Jack McDevitt. Polaris. 385 lk. Ace. New York, 2004.
Viisteist aastat pärast romaani «A Talent for War» ilmumist pöördus endisest mereväeohvitserist USA ulmekirjanik Jack McDevitt 2004. aastal tagasi antikvaarsete muinsustega kaupleja Alex Benedicti ning ta õrnemast soost abilise ja piloodi Chase Kolpathi seikluste juurde, mille üle mul «Sõjalise talendi» suure fännina vaid heameel on. Novembris 2010 peaks ilmuma juba viies Benedicti romaan «Echo».
Kui tsükli esimeses romaanis minajutustaja Alex Benedict saanud kätte onu Gabrieli päranduse alles leiab oma kutsumuse kaugetelt planeetidelt ning hüljatud kosmosejaamadest ja laevadest muinsuste otsijaks hakata, tutvub oma tulevase abi naispiloot Chase Kolpathiga ning lahendab muu hulgas selle galaktilise tsivilisatsiooni (tegevus toimub umbes aasta 11 600 m.a.j. kandis) mineviku suure sõja ja sõjakangelase müsteeriumi, siis käesolevas romaanis on Benedict juba tunnustatud antikvaar ja tema firmal Rainbow läheb vägagi edukalt.
Peamine muutus on selles, et McDevitt on vahetanud jutustajat, uutes Benedicti romaanides näeme me sündmusi läbi Chase Kolpathi minajutustuste. Alguses see mõte mind üksjagu häiris, kuna Benedicti minajutustus oli lihtsalt nii hea, et seda polnuks mu meelest vaja muutma hakata. Aga esimene Chase’i minajutustatud lugu «Polaris» veenis mind, et see vahetus pole teksti kindlasti viletsamaks teinud. Ka McDevitt ise on maininud, et see vahetus tegi talle palju nalja ning kogu tegevust nüüd läbi naisterahva silmade näidata, oli väga lõbustav. Võib täielikult nõustuda.
Polaris on luksusjaht, mis vedas grupi galaktika kõige silmapaistvamaid isikuid lähedalt pealt vaatama, kuidas neutrontäht ühe tähesüsteemi hävitab. Kui Polaris sellelt randevuult tagasi ei pöördu, saadetakse lähim uurimislaev seda otsima ning see leiabki luksusjahi sealtsamast, kust toimus viimane sideseanss. Laev on aga inimtühi. Kõik luugid on suletud, inimeste isiklikud asjad on laevas omal kohal, aga kõik reisijad ning piloot on kadunud. Siin vedeleb laual kellegi avatud raamat, seal poolikult söödud õun…
Ilmselt on üleliigne mainida, et uurijad tunnevad end inimtühjal luksusjahil üsna kõhedalt… kogu seda galaktilise tsivilisatsiooni miljööd ning kõhedust, mida tuleb hüljatud kosmosejaamades muinsusi otsides tihti ette, annab McDevitt hämmastavalt hästi edasi. Üldse on McDevitt kohutavalt lobe ja mõnus jutuvestja, tõeline faabulameister jumala armust.
Tegevus toimub 60 aastat pärast Polarise mõistatust, mis jäigi omal ajal lahenduseta. Nüüd pannakse Polariselt leitud esemed oksjonile ning Benedictil õnnestub osa neist endale saada. Peatselt hävitab aga plahvatus ülejäänud esemed ning ka Benedicti kätte sattunud asjadele asutakse jahti pidama. Keegi püüaks justkui välistada võimalust, et too 60 aasta tagune müsteerium lahenduse võiks leida. Tekivad ka korduvad kallalekippumised Benedicti ja Kolpathi elule.
Kes aga romaanist «A Talent for War» peategelasi mäletab, siis just sellised häirivad sammud panevadki nad meeleheitlikult mõistatuse lahendust välja selgitama. Sarnaselt eelmisele romaanile asub antikvaarsete huvidega hobidetektiividuo siingi külastama ja küsitlema erinevates maailmades elavaid kaudseltki Polarise, selle viimase piloodi ja reisiseltskonnaga seotud inimesi, nende järeltulijaid ja lähedasi.
Ning taas kord rullub lahti dramaatiline ja tugevalt karakteriseeritud täiesti teaduslik-fantastiliste probleemidega teadlaste ja valikutraagika lugu. Osa Polarisel kadunuks jäänud reisijate lähedasi räägib meie detektiividega avameelselt ning kõigest, osa on justkui kimbatuses ja vaikivad hirmunult, osa inimesi on lihtsalt kadunud, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka galaktilistest andmebaasidest üldse, neid nagu ei eksisteerikski.
Jack McDevitt on igatahes täpselt minu veregrupile. Ning ma nõustun täiesti kirjaniku enda tunnistusega, et noorukina jätsid talle sügavaima ja kõhedaima elamuse just Lendava Hollandlase ning Bermuda kolmnurga hüljatud laevade lood.
Kuigi McDevitt kirjutab hästi selges ja lihtsas ning kerge huumoriga vürtsitatud jutustavas stiilis intelligentset ajaviitekirjandust, mida loogilisuse, teaduslikult põhjendatud lahenduste ja kuidagi kõrgkirjanduslikult ilustamata laadi poolest võrreldakse Isaac Asimoviga, kandideerivad ta romaanid mingil mulle arusaamatuks jääval põhjusel regulaarselt kirjanike Nebula auhinnale ning üks Benedicti romaan selle ka võitis.
Ometi peaks see auhind hindama justkui suurema kirjandusliku pretensiooniga tekste, aga ju siis näitab see sedagi, et ka ulmekirjanikud ise hindavad ausat ja professionaalselt teostatud põnevat lugu ega häbene seda. Harlan Ellison näiteks kiidab McDevitti üsna ülivõrdeis ning vastandlikumaid kirjamehi on mu meelest raske leida. Ning ükski uuem McDevitti raamat ei pääse esikaanel mööda õuduskirjanduse kuninga Stephen Kingi reklaamröögatusest «The logical heir to Isaac Asimov and Arthur C. Clarke».
NEED READ 