Tiit Tarlap. Kurjuse tund. Koidiku lapsed. 280 lk. Omakirjastus. Pärnu, 2005.
1
Tiit Tarlapi teise raamatu moodustavad kaks ta loomeperioodi alguse romaani, mis on varem ilmunud vaid väiksetiraažilistes maakonnalehtedes ning seetõttu suuremast tähelepanust ilma jäänud. Isegi fantastikahuviliste tähelepanust, mistõttu tuleb nüüdset raamatupublikatsiooni väga oluliseks pidada, kuna tegu on 1990ndate algupärase ulmekirjanduse silmapaistvamate tekstidega.
Romaan «Kurjuse tund» (Pärnu lehes Kesknädal 1993-94; mitte segamini ajada vaeste ja rõhutute poliitikalehega!) oleks justkui pelk meelelahutuskirjandus, aga ei ole ka. Tegu on sünge ja masendava alatooniga täiesti maailmatasemel jõhkra militaarse seiklusulmega. Iseasi, et muu maailma ulmes olid sellised tekstid aktuaalsed ehk poole sajandi eest. See pole aga etteheide, vaid n-ö. eestlaste traagika, et aeg millegi sellise kirjutamiseks meil alles piiride avanemisel küpseks sai. Ning kui meie ulmeautorite ülesandeks saigi 10-15 aastaga laias maailmas 60-70 aasta jooksul kirjapandu kiirkorras ja kodumaise rakursi alt läbikirjutamine, siis selle ülesande võib põhimõtteliselt sooritatuks lugeda. Ning just Tiit Tarlapil on siin eriti suured teened. Kui maailma ulmes ei oleks olnud Robert E. Howardit, Leigh Brackettit, Edmond Hamiltoni jt, poleks kuskilt saanud tekkida ka George R. R. Martinit, Bruce Sterlingit, Dan Simmonsit jt. Samuti on lood eesti ulmega ja pole põhjust salata, et Tarlapi eeskujud tunduvad olevat just Howard ja Hamilton või varased Harry Harrison ja Robert Silverberg.
2
«Kurjuse tunni» tegevus toimub kauge kolkaplaneedi inimvaenulikul ning karmil rajamaal, kus oma elu (või pigem surma) eest pagedes püüab punktist A punkti B jõuda kirju seltskond saamatuid tsiviliste, kalestunud sõjaväelasi, silmaklappidega maailmavalus humaniste ja lihtsalt lurjuseid. Röövellikult planeedi loodusressursse hävitava suurkorporatsiooni vastu ulatuslikku mässu alustanud humanoidsed pärismaalased on ootamatu löögiga hävitanud kõik tundmatul rajamaal asunud firma faktooriad ja fordid ning püüavad maatasa teha ka kompanii peakorterit, mis rünnakutele siiski vastu peab ning ka karistusekspeditsioone korraldab. Sellesse keskusesse püüavadki pääseda üksikud väiksematest tugipunktidest pääsenud inimesed ning nende erinevate huvide pidevas konfliktis ja psühholoogilise sõja tingimustes see rännak möödubki.
Romaani peategelaseks ongi palgasõdur Orlando, kelle kõrgema ohvitserkonna, firma suuromanike, poliitikute ja kolmandasse sektorisse kuuluva humanoidaarhooldusameti vastu üha kasvava viha ja tülgastuse arengu raames kogu see traagiline ja mõttetu retk meie ette manataksegi. Positiivsed tegelased sisuliselt puuduvad, kui välja arvata pärismaalased, kuid nemadki on nurka surutuna aetud verise kättemaksu teele. Lõpuks tundubki vast positiivseim kangelane seersant Orlando, kes igast lahingust, tulest ja veest Rambo kombel läbi läheb.
Tarlapi kosmilistes seikluslugudes ei leia me avangardi, sürrealismi, stiili- ja keelemänge, ega süžeeloogika veega klosetipotist allalaskmist, mis kõik postmodernse kirjanduse poolt nii armastatud on, kuid korralikku fabulatsiooni küll. Ka tegelaste käitumismõjurid ja psühholoogiline külg on põhjalikult läbi mõeldud ning kerglases ajaviitekirjanduses Tarlapit süüdistada oleks kohatu. Autori tekstid ja iseäranis «Kurjuse tund» ei anna selleks ka eriti võimalust. Romaan on selleks liiga valusalt ja teravalt sisikonda torkav ühiskonnapõlgus (sest ühiskonnakriitika öelda oleks antud juhul liigpehme hinnang), mis peategelase puhul lõpuks igasugused piirid ületab ning kõikehävitavad mõõtmed omandab. Ja kummatigi kirjaniku kirglik laad oma vaateid tegelaste terroristlike vihasööstudena lugejale propageerida mõjub ning paneb oma realistlikkuses usutavuses kaasa mõtlema… ning paljuski Tiit Tarlapiga nõustumagi.
«Kurjuse tundi» on juba jõutud võrrelda varalahkund Lew R. Bergi «Musta kaardiväega» (2005) ning ilmsed paralleelid nende kahe teose temaatika, autoripositsiooni, stiili, hinnangute ja lugejates avaldatava mõju osas on täiesti olemas, hoolimata pea kümneaastasest kirjutamisvahest. Hoolimata sellest täiendavad ning rikastavad mõlemad tekstid teineteist ja eesti ulmemaastikku üldse. Kohatu pole ka märkus, et just Bergi mälestusele on Tarlap selle raamatu pühendanud.
3
Lühiromaan «Koidiku lapsed» peaks oma Tarlapi esimesi tekste üldse – kirjutatud väidetavalt 1980.-90ndate piiril –, kuigi ilmus see alles 2002. aastal Lääne Elus pealkirja all «Väga pikk päev». Viimasest on ka jutt – peategelane Olaf satub ebaõnnestunud ajamasinakatsetuse tulemusel (mille algne eesmärk oli viia ta ajas nädala võrra tagasi, et lahendada oma väikese elu veelgi väiksemaid probleeme) ajas kümme tuhat aastat tagasi ürgaega ning peab seal ilma eriliste abivahenditeta kohaliku ürginimeste hõimu liikmena hakkama saama. Lõpuks õnnestub protagonistil meie aega, kust ta on ära olnud vaid ühe päeva, naasta, kuid tema jaoks on see päev olnud mitu ränkrasket kuud olelusvõitlust primitiivses maailmas veelgi primitiivsemate inimeste seltskonnas, kes osutuvad ometi palju inimlikumaks, kui meie aja teaduse ja tehnika vallutanud kangelased.
Jällegi tüüpiline ja krestomaatilistes ulmetekstides läbikirjutatud teema, meenutagem kasvõi Mark Twaini «Jänkit kuningas Arthuri õukonnas» (1889) või L. Sprague de Campi romaani «Lest Darnkess Fall» («Et pimedus ei laskuks», 1939), mille peategelane Rooma riigi hävingu ja pimeda keskaja piirile satub ning tsivilisatsiooni kiirema progressi ning arengu nimel tegutsema asub. Ometi on siingi Tarlap suutnud tekitada paralleele mitte tavapärase ürgajakirjandusega (Rosny-vanema teosed, Jean M. Aueli bestsellerid või kasvõi Eduard Štorchi «Mammutikütid»), vaid pigem kiplinglike olelusvõitluses allajäämise ja hakkamasaamislugude ja -ideedega.
Kui tihtilugu selliste tekstide puhul saab tänapäevane tsivilisatsioonihellik sellistes oludes esimesest hetkest mängleva kergusega hakkama, leiutab peedist pesumasinale trumli ja mida kõike veel, siis Tarlapi kangelasel pole taskus isegi tikke ning esimese tal hinge sees hoidva leiutise (sest ürginimeste kombel metsloomi küttida ta ju ei oska) – õnge – valmistamiseks kulub tal mitu pikka nädalat. Üldse on «Koidiku lapsed» kurb ja üpris karmikoeline lugu meie kaugete esivanemate ränkraskest olelusvõitlusest ning millimeeterhaaval toimuvast arengust.
Olafi allajäämise ja hakkamasaamise ning kiplinglike mõtteavalduste juurest jõuab Tarlap lõpuks ajaparadokside ning neist tulenevate eetikaprobleemide lahkamiseni, potentsiaalsete tulevikumaailma ajasõdade – ühiskondi ning terveid tsivilisatsioone ja paralleeluniversumeid hävitavate konfliktide – üle juurdlemiseni ning lõpetab kurva tõdemusega, et selliste teadmiste ja hirmude ning eelajaloolises ajas elamise kogemuse võrra «rikkamana» ei suuda ta meie hallis ja argises ning näivturvalises maailmas enam normaalset elu elada. Ajamasina ehitanud teadlane kaob tagasi tulevikku, kust ta tuligi, ning peategelane jäetakse kahe vägivaldselt lõhutud elu vahele hulpima, sest eks tekkinud tal minevikuski, kust ta sama jõhkralt ja ootamatult meie aega tagasi toodi, omad sõbrad, eesmärgid, armastus ja muu oluline, mille nimel me kõik igapäevaselt seda maapinda kulutame.
4
Puudustest. Nagu omakirjastusliku üllitise puhul kahjuks tihti tavaks on raamat täielikult toimetamata. Mitte küll sisuliselt, aga just korrektuuri mõttes. Juba esimese 150 lk jooksul suutsin kokku lugeda üle 50 tähe-, tühiku- vmt vea, rääkimata sellest, et katusega tähti justkui meie keeles polekski, kõikjal laiutavad «sh» ja «zh» vormis esitatud värdjad, tegelase nimi on kord Alex, siis Aleks jne jne jne. Kahju.
Sellest hoolimata on Tarlap meie (ulme)kirjanduspildis üsna ainulaadne nähtus. Väga nauditaval tasemel kirja pandud seikluste ja ulmebutafooria tulevärgi kõrval on Tarlap eelkõige ka ideekirjanik, tal on oma poliitiline agenda (mis on eesti ulmes väga haruldane!), ideoloogia ja filosoofiline ilmavaade, mida ka jõulise kirglikkusega propageerib ning meid sellega sageli nõustumagi paneb.
Ilmunud Loomingus 5/2006.
NEED READ 