Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Doyle, Arthur Conan’ Category

landscapes_sherlock_lr

«Sherlock: The Abominable Bride.» A Christmas Special. 89 min. Režissöör Douglas Mackinnon. BBC 1. jaanuar 2016.

«No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!» (Dr John H. Watson)

Mis on varem juhtunud

10014923_767780769989187_4312223420725607929_oKui BBC jaoks 2009. aastal moodsat, tänapäeval toimuvat Sherlock Holmesi lugu filmima hakati, läks alguses kõik valesti. Esimene, tunniajane pilootseeria tehti valmis, kuid teleekraanidel pole seda kunagi näidatud. Briti Rahvusringhäälingus pääses valla hoopis kuulujutt, et filmi näol saab tegu olema hävinguga, mis päädis kuidagi sellega, et telejaam tellis tootjailt hoopis kolmest 90-minutilisest seeriast koosneva 1. hooaja. Ka esimene osa, «Etüüd roosas» filmiti põhimõtteliselt uuesti, detailsemalt, pikemalt ja nüanssides teistsuguselt, kuigi põhiliin jäi samaks. Kuid mulle meeldib tegelikult ka see esimene versioon täitsa hästi. Igatahes sai 2010. aastal ekraanidele jõudnud sarjast koheselt hitt ja kultusobjekt, milleks on see telekonserv jäänud läbi kolme hooaja ja 9 seeria tänaseni, ligi kuus aastat hiljem. Hullus on pigem suurenenud.

nziiv

Ka mina olin algusest peale lummatud sellest uuest pildikeelest (SMSid, mõtted, tähelepanekud otse ekraanil), ülikiirest süžeearengust ja tempokast dialoogist. Ning muuidugi lahedatest tegelastest, vingetest näitlejatest ja erakordselt rohkearvulistest vihjetest algupärastele Sherlock Holmesi lugudele. Lausa hämmastavana tundus, kui kergesti Arthur Conan Doyle’i lood olid tänapäeva transporditavad.

morjartiOmeti ei saaks ma öelda, et mulle kõik seeriad ja tegelased võrdselt meeldinud oleksid. Ma ei ole kunagi olnud suuremat selle hüsteerilise Jim Moriarty fänn, minu jaoks tähendab Moriarty ikka seda küürus ja mustades nahkkinnastes ning musta kaabuga ääretult külma ja kurjakuulutavat tegelast klassikalisest vene filmiseeriast. Sestap olid kahel esimesel hooajal kõige nõrgemaks mu meelest just viimased seeriad, Moriarty ümber keerleva tegevusega seeriad. Esimesel hooajal seepärast, et sinna oli kokku pressitud meeletu hulk erinevaid lugusid, mida Holmes järjest lahendas, nagu lühifilmide kassetis, teisel seepärast, et olin tolleks ajaks aru saanud, et «Sherlocki» seeriate sündmustikud, süžee on tegelikult äärmuseni jaburad ning see stoori ei püsiks vaataja jaoks loogiliselt koos, kui me seda kõike vähegi aeglasemas tempos saaksime. Aga kuna sarja autorid Mark Gatiss ja Steven Moffat seda meile nõnda kiires tempos tulistavad, siis ei jõua me õieti mõelda sellele, et oot-oot, see nüüd ei meigi kohe mingit senssi, selline üleminek, hüpe või paljastus on ju jaburamast jabur, siin on üüratu loogikaauk.

gallery-1450711749-sherlock-the-abominable-bride-03Aga üldiselt meeldisid mulle Holmesi ja Watsoni tutvumisosa, Hiina salaseltsidest rääkiv «Pime pankur» ning teise hooaja kaks esimest osa, ehk siis Irene Adleri ja Baskerville’i katsepolügooni lood väga. Kuigi just Irene Adleri loos tabasin end esmakordselt mõttelt, et veidi aeglasemalt sellele surnuid täis lennuki kontseptsioonile mõeldes saab iga lollgi aru, et see on nii auklik süžee, nii ebaloogiline seletus, et haara juustest. Või et kuidas sattus Holmes loo lõpus kuhugi Afganistani ning mida ta seal siis nende mõrtsuk-terroristide seas edasi tegi, kui oli Irene’ile hüüdnud: «Jookse!» Või et kuhu see siis seal kõrbes täpselt jooksma pidi. Aga noh, hilarioosselt lõbus ja hoogne on see kõik, nii et vaataja eriti ei mõtle nende süžeeaukude peale.

uzirYow

Watsoni naine Mary ei meeldi mulle ka eriti. Või noh, lakkas meeldimast, kui 3. hooaja 3. seerias oli stsenaristidel ta millegipärast tarvis endiseks salaagendiks kirjutada. Üldse on liigne keskendumine perekonnale, lähikondsetele, vanematele selle sarja puhul mu meelest pigem riskantne ja need osad, kus tegeletakse valdavalt oma seebisuhete lahtiharutamisega (kolmnurk Watson-Mary-Holmes seerias «Tühi surnuauto», pulmajant «Kolme märgis» ja siis see Mary reeturlik mineviku varjamine, venna ja vanemate «magamapanek» «Tema viimases tõotuses»). Kolmas hooaeg meeldis mulle sellest sarjast kõige vähem, hakkasin oma padufänlust minetama. Need konkreetsed lahendatud juhtumid neis osades olid väga huvitavad, aga neid lahendati justkui selle seebisasipuntra ja pulmajandi taustal, mõrvalood ja muud kuritegelikult skeemid jäid tagaplaanile. Krimisarjas nii vast ikka ei peaks.

Sherlocki kojutulek ehk parim osa, mis siiani on tehtud

SherlockIgatahes, kui millalgi eelmise aasta keskel sai selgeks, et 4. hooaja venimise tõttu publiku nälja kustutamiseks vahele tehtav «jõulu-eri» saab senisest sarjast oma kostüümide, dekoratsioonide ja tegevusaja poolest radikaalselt erinema, pakkudes just seda, mille täieliku vastandina see uus, moodne «Sherlock» loodi, olin muidugi meeldivalt üllatunud. Ning esimesed treilerid vaid kinnistasid positiivseid lootusi.

Lõppenud aasta tõi mitme suure ja olulise frantsiisi uued, kauaoodatud osad. Kui novembris linastunud Bondi-seeria järjekordne film osutus niivõrd totaalseks pettumuseks, et ma tänaseni pole soovinud seda ropendamise vältmiseks – siiski ju saaga fännina – isegi arvustada, siis detsembris kinodesse jõudnud «Tähesõdade» uus osa osutus oluliselt meeldivamaks üllatuseks. Kuigi ülivõrdeis kiituseks polnud tollegi filmi puhul kindlasti vähimatki põhjust. Ootasin seega huviga, mida toob uus «Sherlocki» seeria. Ning võisin 1. jaanuari õhtul rahulolevana tõdeda, et kolmas katse õnnestus täielikult, varasemate kuude pettumuste ja ambivalentsete muljete järel tõi see film kätte täieliku naudingu, Holmesi-fänni totaalse nirvaana, absoluutse rahulolu. Minu jaoks oli see 1895. aastasse viidud tegevusega osa vaieldamatult varasemast 9 seeriast tugevam. Palju tugevam.

bride-zoom-653e4d3f-e63a-473a-9438-eb373055f2ceSeda mitmel põhjusel. Esiteks on mulle alati meeldinud minevikus toimuva tegevusega filmid/sarjad palju rohkem, kui politsei- ja krimiseriaalid, kus aetakse üksteist autodega tänapäeva Los Angelese või Londoni tänavatel taga. Tänapäev ei ole minu periood. Iga õiges, viktoriaanlikult sünges Londonis toimuv Sherlocki-lugu on juba ette määratud parem olema, kui misiganes moodne kriminull. Erandiks siis eelpool loetletud põhjustel just seesama seriaal, kui väga erandlik omasuguste seas. Nii et kui sai teatavaks, et see niigi erandlik seltskond tõmbab nüüd selga 19. sajandi kuued ja mantlid ning pähe silinderkübarad ja vanaaegsed kaabud ning hakkab nende totakate taksode asemel sõitma ehtsate voorimeestega, siis noh, siis võis positiivse tulemuse juba ette kahega korrutada. Minu poolest võiksid nad jäädagi neid filme viktoriaanlikul taustal tegema, kuigi ma tean, et seda muidugi ei juhtu. Selle sarja kontseptsioon on teistsugune.

sherlock__the_abominable_bride_by_veilaks_wallpapers-d9evhizTeiseks oli see jõuluepisood oma olemuselt tõeline fanboy märg unenägu: risti-põiki vihjetest varasematele sarja osadele, Conan Doyle’i Holmesi-juttudele ning varasematele ekraniseeringutele nii tihkelt läbi põimitud, et oiga ja naudi. Lisaks siis see kogu seeria leitmotiiv: me oleme «lugu loos», me lavastame teatrilaval etendust sellest, kuidas teatrilaval lavastatakse etendust, mille sisuks on etenduse lavastamise lavastamine teatris.

Article Lead - wide1001881777gkhsveimage.related.articleLeadwide.729x410.gkhsxd.png1445748965982.jpg-620x349

Me laseme tegelastel kogu aeg rõhutada, et meil on tegu «film filmis» skeemiga, me laseme neil selle üle tõsimeelse näoga nalja teha, me laseme neil kritiseerida meie liigset melodramaatiliste efektide ja gootilike dekoratsioonide lembust ning süžee absurdset keerukust ning keerame siis järgmises stseenis faabula keerukuse ja totrusega veelgi vinti üle, paneme külmal ja pimedal viktoriaanlikul ööl veel vihma ka sadama ja äikese müristama, paneme tegelased päris reaalse kose juures omavahel kaklema… ning kõige tipuks tuleb meil see kõik kuradima hästi välja.

«I wrote it. You are quoting yourself from The Strand Magazine!» (Dr John H. Watson)

mike_stamford_1Esimestest hetkedest peale on see seeria fännidele täielik nauding. Kogu see viktoriaanlik dekoratsioonide ja kostüümide maastik on lihtsalt parem ja esteetiliselt kriminaalloolikku ärevust ning põnevust enam tekitav, kui moodsa aja tavalisus. Isegi 19. sajandi viktoriaanliku ajastu algustiitrite kaadrid on etemad. Ja edasi tuleb üks lahe element teise otsa. Sama näitleja mängitud Mike Stamford 19. sajandil tõi kohe silme ette raamatu-Stamfordi, vanaaegne Lestrade nägi välja ehedam kui moodne hallide juustega Rupert Graves. Ning siis muidugi Billy.

billyHea lugeja võib segadusse sattunult küsida, et mis Billy, kes Billy? Aga see Holmesi jooksupoiss Billy, kes nende kohvrid seeria alguses majja tassib ning hiljemgi korra figureerib. See on romaanist «Hirmu org» ja mitmest lühiloost tuttav Billy, keda samas väga sageli Holmesi-lugude ekraaniversioonides pole lavale toodud. Siit siis lisapunktid laheda nüansi eest. Oma näitlejakarjääri Billy kehastajana alustas teatrilaval muide Charlie Chaplin.

Et Watson loeb lisaks harilikele dialoogidele siin osas ka jutustaja autoriteksti lisab asjale 19. sajandi hõngu. Et tegelastena mainitakse Lestrade’i kõrval Scotland Yardi politseinikke Tobias Gregsonit ja Athelney Jonesi, on lahe.

mikroftOlen kuulnud arvamusi, et Mycroft Holmesi kujutamine kereka ülekaalus mehena on mingi moodne nali, pilge või paroodia. Go and read your Conan Doyle! ütlen ma selle peale. Juttude Mycroft Holmes oligi ülekaaluline, väheliikuv ja paks mees, kes heast toidust lugu pidas. Veidi karikeeritult kujutavad filmitegijad siin seega just õiget ja autentset 19. sajandi Mycrofti. Kohati on Sherlocki ja Mycrofti dialoogid selles seerias üks-ühele Conan Doyle’i originaaltekstidest võetud. Kuulad ja naudid lihtsalt, millise osavusega Moffat ja Gatiss on need sellesse oma süžeesse sobitanud. Ja tegelikult on see Mycroft oma iseloomult, olekult, jutult ja laadilt märksa rohkem originaallugude tegelase sarnane, keda superdetektiiviks olemast takistab peamiselt laiskus ning suur kere, mis ei võimalda nii sujuvalt välitöödel osalemist objektidel.

2FBAA6A200000578-3381260-image-a-4_1451695353840Samuti on täpset Conan Doyle’i Moriarty-Holmesi dialoogi võimalik kuulda stseenis, kus vaenlased Baker Streeti korteris kohtuvad ja vestlevad: «Komme näppida hommikukuue taskus laetud tulirelvi on ohtlik…»

Kas Moriarty tolmu-vaenulikkus ja fraas: «Dust… it gets everywhere» pidigi mulle meenutama Anakin Skywalkeri liiva-vaenulikkust ja täpselt sama intonatsiooniga öeldud mõtet, et «I hate sand, it gets everywhere» või on siin tegu fanboy ülemõtlemisega, ei oskagi ma öelda. Samas on Gatiss ja Moffat täpselt sellised vennad, kellelt võib isegi sellist referentsi oodata.

Sherlock-The-Abominable-Bride-3Meeldiv oli ekraanil taaskohtuda sir Eustace Carmichaelit kehastanud Tim McInnerny’ga, meeldiv oli näha, et stsenaristid kasutavad julgelt uuesti juba varem kasutatud juttudest pärit motiive. Pean silmas viie apelsiniseemnega kirja läbi hoiatuse saatmist, mis on siis pärit jutust «Viis apelsiniseemet» (The Five Orange Pips; 1891) ning mis motiivi (viis piiksu telefonis, Sherlocki vihje viie apelsiniseemne saatmisele kui ameerika salaühingute ähvardusmeetodile) on juba tarvitatud esimese hooaja kolmandas osas, kus Moriarty Holmesiga juhtumite lahendamise mängu mängis, inimestele pommivöösid külge ühendades.

püstiKonkreetne vihje Ricolettile ja õõvastavale pruudile on pärit jutust «Musgrave’i rituaal» (The Adventure of the Musgrave Ritual; 1893), kus Holmes loetleb oma varaseid juhtumeid, mille ta lahendas enne Watsoniga tutvumist: «Täielik jutustus kompjalaga Ricolettist ja tema jõledast naisest» (a full account of Ricoletti of the club-foot, and his abominable wife).

Eustace Carmichaeli nimi ja karakter paistab olevat kokku pandud Musgrave’i-loole kronoloogiliselt järgneva «Reigate’i mõistatuse» (The Adventure of the Reigate Puzzle; 1893) kurikaeltest maamõisnikest Cunninghamidest ja «Abbey Grange’i mõistatuse» (The Adventure of the Abbey Grange; 1904) mõrvaohvrist maamõisnikust sir Eustace Brackenstallist, kes oli Austraaliast Inglismaale kolinud joodik ja vägivallatseja.

gothic-horror-for-sherlock-before-season-4-but-who-exactly-is-the-abominable-bride-sher-717854

Vihjeid erinevatele Holmesi kaanonisse kuuluvatele juttudele oli muidugi veel palju, nagu Gatissi ja Moffati puhul tavaks: kahed püstolid ja enesetapp, kehade vahetamine – kõik need on erinevais Conan Doyle’i juttudes juba olnud. Aga vihjeid tehti ka Eestis praktiliselt tundmatutele mittekanoonilistele, teiste autorite kirjutatud Holmesi-raamatutele, küll nende pealkirjadele (a monstrous regiment, the seven per-cent solution jne jne jne), küll sisulistele lahenduskäikudele (Moriarty pole päriselt eksisteeriv tegelane, vaid Holmesi peas sündinud konstruktsioon). Fanboy istub ja kaifib. Ja vaatab uuesti ja kaifib veelgi rohkem, kuna esimesel korral kõike ei märganud.

vuall

Episood näitas ilmekalt ära, et ka viktoriaanliku ajastu reaaliaid – näiteks ajaleheväljalõikeid – saab edukalt ekraanile tuua, nagu sarja varasemates osades on tehtud moodsa ajastu meediumitega (SMSid jmt). Seega on see moodne filmitehniline lahendus kasutavav edukalt ka ajaloolisest perioodist rääkivas filmis.

vihm2

Kui Jim Moriarty nois tänapäevastes lugudes mulle eriti oma hüsteerilisuse tõttu ei istunud, siis kummalisel kombel 19. sajandis see Andrew Scotti loodud karakter sobis mulle väga hästi. Eriti muidugi filmi absoluutseks kõrghetkeks kujunenud Reichenbachi kose stseenis, päris mägikose stseenis, mis filmis juba veidi varem seinal rippuval J. M. W. Turneri maalil elustuda püüdis. Oma saatuslikkuses, kujundirohkuses ja lõplikkuses konkureerib see Reichenbachi stseen tõesti vaid venelaste seriaali vastava episoodiga.

tumb1

Kirsile asetati tort revolvriga Watsoni näol. Kui originaalloos ja vene filmis on seal vintpüssiga kolonel Sebastian Moran, Moriarty käsilane, ning ta sihib kaljueendist kinni hoidva Holmesi sõrmi, siis nüüd oligi Watsoni kord, nagu ta ka filmis tõdeb. Nüüd on püssimees teise tegelase poolel. Kas saab leidlikumat lahendust välja mõelda?

tumb2

Jälle need Livanov, Solomin ja Maslennikov!

rongveneTerve rida kohti sellest seeriast meenutasid mulle oma visuaalia, dekoratsioonide paigutuse, värvi- ja valguslahenduste poolest konkreetselt Igor Maslennikovi Lenfilmis 1979–1986 vändatud 11-seerialist kultussarja «Sherlock Holmes ja dr Watson». Esmalt, kui sõideti rongikupees sir Eustace Carmichaeli maamõisasse. See rongistseen oli üksühele pildistus mitte ainult The Strand Magazine’is ilmunud Doyle’i juttude originaalillustraatori Sidney Pageti ühest pildist, vaid ka kummarduse tegemine täpselt samalaadsele stseenile Maslennikovi Holmesi-sarjas (3. ja 4. seeria).

Screen Shot 2016-01-05 at 23.13.13

Ootamine pimedas, kuni majakondsed on magama jäänud, ning Watsoni küünlasüütamine («No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!») meenutas üksühele stseene Lenfilmi-sarja 1. osast «Tutvus», kui sõideti nn. Tähnilise paela probleemi lahendama Stoke Moranisse Surrey’s.

znakomstvoSama seeriat ja sõitu troskas Surrey’sse meenutas stseen, kus meie kangelased sõidavad Mary’t päästma, kes võib olla suures hädaohus. Et Mary’t selles sarjas ja naispeategelast tolles vene sarja seerias mängis näitleja, kes juhtumisi oli/on ka vastavate seriaalide Watsoni kehastaja abikaasa päriselus, on vist jälle juhus? 🙂 See konkreetne troska-stseen oli vene filmiga identne kuni loojuva päikese, valguslahenduse, tee äärde jääva hoonelobudikuni välja.

Russian Sherlock Vasily Livanov Mortal Problem 6

Ning siis muidugi reaalne võitlus Reichenbachi kose juures ja filmi lõpp kamina ees, kus meie kangelased piipu popsuvad ja napsul hea maitsta lasevad, juhtumit arutavad, samal ajal suurelt kaadris nende vahel küdev kamin. Seda kaminalahendust kasutab tegelikult hämmastavalt vähe erinevaid Holmesi-ekraniseeringuid!

kamin

kaamin

«I am a storyteller. I know when I am in one.» (Dr John H. Watson)

hooperTegelikult ei tulnud mulle ülearu suure üllatusena, et hulk häälekamaid sarja austajaid läänes on sellest osast segaduses või koguni selle peale nagu pahased. Lõppeks ikkagi viidi ju tegevus kergemini hoomatavast kaasajast kuhugi kaugesse kummaliste kostüümidega minevikku. Lisaks siis ehitati filmi üks süžeeliin üles sufražettide liikumisele ja naisõigusluse filosoofiale, seda filmi alguspooles justkui naeruvääristades (Watsoni soovitus oma igavlevale abikaasale neile tagasituleku ajaks süüa teha, Lestrade’i küsimus Mary’le, et kas too on siis naistele valimisõiguse andmise poolt või vastu, dr Watsoni koomiline dialoog oma teenijatüdrukuga, kus ta korduvalt ähvardab, et palub oma naisel tüdrukuga tõsiselt rääkida jne jne jne). Tänapäeva ausatele nais- ja meessoost Virginia Woolfidele ei saa selline stereotüüpide voolimine ja kultiveerimine ometi kuidagi meelt mööda olla. Mina naersin laginal.

mary

Osa vaatajaid oli üllatuslikult pahased selle peale, et seeria süžee absurdsevõitu oli ning filmi lõpuosas sootuks kõrvale heideti ja vist jälle kuigi hästi loogikaga kokku ei sobinud. Aga muidugi ei sobinud! Selleski loos olid maakerasuurused loogikaaugud sees, kui vaid korraks mõtlema jääda. Lihtsalt esmakordselt andsid Gatiss ja Moffat sellest vaatajaile täie selgusega teada, et nad on sellega väga hästi kursis, et need lood senssi ei meigi ja see on nende jaoks lihtsalt üks pöörane mäng. Aga ju siis eksisteeris suur hulk «Sherlocki»-fänne, kes sarja seni vaid mõistatuste ja mõrvalugude lahenduste pärast vaatasid. Oh my, oh my…

Sherlock-TV-show-on-BBC-One-and-PBS-The-Abominable-Bride-special-Victorian-episode

Samuti, olen lugenud, ajas paljusid fänne läänes segadusse see pidev tegijatepoolne «pildi sisse minek», seda protseduuri samal ajal naeruvääristades ja pilgates. Et ju siis selline metatasandi mäng käib paljudel moodsa aja lastel ikka kõrges kaares üle pea. Ennast korraga pilada ja väga tõsiselt võtta nagu ei sobi nende meelest kokku. Minu meelest on see aga tõeliste artistide parim tunnusjoon ja loomuomadus ning mis seal salata, olen erinevates kontekstides oma elus sama meetodit pidevalt isegi oma nappide võimete piires kasutanud ja sellest üles kerkivat segadust vaid nautinud. Midagi täpselt minu veregrupile seega.

WARNING: Embargoed for publication until 00:00:01 on 24/11/2015 - Programme Name: Sherlock - TX: 01/01/2016 - Episode: The Abominable Bride (No. 1) - Picture Shows: **STRICTLY EMBARGOED FOR PUBLICATION UNTIL 24TH NOVEMBER 2015** Sherlock Holmes (BENEDICT CUMBERBATCH), Mrs Hudson (UNA STUBBS) - (C) Hartswood Films - Photographer: Robert Viglasky

Nagu juba öeldud, kaifisin ma eriti neid lugematuid märkusi ja vihjeid, mis tehti sellele, et tegelased justkui saavad ise ka aru, et nad on tegelased kirjanduslikus süžees: Watsoni dialoog mrs Hudsoniga kojujõudmisel, kus jutt läheb kohe sellele, kes on vaid süžee jaoks vajalik funktsioon, kuidas kunstnik ajakirjas Strand joonistab nii kehvasti, et Watson on endale pidanud nood koledad vuntsid kasvatama, et teda ära tuntaks.

sidneyMoriarty küsimus Holmesile, et kas illustraator reisib teiega juhtumeid lahendama kaasa ning, et kas te peate talle poseerima, oli muidugi täiesti geniaalne. Nagu ka Moriarty pilked viktoriaanlik-gootilikule faabulale: kostüümidele, maskeeringutele, gongilöökidele. Misjärel siis minnakse ja tehakse selle stseeni otsa paar eriti karmi-gootilikku melodraamast tiinet stseeni, kus öisel surnuaial laipa välja kaevatakse, see kirstus elustub (sic!) ning siis muidugi vihmamärjal kaljunukil toimuv kangelase ja antikangelase vaheline surmaheitlus.

«Elementaarne, kallis Watson!»

01-194707Nagu kõik Holmesi-fännid muidugi teavad, ei ütle Sherlock Holmes Conan Doyle’i lugudes kunagi Watsonile neid sõnu. «Kõvera mehe seikluses» (The Adventure of the Crooked Man; 1893) on koht, kus Watson hüüatab vaimustunult: «Excellent!», mille peale Holmes vastab: «Elementary.»

«Oh, this is elementary, my dear fellow,» ütles tihti Holmesi esimesena teatrilaval kehastanud William Gillette.

Sherlock_Holmes_and_Professor_Moriarty_at_the_Reichenbach_Falls«Elementary, my dear Watson,» ütleb esmakordselt üllatuslikult hoopis Tommy Beresford Agatha Christie’ romaanis «Salavastane» (The Secret Adversary) aastal 1922.

Alles hiljem jõuab see fraas filmidesse (1929), Holmesi-pastiššidesse (1953) ning Nõukogude Liidus teeb selle loomulikult igavesti kuulsaks Vassili Livanov oma käriseva häälega.

Sellegi lause poetamine seeria lõppu annab märku tegijate vimkast: see ei ole päris õige «Sherlocki»-lugu, kuna õigetes lugudes nii kunagi ei öelda.

Mine siis võta kinni. Mina igatahes tõusen püsti ja aplodeerin.

BBC vahendusel jälgis seriaali uut osa 8,4 miljonit britti, mis on 34,7 protsenti kõikidest Briti televaatajatest ning BBC kõrgeim draamasarja vaatajanumber pühadeajal. Loodetavasti meeldis see episood suuremale osale neistki.

RedbeardNing päris lõpetuseks: ega see jääbki ju lahtiseks, kumb maailm oli siis tõeline ja kumb Holmesi kokaiiniulm? Kas 1895 oli vaid lennukis oma «mälupaleesse» sisenenud Sherlocki rännak iidvana juhtumi asjaolude juurde või siiski – nagu meile näidati osa päris lõpus, kaminastseenis – oli see tulevikumaailm oma lennukite ja telefonidega tolle õige, 1895. aasta Sherlocki kokaiinitripp?

Screen Shot 2016-01-06 at 15.41.52

Raul Sulbi esimesed vaimustusohked 2011. aastal.

Parim ingliskeelne arvustus uuele osale.

PS. Ahjaa, kui «Tähesõdade» filmi järel avaldas rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaal kellegi mulle tundmatu isiku sulest täiesti küündimatu arvustuse, siis seekord on mulle jällegi täiesti tundmatu isik kirjutanud vägagi pädeva arvustuse, mille enamvähem igale lausele võiks isegi alla kirjutada. Soovitan! Ütle veel, et maailmas ei valitse tasakaal… 🙂

Kaspar Viilup. «Sherlock» oli hullumeelne, eneseirooniline ja enneolematult meelelahutuslik. 2. jaanuar 2016.

Advertisements

Read Full Post »