Sõda on progressi alus

Adrian Tchaikovsky. Dragonfly Falling. 673 lk. Tor. London, 2009.

Poola juurtega inglise ulmekirjaniku Adrian Tchaikovsky putukrasside maailmas areneva sarja teine romaan «Dragonfly Falling» jätkab täpselt sealt, kus esimene köide «Empire in Black and Gold» lõpetas ning kordab sooritust sama heal nauditaval tasemel.

Põrnikas Stenwoldi vahmiil on õnnestunud ühes tükis herilaste vangistusest ja Darakyoni musta maagiat täis laanest kokku koguda ning sisuliselt ollakse sündmuste loogika seisukohalt tagasi mänguväljal üks, ainsa vahega, et vigurid ja etturid, tegelased ja riigid, rassid ja inimsuhted on teise köite alguseks lugejale tuttavad.

Spionaažimeister Stenwold Maker (tunnistagem, et mitte just eriti tasemel) peab uuesti kõiki positiivseid jõude veenma ja neid koondama herilaste impeeriumi agressiivse välispoliitika vastu. Esimesest köitest eristab teist ehk see, et sõda algab kiiremini ja võtab suuremad mõõtmed, piiramisrõngasse satub ka positiivsete tegelaste kodulinn Collegium.

Tänapäeva fantasykirjandusele kohaselt näeme me piiramisrõngas oleva linna asukate tegemisi ellujäämise nimel kogu oma naturalistlikus koleduses. Sõda, üha enam mehhaniseeritud sõjarelvi, panoraamseid lahingutandreid jmt näitab Tchaikovsky piisavalt, aga tema tugevamaks küljeks on ikkagi see suhteliselt lahe punt justjust täisikka jõudnud eri rassidest tegelasi oma suhete, pingete ja sõprusega. Ning loomulikult duellid, rapiirid, vehklemine – ala mida väidetavalt autor isegi valdab ja harrastanud on.

Palvetajaritsikast relvameister ja tapamasin Tisamon viib oma segaverelise tütre Tynissa oma rassi kultuspaika, et sundida oma liigikaaslasi teda omaks võtma… või siis tapma. Valikuid on vähe.

Üsna patoloogilise käitumismustriga Stenwold «saadab sõjatsoonist ära» oma vennatütre Cheerwelli ja selle koiliblika-rassist armastatu Achaeose, tuleb aga välja (nagu esimeses köiteski) et hulka hullema supi sisse. Cheerwelli vastuarmastuseta jäänud segavereline leiutaja Totho ja kiil Salma elavad üle Lauskmaa kaubalinna Tarki vallutamise ja üsna kergete emotsionaalsete piinade tulemusel ohverdab positiivsete tegelaste poolel armastuseta jäänud Totho end kurjuse relvavabriku teenistusse…

Salma leiab üles oma elu armastuse – liblika «Kelle Nimed Vahetuvad Sõltuvalt Meestest», impeeriumi südames kootakse hoopiski musta ja ohtliku maagia ja võimu võrku, esimest korda saame heita pilgu ka ämblike rassi luksuslikule elule ning ringi liigub ka üks hoopis huvitav kättemaksumasin – naiskiil, kelle kinnisideeks on herilaste impeeriumi luureohvitser Thalric ja tema õige fantaasiarikas tükeldamine. Esimese köite lugejad, kes mäletavad Thalrici kirge okupeeritud alal alistatud rassi esindajate lapsi tappa, aimavad, kellega on tegu ja miks.

Nagu juba alguses öeldud, on teise raamatu lugemisjärgsed emotsioonid samad mis esimesegi puhul. Pedaal on pidevalt põhjas, 5-6 tegevusliini arenevad aktsepteeritava kiirusega, lõviosa tegelasi on elus inimesed ja usutavad (erandiks Stenwold – nii loll inimene ei saa nii vanaks elada ja nii lugupeetud positsioonile jõuda… ja kõige selle juures kinnitab kirjanik meile kogu aeg, et ta on nutikas ja kaval, kuigi tegevusse sattununa Stenwoldi käitumisest küll nutikust ja kavalust ei oskaks aimata), aga midagi kirjeldamatut jääb nagu puudu.

Kirjanik on piisavalt noorusliku ja laheda suhtumisega, aga napib nagu irooniat või väikest künisminooti vmt. Ma ei tea. Kõik oleks nagu olemas, Tchaikovsky teksti lugemine on puhas nauding, aga pärast lugemist jääb justkui tunne, et loetud tükil nappis kaalu.

Aga sellise «lükkad-ja-ta-läheb-ja-kogub-tuure-juurdegi» seiklusromaanina hindan kõrgelt ja soovitan. Alates sarja teisest köitest on mitte ainult ameerika vaid on ka briti väljaande kaanepildi autoriks üks paremaid fantasykunstnikke Jon Sullivan. Ja need kaanepildid on võimsad. Lahe on, et mõlemal kaanel kujutatud naiskiilist kättemaksumasin on täpselt samasugune – samasugune on turvis, relvad, näojooned (Sullivani suureformaadiliste originaalpiltide vaatlemise põhjal väidan)…

Read Full Post »

Poola juurtega putukduellantide fantaasia

Adrian Tchaikovsky. Empire in Black and Gold. 612 lk. Tor. London, 2008.

Adrian Tchaikovsky fantasytsükli «Shadows of the Apt», milles kirjaniku sõnul ilmub kokku 10 romaani, avaköide «Empire in Black and Gold» jätkab väärikalt trende, milliseid on fantaasiakirjanduses juurutanud Robin Hobb, George R. R. Martin, Steven Erikson ja teised nn uue fantasy viljelejad.

Eks põlvkondlikult kuuluvuselt sobib poola päritolu Adrian Czajkowski kirjanduslik pseudonüüm pigem ühte lausesse R. Scott Bakkeri, Joe Abercrombie, Scott Lynchi ja teiste fantaasiakirjanduse uusima laine esindajatega. Ka ei maksa ehmuda lubatud 10 köitest, kuna kirjanik on üsna kiire: 2008. aastal ilmuma hakanud tsükli viies osa näeb ilmavalgust juba sel suvel, nii et «Martini tegemist» pole alust karta.

Tchaikovsky loodud maailm on üpris uudne ja värske – just seepoolest, et inimrassid erinevad ja liigituvad tolles maailmas putukaliikide/ämbliklaste alusel. Kunagi ammu-ammu, hiidputukate domineerimise ajastul võtsid nood endi juurde ja kaitse alla inimesi ning saavutasid nendega miskitliiki mentaalse kontakti, misjärel on tänapäevaks ka inimestel erinevate putukate füüsilisi tunnuseid või siis midagi vastavate putukaliikide olemusest, laadist.

Kuigi algul harjumatuna näiv lähtepunkt on see tegelikkuses teostununa äärmiselt palju mänguvõimalusi andev ning põnev moodus eri tegelasgruppide eristamiseks ning paljude konfliktide tekkimiseks. Kokku on sarja nelja ilmunud osa jooksul (mis moodustavad kümneosalises tsüklis omaette alamsarja) mainitud siiani umbes 25 erinevast putukaliigist lähtunud inimrassi, kellest enimlevinud on mardikad, herilased, koiliblikad, ämblikud, kiilid, palvetajaritsikad, kärbsed ja sipelgad.

Osa neist liikidest suudab lennata, osa mitte, osa ümber käia tehnoloogia ja leiutiste/teadmistega, osa on avatud müütilistele-maagilistele suundadele, osa peab lugu tsivilisatsiooniehitamisest, osa aristokraatlikust vedelemisest, osa võitluskunstidest, osa vallutamisest ja sõjakunstist. Lisaks lahutab liike seegi, kes neist millisel ajaloo perioodil maailmas domineeriv on olnud, kes on sattunud kelle kukutajaks ning kes uue korra kehtestajaks.

Lisaks on see aurupunk-fantasy, sest kuigi selline üldiselt varauusaegne maailm, on siin oma roll ka tekkival industrialiseerumisel, ehitatakse raudteid, on olemas lennumasinad, tulirelvad omandavad üha suuremat tähtsust jne. Ning üldse on tervendavalt värske lugeda fantasyromaani, kus üks tegelane küsib teiselt naerulsui: «sa ei taha öelda, et sa tegelikult ka maagiasse usud?»

Üldiselt ongi see lugu uue ja vana kokkupõrkest, kujundlikult öeldes: keskaegse aristokraatlik-feodaalse tsivilisatsiooni asendumine uue, humanistliku teadmiste, teaduse ja tehnika tsivilisatsiooniga – õieti on see asendumine revolutsiooni läbi juba viie sajandi eest toimunud, kui praktilise loomuga mardikate rass kukutas võimult mägedesse peitu tõmbunud maagiat austava koiliblikate aristokraatliku liigi.

Nüüd juba pool millenniumit toimunud humanistlikule teaduslik-tehnilise revolutsioonile paneb aga ootamatu punkti ühes maailma nurgas tekkinud herilaste militaarne ühiskond – mainitud mustkuldne impeerium -, mis erinevaid inimrasse ja poliitilisi moodustisi ükshaaval alla neelates oma raudset haaret üle kogu maailma tugevdab.

Romaani tegevusest 17 aastat varem aset leidvas proloogis kohtamegi humanistlike linnriikide Lauskmaalt pärit Collegiumi ülikooli tegelast Stenwold Makerit koos oma sõpradega herilaste ümberpiiratud ning seejärel vallutatud linnast Mynast reedetuna õhulaeval põgenemas.

Üsna verise ja dramaatilise alguse järel näeme juba vananevat Stenwoldi, Collegiumi ülikooli õpetlast ja Herilaste Impeeriumi vastu juba aastaid salajast spionaaživõrku rajanud meest, kes on sellesse surmatoovasse mängu kaasanud ka grupi eri rassidest pärit üliõpilasi, kes on omaette duellantide seltskonnaks koondunud, mille raames rapiirivõitlust harrastatakse ja erinevaid spioonioskusi lihvitakse.

Tchaikovsky romaani iseloomustab tegevuse arenemise mõttes üsna «pedaal põhjas»-stiil, sest toimuda jõuab selle 600 lehekülje jooksul palju: armukolmnurki, vandenõusid, võlukunsti, sõda, piinamisi, spionaaži, kuritegelikke maffiagrupeeringuid, reetmisi ja palju muud nagu korralikule seiklusromaanile kohane. Uimerdamist eriti ei toimu – kirjanik ise on maininud, et enim tüütab teda fantaasiakirjanduses tolkienlik rännak punktist A punkti B, millest üks teatav legendaarne romaan(itriloogia) ju tegelikult koosnebki.

Kuigi Tchaikovsky pole Eriksoni või Martini kombel panoraamfantasy viljeleja ning keskendub siiski kümnekonnale olulisemale tegelasele, on ta ometi suutnud mingil moel tekitada panoraamse feelingu, ilmselt erinevate rasside vaatenurkade ning toimuva sündmustiku globaalsuse läbi. Moodsast fantasyst eristabki Tchaikovsky’t see, et tema peategelasteks on ikkagi konkreetsed inimesed, mitte armeedegrupid, ajastuid vanad impeeriumid või terved eri ajastute jumalate panteonid nagu Eriksonil. 🙂

Kummaline ongi, et üsna noore mehena on kirjanikul loomulikena välja tulnud nii 20. eluaasta piirile jäävad tegelased (ehk siis peategelaste põhiosa), hämmastavalt ebausutav ning romaani üldisest heast stiilist väljalangev ongi aga noorte duellantide neljakümnendais eluaastais mentor Stenwold Maker. Just ainuüksi see tegelane kisub hinde maksimumist ühe palli jagu alla – Stenwold mõtleb ja käitub triviaalselt, klišeelikult, banaalselt ja skemaatiliselt, sealsamas, kus tema noorte õpilaste kaudu vaheldumisi tegevust näidates on Tchaikovsky värske, novaatorlik, moodne, emotsionaalselt põhjendatud ning loomulik.

Ilmselt teengi ma ühe tegelaste kujutamise miinuseid rõhutades sellele romaanile liiga, sest tegelikult lugesin ma selle läbi ülikiiresti ja suure naudinguga ning soovitan loomulikult soojalt!

Loe ka Marek Tihhonovi märksa kriitilisemat arvustust!

Read Full Post »