Angloameerika ulmeajakirjade lugu

Mike Ashley. Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970. The History of the Science-Fiction Magazine Volume II. 410 lk. Liverpool University Press. Liverpool, 2005.

Jacques Sadoul. Histoire de la Science-Fiction Moderne (1911-1971). 411 lk. Albin Michel. Pariis, 1973.

Romaanidest on mulle alati rohkem meeldinud jutukogud ja ühe autori jutukogudest erinevate autorite lühiproosat koondavad antoloogiad. Antoloogiad on tänapäeval internetiavaruste/-ajakirjade ja veebikohtade kõrval peamine lühiproosa avaldamise koht, sest omaaegseid suuri ulmeajakirju on järele jäänud umbes kolm ja need on tegelikult kaunis pisikesed. Kuid žanriulme tekkimise ajal kahe maailmasõja vahel Ameerika Ühendriikides ulmet raamatutena loomulikult praktiliselt ei avaldatudki, üksikud väikekirjastuste ja fännide väljaandel ilmunud ning tänaseks haruldaseks muutunud trükised välja arvata.

Ulmekirjanduse olulisim osa – lühiproosa – tekkis ja arenes pulpajakirjades: ulmet ilmus juba 20. sajandi algusest tavalistes jutuajakirjades nagu Argosy ja All-Story, kus sellel tuli võidelda trükiruumi nimel teiste ajaviitekirjanduse liikidega, kuni 1920. aastate keskel tekkisid esimesed spetsiaalsed ulmeajakirjad: 1923. aasta märtsis rohkem müstilise, üleloomuliku ja fantaasiakallakuga Weird Tales ning 1926. aasta aprillis esimene teaduslikule fantastikale keskenduv Amazing Stories. Peagi järgnesid sellele Amazing Stories Quarterly, ühekordne Amazing Stories Annual, Science Wonder Stories, Air Wonder Stories (ühinesid peatselt nime alla Wonder Stories), Science Wonder Quarterly/Wonder Stories Quarterly, Astounding Stories (of Super-Science), Marvel Tales jmt.

Kui minu ulmehuvi 1990ndate esimesel poolel süvenes, täpsemalt välja kujunes ja konkretiseerus, sain ma aru, et just sellest perioodist, neist ajakirjadest, neist autoreist tahan ma rohkem teada ja just selle perioodi jutte tahan ma lugeda. See ulmekirjanduse tekkeprotsess, see pulpkatlas keetmine ja segamine tundus mulle kõige huvitavam. Loomulikult ei olnud 1993.-1994. aastal Eesti selle kohta võimalik kuskilt midagi põhjalikumat teada saada. Internetti praktiliselt veel polnud tavalevikus, ja noh, see internet, mis olemas oli, ei sisaldanud veel vastava teema kohta suurt midagi. Tartu Ülikooli raamatukogus, mille lugejaks ma just tol perioodil sain, oli küll virnade viisi 1950.-1980. aastail välja antud angloameerika ulmeraamatuid: peamiselt romaane, aga ka üksikuid jutukogusid ja eriti üksikuid antoloogiaid, aga need olidki valdavalt tekstid sõjajärgseist kümnendeist.

Ma ei lisanud seda köidet arvustatavate raamatu nimekirja, kuna põhjalikumalt ma sellest siinkohal ju ei räägi ja sisulisi hinnanguid ei anna, aga olulisem bibliograafiline andmestik sellegi köite kohta on tekstis ära toodud.

Samuti sai tollal minu lemmiklektüüriks raamatukogu lugemissaali avariiulil olnud nn. punane raamat: Curtis S. Smithi koostatud ja St James Pressi väljaandel 1986. aasal A4 formaadis ilmunud kõvakaaneline 933 leheküljeline ulmekirjanike leksikon «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk). Seda ma siis oma vabadel hetkedel lehitsesin ja õigupoolest võib vist väita, et just sealt on pärit 20. sajandi angloameerika ulmekirjanike elulooliste ja loominguliste andmete ja faktide entsüklopeediline kogum minu peas, täpsemalt selle infopilvelõhkuja vundament ja esimesed korrused. Aga ka selles raamatus oli peamiselt juttu romaanidest ja Teise maailmasõja järgse perioodi autoreist. Seegi polnud nagu päris see. Kuigi selle raamatuta poleks ma tänapäeval see, kes ma olen 🙂

Aga et just sellest sõdadevahelisest perioodist tahan ma rohkem teada, see usk sai kinnitust, kui 1994. aasta kahes viimases Marduse numbris ilmusid Jüri Kallase asjalikud artiklid ajakirja Weird Tales ja selle ühe põhiautori H. P. Lovecrafti kohta, rikkalikult erinevate ajakirjanumbrite kaanepiltidega illustreeritult.

Ja just siis jäi mulle TÜ raamatukogu sedelkataloogis (mingit elektroonilist kataloogi ei eksisteerinud veel, mõistagi) silma kellegi Jacques Sadouli (1934) tundub et ulmekirjanduse ajalugu, paraku prantsuse keeles. Tellisin raamatu endale koju ning suur oli minu üllatus ja rahulolu, kui avastasin köidet lehitsedes, et «bingo!», see on just see, mida ma otsinud olen. Ja siis oli juba pisiasi, et raamat suhteliselt arusaamatus keeles oli.

Niipalju üks intelligentne gümnasist ikka prantsuse keelest aru saab, eriti veel kui teema ja ajalooperiood ja kirjanikud ja ajakirjad, kellest/millest juttu tehakse, on sulle enam-vähem tuttavad. Ühesõnaga rääkis see raamat just žanriulme ja angloameerika ulmeajakirjade tekkimisest 1920ndail aastal ning kirjeldas selle kirjandusliigi arengut läbi 1930. aastate kuni uue laine kuulsusetu lõpuni 1970ndate alul. Ja tegi seda just läbi erinevate ajakirjade kronoloogiliselt liikudes, Sadoul kirjeldas ulmeajalugu Amazingu, Weird Talesi, Astoundingu, Galaxy jt ajakirjade numbrite kaupa, tutvustades seal ilmunud žanri arengu seisukohalt olulisi tekste ja nende autoreid.

Mäletan, et kirjutasin kõik Sadouli raamatus esinenud ajakirjade, toimetajate, kirjanike ja illustraatorite nimed, juttude ning järjeromaanide pealkirjad ja ajakirjade ilmumisajad eraldi tulpades välja ja trükkisin oma uuel Olivetti kirjutusmasinal puhtalt ümber. Samuti sain üsna hästi selgeks prantsuskeelsed kalendrikuude nimed ja aastaaegade nimed (sest mitu ajakirja ilmus kvartaalselt ja numbrid kandsid daatumeid nagu «Kevad 1946» või «Sügis 1951»).

Lisaks olid Sadouli raamatus kriitpaberil poognad nende pulpajakirjade kaanepiltidega – sellist varasalve polnud ma varem kohanud. Tõe huvides tuleb märkida, et ega ma prantsuse keelt siiski kunagi ära ei õppinud ning päris täpselt ma aru ei saanud, mida Sadoul mõne kirjaniku mingi teksti kohta ütles või millise sisukirjelduse andis.

Aastad möödusid ja siis veel teine ports, kuni ma sain teadlikuks, et inglise ulmeuurija ja antologist Mike Ashley (1948) on kunagi 1970ndail andnud välja lausa neli köidet ulmeajakirjade ajaloo kohta. Need pean ma saama, mõtlesin ma. Need 1974-1978 ilmunud neli köidet kandsid pealkirja «The History of the Science-Fiction Magazine» ning katsid kümnendite kaupa ära perioodi: 1926-1935, 1936-1945, 1946-1955 ja 1956-1965.

Kui ma veel ports aastaid hiljem reaalselt neid teoseid kasutatud raamatute müügikohtadest valmis tellima olin, jõudsin avastuseni, et need taskuformaadis pehmekaanelised köited polegi päris ajalooülevaated, vaid on poolenisti neist perioodidest pärit juttude antoloogiad, millele siis igas raamatus lisandus lühiülevaade perioodi kohta. Minu meelehärmi kaotas aga ära teine avastus, nimelt et Ashley on oma ulmeajakirjade ajalugu nullindatel asunud põhjalikumalt ja kirjandusteaduslikumalt ümber kirjutama ning et tegelikult on mul mõttekas tellida see uus sari, mille esimene köide kannab pealkirja «The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the Beginning to 1950» (2000) ning kolmas osa on «Gateways to Forever: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1970-1980» (2007).

Mõeldud-tehtud. Lühidalt võiks selle memuaaritsemise siin nüüd kokku võtta niimoodi, et viimase kahe aasta jooksul on need kolm köidet olnud mulle ammendamatu ja asendamatu ning hädavajalik igapäevane infoallikas ja lihtsalt mõnus eneseharimise- ning ajaviitelugemine. Täiesti kogemata juhtus nii, et põhjalikult ja süsteemselt hakkasin esimesena läbi töötama sarja teist köidet, mis katab perioodi 1950-1970, peamiselt seepärast, et aprillis tabas mind järsku mingi Silverbergi-palavik, mille raames hakkasin süstemaatiliselt mul olemasolevat kirjaniku lühiproosat kronoloogiliselt läbi lugema ja mõtlesin, et paralleelselt sinna juurde sama perioodi ajakirjaulme ajalugu lugeda ning n-ö. suuremat pilti näha ja tajuda on vägagi nutikas tegu. Ma olen alati väga nutikas olnud.

Mike Ashley stiiliga olin varemgi tuttav, samuti teadsin, et ta ei kuulu Brian W. Aldissi, Brian M. Stablefordi jt vingus brittide koolkonda, kes peavad Hugo Gernsbacki mitte ajakirjaulme isaks ja oluliseks asutajaks, vaid kasumiahneks ja ulmekirjandusse ignorantlikult suhtunud «Rott Hugoks» (Lovecrafti termin), kelle loodud spetsiifiline geto ja fändom osutas ulmekirjanduse kui kauni kunstiliigi arengule suure-suure karuteene, eraldades selle ebaloomulikul kombel tavalisest peavoolukirjandusest ning muutes kommertslikuks teismeliste poisikeste ajaviitematerjaliks.

Olin sattunud veebist lugema Ashley põhjalikku ajakirja Amazing Stories analoogilist number- ja aastakäikhaaval kirjutatud ajalugu, mis ilmuski Amazingu veergudel jaanuaris juulini 1992. Ka olin lugenud 1998. aasta Interzone’i numbritest suurt poleemikat Gernsbacki üle, kus ühel pool oli Stableford, teisel jälle ameeriklane Gary Westfahl ning britt Mike Ashley, kes oma tagasihoidlikul akadeemilise ulmeuurija moel lausehaaval Stablefordi õelad spekulatsioonid konkreetsete faktidega ümber lükkas. Mulle Ashley lähenemine ja meetod meeldisid.

Nagu öeldud, Ashley on põhjalik ja detailne. Ka kõnealuses köites võtab ta esmalt ette ajakirjaturu aastal 1950, käsitleb kõigi ameerika ulmeajakirjade käekäiku, autoreid, toimetamispoliitikat, kaanepilte, majanduslikku olukorda, põikab seejärel endale kodusesse Albioni, annab ülevaate briti ulmeperioodika käekäigust ning liigub siis järjest edasi. Läbi käiakse teine ja viimane suur ajakirjabuum 1950ndate keskel, kümnendi uute oluliste autorite looming (Sheckley, Farmer, Dick, Silverberg, Herbert, Dickson jppt), tekkiv originaalantoloogiate turg, raamatukirjastused ja nende suhe ajakirjaulme maailma, muutused ulmes 1960ndate alul, uue laine nimeline kirjandusnähtus ning fantaasiakirjanduse buum, mis ulmet just 1960ndail tabas.

Raamatu lõpus on paarikümnel leheküljel ka lühiülevaade ulmeajakirjade käekäigust raamatus käsitletaval perioodil Venemaal, Mehhikos, Argentiinas, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Skandinaavias, Hispaanias, Belgias, Rumeenias, Jugoslaavias ja Jaapanis. Lisaks on raamatus 70 lehekülge põhjalikku andmestikku ajakirjade kohta, nende ilmumisajad, ilmumissageduste muutumine, toimetajad, tegevtoimetajad ja see andmestik on mitutpidi otsitav. Soovituslikust bibliograafiast ja isiku- ning ajakirjanimede registrist ma üldse ei räägigi, ikkagi ülikoolikirjastuse väljaanne.

Ajuti ma tunnen ennast isegi pisut räbalasti, et ulmest endast rohkemgi meeldib mulle lugeda ulme kohta, ulmekirjanduse erinevaid ajalugusid 😉

Read Full Post »

Kuldajastu pulpseiklus: koloniaalne Marss, kaevanduskontsessioonid ja ülirikaste parasiitide New York

Edmond Hamilton. Son of Two Worlds. Ajakirjas: Thrilling Wonder Stories, august 1941.

Kartsin lühiromaanist «Kahe maailma laps» palju hullemat. Tegu on siiski Hamiltoni mitte just (tõsisemate saavutuste mõttes) karjääri tipul ilmunud tekstiga, mille avaldas nooremale publikule suunatud pulpseiklustele keskendunud ajakiri ning mida on hiljem vaid ühes mitte just kõige märgilisema tähtsusega antoloogias taastrükitud. Ometi olid mu hirmud täiesti asjatud. Seiklusulme proff on välja mõelnud korraliku loo lihast ja luust tegelastega ning selle ilma allahindluseta valmis teinud.

«Kahe maailma laps» on klassikaline koloniaalulme, ehk siis tekst, milles Marss, Kuu või mõni kaugem taevakeha on pandud asendama omaaegset kolmandas maailmas asunud impeeriumi kolooniat. Stephen Drew on maalastest vanemate laps, kuid üles kasvanud Marsil, kus tema nimeks on Ark Avul (jah, jälle need Hamiltoni nimed…), Stephen on üles kasvatatud täielikus Marsi vaimus, see tähendab, et ta on elanud vaba looduslapse elu Marsi kõrbetes ja mägedes koos marslastega sealsetele metsikutele ulukitele jahti pidades, selleks vajalikke telepaadivõimeid arendades ja karmi rajamaa otsekohesust, siirust ja ausust hinnates. Tema isale kuulub Marsil kaevandus, kust pärit traaniumit kasutatakse Maal sünteetilise toidu valmistamiseks – Maa on nii ülerahvastatud, et loomulikust toidust enam lihtsalt ei jätku.

Nüüd sureb Stapheni isa, olles pojale enne surma rääkinud, et see peab minema Maale, sest tema sealne esindaja on talle teada andnud, et nende kaevanduskontsessiooni ähvardavad kaks suurt sünteetilise toidu kontserni, kes püüavad täielikku toiduvalmistamise monopoli saavutada, mille osas üks väheseid segajaid ongi veel Drew perekonna väike aga oluline kaevandus. Isa jõuab enne surma veel kahetsust tunda, et ta poeg pole maalaste keskel üles kasvanud, ei tunne nonde inimeste kombeid ja käitumist.

Stephen lendabki koos oma vana teenri-õpetaja Lin L’Laniga Maale, kus ta kistakse kohe suurkorporatsioonide vahelistesse võimumängudesse, ilmneb, et keegi pole see, kellena ta näib, kedagi ei saa justkui usaldada… Koduselt tunneb ta end vaid New Yorgi marslaste linnajaos, mida kutsutakse Little Mars ja mis on suure kupliga kaetud Marsi raskusjõuga enklaav New Yorgi äärelinnas. Hamiltoni tuleviku–New Yorgi kirjeldused on üldse kuldajastule iseloomulikult futuristlikud ja uljad ning väga hästi silme ette joonistuvad. Tulevikumaastikke maalib Hamilton jätkuvalt vägagi meisterlikult.

Enne kui Stephen arugi saab, on ta oma vanadest Marsi sõpradest eraldatud, ta annab allkirja lepingule, millega ta kaevandus läheb ühe suurkontserni hõlma alla (lubadusega säilitada selle iseseisvus), tal tekib armuafäär suurkorporatsiooni juhi tütrega, kes talle suurilma tühise ja mugava elu võlusid ja pahesid tutvustab, ning temast saab igapäevane külaline firmabossi luksusvillas ja nende ühiskonnakihi eliitseis lõbustusasutustes (Atlandi ookeani alune ööklubi, kus läbipaistva lae kohal võib näha ookeanipõhja jne).

Kõik lugejad saavad juba ammugi aru, et Drew kaevanduse agent New Yorgis Gilson mängib topeltmängu, vaid metsiku Marsi looduse keskel ausate ja siiraste marslaste seas üles kasvanud otsekohene maakas Stephen Drew ei saa aru, et tal täiega nahk üle kõrvade tõmmatakse.

Maksimumhindele veakski miinuse järele seetõttu, et sellised situatsioonid kirjandusteoses alati pisut tüütavad on, kui peategelane lugejast kaugel taga vantsib oma arusaamiste ja toimuva mõistmise poolest, aga noh, antud juhul on see igatahes loogiliselt ja usutavalt ära põhjendatud. Igatahes on mul väga hea meel, et omal ajal Uppsalast Sweconilt selle Leo Marguliesi koostatud antoloogia «3 from out There» (Richard Powersi stiilse kaanepildiga!) soetasin, kus see algupäraselt ajakirja Thrilling Wonder Stories 1941. aasta augustinumbris ilmunud tekst ainsana on taasavaldatud.

Read Full Post »

Tähtedevahelise patrulli kroonikad: võitlused täheröövlite, trajektoori muutnud päikeste ja komeetide ning udukokku peitunud tulnukatega

Edmond Hamilton. Crashing Suns. 192 lk. Ace. New York, 1965.

Kogumikku «Kokkupõrkavad päikesed» on üsna arusaamatutel põhjustel koondatud Edmond Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli seitsmest jutust 1.-4. ja 6. jutt. Samas 5. ning 7. lugu jäeti Ace Booksi 1965. aasta editsioonist välja ning huviline leiab need lisaks vanadele Weird Talesi numbritele veel vaid 2009. aasta Haffner Pressi kõvakaanelisest luksusköitest «The Star-Stealers: The Complete Adventures of The Interstellar Patrol. The Collected Edmond Hamilton, Volume Two». Sarja kuuluv romaan «Väljaspool universumit» (Outside the Universe) ilmus Ace Booksi väljaandel 1964. aastal, kuid on samuti leitav nimetatud luksköitest.

Hamiltoni Tähedevahelise patrulli olulisusest moodsa kosmoseooperi sünni juures räägin kohe alljärgnevalt tsükli esikloo tutvustuses, rõhutagem siinkohal vaid, et just see sari on saanud teedrajavaks mitmete kosmoseooperi klišeede, standardite ning mallide loomisel ja kirjanduslike koordinaatide mahamärkimisel. Just siin on esmakordselt kujutatud hiiglaslikku Tähtede Föderatsiooni (galaktikaimpeeriumi) keskuseks olevat hiidplaneeti, mis on üks suur linn, just siin näeme esmakordselt suurt föderatsiooninõukogu (galaktika senatit) ning erinevaid kurjameid, kes suudavad liigutada udukogusid, tähti, komeete jm taevakehi ning kosmilisi nähtusi.

Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli galaktika ja föderatsioon on kindlasti olnud eeskujuks Asimovile Asum-tsükli galaktikaimpeeriumi loomisel ning George Lucasele «Tähesõdade» uue triloogia võimsate visuaalsete piltide ja eripäraste võõraste maailmade väljatöötamisel.

Ajahambale pole see tõeliselt märgiline tekstitsükkel paraku kõige paremini vastu pidanud, õigemini mõned selle osad, sest sari on oma tasemelt kaunis ebaühtlane. Mõneti ehk isegi ootamatult ajakirjas Weird Tales ilmunud tekstide kohta, on need lood ajuti pisut lapsikuvõitu (enamasti süüdistavad selle ajakirja fännid lapsikuses just konkureerivas ulmeajakirjas Amazing Stories ilmunud jutte), mida ei saa öelda Hamiltoni samal perioodil Amazingus või ajakirjas Wonder Stories ilmunud lühiproosa kohta.

Kogumikust õieti vaid üks lugu («Within the Nebula») tundus olevat need enam kui 80 aastat, mis teksti sünniaega meie päevadest lahutab, edukalt üle elanud, ülejäänusid soovitan eelkõige ajakirjaulme sünniperioodist huvituvale ulmekirjanduse ajaloo sõbrale: mulje sellest, milline oli 1920ndate teise poole varane kosmoseulme, annavad need tekstid kenasti.

Kuulus ajakirjanumber, kus lisaks Hamiltoni «Kokkupõrkavate päikeste» esimesele poolele ilmus kaanelooks olev Robert E. Howardi Solomon Kane’i lugu, tekst Frank Belknap Longilt, kordustrükk Robert W. Chambersilt ning Tennessee Williamsi debüütlugu «The Vengeance of Nitocris».

1. Crashing Suns 3/5

«Kokkupõrkavad päikesed» on lühiromaan, mis avab Edmond Hamiltoni legendaarse Tähtedevahelise patrulli sarja, millesse kuulub käesolev lühiromaan, viis jutustust ning täispikk romaan, mis nägid ajakirjas Weird Tales trükivalgust aastail 1928-1930. Olid klassikalise kosmoseooperi esimesed eluaastad, sest just 1926. aastal debüteerinud Hamiltoni peetakse koos Jack Williamsoni ja E. E. «Doc» Smithiga kosmoseooperi kui ühe moodsa žanriulme alažanri loojaks 1928. aastal.

Enne seda oli kosmilisi ulmelugusid loomulikult ajakirjades Amazing Stories ja Weird Tales ja mujalgi ilmunud, aga alles 1928. aastal kujutasid nimetatud kolm meest esmakordselt ette meie päikesesüsteemist väljaulatuvaid kosmoseseiklusi, moodsa teadusliku fantastika mastaap läks ülegalaktikaliseks ning seni hoomatavuse piiril püsinud tähesüsteemid muutusid mängukannideks hoolimatute kurikaelte ning õelate tulnukrasside käes, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel püüdsid inimkonda ja meie päikesesüsteemi hävitada ning kelle vastu astusid siis veatud ja õilsad ning imeosavad positiivsed kangelased. Ajastu oli selline 😉

Sama, 1928. aasta augustis ja septembris läbi Weird Talesi kahe numbri järjejutuna ilmunud lühiromaan «Kokkupõrkavad päikesed» ei olnud küll päris esimene uue aja kosmoseooper, ka Hamilton oli samal aastal varem juba paar sarnast teksti avaldanud, aga üks esimese kümne hulgas kindlasti.

Planeetidevahelise patrulli (tsükli esimeses jutus kannab see veel sellist nime) ristleja koos astronautide Jan Tori ja Hal Kuriga kutsutakse Kaheksa Maailma (Pluutot ju veel ei teatud) Ülemnõukogu istungile Planeetide Halli, mis asub loomulikult Maal. Inimkond on tolleks kaugtuleviku hetkeks hõivanud kõik meie päikesesüsteemi taevakehad, kuid kaugemale pole reisitud, sest ülipikad vahemaad järgmiste tähtedeni takistavad lende. Nõukogu eesistuja Mur Dak teeb neile teatavaks Veenuse laboratooriumites töötava teadlase Sarto Seni grupi hirmuäratava avastuse. Nimelt päikesesüsteemist kaugelt mööduma pidanud tähe Alto liikumistrajektoor on viimasel ajal kummaliselt muutunud ning see on asunud kokkupõrkekursile meie Päikesega. Kokkupõrge hävitaks terve süsteemi.

Imekombel on Sarto San just tol hetkel leiutanud ülikiire tähtedevahelise lennu tehnoloogia ning valminud on ka esimene ristleja, millega vapper seltskond peab asuma teele Alto tähesüsteemi poole, et selgitada välja trajektoori muutuse põhjus ja sellesse võimaluse korral sekkuda.

Vapper seltskond asubki teele, läbib tähtedevahelises ruumis midagi musta augu laadset, jõuab Alto juurde, püütakse püüdurkiirega kinni ning vangistatakse kohalike tulnukate poolt, kes on ümmarguse palli kujulised, kuue peenikese jala ning kahe peenikese käega. Tulnukate jäsemed on erakordselt tugevad, kuid nad on tapetavad, kui pressida tugevalt nende gloobusekujulisele kerele, mis ühel hetkel lõhki läheb ning millest voolab välja sültjas ollus. Sedasi siis.

Pärast lohutut vedelemist kongis põgenevad nad ühel hetkel sealt, olles eelnevalt saanud teada tolle maailma ajaloo ning Alto kursimuutuse põhjuse: täht on kustumas ning vajab eluspüsimiseks pidevalt «toitu», ehk erinevaid väiksemaid taevakehi, et selle lähimal planeedil nn. keraolendite tsivilisatsioon saaks säilida. Viimases hädas on nad otsustanud juhtida oma tähe kokkupõrkele Päikesega, mis annaks sellele küllaldaselt elujõudu, valgust-kuumust-põlemist.

Oma imekombel tervena hoitud täheristlejas põgenetakse Maale, kus on vahepeal valminud terve laevastik sarnaseid ülikiireid lennumasinaid. Kangelased pöörduvad laevastiku eesotsas tagasi Alto juurde, et pidada sealsete keraolenditega maha gigantne kosmoselahing. On ka omamoodi puänt.

Sellised need kosmoseooperid 1920ndate lõpul siis olid. Ja Hamilton on neist üks täiskasvanulikumaid ja tegelikult ka kõige vähem aegunumaid. Muidugi on talumatu, kui sul on jutt, mille tegelased kannavad ühetaolisi tobedaid nimesid nagu Mur Dak, Sarto Sen, Jan Tor ja Hal Kur – kes neid suudaks erista… Tobedad on ka kirjeldused sellest, mida tunneb minategelane, kui Kaheksa Maailma ülemnõukogu on just tema välja valinud juhtima esimest ekspeditsiooni või esimest kosmosearmaadat, millist uhkust segatuna aukartuse ja vastutuse ning hingevärinaga ta tunneb, aga kuidas ta pisarsilmil oma koorma vastu võtab ning millised ovatsioonid puhkevad siis saalis. Mnjah, ühes teises riigis 1928. aastal täpselt sellised ovatsioonid vist kõlasidki.

Aga sellega lapsikused ka lõppevad. Hamilton on hämmastavalt hea sulega autor, kirjeldamaks seiklusi kosmoses, erinevaid taevakehasid ja kosmilisi nähtusi, ka kosmoselahinguid, temas on siirast ja puhast mastaapi ning värvidega ta ei koonerda. Need osad tekstist ei ole märkimisväärselt vananenud. Ega ilmaasjata saanud ta juba paar aastat hiljem fändomis hüüdnime Edmond «Maailmade purustaja» Hamilton ning kui esimest korda ameerika ulmes aastaauhindu jagada püüti (ühekordne Jules Verne’i auhind 1934. aastal), valisid fännid aasta parimaks ajakirjades ilmunud tekstiks just ühe Hamiltoni loo.

Sarja kõige lollim lugu pääses ajakirja kaanelooks.

2. The Star Stealers 2/5

Jutustus «Tähevargad» ilmus esmakordselt ajakirja Weird Tales 1929. aasta veebruarinumbris ning oli ka numbri kaanelooks. Teose sündmustik toimub tsükli alguslooga võrreldes märksa kaugemas tulevikus ning nüüd on peategelasi ühendavaks teenistuskohaks juba Tähtedevaheline patrull. Nimelt on maalased ja päikesesüsteem vastu võetud Tähtede Föderatsiooni, kuhu kuuluvad paljude eri maailmade erinevatest rassidest asukad, nende kõrval nüüd ka inimesed. Patrulli tegevus pole muutunud: ikka seistakse galaktika kodanike turvalisuse valvel, keda pidevalt ohustavad üksikud pahad tulnukrassid, mis on otsustanud oma taevakeha saata kokkupõrkekursile mingi suure tähe või veelgi suurema galaktilise kooslusega.

Nüüd on patrullis teeniv maalaste süstik ootamatult kodusüsteemi kutsutud ning laeva meeskond murrab pead, mis võiks sellise ebahariliku korralduse olla tinginud. Selgub, et Neptuunil asuv Astronoomilise Teabe Büroo on kindlaks teinud, et üks Tume täht, mille liikumistrajektoor peaks Maast ja päikesesüsteemist piisavalt kaugelt mööduma, on järsku suunda muutnud ning on hetkel kokkupõrkekursil meie Päikesega. Kokkupõrge teadagi hävitaks päikesesüsteemi. Igatahes asub vapper meeskond, kuhu kuuluvad tegelased nimedega Ran Rarak, Hurus Hol, Dal Nara (naine!), Nal Jak jt, teele Tumeda tähe suunas, et selle kursimuutuse põhjus selgeks teha ja võimalusel seda trajektoori muuta.

Tuleb kuidagi kole tuttav ette, jah? Vaid napid kuud varem oli samas ajakirjas ilmunud täpselt sama sisuga tekst sama autori sulest ja samast jutusarjast? Justament. Tahate ära aimata edasisi sündmusi? Kohale jõudes satuvad vaprad kosmosepatrullijad raskestikirjeldatava ja absurdse välimusega tulnukrassi kätte vangi, langevad vangikongis pikaks ajaks masendusse, millest ärkavad alles sel päeval, kui on viimased tunnid aega tegutseda, et muuta tähe kurssi ja vältida kokkupõrget. Neil õnnestub üsna banaalsel moel vangikongist pageda, meetodil, mille võinuks välja mõelda juba vangistuse esimesel päeval.

Samuti on nende ekspeditsiooni teadlane vangistuse alul korra ära viidud ning pühendatud tolle võõra rassi ajalukku ning saanud teada, et tulnukad on oma tähe kurssi muutnud ellujäämisinstinktist, kuna täht on jahtumas/kustumas ning nad plaanivad oma Tumeda tähe gravitatsioonijõuga tõmmata meie tähesüsteemist möödudes Päikese enda uueks täheks, suurendades tema massi, söötes talle selleks toiduna sisse kõik päikesesüsteemi planeedid. Igatahes õnnestub meie kangelastel kerge vaevaga põgeneda oma täheristlejale, mida vaenulikud tulnukad on otsekui nende jaoks terve ja stardivalmina hoidnud. Kosmosesse jõudnuna kohatakse Maalt pärit laevastikku. Toimub kosmoselahing. Päikesesüsteem päästetakse. Päikest ei lasta tulnukatel ära varastada.

Hinne markeerib kurba tõsiasja, et kõik need nõrkused ja miinused, mis tsükli esimese jutu puhul olid veel andeksantavad ja ei rikkunud terviklikku elamust, on teises loos saanud tubli võimenduse, need on arendatud totruseni ning lisaks on kõike seda lugeda täielik déjà vu tunne! Ja sellise loo (ilmselt et kogu tsükli kõige kehvema) on David G. Hartwell välja valinud oma tuhandeleheküljelisse esindusantoloogiasse «The Space Opera Renaissance» esindama varast kosmoseooperit. Persse.

3. Within the Nebula 5/5

Jutustus «Udukogu sees» on Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli sarja seniloetud tekstidest õnnestunuim ja just selles tekstis maalitud galaktilisi peisaaže imetledes võib mõnusa muige ja äratundmisega vedada paralleele: siit sai George Lucas idee Surmatäheks, see stseen inspireeris süstikul Coruscantile lähenemist, see on Galaktika Senat jne jne. Ja need võrdlused ei tee kummalegi häbi, vastupidi, need näitavad kontinuiteeti ja ulmekirjanduse rekursiivset iseloomu.

Igatahes ei ähvarda seekord oht enam pelgalt ühte tähesüsteemi, vaid terve galaktika, sadade tähesüsteemide ja terve Tähtede Föderatsiooni ellujäämine on kaalukausil. Inimrassist patrullikapten Ker Kal kutsutakse föderatsiooni pealinna, hiiglasliku tähe Canopuse ühele planeedile, kus peab oma istungeid Tähtede Nõukogu. Nende majesteetlike vaadete taustal, kuidas patrull-laev Canopusele läheneb, mõjuvad igasugused Gaal Dornicku jõudmised Trantorile paraja Legolandi külastamisena.

Tähtede Nõukogus istuvad kõigi tähesüsteemide esindajad, seal on amfiibrassist kilpkonn-inimesi Aldebaraanilt, paksu karvakattega flegmaatilisi Betelgeuse’i maailmade asukaid, Veega kaheksajalgolendeid, putukinimesi Prooküonilt, veidraid mustatiivulisi nahkhiirolendeid Denebilt jne jne. Nõukogu esimeheks on canopuslane – nende rass on ilma kehata, vaid üks hiiglaslik pea, ühe suure silma ja torujate jäsemetega. Pulpautoreil fantaasiast juba puudu ei tulnud.

Nõukogu teeb teatavaks, et asustatud Galaktikale on lähenemas hiiglaslik Orioni Udukogu. Udukogu tähendab Hamiltoni keeles ja maailmas tohutut põleva gaasi kera, mille läbimõõtu mõõdetakse valgusaastates ning, mille sisse keegi pole selle põleva välisseina tõttu kunagi pääsenud. Igatahes läheneb see hiiglaslik põleva gaasi pall Galaktikale ja on viimastel nädalatel asunud sellise tempoga tiirlema, et kardetakse selle plahvatamist ja laialilagunemist paari nädala jooksul, mis hävitaks kogu tuntud Galaktika.

Nõukogu moodustab erirühma, mis saadetakse teele uuel, spetsiaalsel kuumataluva kerega süstikul, et uurida, mis on udukogu sees ja püüda seda tiirlemist peatada. Meeskonda määratakse Sar Than Arktuuruselt, Jor Dahat Capellalt ning maalane Ker Kal. Esimene on sibulakujulise kere ja nelja jäsemega olend, teine jälle püstipidist silindrit meenutava kiulise kerega taim-inimene.

Meie kangelased asuvad oma imelaeval teele, jõuavad udukoguni, sisenevad sellesse ning avastavad udukogu põlevast gaasist väliskihi sees tühja kosmilise ruumi, milles asub hiiglaslik must planeet, kus elavad pahad tulnukad, kes peavad enda maailma säilitamise huvides hävitama terve ülejäänud Galaktika. Need tulnukad on juba täiesti kirjeldamatud. Noh, umbes nagu jäsemetud lihamassid, mis suudavad kuju muuta.

Loo üldskeem püsib ka edasi triviaalne, aga erinevalt varasematest kordadest on kirjanikul õnnestunud siinkohal välja mõelda märksa fantastilisem ja kosmoloogiliselt-astronoomiliselt pöörasem setting ja selle ümber keerlev mõistatus ka lahti harutada ja lõpuni välja kanda. Igatahes langevad tegelased vangi, ühele neist antakse mõttetranslaatori abil teada tulnukate ajalugu ja probleem, miks nad on asunud Galaktikat hävitama. Kangelased langevad korraks meeleheitesse, kuid siis õnnestub Luke’il, Hanil ja Leial Surmatähelt põgene… vabandust. Siis õnnestub Sar Thanil, Jor Dahatil ja Ker Kalil sellelt mustalt planeedilt põgeneda.

Kõike seda, mida Hamiltonile üldiselt saab ette heita, oli selles tekstis minimaalselt. Oma aja kontekstis kindel «viis pluss», aga isegi tänasest vaatenurgast ei leia ühtki põhjust, miks peaks põhihinnet langetama. Just sellistest tekstidest moodne kosmoseulme ja kosmoseooper suuresti sündiski. Just sellised tekstid inspireerisid poisipõlves hilisemat, suurmeistrite põlvkonda. Ja ka George Lucast, ilmselgelt.

4. The Comet Drivers 4/5

Jutustus «Komeedijuhid» jätkab Tähtedevahelise patrulli seikluste kirjeldamist. Seekord on loo peategelaseks patrulli ülem, kes peab terve patrulli laevastiku (tuhandeid laevu) eesotsas päästma Galaktika kaugelt tähtedevahelisest tühjast ruumist läheneva hiiglasliku, ja ma mõtlen, et ikka tõeliselt hiiglasliku komeedi eest, mis ähvardab Galaktikast läbi lennates kümneid ja sadu maailmu ja tähesüsteeme hävitada. Oma truude kaaslastega, kelle erakordseteks nimedeks seekord on Gor Han, Jurt Tul ja Najus Nar, peab patrulli ülem lahti harutama komeedi hiljutise suunamuutuse põhjuse ning püüdma võimalusel kogu oma laevastiku jõuga komeedi suunda muuta, kuna muidu ootab Galaktikat ees häving.

Kui patrulli laevastik jõuab komeedini, avastavad nad, et hiiglasliku sabatähte kaitsevad kuubikujulised kosmoselaevad, järelikult on see asustatud! Komeedi tuuma ümbritseb ülimalt aktiivne elektriline kiht, millest pole esmapilgul võimalik läbi pääseda, kuid kuubiklaevade järel õnnestub neil siiski komeedi saba varjust leida sissepääs elektrikera sisse. See on hiiglaslik, ma meenutan. Seal sees on aga tühi kosmiline ruum, milles asub kurjade tulnukate maailm, need tulnukad on seekord hoopi kirjeldamatud. Umbes nagu kehata gaasiolendid.

Komeedi tuuma ümber peetakse maha massiivne kosmoselahing, kuid meie kangelased langevad lõpuks ikkagi tulnukate lõksu, neid (kõiki) küll otsesõnu ei vangistata, aga nad peavad tulnukate sünge maailma soppidesse peituma. Lõpuks avastatakse komeedijuhtidest tulnukrassi tagamõte, miks nad tahavad Galaktikat hävitada, ning ühe meeskonnaliikme ohvrimeelsuse läbi suudetakse masin, mis komeeti Galaktika suunas juhib, rivist välja lüüa. Surmatäht plahvatab ja meie kangelastel õnnestub oma imepisikesel süstikul viimasel hetkel… Vabandust. Jälle läks valesti.

Lõpuks jõuab meie kangelastele appi järgmine patrulli laevastik, viis tuhat kosmoselaeva, toimub massiivne kosmoselahing ning universum päästetakse. Jah, see tundub koledalt banaalne ja kohutavalt ennastkordav, ja see ongi seda, aga ometigi pole seda igav lugeda. Mingis mõttes on see tekst aegunud küll, aga samas on selles olemas seda mingit kosmilise karguse tunnet ja taju ja vahvate musketäride ohvrimeelsust ja kõike seda. Ja omas ajas oli see ikka meeletu kontsentratsioon uusi ideid ja uutmoodi mõtlemist ning kosmiliste maastike lugeja vaimusilma ette manamist.

Kuulus ajakirjanumber, kus lisaks Robert E. Howardi Bran Mak Morni sarja kesksele tekstile «Öö kuningad», mis eestikeelses tõlkes kannab millegipärast pealkirja «Rüütlid öös», ilmus Katharine Metcalf Roofi jutt «Miljon aastat hiljem», mis tõi ulmesse tänapäeval iidsetest dinosaurusemunadest kooruvate dinosauruste motiivi. H. P. Lovecrafti hinnangul oli jutt teostuselt mannetu.

5. The Cosmic Cloud  3/5

Jutustuse «Kosmiline pilv» tegevusskeem on üllataval kombel (pisut) varasemaist erinev. On muidugi ka ühisjooni. Lugu algab stseeniga Tähtedevahelise patrulli ülema Lacq Laruse kabinetis, kuhu on kutsutud Dur Nal (maalane), Jhul Dil (spikalane) ning Korus Kan (antareslane). Galaktika keskmes asub suur kosmiline pilv, millesse keegi pole eriti julgenud siseneda, kuna seda on võimatu uurida, pilves valitseb absoluutne pimedus. Valguse võnked seal lihtsalt ei levi, seda ei saa seesmiselt ka tehislikult valgustada. Kunagi mõne aasta eest läks seda uurima teadlane Zat Zanat, kes aga koos oma laevaga sinna kadus.

Nüüd on pilv hakanud ohustama galaktilist kaubandust, kuna on asunud endasse tõmbama sellest mööduvaid kauba- jm laevu. Kuna see asub aga Galaktika keskmes, viivad sellest mööda kõik peamised kaubateed. Pilv on paari suure lainega neelanud endasse juba tuhandeid kaubalaevu ning sisuliselt seisanud kosmilise laevaliikluse ja põhjustanud Galaktikas suure paanika. Patrulli ristleja koos kolme kogenud piloodiga saadetakse pilve mõistatust lahendama.

Kohale jõudes imetakse nendegi laev pilve sisse, kus valitsebki pilkane pimedus. Pilve sees elab võõras tulnukrass – pimedad olendid, kellel on see-eest võrratu kuulmine – kes ongi teatud seadme abil tõmmanud sinna sisse ja vangistanud tuhandeid kosmoselaevu, tappes enamiku nende meeskondadest. Tegu on ikka jälgilt pahade tulnukatega. Meie kolmik langeb loomulikult vangi, kuid pimedas õnnestub ühel – maalasel kelle nimi oli… üks hetk, ma pean järele vaatama, need ei jää ju meelde, nii… kelle nimi oli Dur Nal – põgeneda. Ega sellest suurt kasu pole, kuna ta ju ei näe midagi.

Pimesi kobades uitab ta tulnukate maailma tänavail, satub korraks nende kosmodroomile, kus katsub varastatud kosmoselaevade korpuseid. Lõpuks tapab ta pimeheitluse raames ühe tulnuka, misjärel astub temaga kontakti samuti väljast pärit olend – mitu aastat kadunud olnud teadlane Zat Zanat, kes kasutab silmade ees omalaadseid filtreid, mis aitavad tal pimedas näha. Ta annab ühe paari maalasele ning räägib tulnukate kohutavast Galaktika vallutamise plaanist, misjaoks viimased laevu ongi kaaperdanud. Üheskoos suundutakse tulnukaid viimasel minutil peatama ning Tähtedevahelise patrulli ülejäänud ekipaaži vabastama.

Väheke standardist erinevat süžeed oli ikka huvitav lugeda, aga seda kompenseeris pisuke tuimus, võrreldes kahe eelmise looga, mille nimetaksin ilmselt tsükli huvitavaimateks. Kosmosesõitu, erinevaid avakosmose gigantseid taevakehi ja muid kosmilisi nähtusi kirjeldama on Hamilton muidugi mihkel ning seegi kord õnnestub tal sinna teatavat karmi poeetikat sisse põimida. Ei, ma kindlasti ei kahetse seda kogemust.

Read Full Post »