Paul J. McAuley. Making History. 74 lk. PS Publishing. Harrogate, 2000.
Lühiromaan «Making History» on päris huvitav tekst, kuid täiemõõduliseks õnnestumiseks ei saa seda paraku lugeda. Oleks ma sattunud seda lugema ilmumise järel kümnekonna aasta eest, saanuks tekst ilmselt rohkem kiita.
Möödunud kümnendi jooksul on Paul J. McAuley ise aga oma Vaikse sõja kontseptsiooni tugevalt edasi arendanud ja täiustanud ning kirjaniku loodud 24. sajandi päikesesüsteemis toimuva sõjalis-poliitilise skeemi ja mänguväljaga ei sobi mitmedki siinse lühiromaani elemendid ja momendid enam lihtsalt kokku.
Mistap on ka lugeda natuke veider, et uuriks justkui alternatiivajaloolist käsitlust, kus osa sündmusi on täiesti õiged ja lugejale ajaloost teada, nende vahele on aga sattunud veidraid, justkui «valesid» fakte, sündmusi, ajaloolisi isikuid. Kui need veidrad anomaaliad aga ära unustada, on tegu peaaegu väga hea teosega.
Saturni kuule Dionele saabub nägus ja kõiki mehi absoluutselt jalustrabav iludus Demi Lacombe – keskkonnainsener, kes on Maalt saabunud alistatud kaaslasele, et taastada sealsed aiad ja kunstlik loodus, mis hävis Vaikse sõja käigus. Preili Lacombe’il õnnestub ära võluda kohalik salapolitseiülem Dev Veeder ning ka loo jutustajaks olev vananev ajaloolane Graves (Leopold von Ranke ja Robert Gravesi järeltulija, miskipärast – ilmselt et anda loole rohkem allusioone «Mina, Claudiuse» keisripealinna poliitilise atmosfääri ja intriigidega).
Graves on saabunud Dionele, et kirjutada tõepärane pilt siinsest kohalikust rahvajuhist Marisa Bassist, kes juhtis vastupanu Vaikse sõja ajal ning oli seejärel lühikest aega põrandaaluse vastupanuliikumise juht, enne oma ootamatut ja salapärast kadumist ajalooareenilt.
Siin ongi üks suurimaid probleeme. Kes on lugenud McAuley romaani «The Quiet War», teab, milline politikaan ja tõbras ja võltsrahvajuht Marisa Bassi tegelikkuses oli :(. Ja mittemiski siinses loos kujutatud traagilise kangelase kuvandi juures ei klapi enam. Lugemine muutub kuidagi vastikuks. Nagu loeks võltsinguid täis ajalooõpikut. Lihtsalt kirjanik muutis kümnekonna aasta jooksul oma plaane ja kujundas mõned tegelased teistsuguseks.
Kui aga see kõrvale jätta, siis on algus vägagi ehe ja subtiilne. Ooperiteatri stseen, kus erinevad tegelased preili Demi Lacombe’i esmakordselt näevad ja tema võrku lootusetult kinni jäävad, on lummav ja samas ärev. Selline okupeeritud, aga siiski mässumeelsusest sumisevas linnas toimuv ooper, okupatsioonijõudude juhtfiguurid, nende keskel nõiduslikult kaunis olevus – midagi ladina-ameerikalikku, huntapoliitilist, evitalikku on selles stseenis!
Tasapisi saame teada, mis Demi Lacombe’i Dionele saabumise tegelik põhjus on, puhkeb McAuley’le tüüpiline spionaaži- ja poliitikaintriig, mõned armastused saavad reedetud ja suurem osa tegelasi avaneb uuest küljest – selles vallas on kirjanik jätkuvalt tipptasemel ja toob kastanid tulest välja. Siis lõpu eel saame aga tagasivaatena näha Vaikse sõja lõpupäevi ja Marisa Bassi tegevust vastupanuliidrina – ja nagu eksiks siia sisse jälle see neetud Pisuhänd – «Vaikset sõda» lugenuna tean ma ju, et see kõik ei olnud päriselt nii.
Ehk siis kummaliselt on välja kukkunud, et poolenisti vastu tahtmist ja planeerimatult on siin väga mitmekihiline lähenemine ajaloolistele sündmustele ja isikutele, on nagu mitu erinevat tõetasandit, kus lugeja peab siis ekslema ja seda endale sobivat õiget leidma. Kogu selle pudru eest siiski «4».
NEED READ 