate tsivilisatsioonide relvasaladusi jmt, ka teadlaste grupp, kes planeete lihtsalt uurida tahavad.
Antud planeet ei paku sõjaväelastele mingit huvi ning need soovivad edasi lennata, teadlaste grupi juht aga tahab planeeti siiski neile mingi eeskirja alusel lubatud nädala jooksul uurida. Sõjardite ja teadlaste juhi vahel puhkeb terav sõnavahetus ajaraiskamise teemal, kuid planeeti siiski jäädakse uurima. Stseen on muidugi radikaalselt jabur, kuna sääraste ekspeditsioonide puhul oleks sellised asjad ammu paigas ja sellist vaidlust lihtsalt ei saaks tekkida. Too tolleks.
Teadlased leiavad muidu surnud planeedilt võõra tsivilisatsiooni ehitatud roboti, kellele annavadki nime Shelley soneti järgi. Teadlased otsustavad kättemaksuks sõjaväelastele neile leiust esialgu mitte rääkida. Robot õpib ühe päevaga teadlaste jutu järgi ära nende keele ning on võimeline teisel päeval nendega juba suhtlema. Ilmneb, et tegu on planeeti kunagi asustanud tsivilisatsiooni täieliku varaaida ja teadmiste depositooriumiga. Täiuslik leid teadlastele.
Kuid kas roboti vastu võiksid huvi ilmutada ka sõjaväelased? Nimelt on robotis jäädvustunud ka andmestik superrelva kohta, mis planeeti asustanud tsivilisatsioonile saatuslikuks saigi.
Kena väike humanistlik lookene. Omas kümnendis oleks ilmselt «nelja» saanud, nüüd pool sajandit hiljem on hindeks tugev «kolm».
NEED READ 