Orson Scott Card. A War of Gifts: An Ender Story. 196 lk. Tor. New York, 2007.
Lühiromaani «Kingituste sõda» tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Kooli satub Põhja-Carolina puritaanliku evangelistliku pastori perest pärit Zechariah Morgan, keda fundamentalistist isa «kasvatuslikel eesmärkidel» piitsutab. Kui poisi ema näeb oma geeniusest lapse Lahingukooli võtmises võimalust päästa ta peksva isa käest, aitab ema sellele igati kaasa.
Lahingukoolis keeldub patsifistist Zeck simulatsioonimängudes tulistamast ning protestib omal vaiksel moel kõige militaristliku vastu. Kui ta näeb, kuidas Hollandi poiss Flip Rietveld Sinterklaasi päeva eelõhtul jätab jalanõu voodi kõrvale kinki ootama ning teine Hollandi poiss Dink Meeker sinna sümboolse kingi jätab – koduigatsusest tingitud žestid mõlemad – läheb Zeck Lahingukooli ülema kolonel Graffi juurde kaebama, et miks neil lubatakse religioosseid toiminguid sooritada, temal aga mitte.
Sõjakoolis üldiselt ei tohi, kuna pidevalt Meka suunas palvetavad moslemid ja iga seitsme päeva tagant (erineval päeval) hingamispäeva pidavad kristlased ei sobiks kooli rutiiniga. Hollandi poisid väidavad, et tegu pole religioosse toimingu, vaid kultuurilise žestiga ning Lahingukooli ülemgi leiab, et kingituste tegemine kui sõbralik žest ei tohiks küll kedagi häirida, eriti kuna keegi ju Jõuluvanasse tõsimeeli ei usu ning papa Noeli, Jõulutaati, Santa Clausi või Sinterklaasi pole ju keegi Lahingukoolis ringi kõndimas näinud.
Vihane Zeck, keda keegi niiehknaa eriti ei salli, läheb kooli moslemipoiste juurde ning peagi algab kindlatel kellaaegadel palvetamine, mis aga keelatakse ning palvetajad kartsa pannakse. Tüli kui palju. Asja peab lahendama Ender Wiggin.
Lugesin seda raamatukest just 5.-6. detsembril – Sinterklaasi päeval – ja minu hinges tekitas see küll hooajale vastava tunde. Mu meelest on see väike ilus lugu usust, kultuurist, inimlikkusest ja sisemistest hirmudest. Mingil veidral kombel on nii inglise kui ameerika arvustajad seda teksti üsna kõvasti tümitanud. Küll tundub see neile banaalne ja pealiskaudne, küll häirib neid fundamentaalse kristlase stereotüüpne kujutamine jne.
Minu meelest on see kriitika jama! Üks kriitika tegijaist – Steven H. Silver on muidugi varemgi silma paistnud kui üpris kitsarinnaline ja ulmet kehvasti mõistev kristlane, aga õnnetuseks on temasuguseid maailmas veelgi. Igatahes sain kinnitust varemgi täheldatud tõigale, et mingitel kummalistel hetkedel on mormoon Card kõvasti liberaalsem, inimlikum ja üldhumanistlikum kui suurem osa Ameerika nn. «tavalisi kristlasi».
Minule igatahes meeldis see väike vaikne pühade-eelne religioonimõtisklus küll väga. Lisaks on kõik ilukirjanduslik hästi paigas – tegelased, faabula, dünaamika, dialoogid, usutavus. Minu lemmikud oma käitumiselt on igatahes hollandlased Flip ja Dink, kes kinkidejagamise revolutsiooni Lahingukoolis õieti algatavadki. Ender muidugi probleemilahendajana on oma tavapärasel absoluutsel tipptasemel 🙂
Tekitas igatahes huvi Enderi-asju üle lugeda ja veel lugemata sarja osi hankida.
NEED READ 