Ray Cummings. Phantoms of Reality. Ajakirjas: Astounding Stories of Super-Science, jaanuar 1930.
Raymond King Cummings (1887–1957) ehk kirjanikunimega Ray Cummings oli A. Merritti ja Murray Leinsteri kõrval populaarsemaid kahe maailmasõja vahelise perioodi ameerika pulpulme autoreid. Kokku ligi 750 lühemat proosapala avaldanud kirjanik debüteeris 1919. aastal ning oli ka selle jutu ilmumise aegu 1930. aastal oma kuulsuse tipus. Kirjutan temast mõned sõnad oma ajakirja Amazing Stories ajaloos Täheaja ajaveebis.
Pea lühiromaani mõõtu jutustuse «Reaalsuse viirastused» tegevus toimub 1929. aasta palavatel juunipäevadel New Yorgis, kus 25-aastast minajutustajast börsimaakler Charlie Wilsonit külastab ta ammune sõber, Bermudal teeniv sõjaväelane kapten Derek Mason. Derek jutustab Charlie’le, et on leiutanud aparaadi, mis tekitab selliseid vibratsioone, mis suudavad inimese transportida paralleelmaailma; sealsamas New Yorgi piirkonnas, Hudsoni jõe kaldail asub teine maailm, rüütlite, losside ja allasurutud põlluharijate kesk- või varauusaegne maailm, mille sotsiaalne olukord on parajasti plahvatusohtlik, revolutsiooni-eelne. Derek kutsub Charlie’t endale appi sinna maailma kuningriiki ja üht kaunist neidu päästma, revolutsioonikeerises võiksid mõlemad hukka saada.
Nagu üks moodne blogiarvustaja on Ameerikas muigvelsui tõdenud, nõretab lugu varjatud homoerootikast (pole kunagi Cummingsi tausta ses osas uurinud), üksikuna elav Charlie langeb konstantselt Dereki rüütelliku füüsise meelelistesse ja ilmselgelt armunud-ihaldavatesse kirjeldustesse, aga noh, 1929. aastale kohaselt see täpselt sellele tasemele jääbki. Ei teagi, kas autor sellest endale teadlikult aru andis, lugejad sellest aru said või mida arvasid, aga noh, tänapäeval on seda vägagi humoorikas lugeda.
Igatahes on Charlie nõus pikemalt mõtlemata oma igava maaklerielu juurest sõbrale appi rüütlimaailma päästma tõttama. Mehed lukustavad korteri, kus nad ennast Dereki aparaadiga paralleelmaailma vibreerima hakkavad ning Cummings kirjeldab elavalt Charlie kogemusi hetkel, kui tänapäeva korter tema ümber hajuma hakkab ning selle asemele keskaegne lossiruum tekib…
Võibolla polegi sisukirjeldusel siinkohal rohkem tähtsust: meie kangelased satuvad muidugi paleeintriigide keerisesse, selgub, et Derek on tegelikult pärit sealt keskaegsest maailmast, ta on ammukadunud õigusjärgne troonipärija, kelle asemel ebaõiglaselt valitseb praegune reaktsiooniline kuningas. Igatahes puhkevad revolutsioonisündmused ning ühel hetkel on Charlie’l vaja Derekile kõrgesse lossitorni appi tõtata, kuid tema teed sinna takistavad sõdurid. Mida teeb Charlie? Ta vibreerib ennast masina abil tagasi 1929. aasta New Yorki, möödub meie maailmas kohast, kus sõdurid valvet pidasid, ning vibreerib end uues kohas tagasi paralleelmaailma, et aidata sõpra ja päästa päev.
Ilmselt kõigil Charles Strossi Vürstkaupmeeste tsüklit lugenud ulmesõpradel on nüüdseks juba lai irve näol, nagu oli minul seda pala lugedes. Põhimõtteliselt on raske sarnasemat skeemi püsti panna: meie maailma New Yorgi hiliskeskaegne paralleelmaailm samas geograafilises piirkonnas, meie maailmast sinna tagasi sattuv kadunud pärija ning lõpuks kirsina tordil veel see maailmade vahel liikumise võime kasutamine takistustest möödumiseks…
Ma ei tea, kas Charles Stross on seda lugu kunagi lugenud, parem vist kui poleks. Igatahes just selliste avastuste, selliste tahumata kalliskivide leidmise nimel ma vana pulpi nii suure huviga loengi. Sellised leiud panevad sind mitmeidki kirjandustekste ja autoreid sügavalt ümber hindama, kellegi fantaasialendu uue pilguga vaatama ning mis peaasi – nentima, et see kõik on juba kunagi tehtud, see kõik on juba kunagi välja mõeldud (ja nii täpselt sarnaselt!). Sellised leiud panevad sind kõrgemalt hindama toda sõdadevahelise perioodi varast žanriulmet ning jahutama oma vaimustust moodsa ulme saavutuste üle.
Loomulikult on Charles Strossi versioon teostatud meisterlikumalt, nüansirikkamalt ja mitmeplaanilisemalt, tänapäevast atribuutikat kasutades ja nii edasi ning teavata skemaatilisuse tõttu ma sellele loole hindeks koolipoisi «kolme» annangi. Kindlasti on Charles Stross way tugevam kirjanik, kui oli seda üsna puise jutustuslaadiga Ray Cummings, aga ideed… ideed, jah.
NEED READ 