Pierre Pevel. Kardinali Mõõgad (Les Lames du Cardinal; 2007). 327 lk. Tõlkinud Ethel Lillemägi. Varrak. Tallinn, 2011.
Sellise kaanepildiga raamatut ei saa ostmata jätta. Toomas Niklus on taas kord teinud Varrakus võrratut tööd, kahju ainult, et kuldse reljeefse kirja ajaline kestvus ühe-kahe lugejaga piirdub.
Tegelikult jäi Pierre Peveli nimi mulle silma juba mõne aasta eest, kui Kardinali Mõõkade sarja inglise keelde tõlkima hakati. Sain aru, et tegu on alternatiivajaloolise või siis mingis mõttes paralleelreaalsusega 17. sajandi Dumas musketäride aegsest Prantsusmaast, kus lisaks neile mõõga ja mantli seiklustele on olemas lohed.
Lohed tõesti on… lemmikloomadena. Kohe esimeses peatükis näeme Richelieu kabinetis kirjutuslaua kõrval padjal kerratõmbunult magamas väikest lohehakatist. Selliseid miniatuurseid lohesid on teistelgi tegelastel, ühel lausa selliste kasvandus… lohela?
Kohe proloogis näeme, kuidas üks kortsus vanamutt verd täis tõrre sisse astub, sinna ülepea kaob ning siis mõne aja pärast verinoore ja piltilusa tütarlapsena välja tuleb. Romaani lõpusündmused hargnevad Musta Küünise nimelise salaseltsi Prantsusmaa looži lörrimineval asutamisüritusel, kus üritatakse ühe muna seest reaalsesse maailma manada hiigelsuurt lohet, mis aga vahelesegamiste tõttu ebaõnnestub. Lisaks siis on romaani 1633. aasta Prantsusmaa alternatiivajalooline sel määral, et mõne aasta eest on La Rochelle kuningriigist eraldunud ja hugenotliku vabariigi välja kuulutanud, mida Prantsusmaa vist ka aktsepteerib.
Sellega teose ulmeline osa piirdub. Lohedel pole (triloogia esimeses) romaanis rohkem mingit erilist rolli. Ehk siis ongi meil siin tegu ühe suurepärase mõõga ja mantli seiklusromaaniga, mille fantastiline element mind kaunis ükskõikseks jätab. Pseudoajaloolise seiklusromaanina ning hommage’ina Alexandre Dumas-isale on tekst aga vägagi nauditav.
Õieti paneb see romaan mind tundma kahetsust, et minu teadmised prantsuse ajaviitekirjandusest ja kokkupuuted sellega nii kesised on. Siin on otseseid kummardusi ja viiteid Dumas musketäride-lugudele, jah. Tegelastena vilksatavad musketäride kapten de Tréville ja musketär Athos. Aga siin on kindlasti veel viiteid, mida ma ei mõista ja ära ei tunne, millest ka minu kahetsus, et kokkupuuted Gustave Aimardi, Louis Jacolliot, Louis-Henri Boussenardi, Auguste Villiers de l’Isle-Adami ja paljude teiste ajaviitekirjanduse vähemtuntud klassikutega nii põgusaks on jäänud.
«Kardinali Mõõgad» – tarvitan suurtähte, kuna tegu on eliitüksuse nimega – on ühe sõõmuga haaratav põnev seiklus, millel õnnestub edukalt lugeja silme ette manada see 1630. aastate Pariis oma hoonete, tänavate ja inimestega. Romaani alguses kutsub kardinal Richelieu uuesti kokku oma paari aasta eest häbiga laiali saadetud eliitüksuse – Kardinali Mõõgad – kuhu kuulub pisut alla kümne mehe-naise, kes kõik on üliosavad mõõgavõitlejad ning salakuulajad. Nad saavad ülesandeks otsida üles üks kadunud Hispaania rüütel.
Samuti saavad nad aru, et Richelieu ajab neile osaliselt puru silma ja neilt oodatakse pikas plaanis ehk midagi rohkemat, neid kasutatakse katalüsaatorina mingites sündmustes, millest nad teadlikudki pole. Hoolimata sellest, et nad ilmselt peavad mingeid sündmusi esile kutsuma ning on vaid ettureiks Richelieu mängus, nõustuvad nad uuesti kokku tulema.
Prantsusmaa ja Richelieu suurimaks vaenlaseks paistab olevat Hispaania, selle Loheõukond ning seal ülisuurt mõju nautiv Must Küünis, lohendusega seotud salaselts. Millised täpselt on need lohed ja mida nad teha suudavad, see sarja esikromaanist väga ei selgu. Lisaks lemmikloomadena funktsioneerivatele pisilohedele on olemas ka inimesi, mingeid veidraid inimeste ja lohede ristandeid, kes on punaste lohesilmadega, kes ka soomusnahaga… Aga väga segaseks kogu see loheelement jääbki. Millest pole tingimata kahju, kuna ma ei ole üldse kindel, et see loheprotsendi suurendamine tekstile mingit kvaliteeti juurde annaks.
Pigem on lohendus teema, mis igasugu eragonide ajastul on täiesti üleekspluateeritud ning võiks mõneks ajaks arhiiviriiuleile puhkama saata. Kui päris ausalt öelda, siis need paar-kolm lohet siin romaanis vähendasid märgatavalt minu isu asuda lugema valmisostetud viit köidet Naomi Noviku Napoleoni sõdade aegsest lohendusest rääkivast sarjast.
Igatahes sunnib lohenduse ja ajalooalternatiivide minimaalne määr seda teksti pigem võrdlema Arturo Pérez-Reverte mõõga ja mantli romaanide sarjaga kapten Alatriste seiklustest, mis tahab teataval määral olla Hispaania analoog Dumas musketärilugudele.
Ehk siis on mul tõsine soov liigitada «Kardinali Mõõgad» pigem seikluskirjanduse traditsiooni, selmet siin suuri ja sügavaid ulmelisi juuri või mõjutajaid otsida. Sellisena on tegu, ma rõhutan, väga õnnestunud sooritusega ja igati väärika moodsa täiendusega musketäride ajastu seikluskirjandusele. Kui mind sunnitaks seda aga ulmekirjandusena hindama, oleksin märksa kriitilisem.
Õnneks ei sunnita. Romaan on kirjutatud hästi filmilikult: tegevust ja tegevuspaiku kirjeldatakse meile nii, et kujutame end ühel hetkel ette kõike läbi kaamerasilma vaatamas. Selline 101% filmilikkus on muidugi väga moodne võte, võimaldab näidata brutaalset vägivalda, inimkeha purunemist kogu oma naturalismis, jah, aga selle väga järjekindel rakendamine kirjandusteoses on ka natuke tüütu.
Eriti kuna kirjanikule on omane stiil näidata meile täpselt nii palju – või õigemini nii vähe – kui ta parasjagu viitsib. Ehk siis ei ole peatükid, stseenid ühes ruumis või vestlused konkreetsete tegelaste vahel sellised, kus lugeja näeks ära kogu stseeni, kuuleks pealt kogu vestlust, vaid Pevel näitab meile suvalisi katkeid nendest stseenidest. Ärritavalt sageli lõppevad salajasi vestlusi tumepunaste kardinatega kabinettides kujutavad peatükid sõnadega: «…ja nüüd tahaksin ma teiega rääkida temast». «Tema» on reeglina väga oluline tegelane, kes on konkreetsel ajahetkel mitu peatükki tagasi eluohtlikus olukorras meist maha jäänud ning üldse teame me tema kohta ebameeldivalt vähe.
Selline ärritus sunnib ühest küljest muidugi edasi lugema, aga põhjustab ka teatavat frustratsiooni ja negatiivseid emotsioone kirjaniku suhtes. See ei ole ainus moodus põnevust kasvatada ja lugejat raamatu man hoida. Teatavast kriitikast Pierre Peveli kirjutusstiili suhtes hoolimata on tegu aga igati tubli ajaviiteromaaniga, kuid kahtlane on, kas see kunagi ka korduslugemisele läheb.
NEED READ 