Malazi impeeriumi klaarimata arvete öö

Ian C. Esslemont. Night of Knives. 280 lk. PS Publishing. Hornsea, 2005.

Steven Erikson avaldas oma esimese raamatu «Malazi Langenute Raamatu juttude» dekaloogiast 1999. aastal ning kirjutab praegu viimast, kümnendat köidet. Kogu see ülimalt keeruka ajaloo, religiooni ja mütoloogiaga ning põhjaliku geograafia, floora ja faunaga fantasymaailm sündis aga juba 1980. aastate alguses Eriksoni ja tema sõbra Ian Cameron Esslemonti ühistöö viljana.

2005. aastal avaldas Esslemont oma esimese Malazi maailma kirjeldava raamatu, kahe aasta eest teise ning käesoleva aasta lõpuks peaks ilmuma tema kolmas romaan.

Kui Steven Erikson kirjeldab oma sarjas peamiselt Malazi impeeriumi vallutusi ja tegevust teistel kontinentidel ning ka impeeriumist eemale jäävate riikide ja rahvaste tegemisi, siis Esslemont kirjeldab peamiselt Malazi impeeriumi sees toimuvaid ja impeeriumiga seotud võimumänge.

«Nugade öö. Romaan Malazi impeeriumist» on justkui proloogiks Eriksoni kümneköitelisele mammutromaanide sarjale, aga kindlasti ei pea seda enne noid lugema, pigem saab parema lugemisnaudingu kätte, kui juba Eriksoni maailmas juuksejuurte ja kõrvadeni sees olla.

Romaani tegevus toimub ühe öö jooksul Malazi impeeriumi kodukontinendi Quon Tali sumbunud tagahooviks muutunud Malazi saarel Malazi linnas, kus Kellanved, Dancer, Surly, Dassem Ultor ja teised omal ajal ülimalt tõhusale Malazi impeeriumile aluse panid.

Romaani tegevus toimub Varjukuu öö jooksul, mil erinevad maagilised väravad on avatud ning nende taga asuvad võlumaailmad ja -teed reaalse maailmaga ja omavahel osaliselt lõikuvad ja kattuvad. See on öö, mil üldiselt sosistatud teadmise järgi impeeriumi uue salapolitsei Küüne ülem Surly lasi tappa imperaator Kellanvedi ja tema abi, vana salapolitsei Küünise ülema, assassiinide patrooni Danceri.

Igatahes pääsevad selle öö jooksul vaikses unises Malazi sadamalinnas valla tohutud jõud ja lahti rullub metropoli tasemel võimuvõitlus. Eriksoni loominguga tuttava lugeja jaoks pole üllatus, et romaani alguses kohatud poole kohaga linna kaitsemeeskonnale abiks olev Malazi keiserliku armee veteran pole tavaline endine reasõdur – peaaegu kõik Eriksoni romaanides kohatud veteranid on varem mänginud vaat et keskset rolli impeeriumi sõjakäikudes ja kandnud märksa kõrgemaid auastmeid kui nüüd.

Ka Esslemonti veteran Temper on tegelikult Impeeriumi Esimese Mõõga Dassem Ultori üks viiest ihukaitsjast, õieti ainus ellujäänu sellest seltskonnast, kes püüab omaaegset reetmist pealtnäinuna madalat profiili hoides impeeriumi tagahoovis vaikselt oma päevi mööda saata ning keisrinna Laseeni luureameti ja salamõrtsukate eest varjule jääda.

On paratamatu, et Esslemonti debüütteos leidis ja leiab ohtrat võrdlemist Eriksoni loominguga. Kahe kirjamehe käekiri on hämmastavalt sarnane – ilmselt on siis kolm aastakümmet väldanud sõprus ja ühise maailma loomine nende käekirjad sarnaseks lihvinud. Sarnaselt Eriksonile ei seleta ka Esslemont lugejale eriti toimuvat lahti, vaid näitab meile videolõiku, mis pealegi ei alga sündmuste tegeliku algusega, vaid n-ö. keskkohast.

Ometi on Esslemont ehk veidi (uue) lugeja suhtes sõbralikum kirjanik, tema tekst on natuke lihtsam ja selgem, ta  juhatab lugeja veidi kergema šokiga oma maailma ja tegelaste keskele kui Erikson – samas pole ma pädev hindama Esslemonti n-ö. puhta lehena, kuna tuhandeid lehekülgi Steven Eriksoni on ju läbitud. Ehk siis ma ei oska öelda, kas Esslemonti esikromaan sobiks sissejuhatuseks Malazi maailma, pigem on ikka kindlam alustada Eriksoni «Kuu aedadega».

Aga just sellelt tuhandete Eriksoni lehekülgede baasilt võin ma küll Esslemonti vaid kiita. Umbes pooleteise aasta eest jäi mul Eriksoni lugemine ajutiselt väikese küllastuse tõttu pooleli, nüüdne lühiekskurss Malazi impeeriumi võimumängudesse tõi aga tagasi meelde selle hõrgu maitse, mida Malaz tänulikus lugejas tekitab.

See mõnesajaleheküljeline öine verepulm ja maagia tulevärk on põnev, dünaamiline, sünge, sarkastilise huumoriga vürtsitatud ning teiste romaanide süžeeliinide ja tegelaste kohta infokillukesi poetav ning veidi lihtsam kui keskmine Steven Erikson, ka Eriksoni harjumuspärase sajakonna olulisema tegelase asemel on meil siin vaid 20-30 olulist tegelast ringi müttamas.

Selguvad Dassem Ultori «tapmise» asjaolud, Kellanvedi ja Danceri saatus, nende tõusmine pooljumalikku staatusse, muutumine Shadowthrone’iks ja Cotillioniks ja Varjumaja üle kontrolli saavutamine, aga eks need märksõnad kõnetavad ilmselt vaid Malazi maailma fänne. Igatahes on Ian Cameron Esslemonti tulek Steven Eriksoni kõrvale seda maailma avastama igati õnnestunud ja meeldiv samm.

Read Full Post »

Poola juurtega putukduellantide fantaasia

Adrian Tchaikovsky. Empire in Black and Gold. 612 lk. Tor. London, 2008.

Adrian Tchaikovsky fantasytsükli «Shadows of the Apt», milles kirjaniku sõnul ilmub kokku 10 romaani, avaköide «Empire in Black and Gold» jätkab väärikalt trende, milliseid on fantaasiakirjanduses juurutanud Robin Hobb, George R. R. Martin, Steven Erikson ja teised nn uue fantasy viljelejad.

Eks põlvkondlikult kuuluvuselt sobib poola päritolu Adrian Czajkowski kirjanduslik pseudonüüm pigem ühte lausesse R. Scott Bakkeri, Joe Abercrombie, Scott Lynchi ja teiste fantaasiakirjanduse uusima laine esindajatega. Ka ei maksa ehmuda lubatud 10 köitest, kuna kirjanik on üsna kiire: 2008. aastal ilmuma hakanud tsükli viies osa näeb ilmavalgust juba sel suvel, nii et «Martini tegemist» pole alust karta.

Tchaikovsky loodud maailm on üpris uudne ja värske – just seepoolest, et inimrassid erinevad ja liigituvad tolles maailmas putukaliikide/ämbliklaste alusel. Kunagi ammu-ammu, hiidputukate domineerimise ajastul võtsid nood endi juurde ja kaitse alla inimesi ning saavutasid nendega miskitliiki mentaalse kontakti, misjärel on tänapäevaks ka inimestel erinevate putukate füüsilisi tunnuseid või siis midagi vastavate putukaliikide olemusest, laadist.

Kuigi algul harjumatuna näiv lähtepunkt on see tegelikkuses teostununa äärmiselt palju mänguvõimalusi andev ning põnev moodus eri tegelasgruppide eristamiseks ning paljude konfliktide tekkimiseks. Kokku on sarja nelja ilmunud osa jooksul (mis moodustavad kümneosalises tsüklis omaette alamsarja) mainitud siiani umbes 25 erinevast putukaliigist lähtunud inimrassi, kellest enimlevinud on mardikad, herilased, koiliblikad, ämblikud, kiilid, palvetajaritsikad, kärbsed ja sipelgad.

Osa neist liikidest suudab lennata, osa mitte, osa ümber käia tehnoloogia ja leiutiste/teadmistega, osa on avatud müütilistele-maagilistele suundadele, osa peab lugu tsivilisatsiooniehitamisest, osa aristokraatlikust vedelemisest, osa võitluskunstidest, osa vallutamisest ja sõjakunstist. Lisaks lahutab liike seegi, kes neist millisel ajaloo perioodil maailmas domineeriv on olnud, kes on sattunud kelle kukutajaks ning kes uue korra kehtestajaks.

Lisaks on see aurupunk-fantasy, sest kuigi selline üldiselt varauusaegne maailm, on siin oma roll ka tekkival industrialiseerumisel, ehitatakse raudteid, on olemas lennumasinad, tulirelvad omandavad üha suuremat tähtsust jne. Ning üldse on tervendavalt värske lugeda fantasyromaani, kus üks tegelane küsib teiselt naerulsui: «sa ei taha öelda, et sa tegelikult ka maagiasse usud?»

Üldiselt ongi see lugu uue ja vana kokkupõrkest, kujundlikult öeldes: keskaegse aristokraatlik-feodaalse tsivilisatsiooni asendumine uue, humanistliku teadmiste, teaduse ja tehnika tsivilisatsiooniga – õieti on see asendumine revolutsiooni läbi juba viie sajandi eest toimunud, kui praktilise loomuga mardikate rass kukutas võimult mägedesse peitu tõmbunud maagiat austava koiliblikate aristokraatliku liigi.

Nüüd juba pool millenniumit toimunud humanistlikule teaduslik-tehnilise revolutsioonile paneb aga ootamatu punkti ühes maailma nurgas tekkinud herilaste militaarne ühiskond – mainitud mustkuldne impeerium -, mis erinevaid inimrasse ja poliitilisi moodustisi ükshaaval alla neelates oma raudset haaret üle kogu maailma tugevdab.

Romaani tegevusest 17 aastat varem aset leidvas proloogis kohtamegi humanistlike linnriikide Lauskmaalt pärit Collegiumi ülikooli tegelast Stenwold Makerit koos oma sõpradega herilaste ümberpiiratud ning seejärel vallutatud linnast Mynast reedetuna õhulaeval põgenemas.

Üsna verise ja dramaatilise alguse järel näeme juba vananevat Stenwoldi, Collegiumi ülikooli õpetlast ja Herilaste Impeeriumi vastu juba aastaid salajast spionaaživõrku rajanud meest, kes on sellesse surmatoovasse mängu kaasanud ka grupi eri rassidest pärit üliõpilasi, kes on omaette duellantide seltskonnaks koondunud, mille raames rapiirivõitlust harrastatakse ja erinevaid spioonioskusi lihvitakse.

Tchaikovsky romaani iseloomustab tegevuse arenemise mõttes üsna «pedaal põhjas»-stiil, sest toimuda jõuab selle 600 lehekülje jooksul palju: armukolmnurki, vandenõusid, võlukunsti, sõda, piinamisi, spionaaži, kuritegelikke maffiagrupeeringuid, reetmisi ja palju muud nagu korralikule seiklusromaanile kohane. Uimerdamist eriti ei toimu – kirjanik ise on maininud, et enim tüütab teda fantaasiakirjanduses tolkienlik rännak punktist A punkti B, millest üks teatav legendaarne romaan(itriloogia) ju tegelikult koosnebki.

Kuigi Tchaikovsky pole Eriksoni või Martini kombel panoraamfantasy viljeleja ning keskendub siiski kümnekonnale olulisemale tegelasele, on ta ometi suutnud mingil moel tekitada panoraamse feelingu, ilmselt erinevate rasside vaatenurkade ning toimuva sündmustiku globaalsuse läbi. Moodsast fantasyst eristabki Tchaikovsky’t see, et tema peategelasteks on ikkagi konkreetsed inimesed, mitte armeedegrupid, ajastuid vanad impeeriumid või terved eri ajastute jumalate panteonid nagu Eriksonil. 🙂

Kummaline ongi, et üsna noore mehena on kirjanikul loomulikena välja tulnud nii 20. eluaasta piirile jäävad tegelased (ehk siis peategelaste põhiosa), hämmastavalt ebausutav ning romaani üldisest heast stiilist väljalangev ongi aga noorte duellantide neljakümnendais eluaastais mentor Stenwold Maker. Just ainuüksi see tegelane kisub hinde maksimumist ühe palli jagu alla – Stenwold mõtleb ja käitub triviaalselt, klišeelikult, banaalselt ja skemaatiliselt, sealsamas, kus tema noorte õpilaste kaudu vaheldumisi tegevust näidates on Tchaikovsky värske, novaatorlik, moodne, emotsionaalselt põhjendatud ning loomulik.

Ilmselt teengi ma ühe tegelaste kujutamise miinuseid rõhutades sellele romaanile liiga, sest tegelikult lugesin ma selle läbi ülikiiresti ja suure naudinguga ning soovitan loomulikult soojalt!

Loe ka Marek Tihhonovi märksa kriitilisemat arvustust!

Read Full Post »

Philip Reeve ja tema põrgulikult julm maailm

Philip Reeve. Põrgulikud leiutised (Infernal Devices; 2005). 319 lk. Tõlkinud Kristina Uluots. Tiritamm. Tallinn, 2010.

«Põrgulikud leiutised» on kindlasti üksjagu tugevam tükk, kui sarja eelmised osad, kuna tugevamalt kui varem tuleb siin välja põlvkondade erinevus, nende teistsugune käitumine ja siis teistpidi ka sarnasus, samalaadne käitumine – ajaloo kordumine kõverpeeglis, farsina.

Hester ja Tom peaksid olema nii 33-aastased, neil on 15-aastane tütar Wren, kelle eostamist teise osa lõpus mainitakse, perekond elab idüllilis-pastoraalset elukest Põhja-Ameerika idarannikul paikseks jäänud Anchorage’is ning suurem osa Anchorage’i rahvastki on veel elus ja tegutsemas. Ilmneb, et Caul ja Freya pole siiski teineteist leidnud ning esimene neist ei tundu kindlasti õnnelik ja oma minevikuga rahu teinud.

Seda pole ka Hester, kellele, nagu me oleme teises osaski vihjeid saanud, lihtsalt ei sobi selline rousseaulik idüllilis-harmooniline paikne elu koos lihtsameelse rahvaga rohelises maakolkas. Aga et idüll on kestnud juba 16 aastat tundubki Reeve’i maailma inimeste jaoks ebaloomuliku kingitusena.

Kohale ilmub teise osa lõpus omakasupüüdliku aga siiski väikse isikliku kangelasteoga hakkama saanud Gargle, kellest on saanud Kadunud Poiste liider, ning peagi käivitub Reeve’ile omane bodycount… Wren röövitakse, mängu tulevad mitmed varasemate osade tegelased, lugejale näidatakse uut linn-maailma kuurortlinna Brightoni näol, mida juhib meer Pennyroyal.

Nagu öeldud kordub Reeve’i maailmas kogu ajalugu kõverpeeglis, kuigi uue põlvkonna tegelaste vahel tekivad justkui samasugused suhete jõujooned nagu omal ajal Tomi, Hesteri ja nende eakaaslaste vahel, on see kõik siiski teistmoodi.

Puruneb ka illusioon nimega Tomi ja Hesteri kooselu, õigupoolest tõuseb minu jaoks selgelt romaani negatiivseimaks tegelaseks just Hester. Jah, loomulikult on tema koletislikus olemuses süüdi see maailm, teda väiksena ümbritsenud inimesed ja nende jubedad teod. Aga jubedaid üleskasvamise olusid paistavad olevat kogenud praktiliselt kõik selle maailma tegelased, ometi on paljud neist suutnud kõige kiuste säilitada märksa rohkem inimlikkust, hoolivust ja nad ei lähe pelga võimaluse peale tappa märjaks. «Valentine’i tütar» aga… Valentine’i tütar, my ass!

Mõtlen juba pingsalt, mis saab neljandas ja viimases osas, kuna suur hulk tegevusi jääb siin pooleli, tegu on pelga vahefinišiga. Õigupoolest mõtlen peamiselt selle peale, millise saatuse laseb kirjanik Hesterile osaks saada. Võimalikult piinarikas surm ei oleks kindlasti piisav, ellujäämine ja kõigi kallite inimeste surm tema ümber samuti mitte, kuna kes talle siis õieti kallis on? Mingil määral Tom, mingil määral Shrike… aga noh, ka see poleks see! Eks näis.

Kui suurem osa arvustajaid on eelmisi osi omavahel võrrelnud ja ühte vastavalt teisele eelistanud, siis mu meelest olid tasemelt esimesed kaks üsna eristamatud – mõlemal oli suhteliselt ebarahuldav algus, mille aga täiel määral kompenseeris väga tasemel teine pool, Reeve’i käimaminek on alati kuidagi rabe ja logisev, aga kord käimasaanuna pole kellestki ega millestki tema peatajat. Kolmas osa ongi esimesest kahest tugevam, kuna käima saab see kõige kiiremini, kirjanikule omast rabedat algust, mil tegelased justkui kanged kriipsujukud käituks, õieti nagu polegi.

Hesteri eemaletõukav olemus tuuakse kohe alguses lugejate silme ette, kui ta sisuliselt ilma küsimusi esitamata laste pihta tule avab, mille käigus juba sümpaatseks saanud tegelasi kui loogu langeb… Noh, igaühele oma. Kindlasti on olemas feminismist nakatunud naislugejaid, kelle meelest on Hester see suurim kannataja ja ohver ning kes tema «kangelastegudele» pöidlad pihus kaasa elavad.

Lõpp viib Hesteri taas kokku Shrike’iga ning teise köite aegse Gargle’i kolmanda raamatu farss-koopia Kalapäts leiab lõpuks kõigist inimestest reedetu ja mahajäetuna kõrbest «oma» küborgterminaatori – temaga rääkiva stalker Anna Fangi pea – stseen on sümboolne, kui poisike kõrbes vedelevad küborgi jupid selle pea juhendamisel kokku korjab ning neid ida poole kokku panema suundub. Kas meil on neljandas köites ees järjekordne Hesteri loodud koletis?

Kolmas raamat on senini sarja parim ka siin leiduvate ülimalt nutikate detailide poolest. Osalt kohtame neid muidugi juba sarjas varemgi, nagu näiteks õhulaevade nimed – Jõleda Soengu Päev, Mõistetava Vimmaga Keerutatud Mõõk, osalt tõusevad nad esile just kolmandas köites. Näiteks hetk, kus tegevuse taustale suurte pidustuste raames kuvatakse liikuvaid pilte: «Ruumis surises filmiprojektor, näidates Kuuekümne minuti sõja eelsest ajast pärinevate filmide koopiate koopiaid. Keegi mees rippus tohutu kõrge linnamaja viimase korruse kõrgusel oleva katkise kella küljes» – sellised viited filmiklassikale teevad südame soojaks 🙂

Samuti tegi mulle parajalt nalja üpris konkreetselt seksivabas sarjas järsku selline «jõnksatus» – «Nõnda välistas ta traagilised armulood juba eos, keelates poistel ja tüdrukutel omavahel rääkimise. Muidugi olid noored inimesed nagu noored ikka, mõnikord armus tüdruk tüdrukusse või poiss poissi, kuid ta ei märganud seda, sest ooperites ei juhtunud niisuguseid asju mitte kunagi». Oli see nüüd lõiv poliitilisele korrektsusele või mine võta kinni, ootamatu ja naljakas sellise teose kontekstis kindlasti. Aga kirjanduslikus argpüksluses pole ma Philip Reeve’i kunagi kahtlustanud.

Mõtlesin, et lisan kolmanda raamatu arvustusele lõpuks ka selle originaali kaanekujunduse näite, mida on eestikeelsetel väljaannetel kasutanud kirjastus Tiritamm. Olgu siis korratud, et David Frankland joonistab neid suurepäraseid aurupungilikke masinaid.

Read Full Post »

Reetmine ja lunastus jääväljade linnas

Philip Reeve. Kuldseeklid (Predator’s Gold; 2003). 296 lk. Tõlkinud Kristina Uluots. Tiritamm. Tallinn, 2006.

«Kuldseeklite» tegevus toimub umbes kaks aastat pärast esimese osa, «Surelike masinate» sündmusi ning eelkõige on see romaan Tomi ja Hesteri suhtest, nende omavahelistest reetmistest ja lunastustest.

Tom ja Hester on ligi 18-aastased kauplejad-õhusõitjad, koduks on neile Anna Fangi vana õhulaev Jenny Haniver ning hoolimata majanduslikest tõusudest ja mõõnadest tundub, et nad elavad õnnelikult. Seda vaid senikauaks, kuni nende ellu satub ajaloolase ja rännumehe kuulsusega petis Nimrod Pennyroyal. Peatselt on nad tagaaetavad ning satuvad kaugele Põhja – jääväljadel reisivasse linna Anchorage’i.

Siin tekibki aines reetmiseks – linna valitseb päriliku õiguse läbi samuti teismeea lõppu jõudnud printsess Freya, kellele kohe hakkab Tom meeldima. Ka noormees tunneb, et tüdruk on hoopis teistsugune kui tema Hester, lisaks pakub Anchorage võimalust elada taas liikuvas linnas, siin on omad muistised – ning see kõik pakub Tomile kauaigatsetud alternatiivi õhuhulguse elule…

Pennyroyali väljamõeldistele süüdimatult toetudes asub linn teele Põhja-Ameerika suunas, kus loodetakse eest leida teadlase «kirjeldatud» rikkalik roheline maa. Tomi ja Hesteri suhe kisub üha enam kiiva, kuigi seda püüab päästa Anchorage’i alla kinnituva puugi – allveepaadi – kapten, nooruke Kadunud Poiss Caul, kes võitleb sisimas ustavusega veealusele röövlibandele – Kadunud Poistele ja nende juhile, Onule ning soovib osaliselt tagasi pöörduda turvalisse inimeste maailma, kus on perekonnad, vanemad… emad ja isad, kelleta need röövlipoisid üles kasvama on pidanud.

Tomi ja Freya lähedasemaks muutudes põgeneb Hester vihaga jäälinnast ning otsustab selle koos elanike ja varandustega röövlinn Arkangelile maha müüa – nii, et tema lunaks jääks Tom. Kõik kisub aga kiiva nagu alati…

«Kuldseeklid» on nii ülesehituselt kui tonaalsuselt äravahetamiseni sarnane sarja esimese romaaniga – ka Philip Reeve’i suurim puudus – konarlik algus ja teksti «käimajooksmine» on siin jällegi kord olemas. Algab teos üsna puiselt ja siia-sinna visklevalt, justkui poleks kirjanik veel teatavat kindlust saavutanud ning muutub siis süžee arenedes üha enesekindlamaks ja nauditavamaks narratiiviks. Romaan on üldiselt sama sünge, kõle ja kalk nagu eelminegi osa, selles maailmas hoolivad vähesed oma ligimestest ning igaüks peab olema väljas iseenda eest.

Tom on reetnud Hesteri armastuse ning lunastab selle eluohtliku haavatasaamisega, Hester on reetnud linnatäie inimesi ning lunastab selle vägivalla ja julmuse vallapäästmisega enda seest, lunastab ses mõttes, et säästab teisi sellistest valikutest ja vajadusest sääraseid tegusid toime panna. Lisaks saame teada Anna Fangi loo alguse, tema nooruse – seda läbi Kadunud Poiste röövlibande pealiku loo ning Anna Fangki ilmub tegelasena tagasi. Niivõrd-kuivõrd…

Kuigi üldiselt õnneliku lõpuga, on «Kuldseeklid» ikkagi parajalt masendavais toonides romaan, sest räägib see peamiselt täiusliku õnne võimatusest ning täiuslikult sobivate inimeste mitteeksisteerimisest. Lastele või noortele mõeldud raamatuis ei kohta just sageli sellist armastus- ja suhtefilosoofiat, et peamised tegelased, kes justkui on ette nähtud kokku saama ja jääma, ei ole samas parimad tegelased ning nende omavaheline sobivus pole kaugeltki täiuslik. Nende õnn ei saa olema muinasjutulikult veatu ja perfektne, vaid kulgeb ligadi-logadi nagu päris elus.

Kuigi mingid suhtestruktuurid näivad olevat kui ettemääratud, on nad sama ettemääratuse järgi seatud pidevasse testimis- ja tõestusrežiimi – valmis õnne pole, täiuslikult sobivaid paare samuti mitte. Armastus koosneb sageli ebameeldivatest kompromissidest ning osalt ka üsna halbadest valikutest.

Üsna masendava sõnumiga romaan minu meelest, mis näitab, kuidas kriisisituatsioonis suudavad inimesed käituda üllameelselt, ausalt ja õilsalt ning kokkuhoidvalt, kuid pinge hajudes lagunevad ka hapravõitu kompromissidele rajatud suhteliinid.

Positiivne on see, et puuduvad negatiivsed tegelased. Peategelased on oma vigade ja nõrkustega ning astuvad üksteise järel korraks rolli, mille mõned kirjanikud senikirjeldamatu kurjami jaoks reserveerivad, et siis sellest väljuda ning oma igapäevast kulgu jätkata. Kindlasti pole eriline kurjam Tomi tulistav Pennyroyal, ehk ilmutab Hester teavaid märke sellest, mis temast saada võib, märke, mis avalduvad täiel määral kolmandas köites, ehk siis igavene dilemma – kas kurja tehes saab teenida head? Kas õilsa eesmärgi nimel on lubatud alatud ja reetlikud teod?

Minu lemmiktegelased on loomulikult suurimaid isiklikke ohvreid tegevad ning kõige õilsamateks sähvatusteks võimelised poisid – Caul ja Gargle.

Read Full Post »

Tuumasõjajärgne aurupunk Sarmaatia tasandikel

Philip Reeve. Surelikud masinad (Mortal Engines; 2001). 280 lk. Tõlkinud Kristina Uluots. Tiritamm. Tallinn, 2006.

Eesti keeleski juba mõned head aastad kättesaadav raamat on niiöelda ametlikult young-adult kirjandus ehk siis kooliealistele (noorema, keskmise ja vanema kooliea kui sihtrühma eritlemisest ma loobuksin) mõeldud. Tihti nimetatakse selliseid raamatuid ka 10+, sarnast nime kandis omal ajal ka üks raamatu üllitanud kirjastuse Tiritamm sarjadest.

Laste- või noortekirjandus on see raamat aga eelkõige angloameerika kirjastusmaailma loogika ja turundusreeglite järgi: peategelased on lapsed või teismelised, raamatus praktiliselt puuduvad viited seksile, see-eest on ohtralt õhku ahmima panevalt võigast ja jõhkrat vägivalda. Selline tore «lastekirjandus» siis :).

Millega ma tahan öelda, et pole tegelikult mingit põhjust täiskasvanuil neist raamatuist eemale hoida, ehk siis ainult neil, kes ei salli kirjanduses lapstegelasi. Kuna arenguromaan (coming-of-age, bildungsroman) on minu üks lemmikuid, siis pole imestada, et ma käesolevasse sarja vägagi positiivselt suhtun. Eriti veel, kuna tegu on laheda aurupungiga.

Kauges tulevikus on toimunud tuumasõda – Kuuekümne minuti sõda – mis paiskas tsivilisatsiooni tehnilises mõttes kõvasti ajas tagasi ning jättis planeedi maha üsna looduslikult ressursivabas mõttes. Sellesse maailma tekkisid munitsipaaldarvinismi alusel tegutsevad liikuvad linnad, küll vett, küll jääd, küll maismaad mööda liikuvad tohutud masinavärgid, mis nõrgemaid ja väiksemaid linnu koos nonde nappide ressurssidega alla neelavad ning mis sotsiaalmajanduslikus ja ka bioloogiliste ressursside mõttes neist elatuvad.

Kuigi sellist linnasuurust liikuvat monstrumit võib pidada ühest küljest suureks tehnikaimeks, on ühiskond üldiselt siiski langenud elektroonika ja muu peenema ning füüsikaliselt keerulisema tehnoloogia eelsesse aega. Üldse rajaneb tsivilisatsioon paljuski «arheoloogilistele leidudele», ehk siis tuumasõjaeelsetele maapinnast väljakaevatatele tehnikaimedele, millest osa on muutunud iluasjaks, kuna puudub võimalus praktiliseks kasutuseks (läikiv CD näiteks).

Sellises maailmas elab Londoni nimelises Euraasia tasandikele «söögiretkele» siirdunud suurlinnas ajaloolaste gildi õpipoiss Tom Natsworthy, kes satub ühel päeval koos gildi pealiku, tähtsa Thaddeus Valentine’iga Londoni põhjakorrusele, kus sorteeritakse äsja alla neelatud pisikese kaevanduslinna vara ja ressursse – ka inimressurssi. Kui üks kohutava näovigastusega tüdruk püüab mr Valentine’i pussitada, päästab Tom mehe kindlast surmast, kuid saades teada, et tüdruk ütles poisile enne linnast välja põgenemist oma nime, lükkab Valentine poisi plikale järgi, linnast välja, kuna see on ilmselt saanud teada mingi koletusliku saladuse.

Nii algab tühermaal Hester Shaw ja Tom Natsworthy tutvus, sõprus, armastus, kooselu… Philip Reeve tempot eriti maha ei võta, üks sündmus kihutab teise järel, pikemaid mõtisklusi siin ei kohta, maailma kohta infot plokkidena teksti sees ei pakuta, kõik koguneb kokku kildhaaval ning igas sarja järgmises köites paljastub midagi eelneva kohta, ka esimesele köitele eelnenu kohta.

Hesteri ja Tomi suhte ja nende iseloomude arengu ning kokkukasvamise lugu on paigutatud ikka erakordselt kõledasse ja julma maailma, kus ei tundu eksisteerivat praktiliselt ühtki meeldivat ja turvalist kohta, ühtki täielikult head inimest, kellelt Valentine’i saadetud küborgterminaatori eest põgenevad lapsed võiks omakasupüüdmatut pelgupaika või abi loota. See on kindlasti üks neist imaginaarseist maailmadest, kuhu sattuda ei tahaks.

Ometi peavad inimesed selles maailmas elama ning kohanema ja hakkama saama. Noh, kõik ei saa, ootamatult suur hulk peategelastest raamatu lõppu ei näe, mis on parajalt ehmatav, kuna kirjanik on need tegelased lugejale täitsa omaseks ja hingeminevaks muutnud… ning laseb neil siis täiesti juhuslikult ühe sõrmeliigutusega hukkuda.

Kergus, millega selles raamatus julmust, hoolimatust ja vägivallategusid käsitletakse, jahmatas mind üsna kõvasti. Esiteks, kuna natuke see ehk siiski on lasteraamat :), peamiselt aga vast seepärast, et olles harjunud panoraamsete fantaasiaromaanide tuhandeid ja tuhandeid inimesi haarava vägivallaga, oli üksjagu harjumatu näha väga lähivaates paari-kolme-nelja inimese elus igal sammul esinevat vägivalda. Et need inimesed on seejuures üsna lapseohtu, muidugi vaid suurendab lugeja vastavat empaatiavõimet.

Teistpidi aga on see raamat suurepärane näide judeokristliku õhtumaa kultuuri mitmepalgelisusest: seks on noortele lugejatele suunatud raamatus täielik tabu, vägivald aga… õieti isegi mitte naturalistlik jõhkrus ja valu tekitamine kui selline, vaid selle kujutamise ja käsitlemise vaat et ükskõikne kergus hoidis mind kogu lugemise aja mingis veidras poolafektis ning tekitas ängi.

Igatahes on minu lugemissoovitus üsna raudkindel, soovitan kindlasti selle tsükli kõiki raamatuid – osta, kui võimalik, sest kirjastuse Tiritamm tegevus moodsa ja kõrgel tasemel ulmekirjanduse korralikul (sarju mitte pooleli jätval) eestindamisel väärib kõikvõimalikku tunnustust ja toetust.

Nagu ka kujunduslik otsus kasutada kaanepiltidena ingliskeelsete originaalide ehk õnnestunumaid, David Franklandi pilte. Kuigi ka Christophe Vacher’ kõrged vertikaalsusse kaduvad linnad on muljetavaldavad. Aga Frankland rõhub just enam aurupungilikele masinatele ja kohalikul raamatuletil, kus kujunduspreemiaid võidavad reeglina kõige hallimad ja vähem silma torkavamad eksemplarid, on tema kaanepildid ühed kirevamad, fantaasiat elavdavamad ja efektsemad.

Ahjaa – vähetuntud Uus-Meremaa filmimees Peter Jackson, kes on ehk mõnedes ringkondades omandanud halva kuulsuse kui lühemat kasvu ebahuvitavate paksukeste surmigavate rännak-seikluste ekraniseerija, ütles 2009. aasta lõpus, et kavatseb «Surelikest masinatest» filmi vändata. Palun väga, ütlen ma.

Read Full Post »